2-18-11282/72 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

20. märts 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-11282

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu)

hagi Aidu Tuulepark OÜ, Coop Pank AS-i, SIA

UniCredit Leasing ja Lüganuse valla (Lüganuse

Vallavalitsuse kaudu) vastu nõusoleku andmiseks

kohustamise nõudes. Menetluse lõpetamine ja

menetluskulude jaotamine

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 23. oktoobri 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu)

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (määruskaebuse esitaja): Eesti Vabariik

(Keskkonnaministeeriumi kaudu), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Reesa Laur ja Veiko Viisileht

Kostja I (vastustaja I): Aidu Tuulepark OÜ, lepingulised

esindajad vandeadvokaadid Silja Holsmer ja Kristjan

Mägi

Kostja II (vastustaja II): Coop Pank AS, lepinguline

esindaja Mariann Suik

Kostja III (vastustaja III): SIA UniCredit Leasing,

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Erki Vabamets

ja Katri Tomson

Kostja IV (vastustaja IV): Lüganuse vald (Lüganuse

Vallavalitsuse kaudu), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Jaanus Tehver

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kostja Aidu Tuulepark OÜ 28. novembri 2019 taotlus täiendava

dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks ja eemaldada selle väljatrükk tsiviilasja

toimikust.

2. Harju Maakohtu 23. oktoobri 2019 määrus jätta muutmata, aga asendada selle

sissejuhatavas osas ja resolutsioonis sõnad „Lüganuse Vallavalitsus“ väljendiga

„Lüganuse vald (Lüganuse Vallavalitsuse kaudu)“ vastavas käändes.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

2 (7)

5. Määrata kindlaks määruskaebuse menetlemise kulud rahaliselt järgmiselt.

5.1. Rahuldada kostja Aidu Tuulepark OÜ taotlus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks. Määrata kostja Aidu Tuulepark OÜ põhjendatud ja

vajalike menetluskulude suuruseks määruskaebemenetluses 506,25 eurot ja

mõista see summa hagejalt Eesti Vabariigilt (Keskkonnaministeeriumi kaudu)

kostja Aidu Tuulepark OÜ kasuks välja.

5.2. Rahuldada kostja SIA UniCredit Leasing taotlus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata kostja SIA UniCredit Leasing

põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks määruskaebemenetluses

450 eurot ja mõista see summa hagejalt Eesti Vabariigilt (Keskkonna-

ministeeriumi kaudu) kostja SIA UniCredit Leasing kasuks välja.

5.3. Rahuldada kostja Lüganuse valla (Lüganuse Vallavalitsuse kaudu) taotlus

menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata kostja Lüganuse

valla

(Lüganuse

Vallavalitsuse

kaudu)

põhjendatud

ja

vajalike

menetluskulude suuruseks määruskaebemenetluses 297 eurot ja mõista see

summa hagejalt Eesti Vabariigilt (Keskkonnaministeeriumi kaudu) kostja

Lüganuse valla (Lüganuse Vallavalitsuse kaudu) kasuks välja.

5.4. Hagejal tuleb punktides 5.1–5.3 väljamõistetud menetluskulu summadelt

tasuda vastavat summat nõudma õigustatud kostjale alates määruse

jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest.

Määruskaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu, hageja) esitas 26. juulil 2018 Harju

Maakohtule hagi Aidu Tuulepark OÜ (kostja I), Coop Pank AS-i (kostja II), SIA UniCredit

Leasing (kostja III) ja Lüganuse valla (Lüganuse Vallavalitsuse kaudu, kostja IV) vastu.

Hageja nõudis kostjate tahteavalduste kohtulahendiga asendamist järgmiselt:

(1) kostja I nõusolek 31 hoonestusõiguse hageja nimele langemiseks;

(2) kostjate II ja III nõusolekud vastavalt ühte ja kahte neist hoonestusõigustest koormava

hüpoteegi kustutamiseks;

(3) kostja IV nõusolek kõiki 31 hoonestusõigust koormava ühishüpoteegi kustutamiseks.

Algses hagiavalduses sisaldus veel nõue kohustada kostjat I likvideerima 31 hoonestusõigusega

koormatud kinnistutelt ebaseaduslikud ehitised, aga sellest hageja loobus enne hagi menetlusse

võtmist.

3 (7)

Hageja väitis, et kostja I rikkus hoonestusõiguste seadmise lepingutest tulenevaid kohustusi,

mistõttu võib hageja kinnistute omanikuna nõuda hoonestusõiguste langemist talle. Kuna

hoonestusõigusi koormavad hüpoteegid lõppevad pärast hoonestusõiguse Eesti Vabariigile

langemist, siis peavad kostjad II–IV hüpoteegipidajatena andma neilt nõutavad nõusolekud.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Lisaks leidsid kostjad, et hagi on ebaõigesti menetlusse

võetud ja tuleks jätta läbi vaatamata.

3. Hageja esitas 9. septembril 2019 maakohtule hagist loobumise avalduse, mida põhjendas

sellega, et kostja I andis menetluse ajal ilma kohut ja teisi pooli teavitamata hoonestusõigused

üle Eleon Green OÜ-le (edaspidi: Eleon), mistõttu muutus hagi perspektiivituks. Hageja palus

jätta menetluskulud kostja I kanda või alternatiivselt menetlusosaliste endi kanda.

4. Kõik kostjad avaldasid, et neil ei ole vastuväiteid loobumisele, aga menetluskulud tuleb

jätta hageja kanda. Kostjad I, III ja IV esitasid ka menetluskulude nimekirjad.

MAAKOHTU MÄÄRUS

5. Maakohus võttis 23. oktoobri 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) hagist loobumise

vastu ja lõpetas asja menetluse. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 168 lg 4 esimese alternatiivi alusel hageja kanda ning määras kindlaks

kostjatele I, III ja IV hüvitatavad summad, millelt kohustas hagejat maksma ka viivist.

5.1. TsMS § 206 lg 1 ja § 429 lg 1 järgi on hagejal õigus hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud

lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kuivõrd kohus ei ole käesolevas tsiviilasjas

lõpplahendit teinud, on hagejal õigus hagist loobuda. Maakohus ei tuvastanud TsMS § 429

lg-s 4 märgitud asjaolusid, mis välistaks loobumise vastuvõtmise. Neil kaalutlustel võttis

maakohus hagist loobumise vastu ja lõpetas ühtlasi asja menetluse.

5.2. TsMS § 168 lg 4 sätestab mh, et kui hageja loobub hagist, kannab ta kostja

menetluskulud, v.a juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude

pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja soovis hagist loobuda olukorras, kus kostjad nõuet ei

rahuldanud. Sel juhul on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 168 lg 4 alusel hageja kanda.

5.3. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et menetluskulud saaks jätta TsMS § 162 lg 4 alusel

kostja I kanda põhjendusega, et tema tegevus põhjustas hagi perspektiivituse. Viidatud säte ei

võimalda panna menetluskulusid kostja I kanda, vaid üksnes kaaluda menetluskulude poolte

endi kanda jätmist. Samas ei piisa selle kohaldamiseks üksnes ebaõiglusest või eba-

mõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus

tehti. Kostja I poolt hoonestusõiguste võõrandamine ei ole erandlik asjaolu, millest tulenevalt

saaks asuda seisukohale, et menetluskulude hageja kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane.

5.4. Kostjate I, III ja IV taotluste alusel määras maakohus kindlaks neile hüvitatavad summad,

millelt kohustas hagejat maksma ka viivist. Kostja II menetluskulude nimekirja ei esitanud,

mistõttu tema menetluskulusid polnud vaja rahaliselt kindlaks määrata.

MÄÄRUSKAEBUS

6. Hageja esitas 14. novembril 2019 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

menetluskulude jaotuse osas tühistada. Hageja palub esimese võimalusena panna kõik

menetluskulud kostja I kanda või teise võimalusena jätta need iga poole enda kanda.

6.1. Esiteks ei põhjendanud maakohus, miks pole menetluskulude kostja I kanda jätmine

võimalik TsMS § 169 lg 1 alusel – nii nagu hageja taotles 11. oktoobri 2019 menetlus-

dokumendis. Just kostja I põhjustas menetluse venimist seeläbi, et ei teavitanud enda

jagunemisest ega hoonestusõiguste Eleonile üleandmisest. Kui hageja saanuks neist asjaoludest

teada koheselt pärast jagunemise toimumist, siis oleks ta varem esitanud hagist loobumise

4 (7)

avalduse ja menetluskulusid poleks juurde tekkinud. Kostja I kuritarvitas oma menetlus-

õiguseid. Kostja I küsis eelnevalt hageja nõusolekut hoonestusõiguste üleandmiseks ja pärast

keelduva vastuse saamist korraldas ikkagi ülemineku jagunemise kaudu. Maakohus hageja

neile väidetele ei vastanud.

6.2. Teiseks puuduvad määruses põhjendused, miks ei ole menetluse ajal hoonestusõiguste

pahatahtlik võõrandamine erandlik asjaolu, mis õigustab menetluskulude poolte enda kanda

jätmist TsMS § 162 lg 4 alusel. Menetluskulude hageja kanda jätmine on hageja suhtes

äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, sest kostja I pahatahtlik käitumine (hoonestusõiguste

võõrandamine jagunemise teel) ning selle varjamine teiste poolte ja kohtu eest põhjustas

menetluse venimise ning hagi perspektiivituse. Hageja pidi hagist loobuma üksnes kostja I

tegevuse tõttu. Kostja I pahatahtlikkust kinnitab ka asjaolu, et uues algatatud tsiviilasjas nr 2-

19-11195 rahuldas kohus hageja hagi tagamise taotluse ja keelas Eleonil anda

hoonestusõiguseid üle kolmandale isikule mis tahes viisil, sh jagunemise kaudu. Hagi tagati

just seetõttu, et sarnane olukord nagu käesolevas kohtuasjas enam ei korduks ja hageja ei peaks

jälle esitama uut hagi isiku vastu, kellele hoonestusõiguseid üle antakse.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjatele tähtaja sellele vastamiseks.

Kostjad I–III vaidlesid kaebusele vastu, kostja IV seisukohta ei esitanud.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 23. detsembril 2019.

Ringkonnakohus selgitas 25. veebruari 2020 määruses TsMS § 162 lg 4 kohaldamisega

seonduvat. Pooled esitasid määruses kirjeldatud küsimuste kohta täiendavad seisukohad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

sisuliselt muutmata. Maakohus eksis kostja IV tähistamisel vaidlustatud määruse sissejuhatavas

osas ja resolutsioonis, selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Määruskaebus jääb

rahuldamata ja hageja kannab sellega seonduvad menetluskulud.

9. TsMS § 659 kaudu kohalduva § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus vaidlustatud

määruse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas

menetluskulude jaotuse. TsMS § 456 lg 4 kolmanda lause tõttu takistab kulujaotuse

vaidlustamine lahendi jõustumist kulude rahalise kindlaksmääramise osas. Sama lõike teise

lause alusel on maakohtu määrus ülejäänud osas jõustunud.

10. Kostja I esitas kaebusele vastates taotluse võtta vastu üks täiendav dokumentaalne tõend

(Tartu Halduskohtu 11. novembri 2019 määrus haldusasjas nr 3-17-911, millega jäeti

rahuldamata taotlused käesoleva menetluse kostja I trahvimiseks ja mõisteti käesoleva

menetluse hagejalt välja menetluskulu). TsMS § 238 lg 1 esimese lause kohaselt võtab kohus

vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus leiab, et kontrollides

maakohtu 23. oktoobri 2019 määrusega tehtud menetluslike otsustuste õigust, ei saa lähtuda

teises kohtuasjas hiljem tuvastatud asjaoludest. Seetõttu ei oma kostja esitatud kohtulahend

kaebuse lahendamisel tähtust ja puudub alus selle vastuvõtmiseks. Kohus eemaldab tõendi

väljatrüki toimikust, aga tulenevalt tõendi elektroonilisest esitamisest, pole vaja seda tagastada.

11. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruses esitatud maakohtu põhjendustega

menetluskulude jaotamise kohta. Kaebuse väited ei anna alust määrust selles osas tühistada ega

muuta. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Kaebuse esimese väitega heidab hageja maakohtule ette TsMS § 169 lg 1 käsitlemata ja

kostja I kahjuks kohaldamata jätmist.

5 (7)

11.1.1. TsMS § 169 lg 1 esimene lause sätestab, et menetlustoimingu tegemise tähtaja mööda

lasknud või vastuväite või tõendi hilisema esitamisega või muul viisil menetlustoimingu aja

muutmise, asja arutamise edasilükkamise või tähtaja pikendamise põhjustanud menetlusosaline

kannab sellest tulenevad täiendavad menetluskulud.

11.1.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus TsMS § 169 lg 1 eraldi nimetamata

jätmisega menetlusõigust. Menetluskulude jaotamisel teeb kohus seadusega lubatud piirides ja

juhtudel kaalutlusotsustuse, mille tegemisel kaalub, kuidas menetlusõiguse normid mõjutavad

kulude jaotamist lahendatavas asjas (vrd Riigikohtu 4. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-136-13, p 18 teine lõik). Kuigi kaalutlusotsust tuleb põhjendada, siis ei tähenda see kõigi

nende normide loetlemist või käsitlemist, mille kohaldamist kohus ei pidanud vajalikuks.

11.1.3. Kuigi maakohus ei käsitlenud vaidlustatud määruses eraldi menetluse venimist, siis

märkis ta p 11 viimases lauses piisava selgusega, et hoonestusõiguste võõrandamine ei anna

alust menetluskulude jaotamisel kalduda kõrvale TsMS § 168 lg-s 4 sätestatust. Sellest saab

järeldada, et maakohus kaalus kõiki seaduses ette nähtud võimalusi menetluskulude jaotamisel

ja pidas selle tulemusel põhjendatuks jätta kulud hageja kanda.

11.1.4. Hageja esimene väide ei ole põhjendatud ka sisuliselt. Õige on kostja I arusaam, et

seadusest ei tulene otsest ja selget kohustust teatada kohtule ning teistele pooltele kostja

jagunemisest või vaidlusaluse eseme võõrandamisest. Võõrandamine on TsMS § 210 lg 1 järgi

lubatav ega mõjuta lg 2 järgi asja menetlust ning TsMS § 460 kohaselt on otsus õigusjärglase

suhtes siduv (vt pikemalt allpool p-d 11.2.3–11.2.6). Kuigi TsMS § 200 lg 1 näeb ette

menetlusõiguste heauskselt kasutamise kohustuse, ei tähenda see eelneva põhjal veel, et

vaidlusaluse eseme võõrandamisest tuleks teatada koheselt.

11.2. Kaebuse teise väide etteheide seisneb TsMS § 162 lg 4 kohaldamata jätmises.

11.2.1. Sarnaselt eespool p-des 11.1.2 ja 11.1.3 märgituga on ka siinkohal asjakohane märkida,

et TsMS § 162 lg 4 kohaldamine või kohaldamata jätmine on kohtu kaalutlusotsus. Maakohus

täheldas õigesti, et viidatud sätte alusel menetluskulude poolte endi kanda jätmine eeldab

erandlike asjaolude olemasolu, ja neid ta ei tuvastanud. Sellise järelduse tegemisel ei pea kohus

iga esile toodud asjaolu kohta eraldi põhjendama, miks ei ole see piisavalt erandlik.

11.2.2. Ringkonnakohtu hinnangul oleneb TsMS § 162 lg 4 kohaldamine käesoleval juhul

vastusest küsimusele, kas hageja oleks saanud menetlust mõistlikult jätkata. Kui hagejal oli

piisav võimalus jätkata vaidlust ka pärast hoonestusõiguste omaniku muutumist käesoleva

tsiviilasjana, siis oli loobumine hageja enda menetluslik otsustus ja kulud tuligi jaotada TsMS

§ 168 lg 4 esimese alternatiivi järgi. Kui aga samas asjas menetluse jätkamine ei olnud

objektiivselt võimalik, st hagi muutus perspektiivituks kostja I käitumise tõttu – nii nagu seda

väidab hageja, siis võib kulude jätmine hageja kanda olla äärmiselt ebaõiglane. Ringkonna-

kohus leiab, et käesoleval juhul oli hagejal võimalus menetlust jätkata, st TsMS § 162 lg 4

kohaldamiseks puudus alus. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

11.2.3. Pooled ei vaidle selle üle, et hoonestusõiguste omanikuna kinnistusraamatusse kantud

isik muutus menetluse ajal. TsMS § 210 lg 1 sätestab mh, et hagi esitamine ja menetlemine ei

puuduta poole õigust võõrandada vaidlusalune ese. Hoonestusõigus on asjaõigusseaduse § 5

lg 1 kohaselt piiratud asjaõigus ja seega ühtlasi ese tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 48

tähenduses. Järelikult võis kostja I hoonestusõigused võõrandada ja pelgalt seda ei saa talle

pahatahtliku menetlusliku käitumisena ette heita.

11.2.4. TsMS § 460 lg 1 esimene lause näeb ette, et jõustunud kohtuotsus kehtib ka isikute

kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Viidatud säte

hõlmab nii üld- kui ka eriõigusjärglust, st üldjuhul oleks hoonestusõiguste esialgse omaniku

suhtes tehtud kohtulahendil siduv mõju ka menetluse ajal need omandanud isiku suhtes. Erandi

näeb ette TsMS § 460 lg 2 nende isikute suhtes, kes omandamise ajal ei teadnud hagi

6 (7)

esitamisest. Pooled ei toonud esile, et käesoleval juhul oleks hoonestusõigused võõrandatud

asjaoludel, mille kohaselt omandaja kohtuvaidlusest ei teadnud. Hageja 9. septembri 2019

loobumisavalduse kohaselt toimus hoonestusõiguste võõrandamine jagunemise tulemusel.

Osaühingu jagunemisel vara omandav ühing ei saa tugineda teadmatusele asjaolu suhtes,

millest teadmise saab omistada jagunevale ühingule.

11.2.5. Eelmises p-s 11.2.4 kirjeldatud loogikat järgib TsMS § 210 lg 2, mille kohaselt ei

mõjuta vaidlusaluse eseme omandi vm õiguse üleandmine (eriõigusjärglus) asja menetlust.

TsMS § 210 lg 3 võimaldab õigusjärglasel sel juhul vastaspoole ja õiguseelneja nõusolekul

astuda menetlusse õiguseelneja asemel või teda saab menetlusse kaasata kolmanda isikuna

õiguseelneja poolel ka ilma nende nõusolekuteta.

11.2.6. Siiski kohaldub TsMS § 210 lg 3 üksnes juhul, kui § 211 erisätetest ei tulene teisiti.

Riigikohus on leidnud, et hoonestusõiguse võõrandamise korral saab TsMS § 211 lg 1 alusel

taotleda kostja asendamist (31. jaanuari 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-06, p 16 teine lõik).

TsMS § 211 lg 2 näeb ette piisavalt tõhusa korra poole asendamiseks. Eespool p-s 11.2.4

märgitud kaalutlustel pole ilmselt kahtlust, et vaatamata TsMS § 211 lg-s 3 nimetatud

piirangule saanuks kahe esimese lõike sätteid käesolevas asjas kohaldada.

11.2.7. Kui jätta ka eespool käsitletud võimalused kõrvale, siis pakub TsMS § 208 lg 1

olukorras, kus hageja leiab, et hagi on ekslikult esitatud isiku vastu, kes ei peaks olema kostja,

võimaluse kostja asendamiseks. Samuti saab kostjate ringi TsMS § 208 lg 2 alusel laiendada.

Hageja esitas loobumisavalduse enne kohtuliku arutamise algust, st pole näha takistust kostja I

eriõigusjärglase menetlusse kaasamiseks ka neil alustel. Neil kaalutlustel pole asjakohased

hageja põhjendused, et TsMS §-de 210 ja 211 kohaldamine ning võimalikud hagejale soodsad

järelmid oleks sõltunud maakohtu diskretsioonist. Kui maakohus oleks jätnud hagi lubamatult

läbi vaatamata, siis oli hagejale TsMS § 427 järgi tagatud kaebeõigus.

12. Menetluskulude rahalist kindlaksmääramist hageja eraldi ei vaidlustanud. Ringkonnakohus

ei tähelda selles osas vaidlustatud määruses olulist õigusnormide rikkumist ja nõustub

maakohtu vastavate põhjendustega. Seetõttu pole alust määrust muuta hagejalt välja mõistetud

kuluhüvitiste ja viiviste osas.

13. Vaidlustatud määruses (sarnaselt ka hagi menetlusse võtmise määruses) on kostjana IV

ekslikult märgitud vallavalitsus. TsMS § 201 lg 2 esimese lause kohaselt on tsiviilkohtu-

menetlusõigusvõime igal isikul, kellel on õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt. TsÜS § 25 lg 2

järgi on mh kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik. Seega ei ole tsiviilasja

pool vallavalitsus, vaid vald. Kõnealuse puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada, asendades

vaidlustatud määruse sissejuhatuses ja resolutsioonis kostja IV tähistamiseks kasutatud väljendi

õige nimega.

14. Määruskaebuse menetlemisega seonduvad kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja

kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus resolutsioonis kõigi

seniste menetluskulude jaotuse.

15. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi määrata

rahaliselt kindlaks kostjate I, III ja IV menetluskulude nimekirjade alusel. Kostja II nimekirja

ei esitanud. Hageja ei esitanud taotlustele vastuväiteid.

15.1. Kostja I taotles 506,25 euro hüvitamist, mis on esindajatasu 3 t 45 min õigusteenuse eest

tasumääraga 135 eurot/t (käibemaksu taotlusest ei nähtu). Ringkonnakohtu hinnangul on

kostja I esindaja ajakulu vajalik ja põhjendatud (sh kaebuse analüüs ja vastuse koostamine 2 t,

määruse analüüs kaebuse analüüs ja vastuse koostamine 2 t 15 min ning seisukohta koostamine

1 t 30 min). Esindaja tunnitasu määr on kohane. Eraldi käibemaksu hüvitamist kostja I ei taotle.

Neil kaalutlustel tuleb hagejal kostjale I hüvitada 506,25 eurot (= 3 t 45 min × 135).

7 (7)

15.2. Kostja III taotles 1237,50 euro hüvitamist, mis on esindajatasu 8 t 15 min õigusteenuse

eest tasumääraga 150 eurot/t (ei sisalda käibemaksu). Ringkonnakohtu hinnangul on kostja III

esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu 3 t (sh tutvumine maakohtu määruse ja kaebusega ning

vastuse koostamine 1 t 40 min, muud toimingud maakohtus 20 min ning ringkonnakohtu

määrusega tutvumine ja seisukohta esitamine 1 t). Vaidlustatud määruse tegemisele eelnevad

toimingud ei ole hüvitatavad määruskaebemenetluse kuluna. Kohus võtab lisaks arvesse, et

vaidluse ulatus määruskaebemenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ning pooled ei

esitanud uusi väiteid ega tõendeid. Kostja III vastus kaebusele oli lakooniline ja tervikuna

nähtub määruskaebemenetluses esitatust, et kostja III esindaja põhjendatud toimingutele

kulutatud aeg pidi olema lühem kui kostjal I. Esindaja tunnitasu määra pidas maakohus

kohaseks ja seda ei ole kaebusega vaidlustatud, mistõttu järgib ringkonnakohus sama käsitlust.

Käibemaksu hüvitamist kostja III ei taotle. Neil kaalutlustel tuleb hagejal kostjale III hüvitada

450 eurot (= 3 t × 150). Rahuldamata jääb kostja III taotlus 787,50 euro (= 1237,50 – 450)

hüvitamiseks.

15.3. Kostja IV taotles 297 euro hüvitamist, mis on esindajatasu 2 t 45 min õigusteenuse eest

tasumääraga 90 eurot/t (lisandub käibemaks). Ringkonnakohtu hinnangul on kostja IV esindaja

taotletud ajakulu vajalik ja põhjendatud (kaebuse analüüs ja seisukoha koostamine). Esindaja

tunnitasu määr ei ole liiga kõrge. Kostja IV kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Neil

kaalutlustel tuleb hagejal kostjale IV hüvitada 297 eurot (= 2 t 45 min × 90 + 20%).

15.4. Vastavalt kostjate I, III ja IV taotlusele ning TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus määruse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist.

16. TsMS § 696 lg 1 teine lause võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse

Riigikohtule.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm