2-19-3037/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Kohus

Tsiviilasja number

Eesti Vabariigi nimel

Tartu Ringkonnakohus

2-19-3037

Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märts 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A. hagi R.V. vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 10. septembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Apellatsioonkaebuse hind

R.V. apellatsioonkaebus ja A.A.

vastuapellatsioonkaebus

630 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse 0 eurot

hind

Kohtuistungi toimumise aeg 18. veebruar 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja A.K., lepingulised esindajad Olesja Polehhina ja

August Käära

Kostja: R.V. (isikukood XXXXXXXXXXX)

1(11)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 10. septembri 2019 otsus osas, millega kostjalt

mõisteti välja alates 25. veebruarist 2019 igakuine elatis 270 eurot, ning osas,

millega mõisteti välja elatis muutuva suurusena mitte vähem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Samuti tühistada

maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt alates 25. veebruarist

2019 hageja kasuks välja igakuine elatis suuruses pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast, millest on maha arvestatud pool (50%)

perehüvitiste seaduse § 15 ja § 16 lg 1 p 1 alusel makstavast igakuisest

lapsetoetusest. Samuti täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega

lahendi täitmise korra osas selliselt, et elatise maksed tuleb tasuda jooksva kuu

1. kuupäevaks kalendrikuu eest ette. Muus osas jätta maakohtu otsus

muutmata.

3. Rahuldada nii kostja R.V. apellatsioonkaebus kui ka hageja A.A.

vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

4. Lugeda Viru Maakohtu 10. septembri 2019 otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada hagi osaliselt.

4.2. Mõista R.V. (isikukood XXXXXXXXXXX) alates 25. veebruarist 2019

A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX) kasuks välja igakuine elatis suuruses

pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, millest on

maha arvestatud pool (50%) perehüvitiste seaduse § 15 ja § 16 lg 1 p 1

alusel makstavast igakuisest lapsetoetusest.

4.3. Elatis tuleb kanda A.A. seadusliku esindaja A.K. arvelduskontole

jooksva kuu 1. kuupäevaks kalendrikuu eest ette.

5. Jätta menetluskulud (sh apellatsioonkaebuste esitamisest tingitud kulud) 10%

ulatuses hageja A.A. kanda ja 90% ulatuses kostja R.V.

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

2(11)

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja; laps) esitas 25. veebruaril 2019 oma seadusliku esindaja

A.K. (ema) kaudu Viru Maakohtule hagiavalduse R.V. (kostja)

vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja alates 25. veebruarist 2019 igakuise

elatise summas 270 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast kuni hageja täisealiseks saamiseni, määrata kindlaks kohtuotsuse

täitmise kord selliselt, et kostja on kohustatud tasuma elatist iga jooksva kuu 1. kuupäevaks

kalendrikuu eest ette hageja ema arveldusarvele. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Hagi põhjenduste kohaselt sündis hageja ema ja kostja kooselust XX tütar, hageja. Hageja

vanemate kooselu lõppes 2018. a lõpus ning alates jaanuarist 2019 ei ela hageja vanemad

koos. Pärast hageja vanemate kooselu lõppemist elab hageja koos oma ema A.K.ga. Kostja

ei täida vabatahtlikult hageja ülalpidamiskohustust.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja on seisukohal, et

ta täitis ja täidab jätkuvalt hageja ülalpidamiskohustust. Hageja elab regulaarselt kostja

juures ja veedab kostjaga aega. Kõik sel ajal lapsega seotud kulud kannab kostja. Kostja

maksab ka lapse lasteaia eest. XX 2018 oli hageja sünnipäev, kostja broneeris

lastetoa ja animaatori, hageja ema tegi kutsed ja ostis tordi. Sünnipäeva pidamine toimus

XX. Jaanuaris tekkis kostjal hageja emaga lapse elatisraha saamise

küsimuses vaidlus. Pärast hageja ema ja kostja kooselu lõppemist ja kostja juurest

väljakolimist viis ema kõik lapse riided endaga kaasa, mistõttu pidi kostja kogu lapsele

vajaliku riietusi enda korterisse uuesti ostma.

Kostja võttis ja tahab võtta lapse elust maksimaalselt osa. Elatise maksmise osas pakkus

kostja kompromissi, mille kohaselt ta maksab hageja emale iga kuu 9-ndal kuupäeval

(palgapäeval) 100 eurot. Kõik kulud vajalike riiete ja asjade (jalgrattad, arvutid, telefonid

jms) ostmisele kannavad vanemad võrdsetes osades. Samuti lubas kostja maksta edaspidi

lapse huviringide eest. Kooskõlastatud puhkuse reisid maksavad vanemad võrdsetes

osades.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 10. septembri 2019 otsusega hagi (otsuse resolutsiooni p-s

1 märgitu järgi on hagi rahuldatud osaliselt). Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

alates 25. veebruarist 2019 igakuise elatisena 270 eurot hageja ülalpidamiseks kuni hageja

täisealisuseni või tema vajaduste muutumiseni, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Otsuse resolutsiooni kohaselt tuleb elatis

kanda hageja ema arvelduskontole. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et kostja on hageja isa,

hageja elab alaliselt oma ema elukohas ja kostja elab neist lahus ning hageja vanemate

varaline seisund võimaldab neil hagejat vajalikul määral ülal pidada. Kostja vastuväidete

3(11)

kohaselt elab hageja võrdselt mõlema vanema juures ja ajal, mil hageja elab kostja juures,

kannab kostja kõik hagejaga seotud kulud. Samuti väidab kostja, et ta on kandnud hageja

huvides kulusid, ostnud lapsele mh täielikult uue riietuse.

Kuivõrd hageja nõuab elatist perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud määras,

puudub vajadus lapsele tehtavate kulutuste tõendamiseks. Samas oli hageja ema seda kohtu

hinnangul hagiavalduses siiski teinud.

Maakohus märkis PKS § 102 lg-tele 1 ja 2 tuginedes, et mõjuvaks põhjuseks

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses

nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda

juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.

Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise

eesmärk (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad

vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek

ühetaoliselt lapsega.

Kuivõrd hageja nõuab elatist alates 25.veebruarist 2019, ei oma asja lahendamisel olulist

tähtsust tõendid kostja kuludest perioodi kohta enne 25.veebruari 2019. Asjaolu, et kostja

tasus sel perioodil lasteaia kohatasu ja kandis lapsega seotud muid kulusid, näitab seda, et

kostja hoolib oma lapsest ja soovib osaleda lapse ülalpidamises ja kasvatamises. Samas ei

suutnud kostja kohut veenda (ei esitanud kohtu poolt nõutud tõendeid), et laps elab alates

25. veebruarist 2019 võrdselt mõlema vanema juures, s.o mõlemad vanemad kannavad

võrdselt lapse ülalpidamiskulusid.

Ülalpidamiskulude kulude kandmisest osavõtuks ei saa lugeda olukorda, kus kostja kandis

hageja arvelduskontole raha lapsega seotud kulude hüvitamiseks, kuid lapse ema tagastas

tema kontole kantud raha kostjale. Kahtlemata ei ole selline lapse ema teguviis mõistlik ja

kooskõlas lapse huvidega, kuid vanemate vaheline konfliktne olukord ei tohi kahjustada

lapse huve. Lähtudes eelmärgitust ja arvestades, et laps elab alaliselt oma ema elukohas,

pidas kohus vajalikuks rahuldada hagi täies ulatuses.

Kuigi hageja vajadused on osaliselt kaetud ka riiklike toetustega, võimaldab kostja varaline

seisund elatist tasuda hagis nõutud suuruses ning eeltoodust tulenevalt puudus alus elatise

vähendamiseks hagejale makstavate riiklike toetuste võrra.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas 8. oktoobril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ning teha uue otsuse, milles määrata järgmist:

■ Välja mõista kostjalt alates 25. veebruarist 2019 igakuise elatisena 200 eurot hageja

ülalpidamiseks kuni lapse täisealisuseni või tema vajaduste muutumiseni;

■ Nendel kuudel, kus laps viibib emaga vastavalt määratud suhtluskorrale puhkusel,

kannab kostja ema arvele elatist summas 270 eurot;

■ Nendel kuudel, kus laps viibib kostjaga vastavalt määratud suhtluskorrale puhkusel

(vähemalt 14 ööpäeva järjest) vabastada kostja elatise maksmisest.

Maakohus on jätnud asja lahendamisel põhjendamatult arvesse võtmata tsiviilasjas nr

2-19-3036 kinnitatud kompromissiga määratud kostja ja lapse suhtluskorra. Selle järgi

viibib

4(11)

laps kostjaga kaks korda kuus reedest (pärast lasteaeda) kuni pühapäeval kella 18-ni,

samuti iga teisipäeval pärast lasteaeda kuni kella 20-ni ning kaks korda kuus on kostjal

lubatud viia last treeningutele. Lisaks viibib laps kostja puhkuse ajal kostjaga 14 päeva

järjest (2019. a-l oli laps kostjaga alates 31. juulist kuni 16. augustini, s.o 17 päeva) ning

üle aasta aastavahetusel. Ka kostja sünnipäeval on laps kostjaga. Kompromissi kinnitav

kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-19-3036 jõustus 26. juulil 2019. Hooldusõigus jäi mõlemale

vanemale täies ulatuses, välja arvatud lapse viibimiskoha määramis osas (lapse elukoht on

ema elukoht).

PKS § 102 lg 2 järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes

1 sätestatud määra. Kohtupraktikas on mõjuvaks põhjuseks peetud mh olukorda, kui

lapsevanem katab kulutused muul viisil: vahetu ülalpidamise kaudu lapsega suhtlemisel,

tekkivate kulude jooksva katmise teel ja lapsetoetustega. Ajal, mil laps viibib lahuselava

vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Kui vanemad

elavad eraldi, siis kannavad nad eelduslikult nende juures olevate laste esmased kulud, nt

söögikulud. Mõlemad vanemad kannavad eelduslikult ka eluasemekulusid, mida saab

jagada laste vanemate juures oleku aja järgi. Kuna kulusid lapse majutamiseks teevad

mõlemad vanemad, ei ole põhjendanud nõuda lahuselavalt vanemalt lapsega püsivalt koos

elava vanema eluasemekulude katmist sama aja eest, kui tema peab eluasemekulusid laste

huvides kandma.

Kostja hinnangul oleks maakohus pidanud arvestama ka ajavahemiku kohta enne 25.

veebruari 2019 kostja poolt esitatud asjaolusid ja tõendeid (kostja kulutused sellel

ajaperioodil, samuti see, et laps elas kostjaga). Lapsega seotud kulud (nt lasteaia

osalustasu) olid kostja poolt tasutud.

Maakohus oleks pidanud samuti arvestama kostja poolt välja toodut, et 2019. a septembris

sünnib talle teine laps. XX sündiski kostja perre tütar B.B. Vastavalt PKS § 102 lg 1 võib

mõjuvaks põhjuseks elatise vähenemiseks olla mh olukord, kus vanemal on teine laps, kes

elatise väljamõistmisel PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps.

Kohus ei võtnud otsuse tegemisel arvesse kostja kulutusi ja kohustusi, millele kulub

vähemalt pool kostja palgast. Kuna laps viibib kostjaga ühe kuu jooksul vähemalt kümnel

päeval, sh ööbimistega nädalavahetused, siis lisaks elatise summale 270 eurot kannab

kostja ka teisi lapse vajaduste katmisega seotud kulutusi. Selliselt tekib olukord, kus kostja

kulud hagejale on kuni 350–400 eurot kuus. Seetõttu on mõistlik elatise vähendamine

poole hagejale makstava peretoetuse võrra (30 eurot).

5. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

Hageja leiab, et kostja poolt apellatsioonkaebuses välja toodud kehtiva suhtluskorra

tingimusi ei saa apellatsioonimenetluses arvestada. Tsiviilkohtumenetluse seadusitku

(TsMS) § 652 piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses. Ka

tsiviilasjas nr 2-19-3036 tehtud kompromissi kinnitavat määrust oli hagejal võimalik

esitada maakohtu menetluses. Seetõttu palub hageja jätta kõik kostja viiteid tsiviilasja nr

2-19-3036 menetlusele tähelepanuta ja kõrvaldada tsiviilasjas nr 2-19-3036 tehtud määrus

käesoleva menetluse materjalide hulgast.

5(11)

Kostja poolt lapsele vahetu ülalpidamise andmine ei ole olnud piisav. Elatis antakse lapse

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks, mitte lapsevanema ambitsioonide rahuldamiseks.

Kui lapsevanem soovib lapsele osta šokolaadi, mittevajalike riideid, käia lapsega spaades

jne, ei saa ta kõiki nende tegevuste maksumusi arvata maha elatise summast. Kostja ei ole

maakohtu menetluses tõendanud kulutuste kandmist (kuigi kohus selleks võimaluse andis),

mistõttu on väär väita, et kohus ei ole kohtuotsuse tegemisel arvestanud kostja tehtud

kulutustega.

Kostja poolt rõhutatud asjaolu väide, et ta tasus lasteaia osalustasu, on asjakohatu, kuna

menetluse käigus leidis tuvastamist, et kostja tasus lasteaia eest veebruaris 2019 ning alates

märtsist 2019 kui praeguseni tasub lasteaia eest lapse ema. Treeningute eest tasus kostja

ühel korral 5 eurot.

Maakohus ei pidanud arvestama otsuse tegemisel teise lapse sünniga 2019. a XXkuus,

kuna kohus määras kohtuotsuse tegemise aja enne teise lapse sündi ning kohtuotsust ei saa

teha tuginedes tingimuslikule asjaolule. Lisaks ei anna teise lapse sünd käesolevas asjas

alust elatise vähendamiseks, kuna kostja varaline seisukord lubab kaht last ülal pidada nii,

et ükski lastest ei jää varaliselt vähemkindlustatuks.

Riigi poolt tasutavate peretoetuste osas nõustub hageja maakohtu järeldustega.

6. Hageja esitas 5. novembril 2019 vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta kõik hageja

maakohtu menetluses kantud menetluskulud kostja kanda. Samuti palub hageja täiendada

maakohtu otsust, määrates kindlaks kohtuotsuse täitmise korra, mille järgi on kostja

kohustatud tasuma elatist iga jooksva kuu 1. kuupäevaks kalendrikuu eest ette hageja ema

arveldusarvele. Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus märkis otsuses, et TsMS § 164 lg 1 järgi kannab hagilises perekonnaasjas

kumbki pool oma menetluskulud ise. See norm ei olnud praeguses asjas kohaldatav. TsMS

§ 164 lg 1 käsitleb abielu- ja põlvnemisasju (TsMS § 102 lg 1 ja § 103 lg 1). Need asjad ei

ole seotud elatise nõudmise hagiga. Ülalpidamisasjades toimub kulude jaotamine üldiste

reeglite alusel ning nende reeglite järgi võib kohus jätta menetluskulusid poolte endi kanda

juhul, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema

suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (TsMS § 162 lg 4). Maakohus märkis otsuses,

et kostja on tõendanud oma soovi lapse ülalpidamisest osa võtta, ning asjaolu, et kostja

pidas põhjendatuks elatist tasuda väiksemas ulatuses kui hageja seda nõudis, ei anna alust

jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda. Hageja ei nõustu kohtuga, et kostja tahe lapse

ülalpidamisest osa võtta seadusega ettenähtud tunduvalt väiksemas määras, saab olla

aluseks menetluskulude jätmist poolte endi kanda kasvõi TsMS § 162 lg 4 alusel. Kostja

rikkus ülalpidamiskohustust, andes seda ebapiisavas määras. Hagi esitamine oli tingitud

ülalpidamise ebapiisavast andmisest. Seetõttu on täiesti arusaamatu, miks hageja peab

kandma kostja tekitatud kahju enda menetluskulude näol.

Hageja taotles maakohtu menetluses määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord, mille

kohaselt on kostja kohustatud tasuma elatist iga jooksva kuu 1. kuupäevaks kalendrikuu

eest ette hageja ema arveldusarvele. Maakohus rahuldas taotluse ainult osaliselt, määrates,

et kostjal on kohustus tasuda elatis hageja ema arvelduskontole. Määramata jäi taotletud

kohustuse täitmise kuupäev. Hageja taotlus tugines PKS § 100 lg-le 1, mille kohaselt

6(11)

makstakse elatis iga kalendrikuu eest ette. Ülalpidamiskohustuse täitmise kuupäeva

määramata jätmisega rikkus maakohus materiaalõiguse normi. Lähtudes maakohtu

resolutsioonist, võib kostja ülalpidamiskohustust täita iga jooksva kuu viimasel päeval, s.o

tagantjärgi.

7. Kostja vaidleb hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

Kostja palk laekub iga kuu 9. kuupäeval. Kohe pärast palga laekumist on kostja kandnud

üle hageja ema arvele elatise. Seoses sellega ei näe kostja põhjendatud vajadust määrata

elatise ülekandmise kuupäevaks iga jooksva kuu 1. kuupäev. Kuupäeva muutmine

varasemale (s.o enne palga laekumist) toob kaasa teatud ebamugavusi ja raskusi elatise

ülekandmisel. Seadus ei reguleeri elatise ülekandmise kuupäeva.

PKS § 100 lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise

maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse

kasvatamises. Kostja leiab, et lapse kasvatamises ei osale selline lapse vanem, kes näiteks

töötab välismaal ja temal puudub füüsiliselt võimalus seda teha, või vanem, kes kohtub

lapsega vaid mõneks tunniks paar korda kuus. Kostja ei ole selline lapsevanem.

Kostja on mitmel korral soovinud leppida kokku lapse emaga elatise maksmise osas. PKS

§ 100 lg 3 võimaldab seda ka teha. Kostja pakkus nii kulude pooleks jagamist kui ka

konkreetset summat ja suuremate kulude pooleks jagamist, kuna mõlemad vanemad

osalesid lapse kasvatamises. Lapse ema vaatamata kõikidele ettepanekutele ei soovinud

mingit kompromissi ning pöördus kostjat teavitamata kohtusse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS 657 lg 1 p-st 1 lähtudes

tühistada osas, millega kostjalt mõisteti välja alates 25. veebruarist 2019 igakuine elatis

270 eurot, ning osas, millega mõisteti välja elatis muutuva suurusena mitte vähem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Samuti tuleb maakohtu otsus

tühistada menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse,

millega mõistab kostjalt alates 25. veebruarist 2019 hageja kasuks välja igakuise elatise

(muutuvas) suuruses pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, millest

on maha arvestatud pool (50%) perehüvitiste seaduse (PHS) § 15 ja § 16 lg 1 p 1 alusel

makstavast igakuisest lapsetoetusest. Samuti tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada

otsusutusega lahendi täitmise korra osas selliselt, et elatise maksed tuleb tasuda jooksva

kuu 1. kuupäevaks kalendrikuu eest ette. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.

Nii apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus lahendab esmalt kostja apellatsioonkaebuse (I) ning seejärel hageja

vastuapellatsioonkaebuse (II) ja otsustab lõpuks menetluslikudega seonduva üle (III).

I.

9. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui

pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Samas võib

kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka

miinimumelatist vähendada. PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest

põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas

7(11)

esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib

selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega

lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt

kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2).

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja maakohtu menetluses tuginenud mh sellele, et elatise

väljamõistmisel tuleb arvestada lapse ema poolt saadava lapsetoetusega. Kostja tugineb

sellele ka apellatsioonkaebuses. Pooled ei ole vaielnud asjaolu üle, et lapse emale

lapsetoetust makstakse. Lapsetoetuse saamist (60 eurot kuus) on hageja ema kinnitanud ka

ringkonnakohtu 18. veebruari 2020 istungil (II kd, tl 84). Maakohus leidis, et lapse ema

poolt saadav lapsetoetus ei anna praegusel juhul alust elatise vähendamiseks vastava

toetuse summa võrra, kuna kostja varaline seisund võimaldab elatist tasuda hagis nõutud

suuruses. Ringkonnakohus maakohtu nende järeldustega ei nõustu.

10. Alates 1. jaanuarist 2017 sätestab perehüvitiste liigid, eesmärgid ja ulatuse ning

nende määramise ja maksmise tingimused ja korra perehüvitiste seadus. PHS sätestab

üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine

(PHS § 2). Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks

perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS

§ 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise,

kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1

kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. PHS § 17

lg 1 järgi on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks

saamiseni. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise

lapse kohta 60 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on lapsetoetuse suurus 100

eurot.

11. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eelmärgitut arvestades eeldada, et riikliku

lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina

tulema kasuks mõlemale vanemale. Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjendust sellele,

miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu

lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest

vanemast ja lapsest lahus. Seega tuleks pool lapsetoetusest (juhul kui on tõendatud

lapsetoetuse saamine) üldjuhul alati elatisest maha arvata (mh miinimumelatisest). Laps

võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on

miinimummäärast suuremad.

12. Lisaks on riikliku toetuse (lapsetoetuse) saamine praegusel juhul mõjuv põhjus

miinimumelatise vähendamiseks koostoimes muude asjaoludega. Eelkõige arvestab

ringkonnakohus asjaoluga, et alates 2. septembrist 2019 on kostjal ka teine alaealine

ülalpeetav, tütar B.B. (II kd, tl 29). Tema ülalpidamiseks kannab kostja samuti eelduslikult

kulusid vähemalt poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses.

Kostja tugines teise lapse peatsele sünnile ka maakohtu menetluses, kuid maakohus ei ole

sellega asja lahendamisel arvestanud. Ringkonnakohtul on võimalik kõnealuse uue

asjaoluga TsMS § 652 lg 3 p-st 2 lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada.

Hageja emal kohtu ette toodud asjaoludel teisi alaealisi ülalpeetavaid ei ole.

8(11)

Hageja poolel ei esine ka muid ülekaalukaid huve, mis võimaldaksid jätta lapsetoetuse

maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel arvestamata.

13. Seega tuleb kostjalt alates 25. veebruarist 2019 hageja kasuks välja mõista igakuine

elatise suuruses pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast (2019. a oli

pool kuupalga alammäärast 270 eurot, alates 2020. a-st on see 292 eurot), millest on maha

arvestatud pool PHS § 15 ja § 16 lg 1 p 1 alusel makstavast igakuisest lapsetoetusest

(hetkel on pool lapsetoetusest pere esimese ja teise lapse kohta 30 eurot).

14. Kostja apellatsioonkaebuse muud väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust

maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastusena apellatsioonkaebuse nendele väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

14.1. Viru Maakohtu 5. juuni 2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-3036 on kinnitatud

hageja ja kostja vaheline suhtluskord (II kd, tl-d 51–52). See määrus jõustus kohtute

infosüsteemist nähtuvalt 26. juulil 2019. Kostja ja hageja ema seletustest käesolevas asjas

toimunud ringkonnakohtu istungil võib järeldada, et isa ja lapse vaheline suhtlus üldjuhul

vastavalt kinnitatud suhtluskorrale ka toimub (II kd, tl 83 pöördel). Ringkonnakohus samas

ei nõustu kostja käsitlusega suhtluskorra mõjust elatise suurusele. Kostja esitatud väidete ja

tõendite põhjal ei anna suhtluskord alust elatise vähendamiseks. Kohtute ette toodud

asjaoludel elab laps praegu ema juures ning seni ei ole laps veetnud isa juures olulist osa

ajast.

Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et elatise suurust ei saa määrata üksnes selle

järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui

suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks sel ajal ning kas

tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks

maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Sõltumata sellest, kui palju aega viibib

laps kummagi vanema juures, võivad ühe vanema tehtavad kulutused lapse ülalpidamiseks

olla suuremad, kui see vanem katab suurema osa lapse vajadustest (kulutused riietele,

huviringidele, kooli- ja lasteaiakulud jne). Seega peab kohus elatise suuruse määramisel

tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste

rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab

lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Seejuures saab kohus

ülalpidamiseks

kohustatud

vanema

vastavat

väidet

arvestada

elatise

suuruse

kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (vt Riigikohtu 9. juuni

2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.2 koos selles viidatud praktikaga).

Maakohus on kostjale käesolevas asjas eelmärgitut selgitanud ning andnud eelmenetluses

võimaluse välja tuua ning tõendada, millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad

kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures (I kd,

tl-d 115 ja 116 pöördel). Sellele vaatamata ei ole kostja esitanud kontrollitavaid väiteid ja

arvestusi lapsele tehtavate igakuiste kulutuste kohta ajal, mil laps viibib tema juures. Seda

ei ole kostja teinud ka apellatsioonkaebuses). Kingituste tegemist lapsele ei saa lugeda

ülalpidamiseks, kui vanematel ei ole vastavat kokkulepet (PKS § 100 lg 3). Samuti ei saa

arvestada väidet, et isa on olnud sunnitud ostma lapsele vajalikke riideid jm esemeid

põhusel, et ema ei ole neid lapsele isaga kohtumiste ajaks kaasa pannud või isale andnud.

9(11)

Selline vanemate halbadest omavahelistest suhetest tingitud olukord on kahetsusväärne,

kuid see ei saa vähendada lapse põhjendatud ülalpidamise ulatust.

14.2. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud maakohtu seisukoht, et asja lahendamisel

ei ole määravat tähtsust tõenditel kostja poolt enne 25. veebruari 2019 lapse ülalpidamiseks

tehtud kulutuste kohta. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust

erinevale seisukohale. Alates hagi esitamisest pidi kostja arvestama kohustusega anda

hagejale ülalpidamist raha perioodilise maksmisega (PKS § 100 lg 1 esimene lause) ning

tagama eelkõige selleks vajalike vahendite olemasolu. Nagu eelnevalt märgitud, oleks

kostjal vanemate kokkuleppel võimalik ülalpidamiskohustust täita ka muul viisil (sh

lasteaiakulude kandmine, huviringide eest tasumine jm), kuid praeguse asja materjalide

põhjal otsustades vanemate vahel sellist kokkulepet ei ole ega ole olnud.

Samuti ei oma ülalpidamiskohustuse täitmise üle otsustamisel tähtsust asjaolu, et kostja on

viinud last lasteaeda ning sealt tagasi toonud.

II.

15. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning palunud

teha uue otsuse, millega jätta kõik hageja maakohtu menetluses kantud menetluskulud

kostja kanda.

15.1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus ei ole menetluskulude jaotuse osas

seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub vastuapellatsioonkaebuses märgituga,

et maakohtu otsuses viidatud TsMS § 164 lg 1 ei ole käesolevas asjas menetluskulude

jaotamisel asjakohane õigusnorm – tegu ei ole abieluasjaga (TsMS § 102 lg 1) ega

põlvnemisasjaga (TsMS § 103 lg 1).

15.2. Hagi rahuldamisel saanuks maakohus lähtuda menetluskulude jaotamisel eelkõige

TsMS § 162 lg-st 1 ning jätta kulud kostja kanda. Kulud oleks võinud jätta osaliselt või

täielikult poolte endi kanda TsMS § 162 lg-s 4 toodud alustel, kuid selle sätte rakendamise

eelduseks olevaid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud. Asjaolu, et kostja on pidanud

põhjendatuks tasuda elatist seaduses sätestatust väiksemas ulatuses, ei anna alust jätta

hageja menetluskulusid hageja enda kanda. Ülalpidamiskohustust on rikutud ka siis, kui

ülalpidamist antakse ebapiisavas ulatuses.

15.3. Samas rahuldab ringkonnakohus hagi osaliselt ning muudab sellega seoses

menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.

16. Samuti on põhjendatud hageja taotlus täiendada maakohtu otsust lahendi täitmise

korra osas selliselt, et kostja on kohustatud tasuma elatist iga jooksva kuu 1. kuupäevaks

kalendrikuu eest. Sellise taotluse otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks on hageja

esitanud ka hagiavalduses. Maakohus ei ole hageja taotlust otsuse resolutsiooniga

lahendanud ega otsuse põhjendustes taotluse osas seisukohta võtnud. TsMS § 445 lg 1

esimese lause järgi võib kohus otsuses poole taotlusel mh kindlaks määrata otsuse täitmise

viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. TsMS § 442 lg-st 5 tulenevalt lahendab

kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata

taotlused.

Ringkonnakohus saab maakohtu kõnealuse vea parandada. Ringkonnakohtu hinnangul

tuleb hageja taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks rahuldada. PKS § 100 lg 4

10(11)

kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, st hiljemalt iga kuu esimeseks

kuupäevaks (vt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 13.5). Üldjuhul

on lapsega koos elaval vanemal vaja püsikulutusi lapsele teha juba kuu esimesest päevast.

Kostja on vaielnud taotlusele vastu põhjusel, et tema palk laekub tööandjalt iga kuu 9.

kuupäeval. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see piisav põhjus hageja taotluse rahuldamata

jätmiseks. Kostja igakuiste sissetulekute ja kulude suurust arvestades ei ole alust arvata, et

kohustus tasuda elatis hiljemalt iga kuu esimeseks kuupäevaks võiks kostja või tema teise

alaealise lapse tavalist ülalpidamist ohustada või olla kostjale muul viisil ebamõislikult

koormav.

III.

17. Käesoleva otsusega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse hagi rahuldamist

puudutavas osas osaliselt ning teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt. Sellest

lähtudes peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta maakohtu menetluses kantud

menetluskulud ja ka apellatsioonkaebuste menetlemisest tingitud menetluskulud TsMS §

163 lg 1 alusel 10% ulatuses hageja kanda ning 90% ulatuses kostja kanda.

18. Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu poolt määratud menetluskulude

jaotust, juhindub kohus menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel Riigikohtu poolt 20.

aprillil 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19–22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja

5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt

TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku

aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Menetluskulude

kindlaksmääramisel hindab kohus ka hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja

vajalikkust (TsMS § 175 lg 1).

19. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest

11(11)