2-11-59868/167 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

27. märts 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-11-59868

Tsiviilasi

XX kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 12. veebruari 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood

XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Leino Biin

Võlausaldajad:

- Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaselts (registrikood

10625474), lepinguline esindaja Kristjan Vahar

- BB Finance OÜ (registrikood 11306564), lepinguline

esindaja Irina Metsler-Verner

- Bigbank AS (registrikood 10183757), lepinguline

esindaja Elari Arjakas

- Svea Finance AS (registrikood 11200943, lepinguline

esindaja Annika Mikson

- Tallinna

linn

(Munitsipaalpolitseiameti

kaudu),

lepinguline esindaja Meeli Alviste

- Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts

- Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline

esindaja Laura Kaseorg

- ITM Inkasso OÜ (registrikood 11100041), lepinguline

esindaja Pille Martin

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Mitte menetleda LS 2. detsembri 2019 seletust ja tagastada see esitajale.

2. Harju Maakohtu 12. veebruari 2019 määrus tühistada osas, millega maakohus

keeldus XX pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ning

teha tühistatud osas uus määrus.

3. Rahuldada XX taotlus kohustustest vabastamiseks.

4. Vabastada XX kohustustest, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist

30. jaanuaril 2012. Kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult

tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused.

5. Lõpetada kohustustest vabastamise menetlus.

2 (7)

6. Avaldada XX pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise kohta

teade väljaandes Ametlikud Teadaanded.

7. Määruskaebus rahuldada.

8. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 30. jaanuari 2012 määrusega kuulutati välja XX (võlgnik) pankrot.

Maakohus lõpetas 21. jaanuari 2013 määrusega pankrotimenetluse ja algatas võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse ning kohustas võlgnikku täitma usaldusisiku ülesandeid.

2. Võlgnik esitas 2. veebruaril 2018 maakohtule taotluse kohustustest vabastamise menetluse

lõpetamiseks ja kohustustest vabastamiseks, kuna möödunud on viis aastat kohustustest

vabastamise menetluse algatamisest. Usaldusisiku aruannetest nähtuvalt olid võlgniku

sissetulekud aastatel 2013 – 2017 kuude ja maksjate kaupa järgmised:

-

AS-st A 2013. aastal: jaanuar 432,13 eurot, veebruar 400,94 eurot, märts 350,49 eurot,

aprill 376,26 eurot;

-

Osaühingust A 2013. aastal: mai 160,61 eurot, november 164,40 eurot, detsember

164,40 eurot;

-

S AKTSIASELTSIST 2013. aasta detsember 141 eurot ja 2014. aastal: jaanuar

557,35 eurot, veebruar 371,29 eurot, märts 379,17 eurot, aprill 677,07 eurot, mai

685,40 eurot, juuni 478,25 eurot, juulis374,55 eurot, august 643,77 eurot, september

623,07 eurot;

-

P OÜ-st 2015. aastal: mai 509,68 eurot, juuni 329,85 eurot, juuli 495,38 eurot, august

641,99 eurot, september 696,12 eurot, oktoober 652,66 eurot, november 581,57 eurot,

detsember 577,19 eurot;

-

S AKTSIASELTSIST 2016. aastal: märts 227,63 eurot, aprill 708,90 eurot, mai

667,88 eurot, juuni 322,12 eurot, juuli 639,78 eurot, august 609,96 eurot, september

526,34 eurot, oktoober 280,17 eurot, november 437,37 eurot, detsember 399,98 eurot

ning 2017. aastal: jaanuar 414,42 eurot, veebruar 732,07 eurot, märts 208,88 eurot,

aprill 481,06 eurot, mai 555,68 eurot, juuni 665,52 eurot, juuli 647,55 eurot, august

558,94 eurot, september 556,29 eurot, oktoober 503,75 eurot, november 516,18 eurot,

detsember 591,72 eurot.

Võlgniku ülalpidamisel olid alaealine laps ja sügava puudega abikaasa (edaspidi: abikaasa) ning

tal ei jäänud raha üle võlausaldajatele maksmiseks.

3 (7)

3. Võlausaldajad olid seisukohal, et menetlus tuleb lõpetada ja võlgnik tuleb jätta kohustustest

vabastamata. Võlgnik pole täitnud oma kohustusi ja on põhjendamatult jätnud tegemata

väljamaksed võlausaldajatele, kuigi oleks saanud neid teha.

MAAKOHTU MÄÄRUS

4. Maakohus lõpetas 12. veebruari 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse ja jättis võlgniku kohustustest vabastamata.

4.1. Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest

vabastamast, kui võlgnik rikkus süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustas

sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise

takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku

süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4

kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104

lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või

lõpetamisel. PankrS § 173 lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult

tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. PankrS § 173 lg 2

kohustab võlgnikku viivitamatult teatama mh kohtule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest,

mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu nõudel teavet oma tegevuse või

selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.

4.2. Maakohus tuvastas, et võlgnik esitas kohtule andmeid puudulikult, jättis põhjendamatult

tegemata väljamaksed ega oska selgitada teatavate summade laekumisi. Võlgniku sissetulek oli

2014. aasta aprillis, mais, augustis, septembris ning 2015. aasta septembris ja oktoobris selline,

mille järgi tulnuks väljamakseid teha. Lisaks laekus 9. jaanuaril 2015 võlgniku kasutatavale

arvelduskontole 4882,18 eurot. Võlgnik ei suutnud ärakuulamisel selgitada, millisel alusel või

kellelt ta selle summa sai, samuti ei kajastanud ta seda sissetulekuna. Lisaks ei suutnud võlgnik

ärakuulamisel selgitada, kellele on tehtud arvelduskontolt väljamakseid (nt 9. jaanuaril 2015

SK-le 115 eurot). Samuti ei suutnud võlgnik arusaadavalt selgitada ega põhjendada abikaasale

9. jaanuaril 2015 tehtud ülekannet 352,20 euro ulatuses. Vastuoluline on ka teave juuni 2017

sissetuleku kohta. Võlgnik märkis sissetulekuks 665,52 eurot, kuid arvelduskontodelt nähtub,

et tegelikult laekus 1570,63 eurot. Võlgnikul puudub õigus ise määrata, milline summa lugeda

sissetulekuks ja milline mitte. Töötukassalt saadud hüvitis on saamata jäänud töötasu katteks ja

selle arvestamata jätmine sissetulekuna pole põhjendatud.

4.3. Abikaasat ei saa käsitleda ülalpeetavana, kelle kasuks peab võlgnikule jääma seaduses

sätestatud ulatuses summa, millele ei saa sissenõuet pöörata. Seega arvestas võlgnik ebaõigesti

sissetuleku suurust, millele ei saa sissenõuet pöörata ja ta pidanuks tegelikult tegema

väljamakseid. Selliselt on võlgnik vähemalt raskelt hooletult oma kohustusi rikkunud.

4.4. Maakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) § 16 lg-tele 1 ja 2, § 15 lg-tele 1 ja 2.

Mõlemad abikaasad peavad üldjuhul nii oma tööpanuse kui ka töötamisest või varalt teenitud

sissetuleku, selle puudumise korral aga neile kuuluvate varaesemete arvel rahuldama kõigi

perekonnaliikmete vajadused ning kandma ühise majapidamise vajalikud kulud. Abielulises

kooselus lepivad abikaasad omavahel kokku, kes, kui suures ulatuses ja kuidas perekonna

ülalpidamisse panustab, sh ei pea nad tingimata võrdselt panustama, vaid kumbki abikaasa võib

perekonna eluvajaduste rahuldamisse panustada ka oma võimete, võimaluste ja varalise

seisundi kohaselt. Eeltoodut arvestades sõltuvad perekonna, sh abikaasade elutingimused ja

ülalpidamiskulude suurus otseselt abikaasade varalisest seisundist ja omavahelistest

kokkulepetest kooselu korraldamisel ja ülalpidamiskulude suuruse kujundamisel.

4.5. Eeltoodust nähtuvalt pole kindlaks määratud abikaasa elatise suurust. Võlgnikuga koos

elava abikaasa ülalpidamise kulude suurus sõltub mh sellest, mis sissetulekuid (sh toetusi) saab

võlgniku abikaasa. Võlgnik pole eeltoodut arvesse võtnud enda sissetulekult seaduse alusel

väljamaksmisele kuuluvaid summasid arvestades. Nii toimides rikkus võlgnik oma kohustusi.

4 (7)

4.6. Kuivõrd võlgnik ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning

on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata kahjustades sellega võlausaldajate huve, tuleb

võlgnik kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ja keelduda võlgniku pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest vabastamisest.

MÄÄRUSKAEBUS

5. Võlgnik esitas 13. veebruaril 2019 taotluse menetlusabi korras määruskaebuselt riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks vaidlustatud määruse peale

määruskaebuse esitamisel. Maakohus jättis taotluse 20. märtsi 2019 määrusega rahuldamata.

Kohtute infosüsteemi andmetel märkis maakohus juba enne selle määruse tegemist, täpsemalt

2. märtsil 2019 vaidlustatud määrusele jõustumise ja kinnitas seda hiljem elektroonilise

jõustumismärkega määrusel 18. septembril 2019.

6. Tallinna

Ringkonnakohus

tühistas

17. septembri 2019

määrusega

maakohtu

20. märtsi 2019 määruse osas, milles maakohus keeldus andmast võlgnikule riigi õigusabi.

Maakohus rahuldas selles osas taotluse 7. oktoobri 2019 määrusega.

7. Võlgnikule

riigi

õigusabi

korras

määratud

esindaja

esitas

30. oktoobril 2019

määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue määrusega vabastada ta

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

võlgnik täitis PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova

tegevusega. Võlgnik on kogu aeg tööl käinud, v.a. ajavahemik oktoober 2014 –

veebruar 2015, kui ta oli töötu. Töötamise ajal sai võlgnik töökohale vastavat tavaliselt

makstavat töötasu, millest ei piisanud võlakohustuste täitmiseks. Samuti ei ole võlgnik

tulevikus võimeline võlakohustusi täitma;

-

PankrS § 173 lg 5 kohaselt ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest

tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Võlgnikul on seadusest tulenev lapse ülalpidamise

kohustus. Suurendades lapse üllapidamise kohustuse võrra mittearestitavat summat

⅓ osas kuupalga alammäärast, tekkis esimest korda 2018. aasal olukord, kus osa sisse-

tulekust oleks olnud võimalik täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 järgi arestida.

Kui aga arvesse võtta seadusega sätestatud minimaalset elatise määra ühele lapsele

(poolt kuupalga alammäära), siis võlgniku palgast kinnipidamisi ei oleks saanud teha;

-

abikaasal on tuvastatud sügav puue ja töövõime kaotus 100%. PKS § 96, § 97 p 3 ja

§ 98 lg 2 koosmõjust tulenevalt on võlgnik kohustatud andma ülalpidamist

töövõimetule abikaasale. Arvestades seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust, ei

olnud võlgnikul võimalik võlakohustusi võlausaldajate ees täita;

-

võlgniku lapse pangakontole 9. jaanuaril 2015 laekunud raha ei ole võlgniku tulu, mille

arvelt oleks saanud kohustusi täita. Abikaasa sugulased tegid ülekande pere aitamiseks

korteri kommunaalkulude tasumiseks ajal, kui võlgnik oli töötu. Samuti ei saa lapse

kontolt kantud summat lugeda võlgniku vahendite arvelt kolmandale isikule kantud

summaks. Tegemist oli lastevanemate raha ülekandega lapse klassi üritusteks;

-

võlgniku töötasu juunis 2017 oli 665,52 eurot. Samal kuul laekus Töötukassast

tööandja maksejõuetuse tõttu kindlustushüvitis 905,11 eurot. Sellele summale TMS

§ 131 kohaselt sissenõuet ei pöörata.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlausaldajatele tähtaja sellele

vastamiseks. Võlausaldajad vaidlesid kaebusele vastu.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 12. novembril 2019.

5 (7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 67 lg-ga 2 ning § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Määruskaebus

kuulub rahuldamisele. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

10. Ringkonnakohus ei menetle TsMS § 236 lg 1 alusel LS 2. detsembril 2019 esitatud seletust,

kuna ta ei ole käesoleva menetluse osaline. Elektrooniliselt esitatud taotlus tagastatakse samal

viisil nagu see esitati.

11. Võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle

majanduslik olukord on eriti raske ja peaks lõpptulemuses võimaldama võlgnikule uue

majandusliku alguse ning andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja

sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 14. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12).

Maakohus lähtus põhimõtteliselt õigesti sellest, et PankrS § 173 lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul

mh järgmised kohustused: võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja,

kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima; viivitamatult teatama kohtule igast elu- ja

tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu nõudel

teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.

12. PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku

kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

49-16, p 15). Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast mh juhul, kui võlgnik rikkus

süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve (PankrS

§ 175 lg 2 p 2). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas

peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku

kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17. aprilli 2013

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; 14. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-

11, p 12).

PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks tuvastada, et:

-

võlgnik on PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud,

-

võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning

-

võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve.

Kohustustest vabastamisest keeldumise aluseks saavad olla üksnes need rikkumised, mis

võlgnik paneb toime võlgniku rollis, mitte iseenda usaldusisiku rollis.

13. Maakohus keeldus vaidlustatud määrusega PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel füüsilisest isikust

võlgnikku tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast, kuna võlgnik oli

kohtu hinnangul rikkunud süüliselt oma PankrS § 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud

sellega võlausaldajate huve. Maakohtu peamine etteheide on, et võlgnik esitas kohtule andmeid

puudulikult, jättis põhjendamatult tegemata väljamaksed ega oska selgitada teatavate summade

laekumisi.

14. Võlgnikul on õigus jätta PankrS § 173 lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele

seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata. PankrS § 173 lg 4 järgi peab usaldusisik sama

paragrahvi kolmandas lõikes nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25%, kui kohus ei ole

määranud teisiti. Võlgniku sissetulekud, millele ei saa pöörata sissenõuet, on loetletud TMS

§ 131 lg-s 1. TMS § 132 lg 1 järgi ei saa üldjuhul arestida ka sissetulekut või selle osa, mis ei

ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva

sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist,

suureneb mittearestitav summa PKS § 132 lg 2 alusel iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku

võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet.

6 (7)

14.1. Seega olukorras, kus võlgnik täidab ise usaldusisiku kohustusi, võib ta töö- või

teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulust või ettevõtlusest saadud tulust jätta

endale selle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata

sissenõuet (PankrS § 173 lg 5) või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale

(25%), kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt

Riigikohtu 11. jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 13.2). Ülejäänud tulu arvelt

tuleb võlgnikul täita pankrotivõlausaldajate pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid osas,

mille ulatuses võlausaldajal jäi pankrotimenetluses raha saamata. Selle tuluosa arvelt ei saa täita

muude võlausaldajate nõudeid.

14.2. PankrS § 173 lg-s 4 nimetatud kohustuse täitmiseks tuleb tuvastada võlgniku tulu suurus

ja selle põhjal hinnata, kas võlgnik jättis endale tulust suurema osa kui seaduse või

kohtumäärusega ette nähtud. Võlgniku sissetuleku kohta seni esitatud tõenditest on näha, et

võlgniku sissetulek on olnud kuude lõikes muutlik, jäädes keskmiselt alammäära piirile.

14.3. Kuupalga alammäär 2013. aastal oli 320 eurot, 2014. aastal 355 eurot, 2015. aastal

390 eurot, 2016. aastal 430 eurot ja 2017. aastal 470 eurot. TMS § 132 lg-st 2 tuleneb, et kui

võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb

mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus,

välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet.

14.4. Maakohus leidis ekslikult, et võlgnik ei pea oma sügava puudega ja 100% töövõimetut

abikaasat üleval pidama. PKS § 16 lg 1 näeb ette, et abikaasad on vastastikku kohustatud oma

tööga ja varaga perekonda ülal pidama. Sama paragrahvi teise lõike järgi hõlmab perekonna

ülalpidamine tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud

ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste

tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused). Seega PKS

§ 16 lg 2 ja § 98 lg 2 koosmõjust tulenevalt on abikaasa õigustatud ülalpidamist saama. Lisaks

on PKS § 97 p 1 järgi ülalpidamist õigustatud saama võlgniku alaealine laps.

14.5. Arvestades võlgniku ülalpidamist vajavat kahte isikut, oleks võlgnik saanud seaduse

kohaselt 2013. aastal igakuiselt jätta endale 533,33 eurot, 2014. aastal 591,67 eurot,

2015. aastal 650 eurot, 2016. aastal 716,67 eurot ja 2017 aastal 783,33 eurot. Nähtuvalt

võlgniku aruannetest on tema pere kulud ühes kuus olnud sedavõrd suured, et igakuistest

sissetulekutest ei ole olnud võimalik võlausaldajatele võlgnevusi tasuda.

14.6. Maakohus viitas, et võlgniku kasutatavale pangakontole laekus 9. jaanuaril 2015 summa,

mille arvelt oleks saanud võlausaldajate ees tekkinud kohustusi täita. Nähtuvalt pangakonto

väljavõttest ja võlgniku selgitusest ei ole tegemist võlgniku kontoga, vaid pere ühise kontoga,

kuhu laekuvad perekonna ülalpidamiseks vajalikud summad (võlgniku sissetulek, tema

abikaasa sissetulek, lapsele laekuvad summad). Kui sama konto kasutab terve pere ühiselt, siis

puudub alus väita, et võlgnik varjas oma sissetulekut. Pangakonto väljavõttest ei nähtu, et

9. jaanuaril 2015 laekunud 4882,18 eurot on just võlgnikule määratud summa.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas järeldada, et võlgnik oleks oma

kohustusi rikkunud. Võlgniku kohustuste rikkumiseks võib pidada seda, kui võlgnik oma

sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2019

määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Võlgnik pole sissetulekuid vähendanud ega vara

varjanud. Kui võlgnikul ka on igakuiseid kohustusi rohkem kui sissetulekuid, ei tähenda see

veel, et ta kahjustab tahtlikult võlausaldajaid.

16. Nagu tuleneb eespool p 12 esimeses lõigus viidatud kohtupraktikast, saab füüsilisest isikust

võlgniku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta, kui tema käitumises on

raskelt süülise käitumise tunnuseid. Seega ei piisa pelgalt hooletust käitumisest ja võlgniku

kohustuste rikkumine peab olema toimunud vähemalt raskelt hooletult.

7 (7)

VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata

jätmine ning lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel,

täitmisel või lõpetamisel. VÕS § 104 lg 4 mõttes tuvastatakse raske hooletus objektiivsete

kriteeriumite alusel. Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist,

mistõttu peaks raskelt hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule

mõistlikult vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest

vabastamise menetluse kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks

täitma PankrS § 173 lg 1 sätestatud kohustusi hoolas võlgnik (vt nt Tartu Ringkonnakohtu

1. juuni 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-08-63521, p 14). Toimikust nähtuvalt ei ole võlgniku

käitumises raskelt süülise käitumise tunnuseid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlgnik

käitunud pahatahtlikult, vaid oma võimaluste ja teadmiste piires parimal võimalikul viisil.

17. Eeltoodust

tulenevalt

peab

ringkonnakohus

võimalikuks

vabastada

võlgnik

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

18. PankrS § 175 lg 7 kohaselt avaldab kohus võlgniku kohustustest vabastamise teate

väljaandes Ametlikud Teadaanded.

19. Maakohus rikkus TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja § 173 lg 2 ning § 463 lg 2 kaudu

kohalduvat § 438 lg 2, kui jättis otsustamata menetluskulude jaotuse. Kohustustest vabastamise

menetluse lõpetamise lahend on menetlust lõpetav lahend eelviidatud sätte tähenduses. Selle

rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada.

Võlgniku

menetluskulud

seoses

tema

taotlusega

kohustustest

vabastamiseks

ja

määruskaebusega jäävad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel võlgniku enda kanda. Kuivõrd

võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks kuulub rahuldamisele ja võlausaldajate

vastuväited ei ole edukad jäävad võlausaldajate menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus

TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei

ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Võlgniku esindaja tasutaotluse lahendab kohus täna

eraldi määrusega.

20. Lisaks on maakohus ekslikult märkinud vaidlustatud määruse jõustunuks. Võlgniku

13. veebruari 2019 menetlusabi taotlus esitati määruskaebuse esitamise tähtaja jooksul ja sellest

nähtus piisava selgusega määruse vaidlustamise tahe. Esindaja koostatud 30. oktoobri 2019

põhjendustega kaebusele pole maakohus hilinemist ette heitnud, pealegi märkis maakohus nii

kohtute infosüsteemi kui ka määrusele jõustumise juba enne selle esitamist. TsMS § 466 lg 3

esimene lause sätestab, et määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, jõustub, kui seaduse

järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud

lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata. Kuna vaidlustatud määruse peale sai esitada

määruskaebuse, siis ei ole see jõustunud.

21. PankrS § 175 lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/allkirjastatud digitaalsel/

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm