2-19-123943/9 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Andrea Lega

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.03.2020.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-123943

Tsiviilasi

OÜ EUROPARK ESTONIA hagi OÜ Linar Autorent

vastu võlgnevuse 30 eurot ja sissenõudmiskulu 40 euro

nõudes

Tsiviilasja hind

70 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

OÜ

EUROPARK

ESTONIA

(registrikood:

10811490; asukoht: Tartu mnt 16b, 10117 Tallinn);

Hageja lepinguline esindaja: Rainis Loit (Solaris keskuse

bürooplokk, III korrus; Estonia pst 9, 10143 Tallinn; tel:

+372 55 671 081; e-post: rainis@europark.ee);

Kostja: OÜ Linar Autorent (registrikood: 10678097; Narva

mnt 5, 10117 Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond;

e-post: xxxx), seaduslik esindaja H Ä (isikukood: xxxx; e-

post: xxxx)

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Raul Markus

(e-post: raul@ccadvisors.eu)

Menetlustoimingu tegemise viis

Kirjalik lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Välja mõista kostjalt OÜ Linar Autorent (registrikood: 10678097) hageja

Osaühingu

EUROPARK

ESTONIA

(registrikood:

10811490)

kasuks

leppetrahvivõlgnevus 30 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot, kokku 70 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Jätta menetluskulud kostja OÜ Linar Autorent kanda.

2. Välja mõista kostjalt OÜ Linar Autorent hageja Osaühingu EUROPARK

ESTONIA kasuks menetluskulud, s.o menetluses tasutud riigilõiv 75 eurot ja

õigusabikulud maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot, kokku 95 eurot.

3. Välja mõista kostjalt OÜ Linar Autorent hageja Osaühingu EUROPARK

ESTONIA kasuks viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt

rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

1. Hagiavalduse kohaselt on kostja sõiduki xxxx (VIN: xxxx) numbrimärgiga xxxx (edaspidi

Sõiduk) omanik/vastutav kasutaja vähemalt alates 31.08.2011 kuni 05.06.2019. Nimetatud

sõidukit pargiti hageja opereeritavale parkimisalale parkimistingimusi rikkudes.

Parkimislepingu rikkumise tõttu on väljastatud leppetrahvinõue, mis on käesoleva ajani

tasumata: 13.01.2018 Rotermanni tn.18/T5, leppetrahvinumber 0561 3011 8140 7074.

2. Hageja on parkimisteenust osutav ettevõte ning iga hageja poolt opereeritava parkla

sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või

viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki

parkimiseks. Ühtlasi on hageja avaldanud tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet lepingu

sõlmimiseks,

kui

sõiduki

kasutaja

auto

hageja

parklasse

pargib.

Lisaks

parkimistingimustele on parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale paigaldatud rida

liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb

eraparklasse ja eraparkla operaator on seal parkimiseks kehtestanud tingimused.

Eeltoodust tulenevalt pidid kostjale olema liiklus- ja teavitusmärgid nähtavad ja kostjal oli

võimalik parkimistinigmustega tutvuda enne kui ta võttis vastu otsuse parkimislepingu

sõlmimiseks sõiduki parkimise näol. Võttes arvesse, et sissesõidul on sõiduki kasutajale

tehtud

nähtavaks

hagejale

kuuluvale

eraparkla

alale

sisenemise

teave

koos

lepingutingimustega või viide lepingutingimustele ja hageja avaldas tüüptingimustes

sõnaselgelt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hageja poolseks lepingu

sõlmimise pakkumuseks. Sõiduauto parkimisega avaldas sõiduki kasutaja (kostja) lepingu

sõlmimiseks nõustumuse. Seega oli poolte vahel sõlmitud leping.

3. Hageja on seisukohal, et parkimislepingu pooleks on kostja. Liiklusseaduse § 2 p 93 järgi

on vastutav kasutaja Eesti kodakondsusega või Eestis elamisloa või –õiguse saanud

füüsiline isik või Eestis registreeritud juriidiline isik, kes kasutab sõidukit kasutulepingu

või omandireservatsiooniga müügilepingu alusel ning kes on kantud mootorsõiduki eest

vastutajana liiklusregistrisse. Vastutavaks kasutajaks loetakse ka punktis 93 nimetatud

tingimustele mittevastava sõiduki omaniku poolt määratud esindaja. Vastutavale

kasutajale laienevad omaniku kohustused (LS § 72 lg 3, analoogia korras vt LS § 188 lg

2). Vastavalt Maanteeametist saadud teabele oli kostja sõiduki omanik/vastutav kasutaja

leppetrahvinõuete esitamise ajal, mis tähendab, et üksnes kostjal oli seadusest tulenev

ainuõigus sõidukit vallata, kasutada ning otsustada, kellele sõidukit kasutada antakse.

Eeltoodu alusel on parkimise operaatoril õigus eeldada, et sõidukit kasutas, sh parkis

hagejale kuuluvale parkimisalale sõiduki omanik/vastutav kasutaja kuni ta ei tõenda

vastupidist.

4. Hageja leiab, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes. Hageja ja kostja vahel

tekkis sõiduki parkimisega lepinguline suhe. Parkimislepingu tingimuste kohaselt tuleb

parkimistingimuste rikkumisel tasuda leppetrahvi. Võttes arvesse, et parkimislepingus oli

kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus, oli hagejal õigus esitada leppetrahvi nõue.

Hageja esitas leppetrahvinõue kohe pärast rikkumise tuvastamist, paigutades selle sõiduki

kojamehe vahele. Leppetrahvi 30 eurot ei ole tasutud.

5. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 30 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

6. Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Olukord, kus parkimislepingu

pooleks oli kostja ning parkimislepingut on rikutud ning kostja väidab, et tema ei ole

leppetrahvinõuet mõistlikul ajal kätte saanud VÕS § 159 lg 2 mõttes, tuleb esmalt hinnata

seda, kas hageja valis leppetrahvinõude esitamiseks mõistliku viisi TsÜS § 70 mõttes.

Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki

esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70

mõttes (RKTsKO 05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12). Samuti on TsÜS § 70 kohaldamise

eeldus see, et teine pool ei ole tahteavaldust kätte saanud, kuigi tavaliste asjaolude korral

ta oleks pidanud selle kätte saama. Olukorras, kus isiku sõidukit kasutab kolmas isik ning

kolmas isik on sõidukit parkides parkimistingimuste rikkumise tõttu saanud leppetrahvi,

peaks keskmine mõistlik (kolmas) isik sõiduki omanikku parkimsiteenuse osutaja

leppetrahvinõudest teavitama. Selline kohustus on kolmandal isikul muu hulgas näiteks

tulenevalt hea usu põhimõttest (TsÜS § 138 lg 1). Seega TsÜS § 70 mõttes oleks sellises

olukorras kostja tavaliste asjaolude korral saanud teada leppetrahvi nõude esitamisest.

Isegi juhul, kui Sõidukit kasutanud kolmas isik leppetrahvinõudest kostjat ei teavitanud,

loetakse leppetrahvinõudest teavitamine kostja osas kättesaaduks TsÜS § 70 mõttes.

Seega EP-l oli/on õigus nõuda parkimislepingu rikkumisel leppetrahvi, olles täitnud

leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul esitamise kohustuse, mis tuleneb VÕS § 159 lg-st

2. Kostja seisukohad

7. Kostja vaidleb esitatud hagiavaldusele vastu ega tunnista esitatud nõuet. Kostja on

autorenditeenust

osutav

ettevõte

ja

kostjal

puudub

ülevaade

võimalikest

leppetrahvinõuetest. Hageja ei ole leppetrahvinõudest teatanud mõistliku aja jooksul.

Teate sõiduki kojamehe vahele jätmine annab leppetrahvist teada auto rentnikule, mitte

kostjale (tema juhatuse liikmele). Autot ei kasutanud kostja, vaid kolmas isik. Kostja ei

olnud trahvist teadlik. LS § 72 lg 2 sätestab aja, mil kostjal on kohustus auto kasutamise

andmeid säilitada. Hageja ei ole nimetatud tähtaja jooksul kostjat leppetrahvist teavitanud.

Seega puudub võimalus auto tegeliku kasutaja kindlakstegemiseks ja trahvi kostjalt

väljamõistmine ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas.

Kohtuotsuse põhjendused

8. Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud tõenditega ning hinnanud

neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada.

9. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja oli 13.01.2018 sõiduki xxxx (VIN: xxxx)

numbrimärgiga xxxx omanik. Samuti puudub vaidlus asjaolus, et sõidukit pargiti

Rotermanni tn.18/T5 läheduses ning hageja on kostjalt püüdnud võlgnevust edutult sisse

nõuda alates 2019. aasta augustist.

10. Hageja palub kostjalt välja mõista 30 eurot tulenevalt asjaolust, et kostja on rikkunud

13.01.2018 hageja poolt opereeritavas parklas parkimistingimusi, parkides sõiduauto

registreerimismärgiga xxxx, mille vastutav kasutaja kostja oli, hageja opereeritavatesse

parklasse ning jätnud parkimise eest tasumata. Kostja palub hagiavalduse jätta

rahuldamata, kuna kostja ei ole parkimislepingu pool, kuivõrd kostja andis

autorendiettevõttena sõidukit kasutada kolmandatele isikutele, kelle andmed kostja säilitas

seaduse kohaselt nii kaua kui võimalik. Samuti leiab kostja, et leppetrahvinõuet ei esitatud

mõistliku aja jooksul.

11. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul saab hageja nõude alus olla võlaõigusseaduse

(VÕS) § 271, mille kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele

isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest

tasu (üüri). VÕS § 271 mõttes on parkimisleping üürileping, kuna parkija üürib omale

parkimise ajaks parkimiskoha. Kostja on vaidlustanud asjaolu, et just kostja on

13.01.2018 parkinud sõiduauto registreerimismärgiga xxxx hageja opereeritavasse

parklasse.

12. Kohus märgib, et hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki

sisenemisel parklasse sõidukijuhi ja hageja (edaspidi: parklaoperaatori) vahel sõlmituks

leping,

mille

kohaselt

kohustub

sõidukijuht

kasutama

parklat

vastavalt

parkimistingimustele. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-3-16 p-s 11 märkinud, et kui sõiduki

juhti ei ole tuvastatud, ning parklaoperaator ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis,

eeldatakse olukorras, kus parkimistingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu

sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki omanik. Riigikohus on

eelnimetatud lahendis leidnud, et just sõiduki omaniku tõendamiskoormis on tõendada,

kes vaidlusalusel ajal sõidukit kasutas ja parkimisalale parkis. Kostja ei ole esitanud

ühtegi tõendit või täiendavat seisukohta oma väidete kinnitamiseks.

13. Kostja on esitanud vastuväite, et kostjal ei olnud kohustust säilitada andmeid selle kohta,

kes sõidukit kasutas, kuna tulenevalt liiklusseaduse (LS) § 72 lg-test 2 ja 3 kehtib vastav

kohustus üksnes kuus kuud, kuid käesoleval juhul on hageja nõude aluseks olevatest

kuupäevadest möödunud enam kui kaks aastat. Kohus märgib, et LS § 72 lõigete 2 ja 3

näol on tegemist avalik-õiguslike normidega ning need ei ole seetõttu kohaldatavad.

Eraõiguslikes suhetes peab sõiduki omanik säilitama vastavaid andmeid oma õiguste

kaitseks kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul, mis on tavapäraselt TsÜS §

146 lg-st 1 tulenevalt kolm aastat. Samale seisukohale on jõudnud ka Tallinna

Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-16-116867. Käesolevas asjas esitatud hagi ei ole

aegunud, mistõttu oli kostjal jätkuvalt kohustus säilitada andmed selle kohta, kes

vaidlusalust sõidukit 13.01.2018 kasutas, kui kostja väidete kohaselt tema ise seda ei

teinud.

14. Kohus on seisukohal, et kohtul ei ole võimalik panna hagejale kohustust tõendada, kes

kostja kasutuses olevat sõidukit hageja opereeritavates parklates parkis. Käesoleval juhul

on kostja kasutuses oleva sõiduki parkimise eest jäetud tasumata, kuid kostja väitel

puuduvad temal selle kohta igasugused andmed. Kohtu jaoks on eluliselt ebausutav, et

kostja annab tema kasutuses oleva sõiduki kolmandate isikute kasutusse, kuid ei oska selle

kohta mingeid andmeid esitada. Olukorras, kus kostja rendib sõidukeid välja majandus- ja

kutsetegevuses, on selge, et selle kohta on säilinud raamatupidamisdokumendid, mille

oleks kostja saanud kohtule esitada. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, kooskõlas

Riigikohtu seisukohaga, et juhul, kui kostja väidab, et tema ise oma sõidukit ei kasutanud,

on just kostja kohustus tõendada, kes vaidlusalusel ajal tema sõidukit parkis hageja

opereeritavas parklas. Kostja selle kohta ühtegi tõendi esitanud ei ole, seega loeb kohus

tuvastatuks, et just kostja oli isik, kes sõidukit hageja opereeritavas parklas 13.01.2018

parkis ning seega oli just kostja VÕS § 271 mõttes lepingu pool, kes hagejaga

parkimislepingu sõlmis.

15. Seega on kohus seisukohal, et parkimislepingu rikkumine (parkimise eest tasumata

jätmine) on tõendatud. Kostja ei ole tõendnaud, et ta oleks parkimise eest tasunud.

Hagiavaldusele on lisatud fotod, millest nähtub, et sõiduki registreerimismärgiga xxxx

kojamehe vahele on asetatud leppetrahvinõue. Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse

osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse

edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (Riigikohtu otsus 05.06.2019 nr 2-17-

117146 p 12). Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus lahendis nr 2-15-3430

märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on

pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise

aja ja koha. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et leppetrahvinõuete esitamine ja

nende sisu on tõendatud.

16. Kohus leiab tulenevalt eeltoodust, et kuna antud juhul ei ole kostja esitanud kohtule

andmeid selle kohta, et tema kasutuses olevat sõidukit kasutas 13.01.2018 kolmas isik,

vastutab parkimistingimuste rikkumise eest sõiduki vastutava kasutajana kostja. Seega

loeb kohus tuvastatuks, et leppetrahvi väljastamise kuupäeval 13.01.2018 on hageja ja

kostja sõlminud parkimiskoha üürilepingud VÕS § 271 mõttes. Kohus loeb tuvastatuks ka

asjaolu, et sõiduauto, mille vastutav kasutaja kostja oli, on leppetrahvi väljastamise

kuupäeval parkinud hageja poolt opereeritavas parklas, kuna eelnimetatud asjaolu on

tõendatud leppetrahvi ning hageja poolt tehtud fotodega. Samuti võtab kohus arvesse, et

kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et sõiduk, mille vastutav kasutaja kostja oli, on

hagiavalduses nimetatud kuupäeval hageja opereeritavas parklas parkinud.

17. Hageja parkimistingimuste punkti 9 kohaselt juhul kui sõidukijuht eirab tingimustes

sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus parkimisoperaatori nõudmisel tasuda

leppetrahvi summas kuni 30 eurot. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et hageja

on kostjale esitanud leppetrahvi nõude kooskõlas parkimistingimuste punktiga 9 ning

leppetrahvinõue 30 eurot kuulub kostjalt VÕS § 271 ja § 158 lg 1 alusel väljamõistmisele.

18. VÕS § 113¹ lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult

võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja on kohtueelselt edastanud

kostja e-posti aadressile xxxx meeldetuletuse, millega on tõendatud, et hageja on

võlgnevust kostjale enne kohtule hagi esitamist meelde tuletanud ja palunud võlgnevus

tasuda. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt

lepingule täitnud.

19. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada täies ulatuses ja kostjalt

välja mõista leppetrahv 30 eurot ja vastavalt VÕS § 113¹ lg-le 1 sissenõudmiskulu 40

eurot, kokku 70 eurot.

Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine

20. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust,

võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi

määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse tegemist.

21. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi

rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohtu hinnangul

ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel TsMS §

162 lg 1 sätestatust.

22. TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude

nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulud

maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot, kokku 95 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja

menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

23. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas

avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

viivis menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

sätestatud määras.

24. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andrea Lega

kohtunik