2-18-12807/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

27. märts 2020, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-12807

Tsiviilasi

XX hagi Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu)

vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 7. novembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu)

apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1581,12 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk

Kostja (apellant): Eesti Vabariik (Kaitseministeeriumi

kaudu), lepinguline esindaja Kristiina Valgi-Kopti

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 7. novembri 2019 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga

täiendada ja osaliselt muuta selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava

osa punktidele 8 ja 9 koos nende alapunktidega.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Maakohtu menetluskulud jätta 92% ulatuses kostja kanda ja 8% ulatuses hageja

kanda ning ringkonnakohtu menetluskulud kõik kostja kanda.

4. Rahuldada hageja XX taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

Määrata

hageja

põhjendatud

ja

vajalike

menetluskulude

suuruseks

apellatsioonimenetluses 560 eurot ja mõista see summa kostjalt Eesti Vabariigilt

(Kaitseministeeriumi kaudu) hageja XX kasuks välja. Kostjal tuleb väljamõistetud

menetluskulu summalt tasuda hagejale alates otsuse jõustumisest kuni kulude

hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

2 (10)

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 28. augustil 2018 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi

(Kaitseministeeriumi kaudu, kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Hageja palus kostjalt välja

mõista 1225 eurot mootorrattale tekitatud kahju eest ja 372 eurot kantud õigusabikulu eest ning

viivise alates hagi menetlusse võtmisest kuni nõude täitmiseni.

Hageja väitel

-

asus hageja 16. juulil 2017 talle kuuluva mootorrattaga Aprilia (registreerimismärgiga

XXXX, edaspidi: mootorratas) sõitma Tallinnas aadressil Tööstuse 54 asuvast Eesti

Kaitseväe Mereväebaasi (edaspidi: mereväebaas) väravast välja. Pärast teetõkise

laskumist ja tõkkepuu tõusmist liikus ta väravani, et oodata selle avanemist, ja jäi

seisma laskunud teetõkise peale. Ülestõusev teetõkis tõstis mootorratta üles ja hageja

ei saanud seda püsti hoida, sest jalad ei ulatunud maha. Hageja kukkus mootorrattaga

vasakule küljele ning kahjustada said mootorratta vasaku külje detailid (summuti,

leegitoru ja radiaatori kaitse-iluliist). Mootorratta remondikulu on 1225 eurot;

-

hageja soovis mereväebaasiga kompromissi leida, kuid mereväebaas keeldus. Hageja

saatis õigusbüroo kaudu nõude kahju hüvitamiseks, ka sellest mereväebaas keeldus.

Seejärel saatis hageja advokaadibüroo kaudu kahju hüvitamise nõude kostjale, kes

leidis, et täies ulatuses kahju hüvitamiseks puudub alus. Alates advokaadi poole

pöördumisest kandis hageja õigusabikulu 372 eurot;

-

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest on hagejal õigus nõuda viivist. Hageja

taotleb viivise arvestamist alates hagi menetlusse võtmisest.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja ei tõendanud, et ta on mootorratta omanik;

-

hagejal oli mereväebaasi territooriumile ligipääsuõigus, mille saamiseks ta tutvus

territooriumil kehtiva korraga ja andis selle kohta allkirja. Sündmused toimusid

Kaitseväe julgeolekualal, kus tohivad liikuda ainult isikud, kes on läbinud julgeoleku-

kontrolli ja osalenud teabepäeval, kus selgitatakse territooriumile sisenemist-väljumist,

teetõkise ohutut ületamist, väravast väljumist ja kaasnevaid protseduure;

-

teetõkised olid nõuetekohaselt kollase-musta hoiatusmärgistusega märgistatud ja pidid

olema hagejale nähtavad. Teetõkis paigaldati 2013. aastal ning enne 16. juulit 2017 ega

pärast seda ei ole esinenud linnaku teenistujatele ei varalise kahju ega kehavigastuste

tekkimist territooriumile sisenemisel-väljumisel;

-

kostja järgis hoolsusnõudeid, mis välistab kahju hüvitamise kohustuse, ning tegi omalt

poolt kõik mõistliku, vältimaks sarnaste intsidentide toimumist, kui teenistuja järgib

territooriumile sisenemise ja väljumise nõudeid ning liiklusseadusest (LS) tulenevaid

kohustusi, samuti juhi hoolsuskohustust. Kostjal ei olnud mõistlikult võimalik ette

näha, et turvakaalutlustel paigaldatud teetõkis tekitab kahju;

-

viivise nõue ei ole põhjendatud, kuna kostja tegi kohtuväliselt kompromissi pakkumise,

millele hageja ei vastanud. Ettepaneku vastu võtmata jätmisega tekitas hageja ise

kohtusse pöördumise vajaduse ja tal puudub viivise nõue kuni lahendi tegemiseni.

3 (10)

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 7. novembri 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 1464 eurot ja viivise sellelt

summalt 30. novembrist 2018 kuni põhinõude kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskuludest jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel 92% kostja ja 8% hageja kanda ning määras kindlaks

hagejale hüvitatava summa. Sama otsusega jättis maakohus rahuldamata hageja

1. oktoobri 2019 taotluse mootorratta vaatluse korraldamiseks.

3.1. Maakohus tuvastas, et hageja asus 16. juulil 2017 talle kuuluva mootorrattaga sõitma

mereväebaasi väravast välja. Mereväebaasi territooriumil asuvad väljumist takistavad tõkked

järgmiselt: kõigepealt tõkkepuu, seejärel teetõkis ja lõpuks värav. Pärast teetõkise laskumist ja

tõkkepuu tõusmist liikus hageja mootorrattaga suletud väravani, et oodata selle avanemist ning

jäi seisma laskunud teetõkise peale. Tõusev teetõkis tõstis mootorratta üles ja ülestõusnud

esiosaga mootorratast ei suutnud hageja enam püsti hoida, sest jalad ei ulatunud enam maha.

Seetõttu hageja kukkus mootorrattaga vasakule küljele, mille detailid said kahjustada.

3.2. Maakohus leidis, et kostja ei järginud LS § 14 lg 2, seadme ohutuse seaduse (SeOS) § 6

lg 2 ja ehitusseadustiku (EhS) § 8 nõudeid ega vältinud hagejale kahju tekkimist, mis väljendub

selles, et kostja ei teinud hagejale teatavaks seadme (teetõkis) kasutamiseks vajalikke tingimusi.

Seetõttu esinevad kostja käitumises VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 sätestatud kahju tekitamise

õigusvastasuse eeldused. Samuti esinevad õigusvastasuse eeldused VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel,

kuna kostja rikkus hageja omandit. Neid seisukohti põhjendas maakohus järgmiselt.

3.2.1. Kostja 29. detsembri 2017 kirjast õigusbüroole nähtub, et värav ei avane automaatselt,

vaid selle avab pääslas asuv valvur vastavale nupule vajutamisega. Valvuri ülesannete hulka ei

kuulu manuaalselt teetõkise algasendisse liikumise peatamine. Territooriumilt sõidukiga

väljuda soovijal tuleb esmalt oodata valvuri poolt värava avamist, seejärel registreerida

läbipääsuõigust omav kaart kaardilugejas ning avanenud värava, teetõkise lõppasendisse

liikumisel, ülestõstetud tõkkepuu ning lubava fooritule süttimisel alustada paigalt liikumist. Ka

mereväebaasi nooremleitnandi CC 20. septembri 2017 kirjast nähtub, et värava avanemine

toimub manuaalselt nupule vajutusega. Kirja kohaselt on mereväebaasi peapääsla

läbipääsukaardi, tõkkepuu ja teetõkise süsteem programmeeritud omavahel seotud

jätkutegevustega, mistõttu pärast läbipääsukaardi registreerimist liigub teetõkis lõppasendisse,

tõuseb tõkkepuu ja fooris süttib roheline tuli.

3.2.2. Eeltoodust järeldub, et miinisadama territooriumilt väljumiseks tuleb kõigepealt

sisestada läbipääsukaart selleks ettenähtud seadmesse, seejärel tõuseb üles tõkkepuu ning

langeb alla tõkkepuu ja värava vahel paiknev teetõkis. Samaaegselt süttib vastavas fooris

edasiliikumist lubav roheline tuli, kuid värav koos teetõkise laskumise ja tõkkepuu tõusmisega

ei avane, vaid seda avatakse manuaalselt valvuri poolt. Teatud viiteaja möödumisel tõuseb

teetõkis automaatselt üles. Samas nähtub CC kirjast, et valvur sai teetõkise ülestõusmise

manuaalselt peatada.

3.2.3. Hageja esitatud fotodelt nähtub, et sel ajal kui teetõkis oli laskunud, oli hageja

mootorrattaga selle peal ja värav oli suletud asendis (hakkas avanema). Kui värav oli avanenud

vähem kui pooles ulatuses, oli teetõkis tõusnud üles ning hageja oli koos mootorrattaga

kukkunud vasakule poole. Kui värav oli täielikult avanenud, olid ka kõik teised

läbipääsusüsteemid avanenud (teetõkis uuesti laskunud ja tõkkepuu üles tõusnud).

3.2.4. Põhjendatud on hageja väide, et teetõkise automaatika ei tundnud ära, et midagi on

teetõkise peal ja hakkas tõusma. Seda kinnitavad kostja 29. detsembri 2017 kiri ja CC kiri,

milles märgitakse, et teetõkise süsteem töötab automaatselt ja kindla viiteajaga.

4 (10)

3.2.5. Kostja esitatud tõendid (allkirjaleht 21. septembri 2015 käskkirjaga nr 14 „Sissepääsu

ja valvekorra kinnitamine (Miinisadam)“ tutvumise kohta, Kaitsejõudude julgeoleku eeskirja

väljavõtted, riigisaladuse kaitse ja julgeolekualase õppepäeva osalejate registreerimisleht,

väljavõte Miinisadama sissepääsu- ja valvekorrast, hageja 24. septembri 2015 allkiri

Miinisadama sissepääsu- ja valvekorraga tutvumise kohta ja hageja 7. oktoobri 2016 allkiri

teabepäeval osalemise kohta) ei tõenda asjaolu, et hageja oli või oleks pidanud olema teadlik

keelust sõita rohelise tule süttimisel fooris, tõkkepuu tõusmisel ja teetõkise laskumisel

sõidukiga värava juurde ja jääda seisma teetõkise peal. Tõendit pole ka sellise korra

tutvustamise kohta hagejale, mille kohaselt kaitseväe territooriumilt väljuda sooviv isik peab

rohelise fooritule süttimisel, tõkkepuu tõusmisel ja teetõkise alla laskumisel veel ära ootama

enne liikuma hakkamist ka värava avanemise. Lisaks pole tõendeid, millest nähtuks, et hageja

peaks olema teadlik sellest, et teetõkise peal seistes tõuseb teetõkis üles, olenemata, mis sõiduk

selle peal seisab. Pelgalt asjaolust, et hageja töötab igapäevaselt samal territooriumil, ei saa

järeldada, et ta pidi olema teadlik kõigist läbipääsusüsteemi toimimise üksikasjadest.

3.2.6. Hageja ei saanud arvestada ka sellega, et samaaegselt hageja väljumisega miinisadama

territooriumilt toimus pääslas Vahipataljoni ajateenijate külaliste registreerimine, mistõttu oli

valvkonna vaateväli blokeeritud ning valvuril puudus võimalus alaliselt jälgida hageja

territooriumilt väljaliikumist. Hageja võis eeldada, et pääsla valvkonna töö toimib

korrakohaselt ja ei esine segavaid asjaolusid. Kuna pääslas toimus tegevus, mille tõttu oli

valvuri tähelepanu mujal, siis jäi valvuril teetõkise ülestõusmise manuaalselt peatamine

tegemata.

3.2.7. Seega on põhjendamatu kostja väide, et hageja ei rakendanud territooriumilt väljumisel

temalt mõistlikult oodatavat hoolsuskohustust ja põhjustas ise oma käitumisega sõidukile

varalise kahju tekkimise. Hagejat ei olnud teavitatud läbipääsusüsteemi toimimise

üksikasjadest ja ta rakendas tavalisele mõistlikule liikleja omast hoolsust. Ühtegi takistavat

asjaolu edasi liikumiseks kuni suletud väravani ei olnud ning hageja ei pidanud teadma, et

teetõkis tõuseb tema värava ees seismise ajal üles. Samuti ei ole keskmise mõistliku inimese

seisukohalt usutav, et isik sõidaks langenud teetõkise peale teades, et see tõuseb üles. Sellist

enesekahjustamise soovi ei saa eeldada. Lisaks ei saa hageja hoolsuskohustuse rikkumiseks

pidada seda, kui pääsla valvur tegeleb muude tööülesannetega ega pane seetõttu tähele

teetõkisel seisvat sõidukit.

3.3. Kostja ei tõendanud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist ega temalt oodatava

objektiivse hoolsuskohustuse ehk käibekohustuse järgimist. Ohtliku seadme (teetõkis)

kasutamisel on oodatava hoolsuskohustusega hõlmatud, et seadme töötamise ja rakendumise

eripäradest jagatakse igakülgset informatsiooni nendele, kes võivad kokku puutuda seadme

igapäevase kasutamisega. Kostja objektiivse hoolsuskohustuse hulka kuulub ka pääsla valve

korraldamine selliselt, et oleks välistatud teistele isikutele kahju tekkimine.

3.4. Maakohus kohaldas VÕS § 128 lg 3 ja § 115 lg 1 ning leidis, et hageja kahju hüvitamise

nõue kuulub rahuldamisele kokku 1464 euro ulatuses (= 1092 + 372) järgmistel kaalutlustel.

Hageja esitatud fotodelt nähtub, et mootorratas paiknes ülestõusnud teetõkise vasakpoolse serva

lähedal, vajus teetõkise peal olles vasakule küljele ja kukkus selle servalt alla. Pelgalt sellest, et

mootorratas enne vasakule küljele vajumist seisis lühikest aega teetõkise peal ei saa järeldada,

et kahjustused tekiks mootorratta paremale küljele või parema külje allosale. Seega jäi hageja

nõue rahuldamata 133 euro ulatuses, mis kulus mootorratta keskel allosas oleva „belly pan“

nimelise gondli väljavahetamisele. Kostja ei vaielnud vastu, et mootorratta vasakpoolse külje

kahjustuste kõrvaldamiseks on hagejal kulunud 1092 eurot.

Hageja kohtueelne õigusabikulu 372 eurot oli põhjendatud ning selles osas tuleb hagi VÕS

§ 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1 alusel rahuldada.

5 (10)

3.5. Vastavalt põhinõude rahuldamise ulatusele saab rahuldada ka viivise nõude alates hagi

menetlusse võtmisest (30. november 2018) kuni rahuldatud osas põhinõude kohase täitmiseni.

3.6. Hageja taotluse vaatluse korraldamiseks jättis maakohus TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel

rahuldamata põhjendusega, et mootorratta seisukorra kohta nähtub piisavalt teavet fotodelt.

3.7. Hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on põhjendatud ja vajalikud

kokku 10 t ja 9 min ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (lisandub käibemaks), mis rahaliselt teeb

1218 eurot (= 10,15 × 100 + 20%). Lisaks tasus hageja hagi esitamisel riigilõivu 225 eurot.

Hageja menetluskulud kokku on 1443 eurot (= 1218 + 225). Vastavalt menetluskulude

jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1327,56 eurot (= 1443 × 92%) ja viivis.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi

tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks tegi maakohus otsuse kostja suhtes, kelleks märkis Eesti Vabariigi (Kaitse-

ministeeriumi kaudu). Samas võttis maakohus 30. novembri 2018 määrusega menetlusse hagi

Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) vastu. Otsuses märgitud kostja erineb seega algselt hagi

menetlusse võtmisel määratletud kostjast, kusjuures Kaitseministeeriumit ei ole menetlusse

kaasatud ja ka otsusest ei nähtu menetlusosalise asendamine (TsMS § 442 lg 9).

4.2. Teiseks kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, kuna jättis VÕS § 1045 lg 3

kohaldamata. Maakohus nimetas vaidlustatud otsuses küll deliktilise vastutuse eeldused, aga ei

kontrollinud võimaliku vastutuse eeldusi materiaalõigusest lähtuvalt ega andnud hinnangut, kas

esinevad kõik vastutuse eeldused.

Kostja õigusvastast käitumist ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et mereväebaasi territooriumil

on teetõkis, mis tõstis üles selle peale seisma jäänud sõiduki. Hagi rahuldamiseks pidanuks

kohus tuvastama kostja käibekohustuse või seadusest tuleneva kohustuse rikkumise.

Kui kostja väidetavalt õigusvastane tegu seisneb VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi kaitsenormi

rikkumises, ei ole teo õigusvastasus ja selle väidetav kahjulik tagajärg (vara kahjustamine)

omavahel automaatselt seotud, vaid see tuleb eraldi tuvastada. Vaidlustatud otsusest ei nähtu

tegevust, mille tegemata jätmist kostjale ette heidetakse. Maakohus ei selgitanud, millised on

käibes ettenähtud mõistlikud viisid isikute teavitamiseks teetõkisest ja miks kostja meetmed ei

olnud piisavad, samas kui aastaid on ilma õnnetusjuhtumiteta tõkis samamoodi toiminud.

4.3. Kolmandaks jättis maakohus arvesse võtmata hageja võimaliku hooletuse. Hagejal oli

kohustus oodata esmalt valvuri poolt värava avamist ja seejärel registreerida läbipääsukaart.

Piisavalt tähelepanelik juht peab aru saama, et liiklusohu (ja sellega kaasneda võiva varalise

kahju tekkimiseks) vältimiseks ei piisa ainult tõkkepuu, fooritule ja teetõkise jälgimisest, vaid

veenduda tuleb ka edasisõidu võimalikkuses ja ohutuses. Hakates liikuma ajal, kui värav oli

suletud ja jäädes seisma nähtavalt märgistatud ohuala peal, rikkus hageja juhi hoolsuskohustust.

4.4. Neljandaks rikkus maakohus menetlusõiguse norme, sest jättis asjas esitatud tõendid

osaliselt hindamata.

Tähelepanuta jäi CC 20. septembri 2017 kiri, millest nähtub, et territooriumilt sõidukiga

väljuda soovijal tuleb esmalt oodata valvuri poolt värava avamist ja seejärel registreerida

ligipääsuõigust omav kaart kaardilugejas.

Hinnates kostja tõendeid (väljavõtte sissepääsu- ja valvekorrast, hageja 24. septembri 2015

allkiri korraga tutvumise kohta, väljavõtted julgeolekueeskirjast ja hageja 7. oktoobri 2016

allkiri teabepäeval osalemise kohta) kogumis, ei ole võimalik väita, et väljasõiduvärava ja

teetõkise toimimise põhimõtted territooriumil on kirjeldamata ja hagejale teadmata.

6 (10)

4.5. Viiendaks tugines maakohus otsuses asjaolule, mida menetluses ei arutatud. Menetluses

ei kogutud tõendeid selle kohta, et hagejal oleks olnud õigus nädalavahetusel territooriumil

viibida, millest tal oleks võinud tekkida eeldus, et külaliste registreerimise asemel peab valvur

eelistama mõnda muud tegevust või hagejal on õigus takistamatult väravast väljuda. Maakohtu

järeldus, et hageja pidi saama miinisadama pääslast peatumata läbi sõita, on Kaitseväe

julgeolekuala läbipääsunõuete meelevaldne tõlgendamine. Miinisadama sissepääsu- ja

valvekorra p 6.10 kohaselt on valvemeeskonnal õigus teatud juhtudel rakendada väljumisel

transpordivahendi kontrolli. Järelikult ei saa territooriumilt väljuja eeldada, et väravad

avanevad automaatselt ja tal on õigus igal juhul takistamatult väljuda.

5. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon

jätta muutmata, aga täiendada ja osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kaebuse esitas ainult kostja. Seega on vaidlustatud

otsus hagi osaliselt rahuldamata jätmise ja 8% menetluskulude hageja kanda jätmise osas TsMS

§ 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud. Samuti pole vaidlustatud (ega saakski

vaidlustada) maakohtu otsustust hageja 1. oktoobri 2019 taotluse rahuldamata jätmise kohta.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu

tuvastatud asjaoludest 16. juuli 2017 sündmuste ja mootorratta kahjustamise kohta, sest neid ei

ole apellatsioonimenetluses kahtluse alla seatud. Samuti ei sisalda kaebus väiteid mootorratta

puuduste kõrvaldamise maksumuse, õigusabikulu suuruse ega viivise arvestuse kohta. Sisuliselt

pole vaidlust, et hagi rahuldamise osas on täidetud VÕS § 127 lg 1 tingimused.

8.1. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus oleks uurinud ja hinnanud kostja

12. detsembri 2018 vastuse lisana nr 4 esitatud videot, mis ühtlasi sisaldus vastusele lisatud

sama kuupäevaga e-kirjas. Kõnealuse puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada.

8.2. Eelmises punktis viidatud videolt nähtub, et juht koos mootorrattaga on saabunud

läbipääsu juurde ja peatunud oranži seadme (eeldatavasti läbipääsu lubavat kaarti kontrolliva

kaardilugeja) juures. Algselt suletud tõkkepuu avaneb, misjärel mootorrattur liigub edasi kuni

veel suletud väravani ning samal ajal hakkab värav avanema ja peatselt langeb tõkkepuu.

Mootorrattur on peatunud läbipääsutee vasakus servas (kuspoolt avaneb ka värav) ja ratas on

vähemalt osaliselt metallist teekattel, mille keskel ja teises servas (st paremal) on kollane

märgistusjoon. Metallist kate (teetõkis) hakkab tõusma väravapoolsest küljest ja mootorrattur

kaotab tasakaalu kukkudes koos rattaga vasakule küljele. See toimub enne värava nii palju

avanemist, et rattaga saaks sealt välja sõita. Värav jätkab avanemist, teetõkis langeb uuesti alla

ja tõkkepuu avaneb. Kirjeldatud sündmused võtavad kokku aega ca 25 sekundit.

8.3. Pooled ei vaidle, et video kajastab vaidlusalust 16. juuli 2017 sündmust. Kuna videolt

nähtuv sündmuste käik kattub maakohtu tuvastatuga (lisaks tuvastas maakohus, et süttinud oli

lubav foorituli), siis ei mõjutanud video hindamata jätmine asja lahendamise tulemust.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et mootorratta (hageja vara) kahjustamise

põhjustas teetõkise tõusmine ajal, mil mootorratas paiknes selle peal.

8.4. Hageja taotlusel ja vastavalt maakohtu 18. aprilli 2019 määruses tehtud korraldusele

esitas kostja 13. mail 2019 teetõkise tehnilise dokumentatsiooni inglise keeles. Hageja märkis

25. juuni 2019 menetlusdokumendis, et tõendi sisu ei ole talle hästi arusaadav, aga ei astunud

ka samme enda soovitud dokumendi tõlkimiseks. Maakohus ei kohustanud pooli esitama

dokumentatsiooni tõlget. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele leidsid mõlemad pooled, et

kõnealust tõendit pole vaja uurida, sest sellest ei nähtu vaidlusaluseid asjaolusid. Seega tuleb

tõend jätta TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata.

7 (10)

9. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigesti lepinguvälise kahju hüvitamise nõudeks VÕS

§ 1043 alusel. Ringkonnakohus nõustub üldjoontes maakohtu põhjendustega ega korda neid.

Täienduseks ja vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Kaebuse esimese väitega heidab kostja ette vaidlustatud otsuses kostja tähistamist

erinevalt senisest menetlusest. Samas ei ole kostja väitnud, et seeläbi oleks maakohus teinud

ebaõige lahendi. Maakohtu 23. oktoobri 2018 määrusest ja hageja 31. oktoobri 2018 menetlus-

dokumendist nähtub, et riigi vastu esitatud hagi puhul on kostja kohane esindaja

Kaitseministeerium. Seda ei ole menetluse kestel (vaatamata teistsugusele tähistusele) keegi

kahtluse alla seadnud ja see on ka kooskõlas TsMS § 220 lg-ga 1. Hagile vastates lisas kostja

kaitseministri väljastatud volikirja, mille kohaselt esindati menetluses just riiki.

9.2. Põhjendatud on kaebuse teine väide osas, et maakohus ei eristanud piisavalt kostja

tegevuse õigusvastasuse aluseid (§ 1045 lg 1 p-d 5 ja 7) ning jättis kontrollimata VÕS § 1045

lg 3 kohaldamise eeldused. Need puudused saab ringkonnakohus kõrvaldada maakohtu otsuse

põhjendusi täiendades ja osaliselt muutes.

9.2.1. Kohus peab deliktilise kahjunõude lahendamisel selgitama välja, millistele asjaoludele

hageja tugineb: kas omandiõiguse rikkumisele (VÕS § 1045 lg 1 p 5) või mõne kaitsenormi

rikkumisele (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3). Esimesel juhul eeldatakse, et kostja tegevus oli

õigusvastane, aga kostjale ette heidetava tegevusetuse puhul peab hageja tooma esile ja vaidluse

korral tõendama, et kostja rikkus kas õigusnormi või üldist käibekohustust. Lisaks kuuluvad

hageja tõendamiskoormisesse hüvitatav kahju (VÕS § 127 lg-d 1 ja 2, § 128) ning rikkumise ja

kahju vaheline põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kostja saab näidata, et ta ei ole kahju

tekkimises süüdi, kusjuures süü tuvastamisel VÕS § 1050 järgi hinnatakse seda, kas kostjale

saab ette heita õigusvastase teo toimepanemist. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi kvalifitseeritava

delikti korral tähendab see hinnangut, kas kostja oli väliselt ja sisemiselt hooletu hageja omandi

kahjustamise suhtes, aga VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kvalifitseeritava delikti korral kostjat

kohustava ja hagejat kaitsva sätte rikkumise suhtes (kokkuvõtvalt Riigikohtu 13. aprilli 2011

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 15 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika).

9.2.2. Õige on kostja arusaam, et üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada

kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu (sh VÕS § 1045 lg 1 p 5) alusel juhul,

kui kahju põhjus on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine, aga kannatanu ei heida kahju

tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist (st deliktiõiguslikku kaitsenormi

rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, vrd Riigikohtu 17. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-161-12, p 10 teine lõik). Käesolevas asjas tugineb hageja mõlemale alusele, st esimesena

on asjakohane kontrollida kostja käitumise õigusvastasust VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel.

9.2.3. Hageja tugines järgmistele kaitsenormidele, mille rikkumist maakohus ka jaatas:

-

LS § 14 lg 2 kohustab mh liikluse korraldajat jm isikut järgima liiklusalaste õigusaktide

nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida

ohtu ja kahju tekitamist;

-

LS § 6 lg 4 kohustab teeomanikku või teehoiu korraldamise eest vastutavat isikut

tagama liikluse korraldamise ning liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja

korrasoleku;

-

SeOS § 4 lg 1 kohustab seadme kasutamisel ja seadmetööl tagama mh asja ja

keskkonna ohutuse, milleks tuleb mh rakendada ohu ennetamise, väljaselgitamise,

tõrjumise ja kõrvaldamise abinõusid;

-

SeOS § 6 lg 2 kohustab seadme kasutamisel lisaks tagama seadme nõuetekohaseks

kasutamiseks ja korrashoiuks vajalikud tingimused, sh on olemas asjakohane teave,

mis on seadmega kokku puutuvatele isikutele teatavaks tehtud ja kättesaadav (p 1) ning

et seadme kasutamine peatatakse, kui ilmneb vahetu oht (p 2);

8 (10)

-

EhS § 8 nõuab mh, et ehitis ja selle kasutamine peab olema ohutu, st ei tohi põhjusta

ohtu inimesele, varale ega keskkonnale;

-

EhS § 16 lg 1 kohustab tagama ehitise ohutu seisundi ehitise olemasolu vältel;

-

EhS § 19 lg 1 kohustab samuti ehitise omanikku ja paneb talle kohustused tagada mh

ehitise ja selle kasutamise vastavus õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sh ehitise

korrashoid ja kasutamise ohutus (p 4).

9.2.4. Ringkonnakohus nõustub hageja ja maakohtuga, et eelmises punktis loetletud normid

panid kostjale kohustusi. Esiteks on kostja hallataval territooriumil paiknev teetõkis liiklus-

korraldusvahend LS § 2 p 29 tähenduses; teiseks seade SeOS § 3 lg 1 tähenduses (täpsemalt

SeOS § 3 lg 5 p-s 1 kirjeldatud masin) ja kolmandaks ehitis EhS § 3 lg 1 tähenduses (täpsemalt

EhS § 3 lg 2 kolmanda lause järgi rajatis). Kokkuvõtvalt kohustavad loetletud normid kostjat

tagama teetõkise kasutamise ohutuse, mis tähendab mh toimimist nii, et see ei kahjusta isikute

vara. Maakohus tuvastas õigesti, et teetõkis kahjustas hageja vara, sama järelduse tegi

ringkonnakohus eespool p-s 8.3. Järelikult rikkus kostja loetletud normidest tulenevat

kohustust. Rikkumine seisnes selles, et kostja ei korraldanud teetõkise toimimist nii, et see ei

tõuseks üles, kui tõkise kohal paikneb sõiduk, või teise võimalusena teiste liikluskorraldus-

vahendite (tõkkepuu, foor ja värav) toimimist nii, et teetõkise peal peatumist ei toimu.

9.2.5. Kui hageja tugineb kostja teo õigusvastasuse tuvastamisel VÕS § 1045 lg 1 p-le 7, peab

ta lisaks deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumisele kostja poolt tõendama, et hageja kahju

ärahoidmine oli VÕS § 1045 lg 3 järgi seadusest tuleneva kohustuse vähemalt üks eesmärk

(Riigikohtu 20. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-50307, p 17 teine lõik ja seal viidatud

varasem praktika). Normi kaitse-eesmärgi selgitamiseks tuleb analüüsida, kas hageja kaitsmine

ja temal tekkinud kahju ärahoidmine oli kostja rikutud sätte (kaitsenormi) eesmärk.

Ringkonnakohus leiab, et kui norm näeb otseselt ette kohustuse vältida liikluses kahju tekkimist

(LS § 14 lg 2) või kohustab teatava seadme või rajatise käitajat tagama selle ohutuse (eespool

p-s 9.2.3 viidatud SeOS ja EhS sätted), siis on normi eesmärk liikluses osaleva ning seadme või

rajatisega kokku puutuva asja kahjustamise vältimine. Seega oli hagejal tekkinud kahju

ärahoidmine loetletud normide eesmärk.

9.2.6. Kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahe on põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4

tähenduses. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non-põhimõtet.

Kui kostjale etteheidetav käitumine seisneb tegevusetuses (seadusega ette nähtud kohustuse

täitmata jätmine), saab põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada asendamismeetodit, mille abil

asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ja vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata.

Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole kostja käitumine kahju põhjuseks (Riigikohtu

8. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19 teine lõik ja seal viidatud varasem

praktika). Kui kostja oleks järginud eespool p-s 9.2.3 viidatud SeOS ja EhS sätteid, st

korraldanud läbipääsusüsteemi töö nõuetekohaselt ja turvaliselt, siis poleks hagejal kahju

tekkinud. Seega on kostja rikkumise ja kahju vahel põhjuslik seos. Samuti esineb põhjuslik seos

teetõkise tõusmise ja kahju vahel, mille ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 8.3.

9.2.7. Nagu märgitud eespool p-s 9.2.1, tuleb kostja süü tuvastamisel hinnata, kas ta oli

hooletu kostjat kohustava ja hagejat kaitsva sätte rikkumise suhtes. VÕS § 104 lg 3 kohaselt on

hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Süü puudumist pidi tõendama kostja, kes

tugineb hageja piisavale teavitamisele läbipääsusüsteemi korraldamise kohta. Maakohus hindas

kostja tõendeid hagejale erinevate kordade tutvustamise kohta ning sedastas põhjendatult, et

neist ei nähtu sellise korra tutvustamist, mille kohaselt territooriumilt väljumisel peab rohelise

fooritule süttimisel, tõkkepuu tõusmisel ja teetõkise alla laskumisel veel ootama enne liikuma

hakkamist värava avanemist. Õige on ka maakohtu arusaam, et teetõkise töötamise ja

rakendumise eripäradest oleks tulnud jagada igakülgset teavet kõigile, kes võivad selle

kasutamisega kokku puutuda, aga kostja seda ei tõendanud. Samuti kuulus kostja

hoolsuskohustuse hulka pääsla valve korraldamine nii, et oleks välistatud kahju tekkimine.

9 (10)

9.2.8. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt käitus kostja õigusvastaselt VÕS § 1045 lg 1 p 7

tähenduses ja täidetud on ka muud vastutuse eeldused. Seega pole enam vaja hinnata

õigusvastasust VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi ja vastavad põhjendused tuleb vaidlustatud otsusest

välja jätta (eelkõige p 19 viimane lause).

9.3. Ülejäänud osas ei ole kaebuse teine väide põhjendatud. Kohtul ei ole kohustust kostjale

selgitada, millised on mõistlikud viisid isikute teavitamiseks teetõkisest. Kostja võetud

meetmed ei olnud ilmselt piisavad, sest läbipääsusüsteemi senise korralduse tõttu tekkis hagejal

kahju. Hagejale kahju hüvitamist ei välista varem sarnaste vahejuhtumite puudumine.

9.4. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse kolmanda väitega hageja hooletuse ja enda osaluse

kohta kahju põhjustamisel.

9.4.1. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel

asjaoludel (esimene alternatiiv) või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (teine

alternatiiv), vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju

tekkimist. Vastavalt VÕS § 139 lg-le 2 kohaldatakse sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatut

mh juhul, kui kahjustatud isik jättis tõrjumata kahju tekkimise ohu (esimene alternatiiv) või

tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui temalt võis seda mõistlikult

oodata (teine alternatiiv). VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ei hinnata, kas kannatanu oli

hooletu või mitte, st kahjuhüvitist saab nimetatud sätte alusel vähendada ka siis, kui kannatanu

polnud süüdi kahju tekkimises (Riigikohtu 27. oktoobri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-14,

p 16 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Sisuliselt tuleb nimetatud sätete

kohaldamiseks hinnata, mil määral mõjutasid hagejast lähtuvad asjaolud kahju tekkimist (vrd

Riigikohtu 5. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 23 esimene lõik).

9.4.2. VÕS § 139 lg 1 esimene alternatiiv (kahjuhüvitise vähendamine kahjustatud isikust

tuleneva asjaolu tõttu) kohaldub juhul, kui kahju tekkimine on põhjuslikus seoses kahjustatud

isikust tuleneva asjaoluga (Riigikohtu 18. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-15364, p 15

teine lõik). Hagejal tekkis kahju mh seetõttu, et ta sõitis mootorrattaga teetõkise asukohta.

Ringkonnakohus leiab, et siiski mitte iga tegevus või toiming, mille teeb kahjustatud isik ja mis

moodustab osa kahjuni viinud sündmuste ahelast, ei ole kahjustatud isikust tulenev asjaolu VÕS

§ 139 lg 1 tähenduses. Eelkõige on hõlmatud asjaolud, mida kahjustatud isik peab mõistlikult

ette nägema ja arvesse võtma (vrd Riigikohtu 7. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-11524,

p 13 teine lõik). Mõlemad pooled väidavad, et käesoleva vaidluse põhjustanud juhtumiga

sarnast pole varem nende teada toimunud. Sellises olukorras ei pidanud hageja ette nägema

võimalust, et teetõkis hakkab tõusma ajal, mil sellel paikneb mootorratas.

9.4.3. VÕS § 139 lg 1 teine alternatiiv (kahju tekkis ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik

vastutab) ei ole asjakohane, sest hageja ei vastuta kostja hallataval territooriumil läbipääsu-

süsteemi nõuetekohase ja turvalise toimimise ega ka teetõkise liikumise eest.

9.4.4. VÕS § 139 lg 2 esimese alternatiivi (kahju tekitaja tähelepanu juhtimata jätmine

ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule) kohaldamise eeldus on, et kahju tekitaja ei teadnud

ega pidanud teadma kahju tekkimise ohust (Riigikohtu 18. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas

nr 2-17-15364, p 15 kolmas lõik). Väravasüsteemi toimise korraldamine ja korrashoid oli kostja

kohustus, mistõttu ei saa ta väita, et ei teadnud ega pidanud teadma kahju tekkimise ohust.

9.4.5. VÕS § 139 lg 2 teine alternatiiv (kahjustatud isik jättis tegemata kahju vähendava

toimingu) eeldaks käesoleval juhul, et hagejal oli kohustus või vähemalt võimalus käituda viisil,

mis oleks kahju vähendanud. Kostja on väitnud, et hageja pidanuks liikuma hakkamisega

ootama kuni värava avanemiseni. Samas nähtub eespool p-s 8.2 analüüsitud videost ja

maakohtu tuvastatud asjaoludest, et tõkkepuu langes enne, kui värav avanes piisavalt. Seega ei

oleks hageja saanud kostja kirjeldatud viisil toimida. Lisaks tuvastas maakohus, et hageja järgis

lubavat foorituld. Koostoimes ringkonnakohtu tuvastatuga tähendab see, et hageja valis

mõistliku käitumisviisi ega jätnud tegemata temalt oodatavat kahju vähendavat toimingut.

10 (10)

9.4.6. VÕS § 140 lg 1 võimaldab kahju hüvitamist piirata muudel kui VÕS §-s 139 nimetatud

asjaoludel, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt

ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu (Riigikohtu 19. märtsi 2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 28). Selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine.

9.4.7. Vahekokkuvõttena saab märkida, et hageja enda käitumine ei anna alust kostjalt välja

mõistetavat kahjuhüvitist vähendada.

9.5. Kaebuse neljas ja viies väide on ainetud, sest nendega ette heidetavaid rikkumisi

vaidlustatud otsusest ei nähtu. Maakohus hindas CC 20. septembri 2017 kirja vaidlustatud

otsuse p-des 9 ja 16 ning tegi sellest teiste tõenditega kooskõlas olevad järeldused, milleni

jõudmist ka piisavalt põhjendas. Ringkonnakohus märkis eespool p-s 9.2.7, et maakohus hindas

kostja tõendeid hagejale erinevate kordade tutvustamise kohta ning sedastas põhjendatult, et

neist ei nähtu sellise korra tutvustamist, mille kohaselt territooriumilt väljumisel peab rohelise

fooritule süttimisel, tõkkepuu tõusmisel ja teetõkise alla laskumisel veel ootama enne liikuma

hakkamist värava avanemist. Samuti ei nähtu eelviidatud kirjast ega ka teistest tõenditest kostja

soovitud asjaolu nagu oleks hagejale tehtud teatavaks või olema arusaadav läbipääsusüsteemi

toimimine nii, et kaardi võib registreerida alles pärast värava avanemist. Asja lahendamisel ei

omistanud maakohus tähtsust sellele, kas hageja viibis mereväebaasi territooriumil

õiguspäraselt. Hageja tugines valvuri hõivatusele muu tegevusega hagiavalduse p-s 9.4.

10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse.

11. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt

kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles 560 euro hüvitamist ja esitas

ärakirjad arvetest 4 t 45 min õigusteenuse eest tasumääraga 100 eurot/t (lisandub käibemaks).

Kostja leidis, et tegemist ei ole mõistliku ja põhjendatud ajakuluga ning palus kohtul määrata

menetluskulude jaotus vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja

esindaja ajakulu vajalik ja põhjendatud (sh kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 3 t

36 min ning ringkonnakohtu määrusega tutvumine ja seisukohta esitamine 1 t 9 min). Esindaja

tunnitasu määr on kohane. Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Neil

kaalutlustel saaks hageja taotleda apellatsioonimenetluse kuluna 570 euro (= 4 t 45 min × 100

+ 20%) hüvitamist. Hageja taotles sellest summast 560 euro maksmist, mille ringkonnakohus

kostjalt ka välja mõistab. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm