3-20-50/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

31. märts 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-50

Haldusasi

ALTAM

Konsultatsioonide

OÜ

kaebus

Tallinna

Linnaplaneerimise Ameti poolt 10. detsembril 2019 Tallinnas

Karjavälja tn 12 kinnistule ehitise püstitamiseks antud

projekteerimistingimuste tühistamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja: ALTAM Konsultatsioonide OÜ

Esindaja: v.adv Veiko Viisileht

Vastustaja: Tallinna linn

Esindaja: Eva Vanamb

Kolmas isik: Lidl Eesti OÜ

Esindaja: v.adv Triinu Hiob

RESOLUTSIOON

1. Jätta ALTAM Konsultatsioonide OÜ kaebus rahuldamata.

2. Mõista ALTAM Konsultatsioonide OÜ-lt Lidl Eesti OÜ kasuks välja menetluskulu 3800 (kolm

tuhat kaheksasada) eurot. Jätta ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 30. aprillil 2020 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule

esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg

5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD

1. Tallinnas Karjavälja 12 kinnistu ehitusõigust reguleeris Tallinna Linnavalitsuse 20. jaanuari 2016

korraldusega kehtestatud detailplaneering, mille Tallinna Linnavolikogu 21. märtsi 2019 otsusega

nr 47 eelnimetatud kinnistu osas kehtetuks tunnistas.

2. Tallinna Linnaplaneerimise Amet andis 10. detsembril 2019 projekteerimistingimused (edaspidi

„vaidlustatud PT“), millega nähti ette Tallinnas Karjavälja 12 kinnistule kuni 2640m2 suuruse

ehitusaluse pindalaga kahekorruselise kuni 12 meetri kõrguse kaubandushoone projekteerimine.

Vaidlustatud PT andmise õiguslikuks aluseks oli planeerimisseaduse (edaspidi „PlanS“) § 125

lõige 5 ja ehitusseadustiku (edaspidi „EhS“) § 26 lõige 4 ning tõdemus, et „[kuna]

projekteerimistingimuste koostamisel on lähtutud [PlanS-is] määratud tingimustest ning piirkonna

hoonestuslaadist ja Mustamäe linnaosa üldplaneeringus on määratud maa-ala hoonestuse

üldised tingimused, siis ei ole detailplaneeringu koostamine põhjendatud ja otstarbekas“ ja

„detailplaneeringumenetlus [tooks kaasa] üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule ning oleks

aeganõudev olukorras, kus on täidetud kõik tingimused kiirema ja lihtsama menetluse

läbiviimiseks“.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. ALTAM Konsultatsioonide OÜ esitas 8. jaanuaril 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

taotleb vaidlustatud PT tühistamist. Kaebus on esitatud avalikes huvides PlanS § 141 alusel, kuna

kaebaja leiab, et vaidlustatud PT näol on sisuliselt ja varjatult tegemist uue detailplaneeringu

kehtestamisega, mis peab olema avalikes huvides esitatava kaebusega vaidlustatav. Kaebaja

rõhutab, et kolmanda isiku spekulatiivsed väited, et kaebuses nimetatud avaliku huvi taustal

püüab kaebaja tegelikult kaitsta mingisuguseid muid huve, ei väära kaebeõigust.

4. Kaebaja heidab vaidlustatud PT-le ette vastuolu Mustamäe Linnaosa üldplaneeringuga 1, mille

kohaselt jääb Karjavälja 12 kinnistu selgelt detailplaneeringu kohustusega alale, mis on

linnaehituslikult olulisem kui muud alad, sest see on määratletud arengualana A-7. Kaebaja

hinnangul välistab üldplaneering arengualale ehitamise ilma detailplaneeringut koostamata.

Samuti ei sisalda kehtiv üldplaneering PlanS § 125 lg 5 punktis 2 nimetatud tingimusi ning selle

detailsusaste ei ole selline, et selle alusel oleks võimalik projekteerimistingimusi anda. Kaebaja

hinnangul tuleneb PlanS §-dest 124 ja 125, et ehitusõiguse andmine projekteerimistingimustega

on detailplaneeringu koostamise kohustusega alal ette nähtud vaid juhul kui üldplaneeringus on

selgelt määratud projekteerimistingimuste aluseks olevad tingimused. Kaebaja leiab, et

vaidlustatud PT andmise eesmärk oli avalikkust kaasamata minna mööda varem avalikkuse

osalusel üldplaneeringus ja detailplaneeringus kokku lepitud arengust, lähtudes üksnes Karjavälja

12 omaniku huvist. Kaebaja märgib, et vaidlustatud PT-st ei nähtu, milliseid avaliku huviga seotud

asjaolusid arvesse võeti, kui otsustati määrata ehitusõigus kindlaks detailplaneeringut koostamata

ja samas nii, et uus ehitusmaht erineb oluliselt varasemast.

5. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei ole piisavalt kaalunud kavandatud lahenduse sobivust

ümbritsevasse miljöösse, pidades eeskätt silmas, et kõnealune lahendus erineb oluliselt varem

kehtinud detailplaneeringus ette nähtust. Kaebaja hinnangul on otsuses igasuguse faktilise sisulise

analüüsita ja arhitektuurset kontseptsiooni käsitlemata üldsõnaliselt märgitud, et ehitis sobib

kavandatud näitajatelt ümbruskonda. Kaebaja märgib, et näiteks vaidlustatud PT-s puudub

igasugune analüüs selle kohta, milline on vaidlustatud PT mõju kogu piirkonna

hoonestuskontseptsioonile ega selgitatud miks ei ole enam vaja arvestada tänava äärde

hoonestusfrondi loomisega. Kaebaja hinnangul ei selgu vaidlustatud PT-st, millist mõju

projekteerimistingimuste andmine tegelikkuses ümberkaudsetele detailplaneeringutele avaldab.

6. Kaebaja

leiab

samuti,

et

vastustaja

oleks

keskkonnamõju

hindamise

ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi „KHKJS“) § 6 lg 2 punktist 10 tulenevalt pidanud

andma eelhinnangu vaidlustatud PT-ga kavandatava lahenduse keskkonnamõjudele.

7. Kaebaja heidab ka ette, et vaidlustatud PT-s puudub igasugune liikluskorralduse muutuse (sh

parkimiskorralduse muutuste mõju) analüüs. Kaebaja hinnangul ei näi vastustaja üldse olevat

Tallinna Linnavolikogu 22. juuni 2006 otsusega nr 230 kehtestatud Mustamäe linnaosa üldplaneering.

arvestanud sellega, et varasemas detailplaneeringus ette nähtuga võrreldes muutub vaidlustatud

PT-s näidatud lahenduse realiseerimisel olukord märkimisväärselt, kuna rajatav kauplus ei toimiks

vaid lähikonna elanike esmatarbe kauplusena, vaid muutuks Mustamäe elanikest suuremale osale

külastuskohaks, mis toob piirkonda lisaliiklust ja on vastuolus üldplaneeringuga.

8. Kaebaja rõhutab, et PlanS § 140 lg 2 ja § 125 lg 5 regulatsioon ei ole seadusandja tahte ja mõtte

kohaselt mõeldud kasutamiseks „skeemina“ selleks, et kehtivast ebasobivast detailplaneeringust

vabaneda ning seejärel saada planeerimismenetlust läbimata ja avalikkust kaasamata endale

sobiv ehitusõigus projekteerimistingimuste kaudu. Kaebaja hinnangul on PlanS § 125 lõike 5

puhul tegu erisusega, mida kohaldatakse vaid piiratud juhtudel, kui kõik vastavad eeldused on

täidetud ning kui ka detailplaneeringu lihtsustatud korras menetlemine ei oma sisulist väärtust,

kuid toob kaasa tarbetu ressursikulu. Kaebaja meelest antud juhul see nii ei ole, sest kehtis

detailplaneering, mis oli läbinud 13 aasta jooksul põhjaliku ja avalikkuse kaasamisega toimunud

planeerimismenetluse.

9. Viimaks on kaebaja seisukohal, et vaidlustatud PT andmine oli ennatlik, kuna see otsustati

olukorras, kus kaebaja oli kohtus vaidlustanud Tallinna Linnavolikogu 21. märtsi 2019 otsuse nr 47

ning kohtumenetlus oli pooleli.

VASTUSTAJA VASTUS

10. Tallinna linn vaidleb kaebusele vastu, leides esiteks, et projekteerimistingimuste

vaidlustamine avalikes huvides ei ole PlanS § 141 alusel lubatav. Vastustaja hinnangul ei saa PT

andmist käsitada detailplaneeringu varjatud kehtestamisena, kuna PT andmine sellises olukorras

on seadusega ette nähtud.

11. Vastustaja leiab, et vaidlustatud PT ei ole vastuolus üldplaneeringuga ning selgitab, et PlanS

§ 125

lg 5

punkti 2

ja

lõike 6

koosmõjust

tuleneb,

et

detailplaneeringu

asemel

projekteerimistingimuste andmine eeldab seda, et üldplaneeringus on määratud vastava ala

üldised kasutus- ja ehitustingimused, mis võimaldavad projekteerimistingimustes ette näha

sellised EhS § 26 lõikes 4 sätestatud tingimused, mis konkreetsel juhul on asjakohased. Vastustaja

märgib, et Karjavälja tn 12 jääb linna/ linnaosa keskuse/ äriehitiste/ elamute arengualale A-7, kuhu

on üldplaneeringu kohaselt ette nähtud ärimaad, mille puhul on võimalik keskuse ja

elufunktsioonide integreerimine ning kus kogu parkimine tuleb lahendada omal krundil ja tagada

seal ka heakorrastatud haljasmaa osakaal vähemalt 10% planeeritavate maade pindalast, samuti

ala-sisese kergliiklusteede võrgustiku olemasolu. Vastustaja märgib, et üldplaneeringus on

arengualadele antud suhteliselt vaba arengu võimalused ning täpsustatud arhitektuursed ja

ehitustingimused on üldplaneeringus ette näha vaid olemasoleva miljöö säilimisega aladele.

12. Keskkonnamõju hindamise vajalikkuse osas leiab vastustaja, et kaebaja ei ole ära näidanud

kuidas võiks vaidlustatud PT realiseerimine eeldatavalt ületada mõjuala keskkonnataluvust.

Siinkohal toob vastustaja välja, et isegi kui Karjavälja 12 kinnistule ehitamiseks oleks koostatud

uus detailplaneering, puudunuks keskkonnamõju strateegilise hindamise vajadus.

13. Liikluskorralduse osas selgitab vastustaja, et asjaomane liikluskorraldus on endiselt ette

nähtud Tallinna Linnavalitsuse 20. jaanuari 2016 korraldusega nr 61-k kehtestatud Laki tn 25

krundi detailplaneeringus, mille kohaselt on Karjavälja 12 kinnistule tagatud juurdepääs nii Laki

kui ka Aiandi tänavalt, kusjuures suurema liiklusega Laki tänavale on planeeritud lisarada, et

planeeritud kinnistutele sõitvad autod ei takistaks Laki tänava liiklusvoogu. Vastustaja möönab, et

kuigi võib eeldada, et kaupluse külastajaid võib olla rohkem kui büroo külastajaid, siis arvestades

ka Karjavälja tn 12 asukohta, olemasolevat teedevõrku piirkonnas ja rajatavat lisarada, on

muutused liiklusvoogudes ebaolulised. Vastustaja rõhutab ka, et naaberkinnistu Aiandi tn 22

omanik andnud Karjavälja tn 12 asendiplaanile tingimusliku kooskõlastatuse.

14. Ümbrusesse sobivuse osas märgib vastustaja, et vaidlustatud PT teisel leheküljel on

üksikasjalikult toodud esile ümbritsevate ehitiste otstarbed, kõrgused ja ehitusalused pinnad ehk

kavandatava hoone piirkonda sobivust kaalutud. Vastustaja ei pea tõsiseltvõetavaks väidet, et

kavandatud hoone ei sobi miljöösse, arvestades, et Karjavälja tn 12 kinnistut ümbritsevad

erinevast ajast ja eriilmelised äri- ja kaubandushooned ning garaažikompleksid. Ka leiab

vastustaja, et projekteerimistingimustes 250 m² võrra suurema ehitisealuse pinna lubamisel ei ole

piirkonnas märkimisväärset linnaruumilist mõju, arvestades Karjavälja tn 12 krundi suurust,

milleks on 5979 m2.

15. Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega vaidlustatud PT andmise ennatlikkuse kohta,

märkides, et pooleliolev kohtumenetlus ei mõjuta haldusakti kehtivust.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

16. Lidl Eesti OÜ vaidleb kaebusele vastu, leides esiteks, et PlanS § 141 alusel populaarkaebuse

esitamine ei ole lubatav ning viidates seejuures Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas

3-17-2721. Teiseks märgib kolmas isik, et kaebaja on kaebeõigust kuritarvitanud, kuna kaebajaks

olevat advokaatide äriühingut kasutatakse tegelikku huvitatud isikut varjates kinnistu arendamise

ja Lidli turule tuleku takistamiseks.

17. Kolmas isik leiab, et vaidlustatud PT andmine oli PlanS § 125 lõike 5 kohaselt võimalik ning

vastustaja on seda piisavalt kaalunud. Kavandatava hoone miljöösse sobivuse kaalumisega seoses

viitab kolmas isik vaidlustatud PT lehekülgedel 2 ja 3 esitatule ning selgitab, et menetluse käigus

kolmas isik muutis lahendust vastavalt vastustaja esitatud nõudmisetele. Kolmas isik märgib

samuti, et kaebaja väited, nagu ei pruugiks hoone sobituda ümbritsevasse miljöösse, on

põhistamata, eriti arvestades, et kõnealusel alal on keeruline rääkida mingist väljakujunenud

miljööst. Kolmas isik leiab, et üldplaneering võimaldab vaidlustatud PT andmist, kuna esiteks uue

ehitise sobivust saab võrrelda väljakujunenud keskkonna ja piirkonna hoonestuslaadiga ning

üldplaneeringus on sätestatud kõnealuse ala üldised kasutus- ja ehitustingimused. Kolmas isik ei

nõustu ka kaebaja seisukohaga, et üldplaneering pole projekteerimistingimuste andmiseks

piisavalt detailne ning leiab, et täpsed tingimused ehitise püstitamiseks määrataksegi EhS § 26

lg 4 kohaselt kindlaks projekteerimistingimustega. Viidates EhS eelnõu seletuskirjale, märgib

kolmas isik, et üldplaneeringust tulenevate tingimuste all on silmas peetud üldplaneeringus

kehtestatud maakasutus- või ehitustingimusi.

18. Seonduvalt keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkusega märgib vastustaja, et antud

juhul ei ole mistahes alust arvata, et kavandataval tegevusel võiks olla oluline keskkonnamõju, mis

tähendab, et keskkonnamõju strateegiline hindamine ei olnuks vajalik ka detailplaneeringu

koostamise korral. Kolmas isik leiab, et ühe kaupluse ehitamine ei kuulu keskkonnamõju

hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõigetes 1 või 2 nimetatud tegevuste hulka

ning sellega ei muudeta ka üldplaneeringut.

19. Kolmas isik peab sisutuks kaebaja väiteid, mis puudutavad seda, et vaidlustatud PT-ga

kujundatakse ümber varem kehtinud detailplaneeringut, kuna kõnealune detailplaneering on

Karjavälja 12 kinnistu osas kehtetuks tunnistatud. Asjaolust, et üldplaneering ei viita otseselt

võimalusele

ehitada

kauplusehooneid

projekteerimistingimuste

andmise

läbi

ilma

detailplaneeringut koostamata, ei kujuta kolmanda isiku meelest endast üldplaneeringu

ümberkujundamist.

20. Kolmas isik märgib ka, et vaidlustatud PT kohase lahenduse linnaruumiline mõju on varasemas

detailplaneeringus kavandatuga võrreldes väiksem, kuna esiteks võib ehitada madalama hoone,

mis tähendab väiksemat kasutuskoormust kinnistule, sh eeldatavalt väiksemat autoliiklust. Samuti

märgib

kolmas

isik,

et

varasema

detailplaneeringu

kehtetuks

tunnistamise

ja

projekteerimistingimuste andmisega ei muutunud olemuslikult maakasutus, sest ka kehtetuks

tunnistatud detailplaneering võimaldas kaubanduspindade rajamist, täpsemalt hoone kaks

alumist korrust olid ette nähtud enamjaolt kaubanduspindadeks. Kolmas isik märgib veel, et kuigi

projekteerimistingimused lubavad ehitada ühe kümnendiku võrra suurema ehitusaluse pinnaga

hoone, loob projekteerimistingimustega kavandatud lahendus meeldivama linnakeskkonna, kui

see olnuks võimalik luua kehtetuks tunnistatud detailplaneeringu alusel, sest kavandatav hoone

paikneb enam Karjavälja tänava pool ning selliselt on kavandatud tänava äärest ulatusliku

parkimise viimine enamasti hoonesse ja selle asemel rajatakse haljasvöönd.

21. Viimaks leiab ka kolmas isik, et detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamine

ei takistanud vaidlustatud PT andmist.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

22. Vaadanud läbi poolte seisukohad, leian et kaebus tuleb rahuldamata jätta, kuna PlanS §-s 141

sätestatut ning ringkonnakohtu poolt käesolevaski kohtuasjas esialgse õigusekaitse küsimuses

tehtud kohtumääruses osundatud varasemat kohtupraktikat silmas pidades tuleb asuda

seisukohale, et kaebuse esemeks oleva projekteerimistingimuste andmise vaidlustamine avalikes

huvides ei ole lubatav. Kuivõrd kaebaja ei tugine kaebuses oma subjektiivsete õiguste rikkumisele,

tuleb kaebus seetõttu rahuldamata jätta, ilma et oleks võimalik asuda hindama kaebaja ülejäänud

väiteid, sh kontrollida, kas PlanS § 125 lõike 5 kohaldamise eelduseks olevad tingimused olid

käesoleval juhul täidetud.

23. Kaebuse menetlusse võtmisel möönsin avalikes huvides kaebuse esitamise võimalikkust

olukorras, kus projekteerimistingimuste andmisega ja sellele eelnenud detailplaneeringu

(osaliselt) kehtetuks tunnistamisega2 saavutatakse detailplaneeringu kohustusega alale jääva

krundi ehitusõiguse osas sisuliselt detailplaneeringu kvaliteediga tulemus. Selline kaebeõigus

võiks

olla

põhjendatav

planeerimisseaduse

üldise loogikaga,

mille

kohaselt

peaks

detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel üldiselt toimuma ehitusõiguse määramine

avaliku menetluse tulemusena ja seega avalikkuse osalusel kehtestatud detailplaneeringuga. Selle

loogikaga oleks iseenesest kooskõlas see, kui avalikes huvides esitatava kaebuse alusel oleks

võimalik kontrollida detailplaneeringu koostamisest erandi tegemise õiguspärasust ehk antud

juhul seda, kas PlanS § 125 lõikes 5 sätestatud tingimused olid täidetud selleks, et nimetatud sätte

kohaselt saaks ehitusõiguse määrata ilma detailplaneeringut koostamata. Selline kaebeõigus

kahtlemata tagaks avalikkuse tõhusama kontrolli ruumilise planeerimise üle ning ei laseks

kohalikul omavalitsusel takistada avalikkuse osalemist ruumilises planeerimises pelgalt seeläbi, et

loobub õigusvastaselt detailplaneeringu koostamisest. Tuleb siiski tunnistada, et selline

kaebeõiguse käsitlus lähtuks ekslikust eeldusest, nagu tuleneks igaühe õigusest detailplaneeringu

menetluses osaleda olemuslikult ka õigus avalikes huvides kohtusse pöörduda. PlanS § 141 on

sõnaselgelt ette nähtud igaühe õigus vaidlustada avalikes huvides detailplaneeringu kehtestamise

otsust. Nagu ka Tallinna Ringkonnakohus kohtuasjas 3-17-2721 selgitas, on avalikes huvides

kaebuse esitamise õiguse näol tegemist erandliku kaebeõigusega. Sellise erandi kohaldamisala ei

saa analoogia alusel laiendada seadusandja maha märgitud piiridest kaugemale. PlanS §-st 141

ega ka seaduse üldisest ülesehitusest ei saa nimelt järeldada, et seadusandja oleks soovinud

allutada avalikes huvides teostatava kaebeõiguse andmise teel avalikkuse kontrollile igasuguse

detailplaneeringu kohustusega alale jääva krundile ehitusõiguse andmist puudutava tegevuse. Nii

ei saaks avalikes huvides vaidlustada kehtiva detailplaneeringuga vastuolus olevat ehitusluba,

kuigi vastuolule detailplaneeringuga saaks ehitusloa vaidlustamisel edukalt tugineda isik, kelle

Kaebaja vaidlustas halduskohtus ka Tallinna Linnavolikogu oma 21. märtsi 2019 otsuse nr 47, millega

varasem detailplaneering osaliselt kehtetuks tunnistati (haldusasi 3-19-1434), ent kaebuse menetlus lõpetati

määrusega kaebetähtaja rikkumise tõttu.

subjektiivseid õigusi asjaomane ehitusluba rikub. Iseenesest on tõsi, et ehitustegevuse vastu

detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel on suur avalik huvi, kuna sellise ala ruumilise

planeerimise tulemus on igapäevaselt tajutav suurele hulgale inimestest ning võib mõjutada

nende elukvaliteeti või väljakujunenud harjumusi. Tuleb aga tõdeda, et teatud haldusotsustuse

suur avalik mõju iseenesest ei nõua võimalust otsust avalikes huvides vaidlustada. Avalikkuse

kontroll halbade haldusotsuste üle saab toimida ka muul moel, eeskätt demokraatlike protsesside

kaudu. PlanS § 141 näeb ette avalikes huvides kaebuse esitamise vaid detailplaneeringu

kehtestamise otsuse peale ning põhiseadus ei nõua, et seadusandja näeks ette avalikes huvides

käesoleva kaebuse esitamise õiguse. Seetõttu tuleb avalikes huvides kohtusse pöördumise õigust

sisustada kitsalt. Projekteerimistingimuste vaidlustamine avalikes huvides ei ole seaduse kohaselt

lubatud isegi juhul kui projekteerimistingimustega ehitusõiguse andmise eesmärgiks oli nimelt

detailplaneeringu koostamise vältimine või kui üldplaneering ei võimalda konkreetsel juhul PlanS

§ 125 lõike 5 kohaldamist. Avalikes huvides kaebuse esitamise õigust ei saa tuletada sellest, et

varasema detailplaneeringu osaliselt kehtetuks tunnistamise ja projekteerimistingimuste andmise

tulemuseks on varasemast põhjaliku menetluse tulemusena kehtestatud detailplaneeringust

hälbiv ehitusõiguse andmine. Nagu juba märgitud, ei näe seadus ette võimalust vaidlustada

avalikes huvides krundi ehitusõiguse määramist kui sellist, vaid ehitusõiguse määramist saab sel

moel vaidlustada vaid juhul kui see on otsustatud detailplaneeringu kehtestamisel. Ilmselt olnuks

mõeldav käesolevas kaebuses esitatud sisulistele argumentidele tuginedes vaidlustada varasema

detailplaneeringu osalist kehtetuks tunnistamist, lähtudes kohtupraktikast, mis samastab

detailplaneeringu muutmise uue detailplaneeringu kehtestamisega. Selle vaidluse kaebaja ka ette

võttis, ent see lõppes menetluse lõpetamisega kaebetähtaja rikkumise tõttu. Käesolevas asjas

vaidluse all olevat olukorda ei saa jällegi samastada ka varasema detailplaneeringu muutmisega,

sest see otsustati ära juba linnavolikogu 21. märtsi 2019 otsusega nr 47 ja selle vaidlustamise

võimalused on kaebaja jaoks ammendunud.

24. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõikes 8 on sätestatud, et kolmanda isiku menetluskulud

hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kaebuse rahuldamata

jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kolmas isik vaidles kaebusele vastu, osaledes

menetluses seega vastustaja poolel. Kolmas isik on esitanud taotluse mõista kaebajalt välja

5085 euro suurune menetluskulu, mis vastab esitatud taotluse ja sellele lisatud arvete kohaselt

õigusabikulule 44 advokaadi töötunni ulatuses. Juhindudes HkMS § 109 lõikest 6, leian, et vaidluse

sisu ja mahtu silmas pidades tuleb kolmanda isiku kasuks välja mõistetavaid kulusid vähendada

umbes 1/4 võrra ning mõista välja 3800 eurot. Esitatud kaebuses on tõstatatud küll

põhimõttelised küsimused, mis seonduvad kaebeõiguse olemasolu ja PlanS § 125 lg 5

kohaldamise eeldustega, ent kaebus ei olnud detailide osas kuigi mahukas, määruskaebuse

menetluses ning oma täiendavates seisukohtades märkis kaebaja vähe uut ning ka kolmanda isiku

seisukohad on põhimõtteliselt läbi menetlusdokumentide kordunud. Neil asjaoludel näib kokku

44 tunnise mahuga õigusabikulu mõnevõrra ülepaisutatud. Vastustaja ei ole menetluskulude välja

mõistmist taotlenud. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda, nagu ka kaebaja

omad.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik