3-19-342/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.03.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-342

Haldusasi

XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.02.2019

otsuse nr 15.2-9/40-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja Aleksandr Gamazin

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Margot Pellmas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.12.2019 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 06.12.2019

otsuse nr 3-19-342 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.04.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-19-342

2(10)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik XX (sünd XX.XX.XXXX) esitas Eesti Vabariigi

Peakonsulaadile Peterburis 24.07.2017 taotluse esmakordse Eesti kodaniku passi ja

isikutunnistuse väljastamiseks seoses põlvnemisega Eesti kodakondsusesse kuuluvast isast YY-

st (mõnes dokumendis ka YY).

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) küsis XX-lt täiendavaid selgitusi ja tõendeid ning tegi VF

ametiasutustele päringuid, et kontrollida isikut tõendavate dokumentide väljastamise

seaduslikku alust. Menetlustähtaegasid pikendati erinevatel põhjustel korduvalt. PPA soovitas

taotlejal esitada põlvnemise tõsikindlaks tõendamiseks DNA-analüüsi ekspertiisiakt, mida

taotleja ei teinud.

3. PPA keeldus 12.02.2019 otsusega nr 15.2-9/40-1 XX-le Eesti kodaniku passi ja

isikutunnistuse väljastamisest.

XX soovis Eesti kodaniku dokumente taotledes tõendada, et ta omandas kodakondsuse sünniga

oma isa YY (sünd XX.XX.XXXX) kaudu, kes on Eesti kodanik. YY-le on välja antud Eesti

kodaniku isikut tõendavad dokumendid ja ta on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga.

YY-st põlvnemise tõendamiseks esitas taotleja temale 23.06.2017 korduva dokumendina

väljastatud sünnitunnistuse ning 15.06.2017 välja antud isaduse tuvastamise tunnistuse, mille

kohaselt on YY tunnistatud XX isaks. Kuna nimetatud dokumentidest ei nähtunud, mille alusel

isaduse tuvastamine oli toimunud, edastas XX PPA palvel hiljem Kirovski linna

Perekonnaseisukonna 17.08.2017 teatise, millelt nähtub, et isaduse tuvastamise akt koostati

15.06.2017 lapse ema ja isa ühise avalduse alusel.

Taotleja väidetes on palju küsitavusi ja vastuolusid. Taotleja esitas PPA-le ebaõigeid andmeid,

väites, et esialgses sünniaktis puudusid andmed isa kohta. Algselt oli sünniakti isana kantud

DD, kes oli taotleja sündimise ajal abielus tema ema AA-ga (abielu kestis 1972–1978). 1978.

a-l abiellus taotleja ema NN-ga, kes lapsendas taotleja 1981. a-l (abielu kestis 1978–1992).

Peterburi kohus eemaldas 12.04.2017 otsusega taotleja soovil tema sünniaktist NN andmed,

sest viimane ei olnud taotleja väitel tema bioloogiline isa. XX ema nendes toimingutes ei

osalenud, kuid nõustus nendega. NN oli selleks ajaks surnud. Selgus sünniandmetes saabus

pärast PPA korduvaid järelepärimisi. Seejuures andis taotleja täiendavaid selgitusi alles siis,

kui PPA oli tuvastanud mõne uue asjaolu.

Väide, et XX taotles sünniaktist NN andmete kustutamist põhjusel, et viimane ei ole tema

bioloogiline isa ja ei osalenud tema kasvatamises, ei ole eluliselt usutav. NN lapsendas taotleja

1981. a-l ning oli tema emaga abielus 1992. a-ni. Ei ole arusaadav, miks NN taotleja lapsendas,

kui ta ei soovinud tema kasvatamises osaleda. Ka jättis taotleja pärast isaduse tuvastamist enda

perekonnanimeks X ega muutnud seda bioloogilise isa järgi Y.

Taotleja väited aja kohta, millal ta sai teada enda põlvnemisest YY-st, ei ole järjepidevad. PPA-

le on ta väitnud, et teadis sellest 2016. a suvest. Peterburi kohtule 2017. a veebruaris esitatud

seisukoha kohaselt sai ta aga 2016. a detsembris teada, et NN pole tema isa ja tal on alles plaan

bioloogiline isa üles leida.

Taotleja lisas dokumentidele nimekuju avalduse, mis on koostatud 24.11.2016, s.o pool aastat

enne seda, kui ta esitas avalduse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse saamiseks. Sel ajal ei

olnud aga ühtegi dokumenti, mis oleks tõendanud taotleja põlvnemist Eesti kodanikust. See

tähendab, et taotleja soovis Eesti kodaniku isikut tõendavaid dokumente saada enne, kui olid

olemas dokumendid selle kohta, et ta üldse põlvneb Eesti kodanikust. Veelgi enam, Peterburi

3-19-342

3(10)

kohtule 2017. a veebruaris antud selgituste kohaselt oli tal alles plaan enda bioloogiline isa üles

otsida. Seega ei saanud ta 24.11.2016 teada, et põlvneb Eesti kodanikust.

Taotleja esitatud dokumentides ja tema antud ütlustes esitatud vastuolude ja lünkade tõttu küsis

PPA selgitusi ka YY-lt. YY ei saanud hästi aru, mida ja kuidas ta peab PPA küsimustele

vastama. Tal oli raskusi vastuste leidmisega. YY nimetas taotleja ema telefonivestluses

korduvalt A asemel K-ks. Hiljem saatis YY PPA-le telefonivestluse kohta kirjaliku selgituse,

kuigi PPA seda ei nõudnud. Ilmselt soovitas keegi tal vale nime kasutamist selgitada. Taotleja

ja YY ütlused erinevad ka selle poolest, kes tegi ettepaneku isadus tuvastada. Taotleja väitel

otsustati seda teha YY-ga ühiselt, kuid YY on väitnud, et ettepaneku isaduse tuvastamiseks tegi

taotleja ja temal ei olnud selle vastu huvi. Kirjalikus selgituses on YY väitnud, et hoopis tema

tegi ettepaneku isaduse tuvastamiseks, muutes seega enda ütlusi.

Kuna PPA ei olnud tõendeid kogumis hinnates veendunud, et YY on taotleja isa, soovitati tal

10.10.2018 kirjas teha DNA-analüüs ja esitada ekspertiisiakti tulemused PPA-le. Taotleja ei ole

esitanud ekspertiisiakti ega põhjendanud, miks ta ei saa või ei soovi DNA-analüüsi teha.

Taotlejale on antud võimalus põhjendada vastuolusid ja arusaamatuks jäänud asjaolusid, kuid

ta ei ole seda teinud. Taotleja on vaid väitnud, et DNA-analüüsi tegemine on diskrimineeriv,

sest ta on esitanud piisavalt dokumentaalseid tõendeid YY-st põlvnemise kohta. Esitatud

tõendeid kogumis hinnates jõudis PPA järeldusele, et taotleja põlvnemine Eesti kodanikust ei

ole tõsikindlalt tõendatud. DNA-analüüsi tegemine ei ole aeganõudev ega ülemäära kulukas.

Taotlejal oli neli kuud analüüsi tegemiseks. PPA-l on alust arvata, et taotleja ei soovi DNA-

analüüsi teha, kuna ta tegelikult ei põlvne YY-st ja YY on mõjutatud end taotleja isaks

tunnistama. Kuna XX kuulumine Eesti kodakondsusesse ei ole tõendatud, puudub alus

määratleda teda Eesti kodanikuna ja väljastada talle isikut tõendavaid dokumente (isikut

tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 19 lg 1).

4. XX esitas Tallinna Halduskohtule 22.02.2019 kaebuse (täiendatud 12.04.2019) PPA

12.02.2019 otsuse nr 15.2-9/40-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks väljastada talle Eesti

kodaniku pass ja isikutunnistus.

Kaebaja sai juhuslikult täiskasvanuna teada, et NN asemel on tema bioloogiline isa YY.

Peterburi kohtu 12.04.2017 otsusega kustutati sünniaktist kanne isa kohta, mille alusel väljastati

03.06.2017 korduv sünnitunnistus, kus isa asemel on kriips. Leningradi oblasti Lomonossovi

rajooni perekonnaseisuosakond andis omakorda 15.06.2017 välja isaduse tuvastamise

tunnistuse, millega tunnistati YY kaebaja isaks. Murmanski oblasti Kirovski linna

perekonnaseisuosakond andis 23.06.2017 välja XX korduva sünnitunnistuse, milles tema isaks

on märgitud YY. 14.08.2017 teatise kohaselt on isa kanne sünnitunnistuse esimesel eksemplaril

parandatud.

Saanud teada, et tema isa on sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik, pöördus kaebaja PPA poole

taotlusega väljastada talle Eesti kodaniku pass ja isikutunnistus. Pärast PPA arvukaid nõudeid

jäeti taotlus põhjendamatult rahuldamata. DNA-analüüsi nõue on kaebaja suhtes

diskrimineeriv, sest teised Eesti kodanikud saavad isikut tõendavad dokumendid üksnes

põlvnemist puudutavate haldusdokumentide, mitte meditsiinilise uurimuse tulemusel.

Kaebaja on läbinud VF-s nn põlvnemise kinnitamise protsessi. PPA rikub haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 3 lg-t 2, mille kohaselt peavad haldustoimingud olema eesmärgipärased ja

vajalikud. Kaebaja eesmärgiks oli dokumentide saamine, mitte Eesti kodanikust põlvnemise

meditsiiniline kinnitamine. Viimast saaks tuvastada vaid kohtuvaidluses VF-s kaebaja ja YY

vahel.

PPA pädevuses ei ole tuvastada VF dokumentides tuvastatud fakte. See on vastuolus nii HMS

§ 5 lg-ga 2 kui ka Eesti Vabariigi ja VF vahel 26.01.1993 sõlmitud lepingu „Eesti Vabariigi ja

3-19-342

4(10)

Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja

kriminaalasjades“ (õigusabileping) art 13 lg-tega 1 ja 2.

PPA on põlvnemise analüüsimisel põhjendamatult jätnud dokumentaalsed tõendid tagaplaanile

ning lähtunud mitteõiguslikest asjaoludest (kes ja millal kellegagi tutvus, kas vanemad olid

abielus, miks telefonivestluse käigus aetakse nimed segamini jne). Õigusriigis ei ole lubatud

tuvastada konkreetse isiku Eesti kodanikust põlvnemist bioloogilisel või meditsiinilisel

meetodil. PPA järeldus, et kaebaja ei ole tõendanud kuuluvust Eesti kodakondsusesse ning

seetõttu puudub seaduslik alus talle Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi ja passi

väljaandmiseks, on põhjendamatu, sest PPA ei vaidlusta 12.04.2017 kohtuotsust ega

perekonnaseisuorganite akte, millega on tuvastatud, et kaebaja on YY poeg.

5. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja ei ole tõendanud, et ta on sünnijärgne Eesti kodanik. Seega puudus PPA-l alus

dokumentide väljaandmiseks.

Eesti kodaniku isikut tõendav dokument ja pass antakse Eesti kodanikule (ITDS § 19 p 1, § 21

lg 1). Seega peab PPA enne dokumentide väljaandmist veenduma, et taotleja on Eesti kodanik.

See nähtub ka siseministri 18.12.2015 määruse nr 77 „Isikutunnistuse, elamisloakaardi,

digitaalse isikutunnistuse, Eesti kodaniku passi, meremehe teenistusraamatu, välismaalase

passi, ajutise reisidokumendi, pagulase reisidokumendi või meresõidutunnistuse väljaandmise

taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning väljaandmise tähtajad“ (määrus nr 77)

§-st 10, mille kohaselt lisab Eesti kodanik, kellele varem ei ole isikutunnistust või passi välja

antud, taotlusele kodakondsusesse kuulumist tõendava dokumendi.

PPA ei ole keeldunud kodakondsuse andmisest põhjusel, et kaebaja ei ole nõus läbima DNA-

analüüsi. PPA on kaebajale korduvalt selgitanud, et keeldumise põhjuseks on asjaolu, et tema

taotlusele lisatud dokumentide ja esitatud selgituste ning PPA välja selgitatud asjaolude põhjal

ei ole üheselt ja tõsikindlalt tõendatud, et kaebaja põlvneb Eesti kodanikust YY-st. Kaebaja ei

ole esitanud ühtegi vastuväidet ega selgitust PPA välja toodud vastuolulistele asjaoludele, mis

annavad alust arvata, et kaebaja väited põlvnemise kohta ei ole tõesed. PPA on kaebajale

selgitanud, et DNA-analüüs lükkaks vastuolud ümber. PPA ei ole rikkunud HMS-st tulenevaid

kohustusi. PPA küsimused on olnud asjakohased, vastavad kaebaja taotlusele ning on vajalikud,

et selgitada välja, kas kaebaja põlvneb Eesti kodanikust.

PPA ei kahtle kaebaja esitatud dokumentide õiguspärasuses, vaid kaebaja esitatud põhjustes,

mille alusel dokument välja anti. Kaebaja on oma põlvnemist YY-st üritanud tõendada

15.06.2017 välja antud isaduse tuvastamise tunnistusega, mis on antud vanemate ühise avalduse

alusel. PPA-l on piisav alust arvata, et kaebaja ei põlvne YY-st. YY on mõjutatud end kaebaja

isaks tunnistama. Aktsepteerida ei saa üksnes vanemate ühisavalduse alusel väljastatud isaduse

tunnistust, jättes kõrvale haldusmenetluses tuvastatud asjaolud, mis osutavad vastupidisele.

Kaebaja tõlgendus võimaldaks kodakondsuse süsteemi kuritarvitada.

6. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 06.12.2019 otsusega rahuldamata ning menetluskulud

menetlusosaliste enda kanda. Halduskohus nõustus vaidlustatud haldusaktis toodud

põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2).

PPA leidis põhjendatult, et kaebaja esitatud dokumendid ning haldusmenetluses kogutud teave

ei tõenda kaebaja kuulumist Eesti kodakondsusesse.

Kodakondsus on õiguslik suhe riigi ja kodaniku vahel, mis võib olla omandatud sünniga, kui

lapse sündimise ajal on vähemalt üks vanematest Eesti kodanik (kodakondsuse seaduse (KodS)

§ 5 lg 1 p 1). ITDS § 19 p 1 ja § 21 lg 1 kohaselt saab Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi

ja Eesti kodaniku passi anda Eesti kodanikule. Määruse nr 77 § 13 lg 1 sätestab, et Eesti

kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud isikutunnistust või Eesti kodaniku passi,

3-19-342

5(10)

lisab taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Nende

sätete kohaldamine eeldab, et tuvastatakse taotleja kuulumine Eesti kodakondsusesse.

Teisisõnu peab PPA olema enne dokumentide väljastamist veendunud, et taotleja on Eesti

kodanik.

Kaebaja taotles esmakordselt Eesti kodaniku passi ja isikutunnistust, mistõttu pidi ta tulenevalt

määruse nr 77 § 13 lg-st 1 lisama taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist

võimaldava dokumendi või dokumendid. Kaebaja esitas oma väidete tõendamiseks muu hulgas

15.06.2017 välja antud isaduse tuvastamise tunnistuse; sünnitunnistuse (korduvana välja antud

23.06.2017),

mille

kohaselt

on

tema

vanemad

YY

ja

AA;

Kirovski

linna

perekonnaseisuosakonna 17.08.2017 teatise nr 804, millelt nähtub, et isaduse tuvastamise akt

koostati 15.06.2017 ema ja isa ühise avalduse alusel; Peterburi kohtu 12.04.2017 otsuse asjas

nr 2-3409/17, millega kaebaja avaldus rahuldati ning sünniaktist kustutati andmed NN kohta.

Kaebaja ei ole esitanud mitte ühtegi Eesti Vabariigi ametiasutuse väljastatud dokumenti, mis

kinnitaks, et YY on tema isa. Samuti ei ole ta vaatamata vastustaja selgitustele esitanud isadust

tõendavat DNA-ekspertiisi akti.

Kaebaja väide, et PPA oleks pidanud vastavalt õigusabilepingule VF ametiasutuste

dokumentide põhjal kaebaja põlvnemise YY-st lugema tõendatuks, ei ole õige. YY on kantud

kaebaja isana sünniakti ning korduvalt väljastatud sünnitunnistusele. PPA on neid dokumente

analüüsinud ja arvestanud tõenditena haldusmenetluses. PPA on küsinud täiendavalt teavet VF

ametiasutustelt ja kaebajalt. Õigusabileping reguleerib eeskätt seda, et ühes riigis elavatele teise

riigi kodanikele oleks tagatud igakülgne õiguskaitse (vrd õigusabilepingu art 1) ning

lepingupoolte justiitsasutustel oleks võimalik saada vastastikku õigusabi (art 2). Lisaks tuleb

arvesse võtta, et Eesti Vabariik ja VF kirjutasid 03.10.2001 alla protokollile, millega

õigusabilepingut muudeti ja täiendati. Muu hulgas laiendati protokolliga õigusabilepingu

kohaldamisala ning muudeti art 50 pealkirja ja sõnastust nii, et lisaks tsiviil-, perekonna- ja

kriminaalasjades tehtud otsustele tunnustatakse ja täidetakse vastastikku ka haldusasjades

tehtud justiitsasutuste jõustunud otsuseid (seega eelkõige kohtulahendeid) (vt protokolli art 1 p

6). Riigikohus on 14.06.2017 määruses nr 3-2-1-62-17 selgitanud, et sõltumata sellest, et Riigi

Teatajas ei ole avaldatud õigusabilepingu tervikteksti, mis sisaldaks protokolliga tehtud

muudatusi, tuleb siiski lähtuda protokolliga muudetud ja täiendatud sõnastusest.

Vaatamata sellele, et protokolliga on õigusabilepingu kohaldamisala laiendatud, ei tulene

sellest lepingupoole haldusorganitele, sh PPA-le, kohustust lähtuda avalik-õigusliku küsimuse

lahendamisel õigusabilepingu art-st 13. Haldusorgan küll arvestab, et dokumentidel on

„ametlike dokumentide tõendav jõud“ (vrd õigusabilepingu art 13 lg 2), kuid see ei välista, et

riik võib kehtestada teatud tüüpi haldusmenetlustes (nt kodakondsuse andmise menetluses)

täiendavaid nõuded, sh eeldada teatud olukordades DNA-analüüsi tegemist. Kodakondsuse

andmise reeglite kujundamine on iga riigi suveräänne õigus ning sellised reeglid ei ole

õigusabilepingu reguleerimise esemeks.

HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus

menetlusosalistelt ja muudelt isikutelt nende käsutuses olevaid tõendeid ja andmeid. Nende

põhjal saab haldusorgan teha kindlaks küsimuse lahendamiseks olulised asjaolud. Tõend võib

olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning

eksperdi arvamus (HMS § 38 lg 2). Menetlusosaline peab haldusorganile esitama ja teatavaks

tegema kõik menetluse jaoks olulised asjaolud, mida ta teab, ja tõendid, mis tal on olemas. Kui

ta ei täida seda kohustust, võib haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi

vaatamata (HMS § 38 lg 3). Seega oli vastustajal õigus ja ka kohustus asjaolusid uurida ning

nõuda täiendavate tõendite ja selgituste esitamist.

3-19-342

6(10)

Eesti kodakondsusesse kuulumise tõendamiseks ei piisa sellest, kui kaks inimest, kellest üks on

Eesti kodanik, kinnitavad, et nende kunagisest lühiajalisest suhtest on sündinud laps, kes on

sünnijärgne Eesti kodanik. Praegusel juhul on enamik kaebaja esitatud dokumentidest seotud

küll perekonnaõiguse valdkonnaga, kuid nende dokumentide hindamisest sõltub otseselt see,

kas kaebajat saab pidada sünnijärgseks Eesti kodanikuks koos sellega kaasnevate ulatuslike

hüvedega. Riigi suveräänsuse põhimõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus ühe riigi

kodakondsus sõltuks ainuüksi teise riigi kohtu või ametiasutuste otsusest ja menetluse

eripäradest. Ka asjaolu, et kaebaja on esitanud VF kohtuotsuse, millega tema avaldus rahuldati

ning XX sünniaktist kustutati andmed NN kohta, ei anna alust vastupidiseks seisukohaks. See,

et kohtuotsusega kustutatakse kaebaja isa puudutav kanne, ei tähenda, et tuvastatuks ja

tõendatuks tuleb lugeda kaebaja põlvnemine YY-st.

VF kohtuotsus ei ole ilma tunnustamiseta Eesti Vabariigis kehtiv. Kohtuotsuste tunnustamist

reguleerivad nii tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) kui ka õigusabilepingu art 50 lg 1

(03.10.2001 protokolliga muudetud sõnastuses). Tegemist on erinormiga õigusabilepingu art

13 suhtes. TsMS kommenteeritud väljaandes on rõhutatud, et riikide suveräänsuse põhimõttest

tulenevalt kehtivad riigi võimuaktid üksnes iga riigi enda territooriumil ning ainult juhul, kui

välisriik seda võimaldab, saab ühes riigis tehtud kohtulahend omada jõudu ka välisriigi

territooriumil (vrd TsMS kommenteeritud väljaande lk 898). Välisriigi kohtulahendit võib olla

vajalik tunnustada eraldi põhimenetlusena. Eelkõige on selline tunnustamine vajalik lahendite

puhul, mida olemuslikult ei olegi võimalik täita (vrd lk 900).

Peterburi kohtu 12.04.2017 otsuse täitmine (täidetavaks tunnistamine) ei oleks ilmselt võimalik,

sest nimetatud kohtuotsusega tehti vaid parandus kaebaja sünniakti ning lahtrist „isa“ kustutati

kaebaja lapsendanud NN nimi. Seega tuleks seda otsust eraldi tunnustada. Kuna kohtuotsus ei

ole läbinud ettenähtud tunnustamismenetlust, ei saa seda YY-st põlvnemise tõendamisel

arvestada. Arvestades, et sünniandmete muutmine on toimunud tunnustamata kohtuotsuse

alusel, on põhjendamatu ka kaebaja seisukoht, et PPA on VF dokumentide sisu ja järeldusi

kahtluse alla seades õigusabilepingut rikkunud.

VF kohtulahendiga kustutati kaebaja sünniaktist andmed NN kohta. Ka selle lahendi

tunnustamine ei pruugi aidata kaebajal oma eesmärki saavutada. Kuigi selle otsuse tegemine

võimaldas hilisemates menetlustes kaebaja vanemate ühise avalduse alusel isadust tuvastada

ning anda välja korduv sünnitunnistus, ei saa sellega, sõltumata selle tunnustamisest, tõendada

kaebaja põlvnemist Eesti Vabariigi kodanikust. See saaks olla vaid üks tõend kogumist.

Arvestades haldusmenetluse raames kogutud tõendeid, vaidlustatud otsuses märgitut ning

kohtumenetluse käigus selgitatut, on PPA põhjendatult leidnud, et kaebaja selgitused on

vastuolulised ning tekitavad põhjendatud kahtluse tema põlvnemisest YY-st.

PPA on tulenevalt uurimisprintsiibist selgitanud kaebajale võimalust tõendada taotluse

lahendamisel tähtsust omavat asjaolu (s.o põlvnemist YY-st) DNA-analüüsiga. See selgitus on

ennekõike kaebaja huvides, sest võimaldab suhteliselt lihtsalt (üldjuhul võetakse

vatitampooniga süljeproovid, mida siis molekulaargeneetiliselt uuritakse) ja võrdlemisi väikese

aja- ja rahakuluga tõendada enda põlvnemist Eesti kodanikust. Sellise võimaluse selgitamine ei

ole vastuolus haldusmenetluse normidega. Pigem saab haldusõiguse üldistest põhimõtetest

(uurimispõhimõte, selgitamiskohustus, ärakuulamisõigus) tuletada haldusorgani kohustuse

isikut teavitada, kui senise menetluse käigus kogutud tõendid on ebapiisavad ning just DNA-

analüüsi ja ekspertiisiakti esitamine võiks kaasa aidata soodustava haldusakti andmisele.

Kaebaja võrdlus õigusriigis lubamatute meetmetega on alusetu.

Arusaam, et PPA ei tohi arvestada mitteõiguslike asjaoludega, ei ole õige. Taotluse

lahendamiseks peab haldusorgan hindama kõiki tõendeid kogumis ning arvestama ka nende

omavahelist kooskõla (või vasturääkivusi).

3-19-342

7(10)

Kuna kaebaja ei ole Eesti kodanik, ei ole teda alust kohelda dokumentide väljastamisel võrdselt

Eesti kodanikuga. Seega on etteheide võrdsuspõhimõtte rikkumisest põhjendamatu. Ka

haldusmenetluse pikkus ei ole kaasa toonud väära haldusakti andmist. Menetluse viibimise on

osaliselt põhjustanud kaebaja taotlused tähtaja pikendamiseks ja vastamisega viivitamine.

Ükski menetlusviga ei ole kaasa toonud väära haldusakti andmist (HMS § 58).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. XX palub 04.01.2020 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 06.12.2019

otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Riigiasutuse puhul saab veendumus olla seotud üksnes küsimusega dokumentaalsete tõendite

ehtsusest, mitte taotleja uskumise või temas kahtlemisega. VF väljastatud dokumendid on

tõendid HKMS § 56 lg 1 mõistes. Halduskohus jättis need arvestamata põhjusel, et neid pole

välja andnud Eesti ametiasutused, rikkudes sellega HKMS §-i 56. Ühtlasi eiras halduskohus

õigusabilepingu art-t § 13 ja põhiseadust. Ametlikel dokumentidel, mis on välja antud ühe riigi

territooriumil, on teise riigi territooriumil tõendav jõud. VF 12.04.2017 kohtuotsus ei vaja

tunnustamist ega täitmist, kuna seda ei ole vaja Eestis täita.

PPA ei selgitanud DNA-analüüsi tegemise võimalust, vaid nõudis seda. Kaebajal ei ole

võimalik ekspertiisiakti esitada, sest ta ei ole DNA-analüüsi teinud. DNA-analüüsi tegemine

eeldab kahe inimese osavõttu. YY ei ole haldusmenetluses menetlusosaline. Liiati on uuringu

läbiviimiseks Eestisse sõitmine YY jaoks kulukas. Protseduuri läbimise nõue ei ole ka

moraalinormidega kooskõlas: YY tunnustas kaebajat enda pojana ning vastutasuks nõuab poeg

sõitu Eestisse DNA-analüüsi läbiviimiseks. DNA-analüüsi saab nõuda vaid isaduse tuvastamise

üle peetavas kohtuvaidluses. See vaidlus viidi lõpule VF-s ning see otsus on jõustunud.

Dokumentaalseid tõendeid ei saa asendada bioloogilise analüüsiga. Üht tõendit ei saa ka HKMS

§ 61 lg 2 kohaselt teistele eelistada. Asjaolu tuleb HKMS § 59 lg 4 alusel hinnata PPA kahjuks.

DNA-analüüsi tegemine ei ole kodakondsuse andmise aluseks. Liiati ei ole kaebaja taotlenud

Eesti kodakondsuse andmist, vaid Eesti kodaniku passi ja isikutunnistust, sest ta juba on

sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik ja on seda tõendanud. Ekspertiisiakti esitamine peaks

olema isiku vaba valik, mitte imperatiivne nõue.

Vaidlustatud otsuses ei ole viidatud HMS § 38 lg-le 3, seega on halduskohus normi ebaõigesti

kohaldanud. Samuti puudub toimikus kahe inimese kinnitus, et nende kooselust sündis kaebaja.

Liiati ei ole halduskohus hinnanud tõendeid kogumis, vaid eraldi, lähtudes üksnes VF

12.04.2017 kohtuotsusest. Lubamatu on kohtuotsuses tugineda kellegi teaduslikule tööle

(TsMS kommenteeritud väljaandele).

8. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb 06.02.2020 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele

vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Isegi kui taotluse eesmärgiks on Eesti passi või isikut tõendava dokumendi taotlemine, peab

PPA esmalt tuvastama, kas taotleja on Eesti kodanik. Selleks, et VF 12.04.2017 kohtuotsusel

oleks tõenduslik jõud, on vajalik seda õigusabilepingu art 50 kohaselt tunnustada. Asjakohane

ei ole kaebaja viidatud õigusabilepingu art 13. Riigi suveräänsuse põhimõttest tulenevalt saab

anda teise riigi kohtuotsusele õigusjõu vaid selle tunnustamine välislepingule vastavalt. Iga riigi

võimuaktid kehtivad üksnes iga riigi enda territooriumil. Liiati on kaebaja õigusabilepingu sätet

tõlgendanud meelevaldselt. Kohtulahendi tunnustamine ei eelda, et see peaks olema igal juhul

täidetav. Kõiki kohtulahendeid ei olegi võimalik täita. VF kohtuotsus ei ole Eestis ilma

tunnustamiseta kehtiv. Kuna praegu ei ole kohtuotsust Eestis tunnustatud, ei saa seda

põlvnemise tõendamisel arvestada. Kuna ka muud dokumendid on antud kohtuotsuse alusel, on

tõendamata XX põlvnemine Eesti kodanikust.

3-19-342

8(10)

Selgitus DNA-analüüsi tegemise võimaluse kohta ei ole haldusmenetluse normidega vastuolus.

Asjakohane ei ole väide, et analüüsi tegemine on kaebaja isa jaoks koormav või ebamoraalne.

DNA-analüüsi tegemine on kaebaja huvides, kuna puudub tunnustatud kohtulahend tema

põlvnemise kohta YY-st. Eesti kodakondsusesse kuulumise tõendamiseks ei piisa, kui kaks

inimest kinnitavad, et nende kunagisest lühiajalisest abieluvälisest suhtest on sündinud laps, kes

on sünnijärgne Eesti kodanik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on

lõppjäreldustes õige ja selle tühistamiseks puudub alus.

10. Kaebaja taotles Eesti kodaniku isikutunnistuse ja passi väljaandmist kui sünnijärgne Eesti

kodanik. Sünnijärgne kodakondsus omandatakse automaatselt, kui ühel vanematest on lapse

sünni ajal Eesti kodakondsus. Eesti kodakondsusesse kuulumine tuvastatakse isikut tõendavate

dokumentide väljaandmisel (ITDS § 19 p 1, § 12 lg 1). Isikutunnistuse ja/või passi esmakordsel

taotlemisel tuleb taotlusele lisada Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldavad

dokumendid (määruse nr 77 § 10, § 13 lg 1). Sünnijärgse kodakondsuse puhul hinnatakse

haldusmenetluses seda, kas isik põlvneb Eesti kodanikust või mitte. Isegi kui haldusmenetlus

lõpeb otsusega Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise kohta, on

tegemist tuvastava haldusaktiga, milles lahendatakse küsimus Eesti kodakondsusesse

kuulumisest.

11. PPA jõudis haldusmenetluses tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et kaebaja

põlvnemine Eesti kodanikust YY-st ei ole tõendatud, mistõttu ei saa teda Eesti kodanikuna

määratleda ning anda talle taotletud dokumente. Halduskohus nõustus selle järeldusega.

12. Kaebaja soovis YY-st põlvnemist tõendada muu hulgas Peterburi kohtu 12.04.2017

otsusega asjas nr 2-3409/17, millega rahuldati tema avaldus ning sünniaktist kustutati andmed

NN kohta (dtl 12–13; tõlge dtl 96–97), samuti kohtuotsuse alusel välja antud 15.06.2017 isaduse

tuvastamise tunnistusega (dtl 15; tõlge dtl 188), 23.06.2017 korduva sünnitunnistusega, millel

on vanematena märgitud YY ja AA (dtl 16, tõlge dtl 187) ning Kirovski linna

perekonnaseisuosakonna 17.08.2017 teatisega nr 804, millelt nähtub, et isaduse tuvastamise akt

koostati 15.06.2017 AA ja YY ühise avalduse alusel (PPA 03.04.2019 vastuse lisa 1, lk 16;

tõlge dtl 193). Ringkonnakohus leiab, et tegemist on dokumentaalsete tõenditega HKMS § 56

lg 2 ja TsMS § 272 lg 2 mõistes, mida tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega vastavalt HKMS

§ 61 lg-s 2 sätestatud tõendamisreeglitele. Välisriigi kohtulahendi arvamine tõendikogumisse

ei eelda selle tunnustamist.

13. Tõend on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud menetlusvormis ja mille alusel kohus

teeb seaduses sätestatud korras kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad

asjaolud või nende puudumise (HKMS § 56 lg 1). Tõend võib olla dokumentaalne tõend.

Dokumentaalne tõend on muu hulgas kirjalikult jäädvustatud dokument, mis sisaldab andmeid

asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval

kujul (HKMS § 56 lg 2 ja TsMS § 272 lg 1). Sellisteks tõenditeks on ka teistes kohtuasjades

tehtud lahendid (TsMS § 272 lg 2). Asjaolu, et Peterburi kohtu 12.04.2017 otsust ei ole Eestis

tunnustatud, ei muuda seda lubamatuks tõendiks. Lubamatute tõendite all tuleb mõista eeskätt

HKMS § 62 lg-s 3 sätestatud tõendeid. Peterburi kohtu otsus nendele tunnustele ei vasta. Ka ei

tulene menetlusseadustikust, et välisriigi kohtulahendi vastavus „menetlusvormile“ eeldaks

selle tunnustamist. Dokumentaalse tõendi puhul õigustaks selle tõendikogumist väljajätmist

ebaehtsus. Praegu puudub kahtlus kohtuotsuse ehtsuses. Küll tähendaks kohtulahendi

tunnustamine seda, et selles tuvastatud asjaolude hindamisel tuleb lähtuda HKMS § 61 lg-s 4

sätestatud erireeglist. Välisriigi kohtulahendi tunnustamine oleks vajalik siis, kui kaebaja

sooviks kohtulahendit mingil viisil maksma panna, nt muuta selle alusel registrikandeid vms.

3-19-342

9(10)

Praegu ei ole sellise olukorraga tegemist. Seega ei ole õige halduskohtu seisukoht, et

12.04.2017 otsust ei saa asja lahendamisel arvestada.

14. Halduskohtu hinnang tõendite kogumile on lõppejäreldustes siiski õige. Kohtuotsusega

kustutati sünniaktist andmed küll sinna kaebaja isana märgitud NN kohta, kuid ei tuvastatud, et

kaebaja isa oleks YY. Isaduse tuvastamise tunnistus on koostatud AA ja YY avalduse alusel.

Avaldusele on viidatud 17.08.2017 teatises nr 804. Isaduse tuvastamise tunnistus oli omakorda

aluseks sünnikande parandamisele. Sisuliselt soovib kaebaja YY-st põlvnemist tõendada seega

dokumentide alusel, mille välisriigi asutused on andnud tema enda ning AA ja YY

paljasõnaliste avalduste alusel. Ringkonnakohus on seisukohal, et haldusorgan ei pea asjaolu

tuvastamisel lähtuma üksnes välisriigi ametiasutuste väljastatud dokumentidest (vrd

õigusabilepingu art 13). Vastupidisel juhul võimaldaks välisriigi menetluse eripärad

kodakondsusesse kuulumise tuvastamise süsteemi kuritarvitada. Uurimisprintsiip nõuab, et

haldusorgan selgitaks välja asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, tehes seda vajadusel

omal algatusel (HMS § 6). Arvestades kodakondsuse tähendust – õiguslik suhe inimese ja riigi

vahel, millest tulenevad vastastikused õigused ja kohustused – ei saa uurimisprintsiip piirduda

formaalse dokumentaalse kontrolliga, vaid välja tuleb selgitada kõik kodakondsuse

tuvastamisel tähtsust omavad asjaolud. PPA on seega õigesti kogunud lisaks VF ametlikele

dokumentidele täiendavaid tõendeid. Praegu ei osuta muud haldusmenetluses kogutud tõendid

tõsikindlalt sellele, et kaebaja põlvneb YY-st. Vaidlustatud haldusaktis on kaebaja selgituste

ning esitatud tõendite omavahelisi vastuolusid piisavalt põhjendatud (p-d 35–47). Kaebaja ei

ole haldusakti järeldustele kaebuses ega apellatsioonkaebuses vastu vaielnud, mistõttu ei pea

ringkonnakohus vajalikuks neid korrata.

15. Kaebaja väide mitteõiguslike asjaolude arvestamise kohta ei ole põhjendatud.

Haldusmenetluses tuleb arvestada õiguslikku tähendust omavate asjaoludega. Asjaolud, mida

PPA uuris ja millega arvestas, nt kas YY saab olla kaebaja isa, kas tal võis olla kaebaja emaga

suhteid jms, olid õiguslikult olulised ning uurimisprintsiibist lähtuvalt pidi PPA need asjaolud

kodakondsuse

tuvastamiseks

välja

selgitama.

Ringkonnakohus

märgib

siiski,

et

haldusmenetluses on jäänud käsitamata kaebaja lapsendamise mõju põlvnemise tuvastamisele

(st kas ainuüksi see asjaolu välistaks praegusel juhul kaebaja tunnustamise Eesti kodanikuna,

sest lapsendaja on pärast lapsendamist lapse vanem, sh kodakondsuse määratlemisel). See ei

muuda siiski asja lõpplahendust.

16. DNA-analüüsi tulemuste esitamise nõuet ei saa pidada diskrimineerivaks. Kaebajat ei ole

koheldud halvemini sellepärast, et ta elab välismaal ja ta on püüdnud kodakondsusesse

kuulumist tõendada välisriigi dokumentidega. Nõue, et isikutunnistuse ja passi esmakordsel

taotlemisel tuleb taotlusele lisada kodakondsusesse kuulumist tõendavad dokumendid, on

üldine (määruse nr 77 § 10 ja § 13 lg 1). Asjaolu, et kaebaja ei ole rahul tõendite kogumi põhjal

tehtud järeldusega (kaebaja ei põlvne Eesti kodanikust), mispeale PPA on selgitanud

soodustava haldusakti andmise võimalusi, ei ole diskrimineeriv. Kaebaja taotles soodustava

haldusakti andmist (Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist) ja toimingu tegemist (Eesti

kodaniku isikutunnistuse ja passi andmist). Tal tuli esitada enda väiteid kinnitavad tõendid

(HMS § 38 lg 3). Kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid haldusakti põhjendustele. Tema peamine

etteheide seisneb selles, et kodakondsuse tuvastamise kontroll ei olnud formaalne. Seejuures

on asjakohased halduskohtu selgitused selle kohta, kas PPA-l oli õigus nõuda DNA-analüüsi

ekspertiisiakti tõendina esitamist (halduskohtu otsuse p 34). Kuna menetluses esitatud tõendid

olid vastuolulised ja lünklikud, võib DNA-analüüsi ja selle ekspertiisiakti esitamises näha

soovitust vastuolude kummutamiseks. Haldusorganil on tulenevalt hea halduse põhimõttest

kohustus selgitada võimalusi, millistel tingimustel on soodustava haldusakti andmine võimalik.

DNA-analüüsi tegemist ei saa pidada ka üleliia koormavaks ega kulukaks. Eeldatavalt saab

haldusmenetluses tõendina arvestada ka VF tunnustatud asutustes tehtud DNA-analüüse.

3-19-342

10(10)

Kaebaja väited analüüsi ebamoraalsusest ei ole asjakohased. Kaebajal on võimalik teha DNA-

analüüs ja esitada PPA-le ekspertiisiakt ning taotleda selle alusel haldusmenetluse uuendamist.

17. Kaebaja muud väited menetlusnormide rikkumise kohta (halduskohtu viide HMS § 38 lg-

le 3 oli lubamatu, sest haldusaktis sellele ei osutatud; õige ei ole kohtuotsuses viidata

tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaandele, sest tegemist ei ole õigusaktiga)

on samuti põhjendamatud. Kohus otsustab, milliseid õigusnorme tuleb konkreetse asja

lahendamisel kohaldada (HKMS § 157 lg 1, § 158 lg 1). Õigusnormide tõlgendamisel võib

kohus viidata muu hulgas neid norme selgitavale õiguskirjandusele.

18. Eelnevat arvestades jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse

resolutsioon muutmata (HKMS § 200 p 1). Ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

19. Kaebaja võimalikud apellatsiooniastme menetluskulud jäävad tema enda kanda vastavalt

HKMS § 108 lg-le 1 ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda HKMS

§ 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)