3-17-2788/110 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.03.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-17-2788

Haldusasi

M.A ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebus Rae

Vallavalitsuse

21.11.2017

korralduse

nr

1582

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – M.A (ik xxxxxxxxxxx), volitatud esindaja

v.adv Enno Heringson; MTÜ Eesti Roheline

Liikumine (rk 80001670), volitatud esindaja Siim

Vahtrus, seaduslik esindaja Peep Mardiste

Vastustaja – Rae vald, volitatud esindaja Maiga Liiv

Kolmandad isikud – K.S ja T.S , volitatud esindaja v.adv

Silja Holsmer; S.R, M.K, Marine Services OÜ, K.P

ja M.P, volitatud esindaja v.adv K.S

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26.11.2019 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MTÜ

Eesti

Roheline

Liikumine

ja

M.A

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 04.03.2020

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata MTÜ Eesti Roheline Liikumine ja M.A taotlus Euroopa Liidu

Kohtult eelotsuse küsimiseks.

2. Jätta M.A apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Rahuldada MTÜ Eesti Roheline Liikumine apellatsioonkabus osaliselt. Muuta

Tallinna Halduskohtu 26.11.2019 otsuse resolutsiooni punkti 2 ja sõnastada see

järgmiselt:

„Mõista M.A välja T.S kasuks menetluskulu katteks 2200 (kaks tuhat kakssada) eurot ja

mõista MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine välja T.S kasuks menetluskulu katteks 2200

(kaks tuhat kakssada) eurot.“

4. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu 26.11.2019 otsus muutmata.

5. Mõista T.S kasuks tema apellatsiooniastme menetluskulu katteks välja M.A 864

(kaheksasada kuuskümmend neli) eurot ja MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine 1080 (üks tuhat

3-17-2788

2(22)

kaheksakümmend)

eurot.

Muus

osas

jätta

menetlusosaliste

apellatsiooniastme

menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.04.2020.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rae Vallavalitsus algatas 05.08.2014 korraldusega nr 997 Järvekülas Leerimäe tee 12

kinnistu ja lähiala detailplaneeringu (DP), mille eesmärgiks on jagada kinnistu kaheks ja anda

hoonestamata osale ehitusõigus üksikelamu ehitamiseks.

2. Tallinna Linnavalitsus taotles 14.06.2017 korraldusega nr 954-k Ülemiste järve

joogiveehaarde sanitaarkaitseala muutmist muu hulgas Leerimäe tee 12 kinnistu juures.

3. Keskkonnaamet kehtestas 05.07.2017 korraldusega nr 1-3/17/1840 Ülemiste järve

veehaarde sanitaarkaitseala piiri Leerimäe tee 12 kinnistu juures. Korralduse kohaselt võib

16.06.1994 jõustunud ja kuni 30.09.2019 kehtinud veeseaduse (VeeS v.r) § 28 lg 52 alusel olla

sanitaarkaitseala kaldavööndi ulatus väiksem kui 90 m, kui sanitaarkaitseala ajalooline piir on

asunud veekogu akvatooriumile lähemal kui 90 m. Sanitaarkaitseala piir viiakse Leerimäe tee

12 kinnistu juures vastavusse olemasoleva piirdeaiaga, mis on sanitaarkaitseala ajalooline piir

VeeS v.r § 28 lg 52 mõttes.

4. M.A ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine (ERL) esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused

Keskkonnaameti 05.07.2017 korralduse tühistamiseks (liidetud haldusasi nr 3-17-1613).

Tallinna Halduskohus jättis kaebused 16.03.2018 otsusega rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 12.12.2018 otsusega kaebajate apellatsioonkaebused rahuldamata.

Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused jõustusid Riigikohtu 23.05.2019 määrusega, millega

jäeti kaebajate kassatsioonkaebused menetlusse võtmata.

5. Rae Vallavalitsus kehtestas 21.11.2017 korraldusega nr 1582 Leerimäe tee 12 kinnistu ja

lähiala DP, millega nimetatud kinnistu jagatakse kaheks elamumaa sihtotstarbega kinnistuks,

määratakse ehitusõigus ja hoonestustingimused, lahendatakse juurdepääsud, parkimine ja

tehnovõrkudega varustamine ning haljastus. Jagamise tulemusel moodustuvad Leerimäe tee 12

kinnistu, millel asub olemasolev kuue korteriga elamu (Mõigu mõisa kompleks), ja Leerimäe

tee 12c kinnistu, kuhu võib DP kohaselt ehitada ühe elamu ja kuni kaks abihoonet selliselt, et

hoonete suurim lubatud ehitusalune pindala on 570 m2 (sh abihoonetel 80 m2) ning elamu võib

olla kuni 2-korruseline ja kuni 8 m kõrgune, abihooned aga 1-korruselised ja kuni 5 m kõrgused.

Leerimäe tee 12c kinnistu piirneb Leerimäe tee 12b kinnistuga, mille omanik on M.A.

3-17-2788

3(22)

6. M.A ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine esitasid Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse

Rae Vallavalitsuse 21.11.2017 korralduse nr 1582 tühistamiseks.

1)

Vaidlusaluse DP kehtestamisel ei ole piisavalt arvesse võetud planeeritava ala paiknemist

Ülemiste järve vahetus läheduses ja selle piirnemist tavapärasest oluliselt kitsamana kehtestatud

sanitaarkaitsealaga. Kuigi planeeringus ette nähtud ehitusala ei ulatu VeeS v.r § 28 lg 52 alusel

kehtestatud sanitaarkaitsealale, ei ole DP kehtestamisel siiski välja selgitatud ega

nõuetekohaselt kaalutud kõiki asjassepuutuvaid keskkonnamõjusid, pidades silmas, et mujal ei

ole Ülemiste järvest 90 m kaugusel või kaugemalgi lubatud isegi inimeste liikumine. VeeS v.r

§ 28 lg 52 kehtestamisel ei ole seadusandja arvestanud ettevaatusprintsiibi ega veepoliitika

raamdirektiivi 2000/60/EÜ1 art-s 4 sätestatud eesmärkidega: seadusandja on kehtestanud liidu

õiguse kohaseks rakendamiseks vajalikku üldnormi leevendava meetme, jättes aga

kehtestamata vastumeetmed, mis tagaks, et leevenduse kasutamise korral oleks direktiivi

eesmärgid saavutatavad. Selles olukorras on direktiivi nõuetekohase rakendamise kohustus

vastustajal, kes pidi planeerimisdiskretsiooni kasutamisel arvestama veekogude seisundi

parandamise eesmärgiga. Veepoliitika raamdirektiivi art 13 lg 1 alusel kinnitatud Ülemiste

järve hõlmava Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava kohaselt ulatub siseveekogu

sanitaarkaitseala siiski 90 meetrini kaldast. DP seletuskirjas on üldsõnaliselt viidatud sellele, et

ala piirdub sanitaarkaitsealaga, ent mingeid täiendavaid meetmeid sellega seoses ei ole DP-s

ette nähtud ega põhjendatud, miks ei ole neid meetmeid vaja. Ettevaatusprintsiibist tulenevalt

ei ole kaebajate kohustus tõendada, et mingisugune oht eksisteerib.

2)

DP realiseerimisega kaasneb trasside rajamine, mille puhul on vajalik pinnase lõhkumine.

See tähendab, et lahti kaevatakse ka allikaid toitvad põhjavee sooned, mille tulemusel võivad

allikad jääda veetoiteta, samuti võib põhjavette sattuda filtreerumata pinnavett. Loodusliku

pinnase rikkumisega ja selle loodusliku filtreerimisvõime muutmisega tehakse võimalikuks ida-

kagu poolt, kõrgematelt aladelt pärineva sade- ja pinnavete kiirem sattumine allikasse ja järve.

Uus elamu ja sellega seotud kanalisatsioonitrassid viivad potentsiaalse reostusallika Ülemiste

järvele oluliselt lähemale, kaotades samas ka mujalt, st Ülemiste järvest võrreldes Leerimäe tee

12c kinnistuga kõrgemal asuvatelt aladelt lähtuva avariilise reostuse tuvastamiseks ja

neutraliseerimiseks vajaliku puhvertsooni. DP-s on näiteks ette nähtud 15 sõiduki parkimine

sellega hõlmatud kinnistutel, kuid puudub kohustus rajada õlipüüduritega drenaaž. Küsitav on

ka planeeritaval alal maapinna tõstmine, kuna selle tulemusel voolavad pinna- ja sademeveed

suure tõenäosusega suurest langusest tulenevalt ilma pinnasesse imbumata Ülemiste järve ja

Suurde Mõisaallikasse.

3)

Vastustaja on põhjendamatult jätnud kaalumata keskkonnamõju strateegilise hindamise

(KSH) vajalikkuse olukorras, kus planeeritakse ehitamist alale, mis reegli järgi peaks olema

sanitaarkaitseala. KSH oleks pidanud korraldama ka tulenevalt sellest, et vaidlusaluse DP-ga

sisuliselt muudetakse üldplaneeringut (ÜP) osas, milles viimases nähti ette kergliiklustee

kulgemine üle Leerimäe tee 12 kinnistu kaguserva. Ühtlasi olnuks KSH-d vajalik kaaluda

keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 33 lg 1 alusel,

sest planeeritav tegevus on asukoha tõttu otseses puutumuses veemajanduse valdkonnaga ning

liiatigi kavandatakse DP-ga mh ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajamist. KSH käigus oleks

tulnud välja selgitada, kas erandina vähendatud sanitaarkaitsealale ehk lähemale kui 90 meetrit

järvest on DP-s kavandatud hoonete ehitamine ohutu. Vastustaja ei ole üldse analüüsinud, kas

niivõrd lähedal Tallinna linna joogiveehaardele on välistatud igasugune keskkonnamõju, vaid

lihtsalt eeldanud, et sellist mõju ei ole.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.10.2000 direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika

alane tegevusraamistik.

3-17-2788

4(22)

4)

M.Al oli õiguspärane ootus sellele, et Leerimäe 12b kinnistu ja järve vahelist ala ei

hoonestata, kuna vastustaja varasem käitumine eeskätt Leerimäe tee 12b kinnistut hõlmanud

DP menetluses jättis üheselt sellise mulje. Vastustaja on jätnud M.A ära kuulamata osas, mis

puudutab Leerimäe tee 12c krundile rajatava elamu paiknemist, hoonestuse mahtu ja maapinna

tõstmist. DP kohaselt lubatud ehitusmaht vastab sisuliselt 20 korteriga elamu mahule. DP

realiseerimise tulemusena väheneb M.A kinnistult avanev vaade ning kinnistu väärtus kahaneb

20% võrra. Vastustaja on olulisel määral rikkunud ka ERL õigust ärakuulamisele, kuna ei

võimaldanud ERL-l DPmenetluses osaleda, kuigi ERL sõnaselgelt taotles seda võimalust.

5)

Vastustaja on rikkunud kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) § 10

lg-s 61 sätestatud keeldu, olles sisuliselt andnud DP koostamise tellimise üle asjast huvitatud

isikule (T. Sild).

6)

DP-l on veel järgmised puudused. Pole määratud trasside kaugust naaberkinnistutest, mis

peab olema vähemalt 5 m. Leerimäe tee 12 hoone juurde viiva tee puhul ei ole ette nähtud tee

teenindusmaad. Leerimäe tee 12c kinnistul oleva vareme edasist saatust ei ole DP-s määratud;

DP joonised on eksitavad nii kavandatava ehitise suuruse kui ka erinevate piirangualade joonte

tõttu. DP-s on ette nähtud sademevee immutamine kinnistul, mis ei ole kooskõlas kuni

30.09.2019 kehtinud Vabariigi Valitsuse 29.11.2012 määruse nr 99 „Reovee puhastamise ning

heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee

reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed“ (määrus nr 99)

§ 7 lg-s 1 sätestatuga. DP kooskõlastati Keskkonnaameti ja AS-ga Tallinna Vesi enne seda, kui

joonistele kanti Suur Mõisaallikas; pärast joonise täiendamist tulnuks DP uuesti kooskõlastada.

7. Rae vald vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) DP-s ette nähtud ehitusala ei ulatu Ülemiste järve sanitaarkaitsealale. DP seletuskirja p-s 5

on piisavalt käsitletud keskkonnatingimusi, mis muu hulgas näevad ette meetmed Ülemiste

järve kahjustamise vältimiseks. Juba DP koostamise lähteseisukohtade p-s 9 leiti, et ühe

üksikelamu ja planeeritavas mahus taristu ehitamisega ei kaasne olulisi keskkonnamõjusid,

mistõttu ei ole vajalik selle vältimiseks erimeetmeid ette näha.

2) Keskkonnamõjude

hindamise

vajalikkust

on

kaalutud

juba

DP

koostamise

lähteseisukohtades ning põhjendatult leitud, et see ei olnud vajalik. Kergliiklustee planeerimata

jätmine vaidlusaluse DP-ga ei ole käsitatav ÜP muutmisena.

3) Väited ära kuulamata jätmise kohta on põhjendamatud. M.A oli DP menetlusse algusest

peale kaasatud, ta esitas ettepanekuid ja vastuväiteid ning sai nendele ka vastused. Kuna DP-ga

kavandatav hoonestusala asub piisavas kauguses Leerimäe tee 12b kinnistul asuvast hoonest ja

hoone maht ei ületa ÜP-s ettenähtut, samuti ei too planeeringuala tõstmine sademevee

probleeme Leerimäe tee 12b kinnistul, siis on M.A subjektiivsete õiguste rikkumine välistatud.

ERL ei esitanud ettepanekuid ja vastuväiteid, mis olid eelduseks planeerimismenetluses

osalemisele.

4) PlanS v.r § 10 lg-t 61 pole rikutud. DP koostamiseks sõlmis lepingu vald, kes oli DP

koostamise tellijaks.

5) DP-s on näidatud üksnes trasside põhilahendused ja nende täpsem paiknemine selgub alles

projekteerimise käigus. Leerimäe tee 12 juurde viiv tee on eratee, mis ei pea vastama avalikele

teedele esitatavatele nõuetele. Kui DP realiseerimisel soovitakse planeeringualasse jäävad

varemed taastada, saab seda teha etteantud hoonestusmahtude raames, mitte lisaks neile. DP

joonistel kajastatud piirangualade jooned kajastavad tegelikku seisu ning joonistele kantud

3-17-2788

5(22)

hooned ei pea kajastama DP-ga võimaldatavat maksimaalset mahtu ega olema mõõtkavas, kuna

need on üksnes illustratiivse tähendusega.

8. K.S, T.S, S.R, M.K, Marine Services OÜ, K.P ja M.P vaidlesid kaebusele vastu ja palusid

jätta see rahuldamata.

1)

Ainetu on kaebajate argumentatsioon lähtuvalt Ülemiste järve nn tegelikust, faktilisest

või seadusjärgsest sanitaarkaitseala piirist, kuna järve sanitaarkaitseala piirid on kehtestanud

Keskkonnaamet. Keskkonnaameti 05.07.2017 korraldusest tulenev sanitaarkaitseala piiri

muudatus ei muutnud DP lahendust, vaid selles lähtuti 2009. aastal kehtestatud sanitaarkaitseala

piiridest. Kaebajate väide, et hoonestusala on planeeritud sanitaarkaitsealasse, on seega väär.

2)

Vaidlusalune DP ei muuda ÜP-d, sest ÜP kaardile ei ole Leerimäe tee ja Hiiemäe tee

vahele kergliiklusteed kantud ning ÜP seletuskirja p-s 4.8 on märgitud, et ÜP-ga kavandatud

teede asukohad on indikatiivsed ning täpsustuvad DP-de ja projektide koostamise käigus.

3)

Tõendamata ja põhjendamatud on kaebajate väited, et DP-ga kavandav tegevus võib

ohustada Ülemiste järve veekvaliteeti. OÜ Keskkonnalahendused eksperthinnangus on leitud,

et hüpoteetiline reostus saaks tekkida üksnes kanalisatsiooniavarii korral ja olukorras, kus 24

tunni jooksul juhitakse järve 100 inimesega majapidamise puhastamata reovett. Selline

stsenaarium on ilmselgelt ebareaalne.

4)

M.Al ei saanud olla mingisugust õigustatud ootust praeguse Leerimäe tee 12c kinnistu

hoonestamata jäämiseks, arvestades, et Leerimäe tee 12 kinnistul tervikuna on kogu aeg olnud

elamumaa sihtotstarve. M.Al puudub subjektiivne õigus nõuda endale meelepärase vaate

säilitamist ning naaberkinnistu hoonestamise vältimist.

5)

DP koostamise tellimist ei ole vastustaja üle andnud ning asjaolu, et huvitatud isik samuti

planeeringu koostajaga suhtles, on igati tavapärane ega ole käsitatav planeeringu koostamise

tellimise üleandmisena.

9. Tallinna Halduskohus jättis 26.11.2019 otsusega kaebuse rahuldamata ning mõistis

kaebajatelt solidaarselt välja T. Silla kasuks menetluskulu 4400 eurot.

1)

Õige ei ole kaebajate seisukoht DP ja VeeS v.r § 28 lg 52 vastuolust Euroopa Liidu (EL)

õiguse, iseäranis veepoliitika raamdirektiivi sätetega. Kaebajad lähtuvad väärast eeldusest, et

direktiivist tuleneb vajadus vähemalt 90-meetrise sanitaarkaitseala järele või VeeS § 28 lg 52

v.r alusel väiksema sanitaarkaitseala kehtestamist tuleks põhimõtteliselt käsitada direktiiviga

nõutavast miinimumstandardist leebema kaitsemeetmena. Kõnealuse direktiivi art 7 lg-s 3 on

küll sätestatud liikmesriikidele õigus kehtestada joogivee võtmiseks kasutatavatele

veekogudele kaitsevööndid, ent direktiivis ei ole kehtestatud mistahes sellekohaseid

konkreetseid miinimumstandardeid. Direktiiv ei keela liikmesriigil näha sellise joogivee

võtmiseks kasutatava veekogu puhul ette vähem kui 90 meetrist sanitaarkaitseala, samuti ei ole

direktiivis sätestatud mistahes miinimumstandardeid kaitsevööndis kehtivale kaitserežiimile.

Veepoliitika raamdirektiiv jätab liikmesriikidele art 4 lg 1 punkti a alapunktides sätestatud

eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete valikul ulatusliku kaalutlusruumi.

Kaebajad ei ole esitanud ühtki veenvat põhjendust selle kohta, et konkreetsel juhul võimaldaks

direktiivi eesmärkide saavutamise tagada just 90-meetrine sanitaarkaitseala, mitte aga selline,

mille Keskkonnaamet kehtestas oma 05.07.2017 korraldusega. Sellist järeldust ei saa teha ka

kaebajate viidatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskavast. Kõnealusest veemajanduskavast

ega VeeS v.r kujunemisloost ei selgu, et üldise 90-meetrise sanitaarkaitseala määratlemine

oleks tuginenud mingisugusele põhjalikule analüüsile. Seega pole alust väiteks, et 90 meetrist

väiksema kaldavööndiga sanitaarkaitseala on direktiivi eesmärkide saavutamiseks ebapiisav.

3-17-2788

6(22)

Keskkonnaamet on sanitaarkaitseala piiri määramisel hinnanud selle võimalikku mõju Ülemiste

järvele ning tuginenud AS-i Maves poolt 2017. aastal koostatud Ülemiste järve veehaarde

sanitaarkaitseala projekti lisale 9b, millest järeldub, et Leerimäe 12 (sh praeguse Leerimäe 12c)

kinnistu kasutamine Rae valla ÜP-s ette nähtud elamumaana ei ohusta Ülemiste järve, kui see

kasutus toimub väljaspool 05.07.2017 korraldusega kindlaksmääratud sanitaarkaitseala piiri.

Kaebajad ei ole esitanud tõendit, mis veenaks selles, et see järeldus on ekslik. Sanitaarkaitseala

kehtestamine on DP kehtestamise suhtes eelhaldusakt, millega määrati sisuliselt kindlaks, kui

kaugele võib Leerimäe tee 12 (sh praeguse Leerimäe tee 12c) kinnistul ehitusala Ülemiste järve

kaitse seisukohast lähtudes ulatuda. Olukorras, kus pädev asutus on määranud kindlaks

sanitaarkaitseala piiri, võib kohalik omavalitsus eeldada, et järve kaitse on konkreetses kohas

tagatud sanitaarkaitsealaga ning sellise tegevuse puhul, millega sanitaarkaitseala määramisel

ilmselgelt arvestatud on, ei pea kohalik omavalitsus tegevuse ohutust järve veekvaliteedi

seisukohast kahtluse alla seadma. Ei ole põhjust eeldada, et väljaspool sanitaarkaitseala peaks

olema vajalik rakendada veel mingisuguseid täiendavaid tegevuspiiranguid, mis täidavad sama

eesmärki, mida peaks täitma sanitaarkaitseala kehtestamine. Vaidlust ei ole selles, et DP-s ette

nähtud hoonestusala sanitaarkaitsealale ei ulatu. DP-s (seletuskirja p-d 5 ja 5.2) on arvestatud

sellega, et planeeringuala piirneb Ülemiste järve sanitaarkaitsealaga ning on loetletud ka

mitmed piirangud, mida tuleb planeeritava tegevuse elluviimisel arvestada.

Järeldust, et vastustaja oleks praegusel juhul pidanud enne DP kehtestamist eraldi analüüsima

kavandatava tegevuse kooskõla veepoliitika raamdirektiivi eesmärkidega, ei saa teha ka

kaebajate viidatud Euroopa Liidu Kohtu (EK) otsustest kohtuasjades C-529/15 ja C-346/14.

Nimetatud kohtuasjad puudutasid eelduslikult arvestatava keskkonnamõjuga rajatiste ehitamist

või käitamist, mille puhul ei olnud põhimõtteliselt vaidlust selles, et projekti realiseerimine toob

eelduslikult kaasa veekogu seisundi muutumise astme võrra madalamaks või takistab selle

paranemist. Pole mõistlikku põhjust eeldada, et ühe elamu rajamine Leerimäe tee 12c kinnistule

halvendaks Ülemiste järve seisundit või takistaks selle paranemist. OÜ Keskkonnalahendused

eksperdihinnangust nähtub, et DP lahenduses kavandatud elamu mõju Ülemiste järve

veekvaliteedile on ainsa mõeldava stsenaariumi – kanalisatsiooniavarii ja majapidamises

tekkinud reovee Ülemiste järve sattumise – korral üliväike võrreldes iga päev veehaarde

sissevoolust tingituna lisanduva paratamatu orgaanika ja toiteainete hulgaga ning sellise

ohustsenaariumi realiseerumisel ei mõjutaks reovee sattumine Ülemiste veepuhastusjaama

toorvette mingisugust mõju puhastusprotsessile ega väljundile. Kaebajad ei ole esitanud

veenvaid argumente, mis selle järelduse ümber lükkaksid.

2)

Põhjendamatu on kaebajate etteheide, et DP-s pole ette nähtud servituudi seadmist AS-i

Tallinna Vesi kasuks, nagu on vajalikuks peetud sanitaarkaitseala piiri kehtestamisel.

Olukorras, kus AS Tallinna Vesi pidas DP kooskõlastamist võimalikuks ilma servituudi

nõudeta,

ei

saa

muud

isikud,

sealhulgas

avalikke

huve

kaitsma

asunud

keskkonnaorganisatsioon, heita DP-le ette sellise servituudi nõude puudumist.

3)

KSHl algatamise vajadust kaalus vastustaja juba 05.08.2014 korraldusega nr 997

kinnitatud Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala DP koostamise lähteseisukohtades, samuti on DP

seletuskirja p-s 5 märgitud, et kavandataval tegevusel ei ole olulist keskkonnamõju.

Õige ei ole kaebajate väide, et vaidlustatud DP-ga muudeti ÜP-d. Rae valla ÜP-s on küll ette

nähtud Hiiemäe tee ja Leerimäe tee ühendamine kergliiklusteega, kuid sellega ei ole siduvalt

kindlaks määratud kõnealuse ühendustee paiknemist just Leerimäe tee 12 kinnistul. Vastustaja

on kõnealuse kergliiklustee küsimust DP-s käsitlenud ning on leidnud, et otstarbekam on

kõnealune küsimus lahendada tulevikus Hiiemäe tee 1a kinnistu DP koostamisel.

3-17-2788

7(22)

Asjaolu, et DP kohaselt on ette nähtud elamu ja selle kasutamiseks vajalike trasside rajamine

Ülemiste järve lähedusse, ei tähenda, et DP realiseerimise puhul on tegemist tegevusega, mis

toimuks veemajanduse valdkonnas või oleks sellega vahetult seotud.

Nõustuda ei saa ka seisukohaga, et KSH algatamist ei ole piisavalt kaalutud KeHJS § 33 alusel.

Kaebajad ei ole esitanud veenvaid argumente, mis lubaksid järeldada, et vastustaja on KSH

vajalikkust põhimõtteliselt valesti hinnanud või selle hinnangu andmisel olulised asjaolud

tähelepanuta jätnud. Kaebajate argumentidest ei nähtu, et DP-s on ette nähtud tegevused, mis

võivad kaasa tuua olulise keskkonnamõju ehk mille mõju võib eeldatavalt ületada mõjuala

keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese

tervise, heaolu või vara või kultuuripärandi.

4)

DP ei ole vastuolus määruse nr 99 § 7 lg-ga 1, mis keelas heit- ja sademevee pinnasesse

juhtimise lähemal kui 50 m sanitaarkaitseala või hooldusala välispiirist. Kõnealune norm ei

reguleerinud ühe kinnistu piires tekkivate sademevete pinnasesse immutamist, vaid sellega

peeti silmas teatud suuremalt alalt ehitiste (drenaažid, rentslid, kraavid jms) kaudu kogutud ja

ära juhitud vee pinnasesse immutamist. Eeltoodud sätet koosmõjus selle aluseks olnud VeeS

v.r § 2 p-ga 31 (sademevee mõiste) ei saa tõlgendada nii, et 50 m kaugusel sanitaarkaitseala

välispiirist ei tohi ka samal kinnistul asuva hoone katuselt kogunenud vett pinnasesse juhtida.

Vaidlusaluses DP-s ei ole ette nähtud Leerimäe tee 12c kinnistule mujalt juhitud sademevete

pinnasesse juhtimist. Samuti ei ole põhjendatud kaebajate etteheide, et DP-s ei ole ette nähtud

õlipüüduritega parkladrenaaži ehitamist – parkla kui eraldi rajatise või hoone osaks oleva

parkimiskoha ehitamise tehnilised tingimused määratletakse projekteerimisel ning nende

järgimise nõue kehtestatakse ehitusloaga. Asjaomaste nõuete üksikasjalik kehtestamine DP-s

ei ole vajalik, see ei ole DP ülesanne.

5)

M.Ale ei saanud vastustaja tegevusest ega mistahes muudest asjaoludest tekkida

õiguspärast ootust sellele, et tema kinnistust järve poole jäävale praegusele Leerimäe tee 12c

kinnistule midagi ei ehitata. Sellist kaitstavat õiguspärast ootust, mis annaks õiguse keelata

vaidlusaluse DP realiseerimist, ei saanud M.Ale tuleneda ka sanitaarkaitseala piiri varasemast

asukohast. Tõenäoliselt aheneb DP realiseerimise tulemusel oluliselt kaebaja kinnistult avanev

vaade järvele ning on usutav, et see vähendab kaebaja kinnistu väärtust, kuid kaebajal ei ole

subjektiivset õigust vaate säilitamisele ning ta ei saa enda vaate rikkumise argumendil keelata

naaberkinnistu omanikul oma kinnistu sihtotstarbelist kasutamist.

6)

Põhjendatud ei ole ka kaebajate väited, et rikuti nende õigust ära kuulamisele. DP

kehtestamisele eelnes avalik menetlus, sealhulgas DP avalik väljapanek, mille raames oli

igaühel võimalik esitada oma seisukohti ja vastuväiteid. Kuivõrd ERL ei esitanud DP avaliku

väljapaneku käigus oma vastuväiteid ja seisukohti, ei olnud vallal kohustust talle selleks

täiendavaid võimalusi pakkuda. M.A on oma seisukohad esitanud nii DP avaliku väljapaneku

käigus kui ka hiljem maavanema tehtud järelevalve käigus. Vald on M.A ettepanekuid ja

vastuväiteid arvestades DP seletuskirja täpsustanud või muutnud ning vastanud kaebajale,

põhjendades, miks muude vastuväidetega ei saa nõustuda. M.A ei ole kaebuses toonud välja

konkreetset asjaolu, mille ta oleks vastuväidete raames välja toonud, ent mille vastustaja oleks

tähelepanuta jätnud või meelevaldse väärhinnangu andnud. M.A seisukoht, et vastustaja oleks

pidanud tema veel eraldi ära kuulama DP kohaselt kavandatava hoone krundil paigutuse ja

suuruse ning maapinna tõstmise vajalikkuse osas, ei ole põhjendatud. Vastustaja on õigesti

leidnud, et DP-s ette nähtud hoonestusala piire arvestades jääb Leerimäe tee 12c kinnistule

rajatav hoone M.A kinnistul asuvast hoonest piisavalt kaugele, see ei ole M.A elamust kõrgem

ega varja päikest ning maapinna tõstmisega ei saa ühelgi juhul kaasneda sademevee voolamist

M.A kinnistule.

3-17-2788

8(22)

7)

Vald ei rikkunud PlanS v.r § 10 lg 61 p-s 4 sätestatud keeldu. Planeeringulahendusest

huvitatud isiku aktiivne roll planeeringu koostamisel, sh aktiivne suhtlus planeeringu

koostajaga, ei ole keelatud ega taunitav. Asjaolust, et planeeringu koostamine on tellitud

ettevõtjalt, kes on väidetavalt T. S juhitava kinnisvaraarendusettevõtte koostööpartner, ei saa

järeldada, et vald oleks DP tellimise üle andnud huvitatud isikule.

8)

DP-s ei ole vaja määrata trasside täpset asukohta, kuna see pannakse paika

projekteerimisel. Leerimäe tee 12 hoone juurde viiv tee on eratee. Sõltumata tee teenindusmaa

olemasolust või selle puudumisest ja kõnealuse tee täpsest paiknemisest ei tulene DP-st ühelgi

juhul Leerimäe tee 12 omanikele või seda kasutavatele isikutele õigust tee hooldamiseks

kasutada naaberkinnistut. Tee teenindusmaa puudumine ei saa kahjustada avalikke huve ega ka

M.A subjektiivseid õigusi. Vastustajal on õigus selles, et kui kolmandad isikud soovivad

kõnealuse vareme taastada või selle asemele midagi ehitada, saavad nad seda teha DP-s ette

nähtud ehitusõiguse piires. Varemete olemasolu ei tähenda ühelgi juhul seda, et kinnistu

omanikud saaksid seal ehitise taastada või sinna uue ehitise ehitada lisaks DP-s ette nähtud

ehitusmahule. Nõustuda ei saa ka etteheitega, et DP joonised on eksitavad. Esiteks on

vastustajal õigus, et kuna ehitusõigus määratakse DP-s maksimaalsete suurustena ning ehitise

täpne asukoht ei ole DP-ga kindlaks määratud, ei saa ka nõuda, et DP joonisel oleks ehitis

kajastatud täpses mõõtkavas ja maksimaalset lubatud ehitusmahtu silmas pidades. Ehitusõiguse

parameetrid on DP-s piisavalt selgelt sätestatud.

9)

DP uus kooskõlastamine pärast Suure Mõisaallika joonistele kandmist polnud vajalik.

Allikate joonisele kandmist palus oma kooskõlastuskirjas Keskkonnaamet, mistõttu pole

põhjust arvata, et Suure Mõisaallika asukoht oleks Keskkonnaametile olnud teadmata. DP-s ette

nähtud ehitusala ei ulatu alale, kus ehitamine on allika kaitseks kehtestatud piirangurežiimist

tulenevalt välistatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. MTÜ Eesti Roheline Liikumine palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada

ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

1)

Halduskohus on vääralt mõistnud ja kohaldanud EL-i õigust. Halduskohus ei võtnud

arvesse kohtuasjas C-664/15 antud tõlgendust veepoliitika raamdirektiivile ega kontrollinud

piisava põhjalikkusega, kas vastustaja on täitnud talle direktiivist tuleneva kohustuse vältida

veekogu seisundi halvenemist või hea seisundi saavutamise takistamist. Samuti pole

halduskohus kontrollinud, kas vastustaja on DP kehtestamisel toiminud raamdirektiivi art-st 4

tuleneva kaalutlusruumi piires.

2)

Vastustaja oleks pidanud DP kehtestamisel jätma VeeS v.r § 28 lg 52 kohaldamata, kuna

see norm on vastuolus EL-i õiguse aluspõhimõtetega (Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL)

art-d 191–193), veepoliitika raamdirektiivi ja joogivee direktiiviga2 ning EK asjakohase

praktikaga. ELTL art 193 kohaselt võivad liikmesriigid rakendada EL-i õiguses sätestatud

kaitsemeetmetest üksnes rangemaid meetmeid ning veepoliitika raamdirektiivi järgi peavad

liikmesriigid ära hoidma joogivee võtmiseks kasutatavate veekogude kvaliteedi halvenemise.

VeeS v.r § 28 lg 52 neid nõudeid ei järgi. Nimetatud sätte vastuvõtmisel ei analüüsitud

ettevaatusprintsiibist lähtuvalt sanitaarkaitsealade vähendamise negatiivseid tagajärgi ega

teavitatud avalikkust kavandatavast muudatusest. Samuti ei nähtu, et Eesti riik oleks täitnud

veepoliitika raamdirektiivi art 24 lg-s 2 ja joogivee direktiivi art 17 lg-s 2 sätestatud kohustuse

2 Nõukogu 03.11.1998 direktiiv 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta.

3-17-2788

9(22)

edastada komisjonile veeseaduse muudatuse teksti. Veepoliitika raamdirektiivi art 4 lg-s 7

loetletud erandi tegemise eeldused pole praegusel juhul täidetud. Seega oleks halduskohus

pidanud VeeS v.r § 28 lg 52 kohaldamata jätma.

3)

Kaebajad esitasid halduskohtule taotluse veepoliitika raamdirektiivi tõlgendamise ja

kohaldamise küsimuses EK-le eelotsuse taotluse esitamiseks, kuid halduskohus jättis selle

taotluse tähelepanuta. Sellest tulenevalt taotleb kaebaja, et ringkonnakohus esitaks EK-le

eelotsuse taotluse veepoliitika raamdirektiivi art 4 (koosmõjus põhjenduse p 19 ja muude

sätetega) ning art 7 lg 3 tõlgendamise kohta.

4)

VeeS v.r § 28 lg 52 kehtestamise eesmärgiks oli lõpetada olukord, kus väljakujunenud

igapäevase tegevuse käigus ei järgitud seadust. Eesmärgiks polnud võimaldada uusi

kinnisvaraarendusi. Sanitaarkaitseala vähendamise menetluses ei hinnatud ega kaalutud

võimaliku ehitamisega kaasnevaid riske – sellekohane analüüs puudub nii AS Maves 2017. a

töös kui ka Keskkonnaameti 05.07.2017 korralduses. Seega oleks vastustaja pidanud

planeerimismenetluses hindama ehitustegevuse mõju Ülemiste järvele ja allikatele. Vastustaja

jättis arvestamata asjaoluga, et planeeringuala ulatub lähemale kui 90 m Ülemiste järve

kaldavööndist ja vaid 30 m kaugusele allikast. Seejuures on tegemist kaitsmata põhjaveega

alaga, kus isegi seadusjärgset minimaalset sanitaarkaitseala ulatust ei peeta piisavaks.

5)

Halduskohtu seisukoht, et võimaliku ehitustegevusega kaasnevad riskid on

sanitaarkaitseala menetluses läbi kaalutud ja kohalik omavalitsus ei pea ehitustegevuse ohutust

järve veekvaliteedi seisukohast enam kahtluse alla seadma, on üllatuslik. Haldusasjas nr 3-17-

1613 ei seadnud menetlusosalised kahtluse alla seda, et Keskkonnaameti 05.07.2017 korraldus

ei mõjuta DP-ga kavandatavat ehitusõigust. Jättes selgitamata, et kaebajad peaksid tõendama

ehitustegevusega kaasnevat ohtu Ülemiste järve seisundile, rikkus halduskohus menetlusnormi.

ERL poolt ringkonnakohtule esitatud P. Sedmani eksperthinnang kinnitab, et ehitustegevuse

lubamisega Leerimäe tee 12c kinnistul kaasnevad mitmed ohud: vee- ja kanalisatsioonitrasside

rajamisega rikutakse senine põhjavee vooluvõrgustik ning võib katkeda allika side toitealaga;

kanalisatsioonitorustiku rajamine suurendab põhjavee reostumise ohtu, kuna lekete korral

võivad vette sattuda ravimite, puhastusvahendite ja kosmeetikatoodete jäägid ning

mikroplastid, mida veepuhastusjaam tõenäoliselt eemaldada ei suuda; täiendavaks riskiteguriks

on asjaolu, et reovee eesvool asub kõrgemal kui kinnistusisene torustik, samas pole selge,

kuidas on tagatud reovee äravool pumba rikke või elektrikatkestuse korral. Neid ohutegureid

kirjeldasid kaebajad ka kaebuse terviktekstis, mistõttu pole õige halduskohtu väide, et kaebaja

pole konkreetseid ohutegureid isegi usutavalt kirjeldanud. Dokumendid, milles väidetakse

kahjuliku mõju puudumist (AS Maves 2017. a töö ja OÜ Keskkonnalahendused koostatud

eksperthinnang), on koostatud ehitamisest huvitatud isikute ehk T. S ja K. S tellimusel.

6)

Halduskohus on pisendanud vastustaja muid rikkumisi, millest igaüks on ka eraldiseisvalt

vaidlustatud korralduse tühistamise aluseks.

DP-s pole arvestatud Ülemiste järve kaitsmise vajadusega, sh asjaoluga, et joogiveehaarde

sanitaarkaitseala on oluliselt vähendatud. Seejuures peetakse samas piirkonnas vajalikuks isegi

üle 260 m laiust puhverala. DP seletuskirja p-s 5.2 toodud nõuded on liiga üldsõnalised, et

nende rakendamine tagaks Ülemiste järve ja sellega ühendatud allikate kaitse. Kuna Eesti

õiguses puuduvad normid, mis tagaks reeglist erandi tegemisel sanitaarkaitseala eesmärgi

saavutamise ning joogivee võtmiseks kasutatavate veekogude kaitse nõuete järgimise, oleks

selle lünga pidanud täitma vastustaja. Enne DP vastuvõtmist oleks tulnud koostada

hüdrogeoloogiline hinnang, kuivõrd tegevus (torustiku rajamine) võib mõjutada põhjavett. Ilma

säärase hinnanguta pole võimalik enne tegevuse alustamist teha kindlaks selle mõju allikale,

veekoguse vähenemist või vee kvaliteedi muutusi.

3-17-2788

10(22)

Halduskohus on põhjendamatult aktsepteerinud seda, et AS Tallinna Vesi kasuks pole servituuti

seatud. Kui haldusasja nr 3-17-1613 menetluses väitis Keskkonnaamet, et kaebajad saavad oma

huve kaitsta DP menetluses, siis halduskohus on leidnud, et sanitaarkaitseala vähendamisel on

ehitustegevusega kaasnevaid võimalikke mõjutusi juba arvestatud.

Vabariigi Valitsuse 29.11.2012 määrus nr 99 on praeguses asjas kohaldatav. Halduskohus jättis

tuvastamata, et määruse nr 99 § 7 lg 1 alusel on DP kohane sademevee pinnasesse immutamine

õigusvastane. Määruse § 7 lg-st 1 ei tulenenud, et sellest normist võiks kõrvale kalduda, kui

sademevesi pärineb sanitaarkaitsealaga piirnevalt kinnistult.

Halduskohus on vääralt käsitlenud viidet õlipüüduritega parkladrenaažile. Kaebaja tõi parkla

drenaaži puudumise välja ühe näitena, mille kohaselt ei ole keskkonnahäiringute teke a priori

välistatud, mitte konkreetse etteheitena DP-le.

Halduskohus leidis ebaõigesti, et vaidlusaluse DP-ga ei muudeta ÜP-d. DP välistab

kergliiklustee rajamise Leerimäe tee 12 kinnistule, samas kui ÜP nägi ette, et kergliiklustee

rajamise läbi kitsendatakse Leerimäe tee 12 kinnistu omanike õigusi. KSH algatamist pole

nõuetekohaselt kaalutud. Vastustaja oleks pidanud KSH algatamist kaaluma esiteks lähtuvalt

sellest, et DP-ga muudeti kehtivat ÜP-d, ning teiseks tulenevalt sellest, et DP on otseses

puutumuses veemajanduse valdkonnaga. Vastustaja rikkus planeeringu menetlemisel ERL

õigust ärakuulamisele. Samuti on rikutud PlanS v.r § 10 lg 61 p-s 4 sätestatud keeldu. Pärast

allikate kandmist DP joonisele oleks planeering tulnud uuesti Keskkonnaameti ja AS-iga

Tallinna Vesi kooskõlastada.

11. M.A palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega tema kaebus rahuldada.

1)

Vaidlustatud korraldus rikub kaebaja õiguspärast ootust. Vald ei kaalunud M.A ja

kolmandate isikute põrkuvaid huvisid, arvestades, et ehitustegevus Leerimäe tee 12c kinnistul

mõjutab negatiivselt kaebaja kinnistu väärtust. Kohus ei arvestanud asjaoluga, et vastustaja on

piiranguvööndis ehitamise lubamise küsimuses käitunud vastuoluliselt. Leerimäe tee 10 DP lisa

1 p-s 4.3 sätestati: „Planeeringus mitte ette näha tiheasustusalana hoonestamist Ülemiste järve

piiranguvööndis“. Sellest võis kaebaja järeldada, et Ülemiste järve piiranguvööndis ei ole ka

mujal (sh praegusel Leerimäe tee 12c kinnistul) võimalik ehitada. Vastustaja oleks pidanud

M.A huvidega arvestama sõltumata õigusliku olukorra muutumisest.

2)

Halduskohus ei pööranud piisavalt tähelepanu sellele, kui lähedal asub kavandatav ehitis

M.A majale. Kavandatava hoone kõrgus ja maht on sellised, et võtavad kaebajalt igasuguse

vaate. Seda arvestades leidis halduskohus vääralt, et kaebaja õigust ärakuulamisele ei rikutud.

3)

DP kehtestamise korralduses pole korrektselt viidatud selle andmise õiguslikule alusele.

Samuti pole korralduse andmisel arvestatud sellega, et DP ala on joogivee võtmiseks kasutatava

veekogu vahetus läheduses. DP kehtestamisel oleks tulnud lähtuda ka VeeS v. r (§ 32 lg 1, § 35

lg 1, § 36 lg 1 p-d 1 ja 2, § 37, § 23 lg 1, § 28) ja keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS)

asjakohastest sätetest (§ 1 p-d 1–5, § 23 lg 1).

4)

Vastustaja ega kohus pole selgeks teinud planeeringuala kaugust Ülemiste järvest. Vald

on jätnud arvestamata sanitaarkaitseala eesmärgiga, milleks on veekogu ja võimaliku negatiivse

mõjutaja vahele puhverala tekitamine. Keskkonnaamet ei analüüsinud sanitaarkaitseala

vähendamise korralduses ehitustegevusega kaasnevaid mõjusid enne vähendamist kehtinud

sanitaarkaitseala piirides. Praeguse asja lahendamisel on oluline mõista, kui suures ulatuses

Leerimäe tee 12c kinnistule ulatuvat sanitaarkaitseala vähendati. Kaebaja tellimusel kaardistas

Ankord OÜ Ülemiste järve veepiiri (endise) Leerimäe tee 12 kinnistu juures ning Suure

3-17-2788

11(22)

Mõisaallika basseini koos piiranguvöönditega. Kaebajate esitatud tõenditest selgub, et allika

basseini ja Ülemiste järve vahel asub tee, mis rajati Ülemiste järve, tekitades järvest teega

eraldatud allikabasseini. See tähendab, et praegune allikabassein on tegelikult osa Ülemiste

järvest. Ülemiste järve ja allika lähedust arvestades oleks vastustaja pidanud rakendama

ettevaatusprintsiipi (KeÜS § 11). Vastustaja pole analüüsinud ehitustegevusega kaasnevaid

võimalikke keskkonnariske ja on seega rikkunud ka uurimisprintsiipi. Olukorras, kus Ülemiste

järve ei kaitsta enam 90 m laiuse sanitaarkaitsealaga, tuleks lähtudes mh veepoliitika

raamdirektiivi art-st 4 ja art 7 lg-st 3 näha DP-s ette täiendavad meetmed, mis tagaks järve kaitse

vähemalt senisel tasemel.

5)

Kohus ei andnud õiget hinnangut muudele DP minetustele, mille kaebajad välja tõid. Jääb

arusaamatuks, miks ei ole DP-ga määratud trasside kaugust naaberkinnistust ega määratud,

mida tehakse varemega. DP-s oleks tulnud jätta Leerimäe tee 12 teemaa ja Leerimäe tee 12a

kinnistu piiri vahele lumeladustamiseks vajalik maa-ala. DP joonistel kajastuvad piirangualade

jooned ei arvesta järve tegelikku piiri; 50 m ehituskeeluvööndi joon on ebavajalik ja eksitav,

jättes mulje, et ehitamine on keelatud oluliselt kaugemal kui tegelikkuses. Hoone maht joonisel

ei vasta tegelikule kavandatud mahule. Kolmandad isikud võivad seda ebaselgust enda huvides

ära kasutada.

12. Rae vald vaidleb apellatsioonkaebustele vastu, paludes jätta need rahuldamata ning

halduskohtu otsus muutmata.

1)

AS Maves 2017. a töös leiti, et sanitaarkaitseala piiri muutmine (endise) Leerimäe tee 12

kinnistu juures ei ohusta Ülemiste järve pinnaveehaarde kvaliteeti, kui kinnistu maakasutuse

sihtotstarve püsib elamumaana. Kinnistu elamumaana kasutamise riskide hindamisel ei ole

võimalik jätta tähelepanuta ehitustegevust kui kinnistu võimalikku kasutamise viisi.

Veepoliitika raamdirektiivist ei tulene liikmesriigile keeldu kehtestada joogivee võtmiseks

kasutatavale järvele vähem kui 90 m laiust sanitaarkaitseala. Samuti ei ole direktiiviga

kehtestatud mistahes miinimumstandardeid kaitsevööndis kehtivale režiimile. Direktiiv jätab

art 4 lg 1 p a alapunktides sätestatud eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete valikul

ulatusliku kaalutlusruumi. DP kehtestamisel on arvestatud sellega, et planeeringuala piirneb

Ülemiste järve sanitaarkaitsealaga, ning kehtestatud piirangud, millega kavandatava tegevuse

elluviimisel tuleb arvestada (DP seletuskirja p-d 5 ja 5.2).

2)

Vastustaja ei ole KSH algatamata jätmisega eksinud KeHJS sätete vastu. Määrus nr 99 ei

kohaldu praegusel juhul. Vaidlustatud DP-ga ei muudeta Rae valla ÜP-d. ÜP-s ei ole siduvalt

kindlaks määratud Hiiemäe ja Leerimäe teid ühendava kergliiklustee paiknemist Leerimäe tee

12 kinnistul. DP täiendav kooskõlastamine ei olnud vajalik, kuna allikate ja nende

piiranguvööndite kandmine joonistele ei toonud kaasa DP lahenduse muutmist. DP koostamise

tellijaks oli Rae vald, mistõttu ei ole rikutud PlanS v.r § 10 lg 61 p-s 4 sätestatud keeldu.

3)

M.A õiguspärast ootust ei ole rikutud. Leerimäe tee 10 DP kehtestamisel ei antud siduvaid

lubadusi Leerimäe tee 12 kinnistu tulevase ehitusõiguse kohta.

4)

Kaebajate õigust ära kuulamisele ei ole rikutud. Kavandatav hoone ei varja valgust M.A

elamus ning maapinna tõstmisega ei saa kaasneda sademevee voolamist kaebaja kinnistule.

ERL ei esitanud DP menetluses ettepanekuid ega vastuväiteid, mis oleks olnud tema menetlusse

kaasamise eelduseks.

13. K.S, T.S, S.R, M.K, Marine Services OÜ, K.P ja M.P vaidlevad apellatsioonkaebustele

vastu ja paluvad jätta need rahuldamata.

3-17-2788

12(22)

1)

Ainetu on kaebajate argumentatsioon lähtuvalt „tegelikust“ või „seadusjärgsest“

sanitaarkaitseala piirist. Sanitaarkaitseala piirid määrab Keskkonnaamet, kes tegi seda oma

27.07.2009 ja 05.07.2017 korraldustega. 05.07.2017 korralduse õiguspärasust on kohtud

kinnitanud haldusasjas nr 3-17-1613 ning sellest tuleb lähtuda ka praeguse vaidluse

lahendamisel. Ebaõige on kaebajate väide, et DP-ga lubatakse varasemasse sanitaarkaitsealasse

ehitada 980 m2 suuruse ehitusaluse pindalaga hoone. Maksimaalne lubatud ehitusalune pindala

on 570 m2 ning ehitusala määrati 2009. aastal kehtestatud sanitaarkaitseala piiride alusel. Kuna

05.07.2017 korraldus ei toonud kaasa muudatust DP-ga määratud ehitusõiguses, jääb

arusaamatuks, milliste täiendavate asjaoludega oleks vastustaja pidanud DP kehtestamisel

nimetatud korraldusest lähtuvalt arvestama.

2)

Alusetu on ERL väide, et halduskohus jättis tähelepanuta kaebajate eelotsuse küsimise

taotluse. Halduskohus asus 06.11.2019 toimunud kohtuistungil seisukohale, et eelotsuse

küsimine ei ole vajalik ning jättis kaebajate taotluse rahuldamata. Kaebajad ei vaielnud kohtule

istungil vastu, vaid pigem väljendasid nõustumist kohtuga. Kaebajate taotlus eelotsuse

küsimiseks on ka sisuliselt põhjendamatu. Praegusel juhul on vaidlusaluseks haldusaktiks DP

kehtestamine, mistõttu VeeS v. r § 28 lg 52 ei kuulu kohaldamisele. Seega on kaebajate väited

nimetatud sätte vastuolust veepoliitika raamdirektiiviga asjasse puutumatud.

3)

AS Maves töös nr 17056 on selgelt märgitud, et sanitaarkaitseala vähendamine (endise)

Leerimäe tee 12 kinnistu juures ei ohusta Ülemiste järve veekvaliteeti, kui kinnistu maakasutuse

sihtotstarve püsib elamumaana. Keskkonnaamet arvestas sanitaarkaitseala piiri muutmisel

Leerimäe tee 12 kinnistu hoonestamisega. Kaebajate väited, et kavandatav tegevus võib

mõjutada Ülemiste järve veekvaliteeti, on põhjendamatud. OÜ Keskkonnalahendused

eksperthinnang kinnitab kaebajate väidetud ohu puudumist. Koos ERL apellatsioonkaebusega

esitatud P. Sedmani eksperdiarvamus ei ole lubatav ja tuleb HKMS § 198 lg 3 alusel tagastada.

Nimetatud arvamus lähtub ekslikest subjektiivsetest seisukohtadest, mistõttu on ka selles

esitatud lõppjäreldused väärad. Ehitusgeoloogilised uurimistööd näitavad, et tegemist ei ole

kaitsmata põhjaveega piirkonnaga. Ebaõige on ka kaebajate väide, et DP-ga kavandatud

tehnovõrgud hakkavad paiknema lubjakivisse kaevatud kaevikutes, milleks tuleb kivim

eelnevalt purustada. Lubjakivi paikneb sügavamal (u 2 m sügavusel) kui kavandatavad

kanalisatsiooni- ja veetrassid (vastavalt 1,2 m ja 1,8 m). Kaasaegsete ehitusmaterjalide ja

ehitustehniliste lahendustega saab välistada reostuse sattumise kanalisatsioonitorustikust

keskkonda.

4)

M.Al puudub õigus nõuda, et Leerimäe tee 12c kinnistut ei hoonestataks. M.A on jätnud

tähelepanuta, et DP-ga määrati kindlaks hoonestusala, mitte ehitise täpne asukoht. Praeguseks

on valminud ehitusprojekt, mille kohaselt ehitatakse elamu järvest võimalikult kaugele.

Kavandatav hoonestuse maht on DP-s lubatust oluliselt väiksem. Kaebajad leiavad ekslikult, et

DP kehtestamisega tuleks üksikasjalikult ära määrata asjaolud, mis määratakse kindlaks

ehitusloa menetluses.

5)

Vastustaja ei andnud DP koostamise tellimist kolmandatele isikutele üle. Asjaolu, et

huvitatud isik samuti planeeringu koostajaga suhtles, on igati tavapärane ega ole käsitatav

planeeringu koostamise tellimise üleandmisena.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus tagastas kohtuistungil ERL-le järgmised apellatsioonimenetluses esitatud

tõendid: apellatsioonkaebuse lisad 3 (Keskkonnaameti 16.10.2017 vastus haldusasjas nr 3-17-

1613) ja 5 (T. Pae 15.10.2018 eksperdiarvamus) ning 21.02.2020 menetlusdokumendi lisa 2

3-17-2788

13(22)

(Tartu mnt 169 kinnistu ja lähiala DP seletuskiri). Ülejäänud ERL ja kolmandate isikute esitatud

tõendid võttis ringkonnakohus vastu.

15. Ringkonnakohus rahuldab ERL apellatsioonkaebuse osaliselt menetluskulusid puudutavas

osas. Muus osas ei ole apellatsioonkaebused põhjendatud ning jäävad rahuldamata.

Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või

tühistamiseks puudub alus, v.a menetluskulusid puudutavas osas. HKMS § 201 lg 4 alusel

märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea

seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuste

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

16. Kaebajad heidavad apellatsioonkaebustes ette, et halduskohus jättis lahendamata kaebajate

taotluse eelotsuse küsimiseks. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus käsitles eelotsuse

küsimise teemat 06.11.2019 kohtuistungil, kus ta leidis, et eelotsuse küsimine pole eeldatavasti

vajalik. Halduskohus lisas, et kui pärast asja arutamise lõpetamist ilmneb vajadus eelotsuse

küsimiseks, saab kohus asja arutamise uuendada ning eelotsust küsida. Halduskohus ei ole

kaebajate taotlust selgesõnaliselt otsuses lahendanud, kuid kohtuistungil ja otsuses avaldatud

seisukohtadest järeldub, et kohus ei pidanud eelotsuse küsimist vajalikuks.

17. ERL arvates on vajalik küsida eelotsust sisuliselt selleks, et selgitada välja, kas veepoliitika

raamdirektiivi eesmärgid on praeguses olukorras otsekohalduvad (art 4 tõlgendamine) ning kas

Rae vald oleks pidanud kontrollima DP-ga lubatava tegevuse vastavust direktiivi eesmärkidele,

arvestades, et DP kehtestamisel on lähtutud Keskkonnaameti otsusega vähendatud

sanitaarkaitsealast (art 7 lg 3 tõlgendamine). Ringkonnakohtu hinnangul puudub vajadus

eelotsuse küsimiseks, arvestades, et EK on veepoliitika raamdirektiivi art 4 kohaldamist

piisavalt selgitanud ning direktiivi art 7 lg 3 sõnastus on praeguse asja lahendamiseks piisavalt

selge. Seega jääb kaebajate taotlus eelotsuse küsimiseks rahuldamata. Järgnevalt käsitleb

ringkonnakohus kaebajate väiteid vaidlusaluse haldusakti vastuolu kohta EL õigusega.

18. Veepoliitika raamdirektiivi art 4 lg 1 p a kohustab muu hulgas liikmesriike rakendama

vesikonna majandamiskavas nimetatud meetmeprogrammide elluviimisel pinnavee puhul

vajalikke meetmeid, et ära hoida kõigi pinnaveekogude seisundi halvenemine, kui art 4 lg-test

6 ja 7 ei tulene teisiti ning ilma et piirataks lõike 8 kohaldamist. Direktiivi art 4 lg-s 7 on

nimetatud tingimused, mille esinemise korral saab järeldada, et liikmesriik ei riku siiski

direktiivi nõudeid juhul, kui pole suudetud ära hoida veekogu seisundi halvenemist. Direktiivi

art 7 lg 3 järgi peavad liikmesriigid tagama joogivee võtmiseks kasutatavatena

kindlaksmääratud veekogudele vajaliku kaitse eesmärgiga hoida ära nende kvaliteedi

halvenemine, et vähendada joogivee tootmiseks vajalike veepuhastustoimingute ulatust.

Liikmesriigid võivad kõnealustele veekogudele kehtestada kaitsevööndid.

EK leidis 01.07.2015 otsuses kohtuasjas C-461/13, et veepoliitika raamdirektiivi art 4 lg 1 p a

ei piirdu üksnes majandamise planeerimisega seonduvate eesmärkide programmilise

sõnastamisega, vaid sellel on siduv mõju (p 43). Kohustust rakendada meetmeid

pinnaveekogude seisundi halvenemise ärahoidmiseks tuleb täita eeskätt veekaitsealaste

õigusnormide alusel projektide heakskiitmisel, muu hulgas jättes andmata load projektidele,

mille tagajärjel võiks asjaomase veekogu seisund halveneda, kui ei asuta seisukohale, et need

projektid kuuluvad art 4 lg-s 7 sätestatud erandi kohaldamisalasse (p 50). Kohtujurist Sharpston

leidis 12.10.2017 arvamuses kohtuasjas C-664/15, et seisundi halvenemise keeld on range,

tingimusteta ja piisavalt täpne, et sellel oleks vahetu õigusmõju (p 58). 20.12.2017 otsuses

kohtuasjas C-664/15 asus EK seisukohale, et veepoliitika raamdirektiivi kasulik mõju ja

keskkonnakaitse eesmärk eeldavad, et isikud saaksid direktiivile kohtus tugineda ning

siseriiklikud kohtud saaksid võtta direktiivi kui liidu õiguse allikat arvesse selle kontrollimisel,

3-17-2788

14(22)

kas siseriiklik ametiasutus, kes on välja andnud loa kava või projekti kohta, mis võib mõjutada

vee seisundit, on täitnud tal direktiivi art 4 alusel lasuvad kohustused, eelkõige kohustuse

vältida veekogude seisundi halvenemist, ning on püsinud pädevatele siseriiklikele asutustele

selle sättega jäetud kaalutlusruumi piires (p 34).

EK praktika järgi võib projekt, mis võib kaasa tuua veekogu seisundi halvenemise, siiski olla

lubatud, kui täidetud on vähemalt direktiivi art 4 lg 7 p-des a–d sätestatud tingimused

(04.05.2016 otsus kohtuasjas C-346/16, p 65). Ühtlasi on EK leidnud, et projektile loa

andmiseks pädevatel liikmesriigi asutustel on kohustus enne projektile loa andmist kontrollida,

kas veepoliitika raamdirektiivi art 4 lg 7 p-des a–d sätestatud tingimused on täidetud. Kui aga

pädev asutus on andnud loa ilma nende tingimuste täitmist kontrollimata, ei ole liikmesriigi

kohtul kohustust ise nende tingimuste täitmist kontrollida (01.06.2017 otsus kohtuasjas C-

529/15, p 39).

Eeltoodust järeldub, et veepoliitika raamdirektiivi art-s 4 sätestatud eesmärkidel ja neist

liikmesriikidele tulenevatel kohustustel on vahetu õigusmõju, s.o liikmesriigi pädevatel

asutustel on kohustus neid lubade andmisel järgida. Liikmesriigil on direktiivi art 4 lg 1 p-s a

sätestatud eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete valikul suur kaalutlusruum, eeldusel,

et rakendatavad meetmed aitavad vältida veekogu seisundi halvenemist. Veekogu seisundi

halvenemise vältimise kohustust peab järgima iga haldusorgan, kes otsustab loa andmist

tegevusele, mis võib mõjutada veekogu seisundit. Praeguse vaidluse kontekstis ei tulene

nendest kohustustest siiski seda, et liikmesriigi asutused peaksid sama tegevuse mõju korduvalt

hindama. Liikmesriigi asutuse poolt lubatud tegevuse vastuolust EL õigusega oleks põhjust

rääkida juhul, kui oleks teada või piisav alus arvata, et kõnealune tegevus tooks kaasa veekogu

seisundi halvenemise või takistaks hea seisundi saavutamist. Ringkonnakohus märgib, et seda

asjaolu ei saa hinnata EK, vaid see tuleb välja selgitada põhikohtuasja raames.

19. Keskkonnaameti 05.07.2017 korraldusega viidi Ülemiste järve sanitaarkaitseala piir

Leerimäe tee 12 kinnistu juures vastavusse olemasoleva piirdeaiaga ehk sanitaarkaitseala

ajaloolise piiriga VeeS v.r § 28 lg 52 mõttes. Kohtud leidsid haldusasjas nr 3-17-1613, et

Keskkonnaameti 05.07.2017 korraldus on õiguspärane. Seega ei saa praeguses asjas enam

vaielda selle üle, kus paikneb sanitaarkaitseala piir Leerimäe tee 12 ja 12c kinnistute juures.

05.07.2017 korraldus on kehtiv haldusakt ning sellest tuleb ka praeguses asjas lähtuda.

20. ERL arvates tuleks VeeS v.r § 28 lg 52 jätta kohaldamata, kuna see norm on vastuolus EL

õigusega. Arvestades, et VeeS v.r § 28 lg 52 oli sanitaarkaitseala piiri, mitte DP kehtestamise

aluseks, siis ei ole nimetatud norm praeguses vaidluses asjassepuutuv. Ringkonnakohus ei

nõustu siiski ka ERL seisukohaga, et VeeS v.r § 28 lg 52 on vastuolus EL õigusega. Kaebaja

viidatud ELTL sätetest, veepoliitika raamdirektiivist, joogivee direktiivist ega EK praktikast ei

tulene liikmesriigile kohustust kehtestada joogivee võtmiseks kasutatavatele veekogudele

kindla ulatusega kaitsevöönd. Veepoliitika raamdirektiivi art 7 lg 3 järgi on liikmesriigi

otsustada, kas kaitsevöönd üldse kehtestada. Seega pole alust järeldada, et norm, mis lubab

kehtestada vähem kui 90 m laiuse sanitaarkaitseala kaldavööndi, on tingimata vastuolus EL

õigusega. AS Maves töös nr 7003 (lk 24) on märgitud, et 90 m nõue veeseaduses tulenes

varasematelt kaartidelt välja mõõdetud kaugusest Ülemiste järve veepiirist Tartu maanteeni.

Sanitaarkaitseala ulatuse vähendamine on VeeS v.r § 28 lg 52 alusel võimalik vaid piiratud

juhtudel ning sellest sättest ei tulene kuidagi, et lähemal kui 90 m veepiirist saaks lubada

tegevusi, mis võivad põhjustada veekogu seisundi halvenemist. Iga juhtumi puhul tuleb eraldi

hinnata, millist tegevust ja kui lähedal järvepiirile lubada. Kui tegemist on eeldatavalt vähese

mõjuga tegevusega, siis on võimalik lubada seda teatud tingimuste täitmisel ka 90 meetrist

väiksema puhveralaga, ilma et oleks põhjust rääkida direktiivi nõuete rikkumisest.

3-17-2788

15(22)

21. Ringkonnakohtu arvates on alusetu ka ERL väide, et Eesti Vabariik rikkus veepoliitika

raamdirektiivi art 24 lg-st 2 ja joogivee direktiivi art 17 lg-st 2 tulenevat kohustust, kuna pole

Euroopa Komisjonile edastanud VeeS v.r muudatuse teksti. Nimetatud analoogse sisuga sätete

kohaselt edastavad liikmesriigid komisjonile vastava direktiiviga reguleeritavas valdkonnas

nende poolt vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti. Eesti riik on teavitanud

komisjoni direktiividega reguleeritud valdkondades vastu võetud õigusaktidest, sh

veeseadusest. Direktiivide viidatud sätetest ei tulene, et igast seadusemuudatusest tuleks

komisjoni eraldi teavitada, iseäranis veel juhul, kui muudatus ei ole suuremahuline ning ei oma

eeldatavasti olulist mõju direktiivi eesmärkide saavutamise suhtes.

22. M.A leiab oma apellatsioonkaebuses, et vaidlustatud korraldusel puudub õiguslik alus.

Vastustaja on vaidlustatud korralduse andmisel viidanud mh PlanS v.r § 24 lg-le 3 ning § 25

lg-tele 4, 5 ja 7. Nimetatud sätted reguleerivad planeeringu kehtestamist ja sellest teatamist ning

on seega asjakohased. Kaebaja on apellatsioonkaebuses ekslikult käsitlenud 01.07.2015

jõustunud planeerimisseaduse asjaomaseid sätteid, mis reguleerivad üleriigilise planeeringu

kehtestamist ja ülevaatamist. Samuti on kaebaja osundanud kehtiva planeerimisseaduse § 139

lg-le 5, mis praegusel juhul ei ole asjakohane. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks oleks

vastustaja pidanud DP kehtestamisel tuginema kaebaja viidatud VeeS ja KeÜS sätetele, mis ei

reguleeri DP kehtestamisega seotud küsimusi. Kaebaja väited vastuolust veepoliitika

raamdirektiiviga ning uurimispõhimõtte rikkumisest ei seondu vaidlustatud korralduse andmise

õigusliku alusega.

23. Kaebajad heidavad vastustajale ette, et DP kehtestamisel ei analüüsitud piisavalt

kavandatava tegevuse mõju Ülemiste järvele ja allikatele. Keskkonnaameti 05.07.2017

korraldusele viitamine pole kaebajate arvates piisav, kuna selles haldusaktis ei hinnatud

ehitamise mõju.

24. AS Maves töö nr 7003 „Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekt“ (I kd, tl 58-

112) p-s 5.10 on loetletud alad, kus ajalooliselt välja kujunenud sanitaarkaitseala piir asub

Ülemiste järvele lähemal kui 90 m, sh Leerimäe tee 12 kinnistu. Projekti koostaja on pidanud

otstarbekaks leevendada sanitaarkaitseala nõudeid, arvestades, et puuduvad andmed nendelt

aladelt lähtuvast olulisest negatiivsest mõjust Ülemiste järvele. Töös nr 17056 (sanitaarkaitseala

projekti lisa 9b; I kd, tl 113-123), millest on Keskkonnaamet lähtunud sanitaarkaitseala piiri

muutmisel Leerimäe tee 12 kinnistu juures, on AS Maves viidanud AS Tallinna Vesi

22.02.2017 kirjale, milles leiti, et mõistlik on jääda aja jooksul välja kujunenud

sanitaarkaitseala piiri juurde, mis annab piisavad võimalused joogiveeressursi kaitsmiseks.

Keskkonnaamet leidis 05.07.2017 korralduses, et sanitaarkaitseala piiri muutmine (endise)

Leerimäe tee 12 kinnistu juures ei ohusta Ülemiste järve pinnaveehaarde veekvaliteeti, kui

nimetatud kinnistu püsib elamumaana. Maakatastriseaduse § 181 lg 1 järgi on elamumaa

alaliseks või perioodiliseks elamiseks ettenähtud ehitiste maa ja garaažide maa. Elamumaa on

elamualune, sealhulgas korterelamu-, suvila- ja aiamajaalune, ning selle juurde kuuluv

majapidamis- ja abiehitise alune ja ehitist teenindav maa. Kinnistu tavapärane kasutus

elamumaana hõlmab ka selle hoonestamist. Keskkonnaamet märkis oma 20.06.2016 kirjas, et

Leerimäe tee 12 DP kohaselt ei jää planeeritud hoonestusala praegu (kirja koostamise ajal)

kehtiva sanitaarkaitseala sisse. AS Maves töös nr 17056, millele Keskkonnaameti 05.07.2017

korraldus tugineb, arvestati DP kehtestamise sooviga. Eelnevast järeldub, et sanitaarkaitseala

piiri määramisel arvestati võimaliku ehitustegevusega (endisel) Leerimäe tee 12 kinnistul.

Halduskohtu otsuse p-s 27 toodud järeldus, et vastustaja ei pidanud ehitustegevuse ohutust järve

veekvaliteedi seisukohast kahtluse alla seadma, ei ole vastuolus haldusasjas nr 3-17-1613

Keskkonnaameti avaldatud seisukohtadega ning seda ei saa pidada kaebajatele üllatuslikuks.

Kuna sanitaarkaitseala piiri muutmine ei toonud automaatselt kaasa ehitusõiguse määramist

ning ehitusala ei olnud 05.07.2017 korralduse andmise ajaks veel määratud, ei pidanud

3-17-2788

16(22)

Keskkonnaamet analüüsima ega saanudki korralduses täpsemalt hinnata konkreetse ehitise

mõju. Küll aga võttis Keskkonnaamet siduva seisukoha, et väljaspool kehtestatud

sanitaarkaitseala piiri on ehitustegevus Leerimäe tee 12 kinnistul põhimõtteliselt võimalik.

25. Eelnevast ei tulene, et vastustaja ei pidanud DP kehtestamisel üldse arvestama Ülemiste

järve ja allikate vahetu lähedusega. Kinnistu omanike huvi põrkub avaliku huviga nende

veekogude kaitsmise vastu, sh vajadusega kaitsta joogivee võtmise kohta veeomaduste

halvenemise eest. Neid huvisid tuli vastustajal DP kehtestamisel kui kaalutlusotsuse tegemisel

arvesse võtta (haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2). Ringkonnakohtu hinnangul kaaluks

eelnimetatud avalik huvi üles kinnistu omanike huvid, kui sanitaarkaitseala vähendamine tooks

kaasa olukorra, kus VeeS v.r § 28 lg-s 1 ja §-s 35 nimetatud eesmärkide täitmine satub ohtu.

Vastustaja on leidnud, et üksikelamu ehitamisega ei kaasne keskkonnale olulisi negatiivseid

mõjusid (DP seletuskirja (I kd, tl 158-172) p 5), s.o vastustaja hinnangul ei olnud tegemist

olukorraga, kus joogiveehaarde kaitse eesmärgid võiksid ohtu sattuda. Järgnevalt hindab

ringkonnakohus, kas see seisukoht oli õige.

26. ERL esitatud P. Sedmani 20.12.2019 eksperdiarvamuse (IV kd, tl 86-89) kohaselt asub

Leerimäe tee 12c kinnistu kaitsmata põhjaveega alal, kus õhukese pinnakatte all avaneb

aluspõhja lubjakivi. Kuna vesi liigub lubjakivis peamiselt mööda lõhesid ning selle

liikumiskiirus on suur, siis vee puhastumist sellel teekonnal praktiliselt ei toimu. See tähendab,

et reostus jõuab maapinnalt kiiresti põhjavette. Selle tulemusel võib reostuda Suur Mõisaallikas,

mille kaudu jõuab reostus ka Ülemiste järve.

Keskkonnalahendused OÜ 21.01.2020 arvamuse (IV kd, tl 121-121p) koostajad ei nõustu P.

Sedmani seisukohaga, et Leerimäe tee 12 ja 12c kinnistud asuvad kaitsmata põhjaveega alal.

Maa-ameti geoportaali põhjavee kaitstuse kaardi (1:400 000 geoloogilised kaardid) järgi asuvad

nimetatud kinnistud nõrgalt kaitstud põhjaveega alal.

Ringkonnakohus märgib, et P. Sedman on tuginenud oluliselt täpsemale, geoloogilisele

baaskaardile mõõtkavaga 1:50 000, mille järgi asub Leerimäe tee 12c kinnistu kaitsmata

põhjaveega alal. Leerimäe tee 12c kinnistut puudutava ehitusgeoloogilise uurimistöö aruande

(Rakendusgeodeesia ja Ehitusgeoloogia Inseneribüroo OÜ 2018. a töö nr GE-2550; IV kd, tl

124-129p) järgi kuulub see maa-ala reostuse suhtes kaitsmata põhjaveega alade hulka. VeeS v.r

§ 2613 lg 3 p 1 järgi loetakse kaitsmata põhjaveega alaks karstialad ja alvarid ning ala, kus

põhjaveekihil lasub kuni kahe meetri paksune moreenikiht või kuni 20 meetri paksune liiva-

või kruusakiht. Sama sätestab ka 01.10.2019 jõustunud veeseaduse § 68 lg 3 p 1. Geoportaali

geoloogiliste kaartide (1:50 000 ja 1:400 000) pinnakatte geoloogia andmete kohaselt paikneb

planeeringuala Võrtsjärve alamkihistu glatsiogeensete setete alal ehk pinnakatte settetüübiks on

moreen. Ehitusgeoloogilise uuringu järgi asub muld murenenud lubjakivikihil, mille paksus on

0.65–1.30 m. Seega on pinnakatte paksus vähem kui 2 m ning VeeS definitsiooni järgi on

tegemist kaitsmata põhjaveega alaga. Ehitusgeoloogilise uuringu kohaselt on rohkelt kõva

mergli (suure savisisaldusega lubjakivi) vahekihte sisaldava murenenud lubjakivi kiht dreeniv

filtratsioonikoefitsendiga 1 m/24 h, mis on 10 korda suurem kui selle all paikneval lubjakivi

kihil. Seega ei saa õigeks pidada Keskkonnalahendused OÜ 21.01.2020 arvamuses esitatud

väidet, et merglirikka murenenud lubjakivi veejuhtivus on väga väike. Eelnevast järeldub, et

Leerimäe tee 12c kinnistu asub väga reostusohtlikul alal.

27. Leerimäe tee 12c asumine kaitsmata põhjaveega alal ei tähenda siiski, et 05.07.2017

otsusega kehtestatud sanitaarkaitseala piir oleks selgelt ebapiisav ning nimetatud kinnistule ei

tohiks mingil juhul ehitusõigust anda. Ringkonnakohus leidis 12.12.2018 otsuses haldusasjas

nr 3-17-1613, et sanitaarkaitseala piiri määramisel tuleb lähtuda tavalisest veepiirist. Kuna

sanitaarkaitseala piiri määramise otsus on DP menetluses eelhaldusaktiks, tuleb ka DP

3-17-2788

17(22)

menetluses lähtuda tavalisest veepiirist, mis jääb hoonestusalast enam kui 75 m kaugusele.

Seega ei ole õige ERL väide, justkui asuks DP kohane hoonestusala kõigest 52 m kaugusel

Ülemiste järvest. Ringkonnakohus ei pidanud 12.12.2018 otsuses eluliselt usutavaks, et

sanitaarkaitseala piiri nihutamine 2011. aastal rajatud piirdeaiani, mis annab kavandatava elamu

asukoha määramisel mõnevõrra suurema mänguruumi, võiks põhjustada Ülemiste järve

seisundi halvenemise ehk takistaks riigil täitmast veekogu seisundi parandamise kohustust

(VeeS v.r § 35). Samuti ei näinud ringkonnakohus põhjust arvata, et elamu rajamisega kaasneks

suurem koormus veepuhastusjaamale.

28. DP tehnovõrkude joonise järgi rajatakse trassid tee alla ehk paralleelselt järve veepiiriga

ning risti põhjavee liikumise suunaga. P. Sedman peab võimalikuks, et vee- ja

kanalisatsioonitorustike paigaldamisel lõhutakse senine looduslik vooluvõrgustik lubjakivis,

mis võib kaasa tuua selle, et katkeb Suure ja Väikese Mõisaallika side toitealaga ning allikad

jäävad kuivaks, samas kui vesi hakkab kogunema mujal. Ringkonnakohus märgib, et tegemist

on

siiski

vaid

oletustega.

Vee-

ja

kanalisatsioonitorustikku

ei

ehitata

allikate

ehituskeeluvööndisse (25 m) ning seega ei tulene õigusaktist takistust trasside rajamiseks.

Ehitusgeoloogilise uuringu põhjal ei ole põhjavee ülemine kiht setete väikese paksuse tõttu

välja kujunenud ning püsiv põhjavee tase on sügavamal aluspõhjalises lubjakivis. Põhjavesi

uurimistööde ajal puuraukudesse (5 puurauku sügavusega 2,5–4 m) ei ilmunud. Pole siiski

välistatud, et kavandatavate trasside lõikele võib jääda mõni põhjavee liikumise lõhe. Kuna aga

trassid rajatakse 1,2–1,8 m sügavusele ehk ei ulatu suuremas osas aluspõhja, siis ei saa

geoloogilise uuringu tulemusi arvestades iseäranis tõenäoliseks pidada, et trasside paigaldamise

käigus rikutakse olulisel määral allikaid toitvat vooluvõrgustikku, mille tulemusel jäävad

allikad toiteta.

29. Trasside rajamisel on võimalik viia avariide tekkimise oht miinimumini. Kolmandate

isikute esitatud Keskkonnalahendused OÜ 2018. a eksperthinnangu (II kd, tl 62-68) järgi on

Leerimäe tee 12c kinnistul kanalisatsiooniavarii tulemusena 24 tunni jooksul tekkida võiv

reostus umbes 1000 korda väiksem kui iga päev veehaarde sissevoolust tingituna paratamatult

järve lisanduv orgaanika ja toitainete hulk. Isegi kui K. Silla ja T. Silla elamu tegelik

reostuskoormus on mõnevõrra suurem kui hinnangus aluseks võetud ühepereelamu (2,5

inimesele vastava leibkonna) reostuskoormus, ei oleks sellegipoolest tegemist sedavõrd suure

koguse reoveega, et see võiks ka otse Ülemiste järve pumbatuna mõjutada selle seisundit mõne

reostusnäitaja osas. Kavandatavad trassid paiknevad Leerimäe tee 12c kinnistu idapiiril ehk

järvest ja allikatest võimalikult kaugel, jättes piisava puhverala reostuse hajumiseks. Kaebajate

ja P. Sedmani oletustel põhinevad väited ei veena ringkonnakohut selles, et ehitustegevusega

kaasneks oluline mõju keskkonnale. Kirjeldatud teoreetiliste ohuolukordade esinemise

tõenäosus pole suur. Isegi kui mõni neist peaks realiseeruma, ei kaasne sellega märkimisväärset

negatiivset tagajärge järve veekvaliteedile. Ettevaatuspõhimõttest ei tulene, et tegevuse peaks

keelama vähimagi keskkonnariski korral. Keskkonnariski tuleb kohaste ettevaatusmeetmete

võtmisega võimalikult suurel määral vähendada (KeÜS § 11 lg 1). Praegusel juhul on riske

vähendavateks meetmeteks eelkõige sanitaarkaitseala ja ehitustegevusele esitatavad täiendavad

keskkonnanõuded. Olukorras, kus pole põhjust eeldada ehitustegevuse olulist mõju Ülemiste

järve veekvaliteedile või allikatele ning riskid on mõistlikul määral maandatavad, ei ole alust

kavandatavat tegevust mitte lubada. K. S ja T. S on teiste Leerimäe tee 12 omanikega kokku

leppinud, et DP elluviimise käigus rajatakse kanalisatsioonitorustik ka mõisahooneni, kus

tekkinud reovesi on seni kogutud reoveemahutisse. Mahuti likvideerimise ja moodsa

kanalisatsioonitorustiku rajamisega kõrvaldatakse oluliselt suurem keskkonnarisk, kui võib

lähtuda kavandatavast ühepereelamust, ja seega on DP-l keskkonnale vaieldamatult ka

positiivne mõju. Arvestades, et keskkonnarisk on madal, võib öelda, et avalikud huvid ja

kolmandate isikute erahuvi on praegusel juhul tasakaalus. Vaidlusaluse DP kehtestamist ei ole

3-17-2788

18(22)

kohane võrrelda Tartu mnt juures sanitaarkaitseala vähendamisega, mis on küll avalikes

huvides, kuid samas on ka maanteel olulise keskkonnahäiringu tekkimise oht suurem.

30. Vastuseks ERL väitele, et halduskohus rikkus selgitamiskohustust, kui ei juhtinud kaebajate

tähelepanu vajadusele esitada oma väidete kinnituseks tõendeid, märgib ringkonnakohus

järgmist. Halduskohtu otsusest ei saa järeldada, et kaebus on jäänud rahuldamata just tõendite

puudumise tõttu. Halduskohus leidis, et olukorras, kus vastustaja on olemasolevate andmete

pinnalt adekvaatselt järeldanud ohu puudumist, ei saa kaebajad ilma mistahes tõendeid või

veenvaid põhjendusi esitamata DP kehtestamise otsust vaidlustada ettevaatusprintsiibile

tuginedes pelgalt argumendiga, et mõjude hindamine ei olnud piisav. 02.05.2018 otsuses

haldusasjas nr 3-17-1088 leidis ringkonnakohus, et ettevaatusprintsiip ja laiaulatuslik

juurdepääs õigusemõistmisele ei tähenda, et kaebaja võib esitada paljasõnalisi ja üldisi väiteid

keskkonnariskide esinemise kohta; riski esinemine peab olema usutav. Kaebajad leiavad, et

ehitustegevuse ebasoodne keskkonnamõju pole a priori välistatud, kuid ei ole suutnud

halduskohut ega ka ringkonnakohut veenda selles, et vastustaja seisukoht ohu puudumise kohta

on põhjendamatu ja ebaõige ning tugineb selgelt puudulikele andmetele.

31. Eespool märgitut arvestades leidis vastustaja õigesti, et kavandatava tegevusega ei kaasne

olulist keskkonnamõju KeHJS § 6 lg 1 ja lg 2 p 22 ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse

nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise

vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 13 p 1 järgi (DP seletuskirja p 5). Asjaolu, et vastustaja

seisukoht DP-s kavandatava tegevuse olulise mõju puudumisest keskkonnale ei tuginenud

mistahes täiendavale analüüsile, ei väära selle õigsust. Ringkonnakohus nõustub esimese astme

kohtuga, et kahele kinnistule ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumiseks vajalike trasside

rajamist ei ole alust pidada olulise keskkonnamõjuga taristu rajamiseks osundatud õigusaktide

tähenduses. Samuti on põhjendamatu kaebajate seisukoht, et vaidlustatud DP näol on tegemist

veemajanduse valdkonnas koostatava strateegilise planeerimisdokumendiga KeHJS § 33 lg 1 p

1 tähenduses.

32. KSH korraldamise vajadust ei tulenenud ka KeHJS § 33 lg 2 p-st 1 seoses sellega, et DP-s

ei ole ette nähtud Hiiemäe ja Leerimäe teid ühendava kergliiklustee paiknemist Leerimäe tee

12 kinnistul. Halduskohus on õigesti märkinud, et Rae Vallavolikogu 21.05.2013 otsusega nr

462 kehtestatud ÜP-ga ei ole tee täpset asukohta paika pandud ning ÜP ei välista kergliiklustee

rajamist tulevikus läbi ÜP järgi perspektiivse elamumaa otstarbega Hiiemäe tee 1a kinnistu,

nagu on otstarbekaks peetud vaidlustatud DP-s. Ringkonnakohus märgib lisaks, et kõnealuse

tee asukoha muutmine ei ole käsitatav ÜP põhilahenduse muutmisena (PlanS v.r § 9 lg 7) ning

selle puhul pole alust rääkida ka olulisest keskkonnamõjust, mis eeldaks KSH korraldamist (vt

KeHJS eelnõu (481 SE) seletuskiri, lk 38; KeHJS muutmise ning sellega seoses teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (800 SE) seletuskiri, lk 37-38).

33. DP seletuskirja p-s 5.2 on sätestatud ehitusaegsete lokaalsete mõjude leevendamise

meetmed planeeringualal, sh meetmed Ülemiste järve veehaarde kaitseks. ERL märgib, et

tegemist on samade tingimustega, mis esinevad ka muudes Rae vallas kehtestatud DP-des, s.o

vaidlustatud DP-s pole toodud Ülemiste järve vahetu lähedusega seotud tingimusi. Samas ei

nähtu ringkonnakohtule, et praegused keskkonnatingimused oleks selgelt ebapiisavad ning ka

kaebajad pole nimetanud täiendavaid tingimusi, mis kindlasti oleks tulnud DP-s sätestada.

34. AS Maves töös nr 17056 märgiti, et alale, mis jääb senise (90 m) ja kehtestatava (ajaloolist

piiri järgiva) sanitaarkaitseala piiride vahele, seatakse servituut AS-i Tallinna Vesi kasuks.

Puudub vaidlus, et AS Tallinna Vesi on DP kooskõlastanud, kuid servituuti pole seatud.

Kaebajad on välja toonud, et DP põhijoonis ei kajasta servituudi seadmise vajadust.

3-17-2788

19(22)

Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda servituudi seadmata jätmine ja selle DP põhijoonisel

kajastamata jätmine DP-d õigusvastaseks.

35. DP seletuskirja p 4.1.3 järgi juhitakse sademevesi katuselt haljasalale ning immutatakse

kinnistul või kogutakse ja taaskasutatakse elamu veevarustuses. Kaebajate arvates on see DP

tingimus vastuolus Vabariigi Valitsuse määruse nr 99 § 7 lg-ga 1, mis sätestas, et heit- ja

sademevee pinnasesse juhtimine ei ole lubatud veehaarde sanitaarkaitsealal või hooldusalal ja

lähemal kui 50 m sanitaarkaitseala või hooldusala välispiirist ning lähemal kui 50 m

veehaardest, millel puudub sanitaarkaitseala või hooldusala, või joogivee tarbeks kasutatavast

salvkaevust. Määrus nr 99 oli kehtestatud VeeS v.r § 24 alusel, mis reguleerib vee kaitsmist

reo- ja heitveega reostamise eest. VeeS v.r § 24 lg 2 sätestas, et Vabariigi Valitsus kehtestab

reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise nõuded ja piirmäärad ning

nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed. Kehtestatud nõuded sõltuvad reoveekogumisalal

tekkivast reostuskoormusest ning veekogu seisundiklassist. Kui reoveekogumisala käesoleva

seaduse tähenduses puudub, sõltuvad nõuded reoveepuhasti reostuskoormusest ning veekogu

seisundiklassist. Nimetatud sättest järeldub, et määrus nr 99 reguleerib reoveekogumisalal

tekkinud reovee puhastamist ning heit- ja sademevee suublasse juhtimist. Reoveekogumisala

on VeeS v.r § 2 p 22 järgi ala, kus on piisavalt elanikke või majandustegevust reovee

ühiskanalisatsiooni kaudu reoveepuhastisse kogumiseks või heitvee suublasse juhtimiseks.

Sademevesi on VeeS v.r § 2 p 31 kohaselt sademetena langenud ning ehitiste, sealhulgas

kraavide kaudu kogutav ja ärajuhitav vesi. Eelnevat arvestades leidis halduskohus õigesti, et

määruse nr 99 § 7 lg-s 1 peeti silmas suuremalt alalt ehitiste (drenaažid, rentslid, kraavid jms)

kaudu kogutud ning ära juhitud vee pinnasesse immutamist, mitte ühe kinnistu piires tekkinud

sademevee pinnasesse immutamist.

36. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja pole rikkunud PlanS v.r § 10 lg 61 p-st 4 tulenevat

keeldu. Viidatud sätte kohaselt ei olnud lubatud anda DP koostamist või selle tellimist üle DP

koostamisest huvitatud isikule, kui planeering koostatakse ranna või kalda piiranguvööndis

looduskaitseseaduse tähenduses. DP koostamise tellijaks on 07.04.2014 lepingu (II kd, tl 172-

174p) järgi Rae vald. Kaebajate väide, et de facto tellis DP koostamise T. S, on alusetu.

37. ERL arvates oleks tulnud pärast allikate kandmist DP joonisele see uuesti AS-iga Tallinna

Vesi ja muude võimalike isikutega uuesti kooskõlastada. Arvestades, et DP kohaselt on ehitised

kavandatud väljapoole 27.07.2009 kehtestatud sanitaarkaitseala piire ning allikate joonisele

kandmise järel selles osas midagi ei muutunud, ei ole ringkonnakohtule äratuntav vajadus

kooskõlastada DP uuesti AS-iga Tallinna Vesi või muude isikutega, keda kaebaja pole

nimetanud.

38. Halduskohus on analüüsinud kaebajate etteheiteid DP väidetavatele puudustele seoses

trasside kauguse määramisega naaberkinnistust, tee teenindusmaa jätmisega ja vareme saatuse

määramisega. Tegemist ei olnud küsimustega, mida DP-s oleks kindlasti pidanud käsitlema ehk

mille lahendamata jätmine tingiks DP õigusvastasuse. Põhjendamatud on ka kaebajate väited

seoses DP joonisel piirangualade ja hoone mahu väidetavalt eksitava kajastamisega. Ühestki

õigusaktist ei tulene, et DP joonisele ei tohiks kanda ranna või kalda ehituskeeluvööndi piiri

(looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 1 p 4), kui vastaval veekogul on ka sanitaarkaitseala. DP

joonisel on kajastatud kavandatavate hoonete ligikaudne paigutus ja ehitusalune pind; hoonete

lubatavad parameetrid on toodud DP seletuskirja p-s 3.3 (pos 2) ning need on piisavad, et

huvitatud isik saaks ettekujutuse kavandatavatest hoonetest.

39. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et rikutud pole kaebajate õigust olla ära kuulatud.

Leerimäe tee 12 DP 21.09.–04.10.2015 toimunud avaliku väljapaneku käigus oli igaühel

võimalik esitada oma seisukohti ja vastuväiteid. M.A esitas 02.10.2015 oma vastuväited (I kd,

3-17-2788

20(22)

tl 24-27p), millele Rae Vallavalitsus vastas 29.10.2015 kirjaga (I kd, tl 28-30p). M.A

ettepanekuid osaliselt arvesse võttes täiendas vastustaja DP seletuskirja (I kd, tl 31-40;

täiendused on tähistatud punasega). 26.01.2016 toimus Harju maavalitsuses Leerimäe tee 12

DP avalikul väljapanekul arvestamata jäetud vastuväidete arutelu (protokoll – I kd, tl 47-47p),

mille käigus ei jõudnud pooled kokkuleppele. Kaebaja esitas 09.02.2016 Harju Maavalitsusele

oma vastuväited (I kd, tl 51-55p). Harju maavanem asus järelevalvemenetluse tulemusel

seisukohale, et DP koostamisel ei ole rikutud õigusaktist tulenevaid nõudeid, mistõttu andis

maavanem DP-le oma heakskiidu (Harju maavalitsuse 18.10.2017 kiri – I kd, tl 178-183). Seega

sai M.A esitada oma vastuväited ning neid analüüsisid nii vastustaja kui ka maavanem. Asjaolu,

et pärast kaebaja vastuväidete esitamist muudeti sanitaarkaitseala piiri, ei muutnud DP

lahendust, mistõttu poleks see asjaolu saanud mõjutada ka maavanema järelevalvemenetluse

tulemust.

ERL esitas Rae Vallavalitsusele 27.10.2017 taotluse tema kaasamiseks Leerimäe tee 12 DP

menetlusse (II kd, tl 164-165). Rae Vallavalitsus vastas taotlusele 23.11.2017 kirjaga (I kd, tl

223-224), milles märkis, et kuna ERL ei esitanud DP avaliku väljapaneku ajal ettepanekuid ega

vastuväiteid, ei ole teda võimalik DP menetlusse kaasata. Puudub vaidlus, et ERL ei kuulunud

PlanS v.r § 16 lg-s 4 loetletud puudutatud isikute hulka, kelle vastustaja oleks pidanud kindlasti

DP koostamise menetlusse kaasama. PlanS v.r § 16 lg 8 kohaselt võis planeeringu koostamise

ajal iga isik esitada ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kohta. Planeeringu koostamine on

planeeringu algatamisele järgnev planeerimismenetluse etapp, mille lõppedes teeb kohalik

omavalitsus otsuse planeeringu vastuvõtmise kohta (Riigikohtu 18.02.2002 otsus nr 3-3-1-8-

02, p-d 2 ja 9; 19.04.2007 otsus nr 3-3-1-12-07, p 18). Asja materjalidest ei nähtu, et ERL oleks

DP koostamise või DP vastuvõtmisele järgnenud avaliku arutelu käigus esitanud

planeeringulahenduse kohta ettepanekuid või vastuväiteid. Seadusest ei tulenenud alust ERL

DP menetlusse kaasamiseks ja ära kuulamiseks pärast nimetatud etappide läbimist. DP

kehtestamiseks korraldatakse avalik menetlus selleks, et iga huvitatud isik saaks soovi korral

menetluses osaleda. Selleks oligi PlanS v.r § 16 lg-s 8 sätestatud ettepanekute ja vastuväidete

esitamise võimalus ning avaliku väljapaneku ja arutelu korraldamine. Üldsuse esindajad ei saa

eeldada, et pärast kaasarääkimiseks antud aja möödumist saavad nad suvalisel hetkel taotleda

enda kaasamist DP menetlusse. Pealegi tooks sellise võimaluse andmine kaasa DP menetluse

venimise ning ei oleks kooskõlas haldusmenetluse seaduse § 5 lg-st 2 tulenevate põhimõtetega.

40. Asjaolust, et ajal (2006. a), kui M.A soetas Leerimäe tee 12b kinnistu eesmärgiga ehitada

sinna elamu, ei olnud ette nähtud Leerimäe tee 12 kinnistu osa, mis praegu kannab nime

Leerimäe tee 12c, hoonestamist, ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et kõnealusele

kinnistu osale kunagi midagi ei ehitata. Leerimäe tee 12 kinnistu sihtotstarve oli juba varem

elamumaa (sh Rae valla ÜP-s) ning sanitaarkaitseala ulatumine kinnistule ei välistanud kinnistu

täiendavat hoonestamist; sanitaarkaitseala piiri muutmisega loodi üksnes paremad tingimused

hoonestusala paigutamiseks. LKS § 37 lg 3 kohaselt ei ole ranna või kalda piiranguvööndis

keelatud elamu ehitamine. Rae Vallavalitse 22.06.2004 korraldusega nr 970 kinnitatud

lähtetingimuste Leerimäe tee 10 kinnistu teise osa DP koostamiseks (I kd, tl 184p-185p) p-s 4.3

sätestatud nõudest („Planeeringus mitte ette näha tiheasustusalana hoonestamist Ülemiste järve

piiranguvööndis“) ei saanud teha lõplikke järeldusi kõnealuse planeeringuga hõlmatud alast

väljapoole jäävate kinnistute kohta. Maa-ameti ja Keskkonnaameti 2012. a kirjades (kaebuse

lisad 31–34; I kd, tl 190-193) ei ole kinnitatud kaldajoone/veepiiri muutmist põhikaardil ja

sellest tulenevalt sanitaarkaitseala piiri muutmist, vaid üksnes mööndud sellist võimalust.

Sanitaarkaitseala piiri korrigeerimisest teavitas Keskkonnaamet alles 25.01.2016 kirjas (I kd, tl

48-50) ehk vaidlusaluse DP menetluse ajal.

M.A leidis oma 02.10.2015 vastuväidetes (p 4), et DP-s tuleks krundi hoonestusala täpsemalt

määratleda, arvestades, et see hõlmab ligi 3000 m2. Rae Vallavalitsus märkis oma 29.10.2015

3-17-2788

21(22)

kirjas (p 4), et hoonestusala on tuleohutusnormidest lähtudes kavandatud 5 m kaugusele

kinnistu piiridest. DP-s on illustreerivalt kajastatud hoonete võimalik paiknemine

hoonestusalas; hoonete lõplik asukoht määratakse ehitusprojekti koostamisel. DP seletuskirja p

3.3 järgi on Leerimäe tee 12c kinnistule (pos 2) lubatud ehitada kuni 3 hoonet, sh 2 abihoonet;

hoonete suurim lubatud ehitisealune pindala on 570 m2; elamu võib olla kuni kahekorruseline

ja kuni 8 m kõrgune ning abihooned ühekorruselised ja kuni 5 m kõrgused. DP seletuskirja p

3.4 järgi võib krundil maapinda tõsta kuni 0,5 m (abs.h = max 39.50 m), sokli kõrgus võib olla

kuni 1,1 m maapinnast (abs.h = max 40.60 m) ning räästa kõrgus viilkatusel kuni 5 m

maapinnast (abs.h = max 44.50 m). Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebaja oleks

haldusmenetluses (pärast DP seletuskirja täiendamist) esitanud konkreetseid vastuväiteid

nendele näitajatele. 26.01.2016 arutelul tõi kaebaja DP suurima probleemina välja asjaolu, et

planeeringulahenduses on lähtutud sanitaarkaitseala ebaõigest piirist ning nentis ka 09.02.2016

vastuväidetes, et kuna kõnealuse probleemi tõttu pole planeeringu edasine menetlemine

võimalik, ei ole tema muudel vastuväidetel enam erilist tähtsust. Kaebaja vastuväidetest ja

ettepanekutest, mis puudutavad peamiselt DP väidetavaid vastuolusid õigusaktidega, ei selgu,

kuidas riivab üks või teine konkreetne DP tingimus tema subjektiivseid õigusi. Sellest

tulenevalt ei saa vastustajale ette heita, et ta ei kaalunud põhjalikumalt M.A ja kolmandate

isikute põrkuvaid huvisid.

Asjaolu, et DP realiseerimine mõjutab M.A kinnistult avanevat vaadet ning tema kinnistu

väärtus tõenäoliselt väheneb, ei anna M.Ale õigust keelata Leerimäe tee 12c kinnistu

hoonestamist ega nõuda hoonete paigutamist ja muude parameetrite määramist talle sobivaimal

moel. Kaebaja soov säilitada piiramatu vaade ei ole kaalukam kui kolmandate isikute õigus

neile kuuluvat elamumaa krunti hoonestada. M.A väide, et Leerimäe tee 12c kinnistu

hoonestamise tulemusel võetakse temalt ära igasugune vaade, on liialdatud. DP-ga kavandatav

elamu ja abihooned saavad piirata kaebaja kinnistult avanevat vaadet eelkõige ühes suunas ehk

järve suunas. Arvestada tuleks ka seda, et M.Ale kuuluva Leerimäe tee 12b kinnistu pind asub

Leerimäe tee 12c kinnistust märgatavalt (kuni 2 m) kõrgemal, mistõttu rajati ka kinnistute piirile

tugimüür, et vältida sademevete valgumist naaberkinnistule. M.A elamu kõrgus on ehitisregistri

järgi 9 m. Isegi kui Leerimäe tee 12c kinnistul tõstetakse maapinda kuni 0,5 m võrra, siis jääb

kavandatav elamu M.A elamust nii sokli kui ka katuse kõrguse poolest madalamale. ERI

Kinnisvara eksperthinnangu (III kd, tl 45-62) lk 31 toodud joonise järgi on M.A elamu kõrgus

50,45 m merepinnast, kavandataval hoonel aga 47,50 m, s.o kõrguste vahe on ligi 3 m.

Menetluskulud

41. HKMS § 108 lg 12 järgi kohaldatakse menetluskulude jaotusele tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) §-des 173 ja 175 sätestatut. TsMS § 173 lg 4 kolmandast lausest tuleneb, et

kui menetluskulud jäävad ühiselt mitme menetlusosalise kanda, tuleb lahendis märkida, kas nad

vastutavad osa- või solidaarvõlgnikena. Osavõlgnikud peavad täitma sama osadeks jagatava

kohustuse reeglina võrdsetes osades (võlaõigusseaduse (VÕS) § 63 lg 1), solidaarvõlgnike

puhul aga võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt

ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65 lg 1).

Halduskohus mõistis kaebajatelt solidaarselt välja T. S kasuks menetluskulu 4400 eurot. See

tähendab, et T. S võib nõuda kogu summa tasumist näiteks kas ERL-lt või M.Alt. Kuna

omavahelistes suhetes peavad solidaarvõlgnikud täitma kohustuse võrdsetes osades, kui ei ole

teisiti määratud (VÕS § 69 lg 1), siis sellisel juhul tekib kogu menetluskulu tasunud kaebajal

2200 euro suurune tagasinõue teise kaebaja vastu (VÕS § 69 lg 1).

ERL on vaidlustanud kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmise solidaarselt ERL-lt ja

M.Alt. ERL märgib, et ehkki kaebajad esitasid halduskohtus ühiseid menetlusdokumente, oleks

3-17-2788

22(22)

kohus pidanud menetluskulude jaotuse üle otsustamisel arvestama asjaoluga, et ERL on

mittetulunduslik keskkonnaorganisatsioon, kes seisab avalike huvide eest. ERL osundab, et

Århusi konventsiooni järgi tuleb tagada, et keskkonnaasjades ei oleks kohtumenetlus selles

osalemist takistavalt kallis.

Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul peaks kaebajatelt menetluskulude väljamõistmisel

eristama, milliste huvide kaitseks on konkreetne kaebaja kohtusse pöördunud: kui ERL on

esitanud kaebuse avalike huvide kaitseks, siis M.A kaitseb eelkõige oma subjektiivseid õigusi.

Kaebused polnud seega täies ulatuses kattuvad. Sellises olukorras on mõistlikum mõista

menetluskulud kummaltki kaebajalt välja kindla summana, s.o kaebajad vastutaksid kohustuse

täitmise eest osavõlgnikena.

Ringkonnakohus ei näe siiski alust ERL kanda jäävate menetluskulude summat vähendada.

2200 eurot ei ole sedavõrd suur summa, et pidada selle väljamõistmist mittetulundusühingust

keskkonnaorganisatsioonilt

automaatselt

Århusi

konventsiooniga

vastuolus

olevaks.

Kaebajatelt välja mõistetud summa ei ole vaidluse mahtu ja keerukust arvestades ülemäära suur.

Kaebajate kulud olid kokku oluliselt suuremad: ERL taotles esimese astme kohtus 3742,50 euro

suuruse ning M.A 11 712,40 euro suuruse menetluskulu väljamõistmist. Ringkonnakohtu

hinnangul on õiglane, et ERL kolmanda isiku menetluskulude ühe põhjustajana kannab oma

osa viimase põhjendatud ja vajalikest kuludest.

Eelneva põhjal muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 2 selliselt, et

kummaltki kaebajalt mõistetakse T. S menetluskulude katteks välja 2200 eurot.

42. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebajate apellatsioonkaebused ei kuulu põhiosas rahuldamisele, jäävad menetluskulud

kaebajate

kanda.

Vastustaja

pole

ringkonnakohtule

menetluskulude

nimekirja

ja

kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel

tema enda kanda.

Kolmandate isikute K. S ja T. S menetluskulud on kandnud T. S, kes taotleb

apellatsioonimenetluses 1944 euro suuruse menetluskulu hüvitamist. T. S menetluskulud

koosnevad 216 euro suurusest dokumentaalse tõendi (asjatundja arvamuse) saamise kulust ja

1728 euro suurusest õigusabikulust. Kolmandate isikute esindajal on õigusteenuse osutamisele

kulunud 12 tundi, sh kohtuistungiks ettevalmistamisele ja kohtuistungil osalemisele 4 tundi.

Kolmandate isikute menetluskulud ei ületa nende esimeses kohtuastmes kantud kulusid ning

on ringkonnakohtu hinnangul vaidluse mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud ja vajalikud.

Sellises suuruses menetluskulu hüvitamist ei saa pidada kaebajate edasikaebeõigust takistavaks.

Kuna kolmandate isikute esitatud dokumentaalne tõend on esitatud vastuseks ERL esitatud P.

Sedmani arvamusele, tuleb 216 euro suurune asjatundja arvamuse saamise kulu jätta ERL

kanda. Muus osas pole võimalik eristada, kui suur osa T. S kuludest on seotud ühe või teise

kaebaja apellatsioonkaebusega, kuivõrd kaebajad on esitanud sarnaseid väiteid ning M.A on

ühtlasi nõustunud ERL väidetega. Seega tuleb T. S õigusabikulud (1728 eurot) kanda kaebajatel

võrdsetes osades. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et T. Silla menetluskulu tuleb

kaebajatelt välja mõista selliselt, et M.Alt tuleb T. S kasuks välja mõista 864 (1728÷2) eurot

ning ERL-lt 1080 ((1728÷2)+216) eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)