2-16-17281/110 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Otsuse teatavaks tegemise aeg

28. veebruar 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-17281

Tsiviilasi

OÜ ThorGate Management hagi Let`s Publish OÜ

vastu võla ja viivise väljamõistmiseks

Let`s

Publish

OÜ

vastuhagi

OÜ

ThorGate

Management vastu võla väljamõistmiseks ja kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 6. detsembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ ThorGate Management apellatsioonkaebus

Let`s Publish OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

OÜ ThorGate Management apellatsioonkaebus 3669,08

eurot

Let`s Publish OÜ apellatsioonkaebus 156 484,80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

OÜ

ThorGate

Management

(registrikood

12073493), seaduslik esindaja TU

Kostja Let`s Publish OÜ (registrikood 11517462),

lepinguline esindaja Marge Rebane

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 6. detsembri 2019. a otsus osas, millega maakohus jättis

OÜ ThorGate Management hagi Let`s Publish OÜ vastu põhivõlgnevuse 3052,80

euro, sissenõutavaks muutunud viivise 372,06 euro ja lisanduva viivise

väljamõistmiseks rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni

p-d 1 ja 4).

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ ThorGate Management hagi

ja mõista Let`s Publish OÜ-lt OÜ ThorGate Management kasuks välja

põhivõlgnevus 3052,80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 372,06 eurot ja alates

16. novembrist 2016 viivis põhinõudest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni ning jätta maakohtu

menetluskulud Let`s Publish OÜ kanda.

Ülejäänud osas, millega jäeti rahuldamata Let`s Publish OÜ vastuhagi ThorGate

Management vastu võla väljamõistmiseks ja kahju hüvitamiseks, jätta maakohtu

2 (12)

otsuse resolutsioon muutmata (resolutsiooni p 2), kuid muuta maakohtu otsuse

põhjendusi.

Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega võeti vastu Let`s Publish OÜ nõudest,

kohustada OÜ ThorGate Management täitma 24. novembril 2014 sõlmitud lepingut

ja andma üle lepingukohane töö, loobumine ning lõpetati menetlus (resolutsiooni p

3).

3. Rahuldada OÜ ThorGate Management apellatsioonkaebus.

4. Jätta Let`s Publish OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Otsuse tervikresolutsioon on järgmises sõnastuses:

5.1. Rahuldada OÜ ThorGate Management hagi ja mõista Let`s Publish OÜ-lt OÜ

ThorGate

Management

kasuks

välja

põhivõlgnevus

3052,80

eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 372,06 eurot ja alates 16. novembrist 2016

viivis põhinõudest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle põhivõlgnevuse suuruse.

5.2. Jätta rahuldamata Let`s Publish OÜ vastuhagi OÜ ThorGate Management

vastu võla väljamõistmiseks ja kahju hüvitamiseks.

5.3. Võtta vastu Let`s Publish OÜ nõudest, kohustada OÜ ThorGate Management

täitma 24. novembril 2014 sõlmitud lepingut ja andma üle lepingukohane töö,

loobumine ning lõpetada nimetatud nõude osas menetlus.

6. Jätta esimese astme ja apellatsiooniastme menetluskulud Let`s Publish OÜ kanda.

7. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. OÜ ThorGate Management (hageja) esitas 15. novembril 2016 Harju Maakohtule Let`s

Publish OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

3052,80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 372,06 eurot ja hagi esitamisele järgnevast

päevast edasiulatuva viivise seaduses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte

üle põhivõlgnevuse suuruse. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 24. novembril 2014 töövõtulepingu (2014. a leping),

mille esemeks oli disaini- ja tarkvaraarendus. Hageja täitis oma lepingujärgsed kohustused.

Kostja kohustus tehtud töö eest tasuma vastavalt tunnimäära alusel. Hageja esitas kostjale

tasumiseks 27. juuli 2015. a arve 14 043 eurot tähtajaga 3. august 2015 ja 26. augusti 2015. a

arve 6987 eurot tähtajaga 2. september 2015. Kostja kohustus tasuma arvete alusel kokku

21 030 eurot, millele lisandus käibemaks 4206 eurot.

3 (12)

30. septembril 2015 sõlmisid pooled töövõtulepingu lisa (2015. a lepingu lisa) täiendavate

tööde teostamiseks. Lisaks lepiti kokku kostja poolt võlgnetava tasu maksmise uutes

tähtaegades, tasu suurust ega teisi maksekohustusi pooled ei muutnud. Tööde teostamise

tähtaega pikendati järgmiselt: 11. oktoobriks 2015 panema protsessi veebis tööle

(makelaars.media kasutajad saavad valida malli – ajakiri, fleaier või brošüür, seejärel importida

objektid ning luua PDF faili printimiseks) kasutades PrintUI teenust ja paigaldama töötava

lahenduse testserverisse testimiseks; 22. oktoobriks 2015 paigaldama töötava lahenduse LIVE

serverisse testimiseks ja arendama subscription billing teenuse Buckaroo abil. 2015. a lepingu

lisa p 1 järgi pidi kostja tasuma hagejale koheselt võlgnevusest 10 000 eurot, lisandub

käibemaks. Kostja tasus 5. oktoobril 2015 10 000 eurot, jättes maksmata käibemaksu 2000

eurot. 2015. a lepingu lisa p 3 kohaselt pidi kostja tasuma võlgnevusest 10 000 eurot, lisandub

käibemaks, hiljemalt 15. oktoobriks 2015. Kostja tasus 14. novembril 2015 10 000 eurot, jättes

maksmata käibemaksu 2000 eurot. 2015. a lepingu p 5 kohaselt pidi kostja ülejäänud

võlgnevuse 1030 eurot, lisandub käibemaks, hiljemalt 26. oktoobriks 2015. Kostja tasus

26. aprillil 2016 1030 eurot, jättes tasumata käibemaksu 206 eurot. Kokku jättis kostja tasumata

käibemaksu 4206 eurot. Peale meeldetuletusi tasus kostja 20. juunil 2016 1153,20 eurot, mille

hageja arvestas käibemaksu katteks. Tasumata on käibemaks 3052,80 eurot, millele lisandub

seadusjärgne viivis. Hagiavalduse esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis

summas 372,06 eurot.

Kostjale anti jooksvalt infot tööde käigu kohta nii elektronposti teel kui ka teadetega

veebikeskkonnas. Pooled ei pidanud tööde üleandmiseks vormistama üleandmise-vastuvõtmise

akti. Töö on valmis ja kostjale üle antud (12. oktoobri 2015. a, 20. oktoobri 2015. a ja 8. jaanuari

2016. a e-kirjad). Kostja väited on otsitud ja vastuolus kostja varasema käitumisega (13.

oktoobri 2015. ja 16. märtsi 2016. a e-kirjad). Kostja kinnitas 1. oktoobril 2016 käibemaksu

tasumise kohustust.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt pidi hageja 2014. a lepingu raames valmistama Adobe InDesign

mallide põhise veebitööriista lendlehtede ja ajakirjade kujundamiseks. Hageja pidi tööd

teostama vastavalt lepingutingimustele. Töö tegemine algas 24. novembril 2014 ja pidi

lõppema 28. veebruaril 2015. Hageja lõi kostjale veebilehel https://basecamp.com konto.

Kontol sai kostja jälgida töö kulgu, täpsustada asjaolusid ja kaasa rääkida. Hagejal oli õigus

esitada arve kostjale vastava etapi kohta tehtud tööde aruannete alusel. Lepingu eeldatavaks

maksumuseks oli 17 235 eurot, lisandub käibemaks, kokku 20 682 eurot. Hageja töid

tähtaegselt ei teostanud. Tööde üleandmise-vastuvõtmise akte ei koostatud.

Septembris 2015. a peatas hageja tööde teostamise, kuni kostja tasub 27. juuli ja 26. augusti

2015. a arved. 29. septembril 2015 pakkus kostja välja tegevuskava arvete tasumise ja tööde

teostamise osas. 30. septembril 2015 esitas hageja kostjale lepingu lisa, mille kostja allkirjastas

samal päeval. Kostja tasus viidatud lepingu lisa alusel hagejale 5. oktoobril 2015 10 000 eurot.

12. oktoobril 2015 teavitas hageja, et 2015. a lepingu lisas sätestatud I etapi tööd on valmis.

Kostja tuvastas, et tehtu ei töötanud. 22. oktoobril 2015 teavitas kostja, et töö ei vasta ikka

tellitule. 14. novembril 2015 tasus kostja hagejale 10 000 eurot, et mitte seada ohtu tööde

valmimist. 27. novembril 2015 teavitas kostja hagejat, et on tasunud tööde eest, mis ei ole

valmis.

27. juuli ja 26. augusti 2015. a arvete krediteerimise osas koostas hageja 15. detsembril 2016

kostjale kokkulepe. Hageja märkis kokkuleppes tööd, mis on lõpetamata ja lubas tööd lõpetada

31. detsembriks 2015, kuid ei teinud seda. 5. aprillil 2016 teavitas kostja hagejat töös

esinevatest puudutest. 12. aprillil 2016 teavitas kostja, et on tasunud 2015. a lepingu lisas kokku

lepitud summa, aga tööd on üle andmata. 12. mail 2016 teavitas hageja, et ei teosta töid, kui

4 (12)

kostja kõiki edastatud arveid ei tasu, sh kokku lepitud käibemaksu 4026 eurot. Alates 2016. a

juunist kostja enam töödele ligi ei pääsenud. Kostja oli täitnud nimetatud ajaks enda kohustuse,

tasunud hagejale 27 424,80 eurot. Hageja enda kohustusi täitnud ei olnud.

2015. a lepingu lisaga fikseeriti täiendav tähtaeg kohustuste täitmiseks. Pooled ei ole kokku

leppinud, et kokku lepitud tasule lisandub käibemaks, samuti ei leppinud pooled kokku töö üle

andmises ositi ega pikendanud töö valmimise tähtaega. Arvete tasumisest ja e-kirjavahetusest

ei saa vastupidist järeldada.

Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

3. Kostja esitas 12. detsembril 2016 vastuhagi, milles palus kohustada hagejat täitma lepingut

ja andma kostjale üle lepingukohane töö, ning hüvitada kahju 129 060 eurot. Kahjuhüvitiselt

palus kostja hagejalt välja mõista seadusjärgse viivise kohtulahendi jõustumisest kuni

täitmiseni.

Vastuhagi põhjenduste kohaselt ei teostanud hageja 2014. a lepingus ette nähtud töid tähtaegselt

(28. veebruariks 2015) ega täiendava tähtaja jooksul (10. oktoobriks 2016). Kuna hageja jättis

lepingujärgsed kohustused täitmata, ei saanud kostja täita enda teenuste osutamise lepingust

tulenevaid kohustusi kliendi Ex Balmedia b.v ees. Klient esitas kostjale leppetrahvi nõude

129 060 eurot. Kostjal on seeläbi tekkinud kahju. Hageja oli kostja võetud kohustustest teadlik.

15. septembri 2017. a menetlusdokumendis esitas kostja lepingust taganemise avalduse ning

nõude lepingu alusel saadu 27 424,80 euro tagastamiseks. Taganemisavaldus on esitatud

mõistliku aja jooksul ning taganemise materiaalne eeldus, s.o oluline lepingu rikkumine, on

olemas. 1. oktoobril 2016 esitas kostja hagejale lepingu täitmise ja kahju hüvitamise nõude,

andes täiendavaks tähtajaks kuni 10. oktoober 2016. Kuna kostja taganeb lepingust, on tal õigus

nõuda lepingu alusel tasutud summa tagastamist.

Hageja vastuväited vastuhagile

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostjal ei ole alust lepingust taganemiseks ning leppetrahvi nõudmise eeldused on täitmata.

Kostja võttis töö vastu, tasus selle eest ning tööd ülevaadates vajas kostja veel täiendavaid töid,

mille teostamisest hageja keeldus. Lepingu rikkumine on tõendamata ning lepingu rikkumise

esinemisel ei ole lepingust taganetud mõistliku aja jooksul.

Hagejale ei olnud teada, et kostjal oli sõlmitud kolmanda isikuga teenuste osutamise leping,

milles oli kokku lepitud leppetrahvi tasumises. Hageja ei saa vastutada kostja sõlmitud

lepingute eest. Kostja ei ole hagejat teavitanud, et nõuab hagejalt leppetrahvi. Samuti on kostja

minetanud leppetrahvi nõude esitamise hageja vastu. Samuti ei ole leppetrahvi kokkulepe

usutav.

Maakohtu otsus

5. Harju Maakohus jättis 6. detsembri 2019. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja vastuhagi

rahuldamata, võttis vastu kostja poolt esitatud 2014. a lepingu täitmise nõudest loobumise

avalduse ning lõpetas selles osas menetluse. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

 24. novembril 2014 sõlmisid pooled koostöölepingu, mille kohaselt hageja pidi

valmistama disaini- ja tarkvaraarenduse lepingus sätestatud tingimustel (2014. a

leping);

 30. septembril 2015 sõlmisid pooled lepingu lisa (2015. a lepingu lisa);

 Kostja on tasunud hagejale 2014. a lepingu ja 2015. a lepingu lisa alusel 15. jaanuaril

2015 2188,80 eurot (arve nr MA1400227), 23. juulil 2015 2016 eurot (arve nr

MA1500232), 11. augustil 2015 1036,80 eurot (arve nr MA1500282), 5. oktoobril 2015

10 000 eurot, 14. novembril 2015 10 000 eurot, 25. aprillil 2016 1030 eurot ja 20. juunil

5 (12)

2016 1153,20 eurot.

Maakohus leidis, et poolte vahel on töövõtulepinguline suhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 635

mõttes.

Pooled vaidlevad, kas 2015. a lepingu lisas lepiti kokku käibemaksu tasumise kohustuses.

Maakohus lähtus lepingu tõlgendamisel VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest.

2015. a lepingu lisa p-te 1, 3 ja 5 tõlgendades ning 2014. a lepingut ja 2015. a lepingu lisa

koosmõjus hinnates pidas maakohus mõistlikuks järeldada, et tasutavale summale lisandus

käibemaks. Nimetatu on nähtav ka asjaolust, et 10 000 eurot on 47,55 % 21 030 eurost ning

1030 eurot 4,9 % 21 030 eurost – seega ei saanud nimetatud summa sisaldada endas juba

käibemaksu.

Pooled vaidlevad, kas tasunõue muutus sissenõutavaks. Maakohus viitas VÕS § 637 lg-tele 3–

5 ja §-le 638. Maakohus ei nõustud kostjaga, et 2015. a lepingu lisa on käsitatav täiendava

tähtaja andmisena VÕS § 114 lg 1 tähenduses. 2014. a lepingu p 1.1 järgi pidi hageja teostama

disaini- ja tarkvaraarendust ja selle lisa 1 järgi teostama on-line tööriista flaierite ja ajakirjade

tegemiseks Adobe InDesign mallide alusel. Poolte kirjavahetusest (ajavahemikul 11. detsember

2014 kuni 24. juuni 2015) ja 2014. a lepingu p 1.1 ja 2015. a lepingu lisa p-de 2, 4, 6.1

võrdlemisest nähtub, et pooled muutsid 2015. a lepingu lisaga varasemaid kokkuleppeid töö

valmimise tähtaegade ja tasu maksmise osas. Samuti lepiti kokku Adobe InDesign asemel

PrintUI kasutamine. Muude tingimuste osas kehtib poolte vahel 2014. a leping, mistõttu tuleb

üleandmise-vastuvõtmise osas lähtuda selle p-st 4. Kokkulepitud tööde vastuvõtmise kord

vastab VÕS § 637 lg-le 3, s.t tasunõue muutub sissenõutavaks alates töö valmimisest. Hinnates

2014. a lepingu p 4.1.4 ja 2015. a lepingu lisa kogumis, saab järeldada, et pooled leppisid

kokku, et tööde üleandmine ja tööde eest tasumine toimub ositi. 2014. a lepingu p-s 4.1.4 on

selgelt märgitud, et iga projekt on lõpetatud, kui tellija on hakanud seda kasutama või kui täitja

ja tellija on koostanud üleandmise-vastuvõtmise akti. Asjaolu, et tööde üleandmises lepiti

kokku ositi, nähtub ka 2015. a lepingu lisast, milles pooled leppisid kokku, et kostja tasub

hagejale pärast iga tööosa teostamist. See aga ei muuda asjaolu, et kogu töö loeti tehtuks, kui

hageja on lepingu täitnud täies ulatuses ja pooled on kinnitanud töö vastavust lepingule.

Asjaolu, et kostja on heas usus tasunud hagejale tasu, ei tähenda, et hageja on töö teostanud ja

kostja selle vastu võtnud.

Maakohus leidis, et hageja ei ole vaatamata selgitustele tõendanud, et töö on täies mahus

teostatud ning kostjale üle antud, mistõttu ei ole hageja tasunõue (sh käibemaks) sissenõutavaks

muutunud ja kostjal on õigus selle tasumisest keelduda. On tõendamata, et kostja asus disaini-

ja tarkvaraarendust kasutama. Pooled ei ole allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akte.

Reeglina tuleb lähtuda eeldusest, et kui tellija ei ole töö vastuvõtmise akti allkirjastanud, ei ole

ta ka tööd vastu võtnud. Poolte kirjavahetusest nähtub, et kostja ei ole hageja teostatud töid

vastu võtnud ega neid kasutama hakanud. Maakohus viitas poolte 12. oktoobri, 13. oktoobri,

20. oktoobri, 22. oktoobri, 5. novembri, 10. detsembri, 18. detsembri, 21. detsembri, 28.

detsembri 2015. a ning 9. jaanuari, 11. jaanuari, 17. veebruari, 18. märtsi, 12. aprilli – 12. mai.

7. juuni – 3. juuli 2016. a e-kirjadele. Kostja on juhtinud korduvalt hageja tähelepanu sellele, et

teostatud disaini- ja tarkvaraarendus ei tööta ja andnud täiendavaid tähtaegu töö lõpetamiseks.

Sama on kinnitanud kostja seaduslik esindaja vande all. Hageja ka ise kinnitas, et toode ei ole

valmis. Puudub vaidlus, et 2014. a lepingu alusel pidid tööd valmis olema 28. veebruaril 2015.

2015. a lepingu lisa järgi pidid tööd valmima hiljemalt 22. oktoobriks 2015.

Pooled vaidlevad, kas kostjal oli õigus hageja lepingurikkumise tõttu lepingust taganeda, kas ta

tegi seda mõistliku aja jooksul ja kas tal on seetõttu õigus nõuda lepingu alusel üleantu

tagastamist. Maakohus viitas VÕS §-le 114, § 116 lg-le 1 ja § 118 lg 1 p-le 1 ning selgitas

vajadusele tuvastada, kas taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Vaidlust

ei ole, et kostja on 2014. a lepingust ja 2015. a lepingu lisast taganemiseks esitanud

taganemisavalduse 15. septembril 2017, mille hageja sai kätte 18. septembril 2017. Seega on

taganemisavaldus hagejale kättetoimetatud. Eelnevalt on tuvastatud, et hageja rikkus kohustusi,

6 (12)

mis annab VÕS § 116 lg 2 p 1 alusel kostjale õiguse 2014. a lepingust ja 2015. a lepingu lisast

taganeda. Maakohtu hinnangul on kostja aga lepingust taganemise õiguse minetanud. Kostjale

pidi olema hiljemalt 30. juunil 2016 teada, et hageja ei täida oma kohustusi tööde üleandmise

osas enne, kui kostja on tasunud 3052,80 eurot. Kostja pidi mõistliku inimesena aru saama, et

hageja ei anna kostjale lepingujärgset tööd ega dokumentatsiooni üle, ning seda veel olukorras,

kus kostja ei pääsenud enam kontole ligi 2016. a juunist. Isegi, kui kostja ei saanud nimetatud

ajal aru, et hageja lepingut ei täida, siis kostja on kinnitanud, et hiljemalt 10. oktoobriks 2016

oli talle selge, et kostja jääb ilma sellest, mida õigustatult lepingust lootis. Kostja tegi

taganemisavalduse ca aasta hiljem, mida ei saa lugeda mõistlikuks ajaks. Seega ei ole kostjal

õigust nõuda hagejalt tasutud 27 424,80 euro tagastamist.

Maakohus jättis kostja kahju 129 060 euro hüvitamise nõude rahuldamata. Maakohus kontrollis

kahjuhüvitamise nõude eelduste esinemist. Maakohtu hinnangul ei ole kostjale kahju tekkinud,

hageja ei vastuta kostjale väidetavalt tekkinud kahju eest ning selle tekkimine ei saanud olla

hagejale ettenähtav. Kostja on tekitanud kahju iseendale tahtlikult.

Maakohus tuvastas, et hageja on lepingut rikkunud. Kostjale tekkis väidetavalt kahju sellest, et

ta sõlmis 25. novembril 2014 teenuste osutamise lepingu kolmanda isikuga, s.o Ex Balmedia

b.v. Teenuste osutamise lepingu kohaselt pidi kostja kliendile müüma hageja poolt

väljatöötamisel oleva tarkvaraplatvormi makelaars.media hiljemalt 28. veebruariks 2015.

Tarkvaraplatvormi tarnimata jätmisel oli kliendil õigus arvestada trahvina kolme töötaja

personalikulud kuus (2390 eurot bruto töötaja kohta) kuni tarkvara tarnimiseni. Klient esitas

kostjale trahvinõude kokku 129 060 eurot, millest kostja tasus 8. detsembril 2016 78 870 eurot

(arved nr 201530274 ja 201610388). Ühtegi teist tõendit, et kliendile tekkis seoses kostja toote

tarnimata jätmisega väidetav kahju, esitatud ei ole. Üksnes arve esitamine kahju tekkimist ei

tõenda. 2014. a lepingust ja 2015. a lepingu lisast ega kirjavahetusest ei nähtu, et kostja oleks

hagejale teatanud, et valmistatav disaini- ja tarkvaararendus müüakse edasi kolmandale isikule

ning kui toode ei valmi tähtaegselt, siis tekib kostjale kahju. Seda on kinnitanud ka hageja

seaduslik esindaja vande all ning seda ei lükka ümber tunnistaja EV ütlused. Kostja, teades, et

tööd ei ole teostatud tähtaegselt, ja pikendades valmimise tähtaega, oleks pidanud vastavaid

tähtaegu pikendama ka kolmanda isikuga.

Apellatsioonkaebused

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud

palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt järeldas maakohus põhjendamatult, vastuoluliselt ja

valesti, et hageja käibemaksu nõuet ei saa rahuldada põhjusel, et hageja ei ole tõendanud tööde

täies mahus teostamist.

Maakohus ei põhjendanud, miks ei pidanud kostja tasuma tasult arvestatud käibemaksu

olukorras, kus tasu oli kostja poolt makstud ning hagejal tasu tagastamise kohustust ei olnud.

Kui hageja oli saanud tasu õiguslikul alusel ning kokku oli lepitud käibemaksu tasumises, siis

oli kostjal kohustus see ka hagejale maksta. Maakohus leidis, et töö tuleb üle anda ositi, kuid

leidis vastuoluliselt, et leping on täitmata.

Maakohus hindas tõendeid valesti. Vastupidiselt maakohtu hinnangule nähtub poolte

kirjavahetusest, et hageja on töö teostanud ja kostjale kasutamiseks üle andnud (6. novembri

2015. a e-kiri ja 8. jaanuari 2016. a e-kiri). Maakohus arvestas dokumentaalsete tõendite asemel

põhjendamatult kostja seadusliku esindaja vande all antud seletusega ja tunnistaja ütlustega.

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus jättis vastuhagi rahuldamata ja teha uue otsuse, millega vastuhagi rahuldada või saata

asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

7 (12)

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus valesti ja põhjendamatult, et

taganemine 2014. a lepingust ja selle mistahes lisadest (sh 2015. a lepingu lisast), ei ole kehtiv.

Kostja ei minetanud 2014. a lepingu ja 2015. a lepingu lisast taganemise õigust ning taganes

mõistliku aja jooksul. Kostja oli hagejaga järjepidevalt suhtluses, esitades 2014. a lepingu

täitmise nõudeid ning andes täiendavaid tähtaegu kohustuse täitmiseks. Hagejale pidi

taganemisavaldus olema ootuspärane, sest ta ei täitnud 2014. a lepingut pikema perioodi vältel.

Maakohtu väljendatud seisukoht, et kostja oleks pidanud lepingust taganema ja/või olema

taganemisõiguse tekkimisest teadlik 30. juunil 2016 või hiljemalt 10. oktoobril 2016, ei ole

jälgitav, seaduslik ega kooskõlas kohtupraktika ega õiguskirjandusega.

Maakohus ei arvestanud, et kostja nõudis hagejalt 2014. a lepingu ja 2015. a lepingu lisa

täitmist veel ka kohtus (vastuhagi nõudena), mis on käsitatav kohustuse täitmiseks täiendava

tähtaja andmisena. Kostja lootis kuni kohtuistungini, et hageja võtab omaks asjaolu, et töö ei

ole kohane ega kasutatav ning seda ei ole kostjale üle antud.

Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja nõuab 27 424,80 eurot ka alternatiivsel alusel.

Alternatiivselt nõuab kostja kahjuna 27 424,80 euro hüvitamist. Isegi, kui lepingust taganemise

õigus oli kostja jaoks lõppenud, ei välista see kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise

nõudmist. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja maksis hagejale 2014. a lepingu ja 2015. a

lepingu lisa alusel tasu heas usus, kuid tööd kostjale üle ei antud.

Maakohus leidis kostja esitatud asjaolude ja tõendite hindamata jätmise tõttu ekslikult, et hageja

ei vastuta kostjale tekitatud kahju eest, kuna see ei olnud ettenähtav. Kostja esitatud tõendid

kinnitavad, et kostja teavitas hagejat nii suuliselt kui ka kirjalikult, et lepingu alusel tellitav töö

antakse edasi kolmanda isiku kasutusse (litsentsi alusel) ärilisel eesmärgil. Kostja esitas

maakohtule põhjalikud selgitused ja tõendid, kuid maakohus pole neid otsuses käsitlenud.

Vastused kaebustele

8. Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Samuti tuleb

maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium saab teha uue otsuse,

millega hagi rahuldab. Muus osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostja vastuhagi mõista

hagejalt välja lepingu alusel saadu 27 424,80 eurot, kahjuhüvitise 129 060 eurot ja

kahjuhüvitiselt seadusjärgne viivise kuni kohustuse täitmiseni, tuleb maakohtu otsuse

resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja

apellatsioonkaebus rahuldada ja kostja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Maakohtu otsuse osa, milles maakohus lõpetas menetluse kostja vastuhagi nõudes kohustada

hagejat kohustuse täitmiseks, on jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause).

TsMS § 654 lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

10. Maakohus on õigesti poolte õigussuhte kvalifitseerinud töövõtulepinguna VÕS § 635 lg 1

mõttes. Hageja põhinõue on nõue tasu maksmise kohustuse täitmiseks, mis võiks kuuluda

rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja poolt esitatud viivisenõue võiks kuuluda

rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel, mille järgi rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Edasiulatuva viivise nõude õiguslikuks

aluseks on TsMS § 367.

Kostja vastuhagi nõue lepingu alusel saadu 27 424,80 euro tagastamiseks võiks kuuluda,

eeldades lepingust taganemise kehtivust, rahuldamisele VÕS § 189 lg 1 alusel, ning nõude

8 (12)

kahjuhüvitise 129 060 euro saamiseks saaks rahuldada VÕS § 115 lg 1 alusel. Viivist nõuab

kostja kahjuhüvitiselt, mille õiguslikuks aluseks on VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367.

11. Maakohus on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole

apellatsioonimenetluses vaidlustanud:

 24. novembril 2014 sõlmisid pooled koostöölepingu, mille kohaselt pidi hageja kostjale

teostama disaini- ja tarkvaraarendusena on-line-tööriista (I kd tl-d 8-15, tõlge II kd tl-d

113-117) (edaspidi 2014. a leping);

 30. septembril 2015 sõlmisid pooled lepingu lisa (I kd tl 109, tõlge I kd tl 18) (edaspidi

2015. a lepingu lisa);

 Kostja on tasunud hagejale lepingu ja lepingu lisa alusel 15. jaanuaril 2015 2188,80

eurot (arve MA1400227), 23. juulil 2015 2016 eurot (arve MA1500232), 11. augustil

2015 1036,80 eurot (arve MA1500282), 5. oktoobril 2015 10 000 eurot, 14. novembril

2015 10 000 eurot; 25. aprillil 2016 1030 eurot ja 20. juunil 2016 1153,20 eurot.

Eeltoodud asjaolud võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS §

652 lg-d 1 ja 5).

12. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda hagejale 3052,80 eurot. Selle üle

vaidlevad pooled ka apellatsioonimenetluses.

Hageja arvestuse kohaselt on kostjal tasumata tasult arvestatud käibemaks. Maakohus tõlgendas

2015. a lepingu lisa ning tuvastas, et kokkulepitud tasule lisandub käibemaks ning kostjal on

tasumata 3052,80 eurot (maakohtu otsuse p-d 40-43). Kolleegium selgitab, et

käibemaksukohustuslasena registreeritud ettevõte peab lisama käibemaksu müüdud kaupade ja

teenuste hinnale ning ostja maksab selle ettevõttele kinni. Seega on käibemaks kokkulepitud

tasu osa, mille tellija peab töövõtjale tasuma. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolu

tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on õigusliku hinnangu andmisel õigesti

kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse

põhjendusega ning seda ei korda (TsMS § 654 lg 6).

12.1. Maakohus on õigesti selgitanud, millal tasunõue muutub sissenõutavaks. Kolleegium aga

ei nõustu maakohtu poolt tuvastatud asjaolude alusel tehtud järeldusega, et praegusel juhul ei

muutunud hageja tasunõue sissenõutavaks. Samuti ei nõustu kolleegium hageja käsitlusega, et

kui tasu maksmise kohustus on täidetud, ei vabane kostja käibemaksu tasumise kohustusest.

Ainuüksi täielik või osaline tasu maksmine ei tõenda, et töö on vastu võetud. Töö vastuvõtmise

korral vaid eeldatakse, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning tellija saab

vaidluse korral tõendada vastupidist.

VÕS § 637 lg-te 3 ja 4 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Kui

kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja

tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle

anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa

vastuvõtmisel. VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö

üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse

vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt

antud mõistliku tähtaja jooksul.

12.2. Praeguses asjas on keskseks küsimuseks see, kas töö on vastu võetud või tuleb lugeda

vastuvõetuks. Töö vastuvõtmisel on tähendus pooltevahelise tõendamiskoormise jaotuse

aspektist (Riigikohtu 18. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61484, p 18). Kui töö ei ole

vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö

tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja. Töövõtjal on tõendamiskoormis

sõltumata sellest, kas töö vastuvõetuks lugemise eeldusi reguleerib leping või VÕS § 638 teine

lause.

12.3. Maakohus leidis, et lähtuda tuleb 2014. a lepingu p-st 4 ning hinnates selle p 4.1.4 ja

2015. a lepingu lisa kogumis tegi maakohus järelduse, et tööde üleandmine ja tööde eest

9 (12)

tasumine toimub ositi. Maakohus pani tõendamiskoormise hagejale, kes pidi tõendama tööde

teostamist ning kostjale üleandmist, kusjuures maakohtu hinnangul sai hageja tõendada tööde

üleandmist allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise aktiga (vt maakohtu 12. juuni 2018. a

määrus; III kd, tl-d 67-68 pöördel).

Kolleegium maakohtu sellekohase seisukohaga ei nõustu, et tööde üleandmist reguleeris

2014. a leping ning lepingu täitmist saaks hageja tõendada allkirjastatud aktiga. Tõlgendades

2014. a lepingut ja 2015. a lepingu lisa VÕS §-s 29 sätestatud reeglite kohaselt, ei saa

kolleegiumi hinnangul sellisele järeldusele jõuda. 2015. a lepingu lisas leppisid pooled kokku,

nagu ka maakohus õigesti märkis, tööde ositi üleandmises. Samuti on õige maakohtu seisukoht,

et 2015. a lepingu lisa näol ei ole tegemist VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja andmisega.

Täiendava tähtaja andmine ei eelda poolte kokkulepet. Praegune 2015. a lepingu lisa on aga

oma sisult poolte kokkulepe varasema lepingu muutmiseks VÕS § 13 mõttes.

Maakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et kuigi kostja pidi tasuma hagejale peale iga

tööosa teostamist, loeti töö tehtuks, kui pooled on kinnitanud töö vastavust lepingule (vt

maakohtu otsuse p 54). 2015. a lepingu lisa p-st 6.1 tulenevalt asendab lisa kõik eelnevad

lepingud ja arusaamad, mis on seotud lisas toodud esemega. Hinnates 2015. a lepingu sisu ja

poolte käitumist pärast selle sõlmimist, ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et iga tööosa

tuli üle anda aktiga. Kostja tasus hagejale arved akti nõudmata ning praegusel juhul ei ole

esitatud mitte ühtegi muud asjaolu, millest tulenevalt võiks järeldada, et ka pärast 2015. a

lepingu lisa sõlmimist kohaldus iga tööosa üleandmisel 2014. a lepingu p 4.1.4.

12.4. Maakohus, lähtudes ekslikult tööde vastuvõtmise tuvastamisel 2014. a lepingust, on

seetõttu ebaõigesti jaotanud poolte tõendamiskoormise. Praegusel juhul tuli kostjal tõendada,

et töö ei ole lepingukohane ega täielik.

Maakohus on hinnanud pooltevahelist e-kirjavahetust, kostja seadusliku esindaja vande all

antud seletust ning leidnud, et hageja ei ole kostjale toodet üle andnud ning kostja ei ole asunud

toodet kasutama, ehk hageja ei ole lepingut nõuetekohaselt täitnud. Sellega välistas maakohus

hageja tasunõude sissenõutavaks muutumise. Kuigi poolte kirjavahetusest nähtub, et hageja

järjepidevalt nõudis kostjalt esitatud arvete tasumist, siis kolleegiumi hinnangul ei oma see

tasunõude sissenõutavaks muutumise hindamisel tähtsust (VÕS § 111 lg 1). Hageja küll viitas

võlgnevustele, kuid jätkas lepingulise töö teostamist (vt nt 11. jaanuari 2016. a e-kiri; II kd, tl-

d 70 ja pöördel; tõlge tl-d 69 ja pöördel). Poolte vahel on kirjavahetus, kus kostja annab teada,

et üles laetud lahendus ei tööta. Hageja on kostjat juhendanud (II kd, tl-d 49-62). 11. jaanuari

2016. a e-kirja kohaselt tunnistab IM (hageja juhatuse liige), et viimast etappi (töötava

lahenduse LIVE serverisse testimiseks paigaldamine ja subscription billing teenuse Buckaroo

abil arendamine) ei lõpetatud tähtaegselt, kuid see on nüüd tehtud („Nüüd, eile me lõpetasime

selle […]“, vt ka 8. jaanuari 2016 e-kiri; II kd, tl 67; tõlge tl 68). Sama on IM kinnitanud ka

vande all antud seletusega (III kd, tl 189a). Eeltoodust tulenevalt tuli kostjal töö üle vaadata.

VÕS § 643 järgi, kui tellija on töövõtulepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses,

peab ta tehtud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. VÕS § 644 lg 1 järgi peab

tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast

seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. VÕS § 644

lg 2 järgi oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija peab lepingule

mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama.

Poolte kirjavahetusest nähtub, et pooled suhtlesid veel ka 2016. a teises pooles (I kd, tl-d 161-

164). Nimetatud kirjavahetusest tuleneb, et kuna kostja võlgnes 2015. a lepingu lisa alusel juba

teostatud tööde eest, siis hageja teatas, et kostjaga koostööd ta ei jätka. Kui hageja kirjutab

„koostöös toote finaliseerimisest“, siis kolleegiumi hinnangul pole tegemist 2015. a lepingu

lisas kokkulepitud tööga. Lepingu lisa viimase etapi järgi pidi hageja „paigaldama töötava

lahenduse LIVE serverisse testimiseks“ ja „arendama subscription billing teenuse Buckaroo

abil“ (vt 2015. a lepingu lisa). Kui see oli tehtud, pidi kostja tasuma 1030 eurot. Eeltoodut

10 (12)

kinnitab ka hageja seadusliku esindaja IM vande all antud seletus, mille kohaselt soovis kostja

lisatöid (vt III kd, tl 189a pöördel).

12.5. Kolleegiumi hinnangul on kostja töö vastu võtnud. Kuna töö vastuvõtmine oli

vaidlusalune asjaolu, tuli mõlemal poolel esitada tõendid oma väidete tõendamiseks.

Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5

lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kohtupraktikas on leitud, et juhul kui pooled ei vaidle nõude

õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele

eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda,

kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Praeguses asjas ei ole pooltel olnud vaidlust õigussuhte

kvalifikatsiooni üle ning sellega on nõustunud ka maakohus. Seega pidi kostja tõendama, et

vastuvõetud töö ei olnud lepingukohane ega täielik. Kostja sai esitada sellekohaseid väiteid ja

tõendeid (TsMS § 5 lg 2). Samuti tegi maakohus 16. augusti 2017. a eelistungil ettepaneku

ekspertiisi määramiseks, et teha kindlaks, kas hageja poolt teostatud töö vastab

lepingutingimustele (vt eelistungi protokoll; II kd, tl 98 pöördel). Kostja seaduslik esindaja

leidis, et eksperdiarvamusega ei ole võimalik tal oma väiteid tõendada. Tulenevalt TsMS § 5 lg

2 teisest lausest määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Nagu kolleegium varem märkis, siis töö vastuvõtmise korral eeldatakse, et vastuvõetud töö on

ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kostja ei ole tõendanud, et

töö ei olnud lepingukohane. Ühtegi konkreetset puudust ei ole kostja välja toonud. Kostja on

üldsõnaliselt väitnud, et tööd pole lõpetatud ega üle antud. Kolleegiumi hinnangul tuleb

arvestada ka kokkulepitud töö sisu (töötava lahenduse paigaldamine serverisse testimiseks).

Hageja teatas 12. oktoobri 2015. a e-kirjaga, et töö on serverisse üles pandud, millele kostja

vastas, et ta ei saa töö haldamisega hakkama (II kd, tl-d 49-52). Hageja saatis detailse juhendi

(II kd, tl-d 53-62). Hageja andis 8. jaanuaril 2016. a e-kirjaga kostjale serveri aadressi ja kostja

teavitas hagejat 17. veebruaril 2017, et „link Buckarooga töötab“ (II kd, tl-d 67-68, tl 73; tõlge

tl 74).

12.6. Hagi tuleb rahuldada ja kostjalt hageja kasuks välja mõista kokkulepitud tasust tasumata

3052,80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 372,06 eurot ja alates 16. novembrist 2016

viivis põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni,

kuid mitte üle põhivõlgnevuse suuruse.

13. Järgnevalt hindab kolleegium kostja vastuhagi nõudeid. Maakohus jättis kostja nõude võla

27 424,80 euro väljamõistmiseks rahuldamata, sest kostjapoolne lepingust taganemine ei ole

kehtiv. Taganemise formaalne eeldus, s.o taganemisavalduse tegemine teisele poolele, on

täidetud (vt kostja 15. septembri 2017. a menetlusdokumendi p 3; II kd, tl-d 126-131).

13.1. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja on minetanud õiguse lepingust

taganemiseks (vt maakohtu otsuse p-d 65-66). Lepingust taganema õigustatud lepingupool

kaotab VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi õiguse lepingust taganeda, kui ta ei esita taganemise avaldust

mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest

teada saama. Kohtupraktikas on leitud, et lepingust taganemiseks ettenähtud mõistliku aja

tuvastamine on kohtu diskretsiooniotsustus (vt Riigikohtu 17. detsembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 16). Maakohus ei ole praegusel juhul diskretsiooni piire ületanud.

Kolleegium kostja käsitlusega täiendava kohustuse täitmiseks tähtaja andmise kohta ei nõustu.

Kui tellija annab töövõtjale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, siis töövõtja peab puuduse

kõrvaldama mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist

(VÕS § 647 lg 1; vt kostja 1. oktoobri 2016. a teatis; I kd, tl-d 152-153). Kostjale oli juba enne

hagi esitamist teada, et hageja oma väidetavalt rikutud kohustust ei täida ning sellest lähtuvalt

pidi kostja otsustama õiguskaitsevahendi kasutamise üle. Täiendava tähtaja andmine VÕS §

647 lg 3 järgi ei olnud vajalik. VÕS § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg kaitseb

võlgniku ning sellele sättele tuginedes ei saa taganemiseks õigustatud lepingupool enda jaoks

11 (12)

pikendada lepingust taganemise mõistliku aega. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei

anna alust maakohtu seisukoha muutmiseks.

13.2. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus, tuvastades hagejapoolse lepingu rikkumise,

ei hinnanud 27 424,80 eurost nõuet kahju hüvitamise sätete alusel. Põhimõtteliselt on selline

etteheide maakohtule põhjendatud, sest kui tellija enam töövõtjalt lepingu täitmist ei nõua (VÕS

§ 646), siis saab kostja lepingutingimustele mittevastava töö tegemise korral välistada kestvalt

hageja tasunõude. Praeguses asjas kostja seda teinud ei ole.

Kostja peab hageja poolt tekitatud kahjuks lepingu alusel töö eest makstud tasu. Selline käsitlus

ei ole õige, mistõttu ei viinud maakohtu minetus ebaõige asja lahendamiseni. Kolleegium

selgitab, et kostjal saab olla hageja vastu kahju hüvitamise nõue (VÕS § 115 lg 1) ning selle

saab tasaarvestada hageja tasunõudega. Tegemist on varalise kahju hüvitamise nõudega, mille

sisuks on hageja poolt teostamata jäänud tööde tegemiseks kostja poolt kantud kulutuste

hüvitamine (VÕS § 128 lg 3). Selline kahju ei ole võrdsustatav töövõtulepingu alusel makstud

tasuga, vaid tegemist on kantud või tulevikus kantavate töö parandamise kulutustega.

13.3. Ringkonnakohus tuvastas erinevalt maakohtust, et hagejapoolset olulist lepingu rikkumist

ei esine, mistõttu on lepingust taganemise materiaalne eeldus täitmata. Kostja ei saa hagejalt

nõuda tasutud tasu tagastamist VÕS § 189 lg 1 järgi. Samuti ei saa kostja hagejalt nõuda

kahjuna kantud kulutuste hüvitamist, sest VÕS § 115 lg 1 kohaldamine eeldab, et töövõtja on

lepingut oluliselt rikkunud, mida töövõtulepingu puhul tuleb hinnata VÕS § 116 lg 2 alusel

koosmõjus VÕS § 647 lg-ga 1.

14. Maakohus jättis kostja vastuhagi hagejalt kahju 129 060 euro ja sellelt arvestatud viivise

väljamõistmiseks rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, kuid muudab

maakohtu otsuse põhjendusi.

Esmalt märgib kolleegium, et tegemist ei ole kostja leppetrahvi nõudega hageja vastu, mistõttu

ei kuulu kohaldamisele leppetrahvi sätted (VÕS §-d 158 jj). Maakohus on jätnud kostja

kahjuhüvitise nõude rahuldamata mitmel erineval põhjusel – kahju tekkimine kostjale on

tõendamata, kahju tekkimine ei olnud hagejale ettenähtav, kostja ise on kahju tekitamises süüdi.

Kolleegium möönab, et maakohtu põhjendused selles osas on lünklikud ning rikutud on otsuse

põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). See rikkumine aga ei ole viinud ebaõige

lahenduseni. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi.

14.1. Maakohus on õigesti välja toonud kahju hüvitamise eeldused (vt maakohtu otsuse p 68).

Esimene eeldus on, et hageja on lepingut rikkunud. Praegusel juhul tuvastas kolleegium, et

hageja ei ole oluliselt lepingut rikkunud, mis annaks aluse lepingust taganemiseks. Kolleegium

nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et pooled leppisid töö teostamise tähtajaks kokku

22. oktoober 2015. Enne nimetatud tähtaega ei saanud kostja hagejalt nõuda kohustuse täitmist.

14.2. Maakohus tuvastas kostja kahjuhüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud (vt maakohtu

otsuse p 71). Kolleegium võtab need nõude lahendamisel aluseks, kuid ei nõustu nendest tehtud

järeldusega.

Esmalt on nõude eelduseks hagejapoolne lepingu rikkumine, mille eest ta vastutab. Kostja

seisukoht on, et kuna hageja pole tööd üle andnud, siis on kostjal õigus nõuda hagejalt perioodi

1. veebruar 2015 kuni 1. november 2016 eest Ex Balmedia b.v poolt määratud leppetrahvi

hüvitamist (I kd, tl-d 159-160). Kolleegium on tuvastanud nii kirjavahetuse kui ka IM vande all

antud seletusega, et töö oli valmis 2016. a jaanuari alguses. Samas ei saanud kostja nõuda

hagejalt töö teostamist enne 22. oktoobrit 2015. Hageja on esitanud maakohtule asjaolud ja

tõendid (IM vande all antud seletus), mille kohaselt oli kostja arvete tasumisega viivituses ning

tasumata jäeti käibemaks: 1) esimese makse tähtaeg 30. september 2015, maksti 5. oktoobril

2015, tasumata käibemaks 2000 eurot; 2) teise makse tähtaeg 15. oktoober 2015, maksti

14. novembril 2015, tasumata käibemaks 2000 eurot; 3) kolmanda makse tähtaeg 26. oktoober

2015, maksti 25. aprillil 2016, tasumata käibemaks 206 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja

tõendanud, et tähtaja edasilükkamise tingis kostja, mistõttu ei saa hagejale ette heita tähtaja

12 (12)

rikkumist. Seega puudub vajadus teiste kahju hüvitamise nõude eelduste olemasolu

tuvastamiseks. Kostja vastuhagi hagejalt kahju 129 060 euro väljamõistmiseks tuleb jätta

rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka viivise nõue.

15. Kuna ringkonnakohus hagi rahuldab ja jätab vastuhagi rahuldamata, tuleb muuta ka

maakohtu menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Hagi rahuldamise tõttu tuleb maa- ja

ringkonnakohtu menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS

§ 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Menetluskulud määratakse kindlaks maakohtus pärast otsuse

jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler