3-19-1775/60 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

4. märts 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1775

Haldusasi

XX ja YY kaebus Põhja-Tallinna Valitsuse

03.09.2019 otsuse nr 5.-1.2/870-2 tühistamiseks ja

Põhja-Tallinna

Valitsuse

kohustamiseks

teha

26.07.2019 avalduse suhtes uus otsus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja 1: XX

Kaebuse esitaja 2: YY

Kaebuse esitajate esindaja: v.adv. Aleksei Ratnikov

Vastustaja: Tallinna linn

Volitatud esindaja Jekaterina Morozova

Asja läbivaatamise viis

Eelistung 23.01.2020 ja kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 3. aprill 2020.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX ja YY esitasid 26.07.2019 Põhja-Tallinna Valitsusele avalduse munitsipaaleluruumi

aadressil xxxxxxx üürile andmiseks.

2. Eluasemekomisjon arutas 16.08.2019 toimunud koosolekul kaebaja avaldust ja otsustas jätta

isiku 26.07.2019 avalduse rahuldamata.

3. Vastustaja teavitas 03.09.2019 kirjaga nr 5.-1.2/870-2 kaebajat, et eluasemekomisjon jättis

tema avalduse rahuldamata.

4. Kaebajad esitasid 19.09.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 03.09.2019 otsuse

nr 5.-1.2/870-2 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebajate taotlus uuesti läbi.

5. 23.09.2019 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 04.11.2019 määrusega andis kohus

kaebajatele menetlusabi menetlusdokumentide tõlkimiseks. 15.11.2019 määrusega andis kohus

kaebajatele menetlusabi ja määras riigi õigusabi korras kaebajatele esindaja.

6. 15.01.2020 esitasid kaebajad kohtule taotluse kaebuse nõude muutmiseks – täiendamiseks

uue nõudega – tühistada Tallinna Linnavalitsuse 18.09.2019 korraldus nr 1153-k p 1.2 ja selle

aluseks olev Põhja-Tallinna linnaosa eluasemekomisjoni 16.08.2019 istungi protokoll nr 6

otsus nr 20, millega anti korter xxxxxxx, Tallinn üürile kolmandale isikule. Kohus jättis oma

13.02.2020 määrusega kaebajate taotluse kaebuse nõude muutmiseks rahuldamata.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

7. Kaebuse esitajad paluvad kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

7.1. Kaebajad märgivad esmalt, et nende avaldus jäeti rahuldamata, kuna kaebajad ei vasta

Tallinna Linnvalitsuse 07.05.2003 määruse nr 39 Lisa 2 „Linnosa eluasemekomisjoni

põhimäärus ja töökord“ punkti 30 tingimustele. Kaebajad on seisukohal, et vastustaja ei ole

täpsustanud, millisele konkreetsele punktile kaebajad ei vasta ja seega jääb arusaamatuks

avalduse rahuldamata jätmise põhjus. Üldsõnaline viide seaduse sättele ei ole piisav otsuse

põhjendus, kuna kaebajatel jääb ebaselgeks, millisele konkreetsele tingimusele kaebajad ei

vasta ja seega puudub ka võimalus omapoolseid vastuväiteid ja tõendeid esitada. Kaebajad on

seisukohal, et vastavad kõigile eelpool viidatud määruse tingimustele. Kaebajatel on olemas

sissekirjutus Tallinnas, samuti on olemas sissetulek.

Kaebajad elavad praegu kodutute varjupaigas aadressil xxxxxx Tallinn ning munitsipaal-

elamispinna saamine oleks nende jaoks äärmiselt oluline. Kaebajad on kogunud xxxxxx Tallinn

elanike allkirju, kes on nõus uute naabritega.

Samuti on otsus õigusvastane, kuna ei sisalda edasikaebamise korda.

7.2. Kaebajad toovad välja, et Põhja-Tallinna linnaosa poolt 03.09.2019 koostatud vastuses nr

5.-1.2/870-2 kaebaja avaldusele märgitakse, et kaebaja 26.07.2019 avaldust ei rahuldatud, kuna

eluruum antakse isikule, kes vastab enim Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määruse nr 39 lisa

2 Linnaosa eluasemekomisjoni põhimäärus ja töökord punkti 30 tingimustele.

Vastavalt nimetatud määruse lisa 2 punktile 30 lähtub komisjon asustamata munitsipaal- või

sotsiaaleluruumi üürile andmise otsustamisel:

30.1 isiku eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmise ajast;

30.2 isiku ja tema perekonnaliikmete kasutuses oleva ja taotletava eluruumi suurusest ja

heakorratasemest;

30.3 perekonnaliikmete arvust (sh alaealiste laste arvust);

30.4 isiku ja tema perekonnaliikmete tervislikust seisust;

30.5 muudest sotsiaalsetest asjaoludest.

Kaebajad leiavad, et ühestki kohtule esitatud dokumendist ei nähtu, et oleks arvestatud kaebuse

esindajate poolt esitatud taotlusega aadressil xxxxxx, Tallinn asuva korteri üürile võtmise

avaldusega ega ole kaalutletud kaebuse esitajate huve antud korteri üürileandmisel. Esitatud

dokumentidest ei nähtu, et oleks arvestatud kaebuse esitajate 26.07.2019 esitatud avaldusega.

Dokumentidest ei nähtu, et Põhja-Tallinna linnaosa oleks võrrelnud kõigi antud korteri

üürilevõtmise taotlejate huve, taotlejaid vastastanud ja seejärel langetanud põhjendatud otsuse.

Tulenevalt eeltoodust on kaebuse esitajate esindaja seisukohal, et Põhja-Tallinna linnaosa võib

olla eksinud oma kaalutlusõiguse teostamisel, eluruumi aadressil xxxxxxx, Tallinn

üürileandmise määramise otsuse tegemisel.

HMS § 4 lg 2 kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse

eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud

huve. Kaebuse esitajate arvates ei vasta vaidlustatud otsus HMS § 4 lg 2. Miks otsuses toodud

isiku huvid olid ülekaalukumad kaebuse esitajate huvidest ei ole otsuses välja toodud, neid

käsitletud ega analüüsitud. Vastustaja ei ole korteriga, xxxxxxx Tallinn, seonduvat

kaalutlusotsust põhistanud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu.

8.1. Vastustaja toob välja, et antud juhul puudub vaidlus selles, et 03.09.2019 kaebajale 1

edastatud kiri nr 5.-1.2/870-2 on haldusakt (edaspidi kiri), mis on vormistatud ametikirjana.

Vastustaja rõhutab, et nimetatud vastuse lahutamatu osa on 16.08.2019 eluasemekomisjoni

protokolli nr 5 punkt 106, millele on kirjas viidatud.

8.2. Vastavalt HMS § 56 lg 1 teisele lausele esitatakse haldusakti põhjendus haldusaktis või

menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele haldusaktis on viidatud. 16.08.2019

toimunud eluasemekomisjoni koosoleku protokollis on fikseeritud kaebajate elukoht, isiku ja

tema perekonnaliikmete majanduslikud ning sotsiaalsed asjaolud, eluasemekomisjoni seisukoht

ja otsus. 03.09.2019 kaebajale edastatud kirjas on viidatud protokollile ja protokoll on

menetlusosalistele kättesaadav Põhja-Tallinna Valitsuses aadressil Niine 2, Tallinn.

8.3. Vastavalt 16.08.2019 protokolli punktile 106 võttis komisjon otsuse langetamisel arvesse,

et kaebaja on 70% töövõimekaotuse ja keskmise vaimupuudega töövõimetuspensionär.

Kaebaja abikaasa (kaebaja 2) on keskmise vaimupuudega isik. Põhja-Tallinna Valitsuse

sotsiaalhoolekande osakonna arvamusel esineb kaebajatel raskusi oma kohustustest

arusaamisel ja asjaajamisel üldiselt (tl 39).

Kokkuvõtvalt leiti, et arvestades kaebajate tervise seisu ja sotsiaalmajanduslikku olukorda ei

ole isikud võimelised omaette eluruumis iseseisvalt toime tulema.

8.4. Lisaks eeltoodule ning lähtudes Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määrusega nr 39

kinnitatud lisa 2 „Linnaosa eluasemekomisjoni põhimäärus ja töökord“ (edaspidi määrus) p-st

30 on komisjon otsustanud anda taotletud korter üürile teisele abivajajale, kes oma arvele

võtmise ajast, isiku ja tema perekonnaliikmete kasutuses oleva eluruumi suurusest ning

heakorratasemest, perekonnaliikmete arvust, isiku ja tema perekonnaliikmete tervislikust

seisust ning teistest isiklikest ja perekondlikest asjaoludest tulenevalt vajas nimetatud eluruumi

kõige enam. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades määruse p-s 30 toodud üürileandmise

kriteeriume otsustas komisjon jätta kaebajate avalduse rahuldamata.

Korra punkti 24 kohaselt esitab linnaosa valitsus linnaosa eluasemekomisjoni ettepaneku alusel

linnavalitsusele linnavalitsuse korralduse eelnõu munitsipaaleluruumi üürile andmise kohta.

Komisjoni

otsuse

alusel

esitas

vastustaja

linnavalitsusele

korralduse

eelnõu

munitsipaaleluruumi aadressil xxxxxx üürile andmise kohta. Tallinna Linnavalitsus on vastava

otsuse kinnitanud 18.09.2019 korraldusega nr 1153-k (tl 40).

Vastustaja eelpool märgitud seisukohta toetab muuhulgas Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse, kus

kaebajad elavad alates 01.11.2016, juhataja Kersti Põldemaa poolt, neile antud iseloomustus,

mille kohaselt vajavad kaebajad oma kohustustest arusaamiseks kõrvalabi (tl 41-42).

8.5. Vastavalt määruse p-le 26 avalikustab linnaosa valitsus linnaosa valitsuse valitsemisel

olevad ja linnavalitsuse poolt komisjonile majutamiseks eraldatud asustamata munitsipaal- ja

sotsiaaleluruumid. Määruse punkti 29 alusel võivad isikud, kes on arvele võetud linnaosa

valitsuses munitsipaal- või sotsiaaleluruumi taotlejana, esitada avalduse vastavalt asustamata

munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürile saamiseks. Vastavalt 04.04.2017 eluasemekomisjoni

protokolli nr 3 p-le 25 on kaebajad võetud arvele sotsiaaleluruumi taotlejana korra p 3.3.2

alusel.

Vastustaja avalikustas linnaosa valitsuse valitsemisel olevad asustamata munitsipaal- ja

sotsiaaleluruumid 17.07.2019 internetis Tallinna linna veebilehel. Vastav teadaanne oli ka

Põhja-Tallinna Valitsuse infosaalis asuval teadetetahvlil (tl 43). Vastustaja toob välja, et

lähtuvalt eeltoodust on vaidlustatud otsus õiguspärane juba seetõttu, et kaebajal puudus õigus

määruse punkti 29 alusel taotleda eluruumi aadressil xxxxxxx üürile andmist, kuna tegemist on

munitsipaaleluruumiga.

8.6. Vastustaja on proovinud kaebajate eluaseme probleemi lahendada pakkudes neile isikute

tervise

seisule

ja

sotsiaalmajanduslikule

olukorrale

sobiva

sotsiaaleluruumi.

Sotsiaalhoolekande seaduse § 41 lg 1 kohaselt on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse

üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse

kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja

oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama, kuid muudes aspektides on võimelised

iseseisvalt toime tulema, nt tulema toime igapäevategevustega, tasuma eluruumi kasutamisega

seotud kulude eest, taotledes vajaduse korral toimetulekutoetust. Tallinna Sotsiaaltöö Keskus

on pakkunud kaebajatele mais 2019 peretuba Mahtra üksuses. Tegemist oli värskelt remonditud

toaga eraldi kööginurga, vanni ja wc-ga. Vastustaja on seisukohal, et nimetatud tuba vastab

kaebajate tervise seisule ja sotsiaalmajanduslikule olukorrale ning kaebajatel võimalik saada

kõrvalabi Sotsiaaltöö Keskuse personalilt. Kaebajad loobusid pakutud eluruumist ja avaldasid

soovi jääda Kadaka üksusesse (tl 41-42).

8.7. Kuigi vastustaja nõustub kaebajaga, et vaidlustatud otsuses puudub vaidlustamisviide, ei

mõjuta HMS § 57 lg 2 kohaselt vaidlustamisviite puudumine haldusakti kehtivust. Nimetatud

sätte kohaselt vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust, vaidlustamise

tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti

kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid

või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja

otsustamist.

8.8. Lähtuvalt eeltoodust leiab vastustaja, et 16.08.2019 koosolekul on komisjon teinud

kaalutletud otsuse arvestades kaebajate tervise seisu ja sotsiaalmajanduslikku olukorda.

Eluasemekomisjoni koosoleku protokollile oli kirjas viidatud ja kaebajal oli võimalik sellega

tutvuda.

8.9. Seega jäeti vastustaja arvates kaebajate avaldus, aadressil xxxxxx asuva,

munitsipaaleluruumi üürile andmiseks rahuldamata, sest vaidlustatud haldusaktis viidatud

dokumentidele tuginedes kaebajate tervise seisu ja sotsiaalmajanduslikku olukorda arvestades

ei ole nad võimelised omaette eluruumis iseseisvalt toime tulema, seetõttu ei olnud kaebajatel

alust taotleda munitsipaaleluruumi üürile andmist. Pealegi olid kaebajad võetud arvele

sotsiaaleluruumi taotlejana korra p 3.3.2 alusel.

8.10. Vastustaja palub kaebaja menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kohus, tutvunud menetlusosaliste seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki

tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on üldises plaanis kindlaks teinud järgmised

käesoleva asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud:

9.1. XX (kaebaja 1) esitas 01.03.2017 koos abikaasa YY (kaebaja 2) Põhja-Tallinna Valitsusele

avalduse eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmiseks.

9.2. Põhja-Tallinna linnaosa eluasemekomisjon (edaspidi ka eluasemekomisjon ja komisjon)

arutas 04.04.2017 toimunud koosolekul kaebaja avaldust ja otsustas võtta avalduse esitaja koos

abikaasaga arvele sotsiaaleluruumi taotlejana Tallinna Linnavolikogu 17.11.2002 määrusega nr

56 kinnitatud lisa 3 "Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle

arvestuse pidamise korra" (edaspidi kord) p 3.3.2 alusel tingimusel, et isikud läbivad

resotsialiseerimisteenuse sotsiaalmajutusüksuses (tl 33-34).

9.3. Põhja-Tallinna Valitsus teavitas 19.04.2017 kirjaga nr 5.-1.2/360-4 kaebajat, et ta võeti

koos abikaasaga arvele sotsiaaleluruumi taotlejana (tl 35). Vaidlust ei ole selles, et kaebajad

nimetatud otsust vaidlustanud ei ole.

9.4. XX ja YY esitasid 26.07.2019 Põhja-Tallinna Valitsusele avalduse aadressil xxxxxx asuva

munitsipaaleluruumi üürile andmiseks (tl 36).

9.5. Eluasemekomisjon arutas 16.08.2019 toimunud koosolekul kaebaja avaldust ja otsustas

jätta isiku 26.07.2019 avalduse rahuldamata (tl 37).

Vastustaja teavitas 03.09.2019 kirjaga nr 5.-1.2/870-2 kaebajat, et eluasemekomisjon jättis tema

avalduse rahuldamata (tl 38).

9.6. Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrusega nr 56 kinnistatud Lisa 3 „Tallinna linna

omandis olevate eluruumide üürimis taotlevate isikute üle arvestuse pidamise kord“ eristab

sotsiaaleluruume ja munitsipaaleluruume. Nimetatud Lisa 3 punktist 10 tuleneb, et isiku

eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmise otsustab linnaosa eluasemekomisjon ühe kuu

jooksul arvates avalduse ja sellele lisatavate dokumentide eluasemekomisjoni sekretäri poolt

linnaosa eluasemekomisjonile esitamisest. Linnaosa eluasemekomisjon otsustab kas eluruumi

üürimist taotlev isik võetakse arvele munitsipaal- või sotsiaaleluruumi taotlejana või

jäetakse arvele võtmata. Lisa 3 p 12 viimasest lausest tuleneb, et arvestust peetakse eraldi

munitsipaal- ja sotsiaaleluruumi taotlejate kohta.

Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määruse nr 39 Lisas 2 „Linnaosa eluasemekomisjoni

põhimäärus ja töökord“ p 29 on sätestatud, et isikud, kes on arvele võetud linnaosa valitsuses

munitsipaal- või sotsiaaleluruumi taotlejana võivad esitada avalduse vastavalt asustamata

munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürile saamiseks.

Sama määruse p 30 kohaselt lähtub komisjon asustamata munitsipaal- või sotsiaaleluruumi

üürile andmise otsustamisel: isiku eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmise ajast; isiku

ja tema perekonnaliikmete kasutuses oleva ja taotletava eluruumi suurusest ja

heakorratasemest; perekonnaliikmete arvust (sh alaealiste laste arvust); isiku ja tema

perekonnaliikmete tervislikust seisust; muudest sotsiaalsetest asjaoludest.

9.7. Kohus on seisukohal, et eelmises punktis viidatud regulatsioonist tulenevalt tuleb eristada

isikuid, kes on arvele võetud sotsiaaleluruumi taotlejana ning isikuid, kes on arvele võetud

munitsipaaleluruumi taotlejana.

Kohus selgitab siinkohal kaebajatele lühidalt ka sotsiaaleluruumi ja munitsipaaleluruumi vahet.

Nimelt esimeses on tagatud lisaks ruumi üürimisele ka abi (juhendamine, nõustamine) isiku

toimetulekuks. Munitsipaaleluruumi puhul sellist kõrvalabi teenust aga ei osutata, vaid tegemist

on tavapärase üürisuhtega, kus üürnik peab olema võimeline iseseivalt hakkama saama sh

tasuma üüri ja kõrvalkulusid.

10. Käesoleval juhul vaidlevad pooled selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt jätnud

kaebajate 26.07.2019 avalduse munitsipaaleluruumi aadressil xxxxxxx üürile andmiseks

rahuldamata.

10.1. Kohus leiab arvestades eelpool viidatud õigusliku regulatsiooniga ja kohtule esitatud

dokumentidega, et käesoleval juhul on vastustaja keeldumine olnud õiguspärane, millest

tulenevalt käesoleva kaebuse rahuldamiseks puudub alus.

Kõigepealt selgub kohtule esitatud dokumentidest (vt käesoleva otsuse p 9.2 ja 9.3), et

kaebajatel puudub hetkel ja puudus ka vaidlustatud otsuse tegemise ajal õigus taotleda

munitsipaaleluruumi endale üürile andmist, sest kaebajad on arvele võetud sotsiaaleluruumi

taotlejatena.

Kuivõrd kaebajad on arvel sotsiaaleluruumi üürimist taotlevate isikutena, siis ei ole

võimalik neile anda üürile munitsipaaleluruumi, millest tulenevalt on vaidlustatud otsus

lõppastmes õiguspärane.

10.2. Küll aga nõustub kohus kaebajatega selles, et tegemist on oluliste põhjendamispuudustega

haldusaktiga. Nimelt peab HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt olema kirjalikult

põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas

dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti

andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb

märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

10.3. Samas ei pea kohus käesoleval juhul otstarbekaks vaidlustatud otsust tühistada ja

kohustada vastustajat kaebajate taotlust uuesti läbi vaatama, kuivõrd vastustaja peaks andma

välja igal juhul uue samasisulise otsusega haldusakti. Kohus tugineb siinkohal ka HMS § 58,

mis sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti

andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Kohus arvestab seejuures vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud täiendavaid põhjendusi kui

puudustega haldusakti põhjendusi. Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma varasemas

praktikas selgitanud, et kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt

kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest

kaalutlustest haldusakti andmisel (vt nt RKHK 29.11.2012 otsust asjas nr 3-3-1-29-12, p 20,

ning 14.12.2012 otsust asjas nr 3-3-1-33-12, p 16).

Kohus leiab käesoleval juhul on põhjendatud arvestada sellega, et vastustaja on vastuses

kaebusele välja toonud asjaolu, et kaebajatele ei saanud munitsipaaleluruumi üürile anda,

kuivõrd nad ei ole arvel munitsipaaleluruumi taotlejatena.

10.4. Küll aga tuleb vastustajal edaspidi olla samasuguste otsuste vormistamisel hoolikam ja

järgida täpselt haldusmenetluse seaduses sätestatud nõudeid otsuste tegemisel ja

põhjendamisel. Sealjuures juhul, kui vastustaja viitab eluasemekomisjoni protokollidele, tuleb

need otsusele lisada või haldusaktis märkida, kus need dokumendid on isikutele kättesaadavad.

Haldusaktis endas tuleb aga viidata otsuse õiguslikele alustele ning siduda need faktiliste

asjaoludega ja esitada põhikaalutlused vaatamata sellele, et viidatakse vastavatele

protokollidele. Samuti tuleb otsustele märkida vaidlustamise kord.

Kohus märgib, et vaidlustamisviite puudumine haldusaktis võib olla kaebetähtaja ennistamise

aluseks, kuid mitte haldusakti tühistamise iseseisvaks aluseks.

10.5. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.

11. Kohus peab vajalikuks kaebajatele täiendavalt selgitada et kohtule esitatud andmetest

nähtuvalt ning arvestades kaebajate terviseseisundit, vajavad nad oma eluga toimetulemiseks

kindlasti teatavat kõrvalabi. Sellest tulenevalt pakkus linn kaebajatele käesoleva

kohtumenetluse käigus mitmeid erinevaid lahendusi, kuidas kaebajad saaksid oma elutingimusi

parandada, kuid millega kaebajad ei nõustunud. Samuti on pakutud kaebajatele ühist tuba 2019

maikuus Mahtra üksuses (vt tl 42), millest kaebajad samuti keeldusid.

Hetkel on vastustaja täitnud oma sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 41 lg 1 tuleneva

kohustuse tagada eluruum isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt

võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. Kaebajad viibisid

kohtuotsuse tegemise ajal xxxxxxx resotsialiseerimiskeskuses, kus neile on pakutud ka

eraldiolevat eluruumi. Viimasest on nad keeldunud kohtule arusaamatutel põhjustel väidetavalt

hirmust, et siis nad sinna jäävadki ja neil ei ole enam võimalik paremat sotsiaaleluruumi või

munitsipaaleluruumi taotleda. See on

Kohus märgib, et kaebajatel on võimalik taotleda endale jätkuvalt sotsiaaleluruumi

vastavalt Põhja-Tallinna linaosa poolt avaldatavale infole ja ka asjaolule, et nad on

kohtuotsuse kuulutamise ajaks vastavalt kohtule kompromissiläbirääkimiste ajal antud

informatsioonile abiellunud.

Munitsipaaleluruumi taotlemiseks puudub kaebajatel hetkel õigus, kuivõrd nad on arvele

võetud sotsiaaleluruumi taotlejate hulka. Kui kaebajad läbivad vastavas otsuse ettenähtud

resotsialiseerimisteenuse, siis on kaebajatel võimalik esitada linnale uus taotlus võtta nad arvele

munitsipaaleluruumi taotlejatena ning kui linn peaks vastava avalduse rahuldama, on kaebajatel

võimalik hiljem jälle taotleda ka munitsipaaleluruumi. Käesoleval hetkel kaebajatel selleks aga

nähtuvalt kohtule teadaolevatest asjaoludest õigus ilmselgelt puudub.

12. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude

hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik