3-18-1589/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. märts 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1589

Haldusasi

Gladius Grupp OÜ kaebus Tehnilise Järelevalve Ameti

24.05.2018 otsuste nr 1-10/18-161 ja nr 1-10/18-162

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja ‒ Gladius Grupp OÜ, volitatud esindaja v.adv

Madis Mahlapuu

Vastustaja ‒ Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Amet, volitatud esindajad Margit Tammistu ja

Valmond Mikli

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 1. oktoobri 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Gladius Grupp OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Gladius Grupp OÜ 31. oktoobril 2019. a-l esitatud tõend haldusasja materjalide

juurde võtmata. Võtta haldusasja materjalide juurde Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ameti 28. novembril 2019. a-l esitatud tõendid.

2. Jätta Gladius Grupp OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 1.

oktoobri 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-1589 muutmata.

3. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.04.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-18-1589

2(8)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Gladius Grupp OÜ esitas 23.02.2018 Tehnilise Järelevalve Ametile (TJA) lõhkematerjali

veoloa taotluse 2000 kg püssirohu ja 400 000 süütekapsli Saksamaalt Eestisse toimetamiseks

ajavahemikul kuni 14.05.2020 (täiendatud 30.04.2018, 02.05.2018, 14.05.2018). Vastavalt

lõhkematerjaliseaduse (LMS) § 37 lg-le 4 edastas TJA Gladius Grupp OÜ taotluse 15.05.2018

Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) ning Kaitsepolitseiametile (KAPO) arvamuse

avaldamiseks. KAPO esitas 22.05.2018 TJA-le oma seisukoha.

2. TJA keeldus 24.05.2018 otsusega nr 1-10/18-162 LMS § 37 lg 5 p 6 alusel Gladius

Grupp OÜ-le lõhkematerjali veoloa andmisest.

3. Gladius Grupp OÜ esitas TJA-le 07.05.2018 lõhkematerjali veoloa taotluse 100 kg

püssirohu ja 400 000 süütekapsli Soomest Eestisse toimetamiseks ajavahemikul kuni

07.05.2020 (täiendatud 21.05.2018). Vastavalt LMS § 37 lg-le 4 edastas TJA taotluse

11.05.2018 PPA-le ning KAPO-le arvamuse avaldamiseks. KAPO esitas 18.05.2018 kirjaga

nr 4081 TJA-le oma seisukoha.

4. TJA keeldus 24.05.2018 otsusega nr 1-10/18-161 LMS § 37 lg 5 p 6 alusel Gladius

Grupp OÜ-le lõhkematerjali veoloa andmisest.

5. Gladius Grupp OÜ esitas 25.06.2018 TJA-le vaided TJA 24.05.2018 otsuste nr 1-10/18-

161 ja 1-10/18-162 peale, mille TJA jättis 09.07.2018 vaideotsustega nr 2-5/18/0005/13 ning

nr 2-5/18/0005/14 rahuldamata.

6. Gladius Grupp OÜ esitas 08.08.2018 Tallinna Halduskohtule kaebused TJA 24.05.2018

otsuse nr 1-10/18-162 tühistamiseks (haldusasi nr 3-18-1589) ning TJA 24.05.2018 otsuse nr

1-10/18-162 tühistamiseks (haldusasi nr 3-18-1591). Tallinna Halduskohus liitis 27.08.2018

määrusega kaebused ühte menetlusse haldusasja numbriga 3-18-1589.

Vaidlustatud otsustes puuduvad igasugused põhjendused, miks keelduti kaebajale

lõhkematerjali veoloa andmisest. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 kohaselt peab

kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult

põhjendatud.

Alles kaebaja vaiete kohta koostatud vaideotsustes on põhjendatud kaebajale lõhkematerjali

veoloa andmisest keeldumist sellega, et kaebaja planeeritavad veod kujutaks endast olulist ja

kõrgendatud ohtu julgeolekule ja on tõenäoline, et kaebaja poolt Eestisse toimetatav

lõhkematerjal võib sattuda ebaseaduslikku valdusse ja kasutusse. Vastustaja viitab LMS § 37

lg 5 p-le 6.

3-18-1589

3(8)

Vastustaja on ise varasemalt leidnud vastupidist. Nimelt on TJA poolt 15.08.2014 Gladius

Grupp OÜ-le välja antud lõhkematerjali veoluba tähtajaga kaks aastat, s.o kehtivusega kuni

31.07.2016. Nimetatud veoluba ei ole tühistatud, vaid selle kehtivusaeg on lõppenud. Kaebaja

on tähelepanematusest jätnud loa pikendamata. Tähelepanematus on tingitud ka sellest, et luba

on ingliskeelne ning oma struktuuriliselt ülesehituselt ebaloogiline. Seega on TJA 15.08.2014

veoloa väljaandmisel ise kinnitanud, et kaebaja planeeritav vedu ei kujuta endast olulist ja

kõrgendatud ohtu julgeolekule, kuna eelnev veoluba on välja antud tähtajaga kaks aastat.

Vastustaja 24.05.2018 veoloa andmisest keeldumine on vastuolus ameti varasema

seisukohaga, kui kaebajale anti veoluba.

Kaebaja ei nõustu vaideotsustes märgitud põhjendusega, et Eestisse toimetatav lõhkematerjal

võib sattuda ebaseaduslikku valdusse ja kasutusse. Kaebaja on juba aastaid tegelenud relvade

ja laskemoonaga seonduval tegevusalal, samuti tegeleb äriühing aastaid relvade, laskemoona

ja lõhkematerjali müügiga oma kaupluse kaudu. Mingisuguseid märkimisväärseid minetusi

sellel tegevusalal tegutsemisel varasemalt tuvastatud ei ole. Kaebaja omab ka tegevusluba,

mille kohta on väljastatud PPA 01.03.2017 otsus nr 4.1-1/1262-5. PPA poolt on 12.07.2017

koostatud järelevalveakt kaebaja kontrollimise kohta ning selle käigus ei tuvastatud kaebaja

tegevuses märkimisväärseid puudusi. Kaebaja omab 12.05.2017‒25.05.2019 tulirelvade ja

laskemoona Euroopa Ühenduses edasitoimetamise eellubasid Soomest, Saksamaalt, Itaaliast

ja Poolast. Samuti on kaebajale väljastatud 06.02.2017 usaldusväärse ettevõtte sertifikaat.

7. TJA palus 27.09.2018 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

KAPO edastas vastustajale 18.05.2018 kirjaga nr 4081 ja 22.05.2018 kirjaga nr 4142

arvamused kaebaja veoloa taotluste osas. Nimetatud kirjades asus KAPO seisukohale, et

kaebaja veoloa taotluste andmisest tuleks LMS § 37 lg 5 sätetest lähtuvalt keelduda, sest

kaebaja ja tema juhatuse liige SA on kahtlustatavad Maksu- ja Tolliameti (MTA)

menetletavas kriminaalasjas nr 18930000088 karistusseadustiku (KarS) § 414 lg 3 ja lg 1 järgi

lõhkeaine ebaseaduslikus käitlemises. KAPO leidis, et veolube ei tuleks väljastada enne, kui

kriminaalasja menetlus on lõpule viidud.

Vastavalt LMS § 37 lg-le 4 otsustab vastustaja loa andmise kümne tööpäeva jooksul kõigi

nõutavate dokumentide laekumise päevast arvates. Sellest tulenevalt ei olnud võimalik oodata

algatatud kriminaalmenetluse lõpule viimist.

Vastavalt LMS § 37 lg 5 p-le 6 keeldub TTJA veoloa andmisest, kui PPA või KAPO

hinnangul kujutaks planeeritav vedu olulist või kõrgendatud ohtu julgeolekule ja on

tõenäoline, et lõhkematerjal võib sattuda ebaseaduslikku valdusse ja kasutusse. Vastustaja

keeldus otsustega nr 161 ja 162 kaebajale lõhkematerjali veolubade andmisest KAPO kirjade

nr 4081 ja nr 4142 sisu alusel ning märkis otsustes keeldumise aluseks LMS § 37 lg 5 p 6.

Vastustaja selgitas juba vaideotsustes, et märkis veolubade andmisest keeldumise aluseks

üksnes LMS § 37 lg 5 p 6, kuna vastustajal puudus sellel ajahetkel luba avaldada KAPO

kirjade nr 4081 ja nr 4142 sisu. Alles vaidemenetluses andis KAPO loa kirjade nr 4081 ja nr

4142 sisu avaldamiseks. KAPO selgitas 29.06.2018 kirjas nr 4142-3, et tunnistas oma kirjad

nr 4081 ja nr 4142 asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks seetõttu, et nende kirjade

sisu sisaldab teavet, mis on kogutud kriminaalmenetluses (avaliku teabe seadus (AvTS) § 35

lg 1 p 1) ning teavet SAi delikaatsete isikuandmete osas (AvTS § 35 lg 1 p 11 ja isikuandmete

kaitse seadus (IKS) § 4 lg 2 p 8).

Vastustaja kaalus põhjalikult enne haldusaktide andmist valitava meetme proportsionaalsust

ning leidis, et lõhkematerjali veolubade andmisest keeldumine on KAPO arvamuse põhjal

proportsionaalne meede ärahoitava ohu suhtes. Kuivõrd KAPO on pädev asutus hindama

3-18-1589

4(8)

LMS § 37 lg 5 p-s 6 sätestatud julgeolekuohtu ning vastustajal oli LMS § 37 lg 4 alusel

kohustus edastada kaebaja veolubade taotlused arvamuse avaldamiseks KAPO-le, siis oli

KAPO arvamus vastustajale siduv. Lõhkematerjali vedu on julgeolekuohuga seotud valdkond,

mille hindamiseks puudub vastustajal endal pädevus.

Asjakohatu on kaebaja viide, et kuivõrd vastustaja on väljastanud kaebajale 15.08.2014 veoloa

(mis jäi kaebaja tähelepanematuse tõttu pikendamata), siis läheb see vastuollu 24.05.2018

veoloa andmisest keeldumisega. Kummastav on kaebaja väide, et ta unustas pikendada juba 2

aastat tagasi kehtetuks muutunud veoloa, kuna keele tõttu ei saanud ta veoloal märgitust aru

ning arvas, et 2014. a-l väljastatud veoluba hakkas kehtima 2016. a-l. Arusaamatuks jääb,

kuidas sai kaebaja sellisel juhul üldse 2014. a-l lõhkematerjali vedada, kui tema enda

arusaama kohaselt hakkas veoluba kehtima alles 2016. a-l. Asjaolu, et 2014. a-l on vastustaja

leidnud, et kaebaja on täitnud kõik seadusest tulenevad nõuded veolubade saamiseks ning

planeeritav vedu ei kujuta ohtu, ei ole kuidagi seotud 2018. a-l esitatud veoloa taotlustega.

2014. a-l ei olnud kaebaja ja tema seadusliku esindaja suhtes algatatud kriminaalmenetlust.

Seega on asjaolud võrreldes nelja aasta taguse ajaga oluliselt muutunud.

Loamenetlustes ega ka praeguses kohtuvaidluses ei oma tähtsust kaebaja poolt kohtule

esitatud tõendid enda usaldusväärsuse kohta. Asjaolu, et PPA on kaebajale koostanud

12.07.2017 järelevalveakti või väljastanud 01.03.2017 otsusega tegevusloa relvade ja

laskemoonaga seotud tegevusalal, ei ole vaidlusalustes loamenetlustes kontrolliesemeks ja

lõhkematerjali veolubade andmise aluseks. Lisaks on nimetatud järelevalveakt ja tegevusluba

koostatud enne, kui kaebaja suhtes algatati kriminaalmenetlus. Samuti ei oma mingit

puutumust vaidlusalustes lõhkematerjali veolubade menetlustes usaldusväärse ettevõtte

sertifikaat või eelload tulirelvade ja laskemoona edasitoimetamiseks Euroopa Ühenduses.

Ükski varasemalt välja antud luba või tõend ei välista rikkumise toimepanemist loa

kehtivusaja jooksul või hiljem ega tee ettevõtjat automaatselt usaldusväärseks, keda

edaspidiste loataotluste korral ei ole vaja enam kontrollida.

8. Tallinna Halduskohus jättis 01.10.2019 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Vaidlustatud otsuste sisuline põhjendus on küllaltki napp, eriti arvestades asjaolu, et otsustes

viidatud KAPO kirju kaebajale ei saadetud ning nende sisu kaebajale rohkem ei tutvustatud.

Seega on vaidlustatavad otsused motiveerimispuudusega. HMS §-st 58 tulenevalt ei too

motivatsiooni puudumine vaidlustatud haldusaktides kaasa otsuste tühistamist juhul, kui

haldusaktide põhjendamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist. Riigikohtu praktikast

tulenevalt võib kohus haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt vaide- või

kohtumenetluses antud selgitusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan neist kaalutlustest

haldusakti andmisel ka lähtus ning asja uuel läbivaatamisel jõuaks haldusorgan samale

järeldusele kui vaidlustatud haldusaktis (vt Riigikohtu lahendid asjas nr 3-3-1-46-14, p 15 ja

nr 3-3-1-33-12, p 17). Vaadates vaidlustatud otsuseid koos TTJA 09.07.2018 vaideotsustega,

on vastustaja otsuste põhjendused arusaadavad ning lõppjäreldus on kooskõlas kehtiva

õigusega. Seega puudub alus vaidlustatud otsuste tühistamiseks üksnes motiveerimispuuduste

tõttu.

Vastustaja on kaebajale lõhkematerjalide veoloa andmisest keeldunud, viidates LMS § 37 lg 5

p-le 6. Nimetatud sätte kohaselt keeldub TTJA veoloa andmisest, kui PPA või KAPO

hinnangul kujutaks planeeritav vedu olulist või kõrgendatud ohtu julgeolekule ja on

tõenäoline, et lõhkematerjal võib sattuda ebaseaduslikku valdusse ja kasutusse. Ehkki

esmapilgul võiks kõnealuse sätte sõnastuse põhjal asuda seisukohale, et vastustajal puudub

KAPO hinnangu saamisel kaalumiskohustus, tuleb sätte tõlgendamisel koosmõjus teiste

3-18-1589

5(8)

asjakohaste sätetega siiski asuda seisukohale, et lõhkematerjalide veoloa andmisest

keeldumise puhul on tegemist kaalutlusotsusega. Seetõttu lasub vastustajal igakordselt

kohustus hinnata, kas LMS § 37 lg-s 5 (sh p-s 6) sätestatud asjaolude esinemine on piisavaks

aluseks veoloa andmisest keeldumiseks. KAPO hinnangut ei saa seega käsitada HMS § 16

kohaselt siduva kooskõlastusena. Sellist lähenemist toetab ka LMS § 37 lg 4, mille kohaselt

võimaldab vastustaja taotluse saamisel PPA-l ja KAPO-l arvamust avaldada, samuti sama

paragrahvi lõige 9, mis sätestab, et vastustajal on olulise või kõrgendatud ohu korral

julgeolekule võimalik lõhkematerjalide vedu keelata või nõuda marsruudi muutmist või

täiendavate turvanõuete jälgimist lõhkematerjali ebaseadusliku kasutamise ja omamise

vältimiseks. Seega tuleneb ülalviidatud sätete koosmõjust, et PPA või KAPO hinnangu põhjal

on tegemist pädeva asutuse arvamusega, mille saamisel on vastustajal võimalik otsustada, kas

vedu üldse keelata või kohaldada täiendavaid meetmeid ohutuse tagamiseks. Samale

järeldusele saab asuda ka KAPO 18.05.2018 ja 22.05.2018 kirjades antud arvamuse sisust

lähtuvalt.

Vaideotsustes on vastustaja toonud välja lõhkematerjalide veoloa andmisest keeldumise

sisulised põhjendused. Neist nähtub, et vastustaja lähtus keelduvate otsuste andmisel KAPO

hinnangust, mis tugines asjaolule, et kaebaja ja tema juhatuse liige on tunnistatud

kahtlustatavaks MTA menetletavas kriminaalasjas KarS § 414 lg-te 1 ja 3 järgi (lõhkeaine

ebaseaduslik käitlemine). Kahtlustus on tingitud asjaolust, et 04.04.2018 hilisõhtul leidsid

MTA töötajad laevaga Soomest saabunud maasturist 35 kg püssirohtu, mille osas puudus

LMS § 36 lg 2, § 37 lg 1 p 2 ja § 38 lg 4 kohaselt nõutav luba lõhkematerjali sihtkohta

jõudmiseks. Lisaks oli sõidukis veel 9500 padruni sütikut, 1500 tulirelva padrunit ja 8400

kuuli (padrunite osas oli nõutav luba olemas). Sõidukit juhtis kaebaja juhatuse liige SA.

Eeltoodud asjaolud on piisavalt kaalukad, et olla aluseks lõhkematerjalide veoloa

väljastamisest keeldumise otsuste tegemiseks. Märkimisväärses koguses lõhkeainete

ebaseaduslik käitlemine isikute poolt, kes omavad eelnevat pikaajalist kogemust tegutsemisel

relvade ja laskemoonaga seotud tegevusaladel, viitab sellele, et tegemist võib olla isikute

teadliku tegevusega lõhkematerjali veo suhtes kehtestatud nõuete rikkumisel. See omakorda

annab põhjendatud aluse lõhkematerjalide veoloa andmisest keelduda LMS § 37 lg 5 p 6

alusel. Kaebaja ei ole vaidlustanud fakti, et kaebaja ja tema juhatuse liikme suhtes toimub

kriminaalmenetlus eelkirjeldatud alustel ning isikud on tunnistatud kriminaalmenetluses

kahtlustatavaks.

Täiendavalt nähtub kohtule esitatud KAPO kirjadest, et KAPO-l on tekkinud kahtlus ka selles,

et püssirohu transpordi puhul polnud järgitud ohtlike autovedude eeskirjas sätestatud nõudeid.

Sõidukit juhtinud kaebaja juhatuse liikmel puudub ohtlikku veost vedava autojuhi tunnistus.

See võib tingida olukorra, kus lõhkematerjal võib sattuda ebaseaduslikku valdusesse või

kasutusse, mis võib kujutada ohtu inimeste elule, tervisele ja varale. Ka neid aspekte

arvestades tuleb asuda seisukohale, et kaebajale lõhkematerjalide veoloa andmisest

keeldumine oli põhjendatud.

Vaidlustatud otsuste tühistamist ei tingi ka kaebuses toodud viited varasemalt kaebaja suhtes

tehtud otsustele. Kõik kaebuses viidatud load on seotud kaebaja tegevusega enne

lõhkematerjalide transpordi episoodi (04.04.2018), mille suhtes on MTA algatanud

kriminaalmenetluse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. Gladius Grupp OÜ palub 31.10.2019 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus

ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus või alternatiivselt tühistada halduskohtu

3-18-1589

6(8)

otsus ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja palub jätta

menetluskulud vastustaja kanda.

Halduskohus on otsuse teinud vaid puhtformalistlikust käsitlusest lähtuvalt ega ole arvestanud

asjas tähtsust omavaid sisulisi asjaolusid.

Vastustaja on ise 15.08.2014 kaebajale lõhkematerjali veoloa andmisel leidnud, et kaebaja

planeeritav vedu ei kujuta endast olulist ja kõrgendatud ohtu julgeolekule ning tõenäoline ei

ole, et lõhkematerjal võib sattuda ebaseaduslikku valdusse ja kasutusse. TJA 15.08.2014

veoluba on kaebajale antud tähtajaga kaks aastat. Nimetatud veoluba ei ole tühistatud, vaid

selle kehtivusaeg on lõppenud. Veoloa kehtivusaja ületamine ei tähenda, et tegemist oleks

veoloa puudumisega LMS §-de 37 ja 38 mõttes. Sisuliselt on sellisel juhul tegemist

olukorraga, kus veoloa kehtivus on peatunud kuni selle uuendamiseni (vt Riigikohtu lahend nr

4-17-4621). Kaebaja on tähelepanematusest jätnud veoloa pikendamata. See oli omakorda

tingitud asjaolust, et veoluba on ingliskeelne ning struktuuriliselt ülesehituselt ebaloogiline.

Ka KAPO on oma arvamustes märkinud, et veoluba ei tohiks väljastada enne, kui

kriminaalasjas on menetlus lõpule viidud ning on selgitatud, kas rikkumiste põhjuseks on

ühekordne eksimus või on tegemist pideva ja süsteemse rikkumisega. Kriminaalasjas ei ole

käesoleva ajani menetlust lõpule viidud. Kaebaja esitas juba 16.10.2018 (s.o pärast kaebuse

esitamist kohtule) prokuratuurile kaebuse, milles heidab ette menetlusega põhjendamatult

venitamist ning taotles menetluse lõpetamist seoses kuriteokoosseisu puudumisega. Kaebaja

majandustegevus on sisuliselt seisatud. Halduskohus on jõudnud täiesti oletuslikule ja

põhjendamatule järeldusele, et tegemist võib olla isiku teadliku tegevusega lõhkematerjali veo

suhtes kehtestatud nõuete rikkumisel. Kogutud tõendid ja faktilise asjaolud viitavad sellele, et

tegemist on hooletusest tingitud ühekordse eksimusega.

Kaebaja ei nõustu vaideotsuses märgitud keeldumise põhjendustega, mille kohaselt Eestisse

toimetatav lõhkematerjal võib sattuda ebaseaduslikku valdusse ja kasutusse. Kaebaja on

aastaid tegelenud relvade ja laskemoonaga seotud tegevusalal, samuti tegeleb kaebaja aastaid

relvade,

laskemoona

ja

lõhkematerjali

müügiga

oma

kaupluse

kaudu.

Mingeid

märkimisväärseid minetusi sel tegevusalal varasemalt tuvastatud ei ole. Kaebaja omab ka

tegevusluba, mille kohta on väljastatud PPA 01.03.2017 otsus nr 4.1-1/1262-5. Lisaks on PPA

12.07.2017 koostanud järelevalveakti kaebaja kontrollimise kohta, milles ei tuvastatud

kaebaja tegevuses märkimisväärseid puudusi. Kaebaja omas 12.05.2017–25.05.2019

tulirelvade ja laskemoona Euroopa Ühenduses edasitoimetamise eellubasid Soomest,

Saksamaalt, Itaaliast ja Poolast. Kaebajale on 06.02.2017 väljastatud usaldusväärse ettevõtte

sertifikaat.

Halduskohus ei ole piisavalt ja arusaadavalt põhjendanud, et vastustaja kaalutlusotsus on

tehtud tulenevalt asja faktilistest asjaoludest ning kaalutlusotsus on põhjendatud ja õige.

10. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TJA õigusjärglane alates 01.01.2019)

palub 28.11.2019 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud tema enda kanda.

Halduskohus on õigesti leidnud, et puudub alus vastustaja otsuste tühistamiseks üksnes

motiveerimispuuduse tõttu, kuna see tingiks samasisuliste otsuste andmise.

Vastustaja ei ole tegelikkuses kunagi kaebajale lõhkematerjali veolube väljastanud. Kõnealune

15.08.2014 lõhkematerjali veoluba tähtajaga 2 aastat oli väljastatud hoopis Gladius Baltic

OÜ-le, kes on äriregistrist kustutatud 20.06.2019. Kaebaja seisukoht, et Gladius Baltic OÜ-le

15.08.2014 väljastatud veoloa kehtivus on peatunud kuni selle uuendamiseni, on meelevaldne.

LMS ei näe ette lõhkematerjali veoloa kehtivusaja pikendamist, vaid alati uue loa väljastamist.

3-18-1589

7(8)

Viidatud Riigikohtu lahend ei ole asjakohane, sest olukorrad on erinevad. Kaebajal puudub

alus nõuda, et kui vastustaja on 2014. a-l leidnud, et Gladius Baltic OÜ planeeritav vedu kahe

aasta jooksul ei kujuta endast ohtu, siis järelikult ei kujuta ka Gladius Grupp OÜ

lõhkematerjalide vedu ohtu mitte kunagi hiljem. Kaebaja väide, et ta unustas pikendada juba 2

aastat tagasi kehtetuks muutunud veoload, sest inglise keele tõttu ei saanud ta veolubadel

märgitust aru, on kummastav. 15.08.2014 veolubadel on märgitud eesti keeles, et need

kehtivad kuni 31.07.2016. Tegu ei ole hooletusest tingitud ühekordse eksimusega. Asjakohatu

on etteheide, et veoload on struktuuriliselt ülesehituselt ebaloogilised ja arusaamatud.

Lõhkematerjalide ühendusesisese veo dokumendi vorm on sätestatud 15.04.2004 Euroopa

Ühenduse Komisjoni otsusega nr 2004/388/EÜ, tegemist on ühtse vormiga.

KAPO on leidnud, et veolubade väljastamisest tuleks keelduda, mistõttu ei saa vastustaja

asuda teistsugusele seisukohale ning veolube väljastada. Vastustajal lasub igakordselt

kohustus hinnata, kas LMS § 37 lg-s 5 (sh p-s 6) sätestatud asjaolude esinemine on piisavaks

aluseks veoloa andmisest keeldumiseks. Tuginedes KAPO arvamustele, pooleliolevale

kriminaalasjale ning vastustaja põhjalikule kaalumisele, leidis vastustaja, et planeeritavad

lõhkematerjali veod võivad kujutada ohtu julgeolekule, mistõttu keeldus lubade

väljastamisest. Vastustaja kaalus enne keelduvate otsuste andmist valitava meetme

proportsionaalsust ning leidis, et keeldumine on KAPO arvamuste põhjal proportsionaalne

meede ärahoitava ohu suhtes. Vastustaja on vaideotsustes välja toonud keeldumiste sisulised

põhjendused.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Gladius Grupp OÜ taotleb koos 31.10.2019 apellatsioonkaebusega esitatud tõendi ‒

kaebaja 15.10.2018 Põhja Ringkonnaprokuratuurile esitatud kaebus MTA uurimisosakonna

põhjendamatu venitamise peale kriminaalasja menetlemisel ja taotlus kriminaalasja menetluse

lõpetamiseks ‒ asja materjalide juurde võtmist. TTJA taotleb koos 28.11.2019 vastusega

apellatsioonkaebusele esitatud tõendite ‒ TJA 15.08.2014 otsus nr 1-10/14-330 lõhkematerjali

veolubade väljastamise kohta; lõhkematerjali veoload nr 12/2014 ja nr 13/2014; Karotse

Matkatarbed OÜ (endine Gladius Baltic OÜ, registrikood 11467391) äriregistri andmete

väljatrükk ‒ asja materjalide juurde võtmist. HKMS § 185 lg 1 ja § 62 lg 2 kohaselt võtab

kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja

lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu

hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt

tõendatud. Uue tõendi esitamise lubatavust apellatsioonimenetluses peab menetlusosaline

põhistama (HKMS § 198 lg 3).

12. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses selgitanud, mida ta esitatud tõendiga tõendada soovib.

Küsimus sellest, kas MTA uurimisosakond võib venitada kriminaalasja uurimisega, ei seondu

TJA 24.05.2018 otsuste õiguspärasuse küsimusega. Niisiis ei ole tõend asjakohane ja tuleb

jätta asja materjalidele lisamata.

13. TTJA soovib 28.11.2019 esitatud dokumentidega tõendada, et 15.08.2014 lõhkematerjali

veolube ei väljastatud Gladius Grupp OÜ-le, vaid Gladius Baltic OÜ-le, mis on äriregistrist

kustutatud äriseadustiku § 60 lõike 3 alusel 20.06.2019. Ringkonnakohus peab vajalikuks

võtta esitatud dokumendid asja materjalide juurde, sest esimese astme kohtus on vastav

dokumentatsioon esitatud vaid osaliselt ning dokumendid on vajalikud asja õigeks

lahendamiseks (HKMS § 198 lg 3).

14. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid üle kordamata

3-18-1589

8(8)

(HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

15. TTJA on vastuses apellatsioonkaebusele õigesti viidanud, et 15.08.2014 veoload nr

12/2014 ja 13/2014 kehtivusajaga kuni 31.07.2016, millele kaebaja näib rajavat oma õiguse

saada selliseid lube ka tulevikus, on välja antud hoopis teisele äriühingule, mitte kaebajale, s.o

Gladius Baltic OÜ-le (tl 109‒119). Kuid isegi juhul, kui need load oleks olnud väljastatud

Gladius Grupp OÜ-le, ei tuleneks sellest äriühingule automaatset õigust lubade saamiseks ka

tulevikus. Loa kehtivusaja lõppedes tuleb luba uuesti taotleda ning pädev haldusorgan peab

uuesti hindama taotluse ja taotleja vastavust seaduse nõuetele ning tegema uue otsuse.

Apellatsioonkaebuse p-s 2.2 esitatud arutluskäik lõhkematerjali veoloa kehtivuse peatumisest

kuni selle uuendamiseni, viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.04.2018 otsusele asjas

nr 4-17-4621, ei tugine LMS-le ning viidatud Riigikohtu seisukohad ei ole analoogia korras ka

kohaldatavad, kuna tegemist ei ole kaugeltki sarnaste vaidlustega. LMS ei võimalda

tõlgendust kaebaja poolt apellatsioonkaebuse p-s 2.2 esitatud viisil. Samuti ei oma asjas TJA

24.05.2018 otsuste õiguspärasust hinnates tähtsust, mis põhjusel jättis kaebaja lõhkematerjali

veoloa õigel ajal uuesti taotlemata (seda juhul, kui tal oleks üldse enne olnud selline luba), st,

kas see oli tingitud tahtlusest või hooletusest. Kuna lõhkematerjali veoloa taotlemisel toimub

loa andmise aluste hindamine igakordselt uuesti, ei oma asjas tähtsust ka kaebaja esitatud

väited sellest, et kaebaja on aastaid tegelenud relvade ja laskemoonaga seonduval tegevusalal

ja tegeleb relvade, laskemoona ja lõhkematerjali müügiga oma kaupluse kaudu; Gladius

Grupp OÜ omab vastavat tegevusluba, mille kohta on väljastatud PPA 01.03.2017 otsus nr

4.1-1/1262-5; PPA 12.07.2017 koostatud järelevalveakti kohaselt ei tuvastatud Gladius Grupp

OÜ

kontrollimisel

märkimisväärseid

puudusi;

Gladius

Grupp

OÜ

omas

12.05.2017‒25.05.2019 tulirelvade ja laskemoona Euroopa Ühenduses edasitoimetamise

eellubasid Soomest, Saksamaalt, Itaaliast ja Poolast; Gladius Grupp OÜ-le on väljastatud

06.02.2017 usaldusväärse ettevõtte sertifikaat. Kaebajale lõhkematerjali veoloa andmisest

keeldumisel tugines TJA KAPO poolt antud ohuhinnangule ning faktile, et kaebaja ja tema

juhatuse liikme suhtes oli algatatud kriminaalasi lõhkeaine ebaseadusliku käitlemise tunnustel.

Tegemist on asjakohaste kaalutlustega, millest TJA ei ole ebaõigeid järeldusi teinud.

Halduskohtu otsus on piisavalt põhjendatud, eksitud ei ole tõendite hindamisel.

16. Eelnevast tulenevalt jääb Gladius Grupp OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 01.10.2019 otsus muutmata (HKMS § 200 p 1).

17. Apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmise

tõttu

jäävad

Gladius

Grupp

OÜ

apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole

menetluskulude väljamõistmist taotlenud (HKMS § 109 lg 1), mistõttu jäävad ka TTJA

võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)