2-19-12044/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. märts 2020

Tsiviilasja number

2-19-12044

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi Keskkonnainspektsiooni kaudu hagi

Osaühingu Hõbelakk vastu keskkonnale tekitatud kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3150 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. novembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Hõbelakk apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Osaühing Hõbelakk (registrikood

10796158), esindaja Johannes Moor

Vastustaja

(hageja):

Eesti

Vabariik

Keskkonnainspektsiooni kaudu (registrikood 70003106),

esindaja Annika Kruus

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Osaühingu

Hõbelakk

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 28. novembri 2019 otsus

muutmata.

3. Jätta

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud

Osaühingu Hõbelakk kanda.

4. Ringkonnakohtus

hüvitamisele

kuuluvad

menetluskulud puuduvad.

5. Keelduda asja materjalide juurde võtmast Kurvitsa

karjääri kaevandamise projekti ning Kulli paisjärve

projekti ning lugeda need Osaühingule Hõbelakk

tagastatuks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Eesti Vabariik Keskkonnainspektsiooni kaudu (hageja) esitas 12. augustil 2019 Tartu

Maakohtule hagi Osaühingu Hõbelakk (kostja) vastu keskkonnale tekitatud kahju 3150 euro

hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt kaevandas kostja ajavahemikul 14. juuli 2016 kuni 7. august 2017

Viljandi maakonnas Viljandi vallas Kurvitsa liivakarjääris täiteliiva väljaspool Kurvitsa

liivakarjääri mäeeraldist teenindusmaalt ja altpool mäeeraldise sügavuspiiri. Kostjal oli

kaevandamisluba nr VILM-070. Kaevandamisluba nr VILM-070 andis kostjale õiguse

kaevandada täiteliiva mäeeraldise piirides. Kostjal puudus luba mäeeraldise piiridest väljaspool

kaevandamiseks. Kostja tekitas loata kaevandamisega keskkonnakahju 3150 [0,35

(kaevandamisõiguse tasumäär) * 900 (kaevandatud maavara kogus m3) * 10 (keskkonnakahju

koefitsient)] eurot.

2. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja kaevandas

väljaspool mäeeraldist teenindusmaalt ja altpoolt mäeeraldise sügavuspiiri 2016. aastal

vastavalt kehtinud seadustele ja mäetehniku kutsetava arvestades. Kostja alustas pärast

kaevandamisloa

saamist

14. juunil 2016

mäeeraldise

ja

mäeeraldise

teenindusmaa

ettevalmistavate töödega ning mäeeraldiselt täiteliiva kaevandamisega. Kostja kasutas

mäeeraldise teenindusmaalt kaevandatud kivimit ja setendit teede rajamiseks. Kuna

mäeeraldise ja teenindusmaa ettevalmistamiseks, so karjääri teede rajamiseks, on

teenindusmaal kaevandamine lubatud, käitus kostja õiguspäraselt ega tekitanud kahju.

Kostja kaevandas väljaspool mäeeraldise alumist piiri selleks, et täita kohustust jälgida

põhjavee taset ning veetaset karjääri hilisema korrastamise suuna muutmiseks ja korrastamine

ettevalmistamiseks. Kostja kaevandamisloale on kantud kaevandatud maa korrastamise

suunana looduslik rohumaa. Kostjal on võimalik kaevandatud maa korrastamise suunda muuta.

Kostja otsustas kohandada Kurvitsa liivakarjääri pärast kaevandamise lõppemist veekoguks.

Kostjal oli karjääri veekoguks kohandamiseks vajalik eelnevalt selgeks teha, kas liivakarjääri

on võimalik veekoguks kohandada. Selleks oli vaja jälgida veetaset, seda, kas vesi jääb karjääris

püsima. Kaevandamine väljaspool mäeeraldise alumist piiri oli seega õiguspärane.

Keskkonnale ei ole sellega kahju tekitatud.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja on kaevandanud väljaspool mäeeraldise piire täiteliiva.

Altpoolt mäeeraldise piiri on kaevandatud väärtusetut moreeni. Hagejal ei ole seega võimalik

nõuda kahju hüvitist täiteliivale sätestatud tasumäära alusel.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 28. novembri 2019. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 3150 eurot. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja riigilõivu 300 eurot.

Maakohus leidis, et kaevandamisloa omajal on maapõueseaduse (MaaPS) § 42 lg 3 p 2 järgi

loa alusel õigus eemaldada mäeeraldise teenindusmaal väljaspool mäeeraldise piire kivimit või

setendit üksnes mullakaitsenõuete täitmiseks ning kraavide, settebasseinide ja teede rajamiseks.

Nimetatud sättest ei tulene, et väljaspool mäeeraldise piire on teenindusmaal õigus eemaldada

kivimit või setendit ükskõik kuhu teede rajamiseks. Kohus leidis, et väljaspool mäeeraldise

piire teenindusmaal on õigus kaevandada, kui kaevandtavale kohale on vaja rajada tee. Kostja

poolt väljendatu, et tee rajamine tähendab tee rajamist teenindusmaa piires, mitte teenindusmaal

kaevandatud asukohta, ei haaku seaduse mõttega.

OÜ Stone House e-kiri ei tõenda, kas ja kus mäeeraldise teenindusmaal on osaühing

juurdepääsutee rajanud. Kirjast ei nähtu, kas kaevandamine tee rajamiseks toimus mäeeraldise

piirkonnas või väljaspool seda. Aerofotolt ei nähtu, et tee oleks rajatud kohale, kus on

väljaspool mäeeraldise piire teenindusmaal kaevandatud. Aerofotolt ei ole aru saada, kuhu on

teed rajatud ja kus on ainult sõidujäljed.

Kostja väide, et ta teostas kaevandamist, et jälgida põhjavee taset, ei ole põhjendatud ega

tõendatud. Kutsetunnistus, mis on antud välja 2019. aastal, ei mõjuta ega õigusta 2016. aastal

karjääris toimunud kaevandamisi. Kaevandmise aluseks on kaevandusluba, mitte

kutsetunnistus.

Kostja väide, et kostja on teostanud kaevandamist, et jälgida veetaset karjääri hilisema

korrastamise ettevalmistamiseks, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Kohus nõustus hageja

seisukohaga, et korrastamistingimuste andmisel on üldreegel lähtuda kaevandamisloale kantud

kaevandatud maa korrastamise suunast ning Keskkonnaamet võib erandkorras põhjendatud

juhtudel lähtuda mingist teisest suunast, eeldusel, et on tehtud keskkonnamõju hindamine või

keskkonnamõju strateegiline hindamine. Korrastamistingimuste väljaandmisel on korrastamise

suuna muutmine erandlik ning selle rakendamisel on piirangud, nagu keskkonnamõju

hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise eelnev teostamine. Kohus nõustus

hagejaga, et mingist muust korrastamise suunast saab isik lähtuda alles siis, kui Keskkonnaamet

on rakendanud sättes toodud erandit ning andnud kaevandatud maa korrastamistingimused

välja muust korrastamise suunast lähtudes. Kuni kostjale ei ole välja antud teistsuguseid

korrastamistingimusi, kui kaevandamisloal on märgitud, ei saa kostja tugineda loata üle piiri

kaevandamisele kui õiguspärasele tegevusele lihtsalt asjaolu tõttu, et ta on otsustanud muuta

korrastamistingimusi.

Kohus leidis, et kõik loata kaevandatud alad jäävad kasuliku kihi sisse ja hageja on õigesti

võtnud kahju suuruse arvutamisel aluseks täiteliivale kehtestatud kaevandamistasu määra.

Keskkonnale tekitatud kahju arvutatakse MaaPS § 112 lg 2 kohaselt kaevandatud samaväärse

maavara kaevandamisõiguse tasu kümnekordse määra suuruse summana. Keskkonnatasude

seaduse § 9 lg 2 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse 7. juuli 2016 määruse nr 75 „Riigile

kuuluva maavaravaru kaevandamisõiguse tasumäärad“ § 1 lg 1 kohaselt kehtestatakse riigile

kuuluva maavara kaevandamisõiguse tasumäärad aastateks 2016 - 2025 lisas 1. Täitepinnase

liiva puhul oli 2016. aasta tasumäär lisa 1 järgi 0,35 eurot m3 kohta. Keskkonnale tekitati seega

kahju 3150 [0,35 (kaevandamisõiguse tasumäär) * 900 (kaevandatud maavara kogus m3) * 10

(keskkonnakahju koefitsient)] eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Kostja palub võtta tõendina asja juurde Kurvitsa karjääri kaevandamise ja Kulli paisjärve

projektid. Kostja ei ole esitanud tõendeid varem, kuna kohus ei selgitanud pooltele, milliseid

asjaolusid ja tõendeid peab kohus asja lahendamisel oluliseks ja kuidas kohus hakkab asja

lahendama.

Maakohus kohaldas materiaalõigust valesti. Maakohus kohaldas 2017. aastal kehtima hakanud

maapõueseadust. Asjas puudub vaidlus, et kaevetöid teostati 2016. aastal. Kohus ei saa

rakendada seadust, mis teo või toimingu tegemise hetkel ei kehtinud ja mida kostja ei pidanud

2016. aastal täitma. Maakohus oleks pidanud kohaldama kuni 2017. aastani kehtinud

maapõueseadust.

Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust. Kohus ei täitnud selgitamiskohustust. Kohus ei

selgitanud pooltele, kuidas kohus asja lahendab ja mida pooled peavad tõendama. Kostja jaoks

oli üllatav, et kohus ei pidanud kostja esitatud tõendeid piisavaks ning seadis otsuses kahtluse

alla, kuhu ja millal on teid rajatud. Kohus ei juhtinud kostja tähelepanu sellele, et kostja peaks

nimetatud asjaolusid üldse või täiendavalt tõendama.

Kostjal oli vana seaduse kohaselt õigus mäeeraldis ja selle teenindusmaa ette valmistada,

rajades sinna teenindusmaalt kaevandatud kaevisega teid. OÜ Stone House kiri kui ka ortofotod

tõendavad, et kostja on teid rajanud. Kohus ei arvestanud sellega, et kostjal on kinnisasja

omanikuna MaaPS § 59 lg 1 kohaselt õigus maapõue kasutada üldgeoloogilise uurimistöö loata,

uuringuloata või kaevandamisloata, kui seda tingib kinnisasja kasutamise vajadus ja see ei ole

vastuolus seadusega. Kurvitsa liivakarjääris on lisaks mäeeraldise ja mäeeraldise teenindusmaa

sisestele teedele rajatud ka Kulli kinnistu sisene tee juurdepääsuks karjäärile, mis on ilmselgelt

vajalik kinnisasja kasutamiseks (liivakarjääri kasutamiseks). Kostja oli õigus kaevandada

teenindusmaal materjali, et rajada kinnistule juurdepääsutee. Kostja on sellega rakendanud enda

kui kinnisasja omaniku õigust.

Kohus rikkus otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtet. Kohus ei põhjendanud, miks

kostja tõlgendus, et teenindusmaal võib kaevandada mäeeraldise ja selle teenindusmaa

ettevalmistamiseks (teede rajamiseks), ei haaku seaduse mõttega.

Kaevise altpool mäeeraldise alumist piiri looduslikust lasundist väljaviimine oli tingitud

asjaolust, et jälgida põhjavee taset ning hinnata põhjavee režiimi, sest kostja soovis maa

korrastamise suunda muuta rohumaast veekoguks. Maa korrastamise suuna muutmise

vajalikkuse ja võimalikkuse hindamiseks tehtud seadusjärgsed toimingud ei saa olla

õigusvastased. Tegevus allpool mäeeraldise horisontaalpiiri toimub maaomaniku maal ja

väljaspool kaevandamisloaga määratud ala ning vastab ka MaaPS § 59 lg 1 nõutele. Maakohus

jättis hindamata kostja väite, et korrastamise suuna muutmise vajadus tekib enamasti

kaevandamise käigus. Korrastamise suuna muutmise vajadust kinnitab ka Kurvitsa liivakarjääri

kaevandamise projekti koostaja OÜ Inseneribüroo STEIGER. Kostja leiab, et kostja jälgis

veetaset ehk täitis seadusest tulenevat kohustust, tegutses karjääri projektiga kooskõlastatult

ning juhindus oma tegevuses seaduses sätestatud võimalusest korrastamise suunda muuta.

Kostja tegutses seega õiguspäraselt. Kostjalt ei ole seetõttu võimalik kahju hüvitamist nõuda.

Kostja käitus altpoolt mäeeraldise alumist piiri kaevandite rajamisel õiguspäraselt, kuna ta tegi

seda enda kui maaomaniku õiguse alusel. Altpoolt mäeeraldise alumist piiri algab kinnisasja

omaniku maa, millele ei kohaldu enam kaevandamisõigus, vaid maaomaniku õigus.

Kaevandada on lubatud ainult kaevandamisloa alusel, aga maaomanikuna on võimalik maapõue

kasutada. Mõistet „looduslikust lasundist väljaviimine“ tuleb antud juhul sisustada, kui

maapõue kasutamist kostja poolt. Vastupidisel tõlgendamisel rikutakse maaomaniku õigusi.

Kohus jättis kostja väited seega põhjendamatult arvestamata ja esitatud tõendid hindamata.

Kohus eksis tõendite hindamise reeglite vastu ja tegi üllatusliku otsuse. Maakohtu rikkumised

tõid kaasa ebaõige kohtulahendi.

5. Hageja leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Kostja etteheide, et maakohus kohaldas vääralt maapõueseaduse alates 2017. aastast kehtima

hakanud redaktsiooni ning jõudis selle tõttu väärale järeldusele kostja teo õigusvastasuse

puudumise osas, on alusetu. Maakohus viitas maapõueseaduse 2017. aastal kehtima hakanud

redaktsioonile, kuna kostja viitas sellele normile oma väidete kinnitamiseks. Isegi kui

maakohus kohaldas 2017. aastal kehtima hakanud maapõueseadust, ei toonud see kaasa ebaõige

otsuse tegemist. Teenindusmaal teede rajamiseks kaevandamise õigus ei ole muutunud.

Maakohus põhjendas, miks ta leiab, et MaaPS § 42 lg 3 p-st 2 ei tulene, et teenindusmaal

väljaspool mäeeraldise piire on õigus eemaldada kivimit või setendit ükskõik kuhu teede

rajamiseks. Maakohus leidis õigesti, et teenindusmaal väljaspool mäeeraldise piire on õigus

kaevandada, kui kaevandatavale kohale on vaja rajada tee. Maakohus leidis õigesti, et ei nähtu,

et kohale, kus teenindusmaal on väljaspool mäeeraldise piire kaevandatud, oleks rajatud tee.

Väide, et kostja on teenindusmaal väljaspool mäeeraldise piire teede rajamise eesmärgil

kaevandamisel rakendanud MaaPS § 59 lõikest 1 tulenevat kinnisasja omaniku õigust, ei ole

põhjendatud. Kostja esitas selle väite alles apellatsioonimenetluses. Nimetatud asjaolu ei olnud

maakohtule teada. MaaPS § 59 lg 1 kohaldamata jätmine ei ole seega õigusnormi rikkumine.

MaaPS § 59 lg 1 reguleerib maapõue kasutamist, mis ei ole seotud maavara kaevandamisega.

Olukorras, kus isik on mäeeraldise teenindusmaal kaevandanud kaevandusele juurdepääsu

teede rajamise eesmärgil, on tegemist maavara kaevandamisega seotud maapõue kasutamisega,

mille vajaduse on tinginud mäeeraldise kaevandamiseks ettevalmistamine. Seda reguleerib

MaaPS § 25. MaaPS § 59 lg 1 ei kohaldu.

Maakohus on põhjalikult selgitanud, miks kostja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse

põhjendamisel hüpoteetilisele korrastamise suuna muutmise võimalikkusele. MaaPS § 45 lõike

2 ja § 48 lõike 5 alusel 26. mail 2005. a vastuvõetud keskkonnaministri määruse nr 43

„Üldgeoloogilise uurimistööga, geoloogilise uuringuga ja kaevandamisega rikutud maa

korrastamise kord“ § 7 lg 3 kohaselt lähtutakse korrastatava maa kasutuse sihtotstarve

määramisel maavara kaevandamisloas märgitust. Nimetatud määrus ega ka 2016. aastal

kehtinud maapõueseadus ei sisaldanud võimalust muuta maavara kaevandamisloas märgitud

korrastatava maa kasutuse sihtotstarvet nagu seda lubab kehtiv seadus. Sel ajal kehtinud

regulatsioon ei võimaldanud Keskkonnametil korrastamistingimuste väljastamisel korrastatava

maa kasutamise sihtotstarbe määramisel lähtuda muust sihtotstarbest kui maavara

kaevandamisloas märgitust. Kostja ei saanud 2016. aastal seega tugineda vertikaalselt üle

mäeeraldise piiri kaevandamisel isegi mitte hüpoteetiliselt korrastamise suuna muutmisele.

Kostja väide, et üle mäeeraldise piiri kaevandamist ei ole toimunud, vaid tegemist on

looduslikult lasundist välja viimisega, mis on maapõue kasutamine maaomaniku poolt ja mida

on kostja õigustatud MaaPS § 59 lg 1 alusel tegema, on alusetu ja põhistamata. Tegemist on

uue väitega, mida kostja ei ole maakohtus esitanud. Hageja palub jätta see arvestamata.

MaaPS § 59 lõige 1 ei õigusta väljaspool piiri kaevandamist eriti kui tegemist on kinnistuga,

millele on antud kaevandamisluba ja kus kaevandamine on vertikaalselt toimunud mäeeraldisel

ja seega seotud maavara kaevandamisega. Hageja eristas valesti looduslikust lasundist välja

viimist ja kaevandamist. 2016. aasta MaaPS § 2 p-i 7 (2017. aasta § 6 lg 1) kohaselt on

kaevandamine maavara looduslikust seisundist eemaldamine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu

otsuse põhjendusi.

7. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja on Kurvitsa karjääri kaevandamise projekti ning

Kulli paisjärve projekti esitanud apellatsioonimenetluses hilinenult ning tagastab need kostjale.

Hageja on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et maakohus ei ole menetluses täitnud

eelmenetluse ülesandeid ning see, kuidas kohus asja lahendas selgus hagejale alles

kohtuotsuses. Ringkonnakohus leiab, et kostjale oli hagiavalduse esitamisest alates selge

hageja nõude õiguslik alus. Hageja esitas kostja vastu kostja poolt väidetavalt keskkonnaohtliku

tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude, tuginedes kehtivale MaaPS §-le 122 ja nõude

suuruse määramisel VÕS §-le 133. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus

lähtutakse poolte esitatust ning kohus hindab otsuse tegemisel tõendeid ja otsustab, mis asjaolud

on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Maakohus on võtnud seisukoha nii hageja kui kostja esitatud

tõenditele ja väidetele. Kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning selle õigusliku

alusega on kohus ka nõustunud (praegusel juhul maakohtu otsuse p 5jj), siis ei ole kohtul

kohustust selgitada pooltele seda, kas poole esitatud tõendid on menetluses piisavad (vt

Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsust tsiviilasjas 3-2-1-41-15, p 19). Kostjat esindas menetluses

lepinguline esindaja, kellele olid teada kõik hageja väited maakohtu menetluses.

8. Hageja on kostja vastu esitanud looduskeskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude.

Tegemist on avalik-õigusliku kahju hüvitamise nõudega (vt Riigikohtu 15. veebruari 2017. a

ostus tsiviilasjas nr 3-2-1-158-16, p 13). Maakohus on küll ekslikult viidanud otsuse p-s 4

deliktiõiguse sätetele, leides aga samas otsuse p-s 6, et õigusvastaselt kahju tekitamise sätted

siiski kohaldamisele ei kuulu. Hagiavalduse kohaselt kaevandas kostja ilma kaevandamisloata

ajavahemikul 14. juuli 2016 kuni 7. august 2017 liivakarjääris täiteliiva väljaspool liivakarjääri

mäeeraldust teenindusmaalt ja altpoolt mäeeraldise sügavuspiiri. Hilisemas menetluses puudub

poolte vahel vaidlus selles, et kaevandustööd (seega väidetav kahju tekitamine) toimusid ainult

2016. aastal (tl 66). Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebusega, et maakohus kohaldas

hageja nõude rahuldamisel ekslikult alates 1. jaanuarist 2017 kehtima hakanud

maapõueseadust. Eraõiguse üldpõhimõtte järgi kohaldatakse toimingule ja asjaolule selle

tegemise või tekkimise ajal kehtinud seadust. Sama põhimõte kehtib õiguskindluse- ja usalduse

kaitsest lähtudes ka avalikus õiguses. Seega lahendatakse tekkinud nõue (praegusel juhul

väidatavalt mitteõiguspärasest kaevandamisest tekkinud kahju hüvitamise nõue) nõude

tekkimise ajal kehtinud õiguse järgi. Ringkonnakohus leiab aga, et nimetatud maakohtupoolne

rikkumine ei too kaasa maakohtu otsuse lõppjärelduste ebaõigsust.

9. Nii kehtiva MaaPS § 122 lg 1 p 1 järgi kui ka kuni 1. jaanuarini 2017 kehtinud MaaPS § 74

lg 1 p1 järgi tekitatakse keskkonnale maapõueseaduse tähenduses kahju, kui kaevandatakse

maavara või maavarana arvele võtmata loodusliku kivimi, setendi, vedeliku või gaasi

looduslikku lasundit ilma nõutava loata. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on

teenindusmaal väljaspool mäeeraldust läbi viinud kaevandustöid (kostja vastus hagile p 10, tl

66). Kostja väitel on tehtud tööd mäeeraldise ja mäeeraldise teenindusmaa ettevalmistamiseks

(mh teede rajamiseks) maavara looduslikust seisundist eemaldamiseks ja veetaseme

jälgimiseks.

Ringkonnakohus leiab, et hageja on menetluses tõendanud kostja poolt väljaspool mäeeralduse

piire läbiviidud kaevandustööde mahtu. Nii OÜ Inseneribüroo Steiger poolt läbiviidud

markšeiderimõõdistamise seletuskirjast kui ka selle lisadest (tl 14jj) selgub ülekaevandatud ala.

Ka kostja ise on vastuses hagile leidnud, et mäeeraldise teenindusmaalt on kaevandatud (tl 67).

Kostja väited, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, mida kostja kaevandas, on paljasõnalised.

Hageja on esitanud oma väidete tõendamiseks Kurvitsa liivamaardla, Kurvitsa liivakarjääri

markšeiderimõõdistamise seletuskirja, mille p 2.2 käsitleb Kurivitsa uuringuruumi geoloogilise

ehituse kirjeldust. Kostja väited, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, et üle maaeraldise

piiride kaevandatud maavara ei ole täiteliiv, on üldised ja vastuolus kostja enda menetluses

esitatuga. Nimelt väidab kostja ise samas menetlusdokumendis, et ta on kasutanud mäeeraldise

teenindusmaalt kaevandatud kivimit ja setendit teede rajamiseks. Kostja ei ole esitanud ka

vastuväiteid

sellele,

et

kaevandatud

on

ka

mäeeraldise

sügavuspiirist

altpoolt,

markšeiderimõõdistuse kohaselt moodustas mäeeraldise kasuliku kihi täiteliiva nõuetele vastav

eriotstarbeline liiv (tl 18). Seega loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kostja on hageja poolt

märgistatud alalt kaevandanud enne 1. jaanuari 2017 kehtinud MaaPS § 74 lg 1 p1 järgi

kaitstavat õigushüve. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks pidi kostja kaevandama

allpool mäeeraldise piire üksnes väärtusetut moreeni (tl 90) ja ladustama seda kaevandatud

kohtade kõrvale. Ekslik on kostja seisukoht, mille kohaselt puudub asjas vaidlus, et

teenindusmaal kaevandatud kivimit või setendit on kasutatud teenindusmaal tee-ehituseks ning

teenindusmaal kaevandatud kogus vastab tee-ehituseks kulunud mahtudele. Hageja väitel on

väljaspool maaeraldist maavara ja arvele võtmata kivimit või setendit looduslikust lasundist

välja viidud 0,2 ha alal 0,9 tuhat m3. Kostja esitatud tõendi kohaselt toodi tee-ehituseks

materjale ka teistest kaevandustest (tl 69).

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles, et tõendatud ja õiguslikult

põhjendatud ei ole kostja väide, et teenindusmaal on kaevandatud veetaseme jälgimise

eesmärgil, et valmistada karjääri hilisemaks korrastamiseks ette. Peale kaevandamist tuli kostjal

korrastada maa-ala looduslikuks rohumaaks (tl 80). Ringkonnakohus ei korda selles osas kõiki

maakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel. Kostja viited sellele, et hagejal puudub

üldse pädevus hinnata, kas ja missugustel alustel on põhjendatud kaevandamise või

korrastamisega seotud suunda muuta, kuna seda teeb Keskkonnaamet, ei ole asjassepuutuvad.

Kostja hüpoteetiline võimalus või soov hiljem muuta maa-ala korrastamise suunda, ei tähenda,

et kostja väidetavalt veetaseme jälgimiseks tehtud kaevandustööd oleksid vastavuses tööde

tegemise ajal kehtinud kaevandamisloal märgituga. Teistsugusest korrastamise suunast saab

lähtuda alles siis, kui Keskkonnaamet on andnud kaevandatud maa korrastamistingimused välja

muudetud kujul. Asjaolu, et altpoolt mäeeraldise alumist piiri välja viidud kaevise maht ei ole

kostja väitel suur, ei oma samuti kostja tegevuse õiguspärasuse hindamisel tähendust. Nimetatu

on oluline kahju suuruse hindamisel.

11. Kostja esitatud tõendi, Stone House OÜ vastuste kohaselt (tl 69) on juurdepääsuteed rajatud

ning vajalik materjal on võetud maa omaniku näidatud asukohast, lisaks on toodud materjale

teistest karjääridest. Nimetatud dokumendist ei tulene, kuhu tee on rajatud. Kostja väitel on

teede rajamine ja teenindusmaal kaevamine toimunud üheaegselt. Ringkonnakohus leiab, et

isegi juhul, kui teed on rajatud samaaegselt kaevandamistöödega, tuleb nõustuda hagejaga, et

kostja ei ole teenindusmaal kaevamistöid tehes järginud enne 1. jaanuari 2017 kehtinud MaaPS

nõudeid. Nimetatud seaduse § 25 lg 3 p 1 kohaselt oli kaevandamisloa omanikul loa alusel

õigus valmistada mäeeraldis ja mäeeraldise teenindusmaa ette maavara looduslikust seisundist

eemaldamiseks. 2017. a kevadiselt ortofotolt tuleneb, et mäeeraldise osas, kust kostja on üle

lubatud osa kaevandanud, ei ole kaevandatud alale selgelt eristatavaid juurdepääsuteid rajatud.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et ettevalmistustöid lubava normi eesmärgiks ei olnud

teenindusmaalt maavara kaevandamine ning selle kasutamine tee rajamiseks mäeeraldise teistes

osades. Ekslik on apellatsioonkaebuses toodu, mille kohaselt ei sõltunud nii varemkehtinud kui

kehtiva MaaPS järgi teenindusmaale teede rajamine seal tehtud kaevandustööde asukohast.

Kuigi seaduse eesmärgiks ei saa olla detailne teenindusmaale lubatavate teede asukoha

määratlemine, ei tähenda teenindusmaa ettevalmistamine siiski seda, et kogu mäeeraldise

teenindusmaal on lubatud kaevandustöid läbi viia kaevandja vabal valikul. Selline tõlgendus

viiks tulemuseni, kus mäeeraldist ja mäeeraldise teenindusmaad poleks võimalik üldse eristada.

Ka varasemalt rajatud teed ei muuda kostja poolt 2016 aastal läbi viidud kaevandustöid

väljaspool mäeeraldist õiguspäraseks.

12. Apellatsioonkaebuse kohaselt teostas kostja teede ehitamisel varemkehtinud MaaPS § 59

lg-st 1 tulenevat õigust, millest tulevalt võis kinnisasja omanik või kinnisasja kasutusõigust

omav isik maapõue kasutada üldgeoloogilise uurimistöö loata, uuringuloata või

kaevandamisloata, kui seda tingis kinnisasja kasutamise vajadus ja see ei olnud vastuolus

seadusega. Tegemist on väitega, mida kostja on esitanud esimest korda alles

apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus märgib siiski, et kostja poolt esile toodud kinnisasja

omaniku õigus ei reguleeri maapõue kasutamist maavara kaevandamisega seonduvalt. Kui

kostja tugineb menetluses sellele, et ta rajas teed maavara kaevandamisega seoses, siis ei ole

nimetatud sättele tuginemine põhjendatud. Muud liivakarjääri kasutamisviisi ei ole kostja

menetluses esile toonud.

13. Kostja käitumise etteheidetavust ja hageja nõude rahuldamist ei muuda ka asjaolu, et

maakohus on tsiteerinud hagi lisa 3 ebatäpselt. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus

ei ole teinud vahet mõistetel „kaevandamine“ ja „looduslikust lasundist väljaviimine“, kuigi

hageja esitatud tõendi koostaja on ilmselgelt kahe mõiste erinevust rõhutanud. Kostja väitel on

ta looduslikust lasundist välja viidud kaevise endiselt ladustanud kaevandite kõrval.

Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu sellele, et hageja on nõudes tuginenud just sellele, et

väljaspool mäeeraldist on kaevandatud maavara ja arvele võtmata kivimit või setendit.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolne viga konkreetse tõendi tsiteerimisel (tl 20) ei muuda

tõendis nimetatud, samuti maakohtu otsuse lõppjäreldust. Ringkonnakohus märgib lisaks, et nii

kaevise, maavara või maapõue ebaseaduslik kasutamine kui ka kaevandamisloata kaevamine

olid nii varemkehtinud kui ka hetkel kehtiva MaaPS järgi rahatrahviga karistatavad

õigusvastased teod.

14. VÕS § 133 reguleerib keskkonnaohtliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamise ulatust

VÕS § 133 lõikes 1 nimetatud kahju ja kulud tuleb sama paragrahvi teise lõike järgi hüvitada

seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Ringkonnakohus leidis otsuse p-des 9jj, et hageja on

õigusvastaselt kaevandanud täiteliiva nõuetele vastavat eriotstarbelist liiva. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu otsuse p-s 10 toodu kahjunõude suuruse arvutuskäiguga.

15. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta

menetluskulude jaotust ja kindlaksmääratud suurust maakohtu menetluses.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja. Hagejat esindas ringkonnakohtu menetluses

töötaja. Hagejal ei ole ringkonnakohtus hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid seega

tekkinud.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke