2-19-11720/8 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Kaija Kaijanen

Määruse tegemise aeg ja koht

18. märts 2020. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-11720

Tsiviilasi

CC avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja

ainuhooldusõiguse avaldajale üleandmiseks

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 19. augusti 2019. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

CC määruskaebus

Menetlusosaline ja tema

esindaja ringkonnakohtus

Avaldaja

(määruskaebuse

esitaja)

CC

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik NN (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 19. augusti 2019. a määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud jätta CC kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK JA MAAKOHTU MÄÄRUS

1. CC (avaldaja, ema) esitas 6. augustil 2019 Harju maakohtule avalduse ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse avaldajale üleandmiseks.

Avalduse kohaselt on avaldajal ja YY-l (puudutatud isik, isa) ühine laps NN (laps). Vanemate

kooselu lõppes varsti peale lapse sündi. Lapse isa ei ole lapse eest kunagi hoolitsenud ega teda

kasvatanud. Last on kasvatanud ja teda ülal pidanud ema. Laps ja ema elavad Soome Vabariigis

2 (4)

Helsingis. Lapsel on ema juures olemas kõik eluks vajalik, mh toetav perekond. Vältimaks lapse

isa poolset võimalikku terroriseerimist, ei soovi lapse ema avaldada oma aadressi. Soome

kolimiseks andis lapse isa nõusoleku üksnes tingimusel, et lapse ema võtab tagasi isa vastu

elatise nõudes esitatud täitmisavalduse. Laps käib Soomes koolis ning on seal harjunud, keel

on selge ning tal on koolis sõbrad. Sügisel läheb laps 6. klassi ning kogu koolitee on ta käinud

Soomes. Isa elukoht on emale teadaolevalt jätkuvalt Eestis. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 116 lg 1 alusel kohaldatakse hagita perekonnasjades TsMS §-s 110 sätestatut. Kuna

laps on Eesti kodanik, siis võib Eesti kohus TsMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt asja lahendada. Kuna

lapsel ei ole Eestis elukohta, siis on avaldust pädev lahendama TsMS § 110 lg 6 kohaselt Harju

Maakohus.

2. Maakohus keeldus 19. augusti 2019. a määrusega TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel avalduse

menetlusse võtmisest, kuna avaldus ei allu Harju Maakohtule. Maakohus lähtus kohtualluvuse

kontrollimisel Euroopa Liidu Nõukogu 27. novembri 2003. a määruse (EÜ) nr 2201/2003

(edaspidi Brüssel II bis määrus) regulatsioonist (TsMS §-d 69 lg 1, § 75 lg 1, § 70 lg 1 ning

§ 70 lg 4). Brüssel II bis määruse artikli 8 lg 1 alusel saab lapse hooldusõiguse küsimust

menetleda lapse hariliku viibimiskoha järgne liikmesriigi kohus. Maakohus leidis, et lapse

elukohaks on Soome Vabariik. Lisaks on lapse elukohana alates 28. märtsist 2017

rahvastikuregistrisse kantud Soome Vabariik. Maakohus leidis, et lapse harilikuks

viibimiskohaks tuleb pidada tema elukohta Soome Vabariigis. Laps on Soome elama asumisel

integreerunud sealsesse sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Maakohus jättis

menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLEMINE MAAKOHTUS

3. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata avaldus

maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Kaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti kohtualluvust puudutavaid

õigusnorme, kui leidis, et vaidlus ei allu Harju Maakohtule. Maakohus ei kontrollinud Brüssel

II bis määruse artiklis 8 lg 2 sätestatud üldise kohtualluvuse erandeid. Avaldaja tugineb Brüssel

II bis määruse artiklile 12 lg 3.

Brüssel II bis määruse artikkel 12 lg 3 p a mõlemad alternatiivsed eeldused on täidetud. Esiteks

on lapsel oluline side Eesti Vabariigiga, sest ta on Eesti Vabariigi kodanik. Lisaks on lapsel

side Eesti Vabariigiga ka ühe vanemliku vastutuse kandja elukoha kaudu, sest emale

teadaolevalt on isa alaline elukoht jätkuvalt Eestis. Mh on ema avalduse esitamisega Harju

maakohtule sõnaselgelt Brüssel II bis määruse artikkel 12 lg 3 p b kohaselt tunnustanud enda

ja lapse nimel Eesti kohtute pädevust asja lahendada. Maakohtul tulnuks asja menetlusse

võtmise otsustamisel kindlaks teha, kas ka lapse isa tunnustab asjas Eesti kohtute pädevust.

Seega ei välista EL määruse kohtualluvuse sätted iseenesest vaidluse allumist Harju

Maakohtule.

Lisaks on Harju Maakohus pädev avaldust lahendama TsMS-i kohtualluvust puudutavate sätete

kohaselt. TsMS § 116 lg 1 alusel kohaldatakse hagita perekonnasjades TsMS §-s 110 sätestatut.

Kuna laps on Eesti kodanik, siis võib Eesti kohus TsMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt asja lahendada.

Kuna lapsel ei ole Eestis elukohta, siis on avaldust pädev lahendama TsMS § 110 lg 6 kohaselt

Harju Maakohus.

Täiendavalt on kõik tsiviilasja menetlusosalised Eesti Vabariigi kodanikud. Samuti on ema ja

laps Eestiga jätkuvalt tihedalt seotud, mh Eestis elavad sugulased, keda nad mitu korda aastas

külastavad. Seetõttu on menetlusosaliste, sh lapse suhtes kõige otstarbekam ema avaldust

menetleda Eesti Vabariigi kohtus.

4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

3 (4)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel

jätta muutmata ja kaebus jätta rahuldamata.

6. TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi kindlaks see,

millal võib asja menetleda Eesti kohus. Eesti kohus võib TsMS § 70 lg-te 1 ja 2 järgi asja

menetleda üksnes siis, kui ta on selleks pädev rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi. Kui

kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi

allub kohtule, kuhu avaldus esitati (vt ka Riigikohtu 16. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-1-16, p 12 ja selles viidatud 28. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 15

ning 29. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-10, p 13).

7. Brüsseli II bis määruse artikkel 61 järgi kohaldub määrus olukorras, kus lapse alaline

elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Avaldaja ei ole määruskaebuses

vaidlustanud maakohtu järeldust, et lapse alaline elukoht on Soome Vabariigis, ning arvestades

avalduses esitatud asjaolusid lapse elukorralduse kohta, ei ole ringkonnakohtul põhjust asuda

teistsugusele seisukohale. Seega lähtus maakohus kohtualluvuse kontrollimisel õigesti Brüsseli

II bis määruse regulatsioonist.

8. Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et teatud tingimustel annab Brüsseli II bis määrus

pädevuse ka nende riikide kohtule, kus ei ole lapse harilik viibimiskoht. Need erandid on

sätestatud eelkõige Brüsseli II bis määruse artiklites 9, 10 ja 12. Artikliga 12 on kehtestatud

piiratud võimalus esitada hagi selle liikmesriigi kohtusse, kus ei ole lapse harilik viibimiskoht,

kas sel põhjusel, et vaidlus on seotud pooleli oleva lahutusprotsessiga või seetõttu, et lapsel on

oluline side selle liikmesriigiga. Euroopa Kohus on artiklit 12 lg 3 tõlgendanud

12. novembri 2014. a otsuses kohtuasjas C-656/13 ja asunud seisukohale, et artikli 12 lg 3

alusel võib olla vanemliku vastutuse asjas pädev sellise liikmesriigi kohus, kus ei ole lapse

harilik viibimiskoht, isegi juhul, kui valitud kohtus ei ole pooleli ühtegi muud menetlust (EKo

C-656/13, p 52). Seega ei ole artikli kohaldamise eelduseks muude vanemate vaheliste

menetluste olemasolu valitud kohtus ning artikli kohaldamisel tuleb kohtul selgitada välja

järgmised asjaolud: kas lapsel on liikmesriigiga oluline side; kas kõik menetluse osapooled

tunnistavad hagi esitamise ajal kohtu pädevust ning kas selline kohtualluvus on lapse parimates

huvides. Artikli 12 lg 3 kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud tingimused.

9. Kuivõrd maakohus ei toimetanud ema määruskaebust isale kätte ega küsinud temalt kui

puudutatud isikult seisukohta määruskaebuse suhtes (rikkudes TsMS § 663 lg-t 3), vaid edastas

määruskaebuse koheselt lahendamiseks ringkonnakohtule, toimetas ringkonnakohus TsMS §

664 lg 1 alusel ise määruskaebuse isale kätte ning küsis temalt määruskaebuse kohta seisukohta

(ringkonnakohtu 19. septembri 2019 kiri, tl 22). Vastuses määruskaebusele oleks puudutatud

isikul mh olnud võimalik avaldada oma seisukohta, kas ta tunnustab Eesti kohtute pädevust või

eelistab vaielda lapse hooldusõiguse üle Soomes kohtutes.

10. Ringkonnakohus ei õnnestunud puudutatud isikule kohtu 19. septembri 2019 kirja, avaldaja

määruskaebust ega vaidlustatud määrust esialgu kätte toimetada. Seejärel võimaldas

ringkonnakohus lapse emal esitada täiendavat informatsiooni lapse isa võimalike

kontaktandmete (nt e-posti aadress, telefoninumber, elukoha aadress) kohta. Avaldaja selgitas

kohtule edastatud 21. novembri 2019 kirjas, et temale teadaolevalt peaks lapse isa põhielukoht

olema jätkuvalt Eestis ning ema avalduses märgitud aadressil. Lapse emani oli samas jõudnud

info, et lapse isa asub hetkel Soomes (tl 28). Ringkonnakohus saatis tähitud kirja ka lapse ema

kirjas märgitud aadressile Soome Vabariiki, kuid kiri tagastati kohtule 18. detsembril 2019 (tl

29). Ringkonnakohus toimetas isale dokumendid kätte TsMS § 326 lg 1 alusel postkasti

panekuga avalduses märgitud aadressile XXX, Viljandimaa. Samuti on ringkonnakohus

4 (4)

üritanud lapse isaga kontakti saada rahvastikuregistris avaldatud telefoninumbrite kaudu, kuid

tulutult. Isa ei ole esitanud kohtule seisukohta, kas ta tunnustab asjas Eesti kohtute pädevust.

11. Euroopa Kohus on selgitanud, et tingimust, kas kõik menetluse osapooled tunnistavad hagi

esitamise ajal kohtu pädevust, tuleb Brüsseli II bis määruse artiklit 12 lg 3 p b koosmõjus sama

määruse artikliga 16 mõista selliselt, et kõik menetlusosalised peavad olema kokku leppinud

kohtualluvuses selgesõnaliselt või muul üheselt mõistetaval viisil (EKo C-656/13, p-d 56 ja 57).

Kuivõrd lapse isa ei ole seisukohta esitanud, st ta ei ole andnud nõusolekut asja menetlemiseks

Eestis, ei allu asi Brüsseli II bis määruse artikli 12 lg 3 alusel Eesti kohtule ja maakohtu määrus

tuleb jätta muutmata.

12. Maakohus on õigesti selgitanud, et kuna lapse harilik viibimiskoht on Soome Vabariigis,

saab ema avaldust vanemate erandliku kohtualluvuse kokkuleppe puudumise tõttu lahendada

Brüsseli II bis määruse artikkel 8 lg 1 järgi Soome Vabariigi kohus.

13. Lisaks ei anna ka määruskaebuse teised väited alust maakohtu määruse tühistamiseks.

Ringkonnakohus selgitab, et Euroopa Liidu määrused ning välislepingud omavad siseriikliku

õiguse suhtes prioriteeti. TsMS § 70 lg 4 sätestab, et TsMS-s rahvusvahelise kohtualluvuse

kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või

Euroopa Liidu määrustes. Kuna Brüssel II bis määrus reguleerib ammendavalt välismaise

elemendi korral vanemate õiguste määramise kohtualluvust lapse suhtes, siis ei saa TsMS-i

sätteid rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel kohaldada, mistõttu TsMS § 116 praeguses

asjas ei kohaldu.

14. Eeltoodud põhjustel tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ning maakohtu määrus tuleb

jätta muutmata.

15. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel

avaldaja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

16. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p-le 15 asendab töölt

eemal olevat kohtukoosseisu liiget Ande Tänavat Kaija Kaijanen.

17. TsMS § 696 lg 1 võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse

Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Kui maakohtu määruse peale saab

seaduse järgi esitada määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu

määruse peale esitada määruskaebuse ka Riigikohtule, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS

§ 372 lg 5 esimese lause koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 kohaselt võib avalduse menetlusse

võtmisest keeldumise määruse peale esitada määruskaebuse.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Kaija Kaijanen