2-17-19412/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Pällin, liikmed Vallo Kariler ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-19412

Tsiviilasi

AA hagi VV vastu ühisvara jagamiseks

VV vastuhagi AA vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 10. aprilli 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

VV apellatsioonkaebus

AA vastuapellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Vastuapellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastuapellant) AA (end nimi AA, isikukood

XXXXXXXXXXX), volitatud esindaja Aleksei Smelov

Kostja

(apellant)

VV

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

volitatud

esindaja

Vassili

Kosteitšuk

Kohtuistungi toimumise aeg

Istungil osalenud isikud

07.02.2020

Hageja AA

Hageja volitatud esindaja Aleksei Smelov

Kostja volitatud esindaja Vassili Kosteitšuk

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 10. aprilli 2019 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas

kostja nõude mõista ühisvara müügist saadavast rahast kostjale välja hüvitis 4451

eurot ja osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja nõude välja mõista hüvitis

sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õiguste ja kohustuste jagamise

korras 2000 eurot. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 10. aprilli 2019 otsus

muutmata.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja vastuapellatsioonkaebus täielikult.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte enda kanda.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest.

5. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

1. Rahuldada hagi ja vastuhagi osaliselt.

2. Lugeda AA ja VV ühisvaraks ja -kohustusteks:

2 (12)

2.1.

Korteriomand OOO, Tallinn (registriosa nr OOO);

2.2.

Mitteeluruum UUU, Tallinn (registriosa nr UUUUUUU);

2.3.

Laenukohustus 02.02.2007 lepingust nr 07-012104-EL Swedbank AS;

2.4.

Laenukohustus 12.02.2008 lepingust nr 08-021085-EV Swedbank AS;

2.5. Sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused.

3. Jagada poolte ühisvara ja -kohustused järgmiselt:

3.1.

Lõpetada poolte ühisomand punktides 2.1. ja 2.2. nimetatud kinnisvara osas ja

pooltel müüa kinnisvara nelja kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Juhul kui selle

ajavahemiku jooksul pooltel kinnisvara müük ei õnnestu, on hagejal või kostjal õigus

pöörduda kohtutäituri poole punktides 2.1. ja 2.2. nimetatud kinnisvara müümiseks

täitemenetluse raames avalikul enampakkumisel.

3.2.

Kinnisvara (registriosad nr OOO, nr UUUUUUU) müügist laekuva raha arvel

täita punktides 2.3. ja 2.4. nimetatud poolte rahaline solidaarkohustus AS-i Swedbank

ees.

3.3.

Kinnisvara müügist (registriosad nr OOO, nr UUUUUUU) laekuva raha arvel

tasuda AAl-e rahaline hüvitis 57 520, 48 eurot (viiskümmend seitse tuhat viissada

kakskümmend eurot, 48 senti) ning järele jääv raha jagada poolte vahel võrdsetes osades.

3.4. Jätta sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused AA

kanda ja mõista AA-lt välja rahaline hüvitis 2000 (kaks tuhat) eurot VV kasuks.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte enda kanda.

5. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AA (end. nimi AA, hageja) esitas 29. detsembril 2017 hagi VV (kostja) vastu ühisvara

jagamiseks, paludes jagada abikaasade ühisvara ja -kohustused järgmiselt:

- müüa korteriomand aadressil OOO Tallinnas (kinnistu nr OOO, Tallinna korter) ja

mitteeluruum

aadressil

UUU

Tallinn

(kinnistu

nr

UUUUUUU)

avalikul

enampakkumisel;

3 (12)

- müügist saadud raha arvel kustutada kõik ühised rahalised kohustused Swedbank AS

ees, mis tulenevad laenulepingutest nr 07-012104-EL ja nr 08-021085-EV, ning

hüvitada hagejale 67 362 eurot;

- ülejäänud raha jagada hageja ja kostja vahel võrdsetes osades.

Hagiavalduse kohaselt lahutati hageja ja kostja abielu 10. oktoobril 2017 Harju Maakohtu

kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-17-1007, ühisvara ei jagatud. Abielu ajal 2. veebruaril 2007. a

omandasid hageja ja kostja ühisvarana korteriomandi aadressil OOO Tallinnas koos korteri

juurde kuuluva mitteeluruumiga. Pooltel on ühiskohustused Swedbank AS-i ees, mis tulenevad

2. veebruaril 2007. a sõlmitud laenulepingust nr 07-012104-EL ja 12. veebruaril 2008. a

sõlmitud laenulepingust nr 08-021085-EV.

Ühisvara ostmisel kasutati hagejale kuuluvat lahusvara, s.o raha, mis saadi Narvas aadressil

RRR asuva hagejale kuuluva korteri (Narva korter) võõrandamisest. Hageja omandas selle

korteri pärimise teel. 23. jaanuaril 2007. a müüs hageja korteri hinnaga 1 200 000 krooni.

Lahusvara müügist saadud summast maksis hageja 1 054 000 krooni (67 362 eurot 87 senti)

ühisvara ostmiseks. Ühisvara kogumaksumus oli 1 924 000 krooni (122 966 eurot). Seega

kasutas hageja oma lahusvara ühisvara huvides ning võib nõuda, et selle väärtus hüvitataks

ühisvara arvel.

Kostja vastuväited ja vastuhagi

2. Kostja esitas 19. märtsil 2018 vastuhagi ühisvara jagamiseks. Kostja palus vastuhagis jagada

abikaasade ühisvara ja -kohustused järgmisel viisil:

-

müüa korteriomand aadressil OOO Tallinnas ja mitteeluruum aadressil UUU Tallinn

avalikul enampakkumisel;

-

müügist saadud raha arvel kustutada kõik ühised rahalised kohustused Swedbank AS-i

ees, mis tulenevad laenulepingutest nr 07-012104-EL ja nr 08-021085-EV ning hüvitada

VV-le alates 10. oktoobrist 2017. a kuni kohtulahendi tegemiseni teostatud laenu

tagasimaksed summas 3636 eurot 37 senti;

-

ülejäänud raha jagada hageja ja kostja vahel võrdsetes osades;

-

jätta Honda CRV liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused hagejale, mõistes

hagejalt kostja kasuks välja rahalise hüvitise 2000 eurot.

Kostja leiab, et hageja saab nõuda hüvitist üksnes oma kaasomandi osa ulatuses Narva korterist.

Enne abielu registreerimist kuulus hagejale koos YY-ga (hageja tütar) korter aadressil RRR,

Narva. Kostja leiab, et hageja ei saa nõuda hüvitist 67 362 euro 87 sendi ulatuses, kuna Narvas

aadressil RRR asuv korter oli hageja ja hageja tütre kaasomandis. Korteriomandist kuulus ¾

osa hagejale ja ¼ osa hageja tütrele. Hüvitise määramisel tuleb lähtuda hagejale kuuluvast ¾

osast kaasomandist.

Kostja leiab, et Narvas asuv korter renoveeriti kostja lahusvara arvel ning see panus on võrdne

hageja panusega. Hageja lahusvaraks olnud korter aadressil RRR, Narva, mille müügist saadud

rahasummaga osteti hiljem ühisvaraks olev korter aadressil -, Tallinn, renoveeriti täielikult

2003. a kostja lahusvara arvelt kostja ema korteri müügist saadud ja kostjale kingitud 5000 USD

eest. Hageja lahusvara hulka kuuluv Narva korter vajas remonti. Korteri remondile kulutatud

rahasumma oli samas suurusjärgus hageja lahusvara hulka kuulunud remontimata korteri

turuväärtusega. Seega olid poolte lahusvara panused ühisvarasse võrdsed. Nende panuste

tasaarvestuse tulemusena ei kuulu kummagi poole panus hüvitamisele või (alternatiivselt)

hüvitis tuleb määrata mõlemale poolele võrdsetes osades, so. 23,385 % OOO, Tallinn korteri

praegusest turuväärtusest.

Pärast abielu lahutamist tegi kostja ühiste laenulepingute tagasimakseid oma lahusvara arvel.

Kostja on teinud Swedbank AS-ile laenulepingute nr 07-012104-EL ja 08-021085-EV alusel

ajavahemikus 10. oktoober 2017-19. veebruar 2019 tagasimakseid kokku 3636 eurot 37 senti

4 (12)

eurot, millest intressid 154 eurot 47 senti, kohustuslik varakindlustus 157 eurot 64 senti ja laenu

põhiosa maksed 3324 eurot 26 senti. Kostja palub hagejalt välja mõista hüvitise 3636 eurot 37

senti.

Hageja peab hüvitama kostjale ühisvara arvel liisinguga ostetud sõiduauto maksumusest poole.

Abielu ajal sõlmis hageja sõiduauto Honda CRV liisingulepingu, mille alusel sai hageja

sõiduauto väljaostuõigust omavaks kasutajaks. Hageja tasus ühisvarast liisingu esimese

sissemakse ja kõik kuumaksed, mistõttu hagejal on kohustus maksta kostjale välja tema osa

rahas. Kostja lähtub sellest, et sõiduki turuväärtuse ja liisingujäägi vahe 10. oktoobri 2017. a

seisuga moodustas 4000 eurot, millest kostja osa on 2000 eurot ja mille hüvitamist kostja

hagejalt nõuab. Lepingu juures olevast maksegraafikust nähtub, et pärast 15. märtsil 2019. a

tagasimakse tegemist moodustab sõiduki jääkväärtus 9802,22 + käibemaks 20% = 11762,66

eurot. Samas ei ole hageja esitanud kostja nõutud liisinguandja tõendit liisingujäägi kohta.

Seetõttu lähtub kostja eeltoodud liisingujäägi summast. Auto24.ee veebilehel on müügis kokku

kümme 2014. a Honda CRV sõidukit. Hageja valduses oleva sõiduki turuhind (s.o keskmine

müügihind) on: (14900+14900+15300+15500+15500+16500+16500+16500+17990+18490) :

10 = 16 208 eurot.

Hageja sõiduki turuhinnast liisingujäägi lahutamisel osutub, et sõiduki väljaostuõiguse

turuväärtuseks on 16 208 – 11 762,66 = 4445 eurot. Hageja võimalike vastuväidete puhuks

vähendab kostja väljaostu väärtuse summani 4000 eurot. Kostja osa sellest on 2000 eurot. Seega

esitab kostja nõude, mille järgi jäävad 20. juunil 2016. a sõlmitud liisingulepingust nr

01207915L tulenevad õigused ja kohustused hageja ainuomandisse ning hagejalt mõistetakse

kostja kasuks välja rahaline hüvitis 2000 eurot. Liisingu maksegraafikust nähtuvalt lõpeb

hageja liisinguleping 15. juulil 2021, so. kahe aasta pärast. Lepingu lõppemise hetkel

moodustab liisingujääk 4400 eurot ja hageja sõiduk on kahe aasta võrra vanem. Käesolevaga

esitab kostja väljavõtte Auto24.ee veebilehelt, millest tuleneb, et hageja sõidukist 2-3 aasta

vanemate Honda CRV sõidukite keskmine turuhind on: (9600+9990+10 900+10 900+11

700+12 300) : 6 = 10898 eurot. Seega hageja liisitud Honda CRV jääkmaksumus

liisingulepingu

lõppemisel

turuhinnale

ei

vasta.

Liisingueseme

väljaostuhinna

(jääkmaksumuse) ja turuväärtuse vahe on järgmine: 10 898 – 4400 = 6498 eurot. Pool sellest

on 3249 eurot. Kuid kostja nõuab hüvitist 2000 eurot.

MAAKOHTU OTSUS

3. Harju Maakohus rahuldas hageja hagi ja kostja vastuhagi 10. aprilli 2019. a otsusega

osaliselt. Maakohus jagas poolte ühisvara ja kohustused järgmiselt:

1) lõpetas poolte ühisomandi aadressil OOO, Tallinn asuva korteriomandi (registriosa nr

OOO) ning aadressil UUU, Tallinn asuva mitteeluruumi (registriosa nr UUUUUUU)

suhtes. Maakohus kohustas pooli nelja kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest

korteriomandit ja mitteeluruumi müüma ning selle ebaõnnestumise korral taotlema

kohtutäituri kaudu täitemenetluse korras kinnisvara müüki avalikul enampakkumisel.

2) Kohustas pooli kinnisvara müügist laekuva raha arvel täitma poolte rahaline

solidaarkohustus Swedbank AS ees;

3) Kohustas ülalnimetatud kinnisvara müügist laekuva raha arvel hüvitama AAle 57 520

eurot 48 senti ja VV-le 4451 eurot (neli tuhat nelisada viiskümmend üks eurot) ning

järele jääva raha jagada poolte vahel võrdsetes osades.

Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse laenumaksete 3636 eurot 37 senti hüvitamiseks

ning sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevate kohustuste 2000 eurot hüvitamiseks.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohus tuvastas, et poolte ühisvarasse kuuluvad järgmised varad ja kohustused:

5 (12)

1) Korteriomand OOO, Tallinn (registriosa nr OOO);

2) Mitteeluruum UUU, Tallinn (registriosa nr UUUUUUU);

3) Laenukohustus 02.02.2007 lepingust nr 07-012104-EL Swedbank AS;

4) Laenukohustus 12.02.2008 lepingust nr 08-021085-EV Swedbank AS;

Poolte hüvitisenõuded olid järgmised:

1) Hageja palus lahusvaraks olnud korteriomandi aadressil RRR, Narva väärtuse

hüvitamist 67 362 euro 87 sendi ulatuses;

2) Kostja palus lahusvara arvelt tehtud (kostja emalt kinkena saadud 5000 USD eest)

Narvas asuva korteri remondikulu hüvitamist viisil, et lugeda poolte panused

ühisvarasse võrdseks ning hüvitiste tasaarvestuse tulemusel ei kuulu kummagi poole

panus hüvitamisele;

3) Kostja palus lahusvara arvelt tasutud laenulepingutest 07-012104-EL ja nr 08-

021085-EV maksete hüvitamist 3636 euro 37 sendi ulatuses;

4) Kostja palus hagejalt välja mõista sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tuleneva

rahalise hüvitise 2000 eurot.

Maakohus leidis, et ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte panuseid. Põhjendatud on

hüvitada hagejale 57 520 eurot 48 senti Narvas asuva korteri müügist saadud rahast. Maakohtu

järeldus põhines asjaolul, et hageja omandas pärimise teel ¾ osa viidatud korteriomandist.

Seega panustas hageja ühisvaraks oleva korteri ostmisel lahusvarana 57 520 eurot 48 senti,

mitte hagis märgitud 67 362 euro 87 sendi ulatuses.

Kostja remondikulude hüvitamise osas leidis maakohus, et tõendatud on kostja väide, et kostja

panustas kinkena saadud 5000 USD Narvas asuva korteri renoveerimiseks. Maakohus ei

nõustunud kostja väitega, et korteri renoveerimise tulemusena kahekordistus korteri turuväärtus

ning seega tuleb hageja ja kostja lahusvarast tehtud panused ühisvaras asuvale korterile

Tallinnas lugeda võrdseks. Samas pidas maakohus õiglaseks, et kostja saab hüvitist remondiks

kulututud lahusvara väärtuses 4451 eurot.

Laenukohustuste täitmise osas leidis maakohus, et need on poolte ühiskohustused, kuna need

lasuvad poolte ühisvaral. Laenulepingust nr 08-021085-EV kohustuse täitmise tähtaeg saabus

10.02.2013, mistõttu laenukohustust ei pruugi enam olla ning ühisvarana jagamisele ei kuulu.

Arvestades hageja nõuet ning poolte soovi, jagab kohus ühiskohustused viisil, et kinnisvara

müügist saadava tulemi arvelt tuleb tasuda abikaasade solidaarkohustused panga ees, va kui

laenukohustus on juba täidetud.

Maakohus käsitles kulude jaotust, milles hageja kanda jäid kommunaalkulud ja kostja kanda

laenumaksed, poolte kokkuleppena VÕS § 69 mõistes. Kohus leidis, et ei ole põhjendatud

hagejalt välja mõista laenumaksete hüvitist.

Kostja taotluse osas mõista hagejalt välja sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenev

rahaline hüvitis 2000 eurot leidis maakohus järgmist:

1) tuvastatud on, et sõiduauto Honda CRV osas sõlmis hageja abielu ajal 20. juulil 2016

liisingulepingu;

2) lepingu kohaselt on tegemist kasutusrendi tüüpi liisinguga, kus on olemas sõiduauto

jääkmaksumus, millega liisinguandja on nõus auto võõrandama liisinguvõtjale;

3) mõlemad abikaasad on lepingujärgseteks solidaarvõlgnikeks;

4) hageja ei ole saanud sõiduauto omanikuks, hageja on sõiduauto kasutaja;

5) hageja ei ole avaldanud, et ta soovib peale lepingu lõppemist sõiduautot omandada;

6) sõiduauto Honda CR-V jääkmaksumus 15. juuli 2021 seisuga on 4400 eurot.

Maakohus leidis, et sõiduauto liisinguleping on tehing perekonna tavapäraste vajaduste

katmiseks. Maakohus leidis, et

auto

kasutamise eest

tasutud liisingumaksetega

6 (12)

proportsionaalselt on auto väärtus amortiseeritud ja hüvitise määramiseks aluseks võetavat

kapitaliosa ei olegi.

Vara jagamise viisi valiku osas leidis maakohus, ühisvara saab jagada viisil, mida pool on hagis

või vastuhagis nõudnud. Seega otsustas maakohus, et poolte ühisvaraks olev korteriomand ja

mitteeluruum tuleb müüa hageja ja kostja soovitud viisil s.o, kui pooltel ei õnnestu müüa ise

kinnisvara nelja kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, on hagejal või kostjal õigus pöörduda

kohtutäituri poole kinnisvara müümiseks täitemenetluse raames avalikul enampakkumisel.

Kinnisvara müügist saadava tulemi arvelt tuleb tasuda abikaasade solidaarkohustus panga ees

ning järele jääv raha tuleb poolte vahel, arvestades ühisvara osade võrdsusest kõrvalekaldumise

aluseid.

APELLATSIOONKAEBUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 3.3,

3.4 ja 3.5. tühistada ning teha vaidlustatud osas uue otsuse, millega kinnisvara müügist laekuva

raha arvel tasuda kostjale pärast abielulahutust tehtud laenumaksete kulud 3636 eurot 37 senti

ning järele jääv raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. Jätta sõiduauto Honda CRV

liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused hageja kanda ning mõista hagejalt kostja

kasuks välja rahaline hüvitis 2000 eurot. Alternatiivselt saata asi maakohtule uueks

lahendamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

1)

Kostja arvates on ebaõige maakohtu seisukoht, et PKS § 34 lg 2 alusel ei saa kostja

nõuda Narva korteri remondile kulutatud lahusvara hüvitamist. Narva korter müüdi hiljem ja

müügist saadud raha eest osteti ühisvaraks olev Tallinna korter. Kostja Narva korterile tehtud

kulud muutusid Tallinna korterile tehtud kuludeks. Seetõttu võib kostja nende kulude

hüvitamist PKS § 34 lg 2 alusel nõuda. Muuhulgas tugines kostja varem kehtinud PKS § 14 lg-

le 2 ja nõudis selle alusel Narva korteri poolte ühisvaraks tunnistamist ja seega Tallinna korteri

ostmisel poolte panuste võrdseteks lugemist. Maakohtu otsusest ei selgu, kas varasem PKS §

14 lg 2 kuulub antud juhul kohaldamisele või mitte.

2) Maakohus jättis Narva korteri turuväärtuse tõendamiseks vajaliku ekspertiisi

määramata.

Kostja taotles ekspertiisi määramist vastuhagi aluseks olevate asjaolude tõendamiseks (korteri

turuväärtuse kahekordistumine renoveerimise tulemusena). Maakohus jättis ekspertiisitaotluse

rahuldamata. Narva korteri turuväärtuse väljaselgitamine on vajalik ka vana PKS § 14 lg 2

kohaldamiseks. Kostja taotletud ekspertiiside määramata jätmise tõttu jäid asjas tähtsust

omavad asjaolud välja selgitamata ja nendega seotud kostja väited arutamata ja kohtuotsuses

hindamata.

3) Maakohtu otsusest ei selgu, millise õigusnormi alusel mõistis kohus 4450 eurot 40 senti

hagejalt kostja kasuks välja.

Kui isegi nõustuda sellega, et kostja võib nõuda ainult Narva korteri remondile kulutatud 5000

USD hüvitamist, siis lähtuda tuleb panustatu väärtusest panustamise hetkel (Riigikohtu otsus

2-14-18828 p-d 22 ja 22.2). 5000 USD väärtus 2003. aastal oli tunduvalt suurem kui 2019.

aastal. Kostja tugines vaidluses asjaolule, et 2003. aastal moodustas Narva korteri väärtus 5000

USD ja seetõttu olid poolte panused võrdsed. Kostja panuse väärtuse kindlakstegemiseks peaks

vähemalt võtma arvesse 2003 – 2019. a tarbijahinnaindeksi muutuse, mis Statistikaameti

andmete kohaselt moodustas 62,7%.

4) Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja tehtud eluasemelaenu tagasimaksete

hüvitamisel tuleb kohaldada PKS § 33 lg 1 p-i 2 ja VÕS §-i 69. Kostja hinnangul tuleks

kohaldada PKS § 34 lg-t 2.

7 (12)

Poolte vahel ei olnud kokkulepet, et üks tasub laenumakseid ja teine korteri

kommunaalmakseid. Hageja ei ole sellist kokkulepet tõendanud. Pangalaenu ja

kommunaalkulude jaotamise väidetav kokkulepe on uus asjaolu, mida ei ole varem menetluses

arutatud ja millele kohtu põhjendused ei saa rajaneda. Kohtuotsus on selles osas kostjale

üllatuslik. Lisaks esitas hageja seisukoha kommunaalkulude tasumise kohta hilinenult

(5.03.2019) ning hageja seda hilinemist ei põhjendanud. Mõjuva põhjuseta pärast seisukohtade

esitamise tähtaja möödumist esitatud hageja väited ja tõendid oleks maakohus pidanud jätma

arvestamata. Kui isegi võtta hageja 5. märtsil 2019. a esitatu arvesse, siis hageja tasaarvestuse

vastuväide on asjakohatu, sest hageja ei ole seda põhjendanud. Hageja esitas tõendina

pangakonto väljavõtted, mitte kommunaalkulude aluseks olevad arved. Kostja vaidles hageja

vastuväitele ka sisuliselt vastu, leides, et kommunaalkulud tuleb jagada kolmeks, kuna korteris

elab lisaks hagejale ja kostjale ka nende ühine tütar, kelle eest maksab kostja hagejale elatist.

Maakohus ei ole neid seisukohti arvestanud.

5) Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga selles osas, kuidas tuleks jagada Honda CRV

liisinglepingust tulenevad õigused ja kohustused.

Maakohus jättis selle nõude sisuliselt lahendamata – ühisvara jäi selles osas jagamata. Hageja

esitas kõik väited ja tõendid liisinglepingu kohta kohtu antud tähtaega rikkudes. Hageja

hilinemist ei põhjendanud. Kostja nõude lahendamiseks on vaja liisingujääk abielu lahutamise

seisuga välja selgitada. Liisinguandjalt tõendite väljanõudmise taotlust ei lahendatud. Seega ei

ole asjas tähtsust omavat asjaolu menetluses arvesse võetud. Maakohus jättis arvestamata kostja

26. märtsil 2019 esitatud seisukohad ja tõendid hageja väidetele ja tõenditele.

5. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu otsuse osas,

milles kohus määras kinnisvara müügist laekuva raha arvel kostjale hüvitise 4451 eurot. Hageja

palus teha uue otsuse, millega jätta hüvitis 4451 eurot kostjale välja mõistmata. Muus osas jätta

maakohtu otsus muutmata ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hageja ei nõustu maakohtuga, et kostja panus ühisvarasse oli 5000 USD, kuna seda ei kasutatud

kunagi ühisvara omandamiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et Narva korter oli hageja lahusvara.

Kuna ühisvara (Tallinna korter) ei omandatud kostja lahusvara arvel, ei ole põhjendatud

kostjale hüvitise 4451 eurot väljamõistmine.

Vastused kaebustele

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja vaidleb

vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ning

vastuapellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele täielikult. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu

otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas kostja nõude mõista ühisvara müügist

saadavast rahast kostjale välja hüvitis 4451 eurot ja osas, milles maakohus jättis rahuldamata

kostja nõude välja mõista hüvitis sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õiguste ja

kohustuste jagamise korras 2000 eurot.

Pooled ei vaidle järgmiste maakohtu menetluses tuvastatud asjaolude üle.

Poolte ühisvarasse kuuluvad järgmised varad ja kohustused:

1) Korteriomand OOO, Tallinn (registriosa nr OOO);

2) Mitteeluruum UUU, Tallinn (registriosa nr UUUUUUU);

3) Laenukohustus 02.02.2007 lepingust nr 07-012104-EL Swedbank AS;

4) Laenukohustus 12.02.2008 lepingust nr 08-021085-EV Swedbank AS;

5) sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused;

8 (12)

Hageja ja kostja abielu lahutati 10. oktoobril 2017. a Harju Maakohtu kohtuotsusega tsiviilasjas

nr 2-17-1007, ühisvara ei jagatud. Abielu ajal 2. veebruaril 2007. a omandasid hageja ja kostja

ühisvarana korteriomandi aadressil OOO, Tallinn koos korteri juurde kuuluva mitteeluruumiga.

Ühisvara ostmisel kasutati hagejale kuuluvat lahusvara, s.o raha, mis saadi Narvas aadressil

RRR asuva hagejale kuuluva korteri (Narva korter) võõrandamisest. Hageja omandas selle

korteri pärimise teel. 23. jaanuaril 2007. a müüs hageja korteri hinnaga 1 200 000 krooni.

Lahusvara müügist saadud summast maksis hageja 1 054 000 krooni (67 362 eurot 87 senti)

ühisvara ostmiseks. Ühisvara kogumaksumus oli 1 924 000 krooni (122 966 eurot). Poolte

abielu ajal aastal 2003 kinkis kostja ema talle raha 5000 USD, mille kostja kasutas korteri RRR

Narvas remontimiseks.

Abielu ajal 20. juulil 2016. a sõlmis hageja sõiduauto Honda CRV liisingulepingu. Lepingu

kohaselt on tegemist kasutusrendi tüüpi liisinguga, liisingumaksete tasumise viimaseks

tähtpäevaks on 15. juuli 2021. a ning sõiduki jääkmaksumuseks selle kuupäeva seisuga on 4400

eurot.

Kostja on teinud Swedbank AS-ile laenulepingute nr 07-012104-EL ja 08-021085-EV alusel

ajavahemikus 10. oktoober 2017. a - 19. veebruar 2019. a tagasimakseid kokku 3636 eurot 37

senti eurot, millest intressid 154 eurot 47 senti, kohustuslik varakindlustus 157 eurot 64 senti ja

laenu põhiosa maksed 3324 eurot 26 senti. Hageja on perioodi 19.10.2017 – 28.02.2019 tasunud

korteri OOO, Tallinn kommunaalmakseid summas 4268, 39 eurot.

8. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas poolte

ühisvarana korteriomandi OOO ja selle juurde kuuluva mitteeluruumi, laenukohustused

Swedbank AS ees ning sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õigused ja

kohustused, samuti osas, milles maakohus lõpetas poolte ühisomandi kinnistutele ning määras

kinnisvara müügist laekuva raha arvel täita rahalised kohustused AS-i Swedbank ees. Hageja

ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude

kinnisvara müügist laekuva raha arvel tasuda hagejale hüvitist 57 520, 48 eurot ületavas osas.

Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas kinnisvara müügist laekuva raha arvel

tuleb tasuda hagejale hüvitist 57 520, 48 eurot ja kostjale hüvitist 4451 eurot ning kas kostjal

on õigus saada hüvitist sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õiguste ja kohustuste

jagamise korras 2000 eurot.

9. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kinnisvara müügist laekuva raha arvel

tuleb tasuda hagejale hüvitist 57 520, 48 eurot ja kostjale hüvitist 4451 eurot.

9.1. Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti poolte abielu enne 2003. aastat ja see lõppes lahutusega

10. oktoobril 2017. a. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 1. juulit 2010. a PKS1995

ja pärast seda PKS (PKS § 210 lg 1). Enne 1. juulit 2010. a kehtis poolte varalistele suhetele

ühisvararežiim (PKS1995 § 14 jj), 1. juulist 2010. a kohaldus poolte varasuhtele PKS §-des 25

jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (PKS § 211 lg 1). PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi

kohaldub enne 1. juulit 2010. a omandatud ühisvara koosseisu määramisele PKS1995, pärast

seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1) (vt nt Riigikohtu

29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9; 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-108-16, p 16). See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 1. juulit

2010. a mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka,

kohaldada PKS1995. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast PKS-i jõustumist 1. juulil 2010.

a, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS (vt

ka nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9; 26. aprilli 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 16).

9.2. Ühisvara jagamise nõude aluseks on PKS § 37 lg 1. Ühisvara jagamisele kohalduvad

kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3,

asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2) (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus

9 (12)

tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 20). Ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi abikaasade vahel

võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. PKS § 34 lg 2 järgi kui abikaasa kasutab oma

lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel.

9.3. PKS § 210 lg 2 järgi asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva

seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud

seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui vara omandati enne 1995. aasta 1.

jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist

kehtinud perekonnaseadust. Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka

PKS-i järgi jagades arvestada PKS1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise

aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt nt Riigikohtu

14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14; 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-108-16, p 29). PKS1995 võimaldas § 14 lg 2 kohtul tunnistada abikaasade ühisvaraks

osaliselt või täielikult abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või

rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Teiseks võimaldas PKS1995 § 19 lg 2 p 4

kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara

väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või

abikaasade ühisvara osa arvel. Kolmandaks võimaldas PKS1995 § 19 lg 2 p 3 kohtul vara

jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe

abikaasa lahusvara arvel.

9.4. Riigikohus on selgitanud, et arvutuskäik PKS § 34 lg 2 alusel hüvitise arvestamiseks

lähtub samadest alustest nagu PKS1995 § 19 lg 2 alusel ühisvara jagamisel abikaasade osade

võrdsusest kõrvalekaldumine (Riigikohtu 25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828,

p 28.3). Riigikohus on selgitanud PKS1995 § 19 lg 2 kohaldamise aspektist, et abikaasade osade

määramiseks tuleb lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest

kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte

võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita.

Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise

väljamõistmisel (vt Riigikohtu 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 31).

9.5. Maakohus on kooskõlas PKS § 34 lg 2 põhjendatult asunud seisukohale, et ühisvara

jagamisel tuleb arvesse võtta, et ühisvara on omandatud olulises osas hageja lahusvara arvel,

sest ühisvara ostmisel kasutati raha, mis saadi Narvas aadressil RRR asuva hagejale kuulunud

korteri võõrandamisest. Põhjendamatu on apellandi väide, et hagejal puudub õigus saada

hüvitist seetõttu, et kostja on 2003. aastal panustanud Narva korteri remonti 5000 dollarit.

Kolleegium on seisukohal, et Narva korterit ei saa PKS 1995 § 14 lg 2 järgi arvestada

abikaasade ühisvaraks kostja rahalise panuse tõttu. Maakohus leidis, et kostja väide, et korteri

hind on remondi tõttu kahekordistunud, on tõendamata. Kostja selle väite kohta

apellatsiooniastmes uusi tõendeid esitanud ei ole. Kostja on küll leidnud, et maakohus jättis

põhjendamatult määramata ekspertiisi korteri väärtuse tõusu kindlakstegemiseks, kuid ei ole

esitanud taotlust ekspertiisi määramiseks ega muid lubatud tõendeid oma väite tõendamiseks.

Isegi kui maakohus rikkus 25.01.2019 määrusega ekspertiisi määramata jätmise kohta

menetlusnorme, ei olnud see oluline rikkumine TsMS § 656 tähenduses, kuna vastava taotluse

sai kostja esitada apellatsioonimenetluses. Kolleegium leiab, et kostja väide, et korteri hind on

remondi tõttu kahekordistunud, on tõendamata. Üksnes asjaolust, et kostja kulutas 5000 dollarit

korteri remondiks, ei saa teha järeldust, et korteri väärtus tõusis nii olulisel määral, et hagejale

kuulunud korter tuleb arvestada PKS 1995 § 14 lg 2 järgi abikaasade ühisvaraks. Kolleegium

nõustub maakohtu järeldusega, et kinnisvara müügist laekuva raha arvel tuleb tasuda hagejale

hüvitist 57 520, 48 eurot.

9.6. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et PKS § 23 lg 1 järgi võib ta nõuda Narva korteri

remondile kulutatu väärtuse hüvitamist. Maakohus on õigest märkinud, et PKS § 34 ei võimalda

määrata hüvitist selle eest, et üks abikaasa panustab oma lahusvara arvel teise abikaasa

10 (12)

lahusvarasse. Kostja on kulutanud 2003. aastal oma lahusvara hageja korteri parendamiseks.

Kuigi selle korteri arvel osteti hiljem korter ühisvarasse, ei saa selle kaudu leida, et kostja

panustas abikaasade ühisvarasse. Kostjal võisid tekkida võlaõiguslikud nõuded vastastikuse

lepingu alusel või lepinguvälisel alusel, kuid selliseid nõudeid kostja esitanud ei ole. Samas on

maakohus põhjendamatult leidnud, et vaatamata õigusliku aluse puudumisele tuleb õigluse

huvides kostja rahalise panusega arvestada.

Selles osas rahuldab kolleegium

vastuapellatsioonkaebuse ja tühistab maakohtu otsuse.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on õigus saada hüvitist sõiduauto Honda CRV

liisingulepingust tulenevad õiguste ja kohustuste jagamise korras 2000 eurot.

10.1. Riigikohus on selgitanud, et abielu kestel abikaasade kooselu ajal saab ühe abikaasa poolt

liisingulepingu sõlmimisel sõiduauto kohta eeldada tehingut perekonna tavapäraste vajaduste

katmiseks (rahuldamiseks) ning seega ka kummagi abikaasa olemist nii lepingu järgseks

solidaarvõlgnikuks kui ka solidaarvõlausaldajaks. (Riigikohtu 13.12.2017 otsus tsiviilasjas nr

2-15-15138, p 20). Liisingulepingu puhul saab PKS § 37 lg 3 ja § 38 järgi põhimõtteliselt jagada

nii lepingust tulenevaid varalisi õigusi kui ka lepingulisi kohustusi, kui mõlemad abikaasad on

nende kandjad, mh kui liisinguleping on hinnatav perekonna vajaduste katmiseks tehtud

tehinguna PKS § 18 lg 1 (ja PKS § 29 lg 1 kolmanda lause) mõttes. Kui liisingulepingust

tulenevad õigused ja kohustused jäetakse ühele abikaasale, peab ta AÕS § 77 lg-st 2 tulenevalt

maksma selle eest hüvitist. Kui auto omand liisingulepingu lõppemisel üle ei lähe, tuleb hüvitise

määramisel lepingust tulenevate õiguste (eelkõige auto kasutusõigus ja võimalik

omandamisõigus) ja kohustuste (eelkõige liisingumaksete tasumise kohustus) jagamisel

hinnata, kas ja kuivõrd on õigused kohustustest rohkem väärt. Selleks tuleb hinnata, kas

ühisvara arvel on tasutud enam kui üksnes auto kasutamise eest, st millises osas saab tasutut

pidada n-ö kapitaliosaks (Riigikohtu 13.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p 44).

10.2. Auto24.ee veebilehel avaldatud müügikuulutuste väljatrükist (kostja 26.03.2019

seisukoha lisa 1, tl 130) nähtub, et 2014. aastal valmistatud Honda CRV turuväärtus on 16 208

eurot. Auto24.ee veebilehel avaldatud müügikuulutuste väljatrükist (kostja 26.03.2019

seisukoha lisa 2, tl 129) nähtub, et 2011. ja 2012. aastal valmistatud Honda CRV turuväärtus

on 10 898 eurot. Nende tõendite alusel saab järeldada, et lepingu lõppemisel juulis 2021 on

sõiduki turuväärtus 10 898 eurot. Liisingulepingust (tl 121) nähtub, et lepingujärgne jääkväärtus

on 4400 eurot. Liisingulepingust tuleneva väljaostuõiguse väärtuseks saab seega lugeda 10 898

– 4400 = 6498 eurot. Poolte abielu lõppes lahutusega 10. oktoobril 2017. a. Liisingulepingu

maksegraafikust nähtub, et selleks ajaks oli hageja tasunud liisingumakseid 13 609,93 eurot ja

tasumata oli 4723,40 eurot. Seega oli abielu lõppemise ajaks tasutud 74 % maksetest ja 26 %

oli tasumata. Vastavalt tuleb lugeda, et väljaostuõiguse väärtusest kuulub ühisvarasse 74% ehk

4808,52 eurot. Väljaostuõiguse väärtus kuulub võrdselt mõlemale abikaasale, seega kummalegi

2404,26 eurot. Sellest on kostja palunud hüvitisena välja mõista 2000 eurot. Kolleegium

rahuldab selles osas kostja apellatsioonkaebuse ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja

hüvitise 2000 eurot.

11. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on õigus saada pärast abielu

lahutust tehtud eluasemelaenu tagasimakseid. Selle küsimuse lahendamiseks peab kohus

hindama, kas hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, mis välistas eluasemelaenu tagasimaksete

eest hüvitise nõudmise.

11.1. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja teinud Swedbank AS-ile laenulepingute nr

07-012104-EL ja 08-021085-EV alusel ajavahemikus 10. oktoober 2017. a-19. veebruar

2019. a tagasimakseid kokku 3636 eurot 37 senti. Nimetatud laenulepingutes olid mõlemad

abikaasad laenusaajateks ja seega solidaarselt vastutavaks laenuandja ees. Solidaarkohustuse

täitnud abikaasale läheb VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas,

mis tulenevalt abikaasade omavahelisest suhtest ületab talle endal langevat osa. Seega võis

kostjal olla hageja vastu nõue ühisvara vastu summas 3636 eurot 37 senti.

11 (12)

11.2. Kostja väitel oli endiste abikaasade vahel kokkulepe, et kostja tasub pangale laenu ning

hageja tasub kõik korteriga seotud kommunaalkulud. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on

hageja perioodi 19.10.2017. a – 28.02.2019. a tasunud korteri OOO, Tallinn

kommunaalmakseid summas 4268,39 eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et nimetatud

ajavahemikul elasid korteris hageja, kostja ja nende ühine laps. Kolleegiumi arvates võib

eeldada, et olukorras, kus pärast abielu lahutamist jätkavad abikaasad ühise eluaseme

kasutamist ning üks abikaasa tasub eluasemelaenu tagasimakseid ja teine abikaasa tasub

võrreldavas suuruses kommunaalmakseid, et abikaasade vahel on kokkulepe eluasemega

seotud kulude kandmiseks selliselt, et tasutud maksetega loetakse kohustused tasaarvestatuks.

Seejuures võivad tahteavaldused sellised kokkuleppe sõlmimiseks olla antud selgesõnaliselt

suuliselt TsÜS § 68 lg 2 ja § 77 lg 1 järgi või kaudse tahteavaldusena TsÜS § 68 lg 3 järgi. Seda

eeldust ei muuda asjaolu, et kostja väitel maksab ta tütre ülalpidamiseks seadusega ettenähtud

ulatuses elatist.

11.3. Kolleegium ei nõustu kostja etteheidetega maakohtule selles osas, et maakohus oleks

pidanud jätma hageja väited kokkuleppe sõlmimise kohta tähelepanuta ja et maakohtu otsus oli

selles osas kostjale üllatuslik. Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et maakohus ei oleks

pidanud hageja kohtuistungil esitatud väidet arvestama, sest see oli liiga ebamäärane.

Kohtuistungil 16.10.2018 avaldas hageja, et „Kostja maksab pangalaenu. Mina maksan

kommunaalkulusid.“ Kolleegium osundab, et kohtuistungil väidet esitades ei pidanud hageja

TsMS § 436 lg 7 järgi esile tooma oma väitega seotud õiguslikku käsitlust. Hagejal piisas esile

tuua, et pangalaenu tasumise ja kommunaalmaksete tasumise vahel oli omavaheline seos ning

seda saab hageja kohtuistungil esitatud väitest järeldada. Maakohus ei pidanud selle asjaolu

menetlusse kaasamist kohtuistungil eraldiseisvalt fikseerima ega selle kohta vastaspoole

seisukohta küsima. Et maakohus ei märkinud istungil, et ta seda väidet menetlusse ei luba, pidi

kostja eeldama, et maakohus võib seda asjaolu vaidluse lahendamisel kasutada ja et kostja peab

vajadusel sellele asjaolule vastu vaidlema. Kostja väite kohtuotsuse üllatuslikkuse kohta

kummutab ka asjaolu, et hageja kordas oma väidet 05.03.2019 seisukohas ning kostja vastas

sellele 26.03.2019. Seega oli kostjal tegelikkuses võimalik korduvalt sellele faktiväitele

omapoolne vastus esitada. Maakohus oli 21.02.2019 määrusega pooltele osundanud, et tõendite

ja uute väidete esitamise tähtaeg möödus 16.11.2018 ning määranud, et kohtu määrusest

tulenevate selgituste täitmiseks said pooled esitada avaldusi kuni 25.02.2019. Sellele vaatamata

oli kolleegiumi arvates maakohtul õigus TsMS § 331 lg 1 järgi võtta väite täpsustamine

menetlusse kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist.

12. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 164 lg 1 järgi poolte enda kanda. Kolleegium jätab

menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus poolte enda kanda. Kuna maakohus ei ole

vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee

seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka

ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS §

177 lg-s 2 sätestatud korras.

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati.

13. - Juhindudes TsMS § 654 lg st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Vallo Kariler, Ele Liiv

12 (12)