2-19-10427/15 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2020.a Tallinnas

Tsiviilasja number

2-19-10427

Tsiviilasi

Kohila

tn

Muuseumi

Arendus

(pankrotis)

pankrotihalduri Veli Kraavi hagi OÜ Best Idea vastu

Kohila

tn

Muuseumi

Arendus

(pankrotis)

võlausaldajate huve kahjustava tehingu kehtetuks

tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

1 106 034,00 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Kohila tn Muuseumi Arendus (pankrotis,

registrikood 12512159) pankrotihaldur Veli Kraavi

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Marko

Kaevando (e-post: menetlus@mklaw.ee)

Kostja: OÜ Best Idea (registrikood: 10955220)

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaadi abi Marko

Pikani (e-post: mpikani@deloittece.com)

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

5. märts 2019 toimunud kohtuistungil

1. Hagi rahuldada.

2. Tunnistada tagasivõitmise korraks kehtetuks OÜ BEST IDEA kasuks kohtuliku

hüpoteegi (hüpoteegisumma 1 106 034 eurot) seadmine xxxx / xxxx asuva kinnistu

(registriosa nr xxxx) xxxx suurusele mõttelisele osale.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus menetluses,

kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi

kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (edaspidi:

võlgnik) ja AS L (edaspidi: L) sõlmisid 05.09.2013.a laenulepingu nr xxxx (edaspidi:

Laenuleping), mille kohaselt andis L võlgnikule laenu 990 000 eurot intressiga Euribor + 7,5%

aastas. Laenulepingu p 6.1 järgi oli esialgne laenu tagastamise tähtaeg 05.09.2015.a, mida hiljem

korduvalt pikendati, kusjuures 12.04.2016.a muudatusega pikendati laenu tagastamise tähtaega

kuni 05.07.2016.a ning 22.07.2016.a muudatusega kuni 05.10.2016.a. Võlgnik ja OÜ BEST

IDEA (kostja) sõlmisid 10.10.2013.a lepingu (Müügileping), mille kohaselt müüs kostja

võlgnikule xxxx suuruse mõttelise osa xxxx / xxxx asuvast kinnistust (registriosa nr xxxx,

edaspidi: Kinnistu). Müügilepingu p 3.2 järgi kohustus võlgnik tasuma Kinnistu mõttelise osa

eest kostjale kokku 1 664 000 eurot, kusjuures ostuhinna teine osamakse summas 674 000 eurot

tuli Müügilepingu p 3.4 järgi tasuda kostjale hiljemalt 2 aasta jooksul arvates lepingu

sõlmimisest, s.o hiljemalt 10.10.2015.a. Kuna võlgnik Müügilepingu p-s 3.4 sätestatud

kohustust ei täitnud, esitas kostja 12.07.2016.a võlgniku vastu hagi sellest tuleneva põhivõla 674

000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 186 024 eurot ja tulevase viivise väljamõistmiseks,

mida menetles Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-16-10717.

Harju Maakohtu 14.07.2016.a määrusega eelnimetatud tsiviilasjas seati võlgnikule kuulunud

mõttelisele osale Kinnistust kostja kasuks kohtulik hüpoteek summas 1 106 034 eurot. Kohtulik

hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 21.07.2016.a teisele järjekohale, kuna esimesel järjekohal

oli L kasuks seatud hüpoteek summas 1 250 000 eurot. L käsitles kostja kasuks kohtuliku

hüpoteegi seadmist Laenulepingu tingimuste rikkumisena ja esitas võlgniku vastu

leppetrahvinõude summas 29 700 eurot. Pärast laenu tagastamise tähtaja (05.10.2016.a)

saabumist esitas L võlgniku suhtes ka täitmisavalduse Laenulepingust tuleneva võlgnevuse

sundtäitmiseks hüpoteegiga koormatud Kinnistu mõttelise osa arvel. Kostja esitas 20.10.2016.a

võlgniku vastu pankrotihoiatuse, tuginedes Müügilepingu p-st 3.4 tulenevale nõudele.

Pankrotihoiatus toimetati võlgniku esindajale kätte 21.10.2016.a kohtutäituri vahendusel, kuid

vaatama sellele võlgnik oma võlgnevust ei tasunud. 03.11.2016.a esitas kostja Harju Maakohtule

avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks, tuginedes Müügilepingust tulenevale nõudele

summas 936 186 eurot (Müügilepingu p-st 3.4 tulenev põhivõlg 674 000 eurot ja viivis 389 päeva

eest summas 262 186 eurot). Ühtlasi taotles kostja tsiviilasjas nr 2-16-10717 hagi tagamise

abinõuna seatud kohtuliku hüpoteegi püsimajäämist.

Harju Maakohus nimetas 01.02.2017.a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-16617 võlgniku ajutise

pankrotihalduri ning kuulutas 07.04.2017.a määrusega samas tsiviilasjas välja võlgniku pankroti.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20.06.2017.a määrusega 07.04.2017.a pankrotimääruse ning

saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Harju Maakohus kuulutas 14.02.2018.a

määrusega uuesti välja võlgniku pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Veli Kraavi.

Tulenevalt võlgniku pankroti väljakuulutamisest jättis Harju Maakohus 05.06.2018.a määrusega

tsiviilasjas nr 2-16-10717 PankrS § 43 lg 2 alusel kostja hagi võlgniku vastu läbi vaatamata ja

tühistas selles tsiviilasjas 14.07.2016.a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, so kostja

kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmise. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25.09.2018.a

määrusega tsiviilasjas nr 2-16-10717 maakohtu 05.06.2018.a määruse hagi tagamise abinõu

tühistamist puudutavas osas ning tegi uue määruse, millega jättis kostja kasuks seatud kohtuliku

hüpoteegi tühistamata.

05.11.2018.a toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtuvalt on

võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeid kokku summas 3 787 995,80 eurot, sh on L

esitanud pandiga tagatud nõude 1 265 605,85 eurot, kostja on esitanud pandiga tagatud nõude 1

251 618 eurot ning neli võlausaldajat on esitanud pandiga tagamata nõudeid kogusummas 1 270

772 eurot. Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati ainult Maksu- ja Tolliameti nõuet summas 21

129,39 eurot, kuid ülejäänud võlausaldajad on esitanud hagid enda nõuete tunnustamiseks, sh on

hagi enda nõude tunnustamiseks esitanud L.

Hageja müüs võlgniku pankrotivarasse kuulunud Kinnistu mõttelise osa 06.09.2018.a lõppenud

enampakkumisel hinnaga 1 500 250 eurot. Vastavalt PankrS § 139 lg-le 2 loeti Kinnistu

mõttelisele osale seatud hüpoteegid (sh kostja kohtulik hüpoteek) sellega lõppenuks ning need

kustutati hageja avalduse alusel kinnistusraamatust 14.09.2018.a. See ei tähenda aga, et

hüpoteekidel ei oleks enam õiguslikku tähendust – võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatus

võlgniku pankrotimenetluses sõltub sellest, kas L ja kostja nõudeid tunnustatakse võlgniku

pankrotimenetluses pandiga tagatud nõuetena.

Hageja leiab, et kohtuliku hüpoteegi seadmine tuleb tunnistada kehtetuks PankrS § 114 lg 1 p 2

alusel. Kinnistu mõttelisele osale seati kohtulik hüpoteek kostja kasuks 14.07.2016.a ja see kanti

kinnistusraamatusse 21.07.2016.a, seega pisut enam kui kuus kuud enne võlgniku ajutise halduri

nimetamist 01.02.2017.a. Hageja leiab, et võlgnik oli juba hüpoteegi seadmise ajal 2016.a juulis

maksejõuetu ning kostja oli sellest teadlik või vähemalt pidi sellest teadma, mistõttu on kohtulik

hüpoteek tagasivõidetav PankrS § 114 lg 1 p 2 teise alternatiivi alusel, kuna see kahjustab

võlgniku võlausaldajate huve (PankrS § 109 lg 1).

Praegusel juhul kahjustas kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine võlgniku teiste

võlausaldajate huve. Kui Müügilepingust tulenevat kostja nõuet võlgniku pankrotimenetluses

tunnustatakse, kuulub see tunnustamisele ja rahuldamisele pandiga tagatud nõudena PankrS §

153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgus enne pandiga tagamata nõudeid. Eeltoodu kahjustab vaieldamatult

pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate huve. Võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku

protokollist nähtuvalt on PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgus esitatud tunnustamiseks viis

nõuet kogusummas 1 270 772 eurot (millest koosolekul tunnustati ühte nõuet summas 21 129,39

eurot, ülejäänud võlausaldajad on esitanud hagid enda nõuete tunnustamiseks). Kostja kasuks

seatud kohtuliku hüpoteegi tõttu ei saa nimetatud nõudeid võlgniku pankrotivara (Kinnistu

mõttelise osa müügist saadud raha) arvel isegi osaliselt rahuldada. Kui kohtulikku hüpoteeki ei

oleks seatud, oleks võlgniku pankrotivara arvel võimalik vähemalt osaliselt rahuldada ka teise

rahuldamisjärgu võlausaldajate nõudeid, kuna Kinnistu mõttelise osa müügist pankrotivarasse

laekunud summa (1 500 250 eurot) ületab L kasuks seatud hüpoteegi summat (1 250 000 eurot).

Kostja kasuks seatud kohtulik hüpoteek kahjustab ka L huve, kuigi viimase kasuks seatud

hüpoteek asus järjekohas eespool kostja hüpoteegist ning tema nõue seega PankrS § 153 lg 3

järgi rahuldamisele enne hüpoteegiga tagatud kostja nõude rahuldamist. Esiteks - L on esitanud

võlgniku pankrotimenetluses nõude summas 1 265 605,85 eurot, mis ületab seda taganud

hüpoteegi summat (1 250 000 eurot). Teiseks - L nõuet ei rahuldata esimeses rahuldamisjärgus

mitte kogu hüpoteegisumma ulatuses, vaid sellest arvatakse maha PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud

väljamaksed PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud ulatuses. Ulatuses, milles L nõue jääb

pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu esimese järgu nõudena

rahuldamata, tuleb tema nõue rahuldada koos teise rahuldamisjärgu nõuetega (Riigikohtu lahend

nr 3-2-1-34-15 p 13). Järelikult see, kui kostja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi tõttu ei jätku

pankrotivarast teise rahuldamisjärgu nõuete osaliseks rahuldamiseks, kahjustab ka L huve.

Kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine tõi kaasa võlgniku kohustuste suurenemise ja

kahjustas ka seetõttu võlausaldajate huve. Nimelt oli võlgnik Laenulepingu p 11.1.3 järgi

kohustunud selle lepingu kehtivuse jooksul mitte pantima ega muul viisil koormama oma vara

ilma L eelneva kirjaliku nõusolekuta. L käsitles kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist

eelnimetatud kohustuse rikkumisena ning esitas mh sellele rikkumisele tuginedes võlgnikule

26.09.2016.a leppetrahvinõude summas 29 700 eurot, mille tunnustamist nõuab L ka võlgniku

pankrotimenetluses.

Võlgnik oli kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal maksejõuetu. Esiteks kinnitab võlgniku

maksejõuetust asjaolu, et võlgnik ei olnud tasunud kostjale Müügilepingust tulenevat võlgnevust

674 000 eurot, mille tasumise tähtaeg oli Müügilepingu p 3.4 järgi saabunud juba 10.10.2015.a,

seega ca 9 kuud enne kohtuliku hüpoteegi seadmist. Kui võlgnik oleks olnud maksejõuline, oleks

ta kõnealuse võlgnevuse kostjale kindlasti tasunud, kuna Müügilepingu p 3.6 järgi pidi võlgnik

maksma kostjale võlgnetavalt summalt viivist 0,1 % päevas, so 36,5 % aastas. Teiseks olid

kohtuliku hüpoteegi seadmise ajaks muutunud sissenõutavaks ka võlgniku kohustused L ees.

Laenulepingu juurde 12.04.2016.a sõlmitud muudatusega sätestatud laenu tagastamise tähtaeg

05.07.2016.a oli möödunud ning võlgnik saavutas L-ga kokkuleppe selle veelkordseks

pikendamiseks alles 22.07.2016.a, so pärast kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist.

Samuti tõendab võlgniku maksejõuetust tema 2015. majandusaasta aruanne, mille võlgniku

juhatuse liige kinnitas 27.06.2016.a. Aruandest nähtuvad järgmised asjaolud:

(i) aruande kohaselt oli võlgniku omakapital 31.12.2015.a seisuga küll 487 272 eurot, kuid

seejuures ei olnud teadmata põhjusel arvestatud Müügilepingu p-st 3.4 tulenevat kohustust kostja

ees summas 674 000 eurot (millele lisandusid veel viivised Müügilepingu p 3.6 alusel 0,1 %

päevas). Kui arvestada eelnimetatud kohustusi kostja ees, oli võlgniku omakapital 31.12.2015.a

seisuga tegelikult negatiivne (viivisekohustust arvestamata - 186 728 eurot);

(ii) kõik võlgniku kohustused (koos kohustusega kostja ees kokku vähemalt 1 664 000 eurot)

olid lühiajalised, samal ajal kui käibevara oli võlgnikul 31.12.2015.a seisuga kokku 68 613 eurot,

sellest raha vaid 1 320 eurot;

(iii) võlgniku igapäevasest majandustegevusest ei tekkinud muid rahalisi vahendeid peale

Kinnistu üürileandmisest saadava üüritulu (2015.a 133 033 eurot). Selle arvel täitis võlgnik

jooksvalt Laenulepingust tulenevaid kohustusi L ees, nt 2015.a aruandest nähtuvalt tasus võlgnik

laenu tagasimaksetena ja intressidena L-le aasta jooksul kokku 107 751 eurot. Kuna muud vara

peale Kinnistu mõttelise osa võlgnikul ei olnud ning Kinnistust saadava üüritulu olulist

suurenemist ei olnud ette näha, oli ilmselge, et võlgnik ei suuda teenida enda igapäevasest

majandustegevusest tulu sellisel määral, et täita Müügilepingu p-st 3.4 tulenevad kohustused

kostja ees. Seda isegi juhul, kui võlgnikul õnnestub saavutada L-ga kokkulepe Laenulepingu

veelkordse pikendamise kohta.

Võlgniku maksejõuetust kinnitab ka kostja 12.07.2016.a hagiavalduses ja 03.11.2016.a

pankrotiavalduses viidatud asjaolu, et võlgnikul oli kogu tema tegevuse ajal (alates 2013.a.

detsembrist) olnud kõikidel kuudel maksuvõlgnevusi, mille suurus ületas mõnedel hetkedel

15 000 eurot ning mille suuruseks 01.07.2016.a seisuga oli 10 184 eurot. Seega olid võlgnikul

pidevad makseraskused alates tema majandustegevuse alustamisest.

Hageja arvates on ilmne, et kostja oli kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal võlgniku

maksejõuetusest teadlik. See järeldub juba asjaolust, et võlgnik ei olnud tasunud kostjale Lepingu

järgi võlgnetavat 674 000 eurot enam kui 9 kuu jooksul pärast võlgnevuse sissenõutavaks

muutumist. Kostjal ei olnud põhjust arvata, et võlgnikul on piisavalt vahendeid eelnimetatud

võlgnevuse tasumiseks, kuid võlgnik ei tasu seda mingitel muudel põhjustel. Teiseks kinnitab

kostja teadmist võlgniku maksejõuetusest hagi tagamise taotluse esitamine tsiviilasjas nr 2-16-

10717 ning vastava taotluse põhjendused. Nendest nähtuvalt oli kostja teadlik, et võlgnikul oli

alates tema tegevuse alustamisest olnud pidevalt maksuvõlgnevused, et võlgniku omakapital oli

tegelikult negatiivne, et võlgnik peab hüpoteegiga tagatud kohustused L ees tasuma 2015.a

jooksul, et võlgnikul puuduvad käibevahendid ja muu likviidne vara ning et tema iga-aastane

müügitulu oli vaid ca 130 000 eurot. Nendele asjaoludele tuginedes väljendas kostja veendumust,

et võlgnik on suuteline oma majandustegevust jätkama üksnes täiendava kapitali kaasamise

korral. Kuna kostja hagiavaldusele oli lisatud ka võlgniku 2015.a majandusaasta aruanne, ei saa

olla vaidlust, et kostja oli nimetatud aruandega tutvunud ja teadlik kõikidest selles kajastatud

asjaoludest, sh võlgniku kohustustest. 29. 03.11.2016.a pankrotiavaldusest nähtub samuti kostja

seisukoht, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Kostja märkis pankrotiavalduses, et võlgnikul ei

ole perspektiivset majandustegevust, mille arvel tulu teenida, kuivõrd Kinnistu majandamine oli

kahjumlik tegevus, millest võlgnik tulu ei teeni ning muud tegevust ja vara võlgnikul ei ole.

Seejuures tugines kostja võlgniku maksejõuetuse põhistamisel endiselt ka kõigile nendele

asjaoludele, millele oli tuginenud tsiviilasjas nr 2-16-10717, taotledes hagi tagamiseks enda

kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist. Taotledes pankrotiavalduses võlgnikule kuulunud

Kinnistu mõttelise osa enampakkumise peatamist viitas kostja seejuures ka sellele, et võlgnikul

on lisaks kostjale ja L-le ka teisi võlausaldajaid.

PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise tagasivõitmine välistatud, kui tagatis anti laenu

või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud

lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. Praegusel juhul ei seatud kohtulikku

hüpoteeki kostja kasuks laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ning võlgnik ei saanud pärast

kohtuliku hüpoteegi seadmist enda käsutusse tagatise väärtusele vastavat rahasummat. Kohtulik

hüpoteek seati kostja kasuks 10.10.2013.a (so ca 2 aastat ja 9 kuud varem) sõlmitud

Müügilepingust tuleneva võlgnevuse täitmise tagamiseks, mille tasumise tähtaeg oli saabunud

10.10.2015.a (ca 9 kuud enne kohtuliku hüpoteegi seadmist). Seejuures ei pannud Müügileping

võlgnikule kohustust mistahes tagatiste seadmiseks kostja kasuks Müügilepingu p-s 3.4

sätestatud müügihinna osa tasumise tagamiseks.

Hageja leiab, et alternatiivselt on kohtulik hüpoteek tagasivõidetav PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel.

Vaidlust ei saa olla selles, et kostja kasuks seati kohtulik hüpoteek ühe aasta jooksul enne

võlgniku ajutise halduri nimetamist. Samuti on hageja põhjendanud, et kostja kasuks kohtuliku

hüpoteegi seadmine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve. Lisaks oli kostja teadlik või

vähemalt pidi olema teadlik sellest, et tema kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustab teiste

võlausaldajate huve.

Kostja oli teadlik võlgniku maksejõuetusest. Samuti oli kostja vaieldamatult teadlik võlgniku

kohustustest teiste võlausaldajate ees (sh kohustustest L ees, maksukohustustest ning muudest

võlgniku 2015.a majandusaasta aruandes kajastatud kohustustest) ning avaldas nii 12.07.2016.a

hagiavalduses kui 03.11.2016.a pankrotiavalduses korduvalt, et võlausaldajate nõuete

rahuldamine on võimalik üksnes Kinnistu mõttelise osa arvel, kuna muud vara võlgnikul ei ole.

Nendel asjaoludel pidi kostjale olema arusaadav, et tema kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine

kahjustab teiste (hüpoteegiga tagamata nõuetega) võlausaldajate huve.

Hageja palub tunnistada kehtetuks OÜ BEST IDEA kasuks kohtuliku hüpoteegi

(hüpoteegisumma 1 106 034 eurot) seadmine xxxx / xxxx asuva kinnistu (registriosa nr xxxx)

xxxx suurusele mõttelisele osale ja jätta kõik menetluskulud OÜ BEST IDEA kanda ning mõista

OÜ-lt BEST IDEA välja hageja menetluskulud vastavalt esitatavale menetluskulude nimekirjale.

Kostja vastuväited

Kostja vaidleb hagile vastu.

Kostja leiab, et kohtuliku hüpoteegi seadmist ei saa tunnistada kehtetuks PankrS § 114 lg 1 p 2

alusel. PankrS § 114 lg 1 p 2 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis

anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse

tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud,

samuti kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku

maksejõuetusest teadma. Kostja leiab, et teise alternatiivi järgi ei ole tagatise andmine

tagasivõidetav ka siis, kui tagatis oli antud rohkem kui kuus kuud enne võlgniku ajutise halduri

nimetamist.

Antud juhul puudub vaidlus selle üle, et tagatis seati kohtumääruse alusel rohkem kui kuus kuud

enne ajutise halduri nimetamist. Kinnistu mõttelisele osale seati kohtulik hüpoteek kostja kasuks

14. juuli 2016. a määrusega ja see kanti kinnistusraamatusse 21. juulil 2016. a. Ajutine haldur

nimetati võlgnikule 01. veebruar 2017. a. Seega ei ole ilmselgelt PankrS § 114 lg 1 p 2 esimene

ja primaarne eeldus täidetud ja hagi tuleb ainuüksi seetõttu jätta rahuldamata. Kohtuliku

hüpoteegi seadmise ajal ei olnud hageja maksejõuetu ning isegi kui oleks olnud, ei teadnud ega

pidanudki kostja seda teadma. Hageja ei ole vastupidist isegi põhistanud, ammugi tõendanud.

Kui kohus nõustub hageja käsitlusega, mille kohaselt teise alternatiivi järgi on tagatise andmine

tagasivõidetav ka siis, kui tagatis oli antud rohkem kui kuus kuud enne võlgniku ajutise halduri

nimetamist leiab kostja, et PankrS § 114 lg 1 p 2 teise alternatiivi eeldused pole ka sellisel juhul

täidetud. Hageja on asunud seisukohale, et võlgnik oli juba oluliselt varem kui hüpoteegi

seadmise ajal 2016. a juulis maksejõuetu ning kostja oli sellest teadlik või vähemalt pidi sellest

teadma. Seetõttu on hageja arvates kohtulik hüpoteek tagasivõidetav PankrS § 114 lg 1 p 2 teise

alternatiivi alusel, kuna see kahjustab võlgniku võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1 mõttes

(PankrS § 109 lg 1 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel

kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja

mis kahjustab võlausaldajate huve). Kostja antud väitega ei nõustu. Esiteks ei olnud võlgnik

tagatise andmise ajal maksejõuetu, teiseks isegi kui oleks olnud, ei teadnud tagatise saaja ehk

kostja sellest ega pidanudki teadma ja kolmandaks – tagatise seadmine kohtu poolt ei

kahjustanud ühegi võlausaldaja huve.

Võlgnik ei olnud kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal maksejõuetu.

Hageja on püüdnud põhistada väiteid hageja maksejõuetuses järgenvalt:

a) Võlgnik ei ole tasunud kostjale 674 000 eurot ehk võlgniku poolt soetatud ja

pankrotimenetluse raames müüdud kinnisasja ostuhinna teist osamakset;

b) Võlgnik saavutas L-ga kokkuleppe laenulepingu tähtaja pikendamiseks 22.07.2016.a ehk

pärast kohtuliku hüpoteegi seadmist;

c) Kui arvestada 2015.a majandusaasta aruandes kajastamata kohustust kostja ees oleks

31.12.2015.a seisuga hageja omakapital negatiivne;

d) Võlgniku kohustused olid lühiajalised, kuid 31.12.2015.a seisuga oli võlgnikul

käibevahendeid 68 613 eurot;

e) Võlgniku maksejõuetust kinnitab kostja poolt tsiviilasjas nr 2-16-10717 esitatud hagi tagamise

avaldus.

Hageja ehk võlgnik ise on veel ka oluliselt pärast kohtuliku hüpoteegi seadmist väitnud

tõsikindlalt, et ta ei ole maksejõuetu. Nüüd aga väidab seesama võlgnik, et oli tegelikult juba

2015.a lõpuks püsivalt maksejõuetu ja viivitas seega ka teadlikult pankrotiavalduse esitamisega,

rikkudes seejuures sellisel juhul ka juhatuse liikme kohustust esitada pankrotiavaldus?

Hageja ehk võlgnik on varasemalt ka ise tsiviilasjades nr 2-1610717 ja 2-16-16617 olnud

tõsikindlal veendumusel, et võlgnik ei olnud tagatise andmise ajal maksejõuetu ning pankroti

välja kuulutamiseks puudus hageja arvates varasemalt üldse mistahes alus. Hageja leiab nagu

kinnitaks võlgniku maksejõuetust asjaolu, et võlgnik ei olnud tasunud kostjale Müügilepingust

tulenevat võlgnevust 674 000 eurot, mille tasumise tähtaeg oli müügilepingu p 3.4 järgi saabunud

juba 10.10.2015.a, ehk ca 9 kuud enne kohtuliku hüpoteegi seadmist. Antud asjaolu ei tõenda

seda, et võlgnik oleks tagatise andmise ajal olnud maksejõuetu, vaid pelgalt seda, et võlgnik ei

täitnud enda kohustust kostja ees. Veelgi enam – hageja ei teadnud ega pidanudki teadma seda,

kas lisaks kohustustele kostja ees on hagejal veel kohustusi. Tulenevalt sellest, et võlgnik ei

täitnud enda kohustust, esitaski kostja vastava hagiavalduse 12. juulil 2016. a Harju Maakohtule

(tsiviilasi nr 2-16-10717). Kui kostja teadnuks, et hageja on juba tol ajal maksejõuetu, oleks

esitatud pankrotihoiatus ning seejärel avaldus. Nagu nähtub ka kostja poolt esitatud

pankrotiavaldusest sai kostja hageja võimalikust maksejõuetusest teada alles seejärel, kui AS L

algatas 2016.a hilissügisel täitemenetluse. Enne seda ei teadnud ega saanudki kostja teada seda,

millised kohustused hagejal veel on, millal need sissenõutavaks muutuvad, kas hageja neid täita

suudab jne.

Teiseks on hageja välja toonud, et kohtuliku hüpoteegi seadmise ajaks olid väidetavalt

sissenõutavaks muutunud võlgniku kohustused L ees. Antud asjaolu ei olnud ega saanudki olla

kostjale teada, kuivõrd 2015. a majandusaasta aruande kohaselt oli võlgnik kohustatud

hüpoteeklaenu summas 990 000 eurot ja lisanduvad intressid pangale tagasi maksma 2016. a

jooksul. Seega saanuks kostja lähtuda üksnes majandusaasta aruandest ning kostjale ei olnud

teada, millal ja mis summas on võlgnik kohustatud oma kohustused AS L ees täitma. Selles ei

saa olla ka mistahes kahtlust, kuivõrd tegemist on pangasaladusega ning hageja ise ega ka keegi

kolmas isik kostjale sellist teavet ei avaldanud ega saanudki avaldada. Kostja sai alles oluliselt

pärast hagiavalduse menetlusse võtmist ning hagi tagamist teada 2016.a hilissügisel, et AS L

avalduse alusel algatati täitemenetlus võlgniku suhtes ning, et kinnistu arestiti. Teisisõnu sai

kostja sel ajal teada, et võlgnik ei suuda või ei soovi ka panga ees oma kohustui täita – varasemalt

mistahes osundust selle kohta ei olnud.

Kolmandaks on hageja viidanud, et võlgniku maksejõuetust tõendab tema 2015. a majandusaasta

aruanne. Asjaolu, et aruandes ei olnud teadmata põhjusel arvestatud Müügilepingu p-st 3.4

tulenevat kohustust kostja ees summas 674 000 eurot ei kinnitanud nagu ka ülal märgitud toona

mingilgi viisil, et hageja on püsivalt maksejõuetu. Tõepoolest kostjal oli piisavalt põhjust karta

seda, et hageja ennast varatuks muudab (võõrandab Kinnisasja), kuid seda kas hageja on

maksevõimetu ja kas see on püsiv, ei saanud ega pidanudki ükski mõistlik isik olemasoleva info

pinnalt „arvama“. Hageja ei tugine mitte kõnesolevast aruandest nähtuvatele andmetele, vaid

tema enda poolt konstrueeritud tuletistele. Rahavoolist ega ka bilansilist maksejõuetust ainuüksi

aruande pinnalt ilma muude teadmisteta tuvastada ei saanud, seega polnud kostjal vastupidiselt

hageja väidetele enne 2016.a hilissügist mistahes alust olemasoleva info pinnalt eeldada, et

hageja on püsivalt maksejõuetu. Liiatigi ei saanud ju tol ajal ka kuidagi välistada seda, et hageja

täidab panga ees kohustused ning kostja ees on võimalik kohustused täita kinnisasja müügist

saadava tulemi arvelt. Seega ei onud hageja maksejõuetu ning kostja ei saanud ega pidanudki

seda tol ajal teadma.

Neljandaks hageja on viidanud, et maksejõuetust kinnitab ka asjaolu, et võlgnikul olid pidavad

makseraskused alates tema majandustegevuse alustamisest. Kostja antud väitega ei nõustu ning

juhib tähelepanu, et sõna makseraskus ei ole sünonüüm (püsiva) maksejõuetusega. Tegemist on

erinevate olukordade ja mõistetega ning ka selle info pinnalt ei saanud ega eeldanudki kostja, et

hageja oli juba 2016.a juulis püsivalt maksejõuetu. Liiatigi jooksvad maksuvõlad ei kinnita

otseselt ei lühiajalist ega ka püsivat maksejõuetust – vastasel juhul oleks hageja käsitluse kohaselt

valdav enamus Eetsi äriühinguid pankrotiolukorras.

Seega eeltoodut kokkuvõttes ei olnud hageja kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal maksejõuetu

ning isegi kui olnuks, ei saanud ega pidanudki kostja seda teadma.

Lisaks eeltoodule ei nõustu kostja ka hageja seisukohaga justkui oleks ilmne, et kostja oli

kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal võlgniku maksejõuetusest teadlik ja ainus seletus kohustuse

täitmata jätmiseks olnuks maksejõuetus. Ei ole saladus ja ilmselt pole mõtet ka hagejal vaielda

selle üle, et võlgniku tegelik kasusaaja oli ja on O. K. (seda on viimane ise möönnud ts asjas nr

2-16-10717 tunnistajana antud ütlustes). Kostja seadusliku esindaja M. V.i ning O. K. vahelised

senised head suhted halvenesid jäädavalt tulenevalt O. K põhimõttelisest soovimatusest oma

kohustusi täita, mistõttu on algatatud mitmeid tsiviilasja O. K ja temaga seotud isikute vastu.

Sarnaselt antud mustrile arvas ka kostja seaduslik esindaja, et kohustus on täitmata kuna võlgnik

lihtsalt ei soovi seda täita. Seega on hageja väide selgelt otsitud ja tõendamata – kohustuse

täitmata jätmine ei viidanud mingilgi viisil hageja püsivale maksejõuetusele.

Hageja on märkinud, et võlgniku maksejõuetusest kinnitab hagi tagamise taotluse esitamine

tsiviilasjas nr 2-16-10717 ja pankrotiavalduse esitamine ning, et kostja pidi 2015. a

majandusaasta aruande pinnalt järeldama võlgniku maksejõuetust. Mõlemad väited on otsitud,

ebaõiged ja tõendamata. Seejuures pankrotiavalduse esitamine on oluliselt hilisem sündmus kui

kohtuliku hüpoteegi seadmine ning see ei saa seetõttu omada mistahes tähtsust antud asja

lahendamisel.

Hageja eksitab selgelt kohut – kostja ei teadnud ega ka avaldanud toona 2016.a juulis tagamise

taotluse põhjendustes, et hageja oleks püsivalt maksejõuetu. Peamine alus tagamise taotlemiseks

oli siiski asjaolu, et kostja oleks saanud hõlpsasti kinnisasja võõrandada, millega lõppenuks ka

sisuline majandustegevus ning muu vara puudumise tõttu oleks hageja nõude rahuldamine

osutunud ilmselt oluliselt raskendatuks. Need asjaolud olid objektiivsed alused tagamise

taotlemiseks (NB mitte maksejõuetusmenetluse algatamiseks), kuid ei kinnitanud ja kostja ka ei

avaldanud seetõttu, et hageja oleks maksejõuetu, ei püsivalt ega ka ajutiselt. Nagu märgitud ja

nähtub ka pankrotiavalduse esitamise ajast, oli oluliseks muutuseks AS L poolt täitemenetluse

algatamine 2016.a hilissügisel – enne seda ei teadnud ega saanudki kostja teada,

Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kohtulik hüpoteek kahjustab teiste võlausaldajate huve.

Antud kaasuses on tegemist olukorraga, kus potentsiaalsest huvide kahjustamisest saaks rääkida

vaid F OÜ, I OÜ ja L OÜ puhul, kes on kõik võlgniku ja O. Kga seotud isikud ja viimase kontrolli

all. Nimetatud isikute „nõuded“ on vaidlustanud nii haldur, AS L kui ka kostja. Üks vaidlustatud

nõue on O. K isiklikust käendusest tulenev tingimuslik nõue, teine väidetavalt O. K ning

võlgniku vahel sõlmitud „käendamise tasu kokkuleppest“ tulenev nõue ja kolmas ning neljas O.

K poolt väidetavalt hagejale antud laenulepingust tulenev nõue. Kõik need nõuded on erinevates

nõude tunnustamise menetluse faasides ning nii haldur, AS L kui ka kostja on nendes menetlustes

selgelt tõendanud, et kõik 3 „võlausaldajat“ on „nõuded“ omandanud O. K käest „loovutuse“ teel

ja tegemist on kunstlikult genereeritud nõuetega, mille ainsaks eesmärgiks oli võlgniku

pankrotimenetluses kontrolli haaramine ning antud nõuded tekkisid huvipakkuval kombel alles

pärast võlgniku pankrotimenetluses pankroti välja kuulutamist ja vastava määruse jõustumist.

Haldurile ajutise aruande koostamise käigus millegipärast nt „käendamise tasu kokkulepet“

esitatud ei ole.

Arvestades asjaolu, et sisuliselt kõik teised võlausaldajad (peale kostja enda, AS L ja Maksu- ja

Tolliameti) on võlgnikuga seotud äriühingud (L OÜ, I OÜ ja F OÜ), siis kohtuliku hüpoteegi

kehtetuks tunnistamise korral oleks sellest peamine kasusaaja O. K., kelle huvides ja kelle

mahitusel ja survel on antud kohtuasi algatatud. Kuivõrd kellegi huve ei kahjusta a priori kohtu

poolt objektiivsetel kaalutlustel kohaldatud hagi tagamise abinõu, siis seda enam ei saa ka

kahjustada võlgniku endise tegeliku kasusaajaga seotud „võlausaldajate“ (ega saaks ka

kahjustada ühegi tegeliku ja reaalse nõudega võlausaldaja) huve. Pea iga tehingu puhul saab

öelda, et tegemist on mingil määral võlausaldajate kahjustamisega. Antud juhul aga ei ole kostja

ega ka võlgnik teinud mistahes tehinguid, vaid notariaalsest ostu-müügi lepingust tuleneva tasu

maksmise kohustuse sissenõudmise käigus on seatud kohtulik hüpoteek. Kostja ei saanud sellise

tagatise puhul mitte kellegagi mitte milleski kokku leppida ja kellegi huve kahjustada ega sellest

isegi mõelda.

Kohtulik hüpoteek ei ole alternatiivselt tagasivõidetav PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel. Hageja on

asunud seisukohale, et tagatise andmise saab võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu tunnistada

kehtetuks ka PankrS § 110 lg 1 alusel. PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaselt, kohus tunnistab kehtetuks

tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui teine pool teadis

või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Antud juhul ei ole tegemist

tehinguga, vaid hageja taotleb kohtuliku hüpoteegi tühistamist, mis juba iseenesest välistab

PankrS § 110 lg 2 kohaldamise, kuivõrd antud õigusnorm eeldab primaarse eeldusena, et võlgnik

oleks teinud tehingu. Kuivõrd võlgnik ehk hageja ei ole teinud mistahes tehingut, ei saa ka

rääkida PankrS § 110 lg 2 kohaldamisest. Lisaks eeltoodule isegi kui tegemist oleks tehinguga,

ei kahjusta vastavalt ülal toodule kohtulik hüpoteek ühegi võlausaldaja huve. Isegi kui eeltoodut

eirata ja lähtuda eeldusest, et mõne võlausaldaja huve võiks olla kahjustatud, ei teadnud kostja

ega pidanudki teadma, et kohtuliku hüpoteegi seadmisega kahjustatakse võlausaldajate huve. Ei

saa mitte kuidagi eeldada, et kostjal saanuks üldse olla teadmine hageja maksejõuetusest

kohtuliku hüpoteegi taotlemise ajal või veel vähem, et kostjal või mistahes muul kolmandal isikul

olnuks kuidagi võimalik teadlikult kahjustada võlausaldajate huve.

Kokkuvõttes on hagi täielikult perspektiivitu ja tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud

tõenditega ja kuulanud ära pooled, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega

neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele.

Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud

tõendite alusel tuvastatuks:

 Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (edaspidi: võlgnik) ja AS L sõlmisid 05.09.2013.a

laenulepingu nr xxxx (edaspidi: Laenuleping), mille kohaselt andis AS L võlgnikule

laenu 990 000 eurot intressiga Euribor + 7,5% aastas. Laenulepingu p 6.1 järgi oli

esialgne laenu tagastamise tähtaeg 05.09.2015.a, mida hiljem korduvalt pikendati,

kusjuures 12.04.2016.a muudatusega pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni

05.07.2016.a ning 22.07.2016.a muudatusega kuni 05.10.2016.a (tlk 8-22).

 Võlgnik ja OÜ BEST IDEA (kostja) sõlmisid 10.10.2013.a lepingu (Müügileping), mille

kohaselt müüs kostja võlgnikule xxxx suuruse mõttelise osa xxxx / xxxx asuvast

kinnistust (registriosa nr xxxx, edaspidi: Kinnistu). Müügilepingu p 3.2 järgi kohustus

võlgnik tasuma Kinnistu mõttelise osa eest kostjale kokku 1 664 000 eurot, kusjuures

ostuhinna teine osamakse summas 674 000 eurot tuli Müügilepingu p 3.4 järgi tasuda

kostjale hiljemalt 2 aasta jooksul arvates lepingu sõlmimisest, s.o hiljemalt 10.10.2015.a

(tlk 23-31).

 Võlgnik ei täitnud Müügilepingu p-s 3.4 sätestatud kohustust ja kostja 12.07.2016.a

võlgniku vastu hagi sellest tuleneva põhivõla 674 000 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 186 024 eurot ja tulevase viivise väljamõistmiseks, mida menetles Harju

Maakohus tsiviilasjas nr 2-16-10717 (tlk 32-36).

 Harju Maakohtu 14.07.2016.a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-10717 seati võlgnikule

kuulunud mõttelisele osale Kinnistust kostja kasuks kohtulik hüpoteek summas 1 106 034

eurot. Kohtulik hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 21.07.2016.a teisele järjekohale,

kuna esimesel järjekohal oli AS L kasuks seatud hüpoteek summas 1 250 000 eurot (tlk

37-44).

 AS L käsitles kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist Laenulepingu tingimuste

rikkumisena ja esitas võlgniku vastu leppetrahvinõude summas 29 700 eurot. (tlk 45)-

Pärast laenu tagastamise tähtaja (05.10.2016.a) saabumist esitas L võlgniku suhtes ka

täitmisavalduse Laenulepingust tuleneva võlgnevuse sundtäitmiseks hüpoteegiga

koormatud Kinnistu mõttelise osa arvel.

 03.11.2016.a

esitas

kostja

Harju

Maakohtule

avalduse

võlgniku

pankroti

väljakuulutamiseks, tuginedes Müügilepingust tulenevale nõudele summas 936 186 eurot

(Müügilepingu p-st 3.4 tulenev põhivõlg 674 000 eurot ja viivis 389 päeva eest summas

262 186 eurot). Ühtlasi taotles kostja tsiviilasjas nr 2-16-10717 hagi tagamise abinõuna

seatud kohtuliku hüpoteegi püsimajäämist.

 Harju Maakohus nimetas 01.02.2017.a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-16617 võlgniku

ajutise pankrotihalduri ning kuulutas 07.04.2017.a määrusega samas tsiviilasjas välja

võlgniku pankroti (tlk 51-59).

 Tallinna

Ringkonnakohus

tühistas

20.06.2017.a

määrusega

07.04.2017.a

pankrotimääruse ning saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Harju Maakohus

kuulutas 14.02.2018.a määrusega uuesti välja võlgniku pankroti ning nimetas

pankrotihalduriks Veli Kraavi (tlk 60-64).

 Tulenevalt võlgniku pankroti väljakuulutamisest jättis Harju Maakohus 05.06.2018.a

määrusega tsiviilasjas nr 2-16-10717 PankrS § 43 lg 2 alusel kostja hagi võlgniku vastu

läbi vaatamata ja tühistas selles tsiviilasjas 14.07.2016.a määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõu, so kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmise. Tallinna

Ringkonnakohus tühistas 25.09.2018.a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-10717 maakohtu

05.06.2018.a määruse hagi tagamise abinõu tühistamist puudutavas osas ning tegi uue

määruse, millega jättis kostja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi tühistamata (tlk 65-66).

 05.11.2018.a toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtuvalt

on võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeid kokku summas 3 787 995,80 eurot, sh

on L esitanud pandiga tagatud nõude 1 265 605,85 eurot, kostja on esitanud pandiga

tagatud nõude 1 251 618 eurot ning neli võlausaldajat on esitanud pandiga tagamata

nõudeid kogusummas 1 270 772 eurot. Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati ainult

Maksu- ja Tolliameti nõuet summas 21 129,39 eurot, kuid ülejäänud võlausaldajad on

esitanud hagid enda nõuete tunnustamiseks, sh on hagi enda nõude tunnustamiseks

esitanud AS L (tlk 67-71).

 Hageja müüs võlgniku pankrotivarasse kuulunud Kinnistu mõttelise osa 06.09.2018.a

lõppenud enampakkumisel hinnaga 1 500 250 eurot. Vastavalt PankrS § 139 lg-le 2 loeti

Kinnistu mõttelisele osale seatud hüpoteegid (sh kostja kohtulik hüpoteek) sellega

lõppenuks ning need kustutati hageja avalduse alusel kinnistusraamatust 14.09.2018.a.



Võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatus võlgniku pankrotimenetluses sõltub sellest, kas

AS L ja kostja nõudeid tunnustatakse võlgniku pankrotimenetluses pandiga tagatud

nõuetena.

Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) on esitanud kohtule hagi tunnistada kehtetuks OÜ

Best Idea kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine xxxx, xxxx asuva kinnistu (registriosa nr xxxx)

xxxx suurusele mõttelisele osale.

Hageja leiab, et kostja kasuks xxxx, xxxx asuva kinnistu (registriosa nr xxxx) xxxx suurusele

mõttelisele osale seatud kohtulik hüpoteek kahjustab võlausaldajate huve ja see tuleb tunnistada

kehtetuks PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel või alternatiivselt PankrS § 110 lg 1 p alusel.

PankrS § 109 lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus sama seaduse §-des 110– 114

sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti

väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Võlgniku tehinguks eeltoodu tähenduses

loetakse ka eseme käsutamist täitemenetluses (PankrS § 109 lg 3).

Tagasivõitmise üldiseks eelduseks on PankrS § 109 lg 1 järgi võlausaldajate huvide

kahjustamine. Riigikohus on oma praktikas läbivalt selgitanud, et võlausaldajate huvide

kahjustamine on esmane tuvastamist vajav eeldus tehingu või toimingu kehtetuks tunnistamisel

nii PankrS § 110 kui § 114 alusel. Riigikohtu praktika kohaselt on võlausaldajate huvide

kahjustamisega PankrS § 109 lg 1 mõttes tegemist juhul, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on

kahjustatud ning seda sõltumata nõude rahuldamisjärgust, samuti kui tehing toob hiljem kaasa

tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise, mistõttu ei oma tähtsust konkreetsete

võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise hetkel (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-87-08 p 11 ja 3-

2-1-149-13 p 40).

Seega tuleb kohtul kõigepealt tuvastada kas vaidlusaluse kohtuliku hüpoteegiga kahjustatakse

võlausaldajate huve.

Riigikohus on 9. veebruari 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-143-10 punktis 17 leidnud, et

kohtuliku hüpoteegi võib kohus seada TsMS § 378 lg 1 ja AÕS § 363 lg 1 alusel kostja

kinnisasjale hagi tagamiseks. Kohtuliku hüpoteegiga on AÕS § 363 lg 2 järgi tagatud

kohtulahendi alusel rahuldatud nõue. See annab hagi tagamist taotlenud isikule TsMS § 388 lg 1

järgi asja koormavate teiste õiguste suhtes üldiselt samasugused õigused nagu hüpoteek

hüpoteegipidajale. Sama tuleneb AÕS §-st 364. Kohtulik hüpoteek annab ka pankrotimenetluses

põhimõtteliselt samasugused õigused nagu hüpoteek hüpoteegipidajale. Viidatud lahendi punktis

21 on Riigikohus leidnud, et kohtuliku hüpoteegiga on tagatud pankrotimenetluses (olgu

kohtuväliselt või hilisemas kohtumenetluses) tunnustatud nõue. Seega kui võlgniku ja kostja

vahel sõlmitud müügilepingust tulenevat kostja nõuet võlgniku pankrotimenetluses

tunnustatakse kuulub see rahuldamisele pandiga tagatud nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1

rahuldamisjärgus enne pandiga tagamata nõudeid.

Kohtule esitatud 05.11.2018 toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku protokollist

nähtuvalt on PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgus esitatud tunnustamiseks viis nõuet

kogusummas 1 270 772 eurot (I kd lk 67-70). Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati ühte nõuet

summas 21 129,39 ja vaidlust pole selle üle, et ülejäänud võlausaldajad on esitanud hagid enda

nõuete tunnustamiseks. Kostja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi tõttu ei saa nimetatud nõudeid

võlgniku pankrotivara (Kinnistu mõttelise osa müügist saadud raha) arvel isegi osaliselt

rahuldada. Kohus leiab, et kui kohtulikku hüpoteeki ei oleks seatud, oleks võlgniku pankrotivara

arvel võimalik vähemalt osaliselt rahuldada ka teise rahuldamisjärgu võlausaldajate nõudeid,

kuna Kinnistu mõttelise osa müügist pankrotivarasse laekunud summa (1 500 250 eurot) ületab

AS L kasuks seatud hüpoteegi summat (1 250 000 eurot). Eeltoodust tulenevalt asub kohus

seisukohale, et kostja kastuks seatud kohtulik hüpoteek kahjustab pandiga tagamata nõuetega

võlausaldajate huve. Lisaks sellele kohtu hinnangul kostja kasuks seatud kohtulik hüpoteek

kahjustab ka AS L huve, kuigi viimase kasuks seatud hüpoteek asus järjekohas eespool kostja

hüpoteegist ning tema nõue kuulub seega PankrS § 153 lg 3 järgi rahuldamisele enne hüpoteegiga

tagatud kostja nõude rahuldamist. Vaidlust pole selle üle, et AS L on esitanud võlgniku

pankrotimenetluses nõude summas 1 265 605,85 eurot, mis ületab seda taganud hüpoteegi

summat (1 250 000 eurot). AS L nõuet ei rahuldata esimeses rahuldamisjärgus mitte kogu

hüpoteegisumma ulatuses, vaid sellest arvatakse maha PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud

väljamaksed PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud ulatuses. Ulatuses, milles AS L nõue jääb

pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu esimese järgu nõudena

rahuldamata, tuleb tema nõue rahuldada koos teise rahuldamisjärgu nõuetega (Riigikohtu lahend

nr 3-2-1-34-15 p 13). Järelikult see, kui kostja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi tõttu ei jätku

pankrotivarast teise rahuldamisjärgu nõuete osaliseks rahuldamiseks, kahjustab ka AS L huve.

Kohus nõustub hagejaga, et kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine tõi kaasa võlgniku

kohustuste suurenemise ja kahjustas ka seetõttu võlausaldajate huve. Kohus tuvastab, et võlgniku

ja AS L vahel sõlmitud Laenulepingu p 11.1.3 järgi oli võlgnik kohustunud selle lepingu

kehtivuse jooksul mitte pantima ega muul viisil koormama oma vara ilma AS L eelneva kirjaliku

nõusolekuta (tlk 8-12). AS L käsitles kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist eelnimetatud

kohustuse rikkumisena ning esitas mh sellele rikkumisele tuginedes võlgnikule 26.09.2016.a

leppetrahvinõude summas 29 700 eurot, mille tunnustamist nõuab AS L ka võlgniku

pankrotimenetluses (tlk 45, 67-70). Seega kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine tõi kaasa

võlgniku kohustuste suurenemise ja kahjustas sellega võlausaldajate huve.

Seega on käesoleval juhul kohtuliku hüpoteegi tagasivõitmise PankrS § 109 lg 1 sätestatud

võlausaldajate huvide kahjustamine eeldus täidetud.

Hageja on hagi esitanud alternatiivselt nii PankrS § 114 lg 1 p 2 kui PankrS § 110 lg 1 p alusel.

Tagatise andmise tagasivõitmise eeldused on sätestatud PankrS §-s 114, mistõttu kohus

kontrollib kõigepealt nende eelduste täitmise olemasolu.

Kohus on eelnevalt tuvastanud, et võlgnikule kuulunud Kinnistu mõttelisele osale seati kostja

kasuks kohtulik hüpoteek hagi tagamise määruse alusel. Riigikohus on leidnud, et kui kohtulik

hüpoteek on seatud vahetult enne pankrotimenetlust hüpoteegiga tagatud nõuet omavat

võlausaldajat ebaõiglaselt eelistades, saab kohtuliku hüpoteegi PankrS § 114 järgi tagasivõitmise

korras kehtetuks tunnistada, kuivõrd hagi tagamise korras eseme käsutamine on võrdsustatav

eseme käsutamisega täitemenetluses ja seega tagasivõidetav PankrS § 109 lg-st 3 tulenevalt

(Riigikohtu 9. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-10 p 20).

PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise eelduseks, et tagatis anti

kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks eeldusteks

on, et pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel

sellise tagatise andmiseks kohustatud või võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja

tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest.

Hageja on viidates Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-87-08 punktile 12 leidnud, et PankrS § 114 lg 1

p 2 teise alternatiivi järgi on tagatise andmine tagasivõidetav ka siis, kui tagatis anti oli antud

rohkem kui kuus kuud enne halduri nimetamist. Hageja leiab, et võlgnik oli juba hüpoteegi

seadmise ajal 2016.a juulis maksejõuetu ning kostja oli sellest teadlik või vähemalt pidi sellest

teadma, mistõttu on kohtulik hüpoteek tagasivõidetav PankrS § 114 lg 1 p 2 teise alternatiivi

alusel, kuna see kahjustab võlgniku võlausaldajate huve (PankrS § 109 lg 1).

Kohus hageja käsitlusega ei nõustu. Riigikohus on 30. aprill 2014 otsuses tsiviilasja nr 3-2-1-

151-13 punktis 12 selgitanud, et PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks

tunnistamise eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning

täiendavateks alternatiivseteks eeldusteks on, et pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks

ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või võlgnik oli

tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku

maksejõuetusest. Lisaks on tagasivõitmise üldiseks eelduseks PankrS § 109 lg 1 järgi

võlausaldajate huvide kahjustamine. Seega ei PankrS § 114 lg 1 p 2 teise alternatiivi järgi

tagatise andmine tagasivõidetav ka siis, kui tagatis oli antud rohkem kui kuus kuud enne võlgniku

ajutise halduri määramist.

Kohus on eelneval tuvastanud, et võlgnikule kuulunud kinnistu mõttelisele osale seati kohtulik

hüpoteek kostja kasuks 14.07.2016.a ja see kanti kinnistusraamatusse 21.07.2016 ning

võlgnikule nimetati ajutine haldur 01.02.2017. Seega on tagatis antud enam kui kuus kuud enne

võlgniku ajutise halduri nimetamist 01.02.2017.a.

Eeltoodust tulenevalt ei ole PankrS § 114 lg 1 p 2 esimene ja primaarne eeldus täidetud ja hagi

ei saa kuuluda rahuldamisel PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel. Sellest tulenevat ei pea kohus vajalikuks

ülejäänud PankrS § 114 lg-s 1 sätestatud tagatise tagasivõitmise eelduste kontrollimist.

Hageja on asunud seisukohale, et tagatise andmise saab võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu

tunnistada kehtetuks ka Pankrs § 110 lg 1 alusel.

Järgnevalt kohus kontrollib kas kostja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi saab tunnistada

tagasivõitmise korras kehtetuks PankrS § 110 lg 1 alusel.

PankrS § 110 lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis oli tehtud ühe aasta

jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et

tehinguga kahjustatakse teiste võlausaldajate huve.

Kostja on oma vastuväidetes leidnud, et tema kasuks seatud kohtulik hüpoteek ei ole

tagasivõidetav kuna tegemist ei ole võlgniku tehinguga ning hüpoteegi seadmisega ei kahjustatud

võlausaldajate huve. Kosta on viidanud Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13 punkt

37, mille kohaselt ei saa tagasivõitmise üldaluseid (PanKrS § 110 ) kohaldada üksnes tagatise

andmise tagasivõitmise erialuste (PanrS § 114) eelduste kohaldamise kestuse ajaliseks

pikendamiseks. Kohus nõustub hagejaga, et praegusel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga,

kuivõrd PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaldamisel ei oma tähtsust mitte võlgniku maksejõuetus ja

tagatise saaja teadmine sellest (nagu PankrS § 114 lg 2 kohaldamisel), vaid tagatise saaja

teadmine või teadma pidamine sellest, et tagatise seadmisega kahjustatakse võlausaldajate huve.

Hageja on PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel nõude esitamisel tuginenud sellele, et kostja teadis või

vähemalt pidi teadma, et kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustab teiste võlausaldajate huve.

Hageja väitel oli kostja kohtuliku hüpoteegi seadmisel ilmselgelt teadlik sellest, et võlgnik ei ole

eeldatavasti võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel (seda

märkis kostja korduvalt ka enda 12.07.2016.a hagiavalduses) ning et võlgnikku ähvardab

maksejõuetus.

Riigikohus on 2. juuni 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08 tehtud otsuse punktis 13 leidnud järgist:

Kui isik on teadlik võlgniku ähvardavast maksejõuetusest, on ta üldjuhul teadlik ka

võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et võlgnik ei

ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta

enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve.

Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et kostja pidi olema teadlik, et kohtuliku hüpoteegi

seadmisega kahjustatakse teiste võlausaldajate huve. Kohus põhjendab oma seisukohta

alljärgnevalt.

12.07.2015 on kostja esitanud võlgniku vastu hagi rahalise kohustuse täitmise ja viivise nõudes.

Hagiavalduse kohaselt võlgnik ja kostja olid sõlminud 10.oktoobril 2013 kinnistu mõttelise osa

müügilepingu, mille esemeks oli xxxx suurune mõtteline osa kinnistust asukohaga xxxx/xxxx

Müügihinnaks oli 1 664 000 eurot ja lepingu kohaselt tuli ostuhinna teine osamakse summas

674 000 eurot tasuda hiljemalt 2 aasta jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Leping oli sõlmitud

10. oktoobril 2013 ning nimetatud rahasumma tuli seega tasuda hiljemalt 10. oktoobril 2015 (tlk

32-36). Seega võlgnik ei olnud tasunud lepingu järgi võlgnetavat 674 000 eurot enam kui 9 kuu

jooksul pärast võlgnevuse sissenõutavaks muutumist. Seega pidid võlgnikul sellel ajal olema

tekkinud makseraksused. Kostja ei pea eluliselt usutavaks kostja väiteid, et selle kohta, et

võlgnik, et tasunud kostjale eelnimetatud makset pelgalt võlgniku tegeliku kasusaaja O. K. ja

kostja seadusliku esindaja M. V. halvaks läinud suhete tõttu. Kui võlgnik oleks olnud

maksejõuline, siis oleks võlgniku kõnealuse võlgnevuse kostjale kindlasti tasunud, kuna

müügilepingu p 3.6 järgi pidi võlgnik maksma kostjale viivist 0,1% päevas, so 36,5% aastas.

Tegemist on märkimisväärselt suure viivisemääraga.

Kohus leiab, et kostja teadmist võlgniku maksejõuetusest ja seega ka teiste võlausaldajate huvide

kahjustamisest tõendab ka hagi tagamise taotluse esitamine tsiviilasjas nr 2-16-10717 ning

vastava taotluse põhjendused. Nimelt taotlustest nähtuvalt oli kostja teadlik, et võlgnikul oli

alates tema tegevuse alustamisest olnud pidevalt maksuvõlgnevused ja võlgniku

maksuvõlgnevus on olnud kohati enam kui 15 000 eurot ja 01.07.2016 seisuga oli

maksuvõlgnevus summas 10 184 eurot. Kostja on lisanud eelnimetatud hagiavaldusele võlgniku

2015.a majandusaasta aruande ja on leidnud, et võlgniku omakapital oli tegelikult negatiivne ja

ei ole täidetud netovara miinimumnõude ÄS § 176 mõttes. Kostja on välja toonud, et võlgnik

peab hüpoteegiga tagatud kohustused L ees tasuma 2015.a jooksul, et võlgnikul puuduvad

käibevahendid ja muu likviidne vara ning et tema iga-aastane müügitulu oli vaid ca 130 000

eurot. Nendele asjaoludele tuginedes väljendas kostja veendumust, et võlgnik on suuteline oma

majandustegevust jätkama üksnes täiendava kapitali kaasamise korral. Samuti on kostja välja

toonud, et võlgnikul puuduvad käibevahendid- 2015.a. lõpu seisuga on kostjal raha 1 320 eurot

ja ei ole põhjust eeldada, et viimase 7 kuu jooksul on olukord selles osas paranenud ja kostja on

olnud veendumusel, et hagi rahuldamise korral on kohtuotsuse täimine võimalik üksnes kinnistu

arvelt (ja sedagi ilmselt üksnes osaliselt) (tlk 32-36). Eeltoodust nähtub, et võlgnik ei olnud

võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, mistõttu pidi ta olema

teadlik, et kohtuliku hüpoteegi seadmine võib kahjustada teiste (hüpoteegiga tagamata

nõuetega) võlausaldajate huve. Eeltoodust nähtuvalt pidi olema kostja teadlik võlgniku

võlgnevustest teiste võlausaldajate AS L ja Eesti Vabariigi ees ja sellest, et kohtuliku hüpoteegi

seadmine tema kasuks muudab võimatuks maksukohustuse täitmise kinnistu arvelt ja kahjustab

seega hüpoteegiga tagamata nõudega võlausaldaja Eesti Vabariigi huve.

Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele ja tagasivõitmise korras tuleb tunnistada

kehtetuks OÜ Best Idea kasuks kohtuliku hüpoteegi (hüpoteegisumma 1 106 034 eurot)

seadmine xxxx / xxxx asuva kinnistu (registriosa nr xxxx) xxxx suurusele mõttelisele osale.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses

näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub

rahuldamisele, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

Kohus määrab TsMS § 177 lg 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik