3-19-510/42 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.03.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-510

Haldusasi

XX kaebus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori

15.01.2019 käskkirja nr 03-õ ja 18.02.2019 vastuse nr

18.02.2019/1-20/3 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.11.2019 otsus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Margo

Normann

Vastustaja – Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia,

esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn

Menetluse alus ringkonnakohtus

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 04.11.2019 otsuse nr 3-19-510 resolutsioon muutmata, kuid muuta

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.

2. Mõista vastustajalt kaebaja apellatsiooniastme menetluskulude katteks välja 700

eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 16.04.2020 (HKMS § 212

lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

3-19-510

2(12)

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) rektor eksmatrikuleeris 15.01.2019

käskkirjaga nr 03-õ XX õppekorralduse eeskirja (ÕKE) p 131.3 alusel seoses erialase

edasijõudmatusega aines „Näitleja töö“.

2. XX esitas vaide, milles taotles 15.01.2019 käskkirja tühistamist ja enda ennistamist EMTA

üliõpilaseks, samuti erialaõppejõu vahetust ning akadeemilist puhkust tervise taastamiseks.

Hinnang „erialane edasijõudmatus“ on väga subjektiivne. Vaide esitaja varasemad hinded aines

„Näitleja töö“ on olnud „arvestatud“, „väga hea“, „väga hea“ ja „hea“. Seega ei ole hinnang

XX erialasele edasijõudmisele adekvaatne.

Lavakunsti osakonna üliõpilaste õppekoormus on väga suur ning see mõjutas vaide esitaja

õppetöö tulemusi ja tema tervist.

3. EMTA rektor jättis 18.02.2019 vastusega nr 18.02.2019/1-20/3 vaide rahuldamata.

XX hindamine aines „Näitleja töö“ toimus lavastuse „Y“ tööprotsessi põhjal ja selle aine

hindamiskriteeriumite alusel. Hindamiskomisjoni kuulusid prof QQ ja prof CC. Komisjoni

hinnangul vastas XX lävendile „kasin“ kriteeriumites „üliõpilane saab aru sündmuse

olemusest“ ja „üliõpilane suudab orienteeruda materjali/näidendi sisus“, kuid ei vastanud

lävendile „kasin“ (s.o jäi allapoole miinimumnõudeid) kriteeriumites „üliõpilane oskab laval

materjali/näidendi piires tegutseda, suutes hetketi jõuda usutava elulisuseni“, „üliõpilane

suudab hetketi olla laval teksti rääkimisel sundimatu“ ja „üliõpilane on distsiplineeritud ja sobib

kollektiivsesse töösse“. Aines 13.01.2019 välja pandud koondhindeks kujunes seetõttu

„puudulik“.

XX edasijõudmist erialas arutati lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 (vastuses

ekslikult 26.11.2019 – ringkonnakohtu märkus) korralisel koosolekul. Koosoleku protokollist

selgub, et XX erialast edasijõudmist pidas puudulikuks 12 õppejõudu 13-st ning üks jäi

erapooletuks.

Võttes aluseks osakonna üldkoosoleku arvamuse ja aines „Näitleja töö“ pandud hinde, saatis

lavakunsti osakonna peakoordinaator BB 15.01.2019 õppeosakonna juhatajale esildise XX

eksmatrikuleerimiseks ÕKE p 131.3 alusel. Eksmatrikuleerimine vormistati rektori 15.01.2019

käskkirjaga. Eelnevat arvestades toimus XX hindamine ja eksmatrikuleerimine vastavalt

kehtestatud korrale.

Lavakunsti osakonna selgituse järgi oli XX-l probleeme pühendumise, töö kiiruse,

keskendumise, kollektiivi sobitumise ja distsipliiniga. See viis tema erialase mahajäämuseni

olukorras, kus igal semestril suurenevad ootused üliõpilasele ja hindamine muutub üha

rangemaks.

Õppetöö koormus lavakunsti osakonnas oli 2018. a-l kõrge, kuid semestri lõikes ei ületanud see

täiskoormusega õppele kehtestatud normi. Liiga suurest õppekoormusest oleks pidanud kohe

teada andma. Terviseprobleemide korral oleks olnud võimalik taotleda akadeemilist puhkust.

4. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse EMTA rektori 15.01.2019 käskkirja nr 03-õ ja

18.02.2019 vastuse nr 18.02.2019/1-20/3 tühistamiseks.

3-19-510

3(12)

15.01.2019 käskkiri on põhjendamispuudustega ja sellest ei ole aru saada, milles seisnes

kaebaja erialane edasijõudmatus. ÕKE-s on see termin sisustamata ja vastustaja kasutab seda

meelevaldselt. Näiteks loeb lavakunsti osakond edasijõudmatuseks mistahes hinnete langust

ilma negatiivse hindeta. Asjakohaseid põhjendusi ei nähtu ka BB 15.01.2019 esildisest, sest

selles puudub viide kaebaja erialasele edasijõudmatusele. Kaebaja ei saanud haldusmenetluses

tutvuda lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 protokolliga. Jääb ka selgusetuks, kuidas

sai kaebaja erialast edasijõudmist pidada puudulikuks juba 26.11.2018 koosolekul, kui hinne

aines „Näitleja töö“, mis oli BB esildise kohaselt kaebaja eksmatrikuleerimise aluseks, pandi

kaebajale välja alles 13.01.2019. Vaideotsuses toodud etteheited on üldsõnalised ja

arusaamatud. Kaebajat ei kuulatud ära enne eksmatrikuleerimise otsuse langetamist ega ka

vaidemenetluses.

ÕKE p 131.3 on vastuolus ÕKE p-ga 77. ÕKE p 131.3 sätestab, et üliõpilane

eksmatrikuleeritakse edasijõudmatuse tõttu, kui ta on saanud erialaeksamil või -arvestusel

negatiivse tulemuse ja erialaosakonna juhataja taotleb tema eksmatrikuleerimist nõrga erialase

edasijõudmise tõttu. ÕKE p 77 sätestab, et eksami või arvestuse negatiivse soorituse korral on

üliõpilasel õigus kahele kordussooritusele ühe aasta jooksul, arvates esmasest sooritusest.

Kaebajale pandi eksamihinne välja 13.01.2019 ning juba 15.01.2019 eksmatrikuleeriti ta

edasijõudmatuse tõttu, andmata võimalust korduseksamiks. Kaebaja varasemaid hindeid

arvesse võttes ei ole erialase edasijõudmatuse küsimuse püstitamine põhjendatud.

Korduseksami mittevõimaldamine on vastuolus ka Eesti Vabariigi ja välisriikide akadeemiliste

tavadega. Korduseksami sooritamine on õigustatud muu hulgas selle tõttu, et EMTA ei suutnud

tagada mõistlikke õppimistingimusi erialaeksami eelsel perioodil, eriti 2018. a novembris, mil

õppetöö kogumaht ilma iseseisva tööta moodustas 260 tundi. Seoses ülekoormusega vajas

kaebaja 06.12.2018 erakorralist meditsiinilist abi.

Kaebaja hindamine on vastuolus ÕKE p-ga 84, mille kohaselt ainet „eriala“ jt erialaga seotud

praktilisi aineid hindab vastava akadeemilise üksuse moodustatud komisjon. Praeguses

vaidluses ei ole leidnud sellise komisjoni moodustamine kinnitust. Hindamislehel on üksnes

CC allkiri, kuid puudub teise erialaõppejõu QQ allkiri. Arusaamatuks jääb ka õppejõudude

koosoleku kui organi õiguslik seisund ja volitused. EMTA esindaja AA kinnitas kohtus

13.09.2019, et „formaalseid protokolle hindamisprotokollide näol ei eksisteeri“, kuigi

erialaõppejõud kinnitasid, et ka nn läbiarutamise kohta on olemas protokollid. Puudub võimalus

kontrollida, kas tegelikult arutati kaebaja hinne aines „Näitleja töö“ teiste õppejõududega läbi.

Kaebajat hinnati teise aasta hindamiskriteeriumite alusel ja hindamine toimus kolmanda

õppeaasta sügissemestri lõppedes. Kaebaja täitis täielikult teise aasta hindamiskriteeriume ja

puudus alus viidata edasijõudmatusele teise aasta hindamiskriteeriumite alusel. Vaidlust ei ole

selle üle, et kaebaja on sooritanud teise aasta õppekavas ettenähtud eksamid ja arvestused ning

tal ei olnud negatiivseid hindeid. Kaebajale ei olnud arusaadav, et kolmandal aastal hakatakse

nn tööprotsessi hindamise ettekäändel ümber hindama teise aasta positiivseid hindeid ja

mistahes edasine hinnete langus võib viidata edasijõudmatusele. QQ ei osalenud „Y“ proovides.

BB seisukohad, milles on refereeritud ka teiste õppejõudude arvamusi, ei tõenda kaebaja

edasijõudmatust. Ka kaebaja hinneteleht ei kinnita edasijõudmatust. Seisuga 26.11.2018 ei

olnud kaebajal ühtegi negatiivset erialahinnet ja tunnistajate viited „ohu märkidele“ ei olnud

piisavad, et tõsikindlalt tuvastada erialane edasijõudmatus. Õppejõudude 26.11.2018

üldkoosoleku protokollis kajastatud etteheited on üldsõnalised. Kaebaja on puudunud seoses

terviseprobleemidega ja on sellest õppejõude alati teavitanud. CC etteheited, et kaebajale peab

kõik ette näitama ja ta ise ei panusta, on teise õppejõu QQ poolt sisuliselt kummutatud, sest

teatritöös juhtub ettenäitamist tihti. ÕKE p 140 sätestab, et üliõpilasel on õigus saada õigeaegset

teavet teda puudutavatest käskkirjadest ja otsustest. See hõlmab ka õppeasutuse hinnangut

3-19-510

4(12)

üliõpilasele väljaspool arvestusi ja eksameid. Samuti peaks see puudutama võimalikku

osutamist edasijõudmatuse ilmingutele, kui väidetav hindamine toimub protsessipõhiselt.

5. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia palus jätta kaebus rahuldamata.

Rektori käskkiri ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 56 sätestatud nõuetele, kuid

hindamisotsustele ei saagi seada samu vormi-, sisu- ja menetlusnõudeid nagu tavapärastele

haldusaktidele. Eksamitulemuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda muu hulgas ülikooli

enda kehtestatud normidest (nt ÕKE-s sätestatust) ja väljakujunenud akadeemilistest tavadest.

Analoogselt ei saa rektori käskkirjale, millega üliõpilane eksmatrikuleeritakse, seada samu

vormi-, sisu- ja menetlusnõudeid nagu tavapärasele haldusaktile.

Lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 koosolekul arutati kaebaja edasijõudmatust,

kuid ei otsustatud tema eksmatrikuleerimist. See nähtub ka koosoleku protokollist, kus BB

konstateerib, et on võimalik, et üliõpilane tuleb eksmatrikuleerida.

ÕKE p 131.3 on erinorm ÕKE p 77 suhtes. ÕKE p 131.3 järgi üliõpilane eksmatrikuleeritakse

edasijõudmatuse tõttu, kui ta on saanud erialaeksamil või -arvestusel negatiivse tulemuse ja

erialaosakonna juhataja taotleb tema eksmatrikuleerimist nõrga erialase edasijõudmise tõttu.

ÕKE p-d 77 ja 131.3 ei ole vastuolus. ÕKE p 131.3 reguleerib erialast edasijõudmatust.

Eksmatrikuleerimine erialase edasijõudmatuse tõttu ei toimu n-ö automaatselt pärast eksami

sooritamist negatiivsele hindele. ÕKE p. 131.3 jätab erialaosakonna juhatajale võimaluse

taotleda eksmatrikuleerimist või jätta vastav taotlus esitamata. Käesoleval juhul küsis BB enne

otsuse tegemist teiste õppejõudude arvamust ning tegi otsuse ka nende arvamuste, mitte üksnes

hinde põhjal. Õppeprorektor vestles rektori ülesandel pärast lavakunsti osakonna juhatajalt

esildise saamist õppeosakonna juhatajaga ning küsis viimaselt selgitusi. Rektor allkirjastas

käskkirja alles pärast nimetatud selgituste ärakuulamist.

ÕKE p 84 sätestab, et ainet “Eriala” jt erialaga seotud praktilisi aineid hindab vastava

akadeemilise üksuse juhataja moodustatud komisjon. QQ ja CC kursuse juhendajatena

moodustasid komisjoni, kes hindas tudengeid aines “Näitleja töö” kolmanda kursuse esimesel

semestril. Hindamise aluseks olid lavastuse “Y” proovid ja etendused. Nagu lavakunstikoolis

tavaks, konsulteerisid juhendajad enne hinnete panemist ka teiste lavakunsti osakonna

õppejõududega. Teiste lavakunsti osakonna õppejõudude arvamus kaebaja erialase

edasijõudmise/edasijõudmatuse suhtes kajastub 26.11.2018 protokollis. Üksmeelne seisukoht

on, et kaebaja erialane edasijõudmine oli puudulik.

Kaebaja ei ole vaidlustanud hinnet aines “Näitleja töö”, kuigi ÕKE p 88.3 annab selle

võimaluse. Seetõttu on asjakohatu kaebaja arutluskäik sellest, kas teda on hinnatud õigesti.

Asjakohatud on ka kaebaja osutamised tema terviseprobleemidele ja suurele õppekoormusele.

Kui kaebaja tundis, et tema terviseprobleemid või suur õppekoormus takistavad tal

õppeprotsessis edukalt osalemast, oli tal võimalik võtta akadeemiline puhkus. Seda kaebaja ei

teinud. Kaebaja ei teavitanud oma terviseprobleemidest isegi kursuse juhendajat.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 04.11.2019 otsusega XX kaebuse, tühistas EMTA rektori

15.01.2019 käskkirja nr 03-õ ja 18.02.2019 vastuse ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks

välja menetluskulud 5771 eurot.

EMTA rektori 15.01.2019 käskkiri kaebaja eksmatrikuleerimise kohta on haldusakt (HMS § 51

lg 1), sest sellega lõppes kaebaja hariduse omandamine EMTA-s. Kaebajale pandud hinne aines

„Näitleja töö“ on viidatud käskkirja eelhaldusakt, sest sellega tehti õiguslikult siduvalt kindlaks

kaebaja eksmatrikuleerimisel tähtsust omav asjaolu – õppeaine „Näitleja töö“ mittesooritamine

viis

kaebaja

eksmatrikuleerimiseni

(see

on

BB

15.01.2019

esildises

nimetatud

3-19-510

5(12)

eksmatrikuleerimise põhjus). Kaebajal oleks olnud eesmärgipäratu vaidlustada tulemust aines

„Näitleja töö“, kuna hinde teatavaks tegemisele järgnes kiirelt tema eksmatrikuleerimine.

Eksmatrikuleerimisotsuse vaidlustamise kaudu tuleb kontrollida ka seda, kas hindamine aines

„Näitleja töö“ on olnud õiguspärane. Ka QQ ja CC ei ole oluliseks pidanud keskendumist

konkreetsele

hindele,

vaid

on

väljendanud

tunnistajana

ütluste

andmisel,

et

eksmatrikuleerimiseni viis kaebaja erialane edasijõudmatus pikema aja vältel, mitte üksnes

kolmanda aasta sügissemestril.

Vastustaja on kohtumenetluse käigus muutnud oma positsiooni eksmatrikuleerimise aluse osas.

Alguses väitis vastustaja, et lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 koosolek ei olnud

rektori käskkirja väljaandmise aluseks (ehkki see andis tunnistust lavakunsti osakonna pea

üksmeelsest rahulolematusest kaebaja erialase arenguga) ning rektori käskkirja aluseks oli

näitlejatöö õppejõudude QQ ja CC kaebajale pandud hinne „puudulik“ aines „Näitleja töö“

(18.04.2019 vastus kaebusele p 5, tl 17; vastustaja esindaja selgitus 24.05.2019 eelistungil,

helisalvestus kl 11:29:01 jj). Hiljem on vastustaja asunud seisukohale, et eksmatrikuleerimise

taga on lisaks negatiivsele hindele ka õppejõudude laiem nägemus üliõpilase erialasest

edasijõudmisest, st ÕKE p 131.3 koosneb kahest osast: negatiivne hinne ja õppejõudude laiem

nägemus õpilase erialasest arengust ning mõlemad tingimused peavad olema täidetud. Sellest

lähtuti väidetavalt ka vaide lahendamisel (AA selgitus 13.09.2019 kohtuistungil, helisalvestise

kl 12:09:59 jj, vastustaja esindaja kl 12:28:03 jj). Seisukoha muutmine näitab, et üliõpilase

eksmatrikuleerimiseni viivate ÕKE sätete sisustamine ei ole ka vastustajale üheselt selge. See

tekitab küsimuse, kuidas peaksid üliõpilased aru saama, millistel tingimustel võib nende

õppetöö EMTA-s katkeda. Vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamisel tuleb võtta aluseks

vastustaja hilisem käsitus ÕKE p-st 131.3 ehk kaebaja eksmatrikuleerimiseni viis negatiivne

tulemus aines „Näitleja töö“ ning lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 koosolekul

väljendatud üldine rahulolematus kaebaja erialase arenguga, mida vastustaja käsitab

edasijõudmatusena.

EMTA rektori 15.01.2019 käskkiri nr 03-õa ei sisaldanud põhjendusi; selles on viidatud üksnes

erialasele edasijõudmatusele ja tehtud viide ÕKE p-le 131.3. Põhjendusteta haldusakti andmine,

eriti kui tegemist on isiku jaoks koormava haldusaktiga, toob reeglina kaasa haldusakti

kehtetuks tunnistamise. Erandlikult on kohtupraktikas aktsepteeritud haldusakti hilisemat

põhjendamist, kui haldusorgan suudab tõendada, et juhindus neist põhjendustest ka haldusakti

andmisel. Praegusel juhul ei saa selles kindlust olla ainuüksi seetõttu, et vastustaja on oma

käsitust aja jooksul muutnud: BB 15.01.2019 esildises on eksmatrikuleerimise alusena viidatud

üksnes kaebaja puudulikule tulemusele aines „Näitleja töö“, kuid vaideotsuses on rektor

leidnud, et esildises on aluseks võetud nii puudulik hinne kui ka lavakunstiosakonna

üldkoosoleku arvamus. Eksmatrikuleerimise käskkiri ei ole õiguslikult võrdsustatav

eksamitulemustega. Eksmatrikuleerimine on õppesuhte lõppemise aluseks (võimalikest

negatiivseim tagajärg üliõpilasele) ja põhineb õppejõudude hinnangutel (rahulolematus

üliõpilase erialase arenguga), mida ei ole üheselt mõistetavalt seotud konkreetse üliõpilase

õpitulemustega. Seetõttu laienevad eksmatrikuleerimise käskkirjale haldusakti sisu-, vormi- ja

menetlusnõuded täies ulatuses. Ainuüksi sel põhjusel tuleb vaidlustatud käskkiri tühistada.

Kuna vastustaja võib vormistada kohtumenetluses esitatud põhjendused uueks haldusaktiks,

tuleb täiendavalt märkida, et tegelik hindamispraktika EMTA lavakunsti osakonnas ei lähe

kokku ÕKE regulatsiooniga.

Probleemiks on ka mõiste „erialane edasijõudmatus“ sisustamine. Kui lähtuda vastustaja

hilisemast käsitusest, et ÕKE p 131.3 teine pool omab iseseisvat tähendust, on ÕKE-s

sisustamata, mida mõista erialase edasijõudmatuse all. Vastustaja väidab, et edasijõudmatusena

tuleb mõista õppejõudude konsensuslikku (või vähemalt enamuse) seisukohta üliõpilase

3-19-510

6(12)

erialasest arengust. See vajaks ÕKE-s fikseerimist. Edasijõudmatus on tavapäraselt sisustatav

objektiivsete kriteeriumide alusel (vrd Tartu Ülikooli ÕKE p 150.31 ja Eesti Kunstiakadeemia

ÕKE p 248 alap 2 b2). Praegusel juhul on vastustaja sisustanud edasijõudmatust õppejõudude

negatiivse hinnanguga kaebaja erialase arengu kohta, kuid see hinnang on jäänud seostamata

kaebaja õpitulemustega. ÕKE p 91 kohaselt iseloomustab üliõpilase üldist edukust antud

perioodil kaalutud keskmine hinne, mis arvutatakse antud perioodil kõigi sooritatud õppeainete

eksamihinnete ja ainepunktide korrutiste summa jagamisel kõigi sooritatud ainepunktide

kogusummaga. Kaebaja õppekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja kaalutud keskmine hinne on

2,88, mis kehtivas hindamissüsteemis on hea ja rahuldava vahepeal. Sellist tulemust ei saa

õiguslikus mõttes pidada edasijõudmatuseks. ÕKE-s sisustamata ja õpitulemustega seostamata

„edasijõudmatuse“ käsitus on probleemne. QQ ütles kohtuistungil, et kasin on tema jaoks

negatiivne hinne ning ka CC ei kujutanud ette, et madalate hinnetega on hiljem võimalik

näitlejana edukalt hakkama saada. See võib olla tõsi, kuid EMTA on seotud enda kehtestatud

hindamissüsteemiga, mille kohaselt ka hinnet „1“ ehk „kasin“ loetakse positiivseks hindeks.

Seetõttu ei saa kaebaja üldine õppeedukus olla põhjuseks, pidamaks teda erialas

edasijõudmatuks.

Lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 koosoleku protokolli järgi ei pälvinud

õppejõudude kriitikat mitte niivõrd kaebaja halb õppeedukus või erialane edasijõudmatus, vaid

kaebaja distsipliin. Protokollist ei selgu, kas õppejõud mõistsid, et tegemist oli koosolekuga,

millel otsustati kaebaja eksmatrikuleerimine, või tõdeti pigem, et probleemiga tuleb edasi

tegeleda. CC avaldas 03.10.2019 kohtuistungil, et 26.11.2018 koosolekul ei olnud veel kindel,

kas kaebaja tuleb eksmatrikuleerida ning BB kutsus üles kõiki õppejõude veel etendust vaatama

(kohtuistungi helisalvestus 09:51:07 jj). Seega esitatud tõendite valguses ei ole kindel, et

lavakunsti osakonna õppejõud oleksid olnud teadlikud või nõus kaebaja eksmatrikuleerimisega

tema nõrga erialase edasijõudmise tõttu.

Probleemiks on ka see, et EMTA rektor piirdus üksnes õppejõudude versiooniga, jättes ära

kuulamata ja otsuse tegemisel kaalumata kaebaja vastuväited. Kohtuistungitel avaldas XX, et

tema puudumised 2018. a kevad- ja sügissemestril on olnud seotud arsti juures käimistega.

Kaebaja on esitanud andmed oma terviseseisundi kohta, mis kinnitavad tema väiteid. EMTA

õppejõud on käsitanud kaebaja puudumisi distsipliinirikkumistena. Hindamata on jäänud see,

kas puudumised võisid olla põhjendatud. Kaebaja on välja toonud ka suure koormuse 2018. a

sügissemestril. Kaebaja väitel oli koormus sügissemestril 260 akadeemilist tundi. Esitatud

tunniplaani väljavõtetest ajavahemikus 19.11.2019–15.12.2019 nähtub, et haruldased ei olnud

12 tundi kestnud koolipäevad, millele lisandus kodune ettevalmistus. Kaebaja on välja toonud,

et tervisest tingitud probleeme esines sellel perioodil ka teistel üliõpilastel. Kohus ei saa öelda,

milline on õige õppemetoodika või koormus EMTA lavakunstiosakonnas. On usutav, et ka

edaspidises tööalases elus on näitleja ametiga kaasnev pinge suur. Siiski tulnuks kaebaja

argumente vähemalt kaaluda. Samuti tulnuks EMTA rektoril kontrollida lavakunstiosakonna

õppejõudude hinnangut kaebaja sobivuse kohta kollektiivi. Seda saanuks teha, suheldes teiste

üliõpilastega. Mäletatavasti oli kriteerium „üliõpilane on distsiplineeritud ja sobib

kollektiivsesse töösse“ aines „Näitleja töö“ üheks kriteeriumiks, milles kaebaja sooritust hinnati

mitterahuldavaks. Korrektne kaalumise läbiviimine eeldab kõigi osapoolte ära kuulamist. Selle

tegemata jätmist ei saa õigustada sellega, et tegemist on loomingulise erialaga või õppejõud ei

peagi uurima, millised on üliõpilase puudumise põhjused, kuna tegu on täiskasvanud

inimestega. Ka vaidemenetlus piirdus üksnes õppejõudude, mitte aga kaebaja ärakuulamisega.

Kaebaja esitas näited Londoni Kuningliku Teatriakadeemia, Amsterdami Teatri- ja

Kunstiakadeemia, Oslo Kunstikõrgkooli ja Taani Lavakunstikooli kohta, millest nähtuvalt on

1 https://www.ut.ee/et/oppimine/uliopilasele/oppekorraldusest

2 https://drive.google.com/file/d/1ted1OQq02g8tDU4jRZCKMH6tl0C8yPx3/view

3-19-510

7(12)

võimalik tagada tudengile õigus oma ebaõnnestunud sooritust parandada. Vastustaja on leidnud

enda tõlgenduse kinnituseks üksnes Leedu näite. Teiste riikide praktika ei tõenda ÕKE ega

vastustaja hindamispraktika õigusvastasust, kuid osutab sellele, et suurem paindlikkus on

võimalik ka sellises loomingulises distsipliinis nagu näitlemine.

Asjaolu, kas ja millal on õppekorralduslikult võimalik tagada kaebajale eksami taassooritamise

võimalus, ei saa mõjutada kaebuse rahuldamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna

Halduskohtu otsus ja jätta uue otsusega XX kaebus rahuldamata.

Kohus väljus kaebuse piiridest, sest kaebaja ei vaidlustanud eksamitulemust aines „Näitleja

töö“ ega soovinud ÕKE p 131.3 tühisuse tuvastamist.

Kohus on vastustajast valesti aru saanud. Vastustaja väitis kogu aeg, et ÕKE p 131.3 reguleerib

eksmatrikuleerimist erialase edasijõudmatuse tõttu ja seda ei ole võimalik mitut moodi

tõlgendada. Puudub vastuolu ÕKE p-ga 77, sest ÕKE p 77 reguleerib korduseksamite

sooritamist kõigis neis ainetes, mis ei ole erialaained.

ÕKE p 84 järgi hindab erialaga seotud praktilisi aineid vastava akadeemilise üksuse juhataja

moodustatud komisjon. See ei pea olema moodustatud formaalse kirjaliku aktiga. EMTA

akadeemilise tava järgi on lavakunsti osakonnas igal kursusel kaks kursuse juhendajat, kes

kahekesi moodustavad komisjoni, kes hindab üliõpilasi aines „Näitleja töö“. Seda on kursuse

juhendajad CC ja QQ kohtule ka selgitanud. Kuna kaebaja ei ole taotlenud ÕKE ühegi punkti

tühisuse tuvastamist, jääb selgusetuks, miks kohus seda küsimust üldse analüüsis.

Asjaoludest tulenevalt peab EMTA välja andma uue samasisulise käskkirja. Seega oleks tulnud

jätta kaebus rahuldamata sõltumata selle põhjendamispuudustest. Vastustaja jääb siiski

seisukohale, et eksmatrikuleerimise otsus ei pea vastama kõigile haldusaktile kehtestatud

vormi-, sisu- ja menetlusnõuetele, vaid arvestada tuleb ka ülikooli enda kehtestatud norme ja

akadeemilist tava (vrd Riigikohtu otsus nr 3-3-1-68-12). ÕKE ei sätesta nõudeid rektori

käskkirjale, millega üliõpilane eksmatrikuleeritakse. Käskkirjas on viidatud kaebaja erialasele

edasijõudmatusele ning ÕKE p-le 131.3, mille kohaselt üliõpilane eksmatrikuleeritakse

edasijõudmatuse tõttu, kui ta on saanud erialaeksamil või -arvestusel negatiivse tulemuse ja

erialaosakonna juhataja taotleb tema eksmatrikuleerimist nõrga erialase edasijõudmatuse tõttu.

ÕKE on kättesaadav kõigile üliõpilastele. ÕKE p 131.3 seab eksmatrikuleerimisele kaks

eeldust: negatiivne tulemus erialaeksamil ning erialaosakonna juhataja vastav taotlus.

Kaebajale tehti tema puudulik eksamihinne teatavaks 13.01.2019 koos selgitusega, et

taotletakse tema eksmatrikuleerimist. Seega tekib küsimus, milliseid põhjendusi oleks pidanud

käskkiri veel sisaldama, arvestades, et hindamisotsus oli eelhaldusakt. EMTA akadeemilise

tava kohaselt ei ole antud korduseksami sooritamise võimalust üliõpilastele, kes on

eksmatrikuleeritud ÕKE p 131.3 alusel. Kõik rektori käskkirjad on olnud vormistatud sarnaselt.

Kaebaja ärakuulamine ei oleks saanud muuta olematuks kaebaja negatiivset hinnet

erialaeksamil. Kaebaja kuulati ära, kui talle tehti teatavaks eksamihinne, kuid kaebaja ei toonud

välja ühtki asjaolu, mis oleks andnud põhjuse eksamihinnet ümber vaadata. Seega puudus

vajadus kaebajat eksmatrikuleerimisel uuesti ära kuulata.

8. XX palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega.

Kohus ei väljunud kaebuse piiridest. Hinde vaidlustamine oleks pidanud toimuma ÕKE p-s

88.3 sätestatud korras, st kahe tööpäeva jooksul, kuid kaebaja eksmatrikuleeriti enne selle

3-19-510

8(12)

tähtaja möödumist. Kaebajat ei teavitatud ka, et hinde vaidlustamise võimalus üldse eksisteerib.

ÕKE p 77 järgi oli kaebajal õigus sooritada korduseksam, kuid seda kaebajale ei võimaldatud.

See näitab, et EMTA-l puudus soov asja sisusse sekkuda ja kaaluda lahendusi, mis oleks

kaebaja jaoks vähem koormavate tagajärgedega. Kohtu seisukohad aines „Näitleja töö“ pandud

hinde kujunemisel näitavad, et vastustaja seisukohad ei ole selged ei kriteeriumitele vastamise

ega sisulise hindamise osas.

Kohus tuvastas õigesti, et EMTA muutis kohtumenetluse ajal oma seisukohti ÕKE p 131.1

tõlgendamise kohta, viidates alguses üksnes negatiivsele hindele, kuid hiljem õppejõudude

laiemale nägemusele üliõpilase erialasest edasijõudmatusest. Tagantjärgi esitatud põhjendused

ei muuda haldusakti õiguspäraseks. Eksmatrikuleerimise otsusele laienevad kõik tavapärased

haldusakti õiguspärasusele kehtestatud nõuded, arvestades eriti selle raskeid tagajärgi otsuse

adressaadile. Vaidlustatud käskkiri ei vasta neile nõuetele.

Kaebaja õigusi rikuti ka sellega, et ta jäeti menetluses ära kuulamata. Hinde teatavakstegemine

ei ole käsitatav ärakuulamisena ja kaebajat hindest teavitanud CC-l ei olnud pädevust

eksmatrikuleerimise otsustamiseks. Negatiivne hinne ei muuda eksmatrikuleerimist

vältimatuks, sest BB esildises puudus viide kaebaja erialasele edasijõudmatusele ning

edasijõudmatuse kriteeriumid on lavakunstiosakonnas ebaselged. Ka teiste riikide praktika ei

kinnita vastustaja positsiooni, et korduseksami sooritamine lavakunsti osakonnas ei oleks

võimalik. Sellise võimaluse näeb ette ÕKE p 77.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige ja selle tühistamiseks ei ole alust.

10. ÕKE 131.3 järgi eksmatrikuleeritakse üliõpilane edasijõudmatuse tõttu, kui ta on saanud

erialaeksamil või -arvestusel negatiivse tulemuse ja erialaosakonna juhataja taotleb tema

eksmatrikuleerimist nõrga erialase edasijõudmise tõttu. ÕKE p 74 järgi on negatiivne tulemus

hinne „puudulik“ ehk „0“. ÕKE p 77 kohaselt on üliõpilasel eksami või arvestuse negatiivse

soorituse korral õigus kahele kordussooritusele ühe aasta jooksul arvates esmasest sooritusest;

kui üliõpilane ei soorita aasta jooksul eksamit või arvestust positiivsele tulemusele, võib

akadeemia kohustada üliõpilast valima aine uuesti ja kordama selle õppetööd, välja arvatud

individuaaltundidega aine puhul.

11. Kaebaja sai 13.01.2019 aines „Näitleja töö“ (ehk erialaeksamil) hindeks „puudulik“ ja

lavakunsti osakonna peakoordinaator (ehk erialaosakonna juhataja) taotles 15.01.2019 rektorilt

kaebaja eksmatrikuleerimist. Rektor eksmatrikuleeris kaebaja 15.01.2019 käskkirjaga ÕKE p

131.3 alusel ning 18.02.2019 jättis rahuldamata käskkirja peale esitatud vaide. Kaebaja taotles

halduskohtus 15.01.2019 käskkirja ja 18.02.2019 vaideotsuse tühistamist. Kaebaja soovis

kokkuvõttes, et ta ennistatakse lavakunsti osakonna üliõpilaseks ja talle antakse võimalus

sooritada korduseksam. Halduskohus rahuldas kaebuse täies ulatuses, tühistades vaidlustatud

haldusaktid.

12. EMTA leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus ei saanud kontrollida kaebaja

13.01.2019 hinde õiguspärasust, sest kaebaja ei ole hinnet kohtus vaidlustanud.

Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Riigikohtu praktika valguses tuleb kaebaja

13.01.2019 hinnet käsitada tema eksmatrikuleerimise käskkirja eelhaldusaktina (HMS § 52 lg

1 p 2; Riigikohtu 04.03.2013 otsus nr 3-3-1-68-12, p-d 16–20). Eelhaldusaktiga tehakse enne

asja lõplikku otsustamist õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav

asjaolu. Eelhaldusakti õigusjõu saab murda vaid selle kehtetuks tunnistamise või tühistamisega.

Kehtiv eelhaldusakt on kõigile täitmiseks kohustuslik (HMS § 52 lg 2, § 60 lg 2). Seega ei saa

kaebaja eksmatrikuleerimise käskkirja õiguspärasuse kontrollimisel enam kontrollida temale

3-19-510

9(12)

13.01.2019 pandud hinde õiguspärasust (vrd Riigikohtu 04.03.2013 otsus nr 3-3-1-68-12, p 25).

Selles osas tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi muuta.

13. Niisiis sõltub asja lahendus eeskätt sellest, kas erialaeksami negatiivne hinne ja

erialaosakonna juhataja formaalne taotlus tõid vältimatult kaasa kaebaja eksmatrikuleerimise

ÕKE p 131.3 alusel või tuli eksmatrikuleerimise otsustamisel täiendavalt hinnata kaebaja

erialast edasijõudmist. Teise alternatiivi puhul tuleb vastustajal ära näidata need erialase

edasijõudmatuse põhjused, mille tõttu kaebaja ei saanud valitud erialal õpinguid jätkata. Samuti

tuleb kontrollida, kas enne eksmatrikuleerimist tuli anda kaebajale võimalus korduseksamiks

kooskõlas ÕKE p-ga 77. ÕKE p-de 131.3 ja 77 tõlgendusest sõltub ka see, kuidas mõjutavad

vaidlustatud haldusaktide võimalikud vormilised puudused asja lõpplahendust.

14. ÕKE p-s 131.3 on eraldi nimetatud erialaeksami negatiivset tulemust ja nõrka erialast

edasijõudmist. ÕKE p 74 määratleb, mida mõista eksami negatiivse sooritusena, kuid ÕKE-s

ei ole sisustatud erialase edasijõudmatuse mõistet. ÕKE-s täpsema definitsiooni puudumisel

võib üliõpilase erialast edasijõudmist mõista kui tema üldist edukust erialaainetes, mis on laiem,

üldisem või pikemat perioodi hõlmav hinnang kui eksamitulemus konkreetses erialaaines. See

hinnang peaks siiski olema seotud üliõpilase õpitulemustega, nagu halduskohuski märkis.

Seega ÕKE p 131.3 sõnastus viitab sellele, et üksnes erialaaines saadud negatiivne hinne ei

pruugi tingimata kaasa tuua üliõpilase eksmatrikuleerimist.

15. Hinnates kaebaja eksmatrikuleerimiseni viinud sündmuste käiku ja vaidlustatud

haldusaktide põhjendusi, vastustaja esindajate suuliselt ja kirjalikult esitatud seisukohti

kohtumenetluses, tunnistajate ütlusi ja muid toimikusse kogutud tõendeid, tuleb möönda, et

EMTA arusaamad ÕKE p 131.3 sisustamisest ei ole olnud selged ega järjekindlad.

Lavakunsti osakonna peakoordinaatori 15.01.2019 esildises on viidatud kaebaja puudulikule

tulemusele aines „Näitleja töö“ (I kd, tl 19); rektori sama päeva käskkirjas erialasele

edasijõudmatusele ja ÕKE p-le 131.3 (I kd, tl 5). Esildis ja eksmatrikuleerimise käskkiri on

lakoonilised ega kinnita otseselt vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud kitsast tõlgendust

ÕKE p-st 131.3, kuigi ei lükka seda ka ümber. Rektori 18.02.2019 vastuses (vaideotsuses) on

aga märgitud, et kaebaja eksmatrikuleerimise tingisid 13.01.2019 hinne aines „Näitleja töö“ ja

osakonna õppejõudude antud hinnang kaebaja erialasele edasijõudmatusele. Vaideotsuses

refereeritud lavakunsti osakonna selgitustest saab järeldada, et osakonna õppejõud hindasid

üldisemalt kaebaja töö kiirust, keskendumist, isiklikku panust õppetöösse, kollektiivi

sobitumist, distsipliini jms kogu tema õpingute aja jooksul. See on laiem hinnang kaebaja

erialasele arengule kui 3. õppeaasta sügissemestri „Y“ lavastusprotsess ja selle lavastuse avalik

etendamine, seda enam, et „Y“ esietendus ei olnud õppejõudude 26.11.2018 koosoleku ajal, kui

kaebaja edasijõudmist arutati (vt I kd, tl 34), veel toimunud. Laiem tõlgendus nähtub ka BB

poolt vaidemenetluses rektorile antud kirjalikust seletusest (I kd, tl 20–21), kus on öeldud

järgmist: „Võttes aluseks [õppejõudude 26.11.2018] üldkoosoleku arvamuse ja XX-le

hindamisprotsessil määratud hinde, otsustasin kirjutada 15. jaanuaril 2019. aastal

õppeosakonnale esildise XX eksmatrikuleerimiseks.“

Kohtumenetluses on vastustaja lepinguline esindaja valdavalt lähtunud ÕKE p 131.3 kitsamast

tõlgendusest (vt nt 18.04.2019 ja 08.07.2019 menetlusdokumendid), kuid viimases

halduskohtule esitatud sisulises seisukohas (18.10.2019 kohtukõne teesid, III osa; II kd, tl 23)

on ta rõhutanud, et „eksmatrikuleerimine erialase edasijõudmatuse tõttu ei toimu n-ö

automaatselt pärast eksami sooritamist negatiivsele hindele. ÕKE p 131.3 jätab erialaosakonna

juhatajale võimaluse taotleda eksmatrikuleerimist või jätta vastav taotlus esitamata. Käesoleval

juhul nähtub tõenditest /…/, et osakonna juhataja küsis enne otsuse tegemist teiste õppejõudude

arvamust ning tegi otsuse ka selle põhjal, mitte üksnes hinde põhjal.“ EMTA õppeprorektor AA

3-19-510

10(12)

selgitas halduskohtu 24.05.2019 istungil (vt alates kl 11:42:10), et igal osakonnal on õigus

otsustada, millistel juhtudel taotletakse üliõpilase eksmatrikuleerimist ÕKE p 131.3 alusel;

negatiivne hinne võib, aga ei pruugi tuua kaasa eksmatrikuleerimist.

16. Eelneva kokkuvõtteks ei saanud EMTA kaebaja eksmatrikuleerimisel piirduda viitega

tema negatiivsele tulemusele aines „Näitleja töö“.

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ÕKE regulatsioonide sõnastusest ja omavahelistest

seostest järeldada ka seda, et ÕKE p 77, mis reguleerib üliõpilase õigust korduseksamile, ei ole

lavakunsti osakonna erialaainete puhul kohaldatav. ÕKE p-d 71–91 reguleerivad kõigi EMTA

üliõpilaste õpitulemuste hindamist, sh erialaainetes. Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla

näiteks seda, et lavakunsti osakonna erialaainete hindamisele kohalduvad ÕKE p-d 73 ja 74

(eksamitulemuste hindamise skaala), kuigi ka neis on räägitud üldiselt kõigist eksamitest. ÕKE

õpitulemuste hindamise osas on mitmel juhul eraldi välja toodud teatud erialaainetele või mõne

osakonna õppekorraldusele tehtud erisused (nt p-d 78, 81, 84), kuid p-s 77 mitte (v.a õppetöö

kordamine individuaaltundidega aine puhul). Samamoodi on ÕKE teistes osades vajadusel

välja toodud lavakunsti osakonda puudutavad erisused (nt p-d 35, 51, 55, 60). Eelnevast tuleb

järeldada, et ÕKE kohaldub lavakunsti osakonna üliõpilastele ja ainetele kõigil juhtudel, kui

ÕKE-s ei ole märgitud teisiti.

18. Ka ÕKE p 77 kohaldamise küsimuses ei ole vastustaja seisukohad olnud päris selged ega

järjekindlad.

Vastustaja lepinguline esindaja on rõhutanud, et ÕKE p 77 on erinorm ÕKE p 131.3 suhtes, s.o

erialaaines saadud negatiivse tulemuse korral ei anta üliõpilasele korduseksami sooritamise

võimalust. Selle väite kinnituseks on vastustaja esitanud väljavõtte EMTA õppeinfosüsteemist,

mille järgi eksmatrikuleeriti aastatel 2014–2019 erialase edasijõudmatuse tõttu kuus EMTA

üliõpilast (sh kaks lavakunsti osakonnast), kelle erialaeksami tulemus oli „0“ ja kelle puhul ei

toimunud eksami kordussooritusi (I kd, tl 59). Ringkonnakohus märgib, et ÕKE p 77 järgi on

korduseksami taotlemine üliõpilase õigus ja väljavõte ei anna sisulist teavet selle kohta, kas

korduseksameid ei toimunud selle tõttu, et üliõpilane ei soovinudki seda ja leppis oma

eksmatrikuleerimisega, või üliõpilane küll taotles korduseksamit, kuid vastustaja keeldus sellest

viitega ÕKE p-de 77 ja 131.3 tõlgendustele.

EMTA õppeprorektor AA selgitas halduskohtu 24.05.2019 istungil (vt alates kl 11:42:10), et

see, millise aine puhul taotletakse eksmatrikuleerimist ilma korduseksami sooritamise

võimaluseta, on iga osakonna otsustada. Lavakunsti osakonna puhul on selliseks aineks

„Näitleja töö“. Lavakunsti osakonna koordinaatori BB 08.07.2019 kirjalikus seletuses

refereeritud CC seisukohast saab järeldada, et ÕKE p-s 77 sätestatud korduseksami sooritamise

võimalus on mõeldav ka aines „Näitleja töö“ vähemalt kahel esimesel õppeaastal ja seda on

kool ka praktiseerinud (I kd, tl 84).

19. Vastustaja on välja toonud, et ÕKE p 77 kohaldamise välistab objektiivselt kolmanda aasta

erialaaine „Näitleja töö“ eripära. Vastustaja selgituste järgi kujunes kaebaja negatiivne hinne

selles aines lavastuse „Y“ proovide ja avalike etenduste põhjal. Ringkonnakohus mõistab, et

selle konkreetse lavastuse proove ega avalikku esitamist ei ole võimalik vähemalt täiel määral

korrata. Samuti ei ole lavakunsti osakonna üliõpilasel võimalik oma kunstilist sooritust

paremini „ära õppida“. Vastustaja ei ole siiski veenvalt näidanud, et selle erialaaine eripärast

tulenevalt on korduseksam objektiivselt võimatu. Ka n-ö tavalise eksami puhul ei esitata

üliõpilasele korduseksamil tõenäoliselt täpselt samu küsimusi või ei anta täpselt samu

ülesandeid. Vastustaja seniste selgituste põhjal ei ole ringkonnakohtul kujunenud veendumust,

et ühes lavastusprotsessis ebaõnnestunud üliõpilasel ei oleks korduseksamina objektiivselt

võimalik osaleda mõnes teises lavastuses ja rollis ning enda annet ja oskusi veelkord näidata

3-19-510

11(12)

või on üliõpilasel võimatu mingil muul samaväärsel viisil oma ebaõnnestunud sooritust korrata.

ÕKE p 77 järgi on kordussoorituseks aega aasta ja seejärel on võimalik kohustada üliõpilast

valima aine uuesti ja kordama selle õppetööd. ÕKE p 78 järgi ei välista eksami mittesooritamine

ühes õppeaines teiste õppeainete eksamite sooritamist. Samas õppeaines akadeemilise

võlgnevuse olemasolul on järgnevate eksamite sooritused lubatud vaid ainet õpetava õppejõu

(aine „Eriala“ puhul erialaosakonna juhataja) nõusolekul. Sellest saab järeldada, et ka erialaaine

puhul on peetud võimalikuks õpingute jätkamist hoolimata negatiivsest sooritusest.

20. Eelneva tõttu ei jaga ringkonnakohus vastustaja arusaama, et ÕKE p-i 131.3 tuleks

tõlgendada p-st 77 eraldiseisvalt.

21. Ringkonnakohus rõhutab, et eespool toodud järeldused ei piira EMTA õigust määratleda

akadeemilise edasijõudmatuse mõistet soovitud viisil või sätestada erialaained, mille negatiivse

sooritamise puhul ei anta korduseksami võimalust. Põhiseaduse §-s 37 sätestatud igaühe õigus

haridusele hõlmab ka kõrgharidust, kuid riik ei ole kohustatud võimaldama kõrghariduse

omandamist piiramata ulatuses. Piirangute piisavaks õigustuseks võivad olla ka

finantskaalutlused ja ülikooli efektiivse funktsioneerimise vajadus ning ülikooli autonoomia (vt

Riigikohtu 04.03.2013 otsus nr 3-3-1-68-12, p 13). See annab ülikoolile väga avara

kaalutlusruumi oma õppekorralduse üle otsustamisel, mis hõlmab võimalust arvestada

erinevate õppeainete, erialade või osakondade eripäradega. Ülikooli õppekorraldust

puudutavad reeglid peavad siiski olema piisavalt selged, nii et kõik, keda need reeglid

puudutavad, mõistaksid neid reegleid võimalikult sarnaselt ja saaksid oma tegevuses nendega

arvestada. Samuti on oluline, et kokkulepitud reegleid praktikas ka tegelikult järgitakse.

22. Konkreetse üliõpilase suhtes otsuseid tehes tuleb arvestada, et üliõpilane on avalik-

õiguslikus ülikoolis haridust omandades ülikooliga avalik-õiguslikus suhtes. Näiteks hariduse

lõppdokumentide väljastamisel teostab ülikool üliõpilase suhtes avalikku võimu (Riigikohtu

viidatud otsuse p 21.2). Ringkonnakohtu hinnangul teostab ülikool avalikku võimu ka siis, kui

eksmatrikuleerib üliõpilase akadeemilise edasijõudmatuse tõttu. Seetõttu peab üliõpilase

eksmatrikuleerimise otsus olema kohtulikult kontrollitav – kuna halduskohtu roll on kaitsta

isikuid täidesaatva võimu õigusvastase tegevuse eest, peab olema kohtul võimalik veenduda, et

üliõpilase eksmatrikuleerimine ei olnud meelevaldne.

Praeguses asjas hindas vastustaja kaebaja eksmatrikuleerimisel tema erialast edasijõudmist

nõrgaks. Vaidluse eripära arvestades ei ole kohtul sellises asjas võimalik kindlaks teha kaebaja

erialaseid oskusi, võimet läbida näitlejaõpe vms asjaolusid. Kohus saab eeskätt hinnata, kas

kaebaja eksmatrikuleerimise otsuseni viinud menetluses või otsuse vastuvõtmisel tehti

ilmselgeid vigu. Ka sellise piiratud kohtuliku kontrolli teostamine eeldab siiski selgust,

millistest faktilistest asjaoludest ja millistest kaalutlustest lähtuvalt eksmatrikuleerimise otsus

vastu võeti. Vastustaja põhjendused ei pea seejuures tingimata sisalduma eksmatrikuleerimise

käskkirjas, vaid võivad sisalduda ka mõnes muus üliõpilasele kättesaadavas dokumendis,

millele on käskkirjas viidatud (nt erialaosakonna juhataja esildises, koosoleku protokollides jne,

vt HMS § 56 lg 1).

23. Ringkonnakohtu hinnangul puudus vastustajal praegusel juhul selge arusaam, kuidas ÕKE

asjakohaseid punkte sisustada ja milline oli tema otsustamisruum kaebaja eksmatrikuleerimisel.

Seega puudub kohtul mõistlik võimalus kontrollida, kas vaidlustatud otsused on materiaalselt

õiguspärased.

24. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et vaidlustatud haldusaktid tuleks jätta tühistamata

põhjusel, et asja uuel otsustamisel tuleks igal juhul anda uus sama sisuga haldusakt. Iseenesest

3-19-510

12(12)

on õige, et vastustaja on praeguseks ÕKE p-e 77 ja 131 muutnud3. Alates 01.09.2019 sätestab

ÕKE p 77, et eksami või arvestuse negatiivse soorituse korral on üliõpilasel õigus kahele

kordussooritusele ühe aasta jooksul arvates esmasest sooritusest, välja arvatud juhul, kui seda

takistavad olulised asjaolud (näiteks kui ainet hinnatakse pikemas kollektiivses tööprotsessis

osalemise põhjal, järgmisel õppeaastal ainet ei õpetata, vms). ÕKE p 131.6 järgi

eksmatrikuleeritakse üliõpilane edasijõudmatuse tõttu õpingutes, kui ta on saanud erialaeksamil

või -arvestusel vähemalt ühel sooritusel negatiivse tulemuse ja osakonna kolleegium otsustab,

et tema erialane areng on õpingute jätkamiseks ebapiisav. Lavakunsti erialal on nominaalne

õppeaeg neli aastat (ÕKE p 6.1). Kaebaja eksmatrikuleeriti 2019. a-l, kui ta oli kolmanda aasta

üliõpilane. Seega kaebajaga koos õpinguid alustanud üliõpilased lõpetavad sel kevadel oma

õpingud. Kuna lavakunsti osakonda toimub vastuvõtt üle aasta, tähendab see, et järgmised

üliõpilased alustavad 2020. a sügisel oma kolmandat õppeaastat. Sellises olukorras puudub alus

väita, et kaebajal on korduseksami sooritamine võimatu. ÕKE p 131.6 annab jätkuvalt

kaalutlusõiguse otsustada ka üliõpilase erialase arengu piisavuse üle. Seega ei ole kaebaja uus

eksmatrikuleerimine ainuvõimalik otsus.

25. Eelneva põhjal jääb EMTA apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse

resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Ringkonnakohus teeb otsuse vastustaja kahjuks, seega jäävad vastustaja kulud tema enda kanda

ja tal tuleb kanda ka kaebaja menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt on menetluskulude

vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

esitamine. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja vaid vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud on 1080 eurot (õigusabikulud 9 tundi,

tunnihinnaga 100 eurot), mille kohta on esitatud arve nr 72 (II kd, tl 62). Ringkonnakohus

nõustub vastustajaga, et kohtuotsusega tutvumisele kulunud aeg (2,5 tundi) ja

apellatsioonkaebusele vastamise ajakulu (4 tundi) on ülepaisutatud. Näiteks apellandi esindajal

kulus halduskohtu otsusega tutvumiseks ainult 30 minutit. Apellatsioonkaebuse vastuses on

valdavalt korratud halduskohtu otsuse põhjendusi, seega ei saanud vastuse koostamine olla

väga ajamahukas. Apellatsioonimenetluse käiku ning asja mahtu ja keerukust arvestades

mõistab ringikonnakohus vastustajalt kaebaja apellatsiooniastme menetluskulude katteks välja

700 eurot (sh käibemaks).

(allkirjastatud digitaalselt)

3 https://ema.edu.ee/wp-content/uploads/2019/12/%C3%95KE-uuele-kodukale_2019sept.pdf