3-19-707/16 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. märts 2020, Tartu

Haldusasja number

3-19-707

Haldusasi

Rainer Viidingu kaebus Tartu Vangla 4. veebruari 2019. a

käskkirja nr 6-1/176 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. augusti 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Rainer Viidingu apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Rainer Viiding

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Rainer Viidingu apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. augusti

2019. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. aprill 2020.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kohaldas 4. veebruari 2019. a käskkirjaga nr 6-1/176 kinnipeetav Rainer Viidingu

suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga

tegelemise

keelamist

ja

eraldatud

lukustatud

kambrisse

paigutamist.

Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise põhjuseks olid 4. veebruaril 2019 toimunud kaks intsidenti,

milles kaebaja ei allunud vangla ametniku korraldusele ja väljendas valjuhäälselt ebatsensuurseid

väljendeid kasutades pahameelt ametnike aadressil ühes kaebaja varasema käitumisega, kus

kaebaja näitas üles allumatust temale antud korralduste täitmisel ning lugupidamatust, mis kohati

muutus konfliktseks ja ähvardavaks korraldusi andnud ametnike suhtes.

2. Pärast vastustajale esitatud vaide läbi vaatamata jätmist esitas kaebaja halduskohtule kaebuse

Tartu Vangla 4. veebruari 2019. a käskkirja nr 6-1/176 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt 4. veebruaril 2019 vastustaja ametnik Merlis Toom süüdistas kaebajat alusetult,

ei hinnanud olukorda objektiivselt ja rikkus kaebaja õigusi. M. Toomil ei olnud otsuse tegemiseks

volitusi. Kaebajal ei olnud enne 4. veebruari ühtegi kehtivat karistust. Kaebaja ei olnud ka ohtlik.

Kodukorra kohaselt peab aga olema süstemaatiline rikkuja, et rakendada VangS §-i 69.

3. Vastuses kaebusele vaidles Tartu Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et tulenevalt VangS § 69 lg-st 4 ning justiitsministri 30. novembri 2000. a

määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 12 lg-st 1 on üksuse juhi

pädevuses teha muuhulgas otsus VangS § 69 lg 4 alusel.

Nõustuda ei saa, et üksuse juht on kohaldanud täiendavaid julgeolekuabinõusid alusetult, kuna ühe

meetmete kohaldamise asjaoluna arvestatud teo eest määratud distsiplinaarkaristus tühistati.

VangS § 69 lg 1 grammatiline tõlgendamine ei anna alust järeldada, et julgeolekuabinõude

kohaldamiseks peab olema kinnipeetavat nende nõuete rikkumiste eest karistatud ning karistused

peavad olema kehtivad. Sellise nõude olemasolu muudaks täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise kui isikute elu ja tervise kahjustamise ennetamiseks ning vangla julgeoleku

tagamiseks mõeldud meetme sisutühjaks ja mõttetuks, kuna ohu ennetamiseks on vajalik

reageerida koheselt, mida rikkumise osas algatatud menetluse tulemuse ootamine ilmselgelt ei

võimaldaks. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte

karistuslikul eesmärgil. Käskkirjast nähtuvalt on kaebaja tegevus olnud jätkuv ning vangla

julgeolekut ohustav.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. 29. augusti 2019. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. Otsust põhjendas

halduskohus järgnevalt.

5. VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik

julgeolekuabinõu kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud

täiendavatest julgeolekuabinõudest. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea

esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa

kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust.

6. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud

põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Vaidlustatud käskkirjas kirjeldatu andis

vastustajale aluse põhjendatud kahtluseks, et tõenäoliselt võib kaebaja osutuda ohtlikuks vangla

julgeolekule või toime panna raskeid õigusrikkumisi. Vastustaja on veenvalt põhjendanud, et

konflikti olukordades võib kaebaja käituda verbaalselt agressiivselt ning ohustada seeläbi kõiki

enda ümbruses olevaid isikuid, eelkõige ametnikke.

7. Vastustaja on arvestanud ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis

tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1) ning

teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja

vabaduste täiendava piiramisega. Iga rakendatud meetme kohta on esitatud põhjendus, mida

soovitakse meetmega ära hoida ja miks on selle rakendamine vajalik. Ei ole alust väita, et

rakendatud meetmed ei olnud julgeolekuohu ja uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu

tõrjumiseks kohased ja vajalikud.

8. Tartu Vangla 4. veebruari 2019. a käskkiri nr 6-1/176 on õiguspärane, antud pädeva

haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne ning vastab

vorminõuetele. Käskkirja on allkirjastanud Tartu Vangla üksuse juht M. Toom, kelle pädevuses

oli vastavalt VSkE § 12 lg-le 1 allkirjastada kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise käskkiri. Pealegi ei tooks sisepädevuse (HMS § 8 lg 2) rikkumine haldusakti andmisel

kaasa haldusakti tühisust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. R. Viiding esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

10. Kaebaja on seisukohal, et kohus ei ole kontrollinud vastustaja poolt kaalutusreeglite järgimist

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel. Kohus ei ole arvestanud, et kaebaja

põhjendas julgeolekuabinõude õigusvastasust sellega, et kaebaja on hiljem talle etteheidetud

rikkumises õigeks mõistetud. Enne meetme rakendamist ei olnud kaebajal ühtegi kehtivat

distsiplinaarkaristust. Vangla tegi kaalutlusvea, kuna arvestas kaebaja esmase rikkumisega ja kahe

eelneva käskkirjaga, mille kohus oli tühistanud. Lisaks on alusetult tuginetud vastustaja ametnike

ettekannetele. Ettekandeid ei tohi kasutada, sest need on menetluse aluseks.

11. Viru Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud kaebuse rahuldamata.

Halduskohus on ammendavalt ja selgesti jälgitavalt selgitanud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist, kaalutluse teostamist meetme rakendamisel ja seostanud tuvastatud asjaolud

õigusnormis kirjeldatutega. Ringkonnkohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ning

vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

13. Apellatsioonimenetluses on kaebaja põhiväiteks, et kaebajale enne vaidlusalust intsidenti

määratud distsiplinaarkaristus on tühistatud ning varasema karistatusega arvestamisel on vangla

seega lähtunud lubamatutest kaalutlustest. See kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti

andmiseni.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

14. Riigikohus on EIK praktikale tuginedes selgitanud1, et üksikvangistusena on käsitatav nii

kinnipeetava distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine. Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele

pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on

seotud VangS § 69 lõikes 1 sätestatud alustega (st eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule)

ning VangS § 69 lõike 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui

langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud. Täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgist

tulenevalt ei saa nende kohaldamist lõpetada pelgalt kaebaja õiguste riive leevendamiseks, sest

vangla julgeoleku tagamise vajadus võib olla kaalukam kui kinnipeetava kohustus taluda talle

seatud lisapiiranguid.

15. Vastavalt VangS § 69 lg-le 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale,

kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma

tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele

isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske

õiguserikkumise ärahoidmiseks.

Seega ei avaldata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega distsiplinaarkaristusele sarnast

hukkamõistu kinnipeetava käitumisele. Sama intsidendi eest distsiplinaarkaristuse määramine või

varem määratud kehtiv(ad) distsiplinaarkaristus(ed) ei ole täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise eelduseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel ja seejärel

meetme valikul peab vangla veenduma, et asjaolud kogumis kinnitavad vähemalt ühe VangS § 69

lg 1 loetletud aluse esinemist. Selliselt võib meetme kohaldamine olla küll reaktsiooniks

kinnipeetava käitumisele (m.h sellisele käitumisele, mis tingib distsiplinaarmenetluse alustamise),

kuid meetme kohaldamine on suunatud tulevikku, selle otstarbeks on tagada ebasoovitava olukorra

või tagajärje ärahoidmine ja/või kordumine tulevikus.

1 Vt RKHK 4. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-15-2943 (p 16 ja selles viidatud praktika).

16. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel samas ei olegi vastustaja

tuginenud kaebaja varasemale karistatusele distsiplinaarrikkumiste eest. Kaevatavas käskkirjas on

nimetatud ja kirjeldatud kaebajaga seotud intsidente, mis leidsid aset 19. ja 27. septembril 2018.

Viimase intsidendi eest karistati kaebajat kartserisse paigutamisega seitsmeks ööpäevaks Tartu

Vangla 25. oktoobri 2018. a käskkirjaga nr 6-2/917, kuid 31. jaanuari 2019. a käskkirjaga nr 6-2/55

tunnistas

vastustaja

selle

käskkirja

kehtetuks

menetlusnormide

rikkumise

tõttu

distsiplinaarmenetluse läbiviimisel. Seega tunnistas vastustaja kehtetuks käskkirja, millega

kaebajale määrati distsiplinaarkaristus, enne kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist. See aga ei takistanud distsiplinaarkaristuse määramisele viinud intsidendi

arvestamist täiendavate julgeolekuabinõue kohaldamise otsustamisel. Seaduses ei ole sätestatud

keeldu arvestada kinnipeetava käitumisega kehtetuks tunnistatud distsiplinaarkaristuse

määramiseni viinud intsidendis. Asja materjalidest ilmneb, et kaebaja ise ei eita varasemate

intsidentide toimumist, kuid leiab, et teda provotseeriti konfliktile valvuritega ja lisaks ei ole tema

käitumist ja kasutatud väljendeid õigesti kirjeldatud.

19. septembril ja 27. septembril 2018 toimunud intsidentide täpne kirjeldamine vaidlustatud

käskkirjas ei ole viimase õiguspärasuse seisukohalt aga määrava tähtsusega. Oluline on, et

konfliktsituatsioon aset leidis ning kaebaja selle käigus agressiivselt käitus.

17. Tühistatud haldusakti andmisel kogutud tõendite kasutamine täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel ei ole keelatud VangS järgi ega haldusmenetluses üldiselt. Kaebaja leiab alusetult,

et kaevatava käskkirja andmisel oli keelatud tugineda vastustaja ametnike ettekannetele, milles

kirjeldati 19. ja 27. septembril 2018 toimunud intsidente. Vastavalt haldusmenetluse seadusele

võib tõendiks olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja

ütlus ning eksperdi arvamus. Seega on vastustaja ametnike ettekanded lubatavad tõendid kaebaja

suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel. Ettekannete tõendina välistamine paneks

vastustaja ilmselgelt ebamõistlikku olukorda, kus kinnipeetava käitumise, eelkõige verbaalsete

rünnete ja konfliktide, tõendamine ja vastavalt nendest lähtuvalt ennetavate meetmete

kohaldamine oleks võimatu või ebamõistlikult koormav.

Käesoleval juhul ei ole kaebaja ise eitanud intsidentide toimumist 19. ja 27. septembril 2018 ega

ka 4. veebruaril 2019. Seega ei ole alust lugeda ettekandeid tõendina mitteusaldusväärseteks

põhjusel, et neis oleks ilmselgelt tõele mittevastavaid andmeid esitatud. Tegemist on olnud

tõepoolest nn sõna sõna vastu olukordadega, kuid see ei tähenda automaatselt, et osas, milles

kaebaja ei nõustu vastustaja ametnike ettekannetes tooduga, tuleks viimased ebausaldusväärseks

lugeda. Kaebaja ei ole esile toonud muid asjaolusid, millest järelduks ettekannete

ebausaldusväärsus. Nendel asjaoludel ei ole vastustajale etteheidetav kaebajaga toimunud

intsidentidele kui ebaõigetele faktilistele asjaoludele tuginemine täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel.

18. Ekslik on kaebaja arusaam, et kehtiva(te) distsiplinaarkaristus(t)e puudumine välistas

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, kuna varasemate karistuste puudumisel ei saa

kaebajat pidada vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja süstemaatiliseks rikkujaks.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alusena ei ole vastustaja tuginenud sellele, et

kaebaja süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, vaid

kokkuvõtvalt sellele, et kaebaja käitumine 4. veebruaril 2019 ja sellega seotud emotsionaalse pinge

tõttu tuleb kaebajast lähtuva ründe tõenäosust pidada tavapärasest märkimisväärselt kõrgemaks,

s.t et kaebaja on ohtlik vangla julgeolekule. Ka sellel juhul on VangS § 69 lg 1 järgi lubatav

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Sättes on antud loetelu meetmete kohaldamise

alternatiivsetest alustest. See ilmneb loendi liikmete eraldamiseks kasutatud sõnadest „või“ ning

„samuti“. Neist järeldub, et loendi liikmetel on normi kohaldamise tähenduses sarnane toime,

teisisõnu ei ole täiendavate julgeolekuabinõude alus sätestatud mitme asjaolu samaaegse esinemise

nõude kaudu. Seetõttu on kaevatavas käskkirjas kirjeldatud varasemad intsidendid olulised üksnes

seetõttu, et kinnitavad järeldust, et kaebaja võib sattuda konflikti vastustaja ametnikega. Vastavalt

ei ole määrav, kas käskkirjas on intsidente detailideni õigesti kirjeldatud, vaid eelkõige fakt, et

19. septembril ja 27. septembril 2018 konflikt aset leidis.

19. Seega ei ole vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel arvestanud

ebaõigete faktiliste asjaoludega ega teinud kaalumisviga tuginedes meetmete kohaldamise

otsustamisel või meetmete valikul kehtetuks tunnistatud distsiplinaarkaristusele.

20. Halduskohus on kohtupraktikale tuginedes põhjendatult selgitanud, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine ja valik on prognoosotsus. Selle tegemisel ei ole nõutav, et

kaebajale omistatav käitumine ja sellest tehtud järeldused oleks kinnitust leidnud

distsiplinaarkaristuse määramiseks nõutava tõendamis- ja põhjendamisstandardi järgi. Piisav on,

kui faktilistest asjaoludest ilmneb põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib käituda vangla julgeolekut

ohustavalt. Sellist kaebajast lähtuvat ohtu ongi vastustaja vaidlustatud käskkirjas põhjendanud,

selgitades muu hulgas iga kohaldatud meetme kohta eraldi, miks ja kuidas see vähendada aitab

ohtu vangla julgeolekule. Kaebaja ei ole vastustaja ega halduskohtu arutluskäiku kahtluse alla

seadnud, leides apellatsioonkaebuses üksnes, et vastustaja on järelduste tegemisel tuginenud

ebaõigetele asjaoludele. Ka ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et vastustaja oleks kaebaja

käitumisest ebaõigesti järeldanud ohtu vangla julgeolekule või rakendanud ohu tõrjumiseks

sobimatuid või kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaid meetmeid. Seetõttu ringkonnakohus

käskkirja õiguspärasust selles osas täiendavalt ei analüüsi ning nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega.

Kuna ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et kaebaja varasema karistatusega seotud

asjaolude arvestamisel ei ole vastustaja kaalumisviga teinud, siis tuleb pidada vaidlustatud

käskkirja tervikuna õiguspäraseks.

21. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. augusti 2019. a otsus

muutmata.

22. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis tulenevalt 109 lg 1 ls 3 järgi

kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/