3-19-1152/19 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-19-1152

Otsuse kuupäev

27.02.2020

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

X.X. kaebus Viru Vangla vastu pikaajaliste kokkusaamiste

võimaldamata

jätmisega

tekitatud

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks 15 914 euro ulatuses

Menetlusosalised

Kaebaja –X.X.

Vastustaja –Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X.X. kaebus osaliselt ning mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitis 350 (kolmsada viiskümmend) eurot.

2. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.

3. Mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 10 (kümme) eurot. Jätta

kaebaja menetluskulud ülejäänud osas ning Viru Vangla võimalikud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

4. Võtta haldusasja nr 3-18-424 materjalide juurest käesoleva haldusasja materjalide

juurde Viru Vangla 19.01.2018 otsus nr 6-10/43833-3.

5. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

30.03.2020

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181).

Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui

apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Viru Vanglas kinnipeetavana viibinud X.X. esitas ajavahemikul alates 25.07.2017 kuni

01.08.2018 Viru Vanglale järgmised taotlused pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks tema

3-19-1152

abikaasaga, kes viibis kinnipeetavana Tallinna Vanglas.

1) 25.07.2017 ja 01.08.2017 taotlused (kokkusaamise võimaldamiseks 13.09.2017), mille

Viru Vangla jättis 21.08.2017 otsusega nr 6-10/27266-2 (tl 13–13p) rahuldamata;

2) 05.09.2017 taotlus (kokkusaamise võimaldamiseks 16.10.2017), mille Viru Vangla

jättis 10.10.2017 otsusega nr 6-7/32970-2 (tl 12–12p) rahuldamata;

3) 01.11.2017 taotlus (kokkusaamise võimaldamiseks 14.12.2017), mille Viru Vangla

jättis 05.12.2017 otsusega nr 6-7/37591-2 (tl 15) rahuldamata;

4) 21.12.2017 taotlus (kokkusaamise võimaldamiseks igal vangla poolt määratud

kuupäeval vastavalt koostatud graafikule), mille Viru Vangla jättis 19.01.2018 otsusega

nr 6-10/43833-3 rahuldamata;

5) 01.08.2018 taotlus (kokkusaamise võimaldamiseks septembrikuus), mille Viru Vangla

jättis 03.09.2018 otsusega nr 6-7/34156-2 (tl 14–14p) rahuldamata.

Vangla on põhjendanud X.X. pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist kokkuvõtvalt

järgmiselt.

Vangistusseaduse (VangS) § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk

soodustada kinnipeetava kontakte perekonna jt lähedaste inimestega. Pikaajaline kokkusaamine

ei ole eraldiseisvalt subjektiivne õigus, vaid on otseselt seotud vanglavälise suhtluse

eesmärgiga. Olukorras, kus X.X. soovib saada kokku oma abikaasaga, kes on kriminaalkorras

süüdi mõistetud ja kannab karistust Tallinna Vanglas, ei saa rääkida vanglavälisest suhtlusest

ning kokkusaamine ei kannaks vanglavälise suhtluse soodustamise eesmärki. Kinnipeetavate

omavaheline suhtlemine toimub üldiste kinnipidamistingimuste raames ning VangS §-s 66

sätestatut arvestades. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil,

mis tagab VangS ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE)

täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Nais- ja meessoost kinnipeetavale pikaajalise

kokkusaamise võimaldamine läheks vastuollu eraldihoidmise printsiibiga ega oleks kooskõlas

vangistuse täideviimise eesmärkidega. Olukorras, kus mõlemad abikaasad on kinnipeetavad, ei

saa kokkusaamise eesmärgiks olla väliskontaktide säilitamine. Sattudes abikaasaga mõlemad

vangistusse, ei saanud tekkida X.X.l eeldust, et sellises olukorras kuulub peresidemete

säilitamine VangS § 23 kaitsealasse ja omavahelisteks kokkusaamisteks piiranguid ei kaasne.

2. X.X. esitas 11.04.2019 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 6-16/30-1 (tl 21–27),

milles palus hüvitada talle kahju, mis tekkis sellega, et Viru Vangla ei võimaldanud talle

perioodil 21.08.2017–03.09.2018 (kokku 13 kuul) pikaajalisi kokkusaamisi tema Tallinna

Vanglas viibiva abikaasaga. Taotluses viitas X.X. sellele, et Tartu Ringkonnakohus tunnistas

15.01.2019 otsusega nr 3-17-2501 Viru Vangla 10.10.2017 otsuse nr 6-7/32970-2

õigusvastaseks. Taotluse kohaselt sai pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega

kannatada X.X. pereelu (eraelu puutumatus) ning tal tekkisid hingepiinad, et perekond võib

puruneda ja ta jääb pärast vabanemist üksi.

3. Viru Vangla jättis 04.07.2019 otsusega nr 6-16/30-2 (tl 28–29) X.X. 11.04.2019 kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata, põhjendades taotluse rahuldamata jätmist järgmiselt.

Pikaajalised kokkusaamised X.X. ja tema abikaasa vahel ei oleks saanud toimuda ka juhul, kui

Tartu Ringkonnakohus poleks 15.01.2019 otsusega nr 3-17-2501 Viru Vangla 10.10.2017

otsust nr 6-7/32970-2 õigusvastaseks tunnistanud ehk põhjuslik seos kokkusaamise ärajäämise

kui perekonnaelu riive ning vangla otsuse vahel puudub. Pikaajaline kokkusaamine eeldab kahe

isiku mõlemapoolset ja samaaegset tahet. Seega ei saanud olukorras, kus X.X. abikaasa ei olnud

pikaajalise kokkusaamise taotlust esitanud, kokkusaamist toimuda ka siis, kui vangla oleks isegi

3-19-1152

hüpoteetiliselt teinud X.X. suhtes positiivse otsuse. X.X. pidi ka ise mõistma, et pikaajalise

kokkusaamise toimumiseks ei olnud piisav see, et kokkusaamise taotluse esitas ainult tema.

Vangla otsus kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise lubamise (või keelamise) kohta on

kaalutlusotsus. Ringkonnakohtu otsuses viidatud vangla eksimused (põhjendused ei olnud

piisavad või asjakohased ning kohus ei saanud olla kindel kaalutlusõiguse õigesti teostamises)

olid sellised, mis tingisid vangla otsuse õigusvastasuse tuvastamise juba iseenesest.

Ringkonnakohus ei andnud hinnangut, kas vangla lõppjäreldus oli õige või mitte. Välistatud ei

ole võimalus, et kui vangla oleks kasutanud õigeid kaalumisargumente, oleks vangla

lõppjäreldus olnud sama. Ainuüksi see, et X.X.t võis häirida vangla õigusvastane keelduv otsus,

ei ole sedavõrd koormav, et tingiks rahalise kahjuhüvitise määramise. Juba tema suhtes tehtud

positiivset kohtuotsust saab lugeda tema õiguste taastamiseks.

4. X.X. esitas 17.06.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub hüvitada talle perioodil

21.08.2017–03.09.2018 tema abikaasaga pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega

tekitatud mittevaraline kahju 15 914 euro ulatuses. Kaebuse põhjendused on järgmised.

Tartu Ringkonnakohus tunnistas 15.01.2019 otsusega nr 3-17-2501 õigusvastaseks Viru

Vangla 10.10.2017 otsuse nr 6-7/32970-2. Kuigi ringkonnakohus tunnistas õigusvastaseks

üksnes ühe keelduva otsuse, kestis vangla õigusvastane tegevus kaebajale tema abikaasaga

pikaajaliste kokkusaamiste keelamisel palju kauem. Kaalutlused erinevate taotluste

rahuldamata jätmisel olid samad. Vangla on süüliselt sekkunud kaebaja ja tema

perekonnaliikme õigusesse era- ja pereelu puutumatusele. Kaebaja õigust perekonnaelu

säilitamisele on piiratud intensiivsemalt kui kinnipeetava puhul, kelle abikaasa viibib

vabaduses. Tulenevalt sellest, et vangla poolt kehtestatud õigusvastase keelu kehtivuse ajal oli

seatud ohtu kaebaja perekonna heaolu ja tulevik, tundis ta pidevalt kõrgendatud vaimset valu,

eriti tugevaid muretundeid ja hingelisi piinu. Selle tulemusel oli kaebajal liigne rahutus,

uneprobleemid, liigne närvilisus ning tähelepanu- ja keskendumisraskused. Abikaasaga

füüsilise suhtluse ja intiimsuhete puudumise tõttu kartis kaebaja koguaeg, et tema perekond

laguneb ja nad lahutavad. Vaatamata sellele, et kaebajal oli vaimselt raske, ei pöördunud ta arsti

poole, sest ta teadis valude ja ebameeldivuste põhjust ning seda, et psühhotroopse ravimi

pikaajalisele tarvitamisele järgneb sõltuvus.

Kohtupraktikas on välja mõistetud 150-eurone hüvitis olukorras, kus vangla katkestas

kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise, kuid 2/3 ajast kokkusaamine siiski toimus. Eeltoodut

ning kaebaja suhtes kehtinud õigusvastaseid keelde arvestades on kaebaja hinnangul õiglaseks

rahaliseks hüvitiseks esimesel kuul, s.o 2017. a augustis vähemalt 900 eurot. Kuna pika

vanglakaristuse kandmisel põhiõiguse riive ajas kasvab, on iga järgmise kuu eest

väljamõistetavaks õiglaseks rahaliseks hüvitiseks eelmise kuu eest väljamõistetud

kahjuhüvitisest 5% suurem hüvitis. Seega on õiglaseks rahaliseks hüvitiseks kokku

15 914 eurot.

5. Viru Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kuigi kohtumenetluses on tuvastatud, et vangla keelduv otsus oli õigusvastane, ei ole sellega

tuvastatud, et ainuüksi see tõi kaasa lõpliku sekkumise kaebaja perekonnaellu. Vanglale ei ole

teada ning kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja Tallinna Vanglas viibiv

abikaasa oleks üldse taotlenudki pikaajalist kokkusaamist. Seega puudub vangla keelduva

otsuse ning pikaajalise kokkusaamise ärajäämise vahel põhjuslik seos, sest abikaasa taotluse

puudumise tõttu poleks saanud kokkusaamist toimuda. Kui isegi hüpoteetiliselt eeldada

kaebajale mingis vormis kahju tekkimist, on kaebaja nõutud summa ebaproportsionaalselt suur

ega arvesta ühiskonna üldise heaolutasemega. Tegemist oli vanglakaristust kandvate

kinnipeetavatega, kelle võimalused elada tavapärast pereelu olid vangistuse olemusest

3-19-1152

tulenevalt paratamatult piiratud. Kuna pikaajalise kokkusaamise mittetoimumise ja vangla

otsuse vahel puudub vältimatu põhjuslik seos, hüvitas kaebaja kasuks tehtud otsus talle vangla

õigusvastase

otsusega

tekkinud

ebameeldivused

ning

täiendava

rahalise

hüvitise

väljamõistmine ei ole vajalik.

6. Halduskohus määras 20.01.2020 määrusega asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses

ning palus Tallinna Vanglalt muu hulgas seisukohta asjaolule, et haldusasjas nr 3-18-1781 on

kohtud menetlenud kaebaja abikaasa kaebust Tallinna Vangla 09.07.2018 otsuse peale, millega

Tallinna Vangla jättis rahuldamata tema 24.06.2018 taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks

kaebajaga.

7. Kaebaja juhtis 21.01.2020 esitatud täiendavates seisukohtades kohtu tähelepanu sellele, et

tema abikaasa oli esitanud Tallinna Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise

võimaldamiseks ka 20.06.2017 ning Tallinna Vangla jättis selle taotluse rahuldamata

04.07.2017 otsusega. Pärast seda otsustas kaebaja koos abikaasaga, et kokkusaamist proovib

taotleda tema. Kaebaja abikaasa soov kokkusaamiseks oli koguaeg sama tugev kui kaebajal.

Asjakohane ei ole vastustaja viide sellele, et kaebaja abikaasa ei olnud taotlenud kaebajaga

pikaajalist kokkusaamist. Kohtupraktika kohaselt pidi kaebaja abikaasa pärast kaebaja

pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamist taotlema lühiajalist väljasõitu või väljaviimist,

mitte aga pikaajalist kokkusaamist.

8. Viru Vangla märkis kohtule 10.02.2020 esitatud seisukohas, et kuigi ta ei olnud varem

teadlik Tallinna Vangla 09.07.2018 otsusest, millega jäeti rahuldamata kaebaja abikaasa

pikaajalise kokkusaamise taotlus, kinnitab see pigem tõdemust, et abikaasade pikaajaline

kokkusaamine poleks saanud toimuda ka juhul, kui Viru Vangla oleks teinud teistsuguse otsuse,

sest

Tallinna

Vangla

ei

võimaldanud

kaebaja

abikaasal

kokkusaamisele

tulla.

VangS § 25 lg-st 1 ja VSkE § 42 lg-st 1 tulenevalt peab mõlemal kinnipeetaval olema

kokkussaamiseks vangla luba. Seega eeldab pikaajaline kokkusaamine kinnipeetavatest

abikaasade vahel mõlema kinnipeetava taotlust ning nende rahuldamist vangla poolt. Viru

Vangla 03.09.2018 otsuse tegemist mõjutas ka asjaolu, et vahetult enne selle otsuse tegemist

oli kaebaja osas kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, hoolimata sellest, et sellele ei ole

otsuses viidatud. Samuti oli kaebajal olemas tõhus õiguskaitsevahend tühistamiskaebuse ja

esialgse õiguskaitse menetluse näol. Kaebajale oli see võimalus teada ja ta oli seda haldusasjas

nr 3-18-424 kasutanud. Kohtud on senistes menetlustes leidnud, et Viru Vangla kaalutlused on

konkreetsetel juhtumitel olnud ebaõiged, kuid ei ole väitnud, et kaebaja oleks pidanud

kokkusaamise oma abikaasaga igal juhul saama.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kaebaja palub hüvitada talle mittevaraline kahju, mis on väidetavalt tekkinud ajavahemikul

21.08.2017–03.09.2018 seoses sellega, et Viru Vangla ei võimaldanud talle pikaajalisi

kokkusaamisi tema abikaasaga. Kaebaja leiab, et vangla on süüliselt rikkunud talle põhiseaduse

(PS) §-st 26 tulenevat põhiõigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Kuigi kaebaja viitab

kaebuses ka sellele, et Viru Vangla on kaudselt põhjustanud kahju ka tema abikaasale, ei ole

võimalik kaebajal käesolevas menetluses kaitsta enda abikaasa õigusi ega nõuda abikaasale

tekitatud kahju hüvitamist. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik pöörduda kaebusega

halduskohtusse üksnes oma õiguse kaitseks. Samuti tuleb kaebaja abikaasal juhul, kui ta soovib

temale vangla tekitatud kahju hüvitamist, läbida enne kohtusse pöördumist VangS § 11 lg-s 8

sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus.

10. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatu kohaselt võib isik, kelle õigusi on

avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

3-19-1152

RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodud normist

tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja

õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju

tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste

õiguskaitsevahendite ammendatus. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. Seega on RVastS § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamise

täiendavateks eeldusteks avaliku võimu kandja süü ning see, et kahju oleks tekitatud mõne

sättes nimetatud õigushüve rikkumisega.

11. Kaebaja on pidanud õigusvastaseks Viru Vangla tegevust ajavahemikul alates 21.08.2017

kuni 03.09.2018, mil Viru Vangla jättis 21.08.2017 otsusega nr 6-10/27266-2 (tl 13–13p),

10.10.2017 otsusega nr 6-7/32970-2 (tl 12–12p), 05.12.2017 otsusega nr 6-7/37591-2 (tl 15)

ning 03.09.2018 otsusega nr 6-7/34156-2 (tl 14–14p) rahuldamata kaebaja taotlused tema

abilaasaga pikaajalise kokkusaamise toimumiseks vastavalt 13.09.2017, 16.10.2017,

14.12.2017 ning 2018. a septembrikuus. Tartu Ringkonnakohus tunnistas 15.01.2019 otsusega

haldusasjas nr 3-17-2501 Viru Vangla 10.10.2017 otsuse nr 6-7/32970-2 õigusvastaseks. Lisaks

nähtub vangla poolt viidatud haldusasjast nr 3-18-424, et kaebaja on ka 21.12.2017 esitanud

taotluse tema abikaasaga pikaajalise kokkusaamise toimumiseks igal vangla poolt määratud

kuupäeval vastavalt koostatud graafikule. Vangla jättis viimati nimetatud taotluse rahuldamata

19.01.2018 otsusega nr 6-10/43833-3, mille Tartu Halduskohus tühistas 28.02.2019 otsusega

haldusasjas nr 3-18-424 (jõustunud 10.12.2019). Kohus võtab Viru Vangla 19.01.2018 otsuse

nr 6-10/43833-3 haldusasja nr 3-18-424 materjalide juurest käesoleva materjalide juurde.

Tegemist on tõendiga, millega on saanud varasemalt tutvuda nii kaebaja kui ka vastustaja ning

mis ei saa olla pooltele üllatuslik. Samuti ei erine nimetatud otsuses toodud põhjendused teistes

Viru Vangla keelduvates otsustes toodud põhjendustest.

12. Viru Vangla on eespool nimetatud otsustes viidanud kõigile VangS § 25 lg-s 11 toodud

pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise alustele ning kui vangla 21.08.2017,

10.10.2017, 19.01.2018 ja 03.09.2018 otsustes toodud põhjendused on sisult samad, siis

05.12.2017 otsuses on vangla pelgalt viidanud varasemates otsustes esitatud põhjendustele.

Kaebaja ja tema abikaasa pikaajalise kokkusaamise toimumist on peetud võimatuks ennekõike

põhjustel, et kaebaja ja tema abikaasa kokkusaamine ei kannaks abikaasa kriminaalkorras

süüdimõistmise ja vanglakaristuse kandmise tõttu vanglavälise suhtluse soodustamise eesmärki

ning mees- ja naissoost kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise võimaldamine ei oleks

kooskõlas kinnipeetavate omavahelisele suhtlemisele kohaldatava eraldihoidmise printsiibiga

ega vangistuse täideviimise eesmärkidega. Tartu Ringkonnakohus leidis 15.01.2019 otsuses

haldusasjas nr 3-17-2501, et Viru Vangla 10.10.2017 otsuses ei ole välja toodud ühtegi selget

faktilist alust, mis vastaks VangS § 25 lg-s 11 sätestatud koosseisule. Ringkonnakohus selgitas,

et VangS-st ei tulene piirangut pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks pereliikmega, kes

viibib samuti kinnipidamiskohas; sellist kokkusaamise keeldu ei saa järeldada ka vanglas

meeste ja naiste eraldihoidmise printsiibist; ning fakt, et kaebaja abikaasa kannab

vanglakaristust, ei tähenda automaatselt seda, et tema maines on alust kahelda ja esineks alus

kokkusaamisest keeldumiseks VangS § 25 lg 11 p 3 alusel. Kohus ei olnud veendunud ka selles,

et kui kokku saavad abikaasad, kes olid kuriteo kaasosalised, võiks nende kokkusaamise läbi

saada veel kord kahjustada õiguskord. Sarnastele seisukohtadele jäid Tartu Halduskohus ja

Tartu Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-18-424.

13. Arvestades eeltoodut ning seda, et kõik vaidlusalusel ajavahemikul tehtud vangla

keelduvad otsused sisaldasid samu põhjendusi ning nendes ei olnud toodud täiendavaid

3-19-1152

kokkusaamise võimaldamisest keeldumiseks alust andvaid faktilisi asjaolusid, tuleb Viru

Vangla tegevuse õigusvastasust jaatada.

14. VangS §-s 25 sätestatud kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist

kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Igaühe õigus perekonna-

ja eraelu puutumatusele on sätestatud PS §-s 26. Selle sätte põhieesmärk on kaitsta isikut

riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonna- ja eraellu ning riigivõimul on kohustus

tagada perekonna- ja eraelu puutumatus. PS §-s 26 sätestatu annab igaühele õiguse eeldada, et

riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei sekku perekonna- ja eraellu

muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks (Riigikohtu 16.05.2012 otsus

nr 3-3-1-11-12, p 14). Keelates õigusvastaselt kaebajale pikaajalist kokkusaamist, on vangla

ülemäära sekkunud kaebaja õigusesse perekonnaelu puutumatusele. RVastS § 9 lg 1 tähenduses

hõlmab eraelu ka perekonnaelu (Riigikohtu 16.05.2012 otsus nr 3-3-1-11-12, p 16; 30.01.2012

otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Seega võib perekonnaelu puutumatuse rikkumine anda alust

vanglal käesoleva vaidluse asjaoludel RVastS § 9 lg 1 kohaselt vastutuse tekkimiseks.

15. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige

kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Valu ja kannatusi ei ole võimalik

objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob

mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust

hindab kohus diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Kohus

leiab, et praeguse vaidluse asjaolude alusel saab kaebajale tema abikaasaga pikaajaliste

kokkusaamiste ärajäämisest tulenevate mõningate hingeliste üleelamiste ja muretunde

tekkimist eeldada.

16. Vastustaja on kahju hüvitamise taotluse rahuldamise otsuses ning kaebusele esitatud

vastuses seisukohal, et vangla õigusvastase tegevuse ja kaebajale kahju tekkimise vahel puudub

põhjuslik seos. Kohus vastustajaga ei nõustu.

17. Põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS § 7 lg 4 alusel lähtuda VÕS § 127 lg-st 4, mille

kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on

kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kahju ei pea

olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga (Riigikohtu 07.10.2015 otsus

nr 3-3-1-11-15, p 12; 10.12.2003 otsus nr 3-2-1-125-03, p 27). Kaalutlusõiguse alusel antud

haldusaktiga tekitatud kahju on võimalik hüvitada, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase

haldusakti andmisele. Eeskätt peab haldusorgan tõendama, et kaalutlusvea puudumise korral

oleksid isiku jaoks kaasnenud sama koormavad tagajärjed (vt Riigikohtu 30.01.2012 otsus

nr 3-3-1-78-11, p 12; 10.03.2005 otsus nr 3-3-1-77-04, p 16). Kui soodustava haldusakti

andmine on seotud kaalutlusõiguse teostamisega, on kohtu võimalused põhjusliku seose

tuvastamisel piiratud. Kohus saab tuvastada põhjusliku seose kaebaja kasu saamise võimaluse

kaotuse ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel üksnes siis, kui haldusorgani kaalutlusõigus

oli vähenenud sellisel määral, et haldusorganil ei olnud võimalik anda teistsuguse sisuga

õiguspärast haldusakti (Riigikohtu 22.10.2009 otsus nr 3-3-1-66-09, p 13).

18. Arvestades käesolevas asjas toodud vastustaja selgitusi, leiab kohus, et vangla

kaalutlusõigus vaidlusalusel perioodil kaebaja pikaajaliste kokkusaamiste taotluste

lahendamisel oli vähenenud määral, et vanglal ei olnud võimalik anda teistsuguse sisuga

õiguspäraseid haldusakte. Tartu Ringkonnakohus selgitas 15.01.2019 otsuse nr 3-17-2501

p-des 13 ja 14, et vangistuses viibivate abikaasade vahelisest kokkusaamisest keeldumise

põhjuseks võib olla olukord, kus vanglale on teada info teises vanglas viibiva abikaasa

käitumise, kuritegelike sidemete vms kohta, mis annavad aluse arvata, et kokkusaamine oleks

näiteks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega või kahelda tema maines. Üldjuhul

3-19-1152

eeldab mõni VangS § 25 lg 11 punktides 1–3 tehtav järeldus (kokkusaamine ei ole kooskõlas

vangistuse täideviimise eesmärkidega, kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või

korda, või kui kokkusaaja maines on alust kahelda), et kaebaja või tema abikaasa on vangistuses

viibimise ajal käitunud viisil, mis annab alust arvata, et kokkusaamine oleks vastuolus karistuse

täideviimise eesmärgiga, abikaasaga kohtumine avaldaks isikule negatiivset mõju või ohustaks

õiguskorda (Tartu Ringkonnakohtu 28.08.2019 otsus nr 3-18-424, p 19). Vangla ei ole

käesolevas menetluses ühelegi sellisele asjaolule viidanud.

19. Vastustaja on esitanud kohtule tõendid selle kohta, et enne Viru Vangla 03.09.2018 otsuse

nr 6-7/34156-2 tegemist oli Viru Vangla 09.05.2018 käskkirjaga nr 6-4/149-1 kaebaja suhtes

kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid (tl 56–59). Kohus ei leia, et see asjaolu sai

tingimata anda VangS § 25 lg 11 kohaselt aluse kaebajale pikaajalise kokkusaamise

võimaldamisest keeldumiseks. Vangla väidetest ei tulene, et kaebaja oleks olnud paigutatud

distsiplinaarkaristuse

kandmiseks

kartserisse,

mis

oleks

pikaajalise

kokkusaamise

võimaldamise välistanud (VangS § 25 lg 3). Seda, kas kinnipeetava käitumine on olnud

karistuse kandmise ajal hea, saab vangla võtta arvesse selle otsustamisel, kas pikaajalist

kokkusaamist on põhjendatud pikendada kuni kolme ööpäevani või mitte (VangS § 25 lg 2).

Seega ei ole vangla esitanud käesolevas asjas kohtule uusi kaalukaid asjaolusid, mis oleksid

õigustanud kokkusaamise võimaldamisest keeldumisi.

20. Reeglina peab haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel põhjusliku

seose esinemist tõendama kaebaja. Kui aga vastustaja esitab vastuväite, et kahju oleks tekkinud

ka alternatiivse õiguspärase teo korral, siis lasub nende väidete osas tõendamiskoormis

vastustajal (E. Andresen. Riigivastutus. Riigikohus, Tartu, 2009, lk 49). Kui haldusorgan ei ole

tõendanud, et kahju oleks tekkinud ka tema õiguspärase tegevuse korral, või ei ole seda

tagantjärgi võimalik kindlaks teha, ei anna pelgalt oletus kahju tekkimise võimalikkuse kohta

alust kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks (vrd Riigikohtu 10.03.2005 otsus

nr 3-3-1-77-04, p 18).

21. Vangla väidab, et pikaajaline kokkusaamine kaebaja abikaasaga ei oleks saanud toimuda

ka juhul, kui vangla oleks kaebaja taotlused rahuldanud, sest kaebaja abikaasa ei olnud esitanud

samaaegselt pikaajalise kokkusaamise taotlust. Kohus nõustub kaebajaga, et kaebaja abikaasa

poolt pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamine või esitamata jätmine ei saanud mõjutada

Viru Vangla otsustust kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. Kaebajale kui Viru

Vanglas viibivale kinnipeetavale oli pädev andma luba Viru Vangla selleks ettenähtud

ruumides toimuva pikaajalise kokkusaamise toimumiseks just Viru Vangla. Viru Vangla pidi

kaebaja taotluste lahendamisel otsustama üksnes selle, kas lubada pikaajalist kokkusaamist

kaebajale, muu hulgas kas kokkusaamine on kooskõlas kaebajale määratud karistuse

täideviimise eesmärkidega (Tartu Ringkonnakohtu 28.08.2019 otsus nr 3-18-1910, p 13). See,

kuidas ja millisel VangS-s sätestatud alusel oleks taotlenud pikaajalise kokkusaamise ajaks

enda Viru Vanglasse toomist Tallinna Vanglas paiknenud kaebaja abikaasa, oli viimase

otsustada ning tema taotluse lahendamise pädevus Tallinna Vanglal (vt Tartu Ringkonnakohtu

26.10.2011 otsus nr 3-10-2893, p 9). Üldjuhul toimub sellistel puhkudel pikaajaline

kokkusaamine selliselt, et ühele abikaasale võimaldatakse lühiajaline väljasõit (VangS § 32)

ning teisele pikaajaline kokkusaamine (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus.

Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2014, lk 85).

22. VangS-st ega teistest õigusaktidest ei tulene nõuet, et vangistuses viibivatele abikaasadele

pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks peaksid abikaasad esitama taotlused pikaajalise

kokkusaamise ja lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks samal ajal. Kokkusaamise toimumine

on võimalik ka siis, kui vangla, kelle territooriumil pikaajalise kokkusaamise toimumist

3-19-1152

soovitakse, rahuldab esmalt selles vanglas paikneva kinnipeetava taotluse, ning teises vanglas

viibiv abikaasa taotleb seejärel talle abikaasaga kohtumise tarbeks lühiajalise väljasõidu

võimaldamist.

23. Vastustaja ei ole millegagi tõendanud, et ka tema õiguspärase tegevuse korral ei oleks

saanud pikaajaline kokkusaamine kaebaja ja tema abikaasa vahel toimuda. Kohtule ei ole teada

näiteks seda, et kaebaja abikaasale lühiajalise väljasõidu loa andmine oleks mõne seadusesätte

kohaselt välistatud (nt VangS § 32 lg-d 1 ja 2). Seda, et Tallinna Vangla oleks tingimata jätnud

kaebaja abikaasa taotluse lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks rahuldamata, ei saa järeldada

ainuüksi sellest, et Tallinna Vangla on keeldunud kaebaja abikaasale pikaajalise kokkusaamise

võimaldamisest (Tallinna Vangla 04.07.2017 otsus nr 5-11/17/13050-2 (tl 51–51p) ning

haldusasjas nr 3-18-1781 vaidlustatud Tallinna Vangla 09.07.2018 otsus nr 5-11/18/14582-2).

Kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamine on sarnaselt pikaajalise kokkusaamise

võimaldamisega kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb vanglal lisaks VangS § 32 lg-s 4

sätestatule arvestada kõiki asjassepuutuvaid olulisi asjaolusid ning kaaluda põhjendatud huve.

Ei ole võimalik välistada, et pärast seda, kui Viru Vangla oleks kaebaja pikaajalise

kokkusaamise taotluse rahuldanud, oleks ka Tallinna Vangla andnud kaebaja abikaasale loa

lühiajalise väljasõidu toimumiseks.

24. Vastustaja on juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et kaebajal oli enda õiguste kaitseks tõhus

õiguskaitsevahend tühistamiskaebuse ja esialgse õiguskaitse menetluse näol. Kohtu hinnangul

ei välista see antud juhul Viru Vangla vastutust RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel.

25. Riigikohus on selgitanud, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole

kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära

hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (vt nt Riigikohtu 15.06.2016 otsus

nr 3-3-1-16-16, p 14). Vastustaja viidatud haldusasjast nr 3-18-424 nähtub, et kaebajal ei olnud

võimalik saavutada pikaajalise kokkusaamise toimumist ei vaidemenetluse ega kohtus

algatatud esialgse õiguskaitse menetluse tulemusel (vt Tartu Ringkonnakohtu 05.04.2018

määrus nr 3-18-424). Ka vaidemenetluse kestel esitatud kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust ei

pidanud Tartu Halduskohus võimalikuks rahuldada, kuna enne vaidemenetluse lõppemist

põhivaidluse otsustamiseks puudusid erandlikud asjaolud ja ülekaalukas vajadus (Tartu

Halduskohtu 30.01.2018 määrus nr 3-18-202). Seega ei saa kaebajale praegusel juhul ette heita

esmaste

õiguskaitsevahendite

kasutamata

jätmist,

sest

pikaajaliste

kokkusaamiste

võimaldamata

jätmist

kaebaja

soovitud

aegadel

polnud

võimalik

esmaste

õiguskaitsevahenditega kõrvaldada.

26. Kohtu hinnangul on vangla kõnealuses tegevuses tuvastatav süü vähemalt hooletuse vormis

(VÕS § 104 lg 2). Vangla on kõikides vaidlusalustes otsustes leidnud, et vangistusalased

õigusaktid ei näe ette kinnipeetavate omavahelist kokkusaamist VangS § 23 tähenduses. Samas

oli selleks ajaks nii kohtupraktikas (nt Tartu Ringkonnakohtu 26.10.2011 otsus nr 3-10-2893)

kui ka õigusalases kirjanduses (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus.

Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2014, lk 85) rõhutatud, et seadus ei keela kokku saada

abikaasadel, kes mõlemad kannavad vangistust ning sellise kokkusaamise korraldamiseks tuleb

vanglatel teha piisavat koostööd.

27. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis

erandlik ja piiratud (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-42-15, p 29). Mittevaraline kahju tuleb hüvitada

rahas, kui eraelu puutumatuse rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda

õigustab (Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). RVastS § 9 lg 2 kohaselt

hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades

süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus

3-19-1152

individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti

RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1;

10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid,

rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju. Hüvitise suuruse määramisel on üks peamisi

hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid kohtlemise kestus, sest sellest sõltub rikkumise raskus

ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus (Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21).

28. Kaebaja on palunud arvestada talle kahjuhüvitise väljamõistmisel seda, et tal ei olnud Viru

Vangla tegevuse tõttu võimalik oma abikaasaga pikaajalistel kokkusaamistel kohtuda kokku

13 kuul, ning mõista iga järgneva kuu eest kaebajale välja 5% suurem hüvitis kui esimese kuu

eest taotletav 900 eurot. Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja välja pakutud hüvitise arvestuse

viisist lähtuda. Kaebaja ja tema abikaasa suhtlemise võimalus muul viisil kui kirjavahetuse või

telefoni teel oli kõnealuste kuude vältel piiratud peaasjalikult tulenevalt sellest, et mõlemad

abikaasad kandsid kinnipidamisasutuses neile määratud vangistust. Kaebajal puudus alus

eeldada, et vangla võimaldab talle pikaajalisi kokkusaamisi tema abikaasaga igal vangistuse

täideviimise kuul. Vastavalt VSkE §-le 45 võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks

pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Seega, hoolimata sellest, et Viru

Vangla on jätnud vaidlusalusel ca 13 kuu pikkusel perioodil rahuldamata vähemalt viis kaebaja

taotlust tema abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, puudub kohtul alus

eeldada, et kõnealuse 13 kuu jooksul pidanuks vangla võimaldama kaebajale tingimata rohkem

kui kaks või kolm pikaajalist kokkusaamist.

29. Kohtule esitatud kaebusest ega vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ei nähtu, et

kaebaja ja tema abikaasa kohtumiste ärajäämisega oleks kaasnenud mingeid erakorralisi

asjaolusid, mis annaksid alust pidada kaebajale tekkinud hingevalu ja kannatusi tavapärasest

intensiivsemaks. Samuti ei saa kohus jätta arvestamata asjaoluga, et nii kaebaja kui ka tema

abikaasa viibisid vangistuses, mis tegi pikaajalise kokkusaamise toimumise paratamatult

keerukamaks kui vabaduses viibiva isikuga toimuva kokkusaamise puhul. Küll peab aga kohus

põhjendatuks arvestada seda, et kaebaja vastav hingevalu ja sellega seonduvad kannatused

võisid muutuda aja möödudes intensiivsemaks.

30. Eeltoodut ning kaebaja suhtes kehtinud õigusvastaste keeldude mõju ja kestust arvestades

peab kohus õiglaseks kahjuhüvitiseks käesolevas asjas 350 eurot. Seega rahuldab kohus

kaebuse osaliselt ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise

350 eurot.

31. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu

477 eurot (tl 16). Vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kuna

kohus rahuldab kaebuse ca 2% ulatuses (kaebaja taotles 15 914 euro väljamõistmist), tuleb

vastustajalt välja mõista kaebaja kantud menetluskulud 10 eurot. Kaebaja menetluskulud

ülejäänud osas ning vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

32. HKMS § 175 lg 4 alusel asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime

tähemärgiga X.

(allkirjastatud digitaalselt)