2-19-9815/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

13. märts 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-9815

Tsiviilasi

XX avaldus YY suhtes lähenemiskeelu kohaldamiseks

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 2. septembri 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus ja YY määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Kuldar Kirt

Puudutatud isik: YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Liisi Kents

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata XX 30. septembri ja 1. oktoobri 2019 taotlused täiendavate

dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks.

2. Harju Maakohtu 2. septembri 2019 määrus tühistada menetluskulude jaotuse osas

ning teha selles osas uus määrus, millega jätta menetluskulud avaldaja XX kanda.

Muus osas jätta sama määrus muutmata.

3. XX määruskaebus jätta rahuldamata.

4. YY määruskaebus rahuldada.

5. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta avaldaja XX kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

2 (4)

MENETLUSE KÄIK

1. XX (avaldaja) esitas 28. juunil 2019 Harju Maakohtule avalduse YY (puudutatud isik)

suhtes lähenemiskeelu kohaldamiseks. Avaldaja palus keelata puudutatud isikul Tallinnas

aadressil XXX asuvale kinnistule (registriosa nr XXXXXX, edaspidi: kinnistu) tulemine ja

sellel viibimine.

Avaldaja peamised väited on järgmised:

-

kinnistu kuulub avaldajale, kuid selle kasutusõigus on ka QQ-l (edaspidi: avaldaja

endine abikaasa). Avaldaja ei tee takistusi endisele abikaasale kinnistu kasutamisel, aga

endine abikaasa ei soovi kinnistut kasutada. Samas on ta sinna saatnud puudutatud

isiku, kes väidab, et tal on õigus kinnistul viibida;

-

avaldaja endine abikaasa tuli koos puudutatud isiku ja avaldajale tundmatu mehega

21. juunil 2019 kell 9.15 kinnistule ning nad hakkasid majas olevat vara üles kirjutama.

Puudutatud isik nõudis avaldajalt signalisatsiooni koode. Avaldaja keeldus koode

andmast, millele puudutatud isik vastas, et ta peab lahti murdma ukselukud. Avaldaja

palus, et majja jääks ainult endine abikaasa, aga teised inimesed lahkuksid. Puudutatud

isik vastas, et tema tuleb majja siis, kui soovib, ja teeb majas kõike, mida tahab.

Avaldaja tunneb ennast puudutatud isiku tegevusest tugevalt häirituna ja puudutatud

isiku tegevus rikub avaldaja eraelu puutumatust.

2. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu. Puudutatud isik tegutses 21. juunil 2019 avaldaja

endise abikaasa lepingulise esindajana õiguspäraselt ja kooskõlas seadusega. Avaldaja ja tema

endise abikaasa ühisvara lõpliku jagamiseni on avaldaja kohustatud taluma endise abikaasa ja

tema lepingulise esindaja viibimist kinnistul.

MAAKOHTU MÄÄRUS

3. Maakohus jättis 2. septembri 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda.

3.1. Maakohus kohaldas võlaõigusseaduse § 1055 lg 1 ja leidis, et lähenemiskeelu

rakendamise eeldused puuduvad. Esitatud asjaoludest ja tõenditest, ei nähtu avaldaja õiguste

rikkumist või selle ohtu, mis tingiks puudutatud isiku suhtes lähenemiskeelu kohaldamise.

Maakohtu hinnangul võib eeldada konflikti avaldaja ja puudutatud isiku vahel. Tüli on seotud

puudutatud isiku rolliga avaldaja endise abikaasa esindajana. Avaldaja ja tema endise abikaasa

vahel on mitmeid kohtuvaidlusi ühisvara jagamise osas ja muudes küsimustes. Samas ei saa iga

tüli tingida lähenemiskeelu kohaldamist, kui ei esine seaduses sätestatud eeldusi. Tõendid ei

anna alust eeldada avaldaja õiguste rikkumist tulevikus või puudutatud isikust tulenevat reaalset

ohtu avaldaja elule või tervisele. Pärast juulit 2019 ei ole puudutatud isik kinnistul käinud.

Samuti ei saanud puudutatud isik majja juulis 2019, sest avaldaja kutsus turvafirma.

3.2. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1

alusel. Vaidlus tekkis menetlusosaliste konflikti põhjal, mistõttu on õiglane ja õigusrahu

saavutamist toetav, kui igaüks kannab ise oma menetluskulud. Kuigi kohus ei tuvastanud asjas

lähenemiskeelu kohaldamise eeldusi, leidis puudutatud isik ekslikult, et võib kinnistul viibida

avaldaja endise abikaasa väljastatud volikirja alusel. See soodustas konflikti süvenemist ja

põhjustas ka tarbetu kohtuvaidluse.

MÄÄRUSKAEBUSED

4. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue

määrusega avaldus rahuldada. Menetluskulud palub avaldaja panna puudutatud isiku kanda või

juhul, kui kaebus jääb rahuldamata, siis jätta need menetlusosaliste endi kanda.

Maakohus ei arvestanud avaldaja esile toodud asjaoludega, et avaldaja ei andnud puudutatud

isikule nõusolekut viibimaks kinnistul või sellel paiknevas elamus. Siiski käis puudutatud isik

3 (4)

korduvalt (vähemalt 12. ja 16. juulil 2019) kinnistul ja püüdis siseneda elamusse. Pole oluline,

kas puudutatud isik tegutses avaldaja endise abikaasa volitusel, sest volitus ei anna õigust

viibida omaniku tahte vastaselt kinnistul.

5. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada

menetluskulude jaotuse osas ja uue määrusega jätta puudutatud isiku menetluskulud avaldaja

kanda. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud palub puudutatud isik samuti panna

avaldaja kanda.

Avaldaja pöördus kohtusse põhjendamatult ja avaldus jäi täielikult rahuldamata. Sel juhul tuli

TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jätta menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isik oli

avaldaja tõttu sunnitud menetluses osalema arvestatavas ulatuses, mis nõudis kirjaliku

seisukoha koostamist ning kohtuisutungil osalemist. Puudutatud isik kasutas lepingulise

esindaja abi ja tal tekkisid õigusabikulud, mis avaldajal tuleb hüvitada.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

6. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja andis tähtaja nendele vastamiseks.

Avaldaja ja puudutatud isik vaidlesid teineteise kaebusele vastu.

Maakohus määruskaebusi ei rahuldanud ja edastas need lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 15. oktoobril 2019.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 kaudu kohalduva § 657

lg 1 p 2 alusel tühistada menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb maakohtu

menetluskulude jaotuse kohta uue määruse, millega jätab kulud avaldaja kanda. Ülejäänud osas

jääb vaidlustatud määrus muutmata. Avaldaja määruskaebus jääb rahuldamata ja puudutatud

isiku määruskaebus rahuldatakse. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad samuti avaldaja

kanda.

8. Avaldaja esitas määruskaebuses ja puudutatud isiku kaebusele vastates taotluses

täiendavate tõendite vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus jätab avaldaja taotlused TsMS § 238 lg 1

p 1, § 652 lg 4 ja § 659 alusel rahuldamata, mida põhjendab järgmiselt.

8.1. Tsiviilasjas nr 2-18-3761 esitatud apellatsioonkaebus, ringkonnakohtu 27. augusti 2019

määrus kaebuse menetlusse võtmise kohta ega 18. septembri 2019 arstitõend ei kajasta

21. juuni 2019 sündmusi ja pole seetõttu käesolevas asjas kohased tõendid. Samuti pole

asjakohane AA-le adresseeritud teade dokumendi nähtavaks tegemise kohta, kuna käsitleb

menetlusvälise isikuga seonduvat.

8.2. Menetlusosalised ei vaidle, et avaldaja endine abikaasa ning puudutatud isik käisid 12. ja

16. juulil 2019

kinnistul.

Järelikult

puudub

vajadus

G4S

Eesti AS

häireraportite

vastuvõtmiseks. TsMS § 238 lg 1 p 1 teise lause kohaselt pole tõendil asjas tähtsust, kui

tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, sest see pole vaidlusalune.

8.3. Link turvakaamera salvestusele ei ole tsiviilkohtumenetluses kohane tõend, vaid seda

võib kasutada üksnes viitamiseks allikatele, mille põhjal saab menetlusosalise hinnangul lugeda

asjaolu üldtuntuks TsMS § 231 lg 1 tähenduses. Nimelt ei saa kohus tagada, et menetlusvälised

allikad oleks kõigile menetlusosalistele ühtviisi ja ka kohtule kogu menetluse vältel ning

toimiku arhiveerimise tähtaja jooksul kättesaadavad.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lähenemiskeelu kohaldamise eeldused ei ole

täidetud. Maakohtu põhjendustega nõustumise tõttu pole vaja neid käesolevas määruses

korrata. Vastuseks avaldaja määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Lähenemiskeeldu kohaldades peab kohus arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja

jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist

tulenevalt proportsionaalne. Nii tuleb kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu

4 (4)

võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas

rikkumist oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks

lähenemiskeelu adressaati vähem). Ühelt poolt tuleb kaaluda kahjustatud isikut ähvardava

isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva

piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. Seejuures peab kohus ka lähenemiskeelu ruumilise

ulatuse määramisel silmas pidama juhtumi asjaolusid ja lähtuma proportsionaalsuse

põhimõttest (vt Riigikohtu 5. novembri 2014 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-91-14, p 17).

9.2. Maakohus leidis õigesti, et lähenemiskeeldu õigustavaid asjaolusid pole tõendatud.

Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et tõendamata on nii avaldaja elu või tervise kahjustamine

kui ka muu isikliku õiguse rikkumine. Avaldaja ja puudutatud isiku 21. juuni 2019 konfliktist

ei järeldu, et puudutatud isiku käitumine annaks aluse lähenemiskeelu rakendamiseks. Avaldaja

häiritus puudutatud isiku kinnistul viibimisest on subjektiivne asjaolu, mis ei anna piisavat alust

kohaldada lähenemiskeeldu.

9.3. Lisaks ei nähtu toimikust, et puudutatud isik oleks jätkuvalt ja korduvalt proovinud

kinnistule siseneda. Puudutatud isik kinnitab vastuses avaldaja määruskaebusele, et käis

juulis 2019 koos avaldaja endise abikaasaga kinnistu aia taga, kuid kinnistule ei sisenenud, sest

avaldaja selleks nõusolekut ei andnud. Seega tuvastas maakohus õigesti, et lähenemiskeelu

rakendamise eeldused puuduvad.

10. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isikuga, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud jätta

menetlusosaliste menetluskulusid nende endi kanda. Mitme menetlusosalisega hagita

menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti

(vt Riigikohtu 11. novembri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-17-5713, p 14 teine lõik, samuti

selles viidatud 2. juuni 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Vaidlustatud määrusega

jäeti avaldus rahuldamata. Maakohus ei viidanud, et puudutatud isik esitas põhjendamatu,

taotluse, väite või tõendi. Seega tuleb vaidlustatud määrus tühistada menetluskulude jaotuse

osas ja TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel jätta maakohtus kantud menetluskulud avaldaja

kanda.

11. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad samuti TsMS § 172 lg 1 esimese lause ja § 171 lg 1

alusel avaldaja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus

määruse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Maakohus ei määranud

vaidlustatud määruses kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Seetõttu toimub

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud

korras, st pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

12. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse

peale saab kaevata TsMS § 549 lg 2 alusel.

/allkirjastatud digitaalsel/

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm