2-19-12602/27 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. märts 2020

Tsiviilasja number

2-19-12602

Tsiviilasi

A.A. ja B.B. hagi M.P. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

A.A. hagi M.P. vastu 90 eurot

B.B. hagi M.P. vastu 90 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. detsembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.P. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: M.P. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

Ingridt Allemann

Vastustajad

A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX),

B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja Maarika Kutser

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt M.P. apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 12. detsembri 2019. a otsus

osas, milles maakohus mõistis M.P.lt A.A. ja B.B. kasuks

välja elatise summas 210 eurot kuus, kuid mitte vähem kui

73% ½ (poolest) Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alamäärast alates 1. detsembrist 2019 kuni hagejate

täisealiseks saamiseni (XXXXXXX).

2.1.Teha uus otsus, millega mõista M.P.lt välja elatis:

2.1.1. A.A. kasuks 2019. a detsembri eest summas 200 eurot

ning alates 2020. aasta jaanuarist kuni A.A. täisealiseks

saamiseni XXXXXX summas 203 eurot 60 senti kuus,

2.1.2. B.B. kasuks 2019. a detsembri eest summas 200 eurot

ning alates 2020. aasta jaanuarist kuni B.B. täisealiseks

saamiseni XXXXXX summas 203 eurot 60 senti kuus.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte

endi kanda.

4. Maakohtu otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

4.1. Hagi rahuldada osaliselt.

4.2. Mõista M.P.lt A.A. kasuks välja elatis 2019. a

detsembri eest summas 200 eurot ning alates 2020. aasta

jaanuarist kuni A.A. täisealiseks saamiseni XXXXXX

summas 203 eurot 60 senti kuus.

4.3. Mõista M.P.lt B.B. kasuks välja elatis 2019. a

detsembri eest summas 200 eurot ning alates 2020. aasta

jaanuarist kuni B.B. täisealiseks saamiseni XXXXXX

summas 203 eurot 60 senti kuus.

4.4.

Elatis

kanda

L.A.

arvelduskontole

nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX selgitusega „elatis“.

4.5. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

4.5. Saata kohtuostus poolte lepingulistele esindajatele

teadmiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja I) ja B.B. (hageja II) esitasid 23. augustil 2019 M.P. (kostja) vastu hagi elatise

väljamõistmiseks. Hageja I palub mõista kostjalt välja elatise 270 eurot kuus, kuid mitte vähem

kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni hageja I täisealiseks

saamiseni. Hageja II palub mõista kostjalt hageja II kasuks välja elatise 270 eurot kuus, kuid

mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni hageja II

täisealiseks saamiseni. Hagejad paluvad kanda elatise hagejate ema L.A. arveldusarvele ja

mõista kostjalt menetluskulud välja.

Hagiavalduse kohaselt on hagejad kostja lapsed. Hagejate vanemate kooselu lõppes 2016. aasta

septembris. Hagejad jäid ema juurde. Kostja ei ole hagejaid regulaarselt toetanud. Kostja on

käesoleva aasta jaanuarist teinud igakuiseid makseid. Kostja on maksnud hagejate

ülalpidamiseks kokku 300 eurot kuus, mis ei ole piisav. Kostja töötab XXXXXXX OÜ-s.

Kostja töötasu on umbes 1000 eurot. Hagejate ema töötab XXXXXXX. Hagejate ema töötasu

on umbes 900 eurot. Töötasule lisandub peretoetus kahe lapse eest 120 eurot. Hagejate ema

palus kostjal toetada hagejaid suuremas summas. Kostja ei ole seda teinud.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostja on täitnud

hagejate ülalpidamiskohustust vabatahtlikult regulaarselt ja piisavas ulatuses nii elatise

maksmise kui vahetu ülalpidamise kaudu. Hagejate ema oli nõus, et kostja maksab hagejatele

elatist 300 eurot kuus. Kostja täitis kokkulepet. Kostja kandis hagejate ema kontole sõltuvalt

oma maksevõimest 300-400 eurot kuus. Hagejate ema ei esitanud kostjale pretensioone ega

märkinud, et elatis ei ole piisav. Kostja on käesoleval aastal maksnud hagejatele üldjuhul

igakuiselt kokku 300 eurot. Kostja maksis 2019 juulis 350 eurot ja septembris 400 eurot.

Kostja ei teinud 2018. aasta augustist kuni oktoobrini hagejate ülalpidamiseks ülekandeid, kuna

ta osales sel ajal hagejate elus vahetult. Kostja elas pärast 29. juulil 2018 toimunud

liiklusõnnetust hagejate ja nende emaga ning kandis igapäevaseid toidu- ja muid kulusid. Kostja

oli sel ajal hoolduslehel. Kostja sissetulekud olid oluliselt väiksemad, piirdudes üksnes ajutise

töövõimetuse hüvitisega. Hagejate ema ei esitanud kostjale nõudmisi, mistõttu kostja leidis, et

hagejate ema sai aru, et kostjale oli sel perioodil elatisraha maksmine üle jõu käiv.

Kostja ei ole oma varalisest seisundist tulenevalt võimeline hagejatele rohkem elatist maksma.

Kostja on seda ka hagejate emale öelnud. Kostja töötab OÜ-s XXXXXXX. Kostja töötasu on

1250 eurot (neto). Kostjale kuulub korter asukohaga XXXXXXX. Sõiduk KIA CEED kuulub

AS-le SEB Liising. Kostjal ei ole muud vara. Kostja kulud on eluasemekulud korteriühistule

keskmiselt 113 eurot 47 senti kuus, elekter 22 eurot 93 senti kuus, TV ja internet 21 eurot 47

senti kuus, mobiiltelefon kokku umbes 51 eurot 34 senti kuus, laenu tagasimakse SEB Pangale

ning laenu- ja elukindlustus 293 eurot 61 senti kuus, auto liisingumaksed ja kindlustus 118 eurot

30 senti, sõiduki kütusekulu umbes 110 eurot kuus. Kostjal jääb pärast kohustuste ja lastele

makstava 300 euro suuruse elatise mahaarvamist sissetulekust enda toidu, riiete, jalanõude,

ravimite jm kulude katmiseks ainult umbes 200 eurot. Kuna kostja maksis hagi esitamisele

eelnenud kuul hagejate ülalpidamiseks juba rohkem, jääb kostjale nüüd söögi- ja muudeks

kuludeks vaid 115 eurot kuus.

Hagejate tegelikud vajadused on miinimumelatisest tunduvalt väiksemad. Elatise

miinimummääras väljamõistmine ei ole seega põhjendatud. Kostja katab hagejate igapäevaseid

vajadusi nende vahetu ülalpidamisega ajal, mil hagejad viibivad vanemate vahelise kokkuleppe

alusel kostja juures. Hagejad viibivad kostja juures igas kuus vähemalt 5-6 ööpäeva. Kostja

kannab sel ajal hagejate toidu- ja eluasemekulud ning hügieenitarvete, ravimite ja vaba aja

sisustamise kulud.

Kostjalt elatise väljamõistmisel tuleb arvestada, et osa kuludest on kaetud hagejate emale

makstavate riiklike lapsetoetustega, mis on kokku 120 eurot kuus. Elatist välja mõistes tuleks

vähendada elatist riiklikest toetustest poole ulatuses ehk 60 euro võrra (30 eurot lapse kohta).

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 12. detsembri 2019. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis

kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise 210 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 73% ½

(poolest) Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäärast alates 1. detsembrist 2019 kuni

hagejate täisealiseks saamiseni XXXXXX. Elatis tuleb kanda L.A. arvelduskontole nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX selgitusega „elatis“. Kohus jättis menetluskulud poolte

endi kanda.

Kostja on hagejate isa. Hagejatel on perekonnaseaduse (PKS) § 96 järgi õigus nõuda kostjalt

elatise väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt lõppes vanemate kooselu 2016. aasta septembris.

Hagejad elavad sellest ajast ema juures. Kostjal ei vaidle selle üle. Kuna kostja ei ela hagejatega

koos, peab ta PKS § 100 lg 2 järgi täitma hagejate ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel.

Hagejad soovivad miinimumelatise väljamõistmist. Hagejad ei pea PKS § 101 lõikes 1 toodud

miinimummääras elatise nõudmisel oma vajaduste suurust tõendama. Kohus analüüsis seega,

kas kostja varaline seisund võimaldab maksta kahe hageja ülalpidamiseks elatist seaduses

sätestatud miinimumulatuses ning kas esinevad alused elatise määra vähendamiseks.

Kostja saab pangakonto väljavõtte kohaselt netotöötasu 1 250 eurot kuus. Kostjale kuulub

kinnistusraamatu kohaselt korteriomand asukohaga XXXXXXX, üldpinnaga 62 m².

Korteriomandile on seatud hüpoteek 5 900 eurot AS-i SEB kasuks. Kostjal ei ole muud vara.

Kostja on 11. mail 2018 sõlminud liisingulepingu AS-iga SEB Liising sõiduki KIA CEED

liisimiseks. Sõiduki omanikuks saamise õigus tekkib kostjal pärast lepingutähtaja saabumist 6.

mail 2023.

Kostja maksab liisingulepingu alusel liisingueseme omandamise maksed 78 eurot 54 senti

kuus. Kostja tasub liisinguobjektiga seoses kaskokindlustuse maksed 31 eurot 1 sent kuus ja

liikluskindluse maksed keskmiselt 8 eurot 75 senti kuus. Kostja sõidukiga seotud kulud on 39

eurot 76 senti. Kostjal kulub bensiini ostmiseks keskmiselt 110 eurot kuus. Sõiduk on kostja

väitel vajalik tööl käimiseks ja vastavalt kohtus kindlaks määratud suhtluskorrale laste enda

juurde toomiseks ja tagasi viimiseks. Kohus nõustus kostjaga, et tal võivad sõiduki

kasutamisega seoses tekkida kütusekulud keskmiselt 110 eurot kuus. Sõiduki ülalpidamiskulu

on seega kokku 268 eurot 6 senti.

Kostja ja AS-i SEB Pank vahel on 24. aprillil 2018 sõlmitud laenuleping nr.

XXXXXXXXXXX, mille tagastamata jääk oli 18. septembri 2019 seisuga 13 306 eurot 31

senti. Kostja tasub tagasimakseid 162 eurot 87 senti kuus. Kostja tasub laenukindlustusmaksena

15 eurot 59 senti kuus. Laenulepingust tulenev kohustus on kokku 178 eurot 46 senti kuus.

Kostja tasub tema ja AS-i SEB Pank vahel sõlmitud laenulepingust nr. XXXXXXXXXXX

tulenevate kohustuste katteks 74 eurot 38 senti kuus ja laenukindlustusmakse 8 eurot 1 senti

kuus, kokku 82 eurot 38 senti kuus. Kostja tasub AS-ile Elisa Teleteenused 1. oktoobri 2019

arve järgi 21 eurot 47 senti, Eesti Energia AS-ile osutatud teenuste eest keskmiselt 22 eurot 93

senti kuus ning Telia Eesti AS-ile müügilepingu nr XXXXXXXX alusel mobiiltelefoni

Samsung Galaxy A50 järelmaksu 18 eurot 8 senti kuus. Kostja tasub korteriomandi

kommunaalkulusid keskmiselt 114 eurot ning mobiiltelefoni kuumaksed 33 eurot 26 senti.

Kostja kohustused on keskmiselt 738 eurot 65 senti kuus. Kostja palgast jääb pärast kohustuste

maha arvamist üle 511 eurot 35 senti (1 250 – 738 eurot 65 senti). Sellest ei jätku hagejatele

seadusega sätestatud minimaalmääras elatise maksmiseks, sest sellisel juhul peab kostjale

jääma vaba raha vähemalt 540 eurot ulatuses. Kostja peab lisaks ennast üleval pidama.

Kostja palus elatise väljamõistmisel arvestada hagejatele riigi poolt makstava toetusega.

Lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3

alusel 60 eurot. Kummagi hageja vajadused on seega kaetud neile makstava toetusega 60 eurot.

Pooled ei vaidle selle üle, et vastavalt kohtu määratud hagejate ja kostja suhtluskorrale, viibivad

hagejad kuus päeva kuus kostja juures ja on sellel ajal kostja ülalpidamisel. Kohus leiab, et

sellises olukorras täidab kostja hagejate ülalpidamiskohustuses keskmiselt 1/5 osas

PKS § 100 lg 1 teises lauses sätestatud muul viisil. Seda tuleb elatise määramisel arvestada.

Kostja ülalpidamisel on kaks last, s.o mõlemad hagejad nõuavad kostjalt elatise väljamõistmist.

Kohus luges seda samuti mõjuvaks põhjuseks elatise määra vähendamiseks. Kohus pidas seega

põhjendatuks hagi rahuldada summas 210 eurot kuus kummagi hageja ülalpidamiseks. Kohus

leidis, et kostja on selles summas hagi õigeks võtnud.

Kostja konto väljavõtte kohaselt on kostja 2019. aasta septembris-novembris kandnud hagejate

ema arveldusarvele igakuiselt 400 eurot. Kohus mõistis kostjalt hagejate kasuks elatise seega

välja alates 1. detsembrist 2019. Kohus märkis, et kui kostja on otsuse tegemise ajaks

2019. aasta detsembrikuu eest elatise maksnud, tuleb seda otsuse täitmisel arvestada.

Kohus võib elatise PKS § 101 lg 2 järgi välja mõista nii kindla summana kui muutuva

suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kohus pidas sellest

ja Riigikohtu 9. juuni 2017. a lahendi nr 3-2-1-35-17 punktist 35 lähtuvalt vajalikuks mõista

kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatis 210 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 73% ½

(poolest) Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäärast.

Kostja on hagejate ülalpidamiskohustuse täitnud, kandes igakuiselt kummalegi hageja

ülalpidamiseks igakuiselt 200 eurot ning täites nende ülalpidamiskohustuse ajal, mil hagejad

on kostja juures ehk keskmiselt kuus päeva kuus. Kostja vastu hagi esitamise vajadus puudus.

Kohus ei pidanud kostjalt hagejate menetluskulude väljamõistmist seega põhjendatuks. Kohus

jättis TsMS § 162 lg 4 alusel poolte menetluskulud nende endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse kostjalt hageja I

ja II kasuks väljamõistetud elatise suuruse osas (otsuse resolutsiooni punkt 2) ning teha

tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja I ja II ülalpidamiseks välja elatis

summas 200 eurot kuus kummagi hageja kasuks alates 1. detsembrist 2019 kuni hagejate

täisealiseks saamiseni XXXXXX. Kostja palub jätta maakohtu ostus ülejäänud osas muutmata.

Kostja palub mõista kostja menetluskulud ja menetluskuludelt arvestatud viivis hagejatelt

kostja kasuks välja.

Kostja leiab, et maakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lõikes 1 ja § 438 lõikes 1 sätestatud

nõuetele. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et kostja võttis hagi 210 euro ulatuses õigeks.

Kostja märkis korduvalt, et ta kandis laste ema kontole sõltuvalt oma maksevõimest 300-400

eurot kuus ning ta ei ole oma varalist seisundit arvestades võimeline laste ülalpidamiseks

rohkem raha maksma. Vahetult enne kohtuistungi lõppu, mil kohus tegi pooltele veelkord

ettepaneku kokkuleppe sõlmimiseks, oli kostja nõus õigusrahu huvides maksma 210 eurot lapse

kohta. See ei tähenda aga, et kostja võttis hagi selles summas õigeks. Sellistes summades üritati

kompromissi saavutada, kuid kuna kompromissi ei saavutatud, jäid pooled oma nõuete ja

vastuväidete juurde, st hagejad jäid hagi (miinimumelatise nõue) juurde ning kostja jäi oma

vastuväidete, mille kohaselt ta ei ole võimeline üle 200 euro maksma, juurde.

Kostja leiab, et kohus rikkus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust, so TsMS § 436 lõiget 1

ja § 442 lõiget 8. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja selgitusi selle

kohta, et kostja ei ole võimeline maksma elatist rohkem kui 200 eurot lapse kohta. Kohus

tuvastas, et kostjale jääb pärast kohustuste mahaarvamist sissetulekust järele vaid 511 eurot

35 senti, millest ei jätku hagejatele miinimummääras elatise maksmiseks ja ka enda

ülalpidamiseks. Kohus jättis aga arvestamata, et pärast otsuse tegemist, mille järgi on kostja

kohustatud tasuma hagejatele elatist kokku 420 eurot, jääb kostjal enda igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks järele vaid 91 eurot 35 senti ning järgnevatel aastatel, seoses alampalga

regulaarse tõusuga, veelgi vähem. Kuna kostja ei saa miinimumtöötasu, ei saanud maakohus

otsust tehes eeldada, et kostja sissetulek suureneb proportsionaalselt Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära suurenemisega.

Kostja leiab, et maakohus on kostjalt hagejate kasuks väljamõistetava elatise sidumisel

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga tõlgendanud materiaalõiguse normi

valesti. PKS § 101 lõiget 2 tuleb vaadelda koostoimes lõikega 1, s.t. kohus võib otsuses ette

näha elatise muutumise vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära

muutumisele üksnes siis, kui elatis mõistetakse välja miinimummääras, mitte aga siis, kui elatis

mõistetakse välja alla miinimummäära. Seda seisukohta kinnitab ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 7. veebruari 2018. a otsuses nr 2-15-15909 väljendatu.

5. Hagejad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Hagejad paluvad jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista hagejate menetluskulud ja

menetluskuludelt arvestatud viivis kostjalt hagejate kasuks välja.

Hagejad leiavad, et kostja väljendas ennast kohtuistungil selgelt, kui nõustus maksma 210 eurot

lapse kohta. Põhjendamatu on väita, et tegemist oli ainult kompromissi pakkumisega.

Kohus analüüsis kostja igakuiseid kulutusi kuluartiklite lõikes ning leidis, et pärast kõigi

kohustuste tasumist jääb kostja palgast üle 511 eurot 35 senti. Kostja kohustused on seotud

kostja enda vajaduste rahuldamisega. Kostja pidi endale kohustusi võttes arvestama, kas ta

suudab pärast ülalpidamiskohustuse täitmist teisi kohustusi täita. Kohus viitas õigesti

PKS §-le 102 lg 2, mille kohaselt vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise

kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema

käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.

Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning

vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või

et tema sissetulek on liiga väike. Seda tuleb arvestada ka PKS § 105 lg 3 kohaldamisel. Juhul

kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda

tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning

kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus juhindus elatise väljamõistmisel PKS §-st 101 lg-st 2, mille

järgi võib elatise välja mõista nii kindla summana kui muutuva suurusena, määrates ette

kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kuna kohus mõistis elatise välja muutuva

suurusena, määras ta otsuses kindlaks, kuidas seda arvutada. Kohus ei ole seadust seega valesti

kohaldanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab menetlusõiguse ja materiaalõiguse normi olulise rikkumise tõttu maakohtu otsuse osas,

milles maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise 210 eurot kuus, kuid

mitte vähem kui 73% ½ (poolest) Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäärast alates

1. detsembrist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni XXXXXX. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise

2019. a detsembri eest summas 200 eurot ning alates 2020. aasta jaanuarist kuni hagejate

täisealiseks saamiseni summas 203 eurot 60 senti (TsMS § 657 lg 1 p 2).

Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja palub

tühistada maakohtu otsuse kostjalt hageja I ja II kasuks väljamõistetud elatise suuruse, so

resolutsiooni p 2, osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja I ja II

kasuks välja elatise 200 eurot kuus alates 1. detsembrist 2019 kuni hagejate täisealiseks

saamiseni XXXXXX. Maakohtu otsus on TsMS § 651 lg 1 ja § 456 lg 2 p 1 järgi seega

jõustunud osas, milles maakohus rahuldas hagejate elatise nõude alates 1. detsembrist 2019

kuni hagejate täisealiseks saamiseni XXXXXX summas 200 eurot kuus, ning osas, milles

maakohus jättis hagejate nõude rahuldamata. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus seega elatise

väljamõistmise üle vahemikus 201 – 210 eurot alates 1. detsembrist 2019 kuni hagejate

täisealiseks saamiseni XXXXXX ning elatise summa Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammääraga sidumise üle.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kostja maakohtu istungil tehtud ettepanek maksta

mõlemale hagejale elatist 210 eurot kuus, on tehtud kompromissiläbirääkimiste käigus (tl 143

ja 143 pöördel). Kostja ettepanekut ei saa käsitleda hagi vastavas ulatuses õigeks võtmisena,

kuivõrd kostja tahe oli suunatud hagejatega kokkuleppe sõlmimisele, mitte hagejate nõude

osalisele tunnustamisele (vt nt Riigikohtu 19. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-16,

10 jj). Kostja ei ole väljendanud selget tahet võtta hagi osaliselt õigeks. Kostja ei ole

TsMS § 440 lg 1 mõttes hagi seega osaliselt õigeks võtnud.

Alaealise lapsele makstav elatis ei või PKS § 101 lg 1 kohaselt olla üldjuhul väiksem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus saab PKS § 102 lg 2 kolmanda

lause järgi vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära üksnes mõjuval põhjusel.

Mõjuv põhjus võib PKS § 102 lg 2 viimase lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus

või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lõikes 1

sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Mõjuv põhjus

saab lisaks seaduses nimetatutele olla ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise

suuruse määramisel, sh lapse miinimumist väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil

(nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega),

samuti vanema halb varaline seisund (vt Riigikohtu 9. juuni 2017 lahend nr 3‑2‑1‑35‑17, 28.2).

Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi

eelduslikult Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Selles ulatuses ei tule

hagejatel oma vajaduste suurust tõendada (vt Riigikohtu 22. märtsi 2017 lahend tsiviilasjas nr

3-2-1-174-16, p 13). Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest võiks järeldada, et hagejate

vajadused on väiksemad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Kostja ei ole

hagejate vajaduste suurust apellatsioonkaebuses ka vaidlustanud. Ringkonnakohus lähtub seega

eeldusest, et mõlema hageja vajadused vastavad Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu

alammäärale. Vabariigi Valitsuse 13. detsembri 2018 nr määruse nr 117 „Töötasu alammäära

kehtestamine“ § 1 järgi oli töötasu alammäär 2019. aastal 540 eurot. Vabariigi Valitsuse

19. detsembri 2019 nr määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi on töötasu

alammäär alates 2020. aastal 584 eurot. Hagejate vajadused olid 2019. aastal seega 540 eurot

ja on 2020. aastal 584 eurot.

Maakohus tuvastas, et kostja sissetulek on 1 250 eurot ning kulud keskmiselt 738 eurot 65 senti

kuus. Kostja kuludele lisanduvad toidu, ravimite, riietega ja jalanõudega seotud kulud. Kostja

ei ole maakohtu poolt tuvastatud sissetuleku ega kulude suurust apellatsioonkaebuses

vaidlustanud. Ringkonnakohus lähtub seega maakohtu poolt tuvastatust. Kostja ei ole oma

toidu, ravimite, riietega ja jalanõudega seotud kulusid selgelt välja toonud ja maakohus ei ole

nende suurust ka tuvastanud. Samas kinnitas kostja, et ta suudab oma sissetuleku ja

olemasolevate kulude juures maksta mõlemale hagejale elatist 200 eurot kuus. Kostja toidu,

ravimite, riiete ja jalanõudega seotud kulude suurus saab seega maksimaalselt olla 111 eurot 35

senti (1250 – 738 eurot 65 senti – 200 – 200) kuus. Kostja sissetulek ei ole seega piisav selleks,

et katta kõik hagejate ja kostja kulud. Samas seisukoht, nagu vabaneks kostja sellest tulenevalt

vastavas ulatuses hagejate ülalpidamise kohustusest, on ekslik.

Kostja ei vabane PKS § 102 lg 2 esimese ja teise lause järgi hagejate ülalpidamise kohustuse

täitmisest ulatuses, milles ta ei ole oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades

võimeline andma hagejatele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kostja peab

PKS § 102 lg 2 teise lause järgi sellises olukorras kasutama enda käsutada olevaid vahendeid

hagejate ja enda ülalpidamiseks ühetaoliselt (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr

3‑2‑1‑35‑17, p 21.4.).

Mõlema hageja vajadused moodustavad kostja kogukuludest ligikaudu 19 - 20% {[270/292 :

(270/292 + 270/292 + 850 eurot) *100}. Kostja sissetulek tuleb jagada hagejate ja kostja vahel

samas proportsioonis, st kostja peab oma sissetulekust 19 - 20% kulutama hageja I ja 19 - 20%

hagejale II tasuda tuleva elatise katteks. Kostja sissetuleku sellise jagunemisega on kohtu

hinnangul tagatud hagejate ülalpidamine ning kostja enda minimaalsete vajaduste rahuldamine.

Kostja varaline seis ei ole seega sedavõrd halb, et kostja ei oleks suuteline tasuma hagejatele

elatist vähemalt 210 eurot kuus.

Samas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, milles maakohus leidis, et kummagi hageja

vajadused on kaetud nendele makstava toetusega 60 eurot ning et kostja täidab hagejate

ülalpidamiskohustuse keskmiselt 1/5 osas muul viisil kui elatise maksmise teel.

Ringkonnakohus ei saa TsMS § 651 lg 1 järgi nimetatud osas seega maakohtu otsuse

seaduslikkust ega põhjendatust kontrollida ning lähtub seetõttu maakohtu poolt tuvastatust.

Kostja pidi seega tasuma mõlemale hagejale 2019. aasta detsembris elatist 186 eurot {[(540 –

60) / 2] – (270 *1/5)} ja alates 2020. aasta jaanuarist 203 eurot 60 senti{[(584 – 60) / 2] – (292

*1/5)}. Kostjalt on seega põhjendatud mõista mõlema hageja kasuks 2019. a detsembris välja

elatis 200 eurot (kuna kostja on seda ise apellatsioonkaebuses soovinud) ja alates 2020. aasta

jaanuarist kuni hagejate täisealiseks saamiseni summas 203 eurot 60 senti kuus.

Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles

maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise suuremas summas kui eelmises

lauses nimetatu.

Maakohus mõistis kostjalt välja elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära ja sidus elatise

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisega. Ringkonnakohus leiab, et

elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära väljamõistmise korral ei saa elatise summat

siduda Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, kuivõrd sel juhul ei ole võimalik

elatise automaatset suurendamist põhjendada üksnes miinimumpalga tõusuga (vt nt Riigikohtu

7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 16). Maakohus on elatise summa Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga sidumisel seega kohaldanud PKS § 102 lg 2 ja

§ 101 lõiget 2 valesti. Maakohtu otsus tuleb seetõttu vastavas osas tühistada.

Kostja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust

vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab sellest tulenevalt ning maakohtu otsuse vaidlustamine ja

apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust arvestades, et maakohtu poolt kindlaks määraratud

menetluskulude jaotus tuleb jätta muutmata.

Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Arvestades apellatsioonimenetluses vaidlustatud

elatise väljamõistmise ning kaebuse rahuldamise ulatust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatud jätta menetluskulusid üksnes või suuremas ulatuses alaealiste hagejate kanda.

Menetluskulud on seega õiglane jätta poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke