2-19-4096/65 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Imbi Sidok-Toomsalu

Määruse tegemise aeg ja koht

28.02.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-4096

Kohtuasi

XX

avaldus

vanema

hooldusõiguse

ennistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.11.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja XX (ik XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Epp Landberg

Puudutatud isik I DD (ik XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Helen-

Lumelille Tomberg

Puudutatud isik II BB (ik XXXXXXXXXXX),

määratud korras esindaja vandeadvokaat Aleksei

Ratnikov

Eestkosteasutus Rae vald Rae Vallavalitsuse

kaudu

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 15.11.2019 määrus osas, milles kohus jättis XX avalduse

rahuldamata ja teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada XX avaldus ning

ennistada XX hooldusõigus BB suhtes.

2. Rahuldada määruskaebus.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seonduvad menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda, v.a riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi

kanda.

4. Kohtumääruse tervikresolutsioon on järgmine:

4.1. Rahuldada XX avaldus ja ennistada XX hooldusõigus BB suhtes.

4.2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi osutanud

advokaadi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

4.3. Saata kohtumäärus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättesaamisest.

Asjaolud ja avaldaja nõue

1. XX (avaldaja, isa) esitas Harju Maakohtule 15.03.2019 avalduse hooldusõiguse

ennistamiseks poja BB (puudutatud isik II, laps) suhtes.

Hooldusõiguse peatamine on ajutine meede olukorras, kus lapsevanem ei saa hooldusõigust

teostada ning kui langeb ära seda takistav asjaolu, on õigus lapsevanemal nõuda hooldusõiguse

ennistamist. Isa hooldusõigus lapse suhtes peatati kuni isa vanglast vabanemiseni (Harju

Maakohtu 20.03.2017 määrus, Tallinna Ringkonnakohtu 06.07.2018 määrus tsiviilasjas

nr 2-16-18515). Avalduse esitamise ajaks oli isa vanglast vabanenud. Nimelt vabastati ta Viru

Maakohtu 26.04.2018 kohtumääruse alusel kriminaalasjas nr X-XX-XXXX Harju Maakohtu

07.09.2016 otsusega mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega tema allutamisega

käitumiskontrollile. Isale määrati katseaeg kuni 23.05.2020. Seega on ära langenud

hooldusõiguse peatamise alus ja isa hooldusõigus lapse suhtes tuli ennistada.

Isa avalduse eesmärk ei olnud hakata muutma seniseid lapse ema poolt tehtud

hooldusõiguslikke otsuseid (viibimiskoht, haridus). Isa arvestas sellega, et laps oli 15-aastane

ja seega sai hooldusõiguse üle alustada kohtuvaidlust vaid siis, kui laps on sellega nõus. Isa

soovis lapsega suhteid taastada. Hooldusõiguse taastamine ei kahjustanud lapse huve.

Puudutatud isik I seisukoht

2. DD (puudutatud isik I, ema) palus jätta avaldus rahuldamata. Isa on vabastatud vanglast, kuid

ei ole karistust täielikult ära kandnud, vaid kannab kuni 23.05.2020 karistust tingimisi, millest

esimeseks 24 kuuks on ta allutatud kriminaalhooldaja käitumiskontrollile, kus peab kinni

pidama karistusseadustiku (KarS) § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõuetest ja järgima

KarS § 75 lg 2 p-des 2, 4, 7 ja 8 sätestatud lisakohustusi. Seega ei ole hooldusõiguse peatamise

alus käesolevaks ajaks ära langenud.

Ema on lapse sisuliselt üksi üles kasvatanud ja lapse jaoks turvaline isik tema elu korraldamisel.

Ema vastutab igapäevaselt lapse heaolu ja elutingimuste eest ning püüab tagada temale

võimalustest lähtuvalt parimad tingimused kasvamiseks. Lapse ema ning avaldaja omavahel

normaalselt suhelda ei saa ning last puudutavaid asju ühiselt ei aruta ega kokkulepetele ei jõua.

Lapse ema ei ole takistanud lapsel isaga suhtlemast. Laps on isaga suhelnud täpselt nii palju,

kui ta on ise soovinud. Avaldaja ei ole vabaduses olles püüdnud oma suhtumist ega elustiili

kuidagi muuta. Avaldaja näol on tegemist isikuga, kellel on suur alkoholi tarvitamise probleem

ning ka tema viimane kuritegu sooritati raskes alkoholijoobes. Tema käitumine on

ettearvamatu, vägivaldne ning ta ei suuda oma raevuhoogusid talitseda.

Puudutatud isik II ja temale määratud esindaja seisukoht

3. Laps avaldas ärakuulamisel, et tema isa hooldusõiguse ennistamist ei soovi. Ta on isaga

põgusalt suhelnud, kuid ei näe selleks eriti vajadust. Ta saab emaga kenasti hakkama. Laps

soovis, et tema hooldusõigusega seonduvaid küsimusi otsustaks ema.

Lapsele määratud esindaja palus avaldus rahuldada ja isa hooldusõigus lapse suhtes ennistada.

Hooldusõiguse peatamise alus oli ära langenud ja isa avaldas tahet hooldusõiguse

tagasisaamiseks. Kui vanematel on hooldusõiguse teostamise üle vaidlusi, tuleb need seaduses

sätestatud korras lahendada.

Eestkosteasutuse seisukoht

4. Rae vald Rae Vallavalitsuse kaudu (Rae vald, eestkosteasutus) toetas avaldust ja leidis, et

see tuleks rahuldada. Kriminaalhooldusametniku sõnul oli isa korrektselt täitnud

kontrollnõudeid ja oli viisakas. Samuti ei ole ta rikkunud lisakohustusi, alkoholi kontrolli

tulemused on olnud korduvalt negatiivsed. Ta on läbinud sotsiaalprogrammi „Õige hetk“. Isa

elab üürikorteris. Eestkosteasutus suhtles ka pojaga, kes avaldas esmalt, et tal on isaga vähesed

suhted, kuid nad on omavahel kohtunud ja suhtlevad telefoni ja suhtlusvõrgustike kaudu. Poeg

arvas, et saab isata hästi hakkama ja kui tal ei ole dokumentides isa kirjas, saab ta paremini

reisida. Tema eeskuju on vanem vend. Ta ei soovinud isa hooldusõiguse ennistamist. Maakohtu

menetluse lõpus avaldas Rae vald, et lapse sõnul on isa ja laps hakanud tihedamalt suhtlema ja

teevad ka koos sporti. Samas ei mõistnud poeg, miks oli isal vaja hooldusõiguse ennistamist.

Maakohtu lahend

5. Maakohus jättis avalduse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a

alaealisele lapsele määratud esindaja kulud, mis jättis Eesti Vabariigi kanda.

Tallinna Ringkonnakohtu 06.07.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-16-18515 peatas kohus

avaldaja hooldusõiguse lapse suhtes kuni peatamise aluseks oleva asjaolu äralangemiseni, s.o

avaldaja vanglast vabanemiseni. Avaldaja ei kandnud enam reaalset vangistust, kuid ei olnud

oma karistust täielikult ära kandnud. Põhjendatud ei olnud luua olukord, kus võib juhtuda, et

avaldaja rikub ennetähtaega vabanemisel käitumiskontrolli tingimusi ja satub tagasi vanglasse

ning lapse ema on kohustatud uuesti tulema kohtusse avaldusega hooldusõiguse peatamiseks.

Lisaks toetas avalduse rahuldamata jätmist lapse seisukoht ning eestkosteasutuse seisukoht,

kellele laps oli avaldanud, et ei soovi hooldusõiguse taastamist. Kohus peab lahendama asja

lapse huvidest lähtuvalt ning arvestama vähemalt 14-aastase lapse arvamusega.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel

menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mis jättis TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

Avaldaja määruskaebus

6. Avaldaja palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus, millega avaldus rahuldada ja

hooldusõigus lapse suhtes ennistada.

Hooldusõiguse peatamise alus oli ära langenud, mistõttu tuli hooldusõigus ennistada.

Hooldusõiguse peatamine ei olnud seotud katseaja pikkusega, vaid hooldusõiguse faktilise

teostamise takistusega vanglas viibimise tõttu. Jätta hooldusõigus taastamata põhjusel, et isa

võib kunagi vangi tagasi sattuda, ei ole kooskõlas seaduse eesmärgiga. Pealegi on isa täitnud

kõiki kriminaalhooldusõiguse nõudeid korrektselt ja on olnud koostööaldis.

Kohus lähtus ebaõigesti avalduse rahuldamata jätmisel perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg-st 2,

mille kohaselt ei rahuldata ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust, kui vähemalt 14-aastane

laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või on alust arvata, et ühise hooldusõiguse

lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Praegu

ei menetletud ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust.

Vastused määruskaebusele

7. Ema palus jätta maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu

poolt silmas peetud hooldusõiguse ennistamise alust ei esinenud, sest isa ei olnud karistust

lõpuni kandnud. Vanem kui 14-aastane laps vaidles hooldusõiguse ennistamisele vastu.

8. Lapsele määratud esindaja märkis, et isa hooldusõiguse peatamise alus oli õiguslikult ära

langenud, sest isa ei viibinud enam füüsiliselt vanglas. Isa on korrektselt täitnud

kriminaalhooldusprogrammi. Seega on põhjendatud hooldusõiguse taastamine. Siiski tuleb

arvestada ka lapse sooviga. Lapsel peab olema vaba tahe isaga suhtlemiseks.

9. Rae vald palus jätta maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Eeldus

hooldusõiguse ennistamiseks oli olemas, kuid arvestada tuli ka lapse soovidega.

Edasine menetluse käik

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

11. Tallinna Ringkonnakohus leiab, et vastavalt TsMS § 667 lg-le 2 tuleb maakohtu määrus

osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus määrus, millega avaldus rahuldada. Määruskaebus

tuleb rahuldada.

TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu

määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Määruskaebusest nähtuvalt ei vaidlustatud maakohtu määrust osas, milles maakohus jaotas

menetluskulud, jättes menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealisele lapsele

määratud esindaja kulud, mis jättis Eesti Vabariigi kanda. Teised menetlusosalised

määruskabust ei esitanud. Viidatud osas on maakohtu määrus jõustunud. Ringkonnakohus

kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas.

Praeguse vaidluse keskmes on PKS § 140 lg-d 1 ja 2. PKS § 140 lg 1 kohaselt peatab kohus

vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama ja sama

paragrahvi lg 2 kohaselt ennistab kohus vanema hooldusõiguse, kui on tuvastatud

hooldusõiguse peatamise aluse äralangemine.

Kestev võimetus hooldusõigust teostada tähendab PKS § 140 lg 1 mõttes seda, et vanema

hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Hooldusõiguse

peatamiseks annab PKS § 140 lg 1 järgi alust see, kui vanem ei saa pikema aja vältel oma

eemaloleku või muu kõrvalise takistuse, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata

kadumise korral hooldusõigust teostada (Riigikohtu 16.01.2019 määrus tsiviilasjas

nr 2-18-3298, p 16.2; 11.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-16, p 19; 04.12.2013 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16; 14.11.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 14).

Siinkohal on oluline tähele panna, et meede on ajutine. Selle eesmärgiks on tagada lapse õiguse

ja huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas,

kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada

(Riigikohtu 16.01.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-3298, p 16.2; 04.12.2013 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-142-13, p 16). PKS § 140 lg-s 1 sätestatud meetme tulemusena säilib vanemal küll

hooldusõigus, kuid PKS § 140 lg 3 järgi ei või vanem hooldusõiguse peatumise ajal seda

teostada.

Praegusel juhul peatati isa hooldusõigus lapse suhtes tsiviilasjas nr 2-16-18515, kus

ringkonnakohus 06.07.2017 määruses (mitte 06.07.2018 määruses, nagu puudutatud isik I

vastuses määruskaebusele ebaõigesti märkis) leidis, et isa on kestvalt võimetu vanglas viibimise

ajal lapse hooldusõigust teostama, mistõttu tuleb isa hooldusõigus lapse suhtes peatada kuni

takistuse äralangemiseni, milleks on isa vanglast vabanemine (tlk 106).

Avalduse esitamise ajaks oli isa vanglast vabanenud. Tõsi, isa ei olnud karistust lõpuni ära

kandnud ja ta vabastati karistuse kandmisest tingimisi koos allutamisega käitumiskontrollile

ning talle määrati katseaeg kuni 23.05.2020 (tlk 5), kuid see ei muuda asjaolu, et isa füüsiliselt

enam vanglas ei viibinud ja ta sai faktiliselt lapse suhtes hooldusõigust teostada. Seega esines

PKS § 140 lg-s 2 sätestatud eeldus hooldusõiguse ennistamiseks. Pelgalt asjaolu, et isa võis taas

vangi sattuda, ei andnud alust tõdemuseks, et hooldusõiguse peatamise alus ei ole ära langenud,

mis praegusel juhul oleks olnud asjaolu, et isa ei ole vanglast vabanenud. Seda enam, et isa

kriminaalhooldaja on kinnitanud, et kriminaalhoolduse perioodil ei ole fikseeritud

kontrollnõuete ega lisakohustuste rikkumisi; koostatud ei ole erakorralisi ettekandeid ega

kirjalikke hoiatusi (tlk 145), s.t siiani on kriminaalhooldus toimunud edukalt. Hooldusõigus ei

saa olla lõputult peatatud põhjusel, et ehk kunagi tulevikus ei saa vanem taas faktiliselt

hooldusõigust teostada.

Õige on, et kohus teeb kõiki PKS 10. peatükis pealkirjaga „Vanema õigused ja kohustused“

reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi,

arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi (PKS § 123 lg 1). Samas ei ole

keegi menetlusosalistest välja toonud, et isa hooldusõiguse ennistamine kahjustaks lapse huve.

Välja on toodud vaid, et laps ei näe vajadust isa hooldusõiguse ennistamiseks, ema on senini

kenasti lapse hooldusõiguse teostamisega toime tulnud ja ühise hooldusõiguseta oleks lapsel

v-o lihtsam reisida. Lapse nõusolek vanema hooldusõiguse ennistamise eelduseks PKS § 140

lg 2 sõnastuse kohaselt ei ole. Vanema kui 14-aastase lapse seisukoht on määrava tähtsusega

ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse menetlemisel, nagu on sätestatud PKS § 137 lg 2

p-s 1, kuid praegusel juhul ei menetle kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust. Seega ei

ole kõnealune säte aktuaalne kohtule esitatud avalduse lahendamisel.

Ülalkirjeldatud põhjustel tuleb maakohtu määrus vaidlustatud osas tühistada ja teha uus lahend.

Menetluskulude jaotus

12. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides

lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et

menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid

arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite

või tõendi. Arvestades vaidluse sisu, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud,

mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3).

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi

osutanud advokaadi tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Imbi Sidok-Toomsalu