2-13-31928/78 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

2. aprill 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-13-31928

Tsiviilasi

XX

(pankrotis)

pankrotimenetlus.

Võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 22. jaanuari 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Coop Pank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Usaldusisik DD

Võlausaldajad: Coop Pank AS (registrikood 10237832),

lepinguline esindaja Margit Saar

OO (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 22. jaanuari 2020. a määruse resolutsioon muutmata, kuid

täiendada määruse põhjendusi.

2. Jätta Coop Pank AS-i määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud iga menetlusosalise enda

kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja puudutatud isikute seisukohad

2 (5)

1. Harju Maakohus lõpetas 17. oktoobri 2014. a määrusega XX (võlgniku) pankrotimenetluse

ning algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja määras usaldusisikuks DD.

Pankrotimenetluses jäid täitmata kahe võlausaldaja tunnustatud nõuded.

2. Maakohus küsis usaldusisikult aruandeid 15. veebruaril 2016, 17. veebruaril ja 2. oktoobril

2017, 7. septembril 2018 ja 2. oktoobril 2019 ning selgitas võlgnikule pankrotiseadusest

(PankrS) § 173 lg-st 1 tulenevaid kohustusi ja nende rikkumise tagajärgi.

Aruannete ja tõendite kohaselt ei olnud võlgnikul ajavahemikul 17. oktoobrist 2014 kuni

3. novembrini 2019 tulutoovat tegevust. Võlgnikul tuvastati Sotsiaalkindlustusameti

15. septembri 2015. a otsusega üldhaigestumise tõttu osaline töövõimetus kestvusega kuni üks

aasta. Võlgniku ülalpidamisel on alaealine laps, kes teiselt vanemalt elatist ei saa. Aruannetele

olid lisatud võlgniku Swedbank AS-i kontoväljavõtted, Sotsiaalkindlustusameti otsus nr

1260403, võlgniku lapse sünnitunnistus ja taotlus kohtule elatisasjas nr 2-15-7001.

Võlgniku selgituste kohaselt on ta elukutselt raamatupidaja, kuid tervislikel põhjustel ei ole

olnud tööd võimalik leida. Viimati oli võlgnik töötuna arvel alates 5. septembrist 2018. Vara

võlgnikule ei ole. Igakuised võlgniku püsikulud kannab tema ema, kellega ta koos elab.

3. Maakohus tegi järelepärimised krediidiasutustele ja Maksu- ja Tolliametile (MTA).

Võlgnikul on panagakonto Swedbank AS-is. Maksu- ja Tolliameti andmetel on võlgnik saanud

maksustatavat

tulu

alates

2014. a

oktoobrist

kuni

2018. a

detsembrini

üksnes

Sotsiaalkindlustusametist vahemikus 148,98–173,81 eurot kuus.

4. Võlausaldajad Coop Pank AS ja OO palusid jätta võlgniku kohustustest vabastamata, kuna

võlgnik ei ole töötanud kasvõi osalise tööajaga ega teinud neile võlgadest vabastamise

menetluse jooksul mitte ühtegi väljamakset.

Esimese astme kohtu määrus

5. Harju Maakohus lõpetas 22. jaanuari 2020. a määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse ning vabastas võlgniku tema pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest ja avaldas selle kohta teate väljaandes Ametlikud Teadaanded. Usaldusisik

vabastati tema kohustustest ning menetluskulud jäid võlgniku kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt alustati võlgniku kohustustest vabastamise menetlust

rohkem kui viis aastat tagasi, mistõttu saab PankrS § 175 lg 1 alusel otsustada võlgniku

kohustustest vabastamise.

Maakohus tuvastas, et võlgniku kohustustest vabastamisest PankrS § 175 lg 2 järgi

keeldumiseks alust ei ole. Võlgnik ei ole süüdi mõistetud maksukuriteos. Ka ei ole võlgnik

menetluse ajal oma kohustusi rikkunud määral, mis tooks kaasa kohustustest vabastamata

jätmise.

Maakohus ei nõustunud võlausaldajatega, et kohustustest vabastamisest tuleb keelduda, kuna

võlgnik ei ole tasunud võlgnevusi ega otsinud vähemalt osalise tööajaga töökohta. Võlgade

tasumata jätmine ei ole aluseks kohustustest vabastamata jätmisele. Menetluse ajal on võlgnik

saanud riiklikke toetusi Sotsiaalkindlustusametist. Võlgniku sissetulekud ei ole sellised, mis

võimaldanuks võlgnevusi tasuda. Seaduse kohaselt ei pidanud võlgnik kohustusi täitma toetuste

arvel, kuivõrd neile ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5). Isegi kui võlgnik oleks käinud

osalise tööajaga tööl, ei oleks sissetulekust tõenäoliselt piisanud võlausaldajatele väljamaksete

tegemiseks. Võlgnikul oli menetluse ajal alaealine laps, kes sai täisealiseks 3. septembril 2017.

Seetõttu oleks vastavalt täitemenetluse seadustiku § 132 lg-le 2 suurenenud ka sissetuleku osa,

mille arvel ei pea võlgnik võlausaldajatele väljamakseid tegema. Lisaks ei pea väljamakseid

tegema töötasu alammäära suuruselt summalt ega toetustelt. Kuigi võlgnik ei ole menetluse ajal

võlgnevusi tasunud, ei ole võlgniku tegevus suunatud tahtlikule võlausaldajate kahjustamisele,

oma vara varjamisele või selle vähendamisele. Võlgnevuste mittetasumist ja töökoha

mitteotsimist ei saa pidada süüliseks rikkumiseks.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

3 (5)

6. Võlausaldaja Coop Pank AS esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada osas, millega maakohus rahuldas võlgniku taotluse võlgadest vabastamiseks ja teha

uue määruse, millega jätta võlgnik kohustustest vabastamata.

Määruskaebuse kohaselt rikkus võlgnik raskelt hooletult PankrS § 173 lg-st 1 tulenevat

kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida ja kahjustas sellega

võlausaldajate huve. Võlgnik ei tõendanud, et ta oleks teinud piisavaid pingutusi mõistlikult

tulutoova tegevuse leidmiseks kasvõi osalise töökoormusega. Raamatupidamise tööd on

võimalik teha kodust laua tagant tõusmata ja ka osalise koormusega. Võlgniku pahatahtlikkust

näitab asjaolu, et ta ei ole viie aasta jooksul teinud ühtegi makset võlgnevuse katteks.

Maakohus leidis põhjendamatult, et võlgnik oli püsivalt töövõimetu. 25. veebruaril 2016

kohtule esitatud usaldusisiku aruandest nähtub, et võlgnikule oli määratud osaline töövõimetus

(40 %) ajavahemikul 30. septembrist 2015 kuni 30. septembrini 2016. Muu perioodi kohta

võlgadest vabastamise menetluse aja jooksul analoogset infot ega tõendit esitatud ei ole.

Võlgnik ei ole avaldanud teavet oma igapäevaste kulude kohta. Pangakontode väljavõtetest ei

nähtu, et sinna oleks laekunud Sotsiaalkindlustusameti lapsetoetus. Seega võib olla alust arvata,

et võlgnik on PankrS § 173 lg 2 kohaselt varjanud oma saadud tulusid ning vara.

Maakohus kaalus asja lahendamisel võlgniku ja võlausaldaja huve valesti ning ei arvestanud

võlgadest vabastamise menetluse eesmärki.

7. Võlausaldaja OO toetas määruskaebust. Ei ole eluliselt usutav, et võlgnik pidas ennast ja

oma alaealist last aastate vältel ülal puudetoetusega 148,98–173,81 eurot kuus. Võlgnik sai

ümbrikupalka turul müüjana töötades. Pankrotihaldur ei täitnud oma ülesandeid nõuetekohaselt

ja usaldusisik oli erapoolik.

8. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määruse

resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb määruse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

koosmõjus TsMS §-ga 659).

10. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et võlgniku kohustustest vabastamisest PankrS

§ 175 lg 2 järgi keeldumiseks alust ei ole ning võlgnik ei ole menetluse ajal oma kohustusi

rikkunud määral, mis tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Kolleegium järgib TsMS

§ 654 lg 6 alusel koosmõjus §-ga 659 maakohtu määruse põhjendusi ega korda neid täies mahus.

11. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohus on PankrS § 175 lg 1 alusel põhjendamatult

vabastanud võlgniku tema pankotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Kolleegium selgitab, et füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamist reguleerib PankrS

§ 175 lg 1, mille järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamise. Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest,

lõpetab kohus PankrS § 175 lg 8 järgi võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamise menetluse. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud

korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning

seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on

võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi keeldub kohus võlgnikku

kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud

kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

12. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et esile toodud asjaoludel rikkus

võlgnik süüliselt PankrS § 173 lg-st 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova

4 (5)

tegevusega või seda otsida ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Mõistlikult tulutoova

tegevuse hindamisel ja selle otsimisel tuleb arvestada konkreetseid juhtumi asjaolusid, st mida

samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks võlaõigusseaduse §

7 mõttes (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p-d 18 ja 19).

Tuvastatud asjaoludel kasvatas võlgnik kuni 3. septembrini 2017 üksinda alaealist last ja elas

oma ema juures, kes kandis igapäevased vältimatud kulud. Aruannetest nähtuvalt on võlgnik

selgitanud, et tal pole olnud võimalik tervislikel põhjustel tööd leida. Ringkonnakohus tegi

täiendavad päringud Sotsiaalkindlustusametile ja Eesti Töötukassale. Sotsiaalkindlustusameti

vastuse kohaselt oli võlgnikul tuvastatud ajavahemikul 30. septembrist 2014 kuni

30. septembrini 2018 40%-line töövõimetus ja ta sai pensioni vahemikus 148,98–189,31 eurot.

Lisaks makstakse võlgnikule puudega tööealise inimese toetust alates 27. juulist 2018 kuni

23. juulini 2020 41,17 eurot kuus. Eesti Töötukassa vastuse kohaselt on võlgniku töövõime

hinnatud osaliseks perioodil 24. juulist 2018 kuni 23. juulini 2020 ning talle on ajavahemikul

17. oktoobrist 2014 kuni 13. novembrini 2019 makstud töövõimetoetust kogusummas 884,54

eurot. Töövõimetoetuse maksmise eelduseks on, et töövõimetoetuse saaja on töötuna arvel.

Võlgniku töötuna arvelolek lõpetati 23. veebruaril 2019. Kolleegium leiab, et praeguse juhtumi

asjaolusid arvestades ei saa võlgniku kohustuste süüliseks rikkumiseks pidada seda, et ta ei

tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ega otsinud seda. Võlgnik otsis tööd, sest oli töötuna

arvele võetud, kuid arvestada tuleb asjaolu, et ta oli samal ajal osaliselt töövõimetu, mis

kindlasti mõjutas tema võimalusi töö leidmiseks.

Maakohus järeldas põhjendatult, et isegi kui võlgnik oleks käinud osalise tööajaga tööl,

arvestades oma töövõime ulatust, ei oleks tema sissetulekust tõenäoliselt piisanud

võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et võlgnik

töötas enne pankrotimenetlust Aktsiaseltsis T ja R AS-is ning tema töötasu suuruseks oli

vastavalt 5000 krooni ja 500,00 eurot (bruto) kuus. Seega ei olnud võlgnik võimeline leidma

erialast ega tasuvamat tööd aastaid enne pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamise

menetluse alustamist. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku

karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu

30. oktoobri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19).

Võlausaldajatele väljamaksete tegemata jätmine viie aasta jooksul ei saa olla iseenesest aluseks

võlgadest vabastamisest keeldumiseks. Samuti ei saa sellest automaatselt tuletada võlgniku

pahatahtlikkust võlausaldajate huvide kahjustamisel.

14. Maa- ega ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et võlgnik oleks oma sissetulekuid varjanud.

Võlausaldajad ei ole oma väidete tõendamiseks konkreetsemaid asjaolusid esitanud, et nende

väidete tegelikkusele vastavust kontrollida. Sotsiaalkindlustusameti teatisest nähtuvalt kanti

kõik

riiklikud

toetused

(sh

lapsetoetus)

samale

võlgniku

pangakontole

(XXXXXXXXXXXXXXXXXX), mille väljavõtted on kohtule koos aruannetega esitatud.

Üksnes sissetulekute varjamise kahtlusest ei piisa PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest

vabastamisest keeldumiseks.

15. PankrS § 175 lg 1 alusel võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda siis, kui

on ületatud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus diskretsioonipiire

rikkunud. Pankrotimenetluses täitmata kohustustest vabastamisega antakse võlgnikule, kelle

majanduslik olukord on niigi raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses

ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning

normaalseks sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 4. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16,

p 14). Ka selle menetluse jätkamisel ei oleks perspektiivi.

16. Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb jätta iga menetlusosalise enda kanda (TsMS

§ 172 lg 1 teine lause). Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

5 (5)

17. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

18. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse võlausaldaja ja võlgnik (PankrS §

175 lg 6).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler