2-18-14344/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 13. märts 2020

Tsiviilasja number

2-18-14344

Tsiviilasi

Viktor Kaboneni hagi Ene Reino vastu sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjas

nr

XXXXXXXXXXXX

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

6000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. augusti 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viktor Kaboneni apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

25. veebruar 2020

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Viktor

Kabonen

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Robert Sarv

Vastustaja

(kostja):

Ene

Reino

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja Vambola Olli

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viktor Kaboneni apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 27. augusti 2019 otsus muutmata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Viktor

Kaboneni kanda.

Rahuldada Ene Reino menetluskulude kindlaksmääramise

taotlus osaliselt ja mõista Viktor Kabonenilt Ene Reino

kasuks välja menetluskulu 375 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Viktor Kabonen (hageja) esitas 25. septembril 2018. a Tartu Maakohtule hagi Ene Reino

(kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja palub tunnistada sundtäitmine

täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX lubamatuks ja jätta menetluskulud täies ulatuses kostja

kanda.

Hageja

palus

hagi

tagamise

korras

peatada

täitemenetlus

täiteasjas

nr

XXXXXXXXXXXX kuni asjas tehtud lahendi jõustumiseni.

Hagiavalduse kohaselt kinnitas maakohus 27. aprillil 2009. a poolte kompromissi, mille

kohaselt pidi hageja tasuma kostjale 500 000 krooni (31955 eurot 82 senti) hiljemalt 1. mail

2010. Kohtulahendi täitmiseks seati hageja omandis olevale kinnistule asukohaga XXXXXXX,

registriosa number XXXXXXX, kostja kasuks hüpoteek summas üks miljon krooni. Hageja ei

ole kostjale kompromissimäärusest tulenevat summat tasunud. Kostja ei ole kuni 2018. a

kevadeni hagejalt kohustuse täitmist nõudnud ega osundanud kordagi kohustuse olemasolule.

Kuna poolte ühine poeg elas kinnistul, nõustus kostja sellega, et hageja ei pea talle

kompromissis märgitud summat maksma. Pooled leppisid kokku, et kuna kinnistu jääb hiljem

pojale, ei müüda seda maha. Kostja elas kinnistul poolte ühise poja juures alates aprillist 2016

kuni aprillini 2018. Kostja ei nõudnud hagejalt rahalise kohustuse täitmist ligi kaheksa aasta

jooksul. Kostja on seega loobunud nõudest hageja vastu. Kostja esitas 18. aprillil 2018 hageja

vastu täitmisavalduse, täiteasi nr XXXXXXXXXXXX. Täitur arestis hagejale kuuluva kinnistu

ning soovib selle võõrandada, kuna hüpoteek tagab kompromissimääruses sätestatud raha

maksmise kohustust. Hageja leiab, et kuna kostja on pikaajalise ja muutumatu käitumisega

loobunud hagejalt raha sissenõudmisest, on sundtäitmine hea usu põhimõtte vastane.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja on korduvalt pöördunud hageja poole ning

nõudnud maakohtu määrusega kinnitatud kompromissi täitmist ja võla tasumist. Tegemist on

võlaga, mida hageja ise tunnistas tsiviilasja 2-07-48638 arutamisel. Hageja pani seoses kostja

nõudega võlg tasuda XXXXXXX kinnisasja 2018 veebruaris müüki, teatades sellest kostjale

kirjalikult. Kostja möönab, et esitas oma nõudmised hagejale suuliselt, pöördudes korduvalt

hageja poole telefoni teel nõudega tasuda maakohtu määruses kokku lepitud summa. Kostja ei

pöördunud pikka aega kohtutäituri poole seepärast, et lootis hageja aususele.

Kostja oli teadlik, et kohtutäituri poole pöördumine tekitab hagejale küllaltki suured täiendavad

kulutused ning kasutas seda võimalust alles siis, kui oli selge, et hageja ei kavatse võlga tasuda

ja loodab nõude aegumisele. Kostja käitumine ei ole andnud põhjust eeldada, et kostja loobub

hagejalt võla nõudmisest. Kostja ei ole käitunud oma õiguste teostamisel seadusevastaselt.

Kostja eesmärgiks ei ole olnud hagejale kahju tekitamine. Hageja väide, et tal pole olnud

võimalik võlga tasuda, on väär. Hageja töötas pidevalt Soomes ja liisis endale sõiduauto

Mercedes Benz. Hageja nõue ei ole rahuldatud, ajatatud ega tasaarvestatud. Nõude

sissenõudmine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Hagi ei kuulu seega rahuldamisele.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 27. augusti 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Tartu Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 175 eurot.

Tartu Maakohus tühistas Tartu Maakohtu 26. septembri 2018. a kohtumäärusega kohaldatud

hagi tagamise abinõu – täitemenetluse peatamise täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja suhtes kostja 18. aprilli 2018 avalduse alusel algatatud

sundtäitmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohtu hinnangul võib hüpoteegi

realiseerimiseks sundtäitmise algatamine olla TMS § 221 järgi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise aluseks, kui sundtäitmine on hea usu põhimõttega vastuolus.

Maakohus leidis, et hageja ei saanud vähemalt 2018. a alguses olla arvamusel, et kostja on

nõudest loobunud. Kohus järeldas seda 20. veebruari 2018 kirjast, milles kohaselt hageja

kavatseb kompromissmäärusest tuleneva nõude täitmiseks temale kuuluva kinnistu (või selle

osa) võõrandada. Kirja alusel on võimalik järeldada, et kostja esitas hagejale täitemenetluse

algatamise eelselt kohtumääruse täitmiseks nõude vähemalt ühel korral. Täitemenetluse

algatamine 20. aprillil 2018 ei saanud seega olla hagejale üllatuslik.

Maakohus leidis, et asjaolu, et kostja elas 2016.a aprillist kuni 2018. a aprillini hagejale

kuuluval kinnisasjal poolte ühise poja juures, ei mõjuta kompromissmäärusest tulenevaid

kohustusi. Hageja väide, et pooled sõlmisid kokkuleppe kinnistu pärandamiseks poolte ühisele

pojale, millisel juhul ei pea hageja kostjale maksma kompromissis märgitud rahasummat, ei

oma asja lahendamisel tähtsust ning on tõendamata.

Täitemenetluse aluseks olev kohtumäärus on kehtiv, seda ei ole muudetud ega tühistatud.

Kostja ei ole oma nõudest loobunud. Kostja käitumise vastuolulisus oma nõude sissenõudmisel

ja kostja õiguste kuritarvitamine ei ole tuvastatud.

Vabatahtlikult täitmata täitedokumendi kohtutäiturile sundtäitmisele andmine on seadusest

tulenev õigus ning sellise tegevuse vaidlustamiseks nõude aegumistähtaja jooksul peavad

esinema erandlikud asjaolud. Maakohus on leidis, et kostja ei ole käitunud vastuolus hea usu

põhimõttega.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada maakohtu

otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas

nr XXXXXXXXXXXX lubamatuks. Hageja palub jätta menetluskulud kogu ulatuses kostja

kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus oluliselt tõendite objektiivse hindamise

kohustust, ning tegi sellest tulenevalt sisuliselt ebaõige otsuse. Maakohus leidis, et kui hageja

kirjutas 2018. a veebruarikuu lõpus kostjale kirja, siis arvestas ta „kogu aeg“ raha maksmise

kohustusega. Tegemist on väära järeldusega, mis ei põhine tõenditel ning mida

20. veebruari 2018. a kirjast ei ole võimalik välja lugeda. Hageja on kogu menetluse jooksul

tuginenud sellele, et kostja ei ole hagejalt kaheksa aasta jooksul võla tasumist nõudnud, kostja

elas kinnistul mitmeid aastaid koos poolte ühise pojaga ning tekitas sellega hagejas

veendumuse, et ta enam võlga ei nõua ja kinnistu jääb poolte ühisele lapsele. Need asjaolud on

erandlikud asjaolud, mille alusel tuleb sundtäitmine lubamatuks tunnistada.

Kostja pöördus hageja poole umbes kaheksa aastat hiljem, s.o 2018. a veebruaris, esitades

täitmisavalduse 2018. a aprillis. Maakohtu väide, et hagejale ei saanud tulla üllatusena

täitmisavalduse esitamine, on absurdne ja elukauge. 2018. a sündmused ei tähenda, et kostja

oleks eelnevalt järjepidevalt võlgnevuse tasumist nõudnud või et hageja oleks saanud

mõistlikult arvestada võla tasumise kohustusega. Tegemist ootamatu negatiivse üllatusega ning

kohtu vastupidine seisukoht ei põhine asjas esitatud tõenditel ja väidetel. Kostja poolt telefonitsi

võla tasumise nõudmine ei ole leidnud tõendamist. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis

otseselt kinnitaks telefoni teel võla tasumise nõudmist.

Maakohus leidis, et täitemenetluse alustamiseks avalduse esitamine kaheksa aasta möödumisel

ei olnud hea usu põhimõtte vastane ning vastustajale ei olnud avalduse esitamisega soovi

tekitada apellandile kahju. Maakohus ei ole kostja tegevuste motiive põhjalikult arutanud.

Võlgnevuse tasumise nõudmine ja täitemenetluse alustamine olid hageja jaoks suureks

üllatuseks. Kostja ei esitanud nõudeid ligi kaheksa aasta vältel. Hageja arvas tõsimeeli, et

kompromissi kohaselt võlgnetavat summat ei pea enam maksma, kuna kostja ei avaldanud huvi

selle tasumise vastu ning elas kaks aastat kinnistu teisel korrusel. 8-aastase vaikimise järel

puhkes poolte vahel tüli, mille käigus ei suudetud jõuda üksmeelele kinnistu renoveerimise

küsimuses ning selle peale hakkaski kostja „võla“ tasumist nõudma. Arvestades kompromissi

sõlmimisest möödunud passiivsuse aega, on selge, et täitemenetluse alustamise ajendiks osutus

kättemaksumotiiv.

5. Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Maakohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Väide, et kohus on rikkunud tõendite objektiivse hindamise kohustust, on alusetu. Hageja

seisukoht, mille kohaselt oli kostja poolt kompromissi täitmise nõudmine talle üllatuseks, on

otsitud ja pahatahtlik ega ole eluliselt usutav. Hageja pidi kompromissi sõlmimisel aru saama,

et selles võetud kohustust tuleb täita. Kompromissi sõlmimine oli hageja vaba tahe, kusjuures

kostja vähendas oma hagis esitatud nõuet poole võrra. Kostja on korduvalt nõudnud hagejalt

rahalise kohustuse täitmist. Hageja pöördus 2018. a veebruaris kirjalikult kostja poole ja palus

teatada nõude suuruse ja konto, kuhu raha võla kustutamiseks kanda ega väljendanud oma

pöördumises üllatust, et peab kompromissist tulenevat kohustuse täitma. Kostja eeldas hageja

poolt võetud kohustuse vabatahtlikku täitmist. Kostja pidas seejuures silmas asjaolu, et

kohtulahendi sundtäitmine toob hagejale kaasa üsna suure täiendava rahalise kohustuse ning

esitas kohtutäiturile avalduse maakohtu määruse sundtäitmiseks alles siis, kui oli ilmne, et

hageja ei täida kompromissis võetud kohustust.

Kostja nõue hageja vastu, mis tuleneb kohtumäärusest tsiviilasjas 2-07-48638, ei ole

rahuldatud, ajatatud ega tasaarvestatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

7. Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta hageja maakohtu poolt tuvastatut, et hageja ja kostja

sõlmisid 22. aprillil 2009. a tsiviilasjas nr 2-07-48638 kompromissi, mille kohaselt peab hageja

tasuma kostjale 500 000 krooni (31955 eurot 82 senti) hiljemalt 1. maiks 2010 ning kohustuse

täitmisega viivitamisel kohustub kostja tasuma hagejale viivist. Hageja ei ole

kompromissmäärusest tulenevat kohustust kostja ees täitnud.

Kinnistule asukohaga XXXXXXX, registriosa number XXXXXXX, on seatud kostja nõude

tagamiseks hüpoteek. Hageja suhtes on kostja 18. aprilli 2018 avalduse alusel algatatud

täitemenetlus. Hageja väitel on täitemenetluse algatamine õigusvastane ja lubamatu.

Apellatsioonkaebuse kohaselt tekitas see, et kostja ei nõudnud hagejalt kaheksa aasta jooksul

võla tasumist ja elas kinnistul mitmeid aastaid koos hageja ja kostja ühise pojaga hagejas

veendumuse, et kostja temalt võlga ei nõua.

8. Kostja õigusvastase käitumise all on hageja asja materjalide kohaselt pidanud silmas mitte

kostja deliktilist käitumist, vaid kostjapoolset hea usu põhimõtte kuritarvitamist ja teistele

isikutele kehtivate seaduslike õiguste realiseerimisel kahju tekitamist.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel

tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste

teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. TMS § 221 lg 1 esimese lause järgi

võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Kui

hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine on vastuolus hea usu põhimõttega, saab ka

see iseenesest olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele TMS § 221 järgi (vt

Riigikohtu 12. detsembri 2018 otsus tsiviilasjas 2-17-9391, p 16.1).

Hageja tugineb oma nõudes pika ajavahemiku möödumisele pooltevahelise kompromissi

kinnitamisest kuni täitemenetluse algatamiseni kostja poolt. Ringkonnakohus leiab, et hageja

ei ole tõendanud, et kostja oleks oma nõude sundtäitmise algatamisel ligikaudu kaheksa aasta

möödumisel kompromissi kinnitamisest käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. TsÜS § 157

lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või

muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Seaduses sätestatud

aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat

mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda

õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas

3-2-1-131-11, p 11). Ainuüksi pikemaajaline nõude sissenõudmata jätmine seda ei ole. Asja

materjalide põhjal ei olnud poolte vahelised suhted kompromissi kinnitamisest kuni

täitemenetluse algatamiseni head. Asja materjalidest ei nähtu ka seda, et pooled oleksid

pidanud omavahelisi läbirääkimisi kompromissist tuleneva kohustuse täitmise üle muul viisil,

kui kompromissis on kokku lepitud.

9. Hageja väitel sai ta tugineda kostjapoolsele nõudest loobumisele. Ringkonnakohus leiab, et

asjaolu, et kostja elas alates aprillist 2016 koos poolte ühise pojaga kinnistul, mida koormab

kostja nõude tagamiseks seatud hüpoteek, ei ole tõlgendatav kohtulikus kompromissis

kokkulepitud nõudest loobumisena. Tegemist oli poolte ühise poja kasutuses olnud

eluruumidega. Võlasuhe lõpeb VÕS § 207 lg 1 järgi siis, kui võlausaldaja ja võlgnik on

võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Nõudest

loobumise kokkuleppe võib küll sõlmida vaikimisega, kuid see või olla oletuslik ning reeglina

ei too nõude esitamata jätmine kaasa nõudest loobumist (vt Võlaõigusseadus I,

kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, § 207 komm 4.1. 2).

Hageja ei ole püüdnud oma kohustust täita. Hageja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis

viitaks sellele, et esineks muu mõistlik võimalus sõlmitud kompromissi täitmiseks. Hageja ei

ole tuginenud ka sellele, et kinnisasja sundmüüki oleks võimalik ära hoida. Vastupidi, hageja

on kirjas kostjale selgitanud, et ta pani ise kinnisvarabüroo kaudu kinnistu müüki.

Ekslik on hageja seisukoht, mille kohaselt oleks kostja pidanud enne täitemenetluse algatamist

kirjalikult hageja poole pöörduma. Täitemenetluse algatamiseks ei pidanud kostja hagejat ette

hoiatama ega andma täiendavat tähtaega. Samuti ei pea kostja põhjendama, miks tal seda raha

vaja läheb.

12. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta

menetluskulude jaotust ja kindlaksmääratud suurust maakohtu menetluses.

13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulu esindajakulu 450 eurot.

Hageja on esitanud kostja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Pooled

vaidlesid põhiliselt selle üle, kas kostja on nõudest loobunud ning kas täitemenetluse

alustamine on hea usu põhimõttega vastuolus. Tegemist ei olnud seega õiguslikult keskmisest

keerulisema vaidlusega. Arvestades esitatud dokumente, ei olnud vaidlus ka mahukas.

Ringkonnakohus leiab seega, et kostja esindaja ajakulu on ringkonnakohtu menetluses

põhjendatud viie tunni ulatuses. Kostja esindaja tunnitasu 75 eurot ei ületa oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kostja esindaja tunnitasu on seega põhjendatud.

Kuna kostja ei ole käibemaksukohustuslane ega saa muul põhjusel tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada, on kulude hüvitamine TsMS § 174 lg 10 järgi võimalik koos

käibemaksuga. Kostja esindajakulu on seega põhjendatud summas 375 eurot (käibemaksuga)

(75*5).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke