2-19-3904/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

09.03.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-3904

Kohtuasi

UAB V&D group avaldus Osaühingule Banfi

Baltic

(likvideerimisel)

ajutise

halduri

nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.07.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

UAB V&D group määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Võlausaldaja UAB V&D group (Leedu Vabariigi

registrikood 302698756), esindaja vandeadvokaat

Hillar Villers

Võlgnik Osaühing Banfi Baltic (likvideerimisel,

registrikood 10643168), esindaja vandeadvokaat

Yulia Zaitseva

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 12.07.2019 määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebemenetluse kulud UAB V&D group kanda.

4. Mõista UAB V&D groupilt Osaühing Banfi Baltic (likvideerimisel) välja

menetluskulude hüvitis 585 eurot.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas (resolutsiooni p-d 3 ja 4). Muus osas ei ole kohtumäärus vaidlustatav.

Asjaolud ja võlausaldaja avaldus

1. UAB V&D group (võlausaldaja) esitas 14.03.2019 Harju Maakohtule avalduse Osaühingule

Banfi Baltic (likvideerimisel, võlgnik) ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti

väljakuulutamiseks.

Võlausaldaja sõlmis müüjana ja võlgnik ostjana 04.07.2017 lepingu nr 80-2017 selle p-s 1.1

nimetatud kaupade müümiseks. 05.07.2017 tarnis võlausaldaja võlgniku korraldusel kaubad

Company Algimed Ltd.-le Valgevenesse Minskisse ja samal kuupäeval edastas võlgnikule

arve-saatelehe nr 1855, paludes kauba eest tasuda 94 415,27 eurot hiljemalt 03.10.2017.

Võlgnik arvet tähtaegselt ei tasunud ning pärast korduvaid meeldetuletusi tasus 6 415,27 eurot

13.10.2017 ja 5 300 eurot 19.10.2017, s.t tasumata jäi 82 700 eurot (viiviseta). Ülejäänud võlg

jäi meeldetuletustest ja pretensiooni esitamisest sõltumata tasumata. 2018. aasta veebruaris

toimunud telefonivestlustes lubas võlgnik arve lähiajal tasuda, kuid ei teinud seda. Sama kordus

2018. aasta juulis. Seevastu oli samade kaupade eest Company Algimed Ltd. 19.09.2017

tasunud võlgnikule 94 604,1 eurot.

13.11.2018 avaldati Ametlikes Teadaannetes võlgniku likvideerimismenetluse teade ning

08.02.2019 esitas võlausaldaja võlgniku likvideerimismenetluses nõudeavalduse ja

pankrotihoiatuse. 25.02.2019 esitas võlgnik nõudeavaldusele vastuväite, mille kohaselt ei ole

tema võlausaldajaga lepingut sõlminud ja kaupu saanud. Kõnealune vastuväide oli vale.

Kinnistusraamatu andmetel ei olnud võlgnikul kinnistuid. Samuti ei olnud võlgnikul

äriregistrile esitatud 2017. aasta majandusaasta aruande kohaselt põhivara. 2018. aasta

majandusaasta aruannet võlgnik registrile ei esitanud. Likvideerimismenetluse toimumise tõttu

ei olnud võlgnikul majandustegevust.

Vastuseks võlgniku vastuväidetele märkis võlausaldaja järgmist. Asjaolu, et vaidluste

lahendamiseks valisid pooled Valgevene Kaubandus- ja Tööstuskoja juures asuva

rahvusvahelise arbitraažikohtu, ei olnud ebatavaline. Kui isikud asuvad eri riikides valitakse

tihti vaidluste lahendamise kohaks kolmandas riigis tegutsev arbitraažikohus. Pealegi asus

Valgevenes kauba lõppsaaja. Teooria raamatupidaja eksimusest kahe makse tegemisel ei olnud

eluliselt usutav. Võlgnik tegi võlausaldajale kaks makset 2017. aastal, aga raha tagastamise

nõude väidetava eksliku tasumise kohta esitas võlausaldajale alles 19.04.2019. Pealegi viitas

raamatupidaja maksetel vaidlusalusele lepingule. Võlgnik teenis tehingutega 188,83 eurot,

mitte 150 eurot. On võlgniku enda otsustada, missuguse kasumimarginaaliga ta tehinguid teeb.

Võlgniku seisukoht

2. Võlgnik vaidles avaldusele vastu. Pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei olnud selge. Selle

olemasolu kindlakstegemine eeldas asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist

mahus, mis väljus pankrotimenetluse raamest.

Võlausaldajal ei olnud võlgniku vastu nõuet. Võlgnik ei sõlminud võlausaldajaga lepingut

nr 80-217 lepingus märgitud kaupade soetamiseks, ei saanud kõnealuse lepingu alusel

võlausaldajalt kaupu ja ei andnud korraldust saata kaup Valgevenesse.

Juhatuse liikme allkiri lepingul oli võltsitud. Tegu oli copy-paste meetodil arvuti abil tehtud

allkirjaga. Lepingu kohaselt tuli kaubad tarnida 30 kalendripäeva jooksul alates ettemaksu

kuupäevast või 60 päeva jooksul alates spetsifikatsiooni allkirjastamisest, kuid võlgnik

võlausaldajale ettemaksu ei teinud. Lepingu tõepärasust vähendas ka asjaolu, et selles oli

kohtualluvuse kokkulepe Valgevene Kaubandus- ja Tööstuskoja juures asuva rahvusvahelise

arbitraažikohtu kasuks olukorras, kus leping sõlmiti Eestis ja Leedus resideeruvate äriühingute

vahel. Company Algimed Ltd.-l puudus vajadus mistahes vahendaja kaasamiseks tehingusse,

kuivõrd võlausaldajal oli Valgevenes filiaal ja võlgnikul ei olnud vajadust olla tehingusse

kaasatud ca 150 euro pärast. See ei olnud majanduslikult otstarbekas. Registrikaartidest nähtus,

et võlausaldaja ja kauba väidetav kättesaaja olid omavahel tihedalt seotud.

Kahe võlgniku poolt võlausaldajale teostatud maksete näol oli tegu raamatupidaja eksimusega

ja neid summasid nõuti tagasi. Võla teemadel võlausaldaja võlgnikuga telefoni teel ei suhelnud.

Maakohtu määrus

3. Maakohus jättis ajutise pankrotihalduri nimetamata ja lõpetas menetluse. Menetluskulud

jättis kohus võlausaldaja kanda ja mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja 1 072,5 euro

suuruse menetluskulude hüvitise. Ühtlasi märkis kohus, et ei arvesta asja lahendamisel

võlausaldaja 09.07.2019 menetlusdokumendis esile toodud uute asjaoludega.

Pankrotiavalduse aluseks peab olema selge nõue. Nii on PankrS § 15 lg 3 p 1, mis sätestab, et

kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik

vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada

väljaspool pankrotimenetlust, suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja

pankroti

väljakuulutamise

menetluses

ei

toimuks

sisulise

vaidluse

lahendamist

pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist.

Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15

lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust

ei toimu ja menetlus lõpeb.

Võlausaldaja ja võlgnik vaidlesid selle üle, kas nad sõlmisid lepingu nr 80-217 ja lepingu

nr 29-06-CA17, kas pooled pidasid eelnevalt lepingute sõlmimiseks lepingueelseid

läbirääkimisi, kas võlgnik tellis võlausaldajalt kaupa, kas võlgniku juhatuse liikme QQ allkiri

lepingul nr 80-2017 ja lepingul nr 29-06-CA17 oli võltsitud, kas lepingud olid näilikud, kas

võlgnik sai kauba kätte või kas võlgnik andis võlausaldajale korralduse tarnida kaup

kolmandale isikule Valgevenesse.

Vaidlusaluses asjas ületaks pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste

asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on

võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Nõue on ebaselge. Nõuet tuleb tõendada

hagimenetluses.

Kuigi võlausaldaja nõude suurus võis ületada PankrS § 15 lg 3 p-s 3 märgitud nõude suurust,

ei olnud ainuüksi sellel põhjusel võlgnikule ajutise halduri nimetamine põhjendatud. Kuna

võlgnik vaidles võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu, ei olnud vajalik kontrollida võlgniku

maksejõuetust.

Menetluskulud tuli PankrS § 15 lg 6 alusel jätta pankrotiavalduse esitaja kanda. Võlgniku

põhjendatud menetluskulude suurus oli 1 072,5 eurot (8,25 tundi x 130 eurot/tund).

Võlausaldaja esitas 09.07.2019 seisukoha hilinenult, kuivõrd kohus määras kirjalikus

menetluses 04.06.2019 lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamise tähtajaks

14.07.2019 ning nendele vastuse esitamise tähtajaks 28.06.2019. Tuginedes TsMS § 331 lg-le 1

jättis kohus 09.07.2019 menetlusdokumendi tähelepanuta.

Määruskaebus

4. Võlausaldaja esitas maakohtu määrusele kaebuse, milles palus määrus tühistada ja teha uus

määrus, millega nimetada võlgnikule ajutine pankrotihaldur või saata asi tagasi esimese astme

kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus võlausaldaja jätta võlgniku kanda.

Määrus ei olnud seaduslik ja põhjendatud. Võlausaldaja nõue oli selge. Võlausaldaja esitas

nõude tõendamiseks tõendid, millest nähtuvalt täitis võlausaldaja oma kohustused võlgniku ees,

kuid võlgnik jättis enda kohustused osaliselt täitmata. Seetõttu oli võlausaldajal võlgniku vastu

82 700 euro suurune nõue. Võlgnik oma vastuväidete tõendamiseks ühtegi tõendit ei esitanud,

kuigi tal oli see kohustus. Tegu oli otsitud ja sisutute vastuväidetega. Võlgnik soovis

vabatahtliku likvideerimismenetluse kaudu vabaneda kohustustest. Seega tugines maakohus

ühekülgselt võlgniku tõendamata vastuväidetele, jättes arvestamata võlausaldaja esitatud

tõendid.

Maakohus tuvastas juba võlausaldaja avalduse menetlusse võtmisel, et võlausaldajal on nõue

võlgniku vastu ning võlausaldaja põhistas võlgniku maksejõuetuse. Maakohus jättis

põhjendamata, missugustele võlgniku vastuväidetele, põhjendustele ja tõenditele tuginedes

jättis kohus ajutise halduri nimetamata.

Vastavalt Riigikohtu praktikale on kohtul kohustus kuulutada välja juriidilise isiku pankrot ka

juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue ei ole selge (Riigikohtu

10.06.2014 määrus asjas nr 3-2-1-60-14, p 16). Kohus jättis selle tähelepanuta.

Ekslik oli kohtu seisukoht, et kuna võlgnik on võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu

vaielnud, ei ole vaja kontrollida võlgniku maksejõuetust. Pankroti väljakuulutamine toimub

hagita menetluses, milles kohaldub uurimispõhimõte. Seega oleks kohus pidanud kontrollima

võlgniku maksejõulisust isegi siis, kui võlgnik oleks hüpoteetiliselt põhjendatult võlausaldaja

nõudele vastu vaielnud.

Edasine menetluse käik

5. Võlgnik palus jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Kohus

tuvastas õigesti, et võlausaldaja nõue ei olnud selge, mistõttu ei saanud ajutist haldurit nimetada.

6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5

alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu

määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Määruskaebusest nähtuvalt ei vaidlustanud võlausaldaja maakohtu määrust osas, milles kohus

jättis asja lahendamisel arvestamata võlausaldaja 09.07.2019 menetlusdokumendis esile toodud

uute asjaoludega. Võlgnik määruskaebust ei esitanud. Viidatud osas on maakohtu määrus

jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust ülejäänud osas.

Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud osas maakohtu määruse põhjendustega ja tuginedes

TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks määruskaebuse esitaja väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

Kui võlausaldaja on kohtule esitanud pankrotiavalduse, keeldub kohus PankrS § 14 alusel selle

menetlusse võtmisest, kui võlausaldaja pankrotiavaldusest ei selgu, et avalduse esitajal on nõue

võlgniku vastu (lg 1 p 1), võlausaldaja pankrotiavalduses ei ole põhistatud võlgniku

maksejõuetust (lg 1 p 2), esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused

(lg 1 p 3), võlausaldaja pankrotiavaldus põhineb nõudel, mille suhtes kehtib saneerimiskava või

võlgade ümberkujundamise kava (lg 1 p 4). Seega hindab kohus pankrotiavalduse menetlusse

võtmisel avalduse potentsiaali peamiselt võlausaldaja esitatud andmete ja tõendite alusel.

Kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud, otsustab kohus kümne päeva jooksul ajutise halduri

nimetamise, tehes selle kohta määruse. Kui ajutise halduri nimetamine tuleb otsustada

eelistungil, otsustab kohus kümne päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest istungi toimumise

aja ja edastab kutsed. Sellisel juhul otsustab kohus ajutise halduri nimetamise 20 päeva jooksul

pankrotiavalduse saamisest (PankrS § 15 lg 1). Kusjuures kohus, kellele võlausaldaja on

esitanud

pankrotiavalduse,

korraldab

pankrotiavalduse

kättetoimetamise

võlgnikule

(PankrS § 12 lg 1) ja võlgnik võib võlausaldaja pankrotiavalduse kohta kuni eelistungini esitada

vastuväite (PankrS § 12 lg 2).

Seega on ajutise halduri nimetamise ajaks kohtul rohkem informatsiooni nii võlausaldaja nõude

kui võlgniku võimaliku maksejõuetuse kohta ning kohus võib selles etapis leida, et hoolimata

avalduse esialgsest perspektiivikusest, on ilmnenud, et esinevad PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud

alused ajutise halduri nimetamata jätmiseks näiteks põhjusel, et võlgnik vaidleb nõudele

põhjendatult vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust

(PankrS § 15 lg 3 p 1).

Maakohus leidis põhjendatult, et võlgnik on võlausaldaja nõude osas kohtu ette toonud sellised

vastuväited, mis annavad aluse jätta ajutine haldur nimetamata. Seejuures tõi maakohus

vaidlustatud lahendis need selgelt ka välja, n.o pooled ei sõlminud lepingut nr 80-217 ja

lepingut nr 29-06-CA17, pooled ei pidanud eelnevalt lepingute sõlmimiseks lepingueelseid

läbirääkimisi, võlgnik ei tellinud võlausaldajalt kaupa, võlgniku juhatuse liikme QQ allkiri

lepingul nr 80-2017 ja lepingul nr 29-06-CA17 oli võltsitud, lepingud olid näilikud, võlgnik ei

saanud kaupa kätte ja ei andnud võlausaldajale korraldust tarnida kaup kolmandale isikule

Valgevenesse.

Suurem osa kostja väidetest baseerusid negatiivsetel asjaoludel (lepingut ei olnud, võlgnik

kaupa ei saanud ja ei andnud korraldust tarnida kaup Valgevenesse jne). Kuivõrd negatiivse

asjaolu tõendamise võimalused on piiratud, piisas praegusel juhul kostja puhul sellest, et ta

põhistas (tegi usutavaks) TsMS § 235 mõttes, et võlausaldajal ei pruukinud nõuet olla. Ühe

positiivse väitena tõi võlgnik välja, et võlausaldaja esitatud nõude olemasolu tõendavatel

lepingutel olev võlgniku esindaja allkiri oli võltsitud. Väide oli põhistatud. Nimelt on

Riigikohus selgitanud, et dokumendi ehtsuse vaidlustamise avalduse põhistamiseks

TsMS § 277 lg 1 järgi piisab mh ka poole väitest, et dokumendilt nähtuv allkiri ei ole ei tema

ega tema esindaja antud (Riigikohtu 11.12.2019 otsus asjas nr 2-17-1722, p 10.2). Võlgnik läks

sellest kaugemale ja esitas ka veenvad argumendid võltsituse põhjendamiseks. Dokumendi

ehtsuse tõendamise kohustus on poolel, kes soovib dokumendi ehtsusele tugineda.

Kui esineb alus ajutise halduri nimetamata jätmiseks, siis pankrotiavalduse alusel edasist

menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb (PankrS § 15 lg 7). Kui avalduse on esitanud võlausaldaja,

siis ei ole võimalik ajutise halduri nimetamise etapist üle hüpata ja ajutist haldurit nimetamata

pankrot välja kuulutada (vt ka PankrS § 15 lg 2). Seega ei ole olukorras, kus kohus on

tuvastanud eelduse ajutise halduri nimetamata jätmiseks, põhjust heita maakohtule ette seda, et

kohus ei hinnanud täiendavalt võlgniku maksejõuetust, mille hindamiseni jõuab kohus pärast

ajutise halduri nimetamist pankroti väljakuulutamise otsustamise protsessis, kui kohus saab

juhinduda ka ajutise halduri aruandest. Eelnevalt kirjeldatud põhjusel ei ole kohane ka

määruskaebuse esitaja viide Riigikohtu 10.06.2014 määrusele asjas nr 3-2-1-60-14, kus

võlgnikule oli ajutine haldur määratud ja kohtutel tuli seisukoht võtta selles, kas kuulutada välja

võlgniku pankrot või mitte.

Maakohus jättis õigesti PankrS § 15 lg-le 6 tuginedes menetluskulud pankrotiavalduse esitaja

ehk praegusel juhul võlausaldaja kanda. Maakohtu kindlaksmääratud võlgniku põhjendatud

menetluskulude suurusele võlausaldaja vastuväiteid ei esitanud.

8. Määruskaebemenetluse kulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse

rahuldamata jätmise tõttu selle esitaja ehk võlausaldaja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 1,

määrab ringkonnakohus järgnevalt menetluskulude jaotuse alusel kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse.

Võlgniku esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandis ta määruskaebemenetluse raames

menetluskulusid 650 eurot (käibemaksuta), mis moodustus lepingulise esindaja tasust. Selle

raames lepinguline esindaja analüüsis kohtumäärust ja määruskaebust ning pidas kliendiga nõu

2 tundi ning koostas vastuse ja pidas kliendiga arutelu 3 tundi tunnitasumääraga 130 eurot.

Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata

TsMS § 175 lg 1 alusel esindamisele kulunud aega, kuid ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja

tunnitasu

põhjendatust

ja

vajalikkust

(Riigikohtu

01.06.2016

määrus

tsiviilasjas

nr 3-2-1-39-16).

Pidades silmas vaidlustatud kohtumääruse, määruskaebuse ja kaebusele koostatud vastuse

mahtu ja sisu, vaidluse olemust ning Riigikohtu 27.11.2019 määruses asjas nr 2-18-10073

väljendatud seisukohta, mille kohaselt ei ole põhjendatud kliendi ja advokaadi vahelise suhtluse

kulude

hüvitamine,

on

võlgniku

esindaja

põhjendatud

ja

vajalik

ajakulu

määruskaebemenetluses 4,5 tundi. Ühe tööühiku hind 130 eurot on põhjendatud ja kooskõlas

turusituatsiooniga.

Seega

on

põhjendatud

ja

vajalik

võlgniku

menetluskulu

määruskaebemenetluses 585 eurot (4,5x130).

9. Käesolev määrus on vaidlustatav osaliselt. Kuivõrd PankrS § 5 lg 2 järgi võib ringkonnakohtu

määruse peale määruskaebuse kohta esitada kaebuse üksnes siis, kui see on PankrS-is ette

nähtud ja PankrS § 15 lg 5 kohaselt võib määruskaebuse esitada üksnes ajutise halduri

nimetamata jätmise määruse peale, ei saa ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-de 1-2 peale

Riigikohtule kaebust esitada. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks

määrati ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (resolutsiooni p-d 3 ja 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing