2-18-15284/41 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

27. märts 2020, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-15284

Tsiviilasi

CC ja RR hagi YY vastu varalise ja mittevaralise

kahju hüvitamiseks ning viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 25. novembri 2019 otsus

Kaebuste esitajad ja liigid

CC ja RR apellatsioonkaebus ning YY

apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuste hinmad

CC ja RR apellatsioonkaebuselt 3500 eurot

YY apellatsioonkaebuselt 2770 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad: CC (isikukood XXXXXXXXXXX)ja RR

(isikukood XXXXXXXXXXX), ühine lepinguline

esindaja vandeadvokaat Aadu Luberg

Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja advokaat Robert Suir

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 25. novembri 2019 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga muuta

otsuse põhjendusi jättes neist välja viited kriminaalasja kohtueelses menetluses

antud ütlustele.

2. Apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

4. Menetluskulusid pole vaja rahaliselt kindlaks määrata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

2 (6)

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. CC (hageja I) ja RR (hageja II, hagejad) esitasid 11. oktoobril 2018 Harju Maakohtule hagi

YY (kostja) vastu ja palusid kostjalt endi kasuks välja mõista:

(1) õigusvastase kahju tekitamisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitise 2581,55 eurot;

(2) mittevaralise kahju hüvitise mõistlikus summas kohtu äranägemisel;

(3) kahjuhüvitistelt viivise seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest.

Ühtlasi palusid hagejad määrata kindlaks otsuse täitmise kord nii, et kostjal tuleb hüvitis tasuda

hageja I pangakontole 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

Hagejate peamised väited on järgmised:

-

kostja elukoht on Laagri alevikus aadressil MMM (edaspidi: kostja krunt) ja hagejad

kasutavad naaberkrunti aadressil VVV edaspidi: hagejate krunt);

-

kostja pani 30. novembri ja 2. detsembri 2016 vahel hagejate krundile rotimürki

sisaldavat teraviljaputru, mida sõi hagejate Leonbergeri tõugu koer Angelically One and

Only (hüüdnimi Ona, edaspidi: noorem koer). Koeral diagnoositi 7. detsembril 2016

mürgistus, mis kliinilistelt tunnustelt vastas rotimürgi põhjustatule. Koer viibis alates

7. detsembrist 2016 seitse päeva statsionaarsel ravil ja talle tehti mitu vereülekannet.

Mürgistus põhjustas nooremal koeral halva enesetunde, nõrkuse, krambid, vere

hüübimisprobleemid, sisemise verejooksu, tema okses ja väljaheidetes oli verd;

-

kostja tegevus põhjustas haigusnähtuseid ka hagejate Berni Alpi karjakoera tõugu

koeral Loora (edaspidi: vanem koer), kellel tuvastati 8. detsembril 2016 ühe

hüübivusnäitaja tõus, mis on samuti iseloomulik rotimürgi manustamisele;

-

mürgistuse tõttu tekkinud vahetute tervisekahjude osas tegid hagejad koerte ravile

kulutusi 2581,55 eurot, mis on hagejate varaline kahju;

-

hagejatel tekkis mittevaraline kahju, sest nad olid sunnitud seda pealt vaatama koertele

põhjustatud raskeid füüsilisi kannatusi ja valu, mis tekitas omakorda hagejatele

hingelist valu, stressi ja emotsionaalseid pingeid.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole pannud hagejate krundile rotimürki eesmärgiga

kahjustada hagejate koerte tervist või põhjustada nende surma. Koera ei ole mitte kunagi, mitte

mingitel ajaoludel ja ükskõik missuguse pahatahtlikkuse astme juures võimalik mürgitada poes

müüdava rotimürgiga.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 25. novembri 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ning

mõistis kostjalt hagejate kasuks välja varalise kahju hüvitise 2581,55 eurot ja sellelt viivise.

Kohus rahuldas taotluse otsuse täitmise korra määramiseks. Mittevaralise kahju hüvitamise

nõue jäi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, mistõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

3.1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pole pooltel vaidlust:

-

kriminaalasjas

nr XXXXXXXXXXXX

alustati

hagejate

avalduse

alusel

kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 264 lg 1 p 3 tunnustel selles, et ajavahemikul

30. novembrist –2. detsembrini 2016 püüti hagejate krundil rotimürgiga mürgitada

hagejate koeri;

3 (6)

-

Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2018 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX

tühistati Harju Maakohtu varasem otsus, millega oli kostja õigeks mõistetud, ning

lõpetati kostjale esitatud süüdistuse osas kriminaalmenetlus teos väärteotunnuste

esinemise tõttu;

-

kostja hoidis oma kodus rotimürki.

3.2. Maakohus kohaldas võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 koostoimes § 1045 lg 1 p-ga 5 ja

leidis, et kostja põhjustas hagejatele kahju koertele tervisekahjustuste tekitamisega.

3.2.1. QQ (edaspidi: hagejate poeg) kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ütluste

kohaselt märkas ta 4. detsembri 2016 hommikul oma kodus, et noorem koer on loid. Koer ei

tahtnud püsti tõusta, üks silm oli punane ja paistes. Paar päeva hiljem, 6. detsembril 2016 oli

koer eriti loid ega liigutanud üldse, oli nõrk ja esinesid krambid, tema väljaheidetes ja okses oli

verd. Noorem koer viidi koerte kiirabisse. Vanema koera olekus ilmnesid sarnased tunnused

kergemal moel. Enne koerte haigestumist hagejate poeg nendega oma aiast väljaspool ei käinud

ja koerad olid kogu aeg hagejate krundil.

3.2.2. Politsei- ja Piirivalveameti 10. detsembri 2016 sündmuskoha vaatlusprotokolli ja

politseiametniku UU tunnistajana antud ütluse põhjal tuvastas kohus, et hageja I avastas

10. detsembril 2016 oma krundilt (umbes 30 cm kaugusel kostja krundi piirdeaiast) roosasid

helbeid sisalduva teraviljapudru taolise aine, mis võeti sündmuskohalt kaasa. Hagejate poja

ütluste kohaselt avastas ta 7. detsembril 2016 hagejate krundilt koerte väljaheite, mis oli

tumeroosa ja sisaldas roosasid helbeid. Kriminaalasjas koostatud ekspertiisiakti kohaselt

sisaldus hagejate krundilt leitud koera väljaheitest võetud proovis, hagejate krundilt võetud

tumeroosat värvi teraviljapudru sarnases aines ja kostja kodus olnud rotimürgis ühesugune

toimeaine difenaakum. Hagejate krundil asuva turvakaamera salvestist kajastavast vaatlus-

protokollist nähtub, et mõlemad koerad sõid maast midagi pärast seda, kui kostja krundil olev

meesterahvas oli sirutanud käe üle aia.

3.2.3. Kuna koera väljaheidetest ja kostja kodust leitud rotimürgist tuvastati sama toimeaine,

siis saab mõistlikult järeldada, et hagejate koerad sõid rotimürki, mis oli kostja kodus ja mida

kostja ilmselt puistas hagejate krundile, kui sirutas käe üle naabrite aia. Rotimürgi sisaldumine

koera väljaheites ja roosasid helbeid sisalduvas pudrus hagejate krundil tähendab, et koer sõi

difenaakumi sisaldavat ainet, mis läbis koera seedetrakti ja mürk sattus nii koera organismi.

3.2.4. Nooremal koeral diagnoositi 7. detsembril 2016 mürgistus, mis kliinilistelt tunnustelt

vastas rotimürgi põhjustatud mürgistusele. Haigusloo väljavõte tõendab, et noorem koer viibis

loomakliinikus statsionaarsel ravil, talle tehti kaks vereülekannet. Väljavõttest nähtub, et

kliinikusse pöörduti koeraga, kuna ta oli loid, isutu, oksendas ja roe oli verine. Koera raviarsti

ütluste järgi on koera tervisekahjustuse põhjuse peitumine mujal kui rotimürgis vähe

tõenäoline, kuna loom reageeris ravile ja paranes. Muu põhjuse korral poleks K-vitamiini

manustamine aidanud. Öeldut kinnitab „Maa Elu“ artikkel.

3.2.5. Hageja I ütlused kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtus tõendavad, et samal

ajal, kui nooremat koera raviti, jäi loiuks vanem koer, kellel tuvastati hüübivusnäitaja

mõningane tõus. Vanema koera haigusnähud tuvastati 8. detsembril 2018 loomakliinikus, kus

märgiti koera kehatemperatuuri ja vere hüübivusnäitajate tõus, mis on iseloomulik rotimürgi

manustamisele. Alustati profülaktilist ravi K-vitamiini preparaadiga.

3.3. Maakohus tugines VÕS § 127 lg-tele 1 ja 4, § 128 lg-le 1, § 132 lg-le 3 ning leidis, et

kostjalt tuleb välja mõista hagejate kasuks nõude (1) alusel kahjuhüvitis 2581,55 eurot. See on

summa, mis hagejad koerte ravimise eest tasusid. Hagejad on veenvalt põhistanud, et kantud

kulutused olid mõistlikud ja vajalikud loomade eluohtliku terviseseisundi parandamiseks.

Kostja ei esitanud vastuväiteid kahju suuruse kohta.

4 (6)

3.4. Hagejate mittevaraline kahju ei ole tõendatud. Kohtu ette ei toodud asjaolusid, millest

võib järeldada, et hagejatel on õigus nõuda kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses koerte

tervise kahjustamisega, et sellise kahju suurust on võimalik mõõta või et koerte kahjustatud

tervisliku seisundi nägemine on erandlik asjaolu, mis õigustaks hagejate väidetava mittevaralise

kahju hüvitamist.

3.5. Kuna hagejad nõuavad viivist kahjuhüvitiselt alates kohtuotsuse jõustumisest, siis on

põhjendatud otsuses märkida, et juhul kui kostja jääb väljamõistetava kahjuhüvitise tasumisega

viivitusse, siis tuleb temalt välja mõista viivis kahjusummalt (2581,55 eurot) VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada mitte-

varalise kahju hüvitamise nõude (2) rahuldamata jätmise osas ja ka selle nõude rahuldada.

Menetluskulud paluvad hagejad panna kostja kanda. Hagejate kaebuse väited on kokkuvõtvalt

järgmised:

-

maakohus tõlgendas vääralt VÕS § 134 lg 4. Seadus ei sisalda ammendavat loetelu

mittevaralise kahju hüvitamise juhtumitest. Koerad on hagejate lemmikloomad, kes on

täisväärtuslikud pereliikmed ja kelle suhtes on tekkinud tugev emotsionaalne side.

Nende nägemine mürgistuste tõttu piinlemas on just selline erandlik asjaolu, mida saab

arvestada mittevaralise kahju nõude alusena, rakendades selleks VÕS § 134 lg 3

analoogiat, mis laieneb inimestelt nende lemmikloomadele;

-

kostja oma süüd ei tunnistanud ega vabandanud. VÕS § 134 lg 5 kohaselt tuleb sellega

arvestada mittevaralise kahju hüvitamise määramisel.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi

rahuldati ja uue otsusega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna

hagejate kanda. Kostja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja subjektiivselt, jõudes asjaolude ebaõige

tuvastamiseni. Kostja hagejate koeri ei mürgitanud. Kriminaalasjas mõistis maakohus

kostja koerte mürgitamise süüdistuses õigeks. Ka ringkonnakohus ei mõistnud kostjat

süüdi, vaid juhtis tähelepanu süüdistuse, kaitse ja kohtu protsessuaalsetele minetustele.

Ringkonnakohtu määrus kriminaalasjas ei olnud kindlasti mõeldud hagejatele

tõendina, et hagejad saaksid oma tsiviilhagi kiiresti maksma panna tsiviilkohtus;

-

ringkonnakohtu määrusest kriminaalasjas tuleneb, et videosalvestiste vaatlusprotokolli

tekst ei pruugi olla tõene ning selle õigsus jäi õigel ajal vaidlustamata ja

videosalvestised vahetult uurimata. Seega oleks maakohus käesolevas asjas pidanud

tuvastama asjaolud algusest peale uuesti sõltumata kriminaalasjas tehtud lahendite

põhjendustest. Vajadusel pidi maakohus juhtima poolte tähelepanu vaatlusprotokolli

õigsuse tõendamise võimalustele. Selle asemel jättis kohus kostja korduvad vastuväited

tähelepanuta ning tugines abstraktsele ja käesoleva asja kontekstis sobimatule

„mõistliku kõrvaltvaataja“ standardile.

6. Pooled vaidlevad üskteise kaebustele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

jätta muutmata, aga otsuse põhjendustest jäävad välja viited kriminaalasja kohtueelses

menetluses antud ütlustele. Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata ja pooled kannavad

igaüks ise oma menetluskulud ringkonnakohtus.

5 (6)

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuste lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest nii vaidlustamata osas (eespool kokkuvõtvalt p 3.1)

kui ka kriminaalasja menetluses kogutud tõendite sisu kohta (p 3.2 alapunktid).

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sisuliste põhjendustega ega korda neid. Nõuded on

õigesti kvalifitseeritud ja asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastatud. Maakohus eksis, kui

käsitles lubatavate dokumentaalsete tõenditena kriminaalasja kohtueelses menetluses antud

ütlusi, aga see ei muuda asja lahendamisel tehtud lõppjäreldust ebaõigeks (vt pikemalt

järgnevas p 10.2). Poolte kaebused ei anna alust vaidlustatud otsust tühistada.

10. Asjakohane on käsitleda esmalt kostja kaebust, sest selle edukuse korral poleks vaja

hagejate kaebust enam lahendada. Kostja heidab maakohtule ette asjaolude ekslikku

tuvastamist, eelkõige kriminaalasjas kogutud ja käesolevas asjas esitatud tõenditest ebaõigete

järelduste tegemist selle kohta, et kostja pani toime talle ette heidetava õigusvastase teo –

paigutas rotimürki sisaldavat ainet hagejate krundile.

10.1. Põhjendamatu on kostja arusaam, et maakohus pidanuks kriminaalasja lahendite põhjal

tervikuna järeldama nagu poleks kostja hagejatele kahju tekitanud. TsMS § 232 lg 1 järgi

hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning

otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või

mitte. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks-

määratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Maakohus ei eitanud, et varasemad

kohtulahendid on käsitatavad tõenditena TsMS § 272 tähenduses, aga see ei tähenda, et neile

tuleks omistada mingi eriline tähendus (vrd nt Riigikohtu 1. oktoobri 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-70-14, p 11 teine lõik).

10.2. Maakohus analüüsis erinevate isikute ütluste põhjal koostatud protokolle, sh kriminaal-

asja kohtueelses menetluses antud ütlusi. Siinjuures jäi tähelepanuta, et TsMS § 251 lg 2

kohaselt võib kohus tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuula-

mise protokolli kasutamisega (Riigikohtu 9. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-09,

p 13 kolmas lõik ja seal viidatud varasem praktika). Seega ei saa tunnistaja ütlusega

samaväärset kaalu omistada politseiametniku, hagejate poja, kostja ja hageja I ütlustele

kohtueelses menetluses. Vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta.

10.3. Eelmises p-s 10.2 kirjeldatud rikkumine ei mõjutanud asja lahendamise tulemust. Nii

politseiametnik UU kui ka hagejate poeg, kostja ja hageja I kuulati üle kriminaalasja arutamisel

kohtus ja vastavad protokollid esitati tõenditena käesolevas asjas. Neist nähtuvad praeguse

vaidluse lahendamise seisukohtalt olulised asjaolud samas ulatuses nagu kohtueelse menetluse

ajal koostatud protokollides.

10.4. Samuti ei muuda maakohtu otsust ebaõigeks kohtu valitud sõnastusviis, kus järeldused

tõenditest tehti nn mõistliku kõrvalseisja vaatekohast. Selline lähenemine on ka õigustatud

olukorras, kus väidetava kahju põhjustava sündmuse kohta pole otseseid tõendeid. Vaidlustatud

otsusest nähtub, et maakohus tuvastas koerte kahjustamise sama ainega, mis sisaldus nii

hagejate krundilt kui ka kostja valdusest leitud rotimürgis. Kostja enda ütlused kriminaalasja

istungil viitavad sellele, et samasugust rotimürki ümbruskonna teised elanikud ei kasutanud.

Politsei 10. detsembri 2016 vaatlusprotokolli fototabelist nähtub, et mürki sisaldavat ainet leiti

hagejate ja kostja kruntide vahelise aia äärest. Politseis koostatud 9. veebruari 2017 asitõendi

vaatlusprotokolli võis maakohus tõendina arvestada ja tegi sellest asjakohase järelduse, et

kostja krundil liikunud isik ilmselt puistas midagi üle aia hagejate krundile. Kostja kaebuse

lisana esitatud videosalvestis küll ei tõenda, et just selle salvestise tegemise ajal paigutas kostja

mürki sisaldavat ainet hagejate krundile, aga ei lükka seda ka ümber. Kooskõlas TsMS § 232

lg-ga 1 pidi maakohus andma kogutud tõenditele tervikuna hinnangu lähtudes oma

siseveendumusest, mida ta ka tegi. Kohtu veendumuse kujunemine on piisavalt jälgitav.

6 (6)

10.5. Kostja vaidlustas ainult talle ette heidetava teo toimepanemise asjaolu tuvastamise. Kuna

selles osas ei ole kostja väited põhjendatud ja muid kahju hüvitamise eelduseid kostja ei

vaidlustanud, siis jääb maakohtu otsus varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamise ja selle

summalt viivise väljamõistmise osas muutmata.

11. Hagejad soovivad oma kaebusega lisaks mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamist,

ka seda kaebust ei saada edu.

11.1. Hagejad viitasid hagiavalduse joonealuses märkuses nr 3 kohtupraktikale, milles käsitleti

looma surma mõju omanikule ja sellest tingitud kahju. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49

lg 3 järgi kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Lemmikloomade kohta sisaldab erinorme loomakaitseseadus, aga selles ei käsitleda

lemmiklooma kahjustamisest tingitud kahju looma omanikule. Seega tuleb looma, sh tema

tervise kahjustamisega omanikule tekitatud kahju üldjuhul hinnata nii nagu asjale tekitatud

kahju.

11.2. Maakohus ei eksinud VÕS § 134 lg 4 kohaldamisel. Viidatud säte näeb ette, et asja

hävimise või kaotsimineku korral on isikul erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise

kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena, kui

kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi, arvestamata asja

kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Hagejad ei toonud esile, et koerad oleks hävinud

või kaotsi läinud, st VÕS § 134 lg 4 alusel ei saa hagejate mittevaralist kahju hüvitada.

11.3. VÕS § 134 lg 2 võimaldab nõuda mittevaralise kahju hüvitamist mh tervise kahjustamise

vm isikuõiguse rikkumise korral. Ringkonnakohus möönab, et selle sättega võivad teatavatel

erandlikel juhtudel olla hõlmatud ka vaimse tervise kahjustamine või sellise isikuga seotud

õiguse rikkumine, mis avalduvad isikule väga olulise isiku või looma kahjustamises. Siiski peab

sellisel juhul olema esile toodud kahjustatud isiku enda konkreetne tervisekahjustus ja pelgalt

raske psüühilise seisundi tekkimine pole piisav (Riigikohtu 9. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-19-08, p 15 esimene lõik). Käesolevas asjas ei ole hagejad nende endi tervise

kahjustamist esile toonud ega tõendanud.

11.4. Nõustuda ei saa hagejatega, et mittevaralise kahju hüvitamist saaks kaaluda VÕS § 134

lg 3 või selle analoogia alusel. Täidetud ei ole viidatud normi esmane eeldus (isiku surma

põhjustamine või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine). Mittevaralise

kahju hüvitamiseks seaduses ette nähtud aluseid ei saa analoogia korras laiendada, see läheks

vastuollu VÕS § 134 mõtte ja ülesehitusega.

11.5. Kuna maakohus jättis õigesti hagejate mittevaralise kahju hüvitamise nõude tervikuna

rahuldamata, siis pole vaja käsitleda poolte väiteid seoses hüvitise võimaliku suurusega.

12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel poolte endi

kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis

kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid

rahaliselt kindlaks määrata.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm