2-19-5448/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

27. märts 2020, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-19-5448

Tsiviilasi

Osaühingu TRANSERV hagi OÜ Skyyren ja

OÜ VIRONET vastu nõusoleku andmiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 30. septembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu TRANSERV apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Osaühing TRANSERV (registrikood

10514198), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kersti

Kägi

Kostja I (vastustaja I): OÜ Skyyren (registrikood

11017570), lepinguline esindaja vandeadvokaat Stig

Hendrikson

Kostja II (vastustaja II): OÜ VIRONET (registrikood

10424623), seaduslik esindaja juhatuse liige AU

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 30. septembri 2019 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

4. Menetluskulusid pole vaja rahaliselt kindlaks määrata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

2 (4)

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing TRANSERV (hageja) esitas 9. aprilli 2019 Harju maakohtule hagi OÜ Skyyren

(kostja I, ostja) ja OÜ VIRONET (kostja II, müüja, koos edaspidi: kostjad) vastu, milles nõudis

ostueesõiguse teostajana tahteavaldusi selleks, et saada ostueesõiguse esemeks oleva kinnistu

mõttelise osa omanikuks. Kostjad võtsid hagi õigeks.

2. Hageja tugines hagiavalduses sellele, et ta teostas 20. juulil 2016 kostjate vahel sõlmitud

müügilepingu eseme suhtes 23. septembril 2016 kaasomanikuna ostueesõigust, aga kostjad

pole seni andnud vajalikke tahteavaldusi selleks, et kinnistu mõtteline osa läheks lepingu

täitmiseks üle hagejale. Kuna kostja I nõustus tahteavalduste andmisega alles kohtumenetluses,

aga oli varem sellest kogu aeg sisuliselt keeldunud, siis tuleb menetluskulud jätta kostja I kanda.

3. Kostja I palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja II avaldas, et kulusid pole õiglane

jätta tema kanda.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus tegi 30. septembril 2019 õigeksvõtul põhineva otsuse (vaidlustatud otsus),

millega rahuldas hagi. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 168 lg 6 kohaselt menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi

esitamiseks. TsMS § 162 lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte

endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema

suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Maakohus pidas põhjendatuks jätta menetluskulud

poolte endi kanda, sest kostjad on hagi küll pärast hagi menetlusse võtmist koheselt õigeks

võtnud, kuid samas nähtub asjas esitatud e-kirjavahetustest, et kohtueelselt ei ole suuresti

kostjast I tulenevalt olnud hagejal võimalik ostueesõigust teostada. See ei tinginud maakohtu

hinnangul siiski menetluskulude kostja I kanda jätmist, kuna e-kirjavahetusest ei ilmne, et

kostjad oleks välistanud kohtuvälise kokkuleppe saavutamise.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse

osas tühistada ja jätta need kostja I kanda. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Maakohus lahendas asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses, aga ei määranud

pooltele tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks. Sellega rikkus ta TsMS § 7 ning § 176

lg-d 2, 7 ja 8, mis tõi menetluskulude kindlaksmääramise osas kaasa ebaõige kohtulahendi.

5.2. Maakohus kohaldas vääralt TsMS § 162 lg 4. Selle sätte kohaldamine eeldab erandlike

asjaolude olemasolu. Neid käesoleval juhul ei esine ja maakohus neid otsuses ka ei märkinud.

Erandlik selles tähenduses ei ole maakohtu viidatud asjaolu, et kostjad ei välistanud kohtuvälise

kokkuleppe saavutamist. Samuti ei õigusta menetluskulude poolte endi kanda jätmist TsMS

§ 168 lg 6. Hagi esitamise tingis kostja I pahatahtlik käitumine. Põhimõtteliselt möönis seda ka

maakohus. Ligemale 2,5 aasta jooksul ei leidnud kostja I seaduslik esindaja isiklikult või

lepingulise esindaja vahendusel aega ega tahtmist kohtuväliseks kokkuleppeks. Sellises

olukorras oli kohtumenetluse alustamine hagejale ainus võimalus omandi üleandmiseks

vajalike tahteavalduste ja nõusolekute saamiseks. Hageja initsiatiivil on tehingu tegemiseks

kokku broneeritud aegu notaribüroos 13 korral, aga kordagi ei õnnestunud saavutada kostja I

tehingus osalemist. Kostja II ei ole hageja püüdlusi takistanud.

6. Kostja I vaidles kaebusele vastu. Kostja II vastas jätkuvalt seisukohaga, et ta ei soovi

osaleda teiste poolte kulude kandmisel.

3 (4)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, aga menetluskulud ringkonnakohtus jäävad sellest

hoolimata samuti poolte endi kanda.

8. Apellatsioonimenetluse ese on maakohtu menetluskulude jaotus, täpsemalt küsimus, kas

hageja menetluskulud tuleb panna osaliselt või tervikuna kostja I kanda. Vaidluse sisulise

lahendamise ja kummagi kostja kulude nende endi kanda jätmise osas on vaidlustatud otsus

TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi edasi kaebamata jõustunud.

9. Maakohus kohaldas kulude jaotamisel TsMS § 162 lg 4 ja § 168 lg 6. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu lõppjärelduse ja põhjendustega. Maakohus ei tuginenud ainult sellele, et

kostjad ei välistanud kohtuvälist lahendust. Vastuseks kaebuse väidetele märgib kohus järgmist.

9.1. TsMS § 162 lg 4 saab kohaldada õigeksvõtul rajaneva otsuse tegemisel, seda ei ole

pooled apellatsioonimenetluses otseselt kahtluse alla seadnud (vt sätte üldise kohaldatavuse

kohta nt Riigikohtu 4. aprilli 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11, p 10 esimene lõik).

Kõnealuse sätte rakendamisel teostab kohus kaalutlusõigust (Riigikohtu 27. veebruari 2012

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 13 kuues lõik), kusjuures kaalumise sisu on äärmise

ebaõigluse või ebamõistlikkuse esinemine kulude üldnormist tuleneva jaotuse korral. Hageja

väidab eelkõige, et käesoleval juhul ei esine piisavalt erandlikke asjaolusid, mis õigustaks

viidatud sätte rakendamist.

9.2. Õigeksvõtul põhineva otsuse puhul reguleerivad kulude jaotust TsMS § 162 lg 1 ja § 168

lg 6. Neist esimene on üldnorm ja teine kirjeldab erandit (vrd Riigikohtu 11. aprilli 2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-36-13, p 10 viies lõik). Erandit tuleb tõlgendada kitsalt, st TsMS § 168 lg 6

alusel saab kulud jätta hageja kanda üksnes juhul, kui kostja võtab hagi kohe õigeks ega ole

oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Viimati nimetatud põhjust peab pigem

jaatama, kui kostja (või käesoleval juhul vähemalt üks neist) on rikkunud hageja õigusi. Hageja

tõi esile, et tema ostueesõiguse teostamise järel tehingu vormistamine viibis vähemalt osaliselt

kostjast I tingitud põhjustel ja seda tuvastas ka maakohus. Järelikult ei ole käesoleval juhul

tegemist olukorraga, kus kostjate puhul saaks täielikult eitada hagi esitamise põhjustamist.

Seega ei saa kulusid jaotada TsMS § 168 lg 6 alusel.

9.3. Samas ei tarvitse TsMS § 162 lg 1 alusel kulude kostjate kanda jätmine olla samuti

õiglane. Ringkonnakohtu hinnangul annab TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks alust olukord, kus

kumbki eelmises p-s 9.2 märgitud sätetest ei võimalda saavutada õiglast menetluskulude

jaotust. Nii on see ka käesoleval juhul, kui kostjad küll takistasid vähemalt osaliselt hageja

ostueesõiguse teostamise avalduse järgselt tehingu lõpuleviimist, aga paralleelselt esines teisigi

takistusi. Pooled ei vaidle selle üle, et teise kaasomanikuna esitas osaühing HARDSTEIN

sarnaselt hagejaga ostueesõiguse teostamise avalduse. Hageja teostas ostueesõigust

23. septembril 2016 ja teine kaasomanik 2. jaanuaril 2017. Teine kaasomanik loobus

ostueesõiguse teostamisest alles kohtumenetluse ajal. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ostjale

ja müüjale ette heita kaasomanikust ostueesõiguslasele omandi ülemineku korraldamisega

ootamist kuni selgub teiste kaasomanike seisukoht ostueesõiguse teostamise kohta. Samuti ei

ole neile etteheidetav ainult ühe ostueesõiguslasega tehingute vormistamata jätmine, kui

ostueesõigust on teostanud mitu isikut. Käesoleval juhul teostasid ostueesõigust kaasomanikud,

kes saavad seda võlaõigusseaduse (VÕS) § 252 lg 1 järgi teha ühiselt. Kuigi VÕS § 250 kohast

tähtaega arvestatakse iga kaasomaniku kohta eraldi, siis ei saa sellest järeldada, et ühe

kaasomaniku avaldus toob kaasa tema soovitud õigusliku tagajärje enne, kui selgub, kas teised

kaasomanikud vastavast õigusest loobuvad. Pärast mitme kaasomaniku avaldusi saavad nad aga

ostueesõiguse teostamisest tulenevad õigused maksma panna ühiselt. Hageja ei väida, et tema

ja osaühing HARDSTEIN oleks ühiselt pöördunud kostjate poole omandi ülemineku

korraldamiseks, aga kostjad oleks sellest keeldunud.

4 (4)

9.4. Riigikohus on leidnud, et kuigi pankrotimenetluses vara tagasivõitmise hagi rahuldamise

korral tuleb üldjuhul jagada menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi, siis võib kohus hagi kohese

õigeksvõtu korral jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte enda kanda. Selleks peab

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, st täidetud peab olema TsMS § 162 lg 4 tingimus

(11. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-13, p 13 teine lõik, lahendi tekstis ekslik

normiviide esimesele lõikele, aga otsuse sisust on aru saada, et kohus pidas silmas neljandat

lõiget). Eelkirjeldatud olukorras pidas Riigikohus võimalikuks jätta igas kohtuastmes kantud

poolte kulud nende endi kanda.

9.5. Ringkonnakohus leiab, et käesolev vaidlus ja eelmises p-s 9.4 viidatud kohtuasi on

menetluskulude jaotamisel arvesse võetavate asjaolude aspektist olulises osas sarnased. Nagu

selgus p-s 9.3, pole kohtusse pöördumine tingitud ainult poolte, vaid ka menetlusvälise isiku

tegevusest. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga I, et hageja pöördus kohtusse asjatult ja oleks

pidanud jätkuvalt püüdlema kohtuvälise kokkuleppe poole. Seega oli hageja olukorras, kus tal

tuli küll pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ja vähemalt osaliselt olid kohtuvaidluse

põhjustanud ka kostjad, aga määrava tähtsusega takistus asja kohtuväliseks lahendamiseks

seisnes menetlusvälise isiku käitumises.

9.6. Eelnevas kirjeldatud olukord tervikuna vastab TsMS § 162 lg 4 eeldustele. Kuigi otsus

tehti kostjate kahjuks, siis oleks hageja menetluskulude neilt väljamõistmine äärmiselt

ebaõiglane. Eelkõige seisneb ebaõiglus selles, et kostjad ei saanud kohtuvaidlust vältida, sest

nad ei pidanud kahe ostueesõiguslase korral otsustama, kumma kasuks annavad tahteavaldused

müügilepingu eseme omandi üleminekuks. Järelikult jättis maakohus õigesti menetluskulud

poolte endi kanda.

9.7. Kuna menetluskulud maakohtus jäid põhjendatult poolte endi kanda, siis ei mõjutanud

asja lahendamise tulemust maakohtu võimalikud menetluslikud eksimused menetluskulude

nimekirjade esitamiseks tähtaja määramisel.

10. Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb eespool p 9 alapunktides toodud kaalutlustel samuti

jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Viidatud sätet saab kohaldada ka kaebuse

rahuldamata jätmise korral (Riigikohtu 4. aprilli 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11, p 10

teine lõik). Tagamaks menetluskulude tervikuna õiglane jaotus ei anna hageja kaebuse

rahuldamata jätmine käesoleval juhul alust jätta kaebemenetluse kulusid TsMS § 171 lg 1 alusel

hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole

vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm