2-18-124870/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Otsuse teatavaks tegemise aeg

12. märts 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-124870

Tsiviilasi

Osaühingu AoresLV hagi PALDISKI SADAMATE

AS-i vastu põhivõla ja viivise saamiseks

PALDISKI SADAMATE AS-i vastuhagi Osaühingu

AoresLV vastu leppetrahvi, kahjuhüvitise ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20. detsembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

PALDISKI SADAMATE AS-i apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

6352,30 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing AoresLV (registrikood 10576801),

lepinguline esindaja Marina Smirnova

Kostja PALDISKI SADAMATE AS (registrikood

10425338), lepinguline esindaja vandeadvokaat Priit

Lember

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20. detsembri 2019. a otsus osas, millega maakohus jättis

PALDISKI SADAMATE AS-i vastuhagi Osaühingu AoresLV vastu leppetrahvi 15

euro, sissenõutavaks muutunud viivise 1,84 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks

rahuldamata,

samuti

menetluskulude

jaotuse

ja

kindlaksmääramise

osas

(resolutsiooni p-d 5-9).

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega PALDISKI SADAMATE AS-i vastuhagi

osaliselt rahuldada ja mõista Osaühingult AoresLV PALDISKI SADAMATE AS-i

kasuks välja leppetrahv 15 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 1,84 euro ja alates

2. juunist 2019 viivis põhinõudelt (15 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni, samuti jaotada menetluskulud.

3. Muus osas (s.o osas, milles hagi rahuldati ning jäeti vastuhagi kahjuhüvitise ja

kahjuhüvitiselt viivise saamiseks rahuldamata) jääb maakohtu otsuse resolutsioon

muutmata (resolutsiooni p-d 2-4), kuid muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendust.

Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles võeti vastu hagist osaline loobumine ning

lõpetati menetlus põhinõude 40,71 euro ja viivisenõude 3,39 euro osas (resolutsiooni p

1).

4. Rahuldada PALDISKI SADAMATE AS-i apellatsioonkaebus osaliselt.

2 (9)

5. Otsuse tervikresolutsioon on järgmises sõnastuses:

5.1. Võtta vastu hagist osaline loobumine ning lõpetada menetlus põhinõude 40,71

euro ja viivisenõude 3,39 euro osas.

5.2. Hagi rahuldada.

5.3. Välja mõista PALDISKI SADAMATE AS-ilt Osaühingu AoresLV kasuks

võlgnevus 1194,79 eurot ja viivis 99,65 eurot.

5.4. Välja mõista PALDISKI SADAMATE AS-ilt Osaühingu AoresLV kasuks

viivis põhinõudelt (1194,79 eurolt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

põhinõude täitmiseni.

5.5. Rahuldada vastuhagi osaliselt.

5.6. Välja mõista Osaühingult AoresLV PALDISKI SADAMATE AS-i kasuks

leppetrahv 15 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 1,84 euro ja alates

2. juunist 2019 viivis põhinõudelt (15 eurolt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

5.7. Muus osas (st kahjuhüvitise ja kahjuhüvitiselt viivise saamiseks) jätta

PALDISKI SADAMATE AS-i vastuhagi Osaühingu AoresLV vastu

rahuldamata.

5.8. Jätta esimese astme ja apellatsiooniastme menetluskulud 1 % ulatuses

Osaühingu AoresLV kanda ja 99% ulatuses PALDISKI SADAMATE AS-i

kanda.

5.9. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing AoresLV (hageja) esitas 18. oktoobril 2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse PALDISKI SADAMATE AS-i (kostja) vastu 1301,40 euro saamiseks.

Kostja esitas makseettepanekule vastuväite ja Harju Maakohus kohustas 22. novembri 2018. a

määrusega hagejat hagi esitama.

2. Hageja esitas 6. detsembril 2018 (täiendatud 14. detsembril 2018) kostja vastu hagi, milles

palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1235,50 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 103,04 eurot ja sissenõutavaks muutuva viivise seaduses sätestatud määras.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2017. a oktoobris suuliselt transpordilepingu sõidukite

ümberpaigutamise teenuse osutamiseks. Hageja kohustus korraldama sõidukite transpordi ja

3 (9)

kostja maksma selle eest tasu. Ajavahemikul 5. oktoobrist kuni 26. oktoobrini 2017 paigutas

hageja kostja tellimusel Paldiski sadamast ümber 27 sõidukit, mille eest tuli kostjal tasuda

kokku 1206 eurot (käibemaksuga). Lepingu kohaselt pidi kostja hüvitama hagejale ka kõik

lepinguliste kohustuste täitmisega seonduvad kulud. Hageja kandis kulusid kokku 79,50 eurot.

Kostja ei ole maksnud kokkulepitud tasu ega hüvitanud kulusid.

Hageja esitas 4. novembril 2019 avalduse põhinõudest 40,71 eurot ja viivise nõudest 3,39 eurot

loobumiseks.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt omastas hageja 26. oktoobril 2017 transporditavast veoautost

VOLVO 40 liitrit mootorikütust. Vastavalt lepingule ei ole hagejal õigust saada tasu osutatud

teenuste eest, kui hageja lepingut rikub ja transport ei ole nõuetekohane. Hageja rikkus oma

kohustusi, omastades veoautosse tangitud kütust. Kütuse ja lisavarustuse kadumist on esinenud

ka varem. Kostjal on õigus tasumisest keelduda, kuni hageja kinnitab, et hüvitab talle lepingu

rikkumisega tekitatud kahju. Kostja teatas hagejale kohustuse täitmisest keeldumisest 6. märtsil

2018. Hageja nõue kulu hüvitamiseks on põhjendamatu käibemaksu osas, kuna hageja saab

sisendkäibemaksu oma maksukohustusest maha arvestada.

Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

4. Kostja esitas 21. mail 2019 vastuhagi, milles palus mõista hagejalt enda kasuks välja

leppetrahvi 15 eurot ja sellelt sissenõutavaks muutunud viivise 1,84 eurot ning kahjuhüvitise

4578 eurot, samuti mõlemalt nõudelt seadusjärgse viivise alates vastuhagi hagejale

kättetoimetamisest kuni kahjuhüvitise tasumiseni.

Vastuhagi põhjenduste kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale lepingu järgi leppetrahvi iga

transpordi eest, mida ei teostata nõuetekohaselt. Kuna transporditavast veoautost varastati

kütust, ei olnud transport nõuetekohane ning kostjal on õigus nõuda hagejalt leppetrahvi pool

mittenõuetekohase transpordi tasust, s.o 15 eurot. Lepingu kohaselt ei sõltu leppetrahvi

tasumise kohustus vastavasisulise nõude esitamisest, vaid sõiduki tarne vastuvõtmisest.

Leppetrahv muutus sissenõutavaks kahe nädala möödumisel tarnest, s.o 9. novembril 2017.

Vastuhagi esitamise seisuga on hageja viivitanud leppetrahvi tasumisega 559 päeva, millelt

tuleb tasuda viivist 1,84 eurot.

Seoses veoautost kütuse varastamisega tekkis kostjal kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus.

Kostja klient vähendas toimunud varguse tõttu oluliselt kostja kaudu veoautode

transporditellimusi ning kasutab sõidukite sadamast ära vedamiseks teisi ettevõtteid. Vahetult

enne varguse avastamist, s.o 2017. a oktoobris, transporditi kostja kaudu lõppklientideni 37

sõidukit ühes kuus, mille eest tasuti 3175 eurot. 2018. a detsembris telliti kostjalt kõigest 19

sõiduki transport, mille eest tasuti 2597 eurot ehk 578 eurot vähem kui enne lepingu rikkumist.

2019. a jaanuaris telliti kostjalt vaid 15 sõiduki transport, mille eest tasuti 1450 eurot ehk 1725

eurot vähem kui enne lepingu rikkumist. 2019. a märtsiks oli veotellimuste arv vähenenud

kõigest kolme tellimuseni kuus. Sõidukite transporti kostjalt enam ei tellitagi. Transporditud

kolm sõidukit olid väheväärtuslikud treilerid, mille eest tasuti kostjale 900 eurot ehk 2275 eurot

vähem kui enne lepingu rikkumist. Kostja on hageja rikkumise tõttu kaotanud 2018. a

detsembrist kuni 2019. a märtsini tulu kokku 4578 eurot. Tellimuste vähenemine on rikkumiste

otsene tagajärg. 2019. a märtsis ja aprillis, kui kostja kaudu ei veetud ühtegi sõidukit,

transportisid sõidukeid teised ettevõtted kostja kliendi tarbeks.

Hageja vastuväited vastuhagile

5. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

4 (9)

Hageja vastuväidete kohaselt ei ole kostjal õigust nõuda leppetrahvi ja viivist seoses veoga,

mille eest hageja tasu ei nõua. Leppetrahvinõue on esitatud esimest korda alles vastuhagis.

Saamata jäänud tulu hüvitamise nõue on alusetu. Kostja ei ole tõendanud, et alates 2017. a

novembrist ta kliendile enam transporditeenust ei osutanud. Kostja esitatust nähtub vastupidine.

Osutatava teenuse mahu vähendamine ei seondu hagejaga.

Maakohtu otsus

6. Harju Maakohus võttis 20. detsembri 2019. a otsusega vastu hagist osalise loobumise ja

lõpetas menetluse põhinõude 40,71 euro ja viivise 3,39 euro osas. Maakohus rahuldas hagi ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1194,79 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

99,65 eurot ja põhivõlalt seadusjärgse viivise alates kohtuotsuse tegemisest kuni selle

täitmiseni. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 925 eurot.

Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 2017. a oktoobris suulise lepingu, millega hageja

kohustus transportima sõidukeid Paldiski sadamast kostja poolt määratud sihtkohtadesse Eestis

ning kostja kohustus maksma selle eest tasu. Leping sõlmiti tingimustel nagu on märgitud hagi

lisaks 1 olevas veolepingus. Ühest veoautost varastati selle vedamise ajal kütust, mille

tõendamiseks on esitatud ka teatis väärteomenetluse algatamise kohta. Veolepingu § 4 lg 1 ja

Lisa 1 sisaldavad leppetrahvi kokkulepet.

Maakohus leidis, et veoleping vastab kaubaveolepingu tunnustele võlaõigusseaduse (VÕS) §

774 lg 1 mõttes. Vaidlust ei ole, et 2017. a oktoobris transportis hageja kostja tellimusel 27

sõidukit, mille eest tuli kostjal vastavalt lepingule koos käibemaksuga tasuda 1206 eurot

(veolepingu § 3 p 1). Samuti ei ole vaidlust, et vastavalt lepingule kohustus kostja lisaks veotasu

maksmisele hüvitama hagejale lepingu täitmisega seotud kulutused 68,79 eurot (käibemaksuta;

veolepingu § 2 lg 1). Kuna kostja võttis eelistungil omaks, et hageja on hagis märgitud kulud

kandnud, ei tule hinnata kulude tõendamiseks esitatud tšekke.

Maakohus ei nõustunud kostjaga, et kuna ühe sõiduki vedu ei olnud kütusevarguse tõttu

nõuetekohane, on kostjal õigus keelduda tasu maksmisest kõigi sõidukite vedamise eest

vastavalt veolepingus § 4 lg 1 teisele lausele. Vastavalt veolepingu § 3 lg-le 3 oli kokku lepitud

arveldamine kuu kaupa, kuid tasuarvestus ei olnud kuupõhine. Veolepingu § 3 lg 1 ja Lisa 1

kohaselt oli kokku lepitud, et tasu makstakse iga veo eest eraldi arvestades sihtkoha kaugust.

Veolepingu § 4 lg 1 puudutab selle sõnastuse kohaselt mittenõuetekohast täitmist „iga sõiduki

ülekande eest“ ega seondu kõigi lepingu alusel teostatud vedude kui tervikuga. Seetõttu ei ole

võimalik teha kostja soovitud järeldust, et hagejal ei ole õigust veolepingu § 4 lg 1 teise lause

järgi tasu saada nõuetekohaselt teostatud vedude eest. Hageja on loobunud oma tasunõudest 30

euro osas, s.o tasunõue veoauto vedamise eest, millest varastati kütust. Hageja on

tasaarvestanud veotasu nõude 50 euro osas kostja kahju hüvitamise nõudega (21. novembri

2018. a tasaarvestusavaldus). Hagejal on seega veolepingu alusel nõue veotasu saamiseks 1126

eurot (1206 – 50 – 30) ja kulutuste hüvitamiseks 68,79 eurot. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui

võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Maakohtu hinnangul ei saanud kostja keelduda VÕS § 111 lg 1 alusel 6. märtsi 2018. a e-kirjaga

oma veolepingust tulenevate kohustuste täitmisest, sest ta ei olnud selleks ajaks hageja vastu

ühtegi nõuet esitanud. 30. aprilli 2019. a eelistungil kostja ei vaidlustanud, et otsese varalise

kahju on hageja hüvitanud ega nõudnud hagejalt enama kahju hüvitamist. Kostja kirjutas

6. märtsil 2018 hagejale, et arve tasumine viibib seoses pöördumisega politsei poole, pärast asja

lõpetamist koostatakse arvutused kahju kohta. E-kirjast ei nähtu, et kostja oleks nõudnud

hagejalt kahju hüvitamist.

Maakohus tuvastas, et hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue on veolepingu § 3 lg 3 ja

VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel põhjendatud ja õigesti arvutatud. Samuti on

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi põhjendatud edasiulatuva viivise nõue.

Hagi rahuldati.

5 (9)

Maakohus leidis, et kostja on leppetrahvi nõudmise õiguse VÕS § 159 lg 2 alusel minetanud,

sest leppetrahvi nõuet ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Veolepingu Lisa 1 kohaselt on klient

iga sõiduki nõuetekohaselt vedamata jätmisel kohustatud maksma trahvi summas, mis vastab

poolele vedamise tasule. Vaidlust ei ole, et pool tasu veoauto vedamise eest, millest kütust

varastati, on 15 eurot. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et pooled leppisid transpordilepingus

kokku, et VÕS § 159 lg 2 ei kohaldu. Üksnes asjaolust, et tingimuste sõnastus viitab trahvi

tasumise kohustusele, mitte selle nõudmise õigusele, seda järeldada ei saa. Maakohus lähtus

lepingu tõlgendamisel VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. Veolepingu Lisa

1 sisaldab kokkulepet leppetrahvi tasumise tähtaja kohta, mitte selle kohta, et leppetrahvi

nõudmisest ei pea vastaspoolele teatama. Esimest korda esitas kostja leppetrahvi nõude

vastuhagis. Arvestades, et lepingurikkumine toimus 2017. a oktoobris, ei esitatud leppetrahvi

nõuet ilmselgelt mõistliku aja jooksul. Vale on kostja arusaam, et hagejal ei saanud tekkida

ootust, et leppetrahvi ei nõuta, kuna pooled on alates varguse toimumisest vaielnud

vastastikuste kohustuste üle. Hagejale ei olnud leppetrahvi nõude esitamine ettenähtav.

Maakohus leidis, et vastuhagis esitatud nõue saamata jäänud tulu 4578 euro hüvitamiseks VÕS

§ 115 alusel ei ole põhjendatud. Kostja esitatud arvetest nähtub küll tellimuste vähenemine

alates 2017. a oktoobrist, kuid ei nähtu, et see vähenemine oleks põhjuslikus seoses

hagejapoolse lepingurikkumisega VÕS § 127 lg 4 mõttes. Kostja esitatud 26. ja 27. oktoobri

2017. a e-kirjadest nähtuvalt ei ole klient avaldanud soovi juhtunu tõttu kostjaga koostööd

lõpetada või kostja kaudu tehtavate tellimuste mahtu vähendada. Pooled olid lepingulises

suhetes ainult ühe kuu vältel, siis ei ole võimalik seostada 2017. a oktoobris toimunud

lepingurikkumist tellimuste vähenemisega alates 2018. a detsembrist. Kostja ei esitanud

täiendavaid tõendeid põhjusliku seose kohta. Maakohus märkis veel, et olukorras, kus

konkreetseks tasuks oli 30 eurot ning leppetrahviks 15 eurot, ei olnud ilmselt rikutud

lepinguliste kohustuste eesmärgiks ära hoida kostja kogu majandustegevusega seotud saamata

jäänud tulu (VÕS § 127 lg 2).

Kuna kostjal ei ole hageja vastu ei leppetrahvi ega kahju hüvitamise nõuet, ei ole kostjal õigust

nõuda ka viivist. Vastuhagi jäi rahuldamata.

Arvestades, et hageja loobus oma nõuetest osas, mis moodustab ca 3% hagihinnast, ja vastuhagi

jäi tervikuna rahuldamata, on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja

kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluses kantud kulud 925 eurot, sh

riigilõiv 200 eurot. Hageja lepingulise esindaja tehtud toimingud (8,25 tundi) ja tunnihind (100

eurot) on kogu ulatuses põhjendatud ja vajalik.

Apellatsioonkaebus

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi või saata asi maakohtule tagasi

uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ekslikult, et hagejal on hoolimata kostja

vastuväidetest õigus nõuda veolepingu järgset tasu. Vaidlust ei ole, et hageja rikkus enda

kohustusi ja hagejal ei ole veolepingu § 4 lg 1 teise lause kohaselt õigust tasu saada. Vaidlus on

selles, kas „tasu“ hõlmab vaid konkreetset puudulikult tarnitud sõidukit või „tasu“ on

kuupõhine. Maakohus tõlgendas VÕS § 29 lg-te 4–7 alusel veolepingut valesti ja ei ole

analüüsinud arvet nr 17/01-11. Poolte enda praktika ja esitatud arve viitavad, et „tasu“ mõisteti

kuupõhise maksena. Samale järeldusele viitab veolepingu vastavate tingimuste inglise keelne

sõnastus – tasu on veolepingu §-s 3 ja § 4 lg 1 teises lauses tähistatud terminiga „compensation“

ja sõiduki transportimise maksumus terminiga „rate“.

Maakohus jättis kostja leppetrahvi nõude valesti rahuldamata. Maakohus leidis, et hoolimata

lepingus kokkulepitud leppetrahvi sõnastusest ja selle tasumise skeemist oleks kostja siiski

pidanud esitama hagejale eraldi sõnaselge leppetrahvi nõude. Kuna VÕS § 158 jj on

dispositiivne, said pooled leppetrahvi sisustada ka seaduses sätestatust erinevalt. Pooled

6 (9)

leppisid veolepingu § 4 lg 1 esimeses lauses ja Lisas 1 kokku, et hageja kohustub tasuma

leppetrahvi n-ö automaatselt kahe nädala jooksul pärast kostjalt puuduliku veo kohta teate

saamist. Maakohtu tõlgendus muudab lepingutingimused sisutuks, sest leppetrahvi nõudmine

ja tasumine toimuks täpselt võlaõigusseaduse kohaselt. Vaatamata sellele on kostja seisukohal,

et leppetrahvi nõue on esitatud mõistliku aja jooksul.

Maakohus leidis vääralt, et kostja ei ole tõendanud põhjuslikku seost hageja rikkumise ning

tekkinud kahju vahel. Praegusel juhul on põhjuslik seos tuvastatav ja hinnatav vastuhagile ja

kostja vastusele lisatud tõenditest nähtuvate faktiliste asjaolude alusel, millest nähtub

sündmuste ja tagajärgede ahel. On mõistlikult arusaadav, et kui varguse ja selle tõttu klientide

tehtud etteheidete järgselt on tellimused oluliselt vähenenud, on see vähemasti osaliselt tingitud

vargusest. Muul põhjusel klientide tellimuste vähenemist oleks pidanud tõendama hageja

(TsMS § 230 lg 1). Maakohus sisustas ka rikutud normi kaitse-eesmärki valesti. See ei ole

hinnatav pelgalt rahalise soorituse ja kahju summalise suuruse võrdlemisega. Hageja oleks

pidanud veolepingu § 3 lg 3 kohaselt jääma ilma kuutasust 1301,40 eurot, mis ei ole saamata

jäänud tuluga võrreldes ebaproportsionaalne. Hageja pidi aru saama ja arvestama, et tema

tegevusel on laiem mõju ja vastutus, kui ühe konkreetse sõiduki vedamine.

Maakohus hindas kostja 6. märtsi 2018. a e-kirja sisu valesti ja leidis ekslikult, et kostja ei

keeldunud selles oma kohustuste täitmisest VÕS § 111 lg 1 mõttes. E-kirja sisu ning kostja

tegelik õiguslik tahe on mõistlikult arusaadav – kostja keeldub oma tasu maksmise kohustuse

täitmisest kuni hageja on kostjale tema kahju hüvitanud.

Maakohus jaotas menetluskulud valesti. Hoolimata osalisest hagist loobumisest jättis maakohus

kõik menetluskulud kostja kanda. TsMS § 168 ei võimalda sellist kulude jaotust. Kui hageja

loobub hagist ja selles osas menetlus lõpetatakse, tuleb loobutud nõude osas jätta menetluskulud

hageja kanda (TsMS § 168 lg 2).

Vastus apellatsioonkaebusele

8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

9. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles

maakohus jättis vastuhagi 15 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 1,84 euro ja tulevikus

sissenõutavaks muutuva viivise nõudes rahuldamata. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas saab kolleegium teha uue

otsuse, millega vastuhagi 15 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 1,84 euro ja tulevikus

sissenõutavaks muutuva viivise nõudes rahuldab ja jaotab menetluskulud. Muus osas jääb

maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendust (TsMS

§ 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus võttis vastu hagist osalise loobumise ja

lõpetas menetluse hageja põhinõude 40,71 euro ja viivise 3,39 euro osas (maakohtu otsuse

resolutsiooni p 1; TsMS § 456 lg 4 teine lause).

10. TsMS § 654 lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

11. Pooled ei vaidle, et nad sõlmisid veolepingu, mille tingimused on sätestatud hagiavaldusele

lisatud veolepingus (inglise keeles, dtl 29-37; eesti keeles, dtl 266-272). Kolleegiumi hinnangul

rikkus maakohus menetlusõiguse normi sellega, et tugines lepingutingimusi tõlgendades

veolepingu eesti keelsele tõlkele, mis ei olnud nõuetekohane. TsMS § 33 lg 2 järgi võib kohus

nõuda vandetõlgi tehtud tõlget. Kolleegium kõrvaldas nimetatud rikkumise (vandetõlgi tõlge,

dtl 266-272).

7 (9)

12. Kostja on vaidlustanud nii hagi rahuldamise kui ka vastuhagi rahuldamata jätmise. Pooled

vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda hagejale 2017. a oktoobris osutatud teenuste

eest tasu (arve nr 17/01-11) või on hageja nõue lepingu rikkumise tõttu püsivalt välistatud.

Maakohus on pooltevahelise suhte kvalifitseerinud kaubaveolepinguks VÕS § 774 lg 1 mõttes.

Hageja kohustus transportima omal veermikul liikuvaid sõidukeid Paldiski Põhjasadamast või

muust kostja nimetatud lähtekohast kostja nimetatud sihtkohta (veolepingu § 2 lg 1).

Kolleegium nõustub, et tegemist on töövõtulepingulaadse suhtega, millele saab kohaldada

VÕS-is sätestatud veolepingu sätteid.

12.1. Pooled ei vaidle, et kostjal tekkis hageja ees tasu maksmise ja kulutuste hüvitamise

kohustus 2017. a oktoobris transporditud sõidukite eest vastavalt 1206 eurot ja 68,79 eurot

(käibemaksuta). Pooled vaidlevad selle üle, kuidas tõlgendada veolepingu § 4 lg 1 teist lauset

koosmõjus §-ga 3, mille kohaselt ei teki hagejal õigust saada lepingu § 3 kohast tasu, kui

transportimine ei ole läbi viidud nõuetekohaselt vastavalt lepingutingimustele.

Kostja hinnangul on maakohus lepingu § 3 kohast tasu valesti tõlgendanud. Kolleegium kostja

väitega ei nõustu ja leiab, et maakohus on nõuetekohaselt lähtunud lepingutingimuste

sõnastusest ning jõudnud õigele järeldusele, et kostja ei saa keelduda tasu maksmisest kõigi

sõidukite vedamise eest veolepingu § 4 lg 1 teisele lausele tuginedes (maakohtu otsuse p 15).

Kolleegium järgib TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu otsuse põhjendust ega korda seda täies

mahus.

12.2. Lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele

tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 6). Kolleegium

märgib, et veolepingu sõnastusest tuleneb, et pooled leppisid kokku, et osutatud teenuste eest

makstakse tasu ühe kuu eest (veolepingu § 3 lg 3), kuid § 3 lg 1 ja Lisa 1 kohaselt oli kokku

lepitud, et tasu makstakse iga veo eest eraldi, arvestades sihtkoha kaugust (vt transportimise

hinnad, dtl 44-45). Seda, et tasu arvestatakse vastava sõiduki transportimise hinnast, kinnitab:

veolepingu § 4 lg 1 sõnastus „iga sõiduki sellise transportimise eest“; Lisa 1, milles pooled on

leppetrahvi suuruse määramisel lähtunud poolest sõiduki transportimise hinnast; ning

veolepingu § 7 lg 5, kus on sätestatud tasu üksiktellimuse tühistamise puhul (inglise keeles

„agreed compensation“).

Kostja ei ole tõendanud, et vaatamata lepingu sõnastusele oli poolte tahe välistada lepingu

rikkumise korral hageja tasunõue terve kuu jooksul osutatud teenuste eest, s.o asjaolu, et „tasu“

(inglise keeles „compensation“) mõisteti kuupõhise maksena. Tasu maksmise kord (veolepingu

§ 3 lg 3) on erinev tasu ühikuhindade kokkuleppest (veolepingu § 3 lg 1 p a). Kuna tasu

arvestamine oli kuupõhine, siis pidi hageja vastavalt veolepingu § 3 lg 3 järgi esitama arve ühe

kuu eest osutatud teenuste eest. Seda hageja ka tegi (arve nr 17/01-11). Kolleegiumi hinnangul

ei tõenda selliselt esitatud arve poolte ühist tegelikku tahet mõista vaidlusealuses tingimuses

märgitud „tasu“ kuupõhise maksena. Lepingupooltega sarnane mõistlik isik mõistaks samadel

asjaoludel veolepingu § 4 lg 1 teist lauset nii, et veolepingu § 3 järgne tasu on iga sõiduki veo

eest eraldi (ühikuhind) ning hagejal ei teki õigust saada tasu konkreetse sõiduki transportimise

eest, kui selle transportimisel rikuti lepingutingimusi. Vastavalt sellele on hageja loobunud ühe

sõiduki tasunõudest 30 euro ulatuses. Samuti on hageja hüvitanud varastatud kütuse eest

kostjale kahju 50 eurot.

Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et hagejal on õigus nõuda kostjalt

veolepingu alusel tasu ja kulutusi 1194,79 eurot. Hageja on arvestanud sellelt nõudelt viivist

alates 16. novembrist 2017. Seega ei ole hageja arvestanud viivist summadelt, mis on

tasaarvestamisega lõppenud või millest on menetluse käigus loobutud. Maakohus on õigesti

hageja viivisenõude rahuldanud, kolleegium maakohtu otsuse põhjendust ei korda (vt maakohtu

otsuse p-d 31 ja 32).

8 (9)

13. Pooled vaidlevad selle üle, kas leppetrahvi teate esitamine on praegusel juhul

leppetrahvinõude maksmapaneku kohustuslikuks eelduseks või on sellest kokkuleppeliselt

loobutud.

Pooled ei vaidle, et ühe sõiduki transportimisel varastati sellest 26. oktoobril 2017

mootorikütust. Pooled ei vaidle, et tulenevalt veolepingu § 4 lg 1 esimesest lausest ja Lisast 1

on sellise rikkumise puhul kokku lepitud leppetrahvis, mille suuruseks on pool sõiduki

transportimise hinnast, s.o praegusel juhul (30 / 2) 15 eurot.

Maakohus jättis leppetrahvi nõude rahuldamata VÕS § 159 lg 2 alusel, sest leidis, et kostja ei

ole mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teatanud hagejale, et ta

leppetrahvi nõuab. Kostja leiab, et maakohus on ebaõigesti jätnud leppetrahvi nõude

rahuldamata.

Maakohus on läbi lepingu tõlgendamise leidnud, et poolte kokkulepe ei võtnud ära VÕS § 159

lg-st 2 tulenevat leppetrahvi teatamise kohustust. Poolte kokkulepe sätestab maakohtu

hinnangul üksnes leppetrahvi tasumise tähtaja, kuid ei välista leppetrahvi nõudest teatamise

kohustust. Õige on maakohtu seisukoht, et teadet leppetrahvinõude esitamise kohta tuleb

eristada leppetrahvinõudest. Samuti on õige kostja seisukoht, et pooled võivad kokkuleppeliselt

välistada leppetrahvi nõudest teatamise kohustuse. VÕS § 159 lg-st 2 tulenevalt tuleb teatada

leppetrahvi sissenõudmisest, v.a kui pooled on sellest kokkuleppeliselt loobunud.

Pooled on veolepingu Lisas 1 leppinud kokku, et: leppetrahv kuulub kliendilt töövõtjale

maksmisele koheselt pärast seda, kui klient on tuvastanud sõiduki ebaõige transportimise.

Asjaomane summa kuulub tasumisele hiljemalt kahe nädala jooksul. Summa kuulub tasumisele

ka juhul, kui töövõtja väidab enda süü puudumist.

Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et veolepingu Lisast 1 ei tulene, et pooled on

kokku leppinud VÕS § 159 lg 2 kohaldamata jätmises. Kolleegium leiab, et vaidlusalune

tingimus, vastavalt selle sõnastusele, on mõistlikule isikule arusaadav selliselt, et leppetrahv

tuleb tasuda kohe pärast seda, kui kostja on tuvastanud hagejapoolse lepingu rikkumise, kuid

mitte hiljem kui kahe nädala jooksul. Nimetatud kokkulepe ei erine kuidagi olukorrast, kui

leppetrahvi nõudmisest tuleks teatada, sest ka teates ei pea ära näitama leppetrahvi suurust.

Sellises võlasuhtes on ootuspärane, et kohustust rikkunud lepingupool suudab leppetrahvi

kokkuleppe alusel teha ise esialgsed kalkulatsioonid makstava summa kohta.

Teised leppetrahvi nõudmise eeldused on kolleegiumi hinnangul täidetud (poolte vahel on

kehtiv leping, hageja on lepingulist kohustust rikkunud ning ta vastutab ka rikkumise

vabandatavuse korral). Kostja vastuhagi leppetrahvi 15 euro, sissenõutavaks muutunud viivise

1,84 euro ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas tuleb rahuldada.

14. Kostja leiab, et maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata kahju 4578 euro hüvitamise

nõude. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ja seda ei korda.

Kostja on esitanud tõendid selle kohta, et pärast varguse toimumist tellimused vähenesid.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslikku seost

ei saa esitatud asjaolude ja tõendite alusel tuvastada. Maakohus on tuvastanud, et pooled olid

lepingulises suhtes vaid ühe kuu, s.o 2017. a oktoobris, mistõttu ei ole sellel ajal toimunud

lepingurikkumist võimalik seostada tellimuste vähenemisega 2018. a detsembrist. Maakohus ei

ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele

asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kostja on

esitanud oma kliendi e-kirjad (dtl 125-126, tõlge dtl 127-128, dtl 121-122, tõlge dtl 123-124)

millest ei tulene, et klient oleks mootorikütuse varguse tõttu avaldanud soovi koostöö

lõpetamiseks või tellimuste vähendamiseks. Üksnes kostja poolt välja toodud arvatavast

sündmuste ahelast ei piisa, et tuvastada kahju hüvitamise nõude eeldused. Samuti ei ole see

üldtuntud asjaolu, et etteheiteid tegev klient pidi tellimusi ka ilmtingimata vähendama. Neid

eeldusi tuleb tõendada (TsMS § 230 lg 1). Praegusel juhul ei olnud vaja hagejal tõendada, et

kahju põhjustas mõni muu asjaolu, sest kostjapoolne põhjusliku seose tõendamiskoormis oli

9 (9)

täitmata. TsMS § 5 lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

15. Maakohus hindas kostja täitmata kohustuse vastuväidet VÕS § 111 lg 1 järgi ja leidis, et

kostjal ei ole õigust oma tasu maksmise kohustusest keelduda, sest kostjal ei ole nõudeid hageja

vastu (vt maakohtu otsuse p-d 17-18, 30). Kuna ringkonnakohus leidis, et kostjal on hageja

vastu leppetrahvi nõue, siis tuleb selles osas muuta maakohtu otsuse põhjendust. Maakohtu

lõppjäreldus jääb muutmata.

Kolleegium leiab, et vaatamata sellele, et kostjal on hageja vastu sissenõutavaks muutunud

leppetrahvi ja sellelt arvestatav viivise nõue, ei anna see kostjale alust tasu maksmise

kohustusest keelduda. Kostja vastuväidet tuleks hinnata VÕS § 110 alusel, sest leppetrahvi ja

tasu maksmise näol ei ole tegemist soorituse-tasu suhtega. VÕS § 110 lg 1 järgi võib võlgnik

keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks

muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja

võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei

tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja

võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest

suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Kolleegiumi hinnangul puudub

VÕS § 110 lg 1 kohaldamiseks eeldus – leppetrahvi nõue ei ole piisavalt tagatud. Praegusel

juhul ei saa tõusetuda 15 euro suuruse nõude täitmise ohustatus hageja makseraskuste või nõude

protsessuaalse realiseerimise raskendatuse tõttu. Hageja ei ole kostjale leppetrahvi tasunud

seetõttu, et hageja arvates on kostja leppetrahvi nõudmise õiguse VÕS § 159 lg 2 tõttu kaotanud.

Seetõttu ei ole kostja täitmata kohustuse vastuväide edukas ning kostja ei saa tasu maksmise

kohustusest keelduda.

16. Kolleegiumi hinnangul on kostja ebaõigesti märkinud apellatsioonkaebuse hinna. Kostja ei

vaidlusta sisuliselt maakohtu otsust osas, millega maakohus lõpetas menetluse hageja

põhinõude 40,71 euro ja viivise 3,39 euro väljamõistmise osas. Ringkonnakohtu hinnangul on

apellatsioonkaebuse hind 6352,30 eurot.

17. Kuna ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt tühistab, tuleb muuta ka maakohtu

menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3).

Maakohtu

menetluskulude

jaotuse

osas

märgib

kolleegium,

et

nõustub

kostja

apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata TsMS §

168 lg 2 sätte, mis võis mõjutada menetluskulude jaotust. Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda, kuigi hageja oli osaliselt kostja vastu esitatud nõudest loobunud. Nõudest loobumise ei

tinginud kostja tegevus.

Praegusel juhul ei ole võimalik eristada hagi ja vastuhagiga seotud menetluskulusid. Seega

võtab ringkonnakohus menetluskulude proportsiooni arvestamisel aluseks liidetud hagi ja

vastuhagi hinna (ei arvesta osalist hagist loobumist), s.o 6399,66 eurot. Ringkonnakohus võtab

arvesse, et hageja on loobunud nõudest, mis moodustab 0,74 % hagi ja vastuhagi hinnast ning

vastuhagi kuulub rahuldamisele osas, mis moodustab 0,28 % hagi ja vastuhagi hinnast. Seega

jäävad TsMS § 168 lg 1, § 162 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel menetluskulud 1% ulatuses hageja kanda

ja 99% ulatuses kostja kanda.

Praegusel juhul ei ole maakohus kostja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Seega ei

määra poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka ringkonnakohus. Hüvitatavate

menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler