2-18-12743/55 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Otsuse teatavaks tegemise aeg

12. märts 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-12743

Tsiviilasi

Revnetek Systems OÜ hagi Viimsi valla vastu

leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 1. novembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Revnetek Systems OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

61 236 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Revnetek Systems OÜ (registrikood 12009147),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Arne Ots ja

vandeadvokaat Martin-Johannes Raude

Kostja Viimsi vald (Viimis Vallavalitsuse kaudu,

registrikood

75021250),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Kaija Koik

Asja läbivaatamine

21. veebruari 2020, kohtuistung

Kohtuistungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Arne Ots

Kostja esindaja vandeadvokaat Kaija Koik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 1. novembri 2019. a otsus osas, millega maakohus jättis

Revnetek Systems OÜ hagi leppetrahvi 3920 eurot ületavas osas rahuldamata, samuti

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Viimsi vallalt Revnetek Systems OÜ

kasuks välja täiendavalt leppetrahv 26 390 eurot ja alates 27. augustist 2018 viivis

põhinõudelt (26 390 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhinõude täitmiseni, samuti jaotada menetluskulud.

3. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles võeti vastu hagist osaline loobumine ja

lõpetati menetlus 164 040 euro osas, tagastati riigilõiv, mõisteti Viimsi vallalt Revnetek

Systems OÜ kasuks välja leppetrahv 3920 eurot ja sellelt alates 27. augustist 2018

seadusjärgne viivis (resolutsiooni p-d 1-5).

4. Rahuldada Revnetek Systems OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Otsuse tervikresolutsioon on järgmises sõnastuses:

5.1. Võtta vastu hagist loobumine summas 164 040 eurot.

5.2. Tagastada Revnetek Systems OÜ arvelduskontole EE902200221050819059

pool loobutud osalt tasutud riigilõivust ehk 500 eurot.

2 (6)

5.3. Hagi rahuldada osaliselt.

5.4. Välja mõista Viimsi vallalt Revnetek Systems OÜ kasuks leppetrahv summas

30 310 eurot.

5.5. Välja mõista Viimsi vallalt Revnetek Systems OÜ kasuks põhinõudelt (30 310

eurot) viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates 27. augustist 2018 kuni põhinõude täitmiseni.

5.6. Jätta esimese astme menetluskulud 86 % ulatuses Revnetek Systems OÜ

kanda ja 14 % ulatuses Viimsi valla kanda.

5.7. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud 53 % ulatuses Revnetek Systems OÜ

kanda ja 47 % ulatuses Viimsi valla kanda.

5.8. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Revnetek Systems OÜ (hageja) esitas 27. augustil 2018 Harju Maakohtule Viimsi valla

(Viimis Vallavalitsuse kaudu) (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja

leppetrahvi 224 660 eurot ja seadusjärgse viivise leppetrahvilt alates hagi esitamisest kuni

kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 3. augustil 2015 arvutikohtade haldusteenuse lepingu

(leping), mille esemeks oli p 2.1 järgi riist- ja tarkvara üürimine kostjale vastavalt lepingu lisas

nr 1 märgitud koosseisule (sh anti kostja kasutusse 66 arvutit, seadmed). Lepingu p-s 7.4

leppisid pooled mh kokku, et lepingu lõppedes riist- ja tarkvara tähtajaks üleandmata jätmisel

kohustub kostja tasuma hagejale leppetrahvi 20 eurot iga seadme kohta iga üleandmisega

viivitatud päeva eest. Lepingu muudatusega, mis allkirjastati tagantjärele, pikendasid pooled

lepingu tähtaega. Hageja andis kostjale täiendava tähtaja seadmete üleandmiseks, millest

tulenevalt kohustus kostja lepingujärgsed seadmed hagejale üle andma kahes osas, s.o 49

lauaarvuti hiljemalt 4. septembril 2015 ja 17 sülearvutit hiljemalt 11. septembril 2015. Kostja

andis hagejale seadmete valduse üle alles 6. mail 2016.

9. septembri 2019. a avaldusega loobus hageja 164 040 euro osas leppetrahvi nõudest. Hageja

nõuab kostjalt perioodi 5. septembrist kuni 6. novembrini 2015 33 lauaarvuti eest leppetrahvi

41 580 eurot ja perioodi 12. septembrist kuni 6. novembrini 2015 17 sülearvuti eest leppetrahvi

19 040 (kokku 60 620 eurot).

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

3 (6)

Kostja vastuväidete kohaselt on leppetrahvi nõudmine hea usu põhimõttega vastuolus ja

lubamatu. Lepingu esemeks olnud seadmete tagastamine viibis hageja tütarühingu (OÜ

SMARTLINK) tegevuse tõttu. Lepingu esemeks olnud seadmed olid kostja juures

tagastamiseks valmis pandud 6. novembril 2015, kuid hageja ei võtnud neid vastu.

Leppetrahv on ebamõistlikult suur, ületades rikutud põhikohustuse suurust 27 korda, mistõttu

tuleks seda vähendada mõistliku suuruseni. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud mistahes

tegeliku kahju tekkimist. Kostja nõustus sellise lepingutingimusega oma sundolukorra tõttu,

mida tuleks leppetrahvi vähendamisel arvestada.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus rahuldas 1. novembri 2019. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja leppetrahvi 3920 eurot ja leppetrahvilt alates 27. augustist 2018 kuni selle

tasumiseni viivise seaduses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja

mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 12 062,49 eurot ning sellelt viivise

seaduses sätestatud määras. Maakohus võttis vastu hagist loobumise 164 040 euro osas ja

tagastas hagejale sellelt tasutud riigilõivu 500 eurot.

Maakohus tuvastas, et 10. juulil 2008 sõlmis kostja OÜ-ga SMARTLINK arvutikohtade

haldusteenuse lepingu nr 260 ning võttis 8. augusti 2008 üleandmise-vastuvõtu aktiga vastu 50

seadet. Hageja ja kostja sõlmisid 3. augustil 2015 arvutikohtade haldusteenuse lepingu samade

seadmete rendi ja haldamise kohta (leping). Lepingujärgne tasu oli 1655,3 eurot kuus

(käibemaksuga). Lepingu p-s 7.4 leppisid pooled kokku, et lepingu lõppedes riist- ja tarkvara

tähtajaks üleandmata jätmisel kohustub kostja tasuma hagejale leppetrahvi 20 eurot iga seadme

kohta iga üleandmisega viivitatud päeva eest. 3. septembril 2015 sõlmisid pooled tagasiulatuva

kokkuleppe 17 sülearvuti rendi kohta ajavahemikul 17. augustist kuni 31. augustini 2015

renditasu suurusega 378 eurot kuus, millele lisandus käibemaks. Kostjal tuli lepingu esemeks

olnud lauaarvutid tagastada 4. septembril 2015 ning sülearvutid 11. septembril 2015.

Maakohtu hinnangul puudub vaidlus, et seadmeid tähtaegselt ei tagastatud, kuid seadmed olid

hagejale tagastatud hiljemalt mais 2016. a.

Maakohus leidis võlaõigusseaduse (VÕS) § 162 lg-le 1 ja kohtupraktikale viidates, et

leppetrahvi tuleb kostja nõudmisel vähendada. Hageja ei väitnud ega tõendanud mistahes

tegeliku kahju tekkimist. Samuti ei väitnud ega tõendanud hageja, et tal oli mingi eriline huvi

seadmete tagastamise kohustuse tähtaegse täitmise vastu või et rikkumine oleks avaldanud

hagejale mingit eriliselt rasket mõju, mis õigustaks ettenähtavat või tegelikku kahju ületavat

leppetrahvi kosja sanktsioneerimise eesmärgil. Mõistlik ei ole leppetrahv, mis ületab kordades

põhikohustuse hinda ning võimaliku kahju suurust.

Maakohtu hinnangul oli hagejale tekkinud võimalik kahju vahemikus 2331–3920 eurot.

Maakohus tuvastas, et hageja nõutav leppetrahv ületab oluliselt nii lepingujärgset tasu kui ka

seadmete eeldatavat turuhinda. Lepingu kohaselt on kõigi lepingu esemeks olevate seadmete

rendisumma käibemaksuga 1655,30 eurot. Kui arvestada, et arvuteid oli 50 (33 lauaarvutit ja

17 sülearvutit), mille tasu lepingu järgi oli ca 55,20 eurot päevas ja viivitatud päevade arv 63

päeva (ajavahemikul 5. septembrist kuni 6 novembrini 2015), oleks viivituses oldud päevade

eest hageja saanud 3477,60 eurot. Kusjuures see hind sisaldab lisaks arvutite renditasule ka tasu

haldusteenuse eest, mida sel perioodil enam ei osutatud. Sülearvutite ja kaasneva tarkvara

rendihind oli 378 eurot kuus ehk ca 22,20 eurot ühe seadme kohta kuus. Ajavahemikul

5. septembrist kuni 6. novembrini 2015 oleks arvutite rendihind olnud 2331 eurot (1110 : 30 x

63). Seega on leppetrahvi suurus ühe seadme tagastamisega viivitamise eest 30 000 eurot kuus

ehk 27 korda suurem lepingujärgsest tasust.

Maakohus tuvastas kostja esitatud asjatundja arvamuse ja oksjoniportaalide alusel, et

õigeaegselt tagastamata 50 laua- ja sülearvuti (MicroLink 330V ja Lenovo T61) väljaostuhind

oleks vastavalt keskmisele turuväärtusele olnud kokku 3920 eurot.

4 (6)

Eelnevat arvestades leidis maakohus, et leppetrahvi nõue kuulub rahuldamisele summas 3920

eurot, mis vastab tähtaegselt tagastamata arvutite turuväärtusele, kuid mis on suurem kui tegelik

kahju. Seadusjärgne viivisenõue kuulus VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 367 järgi rahuldamisele.

Kuna hagi tuleb rahuldada osaliselt ja sellesarnases ulatuses nagu on kohtumenetluses

kompromissina pakkunud kostja, jäävad menetluskulud hageja kanda (TsMS § 163 lg 2).

Maakohus määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis hagejalt kostja

kasuks välja 12 062,49 eurot (käibemaksuga) ning TsMS § 177 lg 4 alusel seadusjärgse viivise.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

jäeti hagi rahuldamata ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt hageja

kasuks välja leppetrahv 56 700 eurot koos seadusjärgse viivisega alates 27. augustist 2018 kuni

leppetrahvi tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus VÕS § 158 lg-t 1 ja VÕS § 162 lg-t

1 valesti. VÕS § 158 lg 1 järgi ei ole leppetrahvi eesmärgiks üksnes võlausaldajale kahju

hüvitamine, vaid ka võlgniku kohustuse täitmisele sundimine ja võlgniku rikkumise

sanktsioneerimine. Maakohus jättis otsuse tegemisel selle leppetrahvi eesmärgiga täielikult

arvestamata. Maakohus jättis VÕS § 162 lg-s 1 sätestatud leppetrahvi vähendamise alused

tähelepanuta ja vähendas leppetrahvi ekslikult ainult põhjusel, et leppetrahv oli kõrgem kui

maakohtu hinnangul hagejale tekkinud kahju. Leppetrahvi vähendamise eeldused ei ole

täidetud. Hagejal oli seadmete õigeaegse tagastamise vastu õigustatud huvi.

Maakohus rikkus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg

8). Maakohus ei põhjendanud, miks ta jättis hageja 9. septembri 2019. a menetlusdokumendi

p-des 21–29 leppetrahvi vähendamise vastu esitatud argumendid arvestamata. Hageja selgitas,

et VÕS § 162 lg 1 kohaldamine peaks olema VÕS § 6 lg 2 järgi põhimõtteliselt välistatud ning

et leppetrahv peab olema suurem kui seadmete eest tasutav rent ja võib olla suurem kui

seadmete võimalik maksumus. Hageja selgitas ka seda, et kostja rentis hagejalt seadmeid 16

päevaks ning mida lühem on lepingu periood, seda olulisem on pärast lepingu perioodi

lõppemist seadmete tagastamata jätmises seisnev rikkumine. Kostja otsus leppetrahvi

kokkuleppest hoolimata lepingut kõigi seadmete tagastamise suhtes pikaajaliselt rikkuda

näitab, et ka kokkulepitud leppetrahv ei olnud piisavalt suur, et sundida kostjat renditud

seadmeid tähtaegselt tagastama. Kostjal oli kompetents ja võimekus hinnata sõlmitud lepingu

sisu ja tingimusi, sh lepingu rikkumise tagajärgi. Austada tuleb lepinguga kokku lepitud

tingimusi, mis tagab õiguskäibe kindlust (VÕS § 8 lg 2 ja § 76 lg 1).

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus jättis kostjalt hageja kasuks leppetrahvi 3920 eurot ületavas osas välja

mõistmata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt leppetrahvi

(30 310 – 3920) 26 390 eurot, sellelt seadusejärgse viivise ning jaotab menetluskulud.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus võttis vastu hagist osalise loobumise ja

lõpetas menetluse leppetrahvi 164 040 euro osas, tagastas hagejale riigilõivu 500 eurot, mõistis

kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 3920 eurot ja alates hagi esitamisest kuni leppetrahvi

5 (6)

tasumiseni seadusjärgse viivise (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1–5; TsMS § 456 lg 4 teine

lause).

TsMS § 654 lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis resolutsiooni tervikliku

sõnastuse.

7. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes üksnes leppetrahvi suuruse üle. Teisi maakohtu poolt

tuvastatud asjaolusid ei ole pooled vaidlustanud (TsMS § 651 lg 1). Maakohus leidis, et lepingu

p 7.4 alusel nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur ja vähendas seda kostja taotlusel 3920

euroni.

Kolleegium nõustub hagejaga, et leppetrahvi vähendamisel rikkus maakohus oluliselt

menetlusnormi ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Eeltoodud rikkumised viisid asja

ebaõige lahendamiseni.

7.1. Esmalt märgib kolleegium, et on ringkonnakohtu istungil täpsustanud kostja vastuväidet

– leppetrahvi kokkuleppega nõustumine sundolukorra tõttu. Kostja ei tugine kokkuleppe

tühisusele. Samuti ei ole kostja kohtu ette toonud asjaolusid, millest võiks tõusetuda leppetrahvi

määra osas tüüptingimuse tühisuse küsimus. Tegemist ei ole tarbijalepinguga. Seega on

leppetrahvi kokkulepe kehtiv.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja rikkus lepingut ning selle rikkumise puhuks oli lepingus ette

nähtud leppetrahvi tasumise kohustus. Leppetrahv võib olla kokku lepitud kohustuse täitmisele

sundimiseks (VÕS § 159 lg 1 esimene lause) või täitmise asendamiseks (VÕS § 159 lg 1 teine

lause). Seadus ei sätesta leppetrahvi suuruse kokkuleppele piiranguid. Lepingu rikkumise korral

võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata (VÕS § 161 lg 1).

Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi

maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja

lepingupoolte majanduslikku seisundit (VÕS § 162 lg 1).

7.2. Ringkonnakohus võtab asja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud ja

apellatsioonimenetluses vaidlustamata asjaolud, mille kohaselt oli leppetrahvi nõudmise

eeldused täidetud. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja ei saa leppetrahvi

vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel nõuda. VÕS § 162 lg 1 on imperatiivne säte ning selle

kohaldamist ei saa välistada hea usu põhimõttele tuginedes ka kostja kui avalik-õigusliku isiku

suhtes.

7.3. Maakohus põhjendas leppetrahvi ebamõistliku suurust sellega, et leppetrahv 60 620 eurot

ületab kordades põhikohustuse hinda ning võimaliku kahju suurust. Kolleegiumi arvates jättis

maakohus andmata hinnangu, kumba eesmärki leppetrahv käesoleval juhul teenib, arvestades

üksnes võimaliku tekkinud kahju suurusega (seadmete rendi- ja turuhind vaidlusalusel

perioodil). Rakendades lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 sätteid ja poolte käitumist arvesse

võttes (VÕS § 29 lg 5 p 3), on leppetrahv suunatud kokku lepitud kohustuse täitmisele

sundimiseks. Seega peab leppetrahv olema suuruse poolest selline, et see motiveeriks rikkunud

lepingupoolt oma kohustust täitma. Eeltoodud asjaolu on maakohus jätnud leppetrahvi suuruse

hindamisel põhjendamatult arvestamata.

Kuna pooltevahelise leppetrahvi eesmärgiks oli VÕS § 159 lg 1 alusel mh rikkumise

sanktsioneerimine, tuleb arvestada rikkumise raskust, poolte majanduslikku seisundit, huvi

täitmise vastu ja muid konkreetse lepinguga seonduvaid asjaolusid.

Pooled ei vaidle, et kostja rentis seadmeid lühikeseks perioodiks, s.o 16 päevaks. Sellise lepingu

eripäraks võib lugeda, et lühikese perioodi tõttu on oluline selle nõuetekohane täitmine. VÕS §

158 lg 1 ja § 161 lg 1 mõtte kohaselt peaks leppetrahv katma mõistlikult ettenähtava kahju, aga

vastav kokkulepe vabastab kahjustatud lepingupoole kohustusest tuua esile ja vaidluse korral

tõendada kahju täpset koosseisu ning suurust. Leppetrahvi kokkuleppe eesmärk on lihtsustada

vastaspoole lepingurikkumisele tugineva poole tegevust hüvitise nõudmisel. Nimetatud

6 (6)

eesmärki ei saavutata, kui leppetrahvi võrrelda üksnes tuluga (seadmete võimalik rendi- ja

turuhind), mis lepingupoolel jäi vastaspoole rikkumise tõttu saamata.

7.4. Leppetrahvi kohta tähistatud terminid „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“ ei ole

käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena. Seega pole neid võimalik

tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab

seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud

kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab

siseveendumuse leppetrahvi mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Leppetrahvi suuruse

ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on kostjal, kes taotleb leppetrahvi vähendamist.

Võttes aluseks maakohtu poolt tuvastatud võimaliku kahju suuruse, siis sellega võrreldes on

kolleegiumi arvates nõutav leppetrahv ebamõistlikult suur. Leppetrahvi ebamõistlikule

suurusele viitab ainuüksi ka asjaolu, et see ületab 27 korda ühe kuu põhikohustuse (renditasu)

suurust (VÕS § 7). Ka seadmete turuväärtus on kordades nõutavast leppetrahvist väiksem.

Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis põhjendaksid põhikohustust kordades ületava

leppetrahvi nõudmist. Üksnes asjaolu, et pooled on sellises leppetrahvimääras kokku leppinud

ning leping on täitmiseks kohustuslik, ei tõenda põhikohustusest kordades suurema

leppetrahvinõude põhjendatust (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

162-12, p 21). See muudaks leppetrahvi vähendamise instituudi sisutuks.

7.5. Võttes arvesse lepingu sisu, täitmist, lepingu täitmata jätmise tõttu võimaliku kahju

suurust, lepingupoolte käitumist, on kolleegiumi hinnangul mõistliku leppetrahvi suurus 30 310

eurot. Puudub alus kahelda kostja võimekuses hinnata lepingulise kohustuse täitmata jätmise

tagajärgi, kuid vaatamata sellele rikkus kostja oluliselt seadmete tagastamise tähtaega

(lauaarvutite tagastamise tähtaega 63 päeva ja sülearvutite tagastamise tähtaega 56 päeva).

Praeguses asjas on leppetrahvi vähendamise taotlust lahendades oluline arvestada ühe asjaoluna

teiste hulgas just rikkumise perioodi. Maakohtu poolt vähendatud leppetrahv tähendaks seda,

et mida kauem lepingut rikkuda, seda väiksemaks leppetrahvi summa muutub. Kostja

tuginemine leppetrahvi vähendamisel hea usu põhimõttele (alla 30 310 euro) seetõttu, et

hagejale sai tekkida väga väike kahju, ei ole tuvastatud asjaoludel põhjendatud.

8. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, on vajadus muuta ka menetluskulude

jaotust (TsMS § 173 lg 3). Menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada, et hageja on menetluse

käigus loobunud 164 040 euro suurusest põhinõudest ja sellelt arvestatud seadusjärgsest

viivisest ning menetlusse jäänud nõue kuulub pooles ulatuses rahuldamisele. Tulenevalt TsMS

§ 168 lg-st 2 ja § 163 lg-st 1 jäävad esimeses astmes hageja menetluskulud 14 % ulatuses kostja

kanda ja kostja menetluskulud 86 % ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus kuulub

rahuldamisele 47 % ulatuses, mistõttu jäävad apellatsiooniastmes hageja menetluskulud 47 %

ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 53 % ulatuses hageja kanda.

Maakohus ei ole hageja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Seega ei määra poolte

menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise

suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler