3-19-1162/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. märts 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1162

Haldusasi

XXi kaebus Maanteeametilt kahju hüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Maanteeamet, volitatud esindaja Kristo-Taavi

Ruus

Kaasatud haldusorgan – Majandus- ja Kommunikatsiooni-

ministeerium, volitatud esindaja Ivar Siska

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XXi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.04.2020 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Apellatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja

lühidalt. Keelatud on väljendada end avalduses sündsusetult või kohtu või teise menetlusosalise

suhtes lugupidamatult (HKMS § 50 lg 1 ls 2 ja § 52 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (kaebaja) esitas 28.12.2018 Maanteeametile (vastustaja) registreerimiseelseks

kontrolliks talle kuuluva sõiduki KIA Sorento.

2. Vastustaja vormistas 28.12.2018 registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli akti

nr ARK0568566, mille kohaselt on sõiduk kontrollitud ja suunatud riiklikule tüübikinnitusele.

Akti põhjenduse kohaselt on „saksa reg tunnistusel rehvimõõt mida pole tüübikoodis“.

3-19-1162

2(8)

3. Vastustaja

selgitas

kaebajale

12.01.2019

e-kirjas,

et

vaatas

läbi

sõiduki

registreerimistunnistuse

ja

registreerimiseelse

tehnonõuetele

vastavuse

kontrollakti.

Rehvimõõtu 235/60 R18 ei ole antud sõiduki versioonile kasutamiseks ette nähtud. Vastustaja

andmetel on valmistaja poolt lubatud selle asemel kasutada rehvimõõtu 245/70 R16 või

245/65 R17. Registreerimiseks paluti paigaldada sõidukile lubatud mõõdus rehvid ja näidata

sõiduk uuesti ette või saata fotod sõidukile paigaldatud õigete mõõtudega rehvidest.

4. Kaebaja saatis 22.01.2019 e-kirjaga vastustajale fotod sõidukile paigaldatud uute rehvide

ja velgede kohta ning kinnitas 23.01.2019 e-kirjas registreerimisnumbrite kättesaamist.

5. Liiklusregistri andmetel on sõiduk KIA Sorento, registreerimismärgiga xxxxxx,

registreeritud liiklusregistris 23.01.2019.

6. Kaebaja esitas 20.06.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustajalt kahju hüvitise

väljamõistmiseks summas 9599 eurot. Põhjendused:

6.1. Kaebaja ostis isiklikuks kasutamiseks Saksamaalt kasutatud sõiduauto ja palus vastustajal

võtta see arvele. Ülevaatusel tunnistati sõiduk tehniliselt korras olevaks, kuid sõidukit keelduti

arvele võtmast, sest sellel olid all Eestis keelatud rattad. Vastustaja otsus on õigusvastane ja

tühine. Ühes Euroopa Liidu liikmesriigis kasutusel olevat kaupa on lubatud tarbijal teises

liikmesriigis kasutada. Ka Euroopa Liidu organilt saadud vastus kaebaja järelepärimisele

kinnitab, et liikmesriik peab tunnustama teises liikmesriigis välja antud ühtlustatud

registreerimistunnistust. Euroopa Ühenduse tüübikinnitus kehtib kõigis liikmesriikides.

Saksamaal välja antud registreerimistunnistusele olid kantud rattad, mille kasutamist vastustaja

keelas. Saksamaal kasutati selliste ratastega autot eelnevalt 10 aastat. Vastustaja viidatud Eestis

kehtivad õigusaktid on aegunud ja vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Tootja soovitused on

aegunud ega keela kaasaegsemate rataste kasutamist.

6.2. Vastustaja keeldumine ei võimaldanud kaebajal 29.12.2018 tööle tagasi pöörduda, mistõttu

lõpetati töösuhe kaebaja ettepanekul poolte kokkuleppel ning kaebaja kaotas oma töökoha ja

sissetuleku. Tööleping lõpetati tagantjärele kuupäevaga (29.11.2018), et kaebajale ei tekiks

lepingu lõpetamise tõttu õigust etteteatamistasule. Kaebaja sai viimase palga 31.12.2018.

Tekkinud kahjuks on 3690 eurot (28.12.2018–23.01.2019, so 18 tööpäeva × 205 eurot

päevapalk). Pärast autode arvele võtmist ei olnud enam vabu töökohti ja kaebaja ei pääsenud

tagasi tööle. Kaebaja ei saanud jätta ostu-müügilepingut lõpuni vormistamata (autot

registreerimata), sest siis oleks auto tagastatud selle eelmisele omanikule. Kaebajal on kaks

samasugust Saksamaalt ostetud kasutatud sõidukit. Kaebaja peab oma töö tõttu tihti sõitma

kohtadesse, kuhu ühistranspordiga ei pääse või kulub ühistranspordiga sõiduks ülemäära kaua

aega. Kaebaja töökohad asuvad välismaal, kus kohalikud seadused ei luba samal autol Eesti

registreerimisnumbriga pikalt viibida. Seepärast vahetab kaebaja korrapäraselt kasutatavat

sõidukit. Vastustaja keelas kaebajal kasutada mõlemat sõidukit samal põhjusel. Kaebaja kahju

seisneb ka selles, et ta ei saa kasutada vastustaja poolt keelatud kvaliteetseid ja kalleid rattaid,

mille eest kaebaja tasus auto ostmisel lisaks 5409 eurot, vaid pidi need vahetama

vähemkvaliteetsete ja liiklusohtlikumate rataste vastu. Kaebaja pidi tasuma ka rataste

vahetamise eest. Teist autot ei ole kaebaja saanudki kasutada, sest sellel puuduvad vastustaja

nõutud rattad. Sellele vaatamata on kaebaja kandnud selle autoga kulusid, tasunud kasko- ja

liikluskindlustusmakseid. Auto amortiseerub kasutuseta. Keelatud rattad on muutunud kasutuks

ja võtavad asjatult ruumi. Lisaks taotles kaebaja hüvitist 500 eurot autode kasutamise

takistamise eest.

12.08.2019 esitatud täiendavates seisukohtades taotles kaebaja lisaks kaotatud töötasule uute

makstud rataste eest hüvitist 796 eurot ning hüvitist 5113 eurot autode kasutamise takistamise

eest ja muude kulude eest (vara kahjustamine).

3-19-1162

3(8)

26.08.2019 esitatud täiendavates seisukohtades taotles kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist

summas 5113 eurot, kui varalise kahju hüvitis jääb välja mõistmata. Kuna kaebaja pole siiani

saanud oma teist autot kasutada, siis põhjustab see talle igapäevaelus olulisi häireid. Kaebaja

pole saanud jätkata tööd välismaal.

Kaebaja selgitas 01.02.2020 esitatud täiendavates seisukohtades, et tema peres on 2 autot ja

4 juhtimisõigusega isikut, kellest üks on last ootav ja väikelapsega vanem. Vastustaja süül ei

saanud kaebaja pere 12 kuud üht sõidukit kasutada. Ei olnud mõeldav, et kaebaja läheb ainsa

autoga välismaale tööle ja jätab autot vajava pere autota. Seega on vastustaja tekitanud

kaebajale materiaalset ja moraalset kahju. Praegu saab kaebaja kasutada tööandja autot, mille

eest arvestatakse palgast 800 eurot maha. Seega on kaebaja töötasu 800 euro võrra väiksem.

Kaebajal õnnestus uus töökoht leida alles 01.10.2019. Seega kaotas ta 9 kuu sissetuleku (36 000

eurot). Kui kaebaja oleks teadnud, et töö otsing kujuneb sedavõrd pikaks, oleks ta kohe ostnud

uued rehvid ja veljed. Kaebaja püüdis seda mõttetut kulu vältida, lootes, et vastustaja muudab

oma otsust. Olemasolevad rehvid ja veljed väärtusega 5409 eurot on kasutud ning jäätmekäitlus

ei võta neid tasuta vastu. Seega on kaebajale põhjustatud tema omandi väärtuse vähenemine

selle summa võrra. Vastustajale pidi uute rehvide ja velgede kulu olema ette nähtav.

6.3. Kaebaja on vaidlustanud vastustaja tegevust, saates protestid ja kaebused praktiliselt

kõigile võimuorganitele, sh Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile (MKM),

Vabariigi Valitsusele, Riigikogu vastavatele komisjonidele, õiguskantslerile ja prokuratuurile.

Kaebajale vastati, et MKM kavatseb Euroopa Liidu õigusaktidega vastuolus olevat määrust

muuta ja soovitati pöörduda kohtu poole. Prokuratuur ei alustanud kriminaalmenetlust, sest

altkäemaksu kuritegu ei viidud lõpule. Kaebaja pöördumine viidatud riigiorganite poole oli

loogiline, sest tegemist oli vastustaja suhtes kõrgemalseisvate organitega. Tavaliselt

lahendatakse sellised vaidlused ilma kohtu sekkumiseta. Pärnu Maakohus ei võtnud kaebaja

kahju hüvitamise kaebust menetlusse, sest tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva

vaidlusega. Kahju tekkimist ei olnud võimalik vältida, sest vastustaja keeldus autot

registreerimast ja tema eesmärgiks oli kaebajale kahju tekitada. Seda näitab juba auto

registreerimisele kulunud aeg. Kehtiva korra kohaselt peab see toimuma 5 päeva jooksul.

7. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja tugines oma otsuses EÜ-

tüübikinnitusele E9*98/14*0045*15, millele kaebaja sõiduki rehvid ei vastanud. Sõidukile on

tehtud Saksamaal siseriiklike nõuete alusel ümberehitus, mille käigus on paigaldatud viidatud

tüübikinnitusele mittevastavad rehvid, mistõttu viidatud tüübikinnitus enam ei kehti. Eestis ei

ole sellised ümberehitused lubatud. Sõidukil võib kasutada ainult tootja ettenähtud rehve.

Kaebaja ei ole vastustaja otsust vaidlustanud ega selgitanud, miks ta ei ole kasutanud esmalt

muid õiguskaitsevahendeid. Kahju hüvitamise nõude eeldused on täitmata. Kaebajale tekkinud

kahju on tõendamata. Kaebaja ei ole tõendanud soetatud rehvide maksumust. Tööleping lõpetati

tööandjast tuleneval põhjusel, seega ei saanud töösuhte lõppemist põhjustada vastustaja.

Kaebaja pole näidanud ega tõendanud asjaolusid, mis eeldaksid mittevaralise kahju kandmist.

Mittevaralise kahju hüvitis on ebaproportsionaalne.

8. Kaasatud haldusorgan MKM palus jätta kaebuse rahuldamata. Uute sõidukite turulepääs

on Euroopa Liidus ühtlustatud läbi tüübikinnituse raamistiku. M-, N- ja O-sõidukite puhul

kehtib Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 05.09.2007 direktiiv nr 2007/46/EÜ, millega

kehtestatakse raamistik mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks mõeldud

süsteemide, osade ja eraldi seadmestike kinnituse kohta. Kasutatud sõidukite ost, müük ja teises

liikmesriigis registreerimine ei ole Euroopa Liidus reguleeritud eriõigusaktiga. Küll aga on

ühtlustatud sõidukite registreerimisdokumentidele esitatavad nõuded, mis on reguleeritud

Euroopa Nõukogu 29.04.1999 direktiivis nr 1999/37/EÜ sõidukite registreerimisdokumentide

kohta (direktiiv nr 1999/37). Direktiivi nr 1999/37 art 4 kohaselt tunnustavad liikmesriigid

3-19-1162

4(8)

teises

liikmesriigis

väljaantud

registreerimistunnistust

sõiduki

identifitseerimisel

rahvusvahelises liikluses või selle uuel registreerimisel teises liikmesriigis. Kuna direktiivi

nr 1999/37 art 1 kohaselt kohaldatakse seda direktiivi liikmesriikide poolt välja antud sõidukite

registreerimisdokumentide suhtes, siis ei saa nimetatud direktiivi tõlgendada sedasi, et selle

direktiivi kohase registreerimistunnistuse esitamisel tuleks sõiduk igal juhul teises liikmesriigis

registreerida. Direktiiv nr 1999/37 ei käsitle sõidukite registreerimist, vaid üksnes

registreerimisdokumentide vastastikust tunnustamist. Vastustaja ei keeldunud kaebaja sõiduki

registreerimisest sellepärast, et ei oleks tunnustanud teises liikmesriigis välja antud

registreerimistunnistust või ei oleks suutnud sõidukit identifitseerida, vaid seetõttu, et kaebaja

sõiduk ei vastanud kehtivatele nõuetele. Kasutatud sõidukite korral tunnustab Eesti samuti

Euroopa tüübikinnitust ja mingeid täiendavaid tehnilisi nõudmisi sõiduki konstruktsioonile ei

esitata. Eestis registreerimisel kontrollitakse üksnes sõiduki vastavust tehnonõuetele

(liiklusseaduse (LS) § 76 lg 9), mille koostamisel on arvestatud, et sõidukitele ei esitata

täiendavaid tehnilisi nõudeid, mille tõttu tuleks Euroopa tüübikinnitusega sõidukit muuta või

ümber ehitada, et see vastaks Eestis kehtivatele tehnonõuetele. Pigem on tehnonõuete

koostamisel lähtutud sellest, et ka kasutatud sõidukid vastaksid kogu oma kasutusaja jooksul

nõuetele, mis kehtisid ajal, kui sõiduki tüübile tüübikinnitus omistati, et tagada sõidukite kõrge

ohutus ja keskkonnakaitse tase.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebaja selgituste kohaselt ostis ta Saksamaa Liitvabariigist sõiduauto KIA Sorento ja

esitas selle 28.12.2018 registreerimiseelseks kontrolliks vastustajale. Asjaoludest nähtuvalt

registreeriti nimetatud sõiduk liiklusregistris 23.01.2019 pärast seda, kui kaebaja oli sõiduki

rehvid ja veljed vahetanud teist mõõtu rehvide ja velgede vastu. Vaidlus toimub selle üle, kas

vastustaja esialgne registreerimisest keeldumine (sh viivitus) on olnud õigusvastane ning kas

vastustaja on tekitanud sellega kaebajale (rahas hüvitatavat) kahju.

10. Kaebaja taotleb nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist kokku summas

9599 eurot. Varalise kahjuna toob kaebaja välja:

1) saamata jäänud töötasu perioodi 28.12.2018–23.01.2019 eest summas 3690 eurot;

2) koos autoga soetatud, kuid kasutuks muutunud rehvide ja velgede kulu 5409 eurot;

3) uute rehvide ja velgede soetamise kulu 796 eurot;

4) auto kasutamise takistamisega tekitatud kahju ja muud kulud summas 500 eurot või

5113 eurot.

Lisaks taotles kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist summas 5113 eurot, kui varalise kahju

hüvitis jääb välja mõistmata.

11. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib riigivastutuse seadus

(RVastS). RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Viidatud normist järeldub, et kaebuse

rahuldamiseks peaksid olema täidetud järgmised tingimused:

1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus

suhtes;

2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine;

3-19-1162

5(8)

3) kahju tekitamine;

4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel;

5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

Olukorras, kus kasvõi üks nimetatud tingimustest on täitmata, ei ole hüvitamisnõude

rahuldamine võimalik. Seda arvestades ei pea kohus praeguses asja vajalikuks analüüsida

küsimust, kas vastustaja tegevus oli õigusvastane. Kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamiseks

puuduvad muud alused.

12. Kahju hüvitamist saab nõuda juhul, kui kahju ei olnud võimalik vältida või kõrvaldada

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise eesmärk

on kahju tekkimist vältida. Nende kasutamine on reeglina kohustuslik, et säästa avalikke

piiratud vahendeid. Isik peab olema ise aktiivne, et talle tekkivat kahju vältida. Selleks peab ta

kasutama RVastS §-des 3-6 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid. RVastS-is reguleeritud

kahju hüvitamise põhimõtetega ei ole kooskõlas olukord, et isik ei tee midagi talle tekkida võiva

kahju ärahoidmiseks ja jääb kahju tekkimist ära ootama, et siis riigilt kahju hüvitamist nõuda.

Selline kahju hüvitamise kaebus tuleb jätta reeglina rahuldamata. Esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamist ei saa nõuda vaid juhul, kui nende kasutamine ei oleks efektiivne ega aitaks tekkivat

kahju ära hoida.

Kaebaja on jätnud asjakohased esmased õiguskaitsevahendid kasutamata. Kaebajal olnuks

võimalus

vaidlustada

vastustaja

registreeringu

tegemisest

keeldumist

kehtetuks

tunnistamise/tühistamise (RVastS § 3, HKMS § 37 lg 2 p 1) ja/või kohustamise nõudega

(RVastS § 6, HKMS § 37 lg 2 p 2) vaide- või kohtumenetluses. Samuti saanuks kaebaja taotleda

kohtult nii vaide- kui kohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamist (HKMS § 249 lg-d 1

ja 4), millega oleks saanud reguleerida kaebaja õiguste kaitset juba enne asja sisulist

lahendamist (nt kohustada vastustajat enne asja sisulist lahendamist registreerima kaebaja auto

ajutiselt). Kui kohus oleks tuvastanud vastustaja tegevuses õigusvastasuse, jäänuks kaebajale

uute rehvide ja velgede soetamise kulu tekkimata. Samuti poleks Saksamaalt koos autoga

ostetud rehvid ja veljed muutunud üleliigseteks. Seega oli kaebajal võimalik talle tekkivat kahju

ära hoida. Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole kaebaja primaarnõuetega ehk tühistamis- ja/või

kohustamisnõuetega halduskohtu poole pöördunud. Kaebaja on pöördunud kohtu poole vaid

sekundaarnõudega ehk hüvitamiskaebusega (nii praeguses asjas kui ka Pärnu Maakohtu poole

tsiviilasjas nr 2-19-8346).

Kaebaja pöördumised MKM-i, Vabariigi Valitsuse, Riigikogu, õiguskantsleri ja prokuratuuri

poole ei ole tõendatud. Kaebaja esitatud prokuratuuri ja MKM-i automaatvastused mingi kirja

või teate kättesaamise kohta ei võimalda kontrollida, millal ja millise kirja on kaebaja neile

saatnud. Igal juhul ei oleks need olnud asjakohased õiguskaitsevahendid RVastS §-de 3-6

mõttes, sest nende järgi tuleb haldusorgani tegevust vaidlustada kas vaide- või kohtumenetluses.

Kaebuste või protestide esitamine muudele isikutele või asutustele ei ole asjakohaseks esmaseks

õiguskaitsevahendiks ega võimalda tekkivat kahju kiirelt ja efektiivselt ära hoida.

Järelikult ei ole kaebaja püüdnud talle tekkivat kahju esmaste õiguskaitse vahenditega vältida,

mistõttu esineb alus tema hüvitamiskaebuse rahuldamata jätmiseks.

13. Kaebaja ei ole tõendanud ega põhistanud, et tema töökoha kaotuse ja vastustaja väidetavalt

õigusvastase tegevuse vahel esineks põhjuslik seos.

Kaebaja enda esitatud töölepingu lõpetamise kokkuleppest nähtub, et tööandja allkirjastas selle

28.11.2018 ja kaebaja 29.11.2018, seega enne vastustaja poolt sõiduki registreerimisest

keeldumist. Töölepingu lõpetamise kokkuleppest on näha, et lepingu lõpetamise aluseks olid

3-19-1162

6(8)

tootmisest ja majandusest sõltuvad põhjused, st tööandjast sõltuvad põhjused, mitte kaebajast

sõltuvad põhjused. Järelikult ei saanud vastustaja tegevus olla kaebaja töölepingu lõpetamise

põhjuseks.

Isegi kui eeldada kaebaja väite tõelevastavust, et tema tööleping lõpetati tegelikult 29.12.2018

tagantjärele kuupäevaga, ei ole kohtu jaoks ikkagi usutavalt põhistatud, et vastustaja tegevus

sai kaasa tuua kaebaja töölepingu lõpetamise. Sõiduki registreerimiseks ei ole vastustajale

õigusaktidega ette nähtud konkreetset tähtaega. Kaebaja viidatud 5-tööpäevane sõiduki

registreerimise tähtaeg (vt LS § 76 lg 1, majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.2011

määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ (määrus

nr 19) § 6 lg 4) ei ole ette nähtud vastustajale, vaid sõiduki omanikule. Kaebaja pidi arvestama

määruse nr 19 §-s 4 sätestatud sõiduki registreerimiseelsele tehnonõuetele vastavuse kontrollile

kuluva ajaga ja tal puudus põhjendatud alus eeldada, et tema auto registreeritakse kindlasti

samal päeval, kui see kontrollimiseks esitatakse. Juhul, kus kaebaja töölkäimine sõltus auto

olemasolust, pidi ta ise hoolitsema selle eest, et tal oleks võimalik mingit sõiduvahendit

kasutada ka juhul, kui auto registreerimiseks kulub enam aega. Kaebaja ei ole põhjendanud,

miks tal ei olnud võimalik kasutada töölesõitmiseks teist autot. Liiklusregistri andmetel kuulub

kaebajale veel üks KIA Sorento, registreerimismärgiga xxxxxx, mis on registreeritud

liiklusregistris 05.05.2018. Seega oli kaebajal olemas sõiduauto, mida saanuks töölesõitmiseks

kasutada. Kui kaebaja töökoht oli Soomes ja sellest tulenevalt oli tal vaja kasutada autot

peamiselt Soomes, saanuks ta lasta sõiduki Soomes registreerida, et vältida vastuolu sealsete

õigusnormidega ja sõidukite vahetamise vajadust. Väide, et ka teised kaebaja pereliikmed

vajasid liikumiseks autot, ei saa põhjendada töölepingu lõpetamise vajadust. Kaebaja elukoht

Eestis on Pärnu linnas, kus on toimiv ühistransport. Seega saanuks teised pereliikmed kasutada

seni ühistransporti, kuni sõiduk liiklusregistris registreeritakse. Ilmselgelt on töökoha

säilitamise vajadus olulisem pereliikme mugavusest. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ei olnud

võimalik vajadusel täiendavat autot laenata või rentida või paluda tööandjalt töösõitude

tegemiseks ametiautot. Samuti ei ole kaebaja põhjendanud, miks ei olnud tal võimalik kasutada

tööle jõudmiseks muid võimalusi (nt sõita koos töökaaslastega) või miks tal ei olnud võimalik

vajadusel töösuhet ajutiselt peatada, kui tal ei olnud võimalik auto puudumise tõttu töökohale

sõita (nt võtta puhkust). Kaebaja selgituste kohaselt on tema peres 4 juhtimisõigusega isikut,

seega saanuks tema äraolekul sõiduki registreerimise ja rataste vahetamisega tegeleda ka teised

tema pereliikmed ning kaebaja puudus vajadus selleks isiklikult Eestis kohal viibida. Seega ei

ole eluliselt usutav, et auto registreerimise viibimine tõi kaasa töölepingu lõpetamise vajaduse.

14. Kohus selgitas 31.07.2019 määruses kaebajale, et kaebajal tuleb põhjendada, milles kahju

seisneb ja kuidas on hüvitise summa kujunenud, samuti kohustas kaebajat kahju suurust

tõendama. Sellele vaatamata on kaebajale väidetavalt tekkinud kahju jäänud osaliselt

ebaselgeks ja tõendamata. Nii ei ole võimalik aru saada, mida tähendab „auto kasutamise

takistamisega tekitatud kahju“ ja kuidas on sellise kahju suurus arvutatud. Kord on kaebaja

näidanud kahju suurusena 500 eurot, teisel korral 5113 eurot. Samuti on täpsustamata, milles

seisnevad „muud kulud“, mille hüvitamist kaebaja taotleb, mis on nende täpne suurus ja kuidas

see on arvutatud. Lisaks ei ole sellist kahju tõendatud. Seetõttu ei ole kohtul võimalik kahju

hüvitamise kaebust selles osas lahendada ja kaebus jääb sel põhjusel selles osas rahuldamata.

15. Kaebaja nõuab põhjendamatult nii sobimatute rehvide ja velgede kui ka uute rehvide ja

velgede hüvitamist. Ühte komplekti rehve ja velgi peab kaebaja igal juhul kasutama, kui soovib

autot kasutada. Seega ei saa mõlema rehvi ja velje komplekti ostmist käsitleda kaebajale

tekitatud kahjuna, vaid autoga seotud kuluna. RVastS § 8 lg 1 teise lause järgi tuleb hüvitisega

luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kui lähtuda

eeldusest, et vastustaja nõudis õigusvastaselt kaebajalt rehvide ja velgede vahetamist, siis saab

sellega tekitatud kahjuks lugeda uute rehvide ja velgede soetamise kulu, mitte juba koos autoga

3-19-1162

7(8)

ostetud rehvide ja velgede kulu. Viimati nimetatud kulu oleks kaebaja kandnud ka siis, kui

vastustaja ei oleks nõudnud rehvide ja velgede vahetamist. Samas kuna kaebaja kasutab autol

just uusi rehve ja velgi ning koos autoga soetatud rehvid ja veljed on muutunud kaebaja jaoks

üleliigseks, siis tuleb hinnata just viimaste soetamise kulu võimaliku kahjuna.

Majandus-

ja

taristuminister

on

16.08.2019

määrusega

nr

„Majandus-

ja

kommunikatsiooniministri 3. juuni 2011. a määruse nr 37 „Auto, mootorratta, mopeedi ja nende

haagiste tüübikinnituse, üksiksõiduki kinnituse ja ümberehituse tingimused, nõuded ja kord”,

13. juuni 2011. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded

varustusele” ja 8. juuni 2011. a määruse nr 39 „Traktori, liikurmasina ja nende haagiste

tehnonõuded, nõuded varustusele ning tehnonõuetele vastavuse kontrollimise tingimused ja

kord” muutmine“ muutnud majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määrust nr 42

„Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ (määrus nr 42) ja selle

lisa 1. Muudatused jõustusid 26.08.2019. Alates sellest ajast kehtiva lisa 1 „Nõuded alates

1. jaanuarist 1997. a liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile, välja arvatud 30-aastased

ja vanemad sõidukid“ koodi 506 „Rehvi kasutamine“ p 1 näeb ette, et rehvi mõõtmed (E-reeglid

nr 30, nr 54 ja nr 75) peavad vastama velje mõõtmetele ning ratas peab saama rattakoopas vabalt

pöörelda. Ära on jäetud kuni 25.08.2019 kehtinud lisa 1 koodi 506 p-s 1 nimetatud nõue, et

rehvi mõõtmed peavad vastama sõiduki valmistaja poolt ettenähtud näitajatele. Lisaks näeb

alates 26.08.2019 kehtiva lisa 1 koodi 508 „Üldnõuded veljele“ p 1 ette, et kasutama peab

Euroopa rehvide ja velgede tehnilise organisatsiooni (ETRTO) standardi nõuetele vastavaid

velgi. Ära on jäetud kuni 25.08.2019 kehtinud lisa 1 koodi 508 p-s 1 nimetatud nõue, et

kasutama peab sõiduki valmistaja poolt ettenähtud nõuetele vastavaid velgi.

Eeltoodust nähtub, et kaebajal on alates 26.08.2019 võimalik kasutada vaidlusaluseid rehve ja

velgi, mida vastustaja määruse nr 42 varasemale regulatsioonile tuginedes ei võimaldanud

kasutada. Kui kaebaja ei pea nende uuesti ümber vahetamist põhjendatuks, on tal (ja oli ka

varem) võimalik need rehvid ja veljed ära müüa. Kaebaja ei ole põhjendanud, et ta oleks

püüdnud seda teha ja see poleks tulemuslik. Seega ei saa nende rehvide ja velgede kulu lugeda

kaebajale tekitatud kahjuks, mille hüvitamist tal oleks õigus vastustajalt nõuda.

16. Kaebaja ei ole tõendanud oma väiteid, et ta oleks ostnud ka teise samasuguse KIA Sorento

sõiduauto, millel on samasugused vaidlusaluses mõõdus rehvid ja veljed ning mida ta ei ole

seetõttu saanud siiani kasutada. Samuti ei ole kaebaja teise sõidukiga seotud kulusid oma kahju

arvestuses kajastanud, mistõttu jätab kohus kaebaja viited teisele sõidukile asja lahendamisel

tähelepanuta.

17. Mittevaralise kahju puhul tuleb lisaks RVastS § 7 lg-s 1 toodule lähtuda ka RVastS § 9

lg-st 1, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega õigustavad

mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist vaid väga tõsised riived, mitte igasugune

ebamugavus ametiasutusega suhtlemisel. Kaebaja ei ole põhjendanud ühegi sellise aluse

esinemist. Asjaoludest nähtuvalt ei ole vastustaja kaebajat kuidagi solvanud, muul moel tema

väärikust alandanud või talle kannatusi põhjustanud, samuti avalikult tema nime või au

teotanud. Üksnes asjaolu, et vastustaja on kaebajast erinevalt õigusnorme tõlgendanud ja sellest

oma tegevuses lähtunud, ei tähenda kaebajale mittevaralise kahju tekitamist. Tõendamata ja

põhistamata on kaebaja väide, et vastustaja tahtis kaebajale kahju tekitada, et temalt

altkäemaksu välja pressida. Selline väide on ebausutav juba seepärast, et kuni 25.08.2019

kehtinud määruse nr 42 lisa 1 nägi ette nõude, et sõiduki rehvid ja veljed peavad vastama sõiduki

valmistaja ettenähtud nõuetele. Seega oli tegemist kehtiva siseriikliku normiga, mis võis

tekitada õiguslikku ebaselgust. Seega on kaebaja oletused tema tagakiusamise ja temalt

3-19-1162

8(8)

altkäemaksu väljapressimise kohta otsitud ega õigusta mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmist.

18. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse terves ulatuses rahuldamata.

19. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole

esitanud tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seetõttu jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Samamoodi jäävad kaasatud haldusorgani

menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt

OSALISELT THISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 27.08.2020

KOHTUOTSUSEGA