1-19-5377/33 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

06. märts 2020, Rakvere kohtumaja

Kriminaalasja number

1-19-5377 (18259000235)

Kohtunik

Tiit Kullerkupp

Kohtuistungi sekretär

Annika Veissbach

Tõlk

Olga Nõmmemees

Prokurör

Marge Voogma

Kriminaalasi

N R süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi üldmenetluses

Süüdistatav

N R, isikukood xxxx, elukoht xxxx; xxxx; xxxx; emakeel

xxxx;

xxxx;

varem

kriminaalkorras

karistamata;

väärteokorras karistatud 3-l korral; tõkend – ei ole kohaldatud

Kaitsja

vandeadvokaat Ahto Sirendi (määratud korras)

RESOLUTSIOON:

N R süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi õigeks mõista.

KrMS § 181 lg 1 alusel jätta kaitsjatasu vandeadvokaadi Ahto Sirendi poolt osutatud õigusabi

eest summas 1604,88 eurot riigi kanda.

KrMS § 173 lg 1 p 2, lg 3, 176 lg 1 p 2 alusel välja mõista N Rlt erikuluna sundtoomise kulud

summas 24,70 eurot (kakskümmend neli eurot 70 senti) riigituludesse.

Sundtoomise kulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja

Tolliameti

arveldusarvele

SEB

Pank

EE351010052031000004,

Swedbank

EE502200221014193355 või Luminor Bank EE401700017002872300, viitenumbriga

99920700012340 ning selgitusega: „N R, 1-19-5377, menetluskulude osamakse“. Kui rahalised

nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks

kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Välja mõista riigieelarve selleks otstarbeks eraldatud vahenditest Ahto Sirendi Advokaadibüroo

kasuks 384,96 eurot (sh on käibemaks) vandeadvokaadi Ahto Sirendi poolt süüdimõistetu N R

kaitsjana riigi õigusabi korras kohtumenetluses osutatud õigusabi eest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on kohtumenetluse poolel õigus esitada apellatsioon. Apellatsiooniõiguse

kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest, s.o hiljemalt 13.03.2020. Apellatsiooniteate esitamisel on

kohtuotsus kättesaadav Viru Maakohtu kantseleis 27.03.2020. Apellatsioon esitatakse Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel oli

võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, s.o hiljemalt 13.04.2020..

Süüdistus

N Rt süüdistatakse selles, et tema, isikuna, kes on varem karistatud teise inimese kehalise

väärkohtlemise eest, 23.04.2018 kella 10.00 paiku xxxx asuva maja trepikojas sõimas trepikoda

koristavat naabrit S Vt ebatsensuursete sõnadega ja tõukas teda sihilikult õlaga, mille tulemusel

kukkus S V vastu trepikoja krobelist seina ja tõmbas käed marraskile. Oma sellise tegevusega

tekitas N R kannatanule valu ja tervisekahjustuse - marrastused kätel.

Seega N R, kahjustades korduvalt oma tegevusega teise inimese tervist ning põhjustades sellega

teisele isikule füüsilist valu ja tervisekahjustusi, pani toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

kvalifitseeritava kuriteo.

Tõendid

1. S V kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta elab xxxx N Rga ühes majas ja ühes trepikojas,

tema esimesel ja R neljandal korrusel. 23.04.2018 läks ta hommikul trepikotta koristama. Tal

oli käes hari, millega pühkis ämblikuvõrke seina ja lae vahel olevast nurgast. Mingit taburetti,

millest R räägib, tal kaasas ei olnud. Trepikojas on 3 ust, ta oli kahe ukse vahel, tema ja naabri

oma vahel, tema selja taga oli trepp ja ees krobeline sein. Ta seisis seljaga trepi poole ja kuulis,

et keegi tuleb ülevalt, kui see isik jõudis juba peaaegu esimese korruseni välja, siis ta sai hääle

järgi aru, et tuleb N. N ropendas, et tema segab liikumist ja tolmutab. Nl on koerad, kuid seekord

tuli ta trepist alla ilma koerteta. Temast möödudes tõukas N teda õlaga, ta ei saanud aru, miks

R nii tegi. Tema ja trepi käsipuude vahel oli pool meetrit kindlasti, mistõttu ta välistab selle, et

tegemist oli lihtsalt ettevaatamatu tõukamisega kitsas kohas. Ta saab aru, kui N oleks

koperdanud ja kogemata tõuganud, kuid kui inimene tuleb ülevalt, ropendab, et tema tolmutab

ja segab tema käimist ja peale seda tõukab.

S V selgitab, et tal olid käed harjaga üleval, tõukamise tagajärjel kukkus hari käest ja ta ise

libises vastu seina. Sein oli krobeline ja ta sai väga haiget ning käed said ka kuigi palju vigastusi,

kätel olid marrastused. Ta kummardas ja tahtis harja üles võtta, kuid N võttis selle endale,

hakkas teda ähvardama, lubas politsei välja kutsuda. Ta ei jõudnud Nt harjaga lüüa ega isegi

ähvardada, sest N sai ta harja maast enda kätte ja läks üles. S V tunnistab, et „ ausalt ütlen, kui

oleks käes, siis oleks virutanud“. Ta läks tuppa ja kutsus politsei. Tema ei teinud midagi sellist,

et N oleks pidanud politseid kutsuma. Tulid kaks politseinikku, kuulasid teda, siis politsei

märkas, et ta käed on lubjased ja saanud viga. Nad tegid kätest pilti pakkusid teha avaldus. Ta

ei tahtnud seda avaldust teha, leidis, et see oli olmesituatsioon ja pole vaja, aga politseinikud

soovitasid ja ta tegigi avalduse sama päeva õhtul või järgmisel päeval. Politseinikud kuulasid

teda ja läksid seejärel üles N juurde, politseinik tõi tema harja tagasi. Tsiviilhagi ta ei esitanud

ja ta ei tahtnud isegi seda avaldust kirjutada, kuid politsei ütles, et tuleb teha, sest käed olid

katki ja kes teab, mis süüdistatav edaspidi ette võib võtta. Arstiabi ta ei vajanud, tal oli üks sprei

valuvaigisti ja seda pritsis kätele valu vaigistamiseks ja raviks. N R on pärast seda sündmust

vaikne, ei tee temast üldse väljagi. Ka varem on teiste naabritega juhtunud, et N tuleb ja sõimab.

Temal endal oli ükskord varem ka Rga umbes samasugune olukord. Nl on kaks koera, need

teevad trepikotta mustust, teda on häirinud, et peab seda koristama aga sõnavahetust neil Nga

sel teemal pole olnud. (kd I, tl 28-29p, 32)

2. Tunnistaja L K töötab Rakvere politseijaoskonnas patrullpolitseinikuna. Tema kohtus antud

ütlustest nähtub, et N Rga puutus kokku väljakutse raames oma töös ja see oli 23.04.2018.

Väljakutsele läks koos xxxx kadett O Eiga, Väljakutse oli xxxx, trepikojas oli kahe naisterahva

vahel olnud sõnelus ja keegi oli kedagi tõuganud. Trepikojas said kokku väljakutse teinud

kannatanuga, kes tuli oma korteriuksest välja, nad suhtlesid trepikojas, kus ka konflikt oli olnud.

Kannatanu oli endast väljas, tal hääl värises ja käed värisesid. Kannatanu rääkis, et tema tuli

trepikoda koristama, tal oli käes hari, ta oli näoga seina poole ja pühkis sellega ülevalt laest

ämblikuvõrke, siis tuli ülevalt korruselt süüdistatav ning lükkas teda, ta libises kätega vastu

krohvitud-värvitud seina. Süüdistatav võttis talt ära harja ja läks sellega oma tuppa, mingi

sõnavahetus oli neil ka olnud. Kannatanul olid kätel pindmised vigastused, verd ei olnud,

kannatanu ütles, et tundis valu. Ta fikseeris vigastused, tegi fotoaparaadiga pilti kannatanust ja

tema kätest. Kinnitab, et toimikus olevad fotod on tema tehtud, soovitasid kannatanul avaldus

teha ja viimane lubas sellega tegeleda. L Ki ütluste kohaselt tuli N R ise alla ja rääkis seal väga

emotsionaalselt ja kõvahäälselt. Ütles, et tuli ülevalt korruselt koertega, möödus kannatanu selja

tagant, trepikäsipuu ja kannatanu vahelt tahtis alla minna, väitis et ta ei mahtunud mööda, eitas

kannatanu tõukamist. R tunnistas, et hari on tema käes, nad läksid koos R korterisse ja said sealt

harja kätte. R ütles, et kuna see hari oli olnud kannatanu käes, ülesse suunatud ja ta ei mahtunud

mööda, siis ta kartis, et kannatanu lööb teda selle harjaga ja ta võttis selle kannatanul käest ära.

N Rl ta mingeid vigastusi ei märganud. Nii kannatanu kui ka süüdistatav olid kained. L Ki

ütlustest nähtub, et kuigi R eitas tõukamist, sai ta viimase jutust aru, et R ei mahtunud

kannatanust mööda ja oli viimasega siiski kokku põrganud ja kannatanu oli vastu seina

libisenud. L K kinnitab, et trepikoda oli piisavalt suur, et kaks inimest saaksid üksteisest mööda

minna. Samas arvab, et süüdistatav võis ka koertega tegeledes kogemata kannatanu vastu

minna. L K tunnistab, et kuna ta situatsiooni ei näinud, siis ei saa seda hinnata. (kd I, tl 30-31p)

3. Tunnistaja O E õppis 23.04.2018 xxxx ja oli praktikal Rakvere politseijaoskonnas. Tema

kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt mäletab ta väljakutsest niipalju, et oli mingi tõukamine

trepikojas. Väljakutse teinud vanema naisega kohtusid koridoris, naise kätel olid marrastused,

oli olnud mingi tüli harja pärast. Ülevalt naisterahvas rääkis vene keeles ja oli suhteliselt endast

väljas aga tema vene keelt ei räägi ja naise jutust midagi aru ei saanud. Nemad soovitasid

kannatanul avaldus teha. (kd I, tl 32p-33)

4. Kohus uuris järgnevaid kirjalikke tõendeid:

- Politseinik L Ki poolt tehtud fotod – fotodel on vaade S Vle ja tema vasakule käele.

Kannatanu randmel on valge lubjasarnase tolm, marrastused nahal. (kd II, tl 1-3);

- Asitõendi vaatlusprotokollid koos andmebaasi väljatrükkide ja CD-plaadil olevate

salvestistega – vaadeldud on nelja häirekeskuse kõnefaili 23.04.2018 toimunud intsidendi

kohta. (kd II, tl 10a-17)

Kell 10:16:06 helistab häirekeskusesse S V, kes räägib, et koristas trepikoda, tuli hull

naabrinaine, läks mööda ja lükkas niimoodi, et ta pidi maha kukkuma, vigastusi ei saanud. Juba

mitu korda on tema peale avaldus kirjutatud. Naabrinaine võttis harja ära käest, läks ülesse.

Kunagi ei saa mitte midagi trepikojas teha, alati läheb mööda, ropendab ja kindlasti on vaja

midagi niisugust füüsilist teha. Naabrinaise nimi on N.

Kell 10:16:18, 10:18:48 ja 10:35:35 helistab häirekeskusesse N R.

Esimeses kõnes väidab, et esimesel korrusel elav naabrinaine ründas teda jälle ja peitis ennast

tuppa. Ründaja nime ei tea. Tema läks koera otsima ja naabrinaine ründas teda harjaga. See ei

ole esimest korda, alati kui ta sellest naisest mööda läheb, lendab too talle peale.

Teises kõne teatab, et üks naisterahvas, kes on teda ka varem rünnanud, ründas teda jälle. Naine

jooksis oma koju. Vihastab häirekeskuse töötaja peale, kui soovitakse aadressi täpsustada,

karjub, et kas olete peast põrunud ja paneb kõne kinni.

Kolmandas kõnes ütleb, et kutsus politsei xxxx. Häirekeskuse töötaja ütleb, et politsei juba

sõidab sinna. R ütleb, et selline nahaalsus on juba üle igasuguse piiri läinud ja ta tahaks sellele

kuidagi punkti panna. Küsib, et kas temal tuleb siis läbi õhu lennata või.

- Patrullilehe koopia 23.04.2018 tööl olnud patrulli töö kohta – nähtub, et kella 08.00-20.00

oli tööl patrull L. K ja O. E. 10:20 xxxx – teataja ütleb, et teda lükkas trepikojas naabrinaine

korterist xxxx N ja võttis harja ära. Paar minutit hiljem teatab N, et läks koeraga jalutama ja

naabrinaine läks talle kallale. Korter xxxx isik S V, ei soovi teha avaldust. Korter xxxx isik N

R, väidab, et läheb teeb jaoskonnas avalduse. (kd II, tl 5-6)

- Väljatrükk politsei menetlussüsteemist – nähtub, et sündmus registreeritud 23.04.2018 kell

10:18. Faabula: 23.04.2018 kella 10.30 ajal koristas S V xxxx trepikoda ning korteris nr xxxx

elav N R hakkas teda sõimama ja lükkas S V vastu seina, millega tekitas kannatanule

tervisekahjustuse – marrastused kätel. Lahenduse kohapeal on kirjas häirekeskusele tehtud

kõnede kokkuvõte. (kd II, tl 4)

- Karistusregistri väljatrükid N R suhtes – kuriteo toimepanemise hetkel oli tal 1 kehtiv

kriminaalkaristus KarS § 121 järgi. Hetkel kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, kuid on 3

kehtivat väärteokaristust, millede eest mõistetud rahatrahvid on tasumata. (kd II, tl 18-19)

- Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja 05.06.2013 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-13-2012 –

nähtub, et N R tunnistati süüdi KarS § 121 järgi ja karistuseks mõisteti 2 kuud vangistust

tingimisi 3 aastase katseajaga. N R oli kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 121 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema tungis 05.05.2011 kella

08.00-08.30 paiku xxxx elamu trepikojas kallale E D ja lõi talle rusikaga korduvalt pea

piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – pindmise

peavigastuse. (kd II, tl 20-22)

- 24.11.2016 otsus väärteoasjas nr: 2590,15,004367 – nähtub, et 21.10.2015 kell 16.00 solvas

N R S Vt avalikus kohas xxxx maja ees ebatsensuursete venekeelsete sõnadega ning ähvardas

vene keeles, et „kas sul on eluisu otsas?“ ja „sa veel saad, ma ei ole sinuga veel lõpetanud“,

millega pani toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise. Teda karistati rahatrahviga

120 eurot. (kd II, tl 23-25)

- Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus 05.05.2017- nähtub, et N Rle oli esitatud kahtlustus

KarS § 121 lg 2 p 3 järgi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud kehalise

väärkohtlemise, 11.11.2016 kella 17.15 paiku xxxx korteri ukse juures lõi omavahelise tüli

käigus J Mle saapaga vastu parema käe käelaba, millega põhjustas J Mle füüsilist valu ja

tervisekahjustuse, s.o hematoomi. N R suhtes lõpetati menetlus KrMS § 202 lg 7 alusel ja talle

pandi kohustus teha 60 tundi üldkasulikku tööd. (kd II, tl 26-27)

5. Süüdistatav N R ennast esitatud süüdistuses süüdi ei tunnista. Tema kohtus antud ütlustest

nähtub, et S V elab temaga ühes trepikojas, tal ei ole S Vga mitte mingisuguseid suhteid, on

lihtsalt naabrid. 23.04.2018 läks ta koertega jalutama, esimesel korrusel seisis V koridoris

tabureti peal. Ta ei tea, kas V vahetas lampi või pühkis tolmu aga tal olid käed üles tõstetud.

Tema kõndis sealt koertega mööda. Kuigi N R algul väitis, et tema Vt ei puutunud ja tahtis vaid

mööda minna, tunnistas ta peagi, et möödudes siiski riivas kannatanut, aga ei teinud seda

sihilikult. Ta tahtis alla minna, aga V keeras ümber ja sihtis talle harjaga näkku. Ta haaras

harjast ning tõmbas selle V käest ära, viimane kukkus vastu seina, kuigi tema teda ei lükanud.

V hakkas sõimama ja ütles, et ta kohe kutsub politsei. Tema ütles, et kutsu, V jooksis oma tuppa

ning tema läks harjaga üles. N R täpsustab, et kui ta möödus, oli V tabureti peal, pärast tuli

taburetilt maha ja hakkas harjaga torkima, ta võttis harja Vlt ära, et see teda ei lööks. V lõi teda

harjaga näkku vastu nina ja seepärast võttiski Vlt harja käest, et uut lööki vältida. Enne seda

harjaga löömist oli ta Vst juba möödas, allamineva trepi teisel või kolmandal astmel. V ütles

midagi, ta vaatas tagasi ja saigi harjaga näkku. Ta solvus, et musta harjaga talle näkku lüüakse

ja siis võttiski V käest harja ära. Ta ei mäleta, kas hari vahepeal maha kukkus. Löömisest tal

mingeid vigastusi ei olnud, aga oli ebameeldiv. N R selgitab, et ta ei lükanud Vt vastu seina, ta

lihtsalt võttis harja käest ära ja seetõttu kukkus V vastu seina. Ta ei tea, kuidas kannatanu käed

viga said, kuidas need marrastused tekkisid. Trepist alla tulles ta ei sõimanud Vt, hiljem oli neil

sõnavahetus, midagi V talle ütles ja ta ütles vastu. Ta kutsus politsei välja, algul käisid

politseinikud V juures, 10-15 minuti pärast tulid tema juurde ja küsisid, mis juhtus. Ta ütles, et

tema kõndis ja see inimene ründas teda, nad ütlesid, et see inimene tahab harja tagasi ja ta ütles,

et võtke see tagasi. Ta küsis, mis edasi saab ja politseinikud ütlesid, et minge piirkonna

politseiniku juurde ja kirjutage avaldus. Tunnistab, et teda on varem väärteokorras karistatud

selle eest, et sõimas Vt maja ees, sõimas sellepärast, et nad seisid ees ja tema ei saanud neist

mööda. Kinnitab, et konflikte ja intsidente naabritega on tekkinud ka seetõttu kuna naabrid on

ülbed, küsivad temalt suitsu ja alkoholi. (kd I, tl 35-37).

Kohtu põhjendused

6. Kontrollides kehalise väärkohtlemise objektiivse süüteokoosseisu esinemist N R tegevuses,

tõdeb kohus, et olulisemateks tõenditeks on süüdistatava ja kannatanu omavahel vastuolus

olevad ütlused ning politseitöötaja poolt sündmuskohal kannatanu käest tehtud pildid.

Ülejäänud tõendid – politseiametnikest vahendlike tunnistajate ütlused, samuti kannatanu ja

süüdistatava poolt häirekeskusele antud selgitused on kasutatavad kannatanu, samuti

süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.

7. Politseinik L Ki poolt sündmuskohal tehtud fotodel on vaade S Vle ja tema vasakule käele

(mitte kätele nagu väidab prokurör süüdistuskõnes). Kannatanu vasaku käe randmel on näha

valge lubjasarnane tolm, marrastused nahal. Tegemist on olulise otsese tõendiga, mis kinnitab

S V ütlusi tervisekahjustuse olemasolu kohta. Samas see tõend ei too selgust küsimuses, kuidas

randmel olev marrastus tekkis. Kohtpraktikas on näiteid, kus mõne kehavigastuse olemasolu

kinnitava tõendi (käesoleval juhul pildid marrastusest) ülehindamine või laiendatud

tõlgendamine, on viinud ebaseadusliku kohtulahendi tegemisele. Kohus rõhutab, et pildid

marrastusest ei lahenda vastuolu kannatanu ja süüdistatava ütluste vahel. See tõend ei toeta

kumbagi kahest erinevast versioonist marrastuste tekkimise asjaolude kohta. Piltidel fikseeritud

kannatanu tervisekahjustuse tekkimine on kohtu hinnangul võimalik ja eluliselt usutav nii

süüdistuses märgitud viisil kui ka hiljem, kui kannatanu jäi süüdistatavale alla võitluses harja

pärast, nagu seda on kirjeldanud süüdistatav.

8. Süüdistatava ja kannatanu ütluste vahel on oluline vastuolu. Süüdistatava ütluste kohaselt ei

tõuganud ta kannatanut, vähemalt mitte tahtlikult, ta möönab, et kogemata riivas kannatanut

viimasest möödudes, kuid ta ei tea mil viisil kannatanu vigastada sai. Edasise kohta väidab

süüdistatav, et kui ta oli kannatanust juba möödunud lõi kannatanu teda harjaga näkku, ta võttis

kannatanult harja käest, et kannatanu ei saaks teda uuesti lüüa. Kannatanult harja käest ära

tõmbamise ajal kukkus kannatanu vastu seina.

Kannatanu ütlustest nähtuvalt tõukas süüdistatav teda tahtlikult, tõukamise tagajärjel libises ta

kätega vastu seina, sai marrastuse, tundis valu. Tõukamise tagajärjel kukkus maha tema käes

olnud hari, mille süüdistatav maast üles võttis ja sellega oma korterisse läks. Ta eitab

süüdistatava harjaga löömist, kuid tunnistab, et kui hari oleks tema käes olnud, oleks tõesti

virutanud.

9. Mõlema poole ütlustest nähtub, et tegemist oli kaheosalise intsidendiga. Esiteks tõukamine

ja teiseks harjaga seonduv. Süüdistuse tõendamise aspektist on oluline tõukamisega seonduv,

sest kannatanu ütlustele toetudes süüdistatakse N Rt kannatanu tahtlikus tõukamises, mis

põhjustas süüdistuses nimetatud tagajärje. Sellele järgnev harjaga seonduv episood jääb

süüdistuse piirest välja, kuid on kohtu hinnangul siiski oluline süüdistatava ja kannatanu vahel

toimunud konflikti mõistmiseks, samuti süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsuse

kontrollimiseks.

10. Prokurör leidis, et süüdistatava ütlused pole usaldusväärsed, kuna need on vastuolus teiste

tõenditega, et süüdistatava eri aegadel antud ütlustes on vastuolud. Prokurör heidab

süüdistatavale ette, et algul rääkis süüdistatav, et võttis kannatanult harja käest, kuna viimane

sihtis talle harjaga näkku ja tahtis lüüa. Hiljem muutis süüdistatav ütlusi ja väitis, et kannatanu

lõi teda harjaga näkku ja just sellepärast võttis ta viimaselt harja käest.

11. Kohtuistungi protokollist nähtub, et prokuröri nimetatud vastuolu süüdistatava ütlustes ei

esine. Protokollist nähtub, et ristküsitlusel kaitsja küsimustele vastates N R algul tõesti ütles, et

võttis harja ära, et kannatanu ei saaks teda lüüa, pisut hiljem aga kinnitas, et kannatanu lõi teda

harjaga, ta võttis kannatanult harja käest, et ta teist korda enam ei lööks. (kd I, tl 35p). Eelnevast

jääb mulje, et süüdistatav muutis ütlusi, kuid selle väite kummutab kohtuistungi protokollis (kd

I, tl 29) märgitu. Nimelt nähtub, et N R on kannatanule viimase küsitlemise ajal esitanud

küsimuse: “Miks sa ütled, et ei löönud mind, te lõite mind harjaga vastu nägu“. Eelnevast

nähtub, et harjaga löömise kohta on süüdistatav kohtuistungil andnud ühesuguseid vastuoludeta

ütlusi. Asjaolu, et ta ristküsitluses kohe löömisest ei rääkinud võis tuleneda sellest, et ta leidis,

et on seda kohtule juba öelnud. Samuti võivad sellised näilikud vasturääkivused tekkida

ristküsitluse ülesehitusest tulenevalt.

12. Veel heidab prokurör süüdistatavale ette, et ta häirekeskusesse helistades rääkis, et läks

koera otsima, kui trepikojas kannatanut kohtas, hiljem politseile ja ka kohtus rääkis aga, et läks

koertega jalutama. Samuti on süüdistatav rääkinud, et koridoris koristades seisis kannatanu

algul tabureti peal, tabureti olemasolu on aga kannatanu eitanud. Kohtu hinnangul pole

nimetatud vastuolud süüteo asjaolude tuvastamise seisukohast olulised. Sellised väikesed

erinevused ütlustes võivad olla tingitud asjaolust, et neid algusest peale ei peetud olulisteks,

samuti võib olla tegu erinevate trepikojakohtumiste segiajamise või unustamisega, kuivõrd

kirjeldatava sündmuse ja kohtuistungi vaheline ajavahemik on suhteliselt suur.

13. Eelnevat hinnates, leiab kohus, et süüdistatava ütlustes olulised vastuolud puuduvad.

Vastuolude puudumine ei pruugi aga tähendada, et need ütlused süüteo toimepanemise

asjaolusid tõeselt kajastaksid.

14. Süüdistatava valetamise või asjaolude enda kasuks ilustamise tuvastamisest olulisem on

aga küsimus, kas kannatanu räägib tõtt, kas ainus otseselt süüstav tõend on piisavalt kaalukas

ja usaldusväärne. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid

ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid neil juhtudel on

iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe

süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. Sealhulgas tuleb

kohtul hinnata seda, kas ja kui, siis millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike

tunnistajate ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta (Riigikohtu lahend 1-15-10967). Samuti

on Riigikohus pidanud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema

ütlustevälistele selgitustele (Riigikohtu lahend 3-1-1-104-16).

15. Prokuröri hinnangul on kannatanu juhtunu kohta andnud ühesuguseid usaldusväärseid

ütlusi alates sellest kui helistas häirekeskusesse. Prokurör leiab, et kannatanu ütlustes pole alust

kahelda, kuna need on olnud järjekindlad, samuti puudub kannatanul huvi anda ebaõigeid ütlusi

või asju välja mõelda.

16. Kohus nõustub prokuröriga selles, et kannatanu kohtuistungil antud ütlused on

vastuoludeta. Kuna kohus tõdes sama ka süüdistatava ütluste kohta, siis tuleb ütluste

usaldusväärsuse hindamiseks kontrollida ka mõlema poole ütlusteväliseid selgitusi. Käesoleva

kriminaalasja kontekstiks saab seda kontrollida kannatanu poolt häirekeskusele tehtud

telefonivestluse salvestiste ja vahendlike tunnistajate – politseiametnike – ütlustega.

17. Häirekeskusesse teatasid juhtunust nii süüdistatav, kui kannatanu. N R annab

häirekeskusele ärritunult teada, et naabrinaine ründas teda harjaga. Kannatanu telefonikõne

salvestusest nähtub, et ta räägib tõukamisest N R poolt, mille tagajärjel ta pidi peaaegu

kukkuma, „ma hoidsin, toetasin vastu seina“. Kannatanu väidab, et N R võttis tal harja käest

ära ja läks ülesse, et vigastusi ta ei saanud – „lihtsalt vastu seina natukene“. Häirekeskuse

töötaja küsimusele ega R teda selle harjaga ei lükanud, vastab S V: „ei, ei, ma tahtsin selle

harjaga talle vasta panna ausalt ütlema, aga ta võttis selle harja ja viis ülesse“.

18. Politseiametnik L Ki ütlustest nähtub, et nii süüdistatav kui kannatanu selgitused

sündmuskohal langevad olulises osas ühte sellega, mida nad rääkisid kohtuistungil. Kannatanu

rääkis tõukamisest, marrastusest ja harja ära võtmisest, R eitas tõukamist, tema jutust võis aru

saada, et ta ei mahtunud kannatanust mööda ja oli viimasega siiski kokku põrganud. L K ütleb,

et kuna ta situatsiooni ei näinud, siis ei saa ta seda hinnata. Ta kinnitab, et trepikoda oli piisavalt

suur, et kaks inimest saaksid üksteisest mööda minna, samas ei välista ta võimalust, et

süüdistatav võis kogemata kannatanu vastu minna

Tollane politseipraktikant O E juhtunu asjaolusid eriti ei mäleta.

19. Eelnevast nähtub, et olulises osas kinnitavad kaudsed tõendid nii süüdistatava kui

kannatanu kohtus antud ütlusi. Erandiks on see, et vastupidiselt kohtuistungil räägitule väidab

kannatanu häirekeskusele, et süüdistatav võttis tal harja käest, mitte maast.

20. Kohtu hinnangul on kannatanu poolt häirekeskusele esitatud harja käest võtmise versioon

tähelepanuväärne kuna see riimub N R poolt antud ütluste ja ka tema poolt häirekeskusele ja

politseitöötajatele räägituga. See versioon on ka realistlik ja eluliselt usutav. Kui me just mõne

varavastase süüteo koosseisu ei kahtlusta, puudub mõistlik põhjus, miks süüdistatav peale

tahtlikku või ettevaatamatusest põhjustatud tõukamist maast harja võtab ja selle oma korterisse

viib. Kohus nõustub kaitsjaga, et harja äravõtmiseks peab olema mingi põhjus. Kohtu hinnangul

on usutav, et tõukamisest häiritud kannatanu harjaga süüdistatavat lüüa tahab või isegi lööb,

samuti see, et süüdistatav halvema ärahoidmiseks harja tema käest ära tõmbab. Kui mõlemad

tirivad harja varrest ja üks pool sellest enam kinni hoida ei suuda, siis on mõistetav, et harjavarre

käestlaskmise hetkel paiskub inimene tagasi, antud juhul vastu seina. Selle versiooni

usutavusele lisab kaalu kannatanu poolt nii vahetult peale juhtunut kui ka kohtuistungil

avaldatud väide, et ta oleks löönud küll, kui oleks saanud. Asjaolu, et süüdistatav kannatanu

harja ära võttis, viitab sellele, et ta pidi mingil moel kannatanu kavatsustest aimu saama.

Põrandal oleva harja puhul ei teki ka mõistlikul kõrvalseisjal kahtlust, et see võib saada

löögirelvaks. Küll võib aga harja löögiks kõlblikuks esemeks pidada siis, kui sind sellega

sihitakse või korra juba löödud on.

21. Olulisim, mis kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisest nähtub on see, et valdavalt

on kannatanu ütlused ja ütlustevälised selgitused olnud järjekindlad ja vastuoludeta, välja

arvatud tema ütlused ja ütlustevälised selgitused osas, mis puudutavad vahetult peale

tõukamisega seonduvat. Häirekeskusele antud selgitused ei lange kokku tema poolt kohtus

räägituga. Erinevus ei ole suur ja puudutab, nagu varemgi öeldud, süüdistusevälist asjaolu.

Käesoleva kriminaalasja kontekstis omandab see väike erinevus suurema tähtsuse, kui see võiks

olla enamiku muude juhtumite puhul. Kohtu jaoks viitab ülalkirjeldatud vastuolu sellele, et

süüdistuse ainsat otseselt süüstavat tõendit ei saa pidada täielikult usaldusväärseks.

22. Tulles tagasi objektiivse süüteokoosseisu tuvastamise juurde N R tegevuses, tuleb leida

vastus eelkõige kahele küsimusele, kas N R pani toime süüdistuses märgitud koosseisupärase

teo - tahtliku tõukamise ja kas kannatanule tekitati koosseisupärane tagajärg - käemarrastus ja

valu - tõukamise tagajärjel või toimus see hiljem, olukorras, kus mõlemad harja enda poole

tõmbasid ja kannatanu vastu seina paiskus.

23. Selles küsimuses on endiselt tegemist sõna sõna vastu olukorraga ja kohus peab otsustama,

kas kannatanu süüstavate ütluste usaldusväärsus vastab selles situatsioonis nõutavatele

kõrgendatud kriteeriumidele. Kohtu vastus sellele küsimusele on eitav.

24. Vaidlusalustes küsimustes hindab kohus süüdistatava ütlusi järjekindlamateks ja ka

usaldusväärsemaks, kui kannatanu omi. Kuigi N R algul kohtus tunnistas tõukamist

vastumeelselt, siis nähtub ka L Ki ütlustest, et tegelikult tunnistas ta kannatanu vähemalt

tahtmatut riivamist või tõukamist juba vahetult pärast juhtunut sündmuskohale tulnud

politseiametnikule. Süüdistatava ütlustele lisab usaldusväärsust seegi, et harjaga löömist

kirjeldades ei tee ta kannatanule liigseid etteheiteid. Ta kinnitab, et kannatanu küll lõi teda, aga

mingit valu ta selle tagajärjel ei tundnud, lisab vaid, et see oli ebameeldiv.

25. Lisaks juba eelnevalt nimetatud kahtlustele kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta tuleb

märkida seda, et väidetava tõukamise hetkel oli süüdistatav kannatanu selja taga ning see

vähendab tema süüstavate ütluste kaalu. Kannatanu pole usutavalt selgitanud, miks ta tõukamist

tahtlikuks pidas. Ta väitis, et järeldas seda sellest, et süüdistatav tuli trepist alla sõimates ja

järelikult oli ka tõukamine tahtlik. Samas on teada, et süüdistatav eitab sõimu ja pealtnägijaid

nende kohtumise juures polnud. Kuigi kannatanu ja politseitöötajate ütlustest nähtuvalt oli

trepikoda piisavalt suur, et kaks inimest oleks mahtunud teineteisest mööda käima, siis

tegelikult objektiivsed tõendid trepikoja suuruse kohta kriminaalasjas pole. Kahetsusväärselt

pole kohtule esitatud sündmuskoha vaatlusprotokolli või skeemi, mis oleks aidanud kohtul

oluliselt paremini mõista ja hinnata süüdistatava ja kannatanu vahel toimunud konflikti

asjaolusid.

26. Kõiki tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et nende põhjal ei saa välistada, et

süüdistatav kannatanut tahtmatult, ehk siis ettevaatamatuse tõttu riivas. Ettevaatamatuse tõttu

riivamine või tõukamine, isegi siis kui sellega kannatanu tervist kahjustati või temale valu

tekitati, pole aga kuriteona kvalifitseeritav.

27. Kohus ei süüdista kannatanut tahtlikus valetamises. Pigem on tegemist inimlikult

mõistetava tõigaga, et enda tegusid mäletatakse ikka pigem õigemate ja ilusamatena, kui need

tegelikult on. Kindlasti mõjutab ütluste sisu ka asjaolu, et kirjeldatavast sündmusest on

möödunud suhteliselt pikk ajavahemik. Kohtule tundub, et käesoleval juhul on kannatanul

olnud raske objektiivselt hinnata, kui kaugele ta oma tegudega sellises ärritatud olukorras läks.

On mõistetav, et kannatanu oli ärritatud vaatamata sellele, kas teda tõugati tahtlikult või

ettevaatamatusest. Küllap põhjustas ärritust ka N R isik oma varasema agressiivse käitumisega

ja tema koerte poolt trepikojas tekitatud mustuse tõttu. Kannatanu on tunnistanud, et tahtis Rt

harjaga lüüa ja oleks löönud, kui see poleks harja ära võtnud. Kohtu hinnangul pidi see

kannatanul esinenud löömise soov siiski ka mingites tegudes väljenduma, sest muidu poleks N

Rl olnud põhjust harja ära võtta ja sellega lahkuda.

28. Kohus nõustub prokuröriga selles, et käesolevas kriminaalasjas pole põhjust rääkida

hädakaitseseisundi esinemisest. Hädakaitse seisundi puhul pannakse tegu toime vahetult

eesseisva õigusvastase ründe tõrjumiseks kahjustades seejuures ründaja õigushüvesid.

Käesolevas kriminaalasjas on süüdistuses märgitud teoks tõukamine ja puuduvad tõendid selle

kohta, et enne tõukamist oleks kannatanu mingilgi moel süüdistatavat rünnanud. Ülalpool

käsitlemist leidnud kannatanu võimalik rünne N R vastu leidis aset peale süüdistuses märgitud

tegu ja kohus on seda analüüsinud vaid kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.

29. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks peavad süüteo faktilised asjaolud olema selged.

Käesoleval juhul puudub kohtul siseveendumus, et sündmused süüdistatava ja kannatanu

kohtumisel 23.04.2018 nende ühises trepikojas toimusid viisil nagu neid kirjeldatakse N Rle

esitatud süüdistuses. Kohtu hinnangul puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid

kehalise väärkohtlemise objektiivse süüteokoosseisu esinemist N R tegevuses. Kohtule esitatud

tõendite põhjal võib väita, et on vähemalt kaks versiooni S Vle kehavigastuse ja valu tekitamise

kohta. Mõlemad on eluliselt usutavad kuid võib vaid oletada kumb neist tegelikult aset leidis.

Kohus ei saa rajada süüdimõistvat kohtuotsust oletustele. Kohus ei näe võimalust tekkinud

kahtluste kõrvaldamiseks, tõlgendab need süüdistatava kasuks ja mõistab N Rõkova süüdistuses

KarS § 121 lg 2 p 3 järgi õigeks.

30. Kohus arvestas otsuse tegemisel ka N R suhtes varasemalt tehtud kohtulahenditega.

Olukorras, kus kohtul on kõrvaldamata kahtlused ainsa otsese süüstava tõendi- kannatanu

ütluste- usaldusväärsuse ja kaalu osas, pole modus operandi-le viitamine kohtu hinnangul siiski

kohane.

Menetluskulu

31. KrMS § 181 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta riigi kanda.

KrMS § 173 lg 1 p 2, lg 3, 176 lg 1 p 2 alusel tuleb N Rlt erikuluna välja mõista sundtoomise

kulud summas 24,70 eurot riigituludesse.

32. Kuna kohus lükkas edasi kohtuotsuse kättesaadavaks tegemise kuupäeva, siis lükkub edasi

ka apellatsiooni esitamise tähtaeg ning apellatsioooni on võimalik esitada hiljemalt 20.04.2020.

Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kullerkupp

06.03.2020 kohtuotsus 1-19-5377 jõustus 04. augustil 2020 Tartu Ringkonnakohtu

kohtuotsusega.