3-18-600/84 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(20)

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.03.2020, Tallinn

Haldusasja number 3-18-600

Haldusasi

X kaebus Tallinna linna ja Eesti Vabariigi

vastu varalise kahju nõudes ja Tallinna linna vastu

mittevaralise kahju nõudes, Tallinna Linnavalitsuse

11.02.2019 korralduse nr 210-k ja 27.02.2019 korralduse nr

279-k tühistamiseks ning Maa-ameti peadirektori

28.03.2019 korralduse nr 1-17/19/727 tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja X

Vastustaja I – Tallinna linn, esindaja Inken Logberg

Vastustaja II – Eesti Vabariik (Maa-ameti kaudu), esindaja

Toomas Kutti

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 27.02.2020

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebajale 02.03.2020 esitatud menetlusdokumendid pealkirjaga „Kohtukõne

teesid“.

2. Jätta Maa-ameti taotlus, jätta kaebus nõudes mõista Tallinna linnalt välja kaebajale

tekitatud mittevaraline kahju seoses kodu puutumatuse rikkumisega, rahuldamata.

3. Jätta kaebus rahuldamata.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 30.04.2020. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni

(ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon) 05.12.1994 otsuse nr 4388 (ÕVVTK otsus nr 4388) punktiga 1

2(20)

loeti Tallinnas, endisel kinnistul nr XXXX asunud krunt suurusega 744,25 m2 omandireformi

objektiks. Sama otsuse punktiga 3 tunnistati eelnimetatud vara suhtes õigustatud subjektideks Y ¼

mõttelises osas, Q ¼ mõttelises osas ja C ½ mõttelises osas. Otsuse punktiga 4 jäeti taotlus ehitiste

osas rahuldamata põhjusel, et pole tõendatud nende õigusvastane võõrandamine. Viidatud otsus on

kehtiv ja seda ei ole vaidlustatud.

2. Tallinna Linnavalitsuse 12.03.1996 korraldusega nr 638-k „Endise XXXXX mnt XXX maa

tagastamine ja kompenseerimine“ (korraldus nr 638-k) otsustati õigusvastaselt võõrandatud endise

kinnistu nr 2390, pindala 744 m2 tagastada osaliselt järgmistele isikutele: aadressil XXXXX mnt

XXX suurusega 103 m2 Q; aadressil XXXXX mnt XXXa, suurusega 103 m2 Y ja aadressil XXXX

mnt XXXb, suurusega 205 m2 C. Korralduse nr 638-k punktiga 5 määrati, et endise kinnistu nr 2390

mittetagastatava maa-ala suurus on 333 m2, mis kuulub kompenseerimisele Q ¼ osas, Y ¼ osas ja

C ½ osas.

3. Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korralduse nr 1681-k „Endise XXXXX mnt XXX maa

kompensatsiooni määramine“ (korraldus nr 1681-k) kinnitati endise kinnistu nr 2390 õigusvastaselt

võõrandatud maa maksumuse määramise akt ning punktiga 2 määrati 333 m2 suuruse õigusvastaselt

võõrandatud maa eest kompensatsioon 95% ulatuses Q ¼ mõttelise osa eest summas 5932 EEK, Y

¼ mõttelise osa eest summas 5932 EEK ja C ½ mõttelise osa eest summas 11 863 EEK.

4. Q esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse nr 638-k seadusevastaseks

tunnistamiseks põhjusel, et temale tagastamisele kuuluv õigusvastaselt võõrandatud vara oli

võõrandamise ajal kaasomandis ning tagastamisel ei ole arvestatud maareformi seaduse § 141

lõikega 1 ja ta ei ole andnud teistele õigustatud subjektidele oma nõusolekut kaasomandis olnud

maa jagamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.04.1997 otsusega haldusasjas nr 3-32/97

kaebuse ja tunnistas Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 638-k täielikult seadusevastaseks ning

tegi Tallinna Linnavalitsusele ettepaneku asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Halduskohus

tuvastas otsuses, et Y ja C tagastatud kinnistud asukohaga XXXXX mnt XXXa ja

XXXb on kantud kinnistusregistrisse ning 23.09.1996 sõlmisid Y ja C ning Baltic Foto Trading

ostu-müügilepingud, mille kohaselt ostis kinnistud Baltic Foto Trading. Halduskohtu otsus jõustus

12.05.1997.

5. Tallinna Linnavalitsus andis 29.08.1997 korralduse nr 3153-k, millega tunnistas korralduse

nr 638-k kehtetuks.

6. Tallinna Linnavalitsuse 23.12.1997 korraldusega nr 5225-k tunnistati omandireformi aluste

seaduse (ORAS) § 13 lõike 7 alusel kehtetuks korralduse nr 1681-k punkt 2.1, millega oli määratud

õigustatud subjektidele kompensatsioon ning lõpetati restitutsiooninõuete lahendamine endisel

aadressil XXXXX mnt XXX, endisel kinnistul nr XXXX asuva 333 m2 õigusvastaselt võõrandatud

maa ¼ mõttelise osa suhtes.

7. Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korralduse nr 414-k „Endise kinnistu nr XXXX maa

mittetagastamine ja kompensatsiooni määramine“ seletuskirjast nähtub, et C ja Y võtsid tähtaegselt

neile määratud kompensatsiooni vastu, kuid vaatamata korduvatele meeldetuletustele Q

vormikohast avaldust kompensatsiooni vastuvõtmiseks ei esitanudki, mistõttu tunnistati

korraldusega nr 5225-k kehtetuks korralduse nr 1681-k punkt 2.1, millega oli määratud

kompensatsioon Q.

8. Aastatel 1997-1999 esitas Q Tallinna Linnavalitsusele korduvaid avaldusi, milles palus täita

Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsust haldusasjas 3-32/97 ja lahendada uuesti XXXXX mnt XXX

kinnistu tagastamise ja kompenseerimise küsimus. Tallinna Omandireformiamet teatas 13.10.1999

3(20)

kirjaga 2-7/1512, et restitutsiooninõue õigusvastaselt võõrandatud maale aadressil XXXXX mnt XX

(endine kinnistu nr XXXX) tuleb uuesti läbivaatamisele.

9. Tallinna notar Sirje Ormani poolt 11.04.2003 koostatud ja välja antud pärimisõiguse

tunnistuse kohaselt on 24.06.2000 surnud Q pärandvara, mis koosneb nõudeõigusest ¼ mõttelisele

osale õigusvastaselt võõrandatud maale, asukohaga Tallinn, XXXXX mnt XXX, endine kinnistu nr

2390, krunt suurusega 744,25 m2, vastavalt otsusele nr 4388 ja Tallinna Maa-Ameti vara tagastamise

osakonna 03.04.2003 õiendile nr 2316 üle läinud X (kaebaja).

10. Võttes aluseks Tallinna Linnavolikogu 24.03.1994 otsuse nr 43 „Munitsipaalomandisse

antud hoonete ja rajatiste aluse ning nende teenindamiseks vajaliku maa munitsipaalomandisse

taotlemine“ esitas Tallinna linn Tallinna Linnavaraameti kaudu 25.05.2010 Harju Maavanemale

taotluse Tallinna linnas, Kesklinna linnaosas XXXXX mnt XX/XXXXX tänav XX asuva

transpordimaa sihtotstarbega 9649 m2 suuruse maaüksuse munitsipaalomandisse andmiseks

maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lõike 1 punkti alusel kui munitsipaalomandisse jäävate hoonete

ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. Tallinna Linnavalitsuse 05.05.2010 korraldusega nr 682-

k punktiga 1.3 määrati munitsipaalomandisse taotletava XXXXX mnt XX/XXXXXX tänav XX

maaüksuse sihtotstarbeks transpordimaa ja pindalaks 9649 m2 vastavalt korralduse lisaks 3 olevale

katastriüksuse plaanile.

11. Harju maavanema 07.09.2010 korraldusega nr 1431-k (korraldus 1431-k) anti XXXXX

maantee XX/XXXXX tänav XX asuv 9649 m2 suurune maaüksus sihtotstarbega transpordimaa,

Tallinna linna munitsipaalomandisse tänavarajatiste teenindusmaana. Tallinna Linnavalitsuse

21.08.2013 korralduse nr 1131-k punktiga 2.1 muudeti senine katastriüksuse aadress XXXXX

maantee XX/XXXXX tänav XX aadressiks XXXXX maantee XX.

12. Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korralduse nr 414-k (korraldus 414-k) punktiga 1 jäeti

tagastamata Tallinnas, endisel aadressil XXXXX mnt XXX, endise kinnistu nr XXXX maa

suurusega 103 m2 (üldpind 744,25 m2), kuna õigusvastaselt võõrandatud maal paiknevad teisele

isikule kuuluvad rajatised ning maa on Harju maavanema 07.09.2010 korraldusega nr 1431-k antud

Tallinna linna munitsipaalomandisse XXXXX maantee XX/XXXXX tänav XX rajatiste aluse ja

neid teenindava maana, pindalaga 9649 m2, mille koosseisu jääb ka endise kinnistu nr XXXX maa

suurusega 103 m2. Korralduse punktiga 5 määrati endise kinnistu nr XXXX õigusvastaselt

võõrandatud maa suurusega 103 m2 eest kompensatsioon 95% ulatuses kaebajale summas 468,70

eurot.

13. Kaebaja vaidlustas korralduse nr 414-k ja korralduse nr 1431-k halduskohtus (haldusasi nr

315-1843). Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 28.02.2018 otsusega kaebuse ning tühistas

vaidlustatud korraldused ning kohustas Tallinna linna lahendama kuue kuu jooksul kohtuotsuse

jõustumisest endise kinnistu nr XXXX tagastamise küsimus 103 m2 osas, milles maa tagastamise

õigustatud subjektiks loeti Q. Otsus jõustus 10.09.2018.

14. Tallinna Linnavaraamet saatis 09.01.2019 Maa-ametile kirja, milles esitas ettepaneku anda

XXXXX maantee XX maaüksus (pindala 9546 m2, sihtotstarbega transpordimaa) MaaRS § 28 lõike

3 alusel munitsipaalomandisse. Korralduses viidati muu hulgas, et tulenevalt Tallinna

Ringkonnakohtu 28.02.2018 otsusest tuleb maa munitsipaliseerimine uuesti läbi viia väiksema

pindalaga.

15. Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korraldusega nr 210-k määrati munitsipaalomandisse

taotletava XXXXX maantee XX maaüksuse sihtotstarbeks transpordimaa ja pindalaks 9546 m2,

vastavalt korralduse lisaks olevale asendiplaanile.

4(20)

16. Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2019 korraldusega nr 279-k tagastati õigusvastaselt

võõrandatud maa (endine XXXXX mnt XXX, endine kinnistu nr XXXX, pindala 744,25 m2)

Kesklinna linnaosas osaliselt kaebajale ning määrati maatüki aadressiks XXXXX mnt XXXa,

pindalaks 103 m2 ja sihtotstarbeks transpordimaa. Korralduse andmisega loeti endise kinnistu nr

XXXX maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus lahendatuks.

17. Maa-ameti peadirektori 28.03.2019 korraldusega nr 1-9/19/727 anti Tallinna linna

munitsipaalomandisse Harju maakonnas Tallinnas Kesklinna linnaosas asuv XXXXX maantee XX

maaüksus pindalaga 9546 m2, sihtotstarbega transpordimaa.

18.

23.03.2018 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudes mõista Tallinna linnalt ja

Eesti Vabariigilt (Maa-ameti kaudu) solidaarselt välja varaline kahju summas 948 174 eurot või

alternatiivselt 131 126 eurot ja 20 senti; mõista Tallinna linnalt ja Eesti Vabariigilt (Maa-ameti

kaudu) välja alates 23.03.2018. a viivis protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni VÕS §

113 lg 1 sätestatud määras; mõista Tallinna linnalt välja mittevaraline kahju kohtu äranägemisel

seoses äärmiselt pika haldusmenetluse läbi viimisega endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise

otsustamisega ja jõustunud Tallinna Halduskohtu 30.04.1997. a otsuse haldusasjas nr 3-32/97 mitte

täitmisega mõistliku aja jooksul; mõista Tallinna linnalt välja mittevaraline kahju seoses kodu

puutumatuse rikkumisega summas 67 805 204 eurot.

19. Tallinna Halduskohtu 13. aprilli 2018 määrusega haldusasjas 3-18-600 võttis kohus

menetlusse kaebuse Tallinna linna ja Eesti Vabariigi vastu varalise kahju ja Tallinna linna vastu

mittevaralise

kahju

nõudes.

27.02.2020.

a

toimunud

kohtuistungil

täpsustas

kohus

menetlusosalistega, et kohtu menetluses on ka viivise nõue, ehkki määruse pealdis seda nõuet ei

sisalda. Menetlusosalised olid kohtuga nõus ning selles küsimuses erimeelsus puudus.

20. Tallinna Halduskohus peatas 08.06.2018 määrusega haldusasjas nr 3-18-600 menetluse kuni

haldusasjas nr 3-15-1843 lõpliku kohtulahendi jõustumiseni. Tallinna Halduskohus uuendas

menetluse 06.02.2019 määrusega, kuna menetluse peatamise alus oli ära langenud.

21.

21.04.2019 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse

27.02.2019 korralduse nr 279-k tühistamiseks kogu ulatuses ja Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019

korralduse nr 210-k tühistamiseks osaliselt. Kaebaja täiendas kaebust tulenevalt Tallinna

Halduskohtu

30.04.2019 kohtumäärusest haldusasjas 3-19-724. Tallinna Halduskohus võttis 7.05.2019

kohtumäärusega nr 3-19-724 menetlusse kaebaja poolt esitatud kaebuse Tallinna Linnavalitsuse

11.02.2019 korralduse nr 210-k ja 27.02.2019 korralduse nr 279-k tühistamiseks ning Maa-ameti

peadirektori 28.03.2019 korralduse nr 1-17/19/727 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus liitis

29.08.2019 määrusega haldusasjad nr 3-19-724 ja 3-18-600 ühte menetlusse. Haldusasja numbriks

jäi 3-18-600.

22. Tulenevalt kaebaja 03.01.2020 menetlusdokumendist nõuab kaebaja Tallinna linnalt

mittevaralise kahju hüvitamist summas 407 447 645 eurot seoses kodu puutumatuse rikkumisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

23. Kaebaja seisukoht seoses varalise kahju hüvitamise nõudega on kokkuvõtvalt järgmine.

23.1

Olukorras, kus Tallinna Linnavalitsuse 12.03.1996.a korraldus nr 638-k on

tunnistatud täielikult seadusevastaseks ning seetõttu on õigusvastane ka selle alusel antud

Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korraldus nr 1681-k, siis on endise kinnistu nr XXXX

maa tagastamise küsimus täielikult ja korrektselt lahendamata. Seega tuleks käesoleval juhul

5(20)

Tallinna linnal kogu endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise küsimus uuesti lahendada.

Endise kinnistu osas on praegu ainult üks õigustatud subjekt, kelleks on Q lapselaps, st

kaebaja. Võttes aluseks MaaRS § 14 lg 3 ja praegu valitseva olukorra leiab kaebaja, et tal

on õigus saada tagasi kogu endise kinnistu nr 2390 maa 744,25 m2 ulatuses, sest teadaolevalt

on ta täna ainus õigustatud subjekt, kuna teised õigustatud subjektid on surnud ja nende osas

peaks tagastamine olema lõppenud nende surma tõttu. Lisaks on oluline, et MaaRS § 6 lg 31

järgi ei ole teed rajatised, mistõttu tuleb ka XXXXX maantee alune maa suurusega 315,75

m2 kaebajale tagastada, kuna seda saab kasutada oma krundile sissesõiduks.

23.2

Juhul, kui kaebajale kogu endise kinnistu nr XXXX maad suurusega 744,25 m2 ei

tagastata, siis on kaebajale tekitatud varaline kahju nimetatud kinnistu väärtuse ulatuses, mis

on 948 174 eurot (maa ühe ruutmeetri hinnaks on 1274 eurot x 744,25).

23.3

Juhul, kui kohus kaebaja eeltoodud õigusnormi tõlgendusega ei nõustu, siis leiab

kaebaja alternatiivselt, et talle on tekitatud kahju endise kinnistu ja maa tagastamata

jätmisega vähemalt summas 131 126,20 eurot. Kuna endise kinnistu nr XXXX maa osas oli

omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud kolm isikut, siis saab tagastamine

toimuda üksnes nii, et kas kõigile omandireformi õigustatud subjektidele tagastatakse

tagastamisele kuuluvast maast vastav mõtteline osa või ei tagastata kellelegi. Kuna kaebaja

ei ole saanud õigusvastaselt võõrandatud maast midagi tagasi, siis on tekitatud kaebajale

sellega otsest varalist kahju.

23.4

Tallinna linna õiguspärase käitumise korral oleks tulnud teha endise kinnistu nr

XXXX maa osas tagastamise korraldus, kus 411 m2 suurune maatükk oleks tagastatud

õigustatud subjektide kaasomandisse. Kuna seda olukorda enam taastada ei ole võimalik,

siis oleks linn võinud kahju osaliseks vältimiseks vähemalt tagastada 103 m2 suuruse

maatüki kaebajale ning hoida ära kaebajale kahju tekkimist. Kaebajale jäi Tallinna

Linnavalitsuse õigusvastase tegevuse ja haldusaktide tõttu tagastamata mõttelises osas maa

suurusega 103 m2, mis on käesoleval hetkel XXXXX mnt XXX/XXXXX tn X kinnistu

koosseisus (pindala 1570 m2). Viidatud kinnistu on müügis hinnaga 2 000 000, mis teeb ühe

ruutmeetri hinnaks 1274 eurot. Arvestades, et kaebaja oleks pidanud saama tagasi 103 m2

just sellest maa-alast, mis praegu on XXXXX mnt XXX/XXXXX tn X kinnistu koosseisus,

on kaebajale tekkinud otsene varaline kahju 131 222 euro ulatuses (103 x 1274).

23.5

Kuivõrd kaebajale jäi endise kinnistu nr XXXX maa tagastamata nii Tallinna

Linnavalitsuse süülise käitumise tagajärjel kui ka seetõttu, et Harju maavanema 07.09.2010

korraldusega nr 1431k anti tagastamisele kuuluv maa hoopis munitsipaalomandisse, siis

vastustavad mõlemad solidaarselt kaebajale tekitatud kahju eest. Kahju suurusest tuleb maha

arvata kaebajale makstud kompensatsioon.

23.6

Kuid lisaks sellele leiab kaebaja, et Tallinna linn on jätnud talle kompenseerimata

mittetagastamisele kuuluva maa suurusega 83 m2. Endise kinnistu nr XXXX pindala on

744,25 m2 ning kaebaja päris ¼ mõttelise osa nimetatud kinnistu tagastamise nõudeõigusest.

Seega kuulub kaebajale endiselt restitutsiooninõue endisest XXXXX mnt XXX kinnistust

186 m2 suuruses osas. Kuna korraldus nr 638-k on tunnistatud kehtetuks, siis ei ole kehtivat

korraldust, millega määratakse, kui palju endisest kinnistust on võimalik tagastada ja kui

palju kompenseerida. Seega leiab kaebaja, et talle on jäetud õigusvastaselt kompenseerimata

83 m2. Seega kui võtta aluseks 23.03.2015 korralduse nr 414-k lisaks olev õigusvastaselt

võõrandatud maa maksumuse määramise akt, siis on endise kinnistu maa maksustamishind

4,79 eurot, st kaebajal on jäänud saamata kompensatsioon 4,79 x 83= 397 eurot.

6(20)

24. Kaebaja taotleb viivise väljamõistmist VÕS § 113 sätestatud määras põhinõudelt 131 126 eurot

ja 20 senti alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni.

25. Seoses mittevaralise kahju hüvitamise nõudega leiab kaebaja järgmist.

25.1

Jõustunud Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 lahend haldusasjas 3-32/97 kohustas

vastustajat asja uuesti otsustama. Kohtuotsuse täitmiseks ja asja uueks otsustamiseks võib

lugeda Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korralduse nr 414-k vastuvõtmist. Seega viivitas

Tallinna linnavalitsus otsuse tegemisega 18 aastat. Seega on rikutud põhiseaduse § 14 ja 15

lõikes 1 tagatud põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele ja EIÕK

artiklitest 6 lg 1 ja 13 tulenevat õigust. Kahjunõude suuruse jätab kaebaja kohtu otsustada.

25.2

Teiseks leiab kaebaja, et Tallinna linn on tekitanud talle ka mittevaralist kahju seoses

kodu puutumatuse rikkumisega, perekonna au ning hea nime teotamisega ja perekonna

ajaloolise pärandi/järjepidevuse lõpetamisega ja ka võrdse kohtlemise printsiibi

rikkumisega, sest teised õigustatud subjektid said võimaluse oma põlises kodukohas

perekonna ajalugu jätkata.

25.3

Nimelt võõrandati kaebaja esivanematelt 1940. a õigusvastaselt võõrandatud kinnistu

nr XXXX maa, kuid elamu jäeti alles. Seoses XXXXX mnt laiendamisega 1986. a tõsteti

kaebaja vanaisa Q ka seal asunud elamust välja. Eesti Vabariigi taastumisel lootis kaebaja

vanaisa elamu endisele kinnistule uuesti püsti panna. Kui Tallinna linn oleks endise kinnistu

tagastanud mõttelistes osades, oleks lootus täitunud. Kahjuks Tallinna linn seda ei teinud ja

tagastas kinnistu reaalosades, mistõttu said teised subjektid oma reaalosad võõrandada ilma,

et kaebaja vanaisal oleks olnud ostueesõigust esivanemate maa osas. Kuna Tallinna linna

õigusvastase tegevuse tõttu ei õnnestunud kodu endisesse asukohta taastada, siis on tegemist

kodu puutumatuse rikkumisega ning tagastamata jätmisega on katkestatud ajalooline

pärand/perekonna ajalugu/ajalooline järjepidevus antud krundil. Kaebaja perekond elas

krundil vähemalt 75 aastat alates 1911 kuni

1986. Selleks, et mõnel teisel krundil samasugune perekonna ajalugu taastada läheb 75 aastat.

Samuti on vaja elatist neile kõigile tulevastele sugulastele. Kõige õigem on seda määrata mineviku

põhjal ehk mitu suguvõsa liiget elas krundil. Alates 1991. aastast on olnud põhjendatud ootus, et

kaebaja suguvõsa ajalugu sellel krundil jätkub. Kaebaja on välja toonud, mitu sugulast igal aastal

XXXXX mnt XXX majas elas ajavahemikul 1911-1986 ning lisanud elatise suuruse ühe inimese

kohta aastas lähtuvalt toimetulekutoetuse suurusest 2018. aastal. Kaebaja saab summaks 112 eurot

kuus, ehk 1344 eurot aastas. Seega ongi tekitatud kahju suuruseks 7 594 183 eurot. Kui võtta arvesse

reaalsed kulutused aastal 2018, siis alla 1000 euro kuus pereliikme kohta ei ole võimalik normaalselt

elada. Seega 1000 eurot kuus sugulase kohta on just nimelt see, millega on reaalselt võimalik

samaväärne ajalooline väärtus, kodu puutumatus, perekonna au ning hea nimi taastada. See summa

on seega 67 805 204 eurot. Arvestus arvestab ka inflatsiooni 5% aastas. 03.01.2020

menetlusdokumendis kaebaja täpsustas nimetatud nõuet ning leiab, et mittevaraline kahju seoses

kodu puutumatusega on 407 447 645 eurot.

26. Kaebaja seisukoht seoses nõudega tühistada Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korraldus nr

210-k ja 27.02.2019 korraldus nr 279-k ning Maa-ameti peadirektori 28.03.2019 korraldus nr

117/19/727.

26.1

Korralduse nr 210-k andmisel ei saanud tugineda korraldusele nr 1681-k, sest

korraldus on tunnistatud seadusevastaseks Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsusega

haldusasjas nr 3-32/97. Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korraldus nr 414-k on tühistatud

Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-15-1843, mistõttu on

tuginemine nimetatud kehtetuks tunnistatud haldusaktidele lubamatu. Kuna viidatud otsused

7(20)

on tühistatud, siis on endise kinnistu nr XXXX maa osas tagastamise küsimus

nõuetekohaselt lahendamata. Seega on väär, et korraldusega 279-k loeti endise kinnistu nr

XXXX maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus lahendatuks. Tallinna Linnavalitsuse

poolt on tänaseni lahendamata kaebaja nõue 83 m2 ulatuses ning ebaõigesti lahendatud nõue

103 m2 ulatuses. Võimude lahususe printsiibist tulenevalt ei saa lähtuda Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse nr 3-15-1843 resolutsioonist.

26.2

Eeltoodu toob kaasa korralduse nr 279-k materiaalse õigusvastasuse. Tallinna linn

oli kohustatud algusest peale lahendama täies ulatuses endise kinnistu nr XXXX maa

tagastamise küsimuse ning uue lahendamise käigus oleks muutunud tagastatava ja

kompenseeritava maa vahekord ning kaebaja oleks saanud tagasi suurema osa endisest

kinnistust.

26.3

Endise kinnistu nr XXXX aadressiks oli XXXXX mnt XXX ning puudub igasugune

loogika, miks on aadressiks määratud XXXXX mnt XXXa, mis tuleb ka tagastatava maa

aadressiks määrata. Õige ei ole ka tagastatava maa suurus 103 m2, kuna õiguspäraselt kuulub

tagastamisele rohkem maad. Tagastamisele peaks kuuluma 426,5 m2, kuna kinnistu

lõunapoolne piir peaks olema looduses tegelikult rohkem lõuna pool ning sellest tulenev

erinevus on 15,5 m2. Tallinna linn on liiga suure osa endisest kinnistust määranud XXXXX

maantee sõidutee alla jäävaks. Nimetatud olukord peab muutuma tagastamise küsimuse

lahendamisel.

26.4

Kui Tallinna Linnavalitsus oleks endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise

küsimuse lahendanud algusest peale nõuetekohaselt, oleks tulnud kaebajale tagastada 744,25

m2, sest teadaolevalt on kaebaja täna ainus õigustatud subjekt ning teised subjektid on

surnud. Samuti ei ole endisel kinnistul olev tee rajatis. 1996. a määrati endise kinnistu

sihtotstarbeks elamu- ja ärimaa. Kaebaja ei nõustu, et talle tagastatud maa sihtotstarbeks

määrati erinev sihtotstarve, kui seda oli 1996. a teistele subjektidele määratud sihtotstarve.

Korraldusega nr 279-k tagastatud maal ei asu Tallinna linnale kuuluvaid tänavarajatisi,

samuti ei saa seda pidada XXXXX maantee või XXXXX tänava teenindamiseks vajalikuks

maaks. Üldplaneeringu alusel on tegemist elamu- ja ärimaa juhtfunktsiooni omava

piirkonnaga, mistõttu oleks õiguspärane olnud määrata tagastatava maa sihtotstarbeks

samuti elamu- ja ärimaa.

26.5

Korraldus nr 210-k on õigusvastane, kuna korralduse punktidega 1.1 kuni 1.1.2

jäetakse XXXXX maantee XX maaüksuse koosseisu ka endise kinnistu nr XXXX maa, mida

kaebajal on õigus tagasi saada ning mis oleks tulnud tagastada kaebajale. Kaebaja õigused

ei ole kaitstud, kui kohus tühistab küll korralduse nr 279-k, kuid kehtima jääks korraldus nr

210-k, sest sellisel juhul kehtiks XXXXX maantee XX maaüksus ikkagi piirides, mis ei

annaks kaebajale võimalust saada tagasi seda osa endisest kinnistust nr XXXX, mis selle

korraldusega määrati XXXXX maantee XX maaüksuse koosseisu. Samuti oleks

haldusorgan pidanud kohaldama 01.03.1997 kehtinud ORAS § 18 lg-t 1, see tähendab, et

lahendama vara tagastamise küsimuse, mitte munitsipaalomandisse andmise otsustamise.

26.6

Kaebaja taotleb ka Maa-ameti peadirektori 28.03.2019 korralduse nr 1-17/19/727

tühistamist. Viidatud korraldusega otsustati anda Harju maakonnas Tallinna kesklinna

linnaosas asuv XXXXX maantee XX maaüksus pindalaga 9546 m2 Tallinna linna

munitsipaalomandisse. Tallinna linna (vastustaja I) seisukoht

27. Tallinna linna seisukoht seoses kahju hüvitamise nõuetega on järgnev.

8(20)

27.1

27.02.2019 võttis Tallinna Linnavalitsus vastu korralduse nr 279-k, millega täideti

10.09.2018 jõustunud kohtuotsus haldusasjas nr 3-15-1843 ning tagastati kaebajale

õigusvastaselt võõrandatud maa pindalaga 103 m2. Nimetatud maatükk vastab kaebaja poolt

pärimisega omandatud pärandvarale, mis koosneb nõudeõigusest ¼ mõttelisele osale

õigusvastaselt võõrandatud maast. Seega ei ole kaebajale kahju tekkinud ja tuginedes

RVastS § -le 7 puudub alus kahju hüvitamist nõuda. Tallinna Ringkonnakohus on

28.02.2018 otsuse haldusasjas nr 3-18-1843 punktis 22 selgitanud, et kaebajal puudub

õiguslik ja sisuline alus eeldada, et talle kuuluks tagastamisele rohkem, kui

pärimistunnistuses nimetatud ¼ mõttelist osa õigusvastaselt võõrandatud varast.

27.2

1997. aastal haldusasjas nr 3/32-97 tehtud kohtuotsuse alusel oli võimalik lugeda

tühiseks otsus vaid kaebaja vanaisale Q tagastamisele kuuluva vara osas, sest kaks

vaidlustatud korralduse subjekti, Y ja täitsid 12.03.1996 korralduse nr 638-k, kinnistasid

tagastatud maatükid ning võõrandasid need edasi. Kaebaja vanaisa ei ole kasutanud talle

seadusega antud võimalust kinnistusraamatu kande muutmiseks. Kaebajal puudub varaline

kahju ja seega ka alus viivise nõudmiseks.

27.3

Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-5-02 punktis 36 sõnastab Riigikohus, et rahvusvahelise

õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik

valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. Seetõttu ei saa vara tagastamist või

kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel arvestada PS §-s 32

sätestatuga. Otsus heastada omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus ja luua eeldused

turumajandusele üleminekuks, tulenes demokraatliku õigusriigi põhimõttest ja sai

võimalikuks seetõttu, et suur osa ebaseaduslikult võõrandatud varast asus Eesti

taasiseseisvumise ajal riigi valduses. Sama põhimõtet on korratud ka Riigikohtu lahendi nr

3-4-1-6-03 punktis 16.

27.4

Tallinna linn omandireformi läbiviijana on tegutsenud seadusandja poolt vastu

võetud reeglite alusel. Kaebaja ei ole tõendanud, et hüpoteetiline mittevaraline kahju on

tekkinud kohaliku omavalitsuse süüliste tegude tagajärjel. Kaebaja viited Euroopa

Inimõiguste Kohtu lahenditele on meelevaldsed ja neil puudub seos kaebajaga. Nõudeõiguse

sisu on määratud ORAS

§-s 4. Kaebaja päris oma vanaisa järel õiguse vara tagasi nõuda, mis realiseerus peale pikki vaidlusi

27.02.2019 Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 279-k.

28. Tallinna linna seisukoht seoses nõudega Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korralduse nr 210-

k ja 27.02.2019 korralduse nr 279-k tühistamiseks on järgnev.

28.1

Tallinna Ringkonnakohus on oma 28.02.2018 otsuse punktis 22 kaebajale selgitanud,

et kaebaja nõudeõigus tagastatavale maale ei saa olla suurem, kui tema õiguseellasel Q.

Kuna Y ja C tagastati nende mõttelisele osale vastavad osad juba 1996. aastal ning nad

müüsid neile tagastatud maa samal aastal edasi kolmandale isikule, siis ei saa kinnistut nr

XXXX enam tagastada mõttelistes osades sõltumata sellest, et halduskohus tunnistas 30.04.1997

otsusega maa reaalosadena tagastamise õigusvastaseks. Osas, milles 333 m2 loeti mittetagastatavaks

maaks, vaidlust ei olnud.

28.2 Tallinna linn on pidanud oluliseks ja linnale hädavajalikuks munitsipaliseerida maa-ala, mis

osaliselt kattub endise kinnistuga nr XXXX. Tallinna linna üldplaneering annab põhjenduse, miks

on kaevatavas haldusaktis määratud tagastatava maaüksuse sihtotstarbeks transpordimaa. Selline

sihtotstarbe määramine on kooskõlas kehtiva MaaKatS § 18 regulatsiooniga ning vastab maatüki

9(20)

praegusele kasutusele. Sellest teavitati kaebajat Tallinna Linnavaraameti 21.02.2019 kirjaga, mis on

tagastatud saatjale hoiutähtaja möödumise tõttu.

28.3 Kaebaja ei ole pidanud oluliseks maa tagastamise lõpule viimise etapis kasutada ärakuulamise

õigust. Tulenevalt eeltoodust kujunes ka vastustaja kaalutlusprotsess, mis on vormistatud

korralduseks nr 279-k. Ülaltoodu alusel puudub alus väita, et korraldus nr 279-k on nii formaalselt

kui materiaalselt õigusvastane.

28.4 Kaebaja nõue tühistada 11.02.2019 korraldus nr 210-k, millega määratakse kindlaks XXXXX

maantee teenindamiseks jääv maa põhjendusega, et see maa tuleks tagastada, ei tulene kehtivatest

õigusaktidest. Kaebaja poolt esitatud kaardimaterjalidest tuleneb, et üks osa endisest kinnistust nr

2390 jääb linna peamise tuiksoone, XXXXX maantee, ühe sõiduraja ning sellega külgneva kõnnitee

alla. Ehitised, milleks on nii hooned, kui ka rajatised, on kantud ehitisregistrisse.

29. Seega tuleb kaebus jätta kogu ulatuses rahuldamata. Maa-ameti (vastustaja II ) seisukoht.

30. Vastustaja II vaidleb kaebusele kogu ulatuses vastu.

31. Vastustaja II seisukoht seoses kahju hüvitamise nõuetega on järgnev.

31.1 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16.09.2003 otsuse kohtuasjas nr

3-4-16-03 punktis 16 on koos viitega Riigikohtu üldkogu 28.10.2002. otsusele nr 3-4-

1-5-02 selgitatud, et põhiseaduse (PS) § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud

varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse.

31.2 ORAS § 17 lg 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektil õigust nõuda

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis

on juba tagastatud või kompenseeritud, v.a juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma

õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Kuigi korraldus nr 638-

k oli vaidlustatud halduskohtus, oli see täitmise ajal kehtiv ja kuna vara tagastati ja

kompenseeriti korralduse nr 638k alusel otsusega nr 4388 omandireformi õigustatud

subjektidele, siis ei ole alust väita, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või

kompenseeritud. Asja tehioludest tulenevalt oli kaebuse esitamise ajaks endise kinnistu

nr 2390 osas omandireform lõpule viimata veel vaid 103 m2 tagastamisele kuuluva maa

osas. See vastab nii kaebajale väljastatud pärimisõiguse tunnistusel toodule kui ka

Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-15-1843.

31.3 Asjaolude kohaselt on endisest kinnistust nr XXXX, suurusega 744,25 m2,

mittetagastatava maa suuruseks 333 m2. Tegemist on maaga, mis on jäänud XXXXX

maantee laienduse alla. Kõik XXXXX maantee maaüksusel asuvad ehitised on

käsitletavad ehitistena MaaRS § 6 lõike 3 tähenduses ning need kuuluvad Tallinna

linnale. Need ei ole rajatised MaaRS § 6 lõike 31 tähenduses, mis võimaldaksid

tagastatava maa otstarbekohast kasutust. Kuna Tallinna linn on esitanud XXXXX

maantee maaüksusel asuvate rajatiste aluse maa omandamiseks tähtaegse taotluse maa

munitsipaalomandisse andmiseks, siis järelikult ei kuulu XXXXX maantee laienduse

alla

jäänud

maa

suurusega

m2,

tagastamisele,

vaid

see

kuulub

munitsipaalomandisse andmisele.

31.4 Kaebaja väide, mille kohaselt peaks 103 m2 suurune maatükk asuma XXXXX mnt

XXX/XXXXX tn X kinnistu koosseisus, ei ole õige. Harju Maavalitsuse 22.02.2010

kooskõlastatud munitsipaalomandisse taotletava maa krundi piiride ettepaneku

kohaselt oli algselt kaebajale tagastamata jäetud 103 m2 suurune maatükk arvatud

10(20)

korraldusega nr 1413-k munitsipaalomandisse antud XXXXX mnt XX/XXXXX tänav

XX maaüksuse koosseisu.

31.5 Vastustaja II on eelnevalt selgitanud, miks ei ole kaebajale võimalik tagastada kogu

endise kinnistu nr XXXX maad suurusega 744,25 m2 ja et tagastada on võimalik üksnes

tema nõudeõiguse osale vastav 103 m2. Nimetatud osa endise kinnistu maast on

kaebajale korraldusega nr 279-k tagastatud. Tagastatud maaüksuse aadress on XXXXX

mnt XXXa. Korralduse nr 279-k andmisega on põhjendatult loetud endise kinnistu nr

XXXX maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus lahendatuks. Seega, on kahju

tekitamise alus ära langenud ning ühtlasi täidetud Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018

otsus haldusasjas nr 3-15-1843.

32. Vastustaja II seisukoht seoses Tallinna linnalt kaebajale tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses kodu puutumatusega.

32.1 Riigikohtu lahenditest nr 3-4-1-5-02 ja 3-4-1-6-03 tulenevalt ei vastuta Eesti Vabariik

ega ka

Tallinna linn nõukogude ajal RSN Täitevkomitee poolt tehtud otsuste eest. Järelikult ei saa kaebaja

esitada nõuet Tallinna linna vastu.

32.2 ÕVVTK otsuse nr 4388 punktiga 4 jäeti taotlus lugeda endisel kinnistul nr XXXX

asunud ehitised omandireformi objektiks rahuldamata põhjusel, et pole tõendatud

nende õigusvastane võõrandamine. Otsus on kehtiv ja seda ei ole vaidlustatud.

Vastustaja II leiab, et nimetatud nõude osas puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus ja

kaebus tuleb selles osas läbivaatamatult tagastada.

33. Vastustaja II seisukoht seoses kaebaja nõudega mõista Tallinna linnalt välja

kaebajale tekitatud mittevaraline kahju kohtu äranägemisel seoses äärmiselt pika

haldusmenetluse läbiviimisega endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise otsustamisel

ja Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsuse haldusasjas nr 3-32/97 mittetäitmisega

mõistliku aja jooksul.

33.1

Maa tagastamine kaebajale on pikalt veninud. Samas on kaebaja ise esitanud Tallinna

notar Sirje Orman poolt juba 11.04.2003 koostatud pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt

on 24.06.2000 surnud Q pärandvara läinud üle kaebajale. Kaebused korralduse nr 414-k

tühistamiseks (haldusasi 3-15-1843) esitas ta 21.07.2015 ja korralduse nr 1431-k

tühistamiseks (haldusasi 3-15-2085) 21.08.2015. Seega on kaebaja ise olnud pikka aega

tegevusetu.

33.2

Samuti on oluline, et korraldus nr 638-k täideti juba enne Tallinna Halduskohtu

30.04.1997 otsuse tegemist haldusasjas nr 3-32/97. Asjaoludest tulenevalt ei ole viidatud

otsust olnud kunagi võimalik täita.

34. Vastustaja II seisukoht seoses kaebaja nõudega Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019

korralduse nr 210-k ja 27.02.2019 korralduse nr 279-k ning Maa-ameti peadirektori 28.03.2019

korralduse nr 1-17/19/727 tühistamiseks on järgnev.

34.1 Korraldus nr 638-k täideti Y ja C osas XXXXX mnt XXXa ja XXXb katastriüksuste

kinnistusraamatusse kandmisega ning korraldus nr 1681-k täideti Y ja C suhtes neile

mittetagastatava maa eest kompensatsioonisummade välja maksmisega. Seega on

omandireform ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni otsuse nr 4388 punktiga 1

omandireformi objektiks loetud endisel kinnistul nr XXXX asunud krundi, suurusega

744,25 m2 ja punktiga 3 eelnimetatud vara suhtes õigustatud subjektideks tunnistatud

11(20)

Y ja C osas lõppenud. Teisisõnu, endisel kinnistul nr XXXX asunud krundist suurusega

744,25 m2 on Y ja C tagastatud reaalosadena (103 + 205) 308 m2 ja 249 m2 (83,25 +

166,5) eest on määratud kompensatsioon, mis on ka välja makstud. See tähendab, et

omandireform on lõppenud 557,75 m2 ehk ¾ maa osas.

34.2 Asjaoludest nähtuvalt täideti ka korraldus nr 638-k kohtumenetluse ajal ning Y ning C

võõrandasid neile tagastatud maaüksused AS-le Baltic Foto Trading, kes on

kinnisasjade heauskne omanik. Kuna maa oli korralduse nr 638-k kehtetuks

tunnistamise ajaks edasi müüdud heausksele ostjale, ei olnud enam tegemist

esmakinnistamise järgse olukorraga, st maareformi eelset olukorda ei olnud võimalik

taastada. Seega ei ole kinnistusraamatu kande muutmine võimalik ja kinnistu nr

XXXX tervikuna tagastamist ei ole ühelgi juhul võimalik saavutada. ORAS § 17 lõike

5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, mis on juba

tagastatud või kompenseeritud, v.a juhul, kui see on toimunud ilma õigusliku aluseta.

Korraldus nr 638-k oli selle täitmise ajal kehtiv ning pole alust väita, et vara on ilma

õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud õigustamata isikutele. Ka Tallinna

Ringkonnakohus on oma 28.02.2018 otsuse haldusasjas nr 3-15-1843 punktis 22

tuvastanud, et Y ja C tagastati nende mõttelistele osadele vastavad reaalosad juba 1996.

a ning Y ja C müüsid neile tagastatud maa samal aastal edasi kolmandale isikule, seega

ei saa kinnistut nr 2390 enam tagastada mõttelistes osades hoolimata sellest, et

halduskohus

tunnistas

30.04.1997

otsusega

maa

reaalosadena

tagastamise

õigusvastaseks.

34.3 Seega ei ole ka tegemist MaaRS § 14 lõigetes 3 ja 4 sätestatud olukorraga. Käesoleval

juhul ei ole õigustatud subjektide osas tagastamine lõppenud nende surma tõttu.

Menetlus on lõpetatud õigustatud subjektidele Y ja C maa tagastamise ja

kompenseerimisega, ehk omandireform on nende osas lõpule viidud.

34.4 Omandireform jõudis lõpule ka mittetagastatava 333 m2 maa Q kompenseerimisele

kuulunud ¼ mõttelise osa, ehk 83,25 m2 osas, sest korraldusega nr 5225-k tunnistati

ORAS § 13 lõike 7 alusel kehtetuks korralduse nr 1681-k punkt 2.1, millega oli

määratud kompensatsioon 95% ulatuses Q ¼ mõttelise osa eest, kuna Q ei esitanud

avaldust kompensatsiooni vastu võtmiseks. Korraldust nr 5225-k ei ole vaidlustatud.

34.5 Eeltoodust nähtub, et korralduse nr 279-k vastu võtmise hetkeks oli omandireform

lõpule viimata vaid 103 m2 tagastamisele kuuluva maa osas. See vastab otsusega nr

4388 endisel kinnistul nr XXXX asunud krundi suhtes omandireformi õigustatud

subjektiks tunnistatud Q nõudeõiguse osa (1/4) suurusele ning kaebajale väljastatud

pärimisõiguse tunnistusel kajastatule. Seega on selgitatud, miks oli kaebajale võimalik

tagastada üksnes tema nõudeõiguse suurusele vastav 103 m2, mis on korraldusega nr

279-k kaebajale ka tagastatud. Samuti on korralduse vastu võtmisega täidetud Tallinna

Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-15-1843.

34.6 Kaebaja on seisukohal, et korraldus nr 210-k on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi.

Kaebaja proovib ORAS § 18 lõiget 1 kohaldada olukorras, kus see kohaldamisele ei kuulu.

Maareformi käigus maa tagastamisel ja maa munitsipaalomandisse andmisel tuleb rakendada

MaaRS-i ning MaaRS § 6 lg 2 punktide 3 ja 4 alusel maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna,

kui sellel asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised või kui maa antakse

munitsipaalomandisse vastavalt MaaRS § 28 lõike 1 punktidele 1, 3 ja 4. Seega, kuna Tallinna linn

on XXXXX maantee maaüksusel asuvate rajatiste omanik ja esitatud on tähtaegne taotlus maa

12(20)

munitsipaalomandisse andmiseks, siis järelikult ei kuulu XXXXX maantee laienduse alla jäänud

maa, suurusega 333 m2 tagastamisele, vaid see kuulub munitsipaalomandisse andmisele.

34.7 Korraldus nr 727 on õiguspärane, sest see on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise

hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

34.8 Kaebuse 3. osas on kaebaja märkinud, et endisel XXXXX mnt XXX kinnistul asunud

krunt on sõjakuriteo objekt. Käesoleva vaidluse esemeks on Tallinna Linnavalitsuse

korraldused nr 210-k ja 279-k ning Maa-ameti peadirektori korraldus nr 727. Kaebaja

väidete analüüsimine ei aita kaasa käesoleva vaidluse lahendamisele. Kaebajal on

vajadusel võimalus pöörduda Kaitsepolitseiameti poole. Nimetatud küsimuse

lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.

KOHTU PÕHJENDUSED

35. HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt

kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel esitamata taotlused.

35.1

Kohus lõpetas asja arutamise 27.02.2020 toimunud kohtuistungil. Kohtuistungil said

pooled sõna kohtuvaidlusteks ning kohus määras otsuse kuulutamise aja. 02.03.2020 esitas

kaebaja kohtule kohtuvaidluse teesidena pealkirjastatud 2 menetlusdokumenti. Kohus

tagastab kaebaja 02.03.2020 menetlusdokumendid, kuivõrd need esitati peale kohtuistungi

lõppemist.

35.2

Vastustaja II on esitanud taotluse jätta kaebus kaebaja nõudes mõista Tallinna linnalt

välja mittevaraline kahju seoses kodu puutumatusega rahuldamata, kuivõrd kaebajal puudub

ilmselgelt kaebeõigus ja kaebus tuleb tagastada. Kohus ei nõustu vastustajaga II, et kaebajal

puudub ilmselgelt õigus kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Küsimus on pigem nõude

perspektiivikuses, kui kaebeõiguse puudumises HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1

tähenduses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastustaja II taotluse jätta kaebus nõudes

mõista Tallinna linnalt välja kaebajale tekitatud mittevaraline kahju seoses kodu

puutumatuse rikkumisega, rahuldamata.

36. Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt. Kuivõrd kaebaja poolt esitatud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamise nõuete põhjendatus sõltub valdavas osas tühistamisnõuete

rahuldamisest, siis kontrollib kohus esmalt kaebaja poolt vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust ja

lahendab seejärel hüvitamisnõuded.

Kaebaja nõue Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korralduse nr 210-k ja 27.02.2019 korralduse nr

279-k ning Maa-ameti peadirektori 28.03.2019 korralduse nr 1-17/19/727 tühistamiseks.

37. Tallinna Linnavalitsuse 11.02.2019 korraldusega nr 210-k „Tallinna linna omandis olevate

ehitiste teenindamiseks vajaliku maa pindala, aadressi ja sihtotstarbe määramine ning maaüksuse

piiride kinnitamine„ (korraldus 210-k) määrati munitsipaalomandisse taotletava XXXXX maantee

XX maaüksuse sihtotstarbeks transpordimaa ja pindalaks 9546 m2 vastavalt korralduse lisaks

olevale asendiplaanile (II kd tl 148) ning tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 05.05.2010

korraldus nr 682-k.

38. Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2019 korraldusega nr 279-k „XXXXX mnt XXXa asuva

endise XXXXX mnt XXX, endise kinnistu nr XXXX maa osaline tagastamine“ (korraldus 279-k)

tagastati õigusvastaselt võõrandatud maa (endine XXXXX mnt XXX), endine kinnistu nr XXXX,

pindala 744,25 m2 Kesklinna linnaosas osaliselt kaebajale ning määrati maatüki aadressiks XXXXX

13(20)

mnt XXXa, pindalaks 103 m2 ja sihtotstarbeks transpordimaa. Korralduse andmisega loeti endise

kinnistu nr 2390 tagastamise ja kompenseerimise taotlus lahendatuks.

39. Maa-ameti peadirektori 28.03.2019 korraldusega nr 1-9/19/727 „Maa munitsipaalomandisse

andmine Tallinnas (XXXXX maantee XX) (korraldus nr 727) anti Tallinna linna

munitsipaalomandisse Harju maakonnas Tallinna linnas Kesklinna linnaosas asuv XXXXX

maantee XX maaüksus, pindalaga 9546 m2, sihtotstarbega transpordimaa. Korraldusele nr 727 oli

lisatud maaüksuse asendiplaan.

40. Kohus leiab, et kaebus nimetatud haldusaktide tühistamiseks ei ole põhjendatud. Kuivõrd

kaebaja kaebeõigus korralduse nr 210-k ja 727 tühistamiseks sõltub sellest, kas vastustaja I poolt on

õigesti lahendatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine, siis kontrollib kohus esmalt

korralduse nr 279-k õiguspärasust. Olukorras, kus korraldus nr 279-k on õiguspärane, st

korraldusega on õigesti määratud, et kaebajale kuulub tagastamisele 103 m2 endise kinnistu nr

XXXX maast, siis ei riku haldusaktid, millega anti osa endise kinnistu maast munitsipaalomandisse,

kaebaja õigusi.

41. Kohus leiab, et korraldusega nr 279-k on õigesti tagastatud kaebajale 103 m2 endise kinnistu

nr 2390 maast ning loetud endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus

lahendatuks. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et olukorras, kus korraldus nr 638-k on tunnistatud

seadusevastaseks, siis on endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise küsimus täielikult ja korrektselt

lahendamata ning tuleks uuesti lahendada. Ebaõige on ka kaebaja järeldus, mille kohaselt oleks

kaebajal sellest tulenevalt õigus saada tagasi kogu endise kinnistu nr XXXX maa 744,25 m2, kuna

ta on täna ainus õigustatud subjekt endise kinnistu nr XXXX suhtes, kuna teised subjektid on surnud.

41.1 ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 05.12.1994 otsusega nr 4388 tunnistati Tallinnas, endise

XXXXX mnt XXX, endisel kinnistul nr XXXX asunud krundi, suurusega 744,25 m2 suhtes

omandireformi õigustatud subjektideks Y ¼, Q ¼ ja C ½ mõttelistes osades. Viidatud otsus on

kehtiv. ORAS § 161 lg 1 kohaselt läheb õigustatud subjekti surma korral nõudeõigus üle pärijale.

Seega ei saa kaebaja nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses olla

suurem, kui oli tema õiguseellasel Q-l, st kaebaja nõudeõiguse ulatus on ¼ endisel kinnistul asunud

krundi suurusega 744,25 m2 suhtes, mitte kogu endise kinnistu suhtes, nagu ekslikult leiab kaebaja.

Seega ei saaks kaebaja sõltumata asjaolust, et korraldus nr 638-k ja 1681-k on tunnistatud

seadusevastaseks, nõuda kogu endise kinnistu nr 2390 tagastamist endale. Korraldusega nr 638-k

otsustati endise kinnistu nr 2390 maa tagastada Q 103 m2 osas, Y 103 m2 osas ning C 205 m2

ulatuses. Korraldusega nr 638-k määrati, et endisest kinnistust mittetagastatava maa-ala suurus on

333 m2, mis kuulus kompenseerimisele. Korraldusega nr 1681-k määrati õigustatud subjektideks

tunnistatud isikutele kompensatsioon mittetagastatava osa eest. Tagastamata jäi XXXXX mnt alla

jääv maa. Y ja C müüsid neile tagastatud reaalosad 23.09.1996 OÜ-le Baltic Foto Trading. Nimetatu

tähendab, et korraldus nr 638-k täideti Y ja C XXXXX mnt XXXa ja XXXb katastriüksuste

kinnistusraamatusse kandmisega ning korraldus nr 1681-k täideti Y ja C osas neile mittetagastatava

maa eest kompensatsioonisummade välja maksmisega. Seega on omandireform otsusega nr 4388

omandireformi objektiks loetud endise kinnistu nr XXXX asunud krundi, suurusega 744,25 m2 ja

nimetatud otsuse punktiga 3 eelnimetatud vara suhtes õigustatud subjektideks tunnistatud Y ja C

osas lõppenud. See tähendab, et endisel kinnistul nr

XXXX asunud krundist suurusega 744,25 m2 on Y ja C tagastatud reaalosadena (103 + 205) 308 m2

ning mittetagastatava maa eest (Y osa 83,25 (1/4 x 333)) + (C osa 166,5

(1/2 x 333)) = 249,75 m2 maa eest on makstud välja kompensatsioon. See tähendab, et 1996. aastal

oli omandireform lõppenud 557,75 m2 maa osas ning lahendamata oli taotlus 186,5 m2 maa osas, st

kaebajale kuuluva ¼ nõudeõiguse osas. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 28.02.2018 otsuse p-

14(20)

s 22 haldusasjas nr 3-15-1843 tuvastanud, et Y ja C tagastati nende mõttelisele osale vastavad

reaalosad juba 1996. a-l ning Y ja C müüsid neile tagastatud maa samal aastal edasi kolmandale

isikule, seega ei saa kinnistut nr 2390 enam tagastada mõttelistes osades hoolimata sellest, et

halduskohus tunnistas 30.04.1997 otsusega maa reaalosadena tagastamise õigusvastaseks.

Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebaja käesolevas asjas tugineda eeldusele, et tal oleks õigus saada

tagasi kogu endise kinnistu nr XXXX maa suurusega 744,25 m2. Kaebaja nõuded on piiratud tema

õiguseellasele kuulunud mõttelise osa suurusega, st ¼ mõttelise osa suurusega.

41.2 Kaebaja viitab ebaõigesti ka MaaRS § 14 lõikele 3, mille esimene lause sätestab, et kui mõni

õigustatud subjekt soovib oma osa kompenseerimist või mõne õigustatud subjekti nõudeõiguse osa

ulatuses on tagastamise menetlus lõpetatud ja teised õigustatud subjektid taotlevad selle tagastamist,

tagastatakse kogu kinnistu võrdeliselt oma osast suurema osa tagastamist taotlevate subjektide

osadega, kui õigustatud subjektid ei lepi kokku teisiti. Kuna kohus eelnevalt leidis, et omandireform

on 557,75 m2, ehk ¾ maa osas lõppenud õigustatud subjektidele maa tagastamise ja

kompenseerimisega, ei ole tegemist MaaRS § 14 lõikes 3 sätestatud olukorraga. Praegusel juhul on

omandireform teiste õigustatud subjektide osas lõpule viidud neile vara tagastamise ja

kompenseerimisega ning omandireform ei ole nende osas lõpetatud.

41.3 Õige ei ole ka kaebaja väide, mille kohaselt ei ole omandireformi lõpule viidud kaebaja

õiguseellasele Q mittetagastatava ¼ mõttelise osa mittetagastatava 333 m2 maa, ehk

83,25 m2 maa osas. Õige on kaebaja väide, mille kohaselt tunnistas Tallinna Halduskohus

30.04.1997. a otsusega korralduse nr 638-k seadusevastaseks, st seadusevastaseks tunnistati ka

korralduse punkt 5, millega otsustati määrata kaebaja õiguseellasele kompensatsioon 333 m2

tagastamisele mitte kuuluva maa eest. Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korraldusega nr 1681-k

määrati Q kompensatsioon ¼ mõttelise osa eest summas 5932 krooni. Viidatud korraldus tunnistati

Q kompensatsiooni määramist puudutavas osas kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 23.12.1997

korraldusega nr 5225-k ORAS § 13 lõike 7 alusel põhjusel, et Q ei teinud kompensatsiooni vastu

võtmiseks vajalikke toiminguid. Samuti lõpetati restitutsiooninõuete lahendamine endisel aadressil

XXXXX mnt XXX, endisel kinnistul nr XXXX asuva 333 m2 õigusvastselt võõrandatud maa ¼

mõttelise osa suhtes. Viidatud otsust kaebaja ega tema õiguseellane ei vaidlustanud ning seega on

tegemist kehtiva haldusaktiga. Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korraldusega nr 414-k määrati

kaebajale kompensatsioon 103 m2 mittetagastatava maa eest ning korraldusega ei reguleeritud enam

varasemalt lahendatud kompenseerimise küsimust ¼ kaebaja õiguseellasele varasemalt

kompenseeritud õigusvastaselt võõrandatud maa osas. Seega on omandireform lõppenud ka Q

mittetagastatava ¼ mõttelise osa mittetagastatava 333 m2 maa osas ning kaebaja ei saa enam nõuda

83,25 m2 maa tagastamist.

41.4 Eelnevast tuleneb, et korralduses nr 279-k on õigesti tuvastatud, et korralduse vastu võtmise

ajaks oli endise kinnistu nr XXXX osas omandireform lõpule viimata veel vaid 103 m2 tagastamisele

kuuluva maa osas, mis vastab otsusega nr 4388 endisel kinnistul asunud krundi suhtes õigustatud

subjektiks tunnistatud Q nõudeõiguse osa (1/4 mõtteline osa) suurusele. Sama vastab ka notar Sirje

Ormani poolt 11.04.2003 koostatud ja välja antud pärimisõiguse tunnistusel märgitule ning Tallinna

Ringkonnakohtu 28.02.2018 otsuse punktis 22 tuvastatule. Ka viidatud otsuse resolutsiooni

punktiga 2 on kohustatud Tallinna linna lahendama kuue kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest

endise kinnistu nr XXXX tagastamise küsimus 103 m2 osas, milles maa tagastamise õigustatud

subjektiks loeti Q. Ringkonnakohus märkis muu hulgas, et osas, milles 333 m2 loeti

mittetagastatavaks maaks, viidatud kohtumenetluses vaidlust ei olnud.

41.5 Eeltoodust tulenevalt, kuivõrd kaebajal puudus õigus nõuda kogu kinnistu tagastamist endale

ning tema õiguseellase taotlus maa tagastamiseks oli korralduse nr 279-k vastu võtmise hetkeks

15(20)

lahendamata üksnes 103 m2 ulatuses, ei saa lähtuda viidatud pindalast suurema maatüki suurusest,

st maatükist suurusega 744,25 m2. Kaebaja võimalikud nõuded on piiratud Q nõudeõiguse

suurusega ulatuses, milles tagastamise taotlus oli rahuldamata, st 103 m2 ulatuses. Eeltoodust

tulenevalt on korraldus nr 279-k õiguspärane osas, millega tagastati kaebajale 103 m2 endise kinnistu

maast.

41.6 Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et korraldusega nr 279-k on määratud ebaõigesti tagastatud

maa sihtotstarve ja määratud koha-aadress. Maa sihtotstarbe määramisel ei saanud vastustaja I

lähtuda maatükile 1996. aastal määratud sihtotstarbest. Maatükk asub Tallinna Linnavolikogu

11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna üldplaneeringu kohaselt tänavate maa-alal.

Maakatastriseaduse § 18 lg 1 p 1 järgi määratakse ehitisteta katastriüksusele sihtotstarve maa

tegeliku kasutuse alusel või detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel üldplaneeringu

alusel. Ruumiandmete seaduse § 54 lg 1 kohaselt on koha-aadressi määraja linna- või vallavalitsus,

kes peab § 55 lg 2 kohaselt teavitama eraomandis oleva aadressiobjekti omanikku koha aadressi

määramisest või määramise kavatsusest posti teel, küsides tema arvamust. Aadressiobjekti omanik

peab 15 päeva jooksul teate saamisest arvates esitama kirjaliku arvamuse. Arvamuse tähtajaks

esitamata jätmise korral loetakse, et aadressiobjekti omanik on koha-aadressi määramise või selle

muutmisega nõus. XXXXX mnt XXX tagastamise toimikus puuduvad andmed, mille kohaselt on

kaebajale kätte toimetatud teade koha-aadressi määramise kohta. Seega ei ole kaebaja saanud esitada

arvamust koha-aadressi määramise osas. Samas ei näe kohus praeguses asjas, et aadressi andmete

muutmine iseenesest kahjustaks kaebaja õigusi ja kaebaja ei ole ka viidanud, et see tema õigusi

rikuks. Seega ei näe kohus ka alust tühistada korraldust 279-k osas, milles määrati tagastatava maa

aadressiks XXXXX mnt XXXa. Seadusest ei tulene kaebaja seisukoht, mille kohaselt tuleks

tagastatavale maaüksusele määrata aadress, mis sellel oli 1940. aastal.

41.7 Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et korraldus nr 279-k vastab seadusele ja selle

tühistamiseks puudub alus.

Kaebaja nõue tühistada Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 210-k ja Maa-ameti peadirektori

korraldus nr 727.

42. Kaebaja on seisukohal, et ka korraldus nr 210-k on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi, sest

selle alusel jäetakse XXXXX mnt XX maaüksuse koosseisu ka endise kinnistu nr XXXX maa,

mida kaebajal on õigus tagasi saada ning mis oleks tulnud kaebajale tagastada. Kohus tuvastas

eelmises alajaotuses, et kaebajal on õigus nõuda üksnes 103 m2 õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamist ning tema nõudeõigus ei ulatu kogu endise kinnistu nr XXXX kogusuurusele 744,25

m2. Korraldusest nr 279-k ja korralduse seletuskirjast tulenevalt ei paikne tagastataval maa-alal

ehitisi. Ka kaebaja ise on istungil kinnitanud, et maatükil paikneb haljasala. Kaebajale ei ole

vaidlusaluse korraldusega keeldutud maa tagastamisest põhjusel, et sellel paiknevad kohalikule

omavalitsusele kuuluvad ehitised. Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korraldus nr 414-k on

kohtumenetluses tühistatud ning munitsipaalomandisse antava maa piire on korraldusega nr

210-k korrigeeritud. Seega ei ole asjakohased kaebaja viited varem kehtinud ORAS § 18 lõikele

1. Nähtuvalt Tallinna munitsipaalomandisse taotletava XXXXX maantee XX asendiplaanilt

03.12.2018 (II kd tl 148) jääb korraldusega nr 279-k kaebajale tagastatud maatükk korralduse

nr 210-k piiridest välja. Kuivõrd kaebajale maa tagastamise küsimus on korraldusega nr 279-k

õigesti lahendatud, ei riku korraldus nr 210-k, millega otsustati taotleda munitsipaalomandisse

XXXXX maantee XX maaüksus, kaebaja õigusi.

43. Samadel põhjendustel ei riku kaebaja õigusi Maa-ameti peadirektori korraldus nr 727, millega

otsustati anda Tallinna linna munitsipaalomandisse XXXXX maantee XX maaüksus pindalaga

9546 m2. Olukorras, kus kohus on tuvastanud, et korraldus kaebaja õigusi ei riku, puudub

16(20)

vajadus analüüsida kaebaja väiteid seonduvalt väidetavate menetlusõiguse normide

rikkumisega korralduse vastu võtmisele eelnenud haldusmenetluses.

44. Järgnevalt lahendab kohus kaebaja poolt esitatud hüvitamisnõuded.

Kaebaja nõue mõista Tallinna linnalt ja Eesti Vabariigilt (Maa-ameti kaudu) solidaarselt välja

varaline kahju summas 948 174 eurot või alternatiivselt 131 126 eurot ja 20 senti ja viivis

protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates

23.03.2018.

45. Kohus leiab, et kaebaja nõue varalise kahju hüvitamiseks ei ole põhjendatud ning kaebus jääb

nimetatud osas rahuldamata.

46. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse

§des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitse või taastamisega. RVastS § 7 lg 3 sätestab, et sama

paragrahvi lõigete 1-2 alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.

47. Kaebaja esmaseks nõudeks on mõista Tallinna linnalt ja Eesti Vabariigilt (Maa-ameti kui

Harju maavanema õigusjärglase kaudu) välja kaebajale tekitatud varaline kahju summas 948 174

eurot või alternatiivselt summas 131 126,20 eurot ning alates 23.03.2018 viivis protsendina

põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Kaebaja leiab, et

juhul, kui kogu endise kinnistu nr XXXX maad suurusega 744,25 m2 ei tagastata, siis on talle

tekitatud kahju nimetatud kinnistu väärtuse ulatuses 948 174 eurot. Kui kohus eeltoodud

tõlgendusega ei nõustu, siis leiab ta, alternatiivselt, et maa tagastamata jätmisega on talle tekitatud

kahju vähemalt summas 131 126,20 eurot.

48. Esmalt märgib kohus, et kaebaja väide, mille kohaselt peaks 103 m2 suurune maatükk asuma

XXXXX mnt XXX/XXXXX tn X kinnistu koosseisus, ei ole õige. Harju Maavalitsuse

22.02.2010 kooskõlastatud munitsipaalomandisse taotletava maa krundi piiride ettepaneku

kohaselt oli algselt kaebajale tagastamata jäetud 103 m2 suurune maatükk arvatud korraldusega

nr 1413-k munitsipaalomandisse antud XXXXX mnt XX/XXXXX tänav XX maaüksuse

koosseisu. Haldusasjas nr 3-15-1843 esitatud kaebuse eesmärgiks oli saada tagasi 103 m2

suurune maatükk, mis oli antud Harju maavanema 07.09.2010 korraldusega nr 1431-k

munitsipaalomandisse. Tallinna

Ringkonnakohus nentis oma 28.02.2018 otsuse punktis 20, et ehkki valdavalt võib korraldusega nr

1431-k hõlmatud maa tõepoolest olla vajalik munitsipaalomandisse jäetavate rajatiste (XXXXX

maantee XX//XXXXX tänav XX) teenindamiseks, ei ole ringkonnakohus veendunud, et see on õige

ka kinnistu nr 2390 osa suhtes. Seega ei saa kohtu hinnangul olla vaidlust selles, kus täpselt paikneb

103 m2 suurune maatükk, mis on kaebajale tagastatud korraldusega nr 279-k.

49. Kohus on käesoleva otsuse eelnevates alapunktides analüüsinud, miks ei ole kaebajale võimalik

tagastada kogu endise kinnistu nr XXXX maad suurusega 744,25 m2 ja et tagastada on võimalik

üksnes tema nõudeõiguse osale vastav 103 m2. Nimetatud osa endise kinnistu maast on

kaebajale korraldusega nr 279-k tagastatud. Tagastatud maaüksuse aadress on XXXXX mnt

XXXa. Kohus leidis käesolevas otsuses, et korralduse nr 279-k andmisega on põhjendatult

loetud endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus õigesti

lahendatuks. Seega, kuivõrd kaebajale on kohtuotsuse tegemise seisuga korraldusega nr 279-k

tagastatud endise kinnistu nr

XXXX maast tema nõudeõiguse suurusele vastav osa, siis on kahju tekkimise alus ära langenud ning

kaebajal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist endise kinnistu nr XXXX maa tagastamata jätmise

17(20)

eest 103 m2 ulatuses. Kuivõrd kohus tuvastas, et korraldus nr 279-k on õiguspärane ning kaebajal

puudub õigus nõuda kogu endise kinnistu suurusega 744,25 m2 tagastamist endale, siis on

põhjendamatu kaebaja nõue kahju hüvitamiseks osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitise välja

mõistmist kogu endise kinnistu nr XXXX tagastamata jätmise tõttu.

50. Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja 05.06.2019 menetlusdokumendis toodud arutluskäiku

sellest, mille kohaselt on talle tekkinud kahju ka olukorras, kus tagastamise taotlus on korraldusega

nr 279-k lahendatud. Kaebaja nõuded seonduvad asjaoluga, et talle tagastatud maatükk piirneb

XXXXX mnt XXX/XXXXX tn X kinnistuga, millele on Tallinna Linnavolikogu otsusega nr 9

kehtestatud detailplaneering. Detailplaneeringu kohaselt on antud kaebaja maaüksusega piirnevale

krundile ehitusõigus kuni 13 maapealse ja 2 maa-aluse korrusega ärihoone ehitamiseks. Käesolevas

otsuses toodud põhjendustel ei ole kaebaja olukorras, kus ta oleks vähemalt 411 m2 suuruse elamu-

ja ärimaa, sihtotstarbega kinnistu ¼ mõttelise osa omanik, millel ta saaks ehitada 13 korruselise

ärihoone. Kahju hüvitamise eesmärk on kannatanu asetamine olukorda, milles ta oleks, kui kahju

tekkimise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuivõrd kaebaja poolt soovitud olukorra

realiseerumine ei ole võimalik, siis ei saa kaebaja ka esitada selle realiseerumata jätmisega seotud

nõudeid. Jõustunud kohtulahendiga on lahendatud ka kaebaja poolt viidatud haldusasjas nr 3-18-

557 esitatud nõue ning kaebaja poolt esitatud kaebus Tallinna Linnavolikogu 25.01.2018 otsuse nr

9 tühistamiseks on jäetud rahuldamata.

51. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja poolt esitatud varalise kahju nõude.

Kuivõrd nõude eeldused ei ole täidetud, siis ei võta kohus seisukohta küsimuses, kas kaebaja on

arvestanud õigesti kahju hüvitise suuruse. Kuivõrd kaebaja nõue varalise kahju hüvitamiseks jääb

rahuldamata, siis jääb rahuldamata ka kaebaja poolt esitatud viivise nõue. Olukorras, kus kaebajal

ei ole õigus saada rahalist hüvitist, ei ole vastustajad ka viivitanud nimetatud hüvitise välja

maksmisega.

Kaebaja nõue mõista Tallinna linnalt välja mittevaraline kahju seoses kodu puutumatuse

rikkumisega summas 407 447 645 eurot.

52. Kaebaja palub mõista Tallinna linnalt välja mittevaraline kahju seoses kodu puutumatuse

rikkumisega.

53. Riigikohtu lahendites kohtuasjades nr 3-4-1-5-02 ja 3-4-1-6-03 on leitud, et rahvusvahelise

õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik

valitsus, toimepandud õigusrikkumiste eest. Seetõttu ei saa vara tagastamist või

kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel arvestada PS §-s 32

sätestatuga. Otsus heastada omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus ja luua eeldused

turumajandusele üleminekuks, tulenes demokraatliku õigusriigi põhimõttest ja sai võimalikuks

seetõttu, et suur osa ebaseaduslikult võõrandatud varast asus Eesti taasiseseisvumise ajal riigi

valduses. 20. juunil 1990 jõustus ORAS ning 1. novembril 1991 maareformi seadus. ORAS §

6 lõike 2 kohaselt käsitletakse vara õigusvastase võõrandamisena natsionaliseerimist,

kollektiviseerimist, õigusvastaste repressioonide, sh massirepressioonide käigus ning muul

ORAS § 6 lõikes 1 toodud tunnustele vastaval viisil toime pandud vara võõrandamist

ajavahemikul 16.06.1940 kuni 01.08.1981. Eesti riiklikku iseseisvust tunnistati 20.08.1991. a

Ülemnõukogu otsusega. Kaebaja on põhjendanud kodu puutumatuse rikkumist Tallinna linna

poolt 1986. a kohaliku täitevorgani otsusega, mille alusel kuulus endisel kinnistul nr XXXX

asuv hoone, milles kaebaja väidete kohaselt elas tema perekond, lammutamisele, kuna see jäi

ette XXXXX maantee laiendusele. Seega ei seondu kaebaja nõue Eesti Vabariigi tegevusega

ning eelpool tsiteeritud kohtulahenditest tulenevalt ei kuulu sellise tegevusega seotud võimalik

mittevaraline kahju hüvitamisele. Eesti Vabariik ega Tallinna linn ei ole vastutavad nõukogude

18(20)

ajal Tallinna RSN Täitevkomitee poolt tehtud otsuste eest. Lisaks eeltoodule on Riigikohus oma

18.03.2019 lahendis nr 3-14-52793 seoses PS § 33 sätestatud kodu puutumatuse põhimõttega

märkinud, et PS §-s 33 sätestatud seaduse reservatsioonidest tulenevalt kaitseb see säte kodu

või valdust kui privaatsfääri osa, mitte aga kodu kui asja selle äravõtmise eest.

54. Seega ei ole eelmises alapunktis toodud printsiipidest tulenevalt võimalik hüvitada kaebajale

võimalikku mittevaralist kahju, mida kaebaja on väidetavalt kandnud seoses tema kodu ära

võtmisega 1986. aasta otsuse alusel. Kohus märgib täiendavalt, et ÕVVTK Tallinna

Linnakomisjoni otsuse nr 4388 punktiga 4 jäeti taotlus lugeda endisel kinnistul nr XXXX

asunud ehitised omandireformi objektiks rahuldamata põhjusel, et pole tõendatud nende

õigusvastane võõrandamine. Otsus nr 4388 on kehtiv ja seda pole vaidlustatud. Seega ei ole

endisel kinnistul nr 2390 asunud ehitised omandireformi objektiks, mille tagastamist või

kompenseerimist saaks nõuda. Kaebaja õiguseellane on sellega nõustunud.

55. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja poolt esitatud nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks

rahuldamata. Kuivõrd nõue jääb rahuldamata, siis ei anna kohus hinnangut kaebaja arvestustele

seoses mittevaralise kahju suurusega.

Kaebaja nõue mõista Tallinna linnalt välja mittevaraline kahju kohtu äranägemisel seoses äärmiselt

pika haldusmenetluse läbi viimisega endise kinnistu nr 2390 maa tagastamise otsustamisega ja

jõustunud Tallinna Halduskohtu 30.04.1997. a otsuse haldusasjas nr 3-32/97 mitte täitmisega

mõistliku aja jooksul.

56. Riigikohus on oma 06.06.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-27-02 selgitanud, et omandireformi

puhul tuleb tegevusetuse või viivituse hindamisel lähtuda kohustatud subjekti ja õigustatud

subjekti vastastikusest käitumisest ja asja keerukusest. Samuti rõhutas Riigikohus, et

mittevaralist kahju saab hüvitada vaid sellele isikule, kelle õigusi on kahju tekitamisel rikutud.

Vastavalt Tallinna notar Sirje Ormani poolt 11.04.2003 koostatud ja välja antud pärimisõiguse

tunnistusele on 24.06.2000 surnud Q pärandvara üle läinud kaebajale. Dokumendil oleva

märkuse kohaselt on Tallinna Maa-amet saanud dokumendi kätte 15.04.2003. a. Kohus nõustub

vastustajatega, et eeltoodust tulenevalt saab kaebaja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, mis

on tekkinud alates 11.04.2003. aastast.

57. Seega kuulub kaebajale mittevaralise kahju hüvitamise nõude sisustamisel kohaldamisele

02.05.2001 vastu võetud ja 01.01.2002 jõustunud riigivastutuse seadus (RVastS). RVastS § 9 lg 1

sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude võib

esitada üksnes selles paragrahvis loetletud juhtudel. Kaebaja on esitanud kahjunõude seoses

Tallinna linnavalitsuse poolse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlusega

viivitamisega. Kaebaja palub mõista hüvitis välja kohtu äranägemisel. Kohus palus 30.04.2019

koostatud kohtunõudes kaebajal selgitada mittevaralise kahju hüvitamist seoses äärmiselt pika

menetluse läbi viimisega endise kinnistu nr XXXX maa tagastamise otsustamisel ja Tallinna

Halduskohtu 30.04.1997 otsuse haldusasjas nr 3-32/97 mittetäitmisega mõistliku aja jooksul.

Kaebaja on oma 05.06.2019 menetlusdokumendis selgitanud kahju hüvitamise aluseid ning toonud

välja, et ta on pidanud kõik need aastad närveerima ja muretsema, kas ja millal talle esivanemate

maa tagastatakse. Kaebaja on tundnud hirmu, et talle jääbki tema esivanemate maa tagastamata.

Kaebaja on olnud hingeliselt ja füüsiliselt stressis ning kannatanud.

58. RVastS § 7 lg-st 1 ja 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-st 5 tulenevad mittevaralise

kahju rahaliseks hüvitamiseks järgmised eeldused, mis peavad olema samaaegselt täidetud: a)

19(20)

haldusorgani tegevus peab olema olnud õigusvastane; b) haldusorgani tegevus peab olema

tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; c)

tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; d) kahju ei ole kõrvaldatav muude

õiguskaitsevahenditega; e) isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline.

59. Kohus märgib esiteks, et kaebaja õiguseellase Q poolt vaidlustatud korraldus nr 638-k täideti

juba enne Tallinna Halduskohtu 30.04.1997 otsuse haldusasjas nr 3-32/97 tegemist. Tulenevalt

asjaolust, et Y ning C võõrandasid neile tagastatud maa juba enne otsuse tegemist, ei ole olnud

võimalik viidatud otsust kunagi täita. Viidatud asjaolule on tähelepanu juhtinud ka Tallinna

Ringkonnakohus 28.02.2018 otsuses haldusasjas nr 3-15-1843, märkides, et kuna Y ja C

tagastati nende mõttelisele osale vastavad reaalosad juba 1996. a-l ning Y ja C müüsid neile

tagastatud maa samal aastal edasi kolmandale isikule, ei saa kinnistut nr XXXX enam tagastada

mõttelistes osades hoolimata sellest, et halduskohus tunnistas 30.04.1997 otsusega maa

reaalosadena tagastamise õigusvastaseks. Seega ei ole kohtuotsuse täitmise võimatus tingitud

Tallinna linna tegevusest, mis tähendab, et Tallinna linn ei ole saanud otsuse täitmisega

viivitada. Seega ei ole Tallinna linna õigusvastase tegevusetusega halduskohtu otsuse täitmata

jätmisel tekitatud kaebajale kahju.

60. Järgnevalt kohus uurib, kas Tallinna linna tegevus kaebaja suhtes on olnud õigusvastane.

ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 05.12.1994. a otsuse nr 4388 punktiga 1 loeti Tallinnas,

endisel kinnistul nr XXXX asunud krunt suurusega 744,25 m2 omandireformi objektiks. Vara

tagastamise toimiku materjalide kohaselt on õigustatud subjektideks tunnistatud isikud esitanud

avaldused vara tagastamiseks 1991/1992 aastatel. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise

küsimus lahendati lõplikult alles Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2019 korraldusega nr 279-k.

Seega nõustub kohus kaebaja väitega, et vara tagastamise küsimuse lahendamine on

ebamõistlikult kaua viibinud.

61. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku materjalidest ei nähtu, et Tallinna linn

oleks teinud mingeid toiminguid perioodil 2003 kuni 2014 lõpuni. Esimene dokument on

kaebaja 23.12.2014 kiri milles kaebaja võtab kokku 22.12.2014 kohtumisel kokku lepitu. Kohus

loeb usutavaks, et peale kohtumist asus vastustaja valmistama ette 23.03.2015 korraldust nr

414-k mittetagastamise ja kompensatsiooni määramise kohta. Seega on kohus seisukohal, et

õigussuhtes kaebajaga on vastustaja I õigusvastaselt viivitanud kinnistu nr 2390 tagastamise

küsimuse lahendamisega perioodil 16.04.2003 kuni 20.12.2014. Puudub vaidlus, et kaebaja

vaidlustas Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 414-k 21.07.2015 halduskohtus ja otsus jõustus

10.09.2018. Kuna haldusakt kehtib vaatamata selle vaidlustamisele, oli nimetatud perioodil

vara tagastamise küsimus lahendatud ning Tallinna linn ei ole küsimuse lahendamisel

viivitanud. Kohtu hinnangul on usutav, et perioodil 10.09.2018 kuni 26.02.2019 valmistas

vastustaja ette korraldust nr 279-k, mistõttu ei ole vastustaja I nimetatud perioodil olnud vara

tagastamise küsimuse lahendamisega õigusvastaselt viivituses. Seega leiab kohus kokkuvõtvalt,

et vastustaja I on õigussuhtes kaebajaga olnud endise kinnistu nr XXXX tagastamisega

õigusvastases viivituses perioodil 16.04.2003 kuni 20.12.2014. Vastustaja I esindaja ei osanud

kohtuistungil tuua välja ühtegi asjakohast argumenti, mis oleks õigustanud viivitust menetluse

läbi viimisel niivõrd pika perioodi jooksul. Asjaolu, et vastustaja töökoormus oli nimetatud

perioodil suur, ei õigusta viivitust kestvusega üle 10 aasta.

Seega on kohus seisukohal, et vastustaja on viivituses süüdi. Kuna vastustaja tegevuses ei ole

tuvastatav teadlikku tegevusetust kaebaja taotluse lahendamisel, leiab kohus, et vastustaja on olnud

hooletu.

20(20)

62. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja

piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste

riivete korral (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Siiski on kolleegium RVastS

§ 9 lõiget 1 kohaldades pidanud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või

toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (vt määrus asjas nr 3-3-1-43-11, p 18 koos seal viidatud

kohtupraktikaga). Kolleegium on leidnud, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse

alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (3-3-1-10-14, p 12.2).

RVastS § 9 lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise

raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

63. Ehkki vara tagastamise menetlus on ilma kohtule äratuntava põhjuseta viibinud enam, kui

kümme aastat, ei tekita igasugune viivitus niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada

rahas. Kohus ei saa küll välistada, et kaebajale võis kaasneda vara tagastamisega viivitamine

teatavaid ebameeldivusi, kuid praegusel juhul ei ole alust arvata, et need ebameeldivused oleksid

niivõrd intensiivsed, et õigustaksid nende hüvitamist rahas.

64. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja poolt esitatud nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks

seoses ebamõistlikult pika menetlusajaga rahuldamata.

65. Kohus on juba oma 29.08.2019 määruses selgitanud, et halduskohtu pädevuses ei ole küsimuse

lahendamine, kas endine kinnistu nr XXXX on sõjakuriteo objekt, mille suhtes sõjakuritegu

jätkub. Kohus jääb selle seisukoha juurde ega analüüsi käesoleva otsuse tegemisel uuesti kaebaja

sama sisuga väiteid.

66. Seega jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata.

MENETLUSKULUD

67. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

Vastustajad menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole, mistõttu menetluskulude jaotamise

küsimust ei tõusetu.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

Jõustunud 11.03.2021 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 11.03.2021 Tallinna Halduskohtu otsus

osaliselt tühistatud