1-09-4134/17 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 23. märts 2010. a

Kriminaalasja number 1-09-4134 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Urmas Reinola Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 14. detsembri 2009. a otsus Apellatsiooni esitaja L.E, ik: xxx; elukoht: xxxxxxx xxxxxxx xxx xxxxxxx xxxxxxx xx-xxx; varasemalt kriminaalkorras karistatud 14 korda Resolutsioon

Jätta L.E esitatud apellatsioon kui ilmselt

põhjendamatu läbi vaatamata

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 25 lg 2 Harju Maakohtu 14. detsembri 2009. a otsusega tunnistati L.E - § 199 lg 2 p-de 7, 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks üks aasta vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati seda 1/3 võrra, s.o vangistuseni pikkusega kaheksa kuud, millest arvestati KarS § 68 lg 1

alusel maha eelvangistuses viibitud aeg neli päeva. Ärakandmisele kuuluvaks lõppkaristuseks kujunes seega vangistus 7 kuud 26 päeva. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 27. augusti 2009. a.

L.E tunnistati süüdi selles, et tema isikuna, kes on aasta jooksul toime pannud vargusi

enam kui kahel korral, pani toime neli uut vargust, mis kõik jäid katse staadiumisse. Üks varguseepisoodidest oli toimepandud grupis.

2. apellatsiooni, milles ta vaidlustab üksnes Maakohtu otsuse peale esitas L.E mõistetud karistust. Ta tunnistas täielikult enda süüd, samuti on tema ülalpidamisel alaealine laps. Apellant leiab, et talle mõistetud karistus tuleks asendada üldkasuliku tööga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb

sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt vt RKKKo 3-1-1-55-07); ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei

ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas

esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb

ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud

argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul

puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite

muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise

asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse

esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56

lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. põhjendatud

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi

sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid

eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel

õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral; seejuures tuleb silmas pidada, et mõistetud karistuse pikkust ei vaidlusta ka süüdistatav – tema ainukeseks taotluseks on mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga KarS § 69 sätete alusel. Kriminaalkolleegium leiab, et kõnealuse meetme rakendamine on täielikult välistatud ja seda alljärgnevatel põhjustel.

5. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele

eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). Täiendavalt tuleb silmas pidada ka mõistetud karistuse individualiseerimise viise tervikuna, milleks

on esmalt karistuse kandmisest tingimisi vabastamine ning alles seejärel mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga (vt RKKKo 3-1-1-99-06).

5.1 Eesti sanktsioonisüsteem on üles ehitatud põhimõttel, et juhtumil, kui isikule mõistetakse

vabadusekaotuslik karistus, tuleb see reeglina pöörata ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks erandlikud

karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn – vt RKKKo 3-1-1-99-06). märkimisväärne eripära

Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see

on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse

mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi

vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04).

Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata.

5.2 Selleks, et säilitada sanktsioonisüsteemi sisemine loogika, peavad nimetatud asjaolud täiel

määral eksisteerima ringkonnakohtu hinnangul ka olukorras, kus taotletakse toimepandud kuriteo

eest mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Selleks, et hakata üldse vaagima, kas

kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust

(RKKKo 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu.

5.3 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole tuvastatav üks ega teine nimetatud tingimustest.

Toimepandud kuritegusid ei iseloomusta mingi märkimisväärne eripära – süüdistatav püüdis

varastada hügieenitarbeid, toiduaineid, aga samuti „Fiskars“ nugasid. L.E on varasemalt

kriminaalkorras karistatud 14. korda, seejuures valdavalt varavastaste süütegude eest (millele

lisanduvad veel hulgalised väärteod, mis on kvalifitseeritud KarS § 218 lg 1 järgi). Sisuliselt on nende asjaolude taustal tuvastatav, et süüdistatava jaoks on varavastaste süütegude toimepanemine kujunenud eluviisiks ning sissetulekuallikaks. Ka varasematel kordadel on süüdistatav kinnitanud, et ta ei soovi enam kuritegusid sooritada ning on otsustanud õiguskuuleka elu kasuks; kummatigi ei ole ta seda lubadust siiani aga täitnud, pannes peatselt pärast mõistetud karistuse ärakandmist toime uue

varavastase kuriteo. Ka käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad kuriteod pani L.E toime lühikest aega peale eelmise karistuse kandmiselt vabanemist. Seega on ainetu juba rääkida usaldusest süüdistatava suhtes, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi

ning täidab talle asetatud nõudeid. Kirjeldatud asjaolud näitavad üheselt, et L.E ei ole

isikuks, kelle suhtes saaks asendada mõistetud karistuse üldkasuliku tööga. Seega on juba eos välistatud küsimuse vaagimine, kas tuleks kõne alla süüdistatavale mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga KarS § 69 sätete alusel.

6. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt

põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral kaasa

täiendavad kulud kaitsetasude näol, suuruses minimaalselt 1000 krooni, mis tuleks välja mõista L.E-lt endalt. Kriminaalkolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele. Samuti selgitab kriminaalkolleegium, et istungimenetlus käesolevas kriminaalasjas saaks aset leida kõige varasemalt 2010. a aprilli teises pooles. Selles ajaks on süüdistatavale mõistetud karistus aga

kantud, mistõttu muutuks ainetuks apellatsioonimenetlus tervikuna – apellatsioonis taotletav eesmärk oleks nimetatud ajahetkel ka juba faktiliselt realiseerimatu.

7. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud

täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium

määras:

Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Paavo Randma

Malle Preimer

Urmas Reinola