26 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-09-5045

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. märts 2010.a Tallinn

Kriminaalasja number

1-09-5045

Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja

ja Ivi Kesküla

Kohtuistungi sekretär

Tatjana Derkatš

Kohtuistungi toimumise aeg ja

koht

2. märts 2010.a Tallinnas, avalik kohtuistung

Kriminaalasi

U.J süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 209

lg 2 p 1, 3 järgi

L.M-i süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu

Maakohtu

1.

detsembri

2009.a

otsus

üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav U.J ja L.M-i kaitsja

vandeadvokaat Ants Nõmmik

Prokurör

Aarne Pruus

Süüdistatavad

U.J

XXX,

OY

S

XXXXXXX,

elukoht

XXXXXXXXXXXXX X XX X XXXXXXX

XXXXX XXXXXXXX, varem 7 korda kohtu poolt

karistatud, viimati Rapla Maakohtu 2. märtsi 2005.a

otsusega KarS § 215 lg 2 p 1 järgi 2 aasta

vangistusega, mille kandmiselt ta vabastati KarS § 74

lg 1 alusel tingimisi 18 kuulise katseajaga ja Pärnu

Maakohtu 26. veebruari 2008.a otsusega KarS § 424

järgi rahalise karistusega, vahi all alates 5. märtsist

2009.a

L.M

XXX, S. OÜ XXXXXXXX XXXXX,

elukoht XXXXXXXXXX XXXX XX, varem 2

2(8)

korda kohtu poolt karistatud, viimati Saare maakohtu

4. mai 2004.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 6, 7 järgi

1 aasta 6 kuu vangistusega ning varasema

kohtuotsuse alusel mõistetud liitkaristus 2 aastat 4

kuud 24 päeva

Kaitsjad

Vandeadvokaat Eve Jundas ja advokaat Urmas

Simon

RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu 1. detsembri 2009.a otsus U.J süüdimõistmises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 4 ja KarS § 209 lg 2 p 1, 3 ja L.M-i süüdimõistmises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi jätta sisuliselt muutmata, kuid teha selles täpsustused ja täiendada resolutiivosa sellega, et 1) U.J mõista süüdistuses KarS § 424 järgi õigeks. 2) Iseseisvalt kuulub täitmisele Pärnu Maakohtu 26. veebruari 2008.a otsus, millega U.J tunnistati süüdi KarS § 424 järgi ja karistati rahalise karistusega 200 (kakssada) päevamäära summas 10 000 (kümme tuhat) krooni, mille tasumine määrati täitmisele ositi tähtajaga 10 (kümme) kuud igakuise maksena 1000 (üks tuhat) krooni iga kuu 30-ks kuupäevaks. KarS § 50 alusel võeti U.J-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 4 (neljaks) kuuks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 18. märtsil 2010.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 1. detsembri 2009.a üldmenetluse otsusega tunnistati U.J süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 4 järgi 6 kuu vangistusega ja KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi 1 aasta vangistusega. KarS § 64 lg 1 kohaselt loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Rapla Maakohtu 2. märtsi 2005.a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 2 aasta vangistusega ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust. L.M tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi ja karistati 2 aasta vangistusega, mille kandmiselt ta vabastati KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi 2 aastase katseajaga. U.J-ilt ja L.M-ilt mõisteti välja solidaarselt H. OÜ kasuks 642 542 krooni kuriteoga tekitatud kahju hüvituseks ja 3176 krooni H. OÜ esindajale makstud tasu hüvituseks.

2. L.M mõisteti KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi süüdi selles, et ta varem varguste eest kriminaalkorras karistatud isikuna tegi U.J-ile ettepaneku petta rendileandjalt välja maastikusõiduki (ATV) ja lubas selle eest U.J-ile maksta 12 000 krooni ning leppis E.

M. kokku rentida ATV äratoomiseks haagis. Ajendatuna L.M-i ettepanekust rentis U.J

11. jaanuaril 2008.a XXXXXX XXXXX XXX XX asuvast OÜ-st H. oma nimele ATV 3(8) Suzuki LT-A700 registreerimismärgiga XXXX XX väärtusega 127 000 krooni, andes OÜ H. juhatajale H. V. tegelikkusele mittevastavaid andmeid - valetas elukoha kohta ja lubas ATV tähtaegselt tagastada. Samal päeval võttis L.M ATV U.J-ilt teiste isikute vahendusel enda valdusse ja andis U.J-ile 12 000 krooni. Seega töötas L.M välja kuriteo toimepanemise plaani, muretses ATV äraviimiseks transpordi, lubas ATV väljapetmise eest U.J-ile tasu ja sai kannatanus tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu, millega pani toime KarS §

209 lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. U.J tunnistati KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi süüdi selles, et ta koos L.M-iga, olles ajendatud L.M-i lubadusest maksta talle rendileandjalt maastikusõiduki (ATV) väljapetmise eest 12 000 krooni, omamata kavatsust lepingutingimusi täita ja ATV-d tagastada, rentis 11. jaanuaril 2008.a XXXXXX XXXXX XXX XX asuvast OÜ-st H. enda nimele ATV Suzuki LT-A700 registreerimismärgiga XXXXXX väärtusega 127 000 krooni, andes OÜ H. OÜ juhatajale H. V. tegelikkusele mittevastavaid andmeid: valetas oma elukoha ja lubas ATV tähtaegselt, so 12. jaanuariks 2008.a tagastada. Seejärel andis ta ATV üle E. M., kes koos J. J. selle XXXXXX XXXXX XX X maja juurde viis ja L.M-ile üle andis. Seega U.J varem vargusi toime pannud isikuna sai kannatanus tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu, millega pani toime KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. U.J tunnistati veel süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kahes vanametalli varguse episoodis, mille ta pani toime 2006.a jaanuarikuus, kuid selles osas kohtuotsust ei vaidlustata.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L.M-i kaitsja A. Nõmmik, kes taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja L.M-i õigeksmõistmist. Apellandi põhiväited on järgmised.

3.1 Kaitsja on seisukohal, et L.M ei ole kelmust toime pannud, sest kelmuse objektiivse koosseisu realiseeris U.J. Vahendliku täideviimisena ei ole vaadeldavad juhtumid, kus süüdlane teostas kõik koosseisupärase teo toimepanemiseks vajalikud toimingud ise.

3.2 Riigikohus on lahendis 3-1-1-98-09 selgitanud, et sõiduki ja selle dokumentide ülevõtmine kelmuse täideviijalt ning sõiduki edasine kasutamine ei ole enam käsitatavad kelmuse täideviimisena Kaastäideviimisena ei ole käsitatavad teod, mis ei ole kausaalses seoses süüteokoosseisus kirjeldatuga.

3.3 Kohus võttis tõendite hindamisel arvesse asjaolu, et L.M ja E. M. olid varasemast ajast omavahel tuttavad. Samal ajal on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et U.J ja E. M. olid samuti varasemast ajast tuttavad.

3.4 Millegagi ei ole ümber lükatud L.M-i väide selle kohta, et ta laenas U.J-ile 12 000 krooni, mille viimane pidi paari nädala pärast tagasi maksma. L.M-i tsiviilnõue U.J vastu ei ole aegunud ning tema vastu hagi esitamiseks on veel küllaldaselt aega.

4. U.J on vaidlustanud maakohtu otsuse temalt välja mõistetud tsiviilhagi osas ja taotleb jätta see läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Apellandi põhjendused on järgmised.

4.1 Hagiavalduse esitamisel rikkus OÜ H. TsMS 363 nõudeid sellega, et tema poolt esitatud nõue ei olnud selge. Hagiavalduses ei olnud märgitud hagi juriidilist alust viitega konkreetsele 4(8) seadusesättele, kelle vastu ja kui suures summas on hagi esitatud. Puudusid tõendid, millised kinnitanuks hagi aluseks olevaid asjaolusid.

4.2 OÜ H. ei tõendanud usaldusväärsete tõenditega ka kohtuistungil esitatud hagi, milline kohustus tal hagimenetluse poolena juhinduvalt TsMS § 230 lasus.

4.3 Maakohtu otsuses puudub tsiviilhagi väljamõistmise osas põhjendus.

4.4 Maakohus on ebaõigesti rakendanud VÕS § 127 lg 1 sätteid, asetades kannatanu paremasse olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamiseks olevat asjaolu, so kuritegu ei oleks olnud.

4.5 OÜ H. ei ole ostu-müügilepingut kohtule esitanud. Ei ole välja selgitatud, kui sageli OÜ H.

ATV-sid

välja

rentis.

Selleks

oleks

pidanud

esitama

kohtule

OÜ

H. raamatupidamisdokumendid.

5. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja kaitsjad toetasid esitatud apellatsioone ja taotlesid nende rahuldamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et apellatsioonides esitatud väited põhjust kohtuotsuse tühistamiseks ei anna. Oma seisukohta põhjendab kohtukolleegium järgmiselt.

6.1 Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte.

6.2 Kaitsja apellatsioonis väidetakse, et kuna L.M ei ole ise KarS § 209 lg 2 p 1, 3 objektiivset koosseisu realiseerinud, siis ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt märkinud, et teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse.

Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja (3-1-1-5-08, 3-1-1-1-18-08, 3-1-1-10-09, 3-1-1-57-09).

Käesolevas kriminaalasjas maakohus tuvastaski, et kelmuse organisaatoriks oli L.M, kes tegi endisele vanglakaaslasele U.J-ile ettepaneku mõnest Pärnu lähedal olevast rendifirmast ATV välja petta ja tema kätte toimetada, mille eest ta lubas U.J-ile 12 000 krooni anda. L.M teadis, et U.J oli rahalistes raskustes ja ilmselt nõustub ettepanekuga. U.J ütluste kohaselt andis talle võimalike rendifirmade nimed L.M , millest ta ise interneti vahendusel OÜ H. välja valis. U.J rendifirmasse sõidutamiseks, sealt välja petetud ATV äratoomiseks ning enda kätte toimetamiseks pöördus L.M oma teise endise vanglakaaslase E. M. poole, kes muretses selle tarbeks auto koos autojuhi J.

J. ja 5(8) rentis järelhaagise. L.M andis E. M. U.J telefoninumbri, et nad saaksid omavahel kokku leppida koha, kus nad kohtuvad. E. M. ja J. J. võtsid U.J auto peale raudeejaama juures ning hiljem väljus ta autost samas kohas. U.J ütluste kohaselt sai ta E. M. käest 2200 krooni ATV ühe päeva rendiraha tasumiseks. E. M. on seda eitanud. Kohus on pidanud usaldusväärseks U.J ütlusi, sest raha maksmata ei oleks saanud ATV rendilepingut sõlmida, U.J endal aga raha ei olnud. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb E. M. ütluste hindamisel arvestada asjaoluga, et algselt oli kriminaalmenetlust alustatud ka E. M. kui kelmuse kaastäideviija suhtes, kuid kelle suhtes on hiljem menetlus tõendite puudumise tõttu lõpetatud.

OÜ H. juures laadis rendifirma juhataja H. V. temalt välja petetud ATV E. M. poolt renditud järelhaagisele, kes koos J. J. toimetas selle XXXXXXXX XXXXX tänavale, kus L.M selle oma kaubikusse laadis. L.M maksis E. M. ära viimase poolt renditud järelhaagise renditasu. U.J ja L.M sõitsid sama päeva õhtul ühel praamil Saaremaale ning L.M ütles U.J-ile , et rendifirmast välja petetud ATV on tema kaubikus. Pärast ATV mahalaadimist andis L.M veel sama päeva õhtul U.J-ile 12 000 krooni. Seega sai L.M koos U.J-iga ühiselt toime pandud kelmusest otsest varalist kasu, saades vaid poole aasta vanuse 127 000 krooni maksnud ATV oma valdusesse.

Rendifirmas pettuse teel ATV rendilepingu sõlmimise eest maksis L.M U.J-ile 12 000 krooni. Seega on L.M-ilt saadud 12 000 krooni U.J tasu kuriteos osalemise eest, mitte aga laen, nagu seda väidab kaitsja oma apellatsioonis. Kriminaalasjas selliseid tõendeid kogutud ei ole. Kohtukolleegiumi hinnangul ei muuda seda summat laenuks ka asjaolu, et esimese astme kohtuistungil kaitsja korduvatele suunavatele küsimustele vastates nõustus U.J saadud raha L.M-ile tagasi maksma.

6.3 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis tõstatatud küsimust vahendlikust täideviimisest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt saab ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-64-05 - RT III 2005, 26, 272). Asjaolud, millega vahendlik täideviija eesseisjat ehk vahendit valitses, peavad olema süüdistuses määratletud. Ehk teisisõnu - süüdistuses peab olema näidatud, milles seisnes konkreetse süüteo täideviimise vahendlikkus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-83-01 - RT III 2001, 25, 268). Süüteo vahendlik toimepanemine tuleb seega süüdistuses konkreetselt sisustada. Käesolevas kriminaalasjas oli esitatud L.M-ile süüdistus ja ka mõisteti süüdi selles, et ta sai rendifirmast renditud ATV enda kätte E. M. ja J. J.i vahendusel. Kuna kelmuse objektiivsesse koosseisu kuulub varalise kasu saamine, siis ei olnud U.J poolt rendilepingu sõlmimisega kelmus veel lõpule viidud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et U.J pettuse teel renditud ATV-d endale ei saanudki, sest E. M. ja J. J. toimetasid selle renditud järelhaagisega kelmuse kaastäideviija L.M-i kätte. Seega lõppes kelmus ATV L.M-ile kui kelmuse kaastäideviijale üleandmisega. Kuna E. M. ja J. J. ei teadnud, et ATV oli rendifirmast saadud valeandmete esitamise teel ning et U.J ja L.M ei olegi kavatsust ATV-d rendifirmale tagastada, siis teostasid nad oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija, so L.M-i teoplaani.

Kohtukolleegiumi

hinnangul

L.M-i

kaitsja

apellatsiooni

viide

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsusele kriminaalasjas 3-1-1-98-09 ei ole asjakohane, sest kaitsja poolt viidatud kriminaalasjas oli kaastäideviija kelmuse teel saadud sõiduki juba oma valdusesse võtnud ning selle edasine kasutamine teise isiku poolt ei ole tõepoolest enam käsitletav kelmuse kaastäideviimisena. L.M-ile esitatud süüdistuse kohaselt panid nad U.J-iga kuriteo toime kelmuse kaastäideviijatena. Apelleeritud kohtuotsuses on aga ekslikult märgitud, et L.M kasutas M. 6(8) U.J ära kuriteo toimepanemise vahendina. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest U.J teadis, et ta paneb toime kelmuse, sest ta esitas enda kohta valeandmeid ning tal ei olnud kavatsust ATV-d järgmisel päeval tagastada. Ta teadis ka seda, et ei saa ATV-d endale, vaid see toimetatakse teiste isikute vahendusel L.M-i kätte. Seetõttu ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tegemist mitte vahendliku täideviimise, vaid kaastäideviimisega. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks eelpooltoodud põhjendusi ja Riigikohtu praktikat selles osas korrata. Lisaks sellele ei olnud kohtueelsel uurimisel ega kohtus L.M-ile sellesisulist süüdistust esitatud, mistõttu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-89-06 ( RT III 2006, 38, 322) väljendatud seisukoha kohaselt on maakohus selliselt toimides rikkunud L.M-i kaitseõigust.

6.4 U.J on taotlenud kohtuotsuse tühistamist tsiviilhagi osas ja selle jätmist läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras, sest tsiviilhagi täpset suurust ei ole ringkonnakohtus võimalik kindlaks teha. Seoses sellega kohtukolleegium selgitab, millistel alustel saab kriminaalasja lahendav kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel jätta kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata. Kriminaalmenetluse seadustiku § 310 lg 1 sätestab, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Tsiviilhagi saab kohus jätta läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus. Kriminaalmenetluse seadustik ise näeb ette ainult ühe aluse, mille esinemisel võib kohus ka süüdimõistva otsuse tegemisel jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Nimelt sätestab KrMS § 272 lg 2, et kui kohus leiab, et tsiviilhagi ei ole võimalik tsiviilkostjata läbi vaadata, jäetakse tsiviilhagi kriminaalmenetluses läbi vaatamata. Erinevalt enne 1. juulit 2004 kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi §-st 270 ei näe kehtiv kriminaalmenetlusõigus ette võimalust jätta hagi läbi vaatamata põhjusel, et kriminaalasja arutamist edasi lükkamata ei ole võimalik täpselt arvestada tsiviilhagi suurust. Seoses sellega on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-47-07 (RT III 2008, 6, 41) selgitanud, et kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007.a otsus asjas nr 3-1-1-11-07 - RT III 2007, 24, 194, p 47), siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus, eeskätt selle §-s 423, sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid. Põhjus, millele viidates U.J apellatsioonis tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist taotletakse, ei vasta ühelegi kriminaalmenetluse seadustikus või tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise alusele. Seega puudub kohtukolleegiumil tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks õiguslik alus.

6.5

U.J hinnangul puudub kohtuotsuses tsiviilhagi osas põhjendus.

Seoses

ringkonnakohtu

volitustega sellise

rikkumise

tuvastamisel

on

Riigikohtu

kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-41-09 märkinud, et KrMS § 341 lg 1 kohaselt tingib kohtuotsuses põhjenduste puudumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes vältimatult maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb aga tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse reeglistikust, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt saadab ringkonnakohus asja uueks läbivaatamiseks juhul, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 657 lg 1 p 21 kohaselt võib ringkonnakohus muuta kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt võib apellatsioonikohus ise anda tsiviilhagi põhjendatusele uue hinnangu ka siis, kui ta tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osaliselt või täielikult rahuldatud või rahuldamata jäetud (Riigikohtu 3. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-42-08 - RT III 2008, 48, 7(8) 328). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtul võimalik nii lisada maakohtu otsusele õiguslike ja faktilisi põhjendusi, muutmata otsuse resolutsiooni, kui ka tühistada maakohtu otsuse tsiviilhagi osas ja teha uus otsus. Seega tuleb käesolevas kriminaalasjas kohtukolleegiumil endal anda hinnang kannatanu tsiviilhagi põhjendatusele.

6.6

U.J apellatsiooni kohaselt ei vastanud kannatanu hagiavaldus tsiviilkohtumenetluse seadustikus esitatavatele nõuetele, sest selles puudusid konkreetsed nimed, kelle vastu on hagi esitatud, samuti viited nõude rahuldamise materiaalõiguslikule alusele. Seoses sellega viitab kohtukolleegium hiljutisele Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-79-09, milles väljendatud seisukoha kohaselt on kriminaalmenetluses võimalik esitada hagi veel määratlemata isiku vastu, kelle kuriteo koosseisulistele tunnustele vastav tegu moodustab ühtlasi kannatanu tsiviilnõude aluse või olulise osa sellest. Sellise tsiviilnõude läbivaatamisel tuleb kohtul eeldada, et kannatanu tsiviilnõue on suunatud isiku(te) vastu, kellele on süüdistusaktis ette heidetud käitumist, mis ühtlasi moodustab tsiviilhagi aluse või osa sellest. Mitme süüdistatava korral tuleb juhul, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud, eeldada, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu. Lisaks sellele märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium selles asjas, et tulenevalt kriminaalmenetluse eripärast ei pea kannatanu tsiviilhagi tingimata sisaldama täies mahus neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega. Käesolevas kriminaalasjas kannatanu hagiavaldusest nähtub, et see on esitatud kriminaalasjas U.J ja L.M-i süüdistuses seoses 11. jaanuaril 2009. kelmuse teel OÜ-st H. ATV omastamisega tekitatud kahjuga summas 642 544 krooni, millest 66 144 krooni on kulutatud ATV remondiks ja 576 400 renditasu seisuga 30. september 2008.a, so 262 päeva eest (2200 krooni iga päeva eest). Millegipärast on kannatanu palunud süüdistatavatelt kannatanu kasuks välja mõista solidaarselt 642 542 krooni, so tekitatud kahjust väiksema summa. Kohus on selle nõude rahuldanud ja oma seisukohta motiveerinud. Samuti on kohus teinud viited nõude rahuldamise aluseks olnud Võlaõigusseaduse sätetele. Kohus nõustub selles osas apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega ega pea neid vajalikuks korrata.

6.7 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et lisaks KarS §-le 199 lg 2 p 4 ja KarS §-e 209 lg 2 p 1, 3 oli U.J antud 27. aprillil 2009.a kohtu alla süüdistatuna KarS § 424 järgi selles, et olles 26. veebruaril 2008.a karistatud Pärnu Maakohtu poolt KarS § 424 järgi mootorsõiduki joobes juhtimise eest, juhtis ta 17. augustil 2008.a, 29. augustil 2008.a, 10. novembril 2008.a ja 5. märtsil 2009.a mootorsõidukit taas alkoholijoobe seisundis.

15. septembri 2009.a kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör on U.J suhtes süüdistusest KarS § 424 järgi loobunud seoses 1. juulil 2009.a jõustunud liiklusseaduse muudatusega. KrMS § 14 lg 2 kohaselt süüdistusest loobumine vabastab kohtu menetluse jätkamise kohustusest. Süüdistusest loobumine on õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus. Apelleeritud kohtuotsus kajastab aga ainult U.J süüdistust KarS § 263 p 1, 3 ja § 199 lg

2 p 4 järgi, mistõttu KarS § 424 järgi on jätnud kohus U.J õigeks mõistmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 10. novembri 2009.a otsuses nr 3-1-1-87-09 selgitanud, et KrMS § 301 kohaselt peab süüdistusest loobumisele järgnema n-ö automaatne õigeksmõistmine ilma menetlust jätkamata. See tähendab, et menetluse jätkamine muudel põhjustel ja sõltumata kohtumenetluse uuest esemest ei saa enam kuidagi luua sellist olukorda, mis saaks õigeksmõistmise vajaduse välistada. Olukorras, kus prokurör on süüdistusest loobunud, peab kohus süüdistatava selles õigeks mõistma juba ainuüksi sel põhjusel, et välistada sama teo uus menetlemine. 8(8) Kirjeldatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine ei too endaga siiski kaasa kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks, kuna ringkonnakohtu kriminaalkolleegium saab käsitletava menetlusõiguse rikkumise ise kõrvaldada, mõistes U.J süüdistuses KarS § 424 järgi õigeks.

6.8 Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et lisaks Rapla Maakohtu 2. märtsi 2005.a kohtuotsusele on U.J süüdi tunnistatud veel Pärnu Maakohtu 26. veebruari 2008.a otsusega KarS § 424 järgi ja mõistetud karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära, so

10 000 krooni. KarS § 66 sätete alusel määrati mõistetud rahaline karistus U.J poolt täitmisele ositi täitmise tähtajaga 10 kuud igakuise maksena 1 000 krooni iga kuu 30-ks kuupäevaks. KarS § 50 alusel võeti U.J-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 4 kuuks. See kohtuotsus on siiani täitmata, sest U.J ei viibinud Eesti Vabariigis. KarS § 65 lg 1 sätestab, et kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus KarS § 64 sätestatud korras. KarS § 64 lg 1 kohaselt samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamisel teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. KarS § 64 lg 2 kohaselt kui üks mõistetud põhikaristustest on rahaline karistus, viiakse see täide iseseisvalt. Riigikohtu praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et kindlasti tuleb viimase kohtuotsusega ära näidata, milliste varasemate kohtuotsustega mõistetud karistused, sealhulgas rahalised karistused, viimase kohtuotsusega mõistetud karistusega nn karistuste liidu moodustavad. Viimati kordas Riigikohtu kriminaalkolleegium seda seisukohta 5. mai 2006.a otsuses nr 3-1- 1-31-06 (RT III, 2006, 20, 184). Apelleeritud kohtuotsuse resolutiivosas puudub märge, et U.J kuulub iseseisvalt täitmisele Pärnu Maakohtu 26. veebruari 2008.a otsusega mõistetud rahaline karistus. Kohtukolleegium on seisukohal, et ka see kirjeldatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine ei too endaga kaasa kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks, kuna ringkonnakohtu kriminaalkolleegium saab käsitletava menetlusõiguse rikkumise ise kõrvaldada, tehes apelleeritud kohtuotsuse resolutiivosas vastavasisulise täienduse.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 2 on kohtukolleegium seisukohal, et Pärnu Maakohtu 1. detsembri 2009.a otsus U.J ja L.M-i suhtes tuleb küll jätta sisuliselt muutmata, kuid selles tuleb teha ülalnimetatud täpsustused.

Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla