1-19-8104/38 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-8104 (19270000238) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika Aava Ivi ja Kesküla

Kriminaalasi

C.V süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1, 2; § 121 lg 2 p 2, 3 ja § 120 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu otsus lühi Maakohtu 29. novembri 2019 menetluses Apellatsiooni esitaja Kannatanu

lepinguline esindaja Piia Roosileht, XX süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Margo Põbo

Prokurör

Aarne Pruus Süüdistatav C.V , isikukood: XXX; elukoht: XXX; viibib vahistatuna Tallinna Vanglas, Linnaru tee5, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa; EV kodanik; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: ; varem kriminaalkorras XXX karistatud 4- -l korral. l korral ja väärteokorras Kahtlustatavana kinni peetud 01.07.2019.a, t , õkend vahistamine, kohaldatud alates 02.07.2019.a. Kaitsja Margo Põbo Kriminaalasja lahendamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1.

29. novembri 2019 kohtuotsus C.V

Jätta Pärnu Maakohtu

süüdistusasjas muutmata.

2. Apellatsioon

rahuldamata. id jätta 3. osutamisega seotud kulud apellatsioonimenetluses Valitud kaitsja õigusabi jätta C.V kanda.

2(12)

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

Asjaolud ja men

etluse käik

1. C.V oli antud kohtu alla na süüdistatava KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi selles, et tema ööl vastu 12.01.2019 korteris X p XXX isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus tõukas XX arema käega kõrist, mille tagajärjel kaotas seejärel lähisuhtes olevana kannatanu suhtes XX teadvuse. Kasutades füüsilist vägivalda, põhjustas C.V kannatanule füüsilist valu ja tekitas tervisekahjustused:

alumise huule paistetuse ja haava alumise huule limaskestal, hematoomi paremal pool lõua piirkonnas, marrastuse kaelal ja verejooksu ninast ning selles, tema, korteris nr X, lubas kutsuda politsei, ööl vastu 20.03.2019 XXX pärast seda, kui XX tungis ta

- kallale XX le , lükkas kannatanu diivanile pikali ja kägistas kahe käega kõrist, mille tagajärjel tundis lu ja tal oli raske hingata. Kägistades lähisuhtes olevana kannatanut kätega XX va kõri piirkonnast ja tekitades kannatanule hematoomid kaela piirkonda, põhjustas füüsilist ta le

- XX

valu ja tervisekahjustused.

KarS § 120 lg 1 järgi süüdistati C.V-d ga, täpselt tuvastamata selles, et tema kooselu ajal - XX ajavahemikul 12. jaanuarist -

korteris nr X, - märtsini 2019 XXX ähvardas XX l lõualuud sodiks lüüa ja korduvalt

, kevadel XXX XX sõiduautod põlema panna. Samuti täpselt tuvastamata ajal 2019 korteris nr X rdas las 100 euro eest nakatada 10- B-hepatiidi ja HIV- , ähva ta ta XX aastase tütre YY viirusega, kasutades selleks oma vangla kontakte ja tuttavaid. , olles teadlik C.V XX kuritegelikust minevikust, samuti oli

lda ning nende C.V tema suhtes kasutanud füüsilist vägiva kooselu ajal avaldanud, et isikutele, kes on teda solvanud, maksab ta kätte füüsilise vägivalla kaudu, tajus ähvardusi reaalsen poolt ähvarduste reaalset täideviimist; a ning tal oli alust karta C.V

samuti selles, et tema, 2019 aprillis kahel korral, täpselt tuvastamata ajal, ähvardas telefoni teel

CC

100 euro eest nakatada HIV-viirusega, kasutades selleks oma vangla kontakte ja tuttavaid. , olles CC teadlik C.V kuritegelikust minevikust ja tulenevalt sellest, et nnast C.V väljendas e agressiivselt, a ning tal oli alust karta C.V hvarduste reaalset tajus ähvardusi reaalsen poolt ä täideviimist ning selles, et tema 01.07.2019 kella 00:40 paiku Raplamaal XXX trepikojas ähvardas öeldes, et EE tappa löön su kasti. EE, olles teadlik C.V kuritegelikust minevikust, samuti sellest, et C.V on varasemalt tema tütre suhtes kasutanud füüsilist vägivalda, tajus ähvardust reaalsen XX a ning tal oli alust karta C.V

poolt ähvarduste reaalset täideviimist.

KarS § 263 lg 1 p 1, 2 järgi süüdistati C.V-d selles, et tema 01.07.2019 kella 00:40 paiku Raplamaal XXX trepikojas, s.o. avalikus kohas, olles alkoholijoobes, märatses ja räuskas, karjus „ole vait tapan ära“, tagus välisus lülitas III jalaga korduvalt ja tugevalt elukaaslase korteri XX t ning korruse elektrikilbist välja korterite elektrikaitsmed, samuti lõhkus III korruse koridori valgustuse. C.V tegevuse tulemusena ärkasid üles trepikoja elanikud, sealhulgas ka lapsed korterites X ja XX. C.V tegevuse tulemusena ol majaelanike rahu ja turvatunne. Samuti tungis C.V i häiritud kallale teda korrale kutsunud - PP le, lõi teda rusikaga ühel korral rindkere piirkonda, mille tagajärjel PP kukkus selili maha oma korteri esiku põrandale. Seejärel väljus C.V lõhkus

majast ja kõrvaliste i le kuuluva sõiduauto VW Tr sikute juuresolekul kiviga - PP ansporter reg.nr

MMMMMM e

-le siklaasi ja kahjustas sõiduauto vasakpoolset küljeklaasi. Oma tegevusega põhjustas C.V PP füüsilist valu ja parema käe küünarliigese ja labakäe marrastused, vasakul pool selja piirkonnas marrastused, ees rinna piirkonnas marrastusjäljed ning sõiduki esiklaasi lõhkumise ja küljeklaasi vigastamisega varalise kahju 296,13 eurot. C.V lõhkus jalalöökidega korteri välisukse XX lukustuse, mille tagajärjel oli rikutud teiste isikute rahu ja turvatunne, samuti tekitas ukse

3(12) lõhkumisega kanna kõrvalist tanule varalise kahju 660 eurot, tekitades ele isikutele hirmutunde, häirides Korrakaitseseaduse § s 55 säte nende turvatunnet, rikkus tahtlikult avalikus kohas - statud käitumise üldnõudeid, mis sätestab, et avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, keelatud teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt ning teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada.

Maakohtu otsus 2. Maakohtu 29. novembri 2019 otsusega tunnistati C.V Pärnu süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat KarS § 120 lg 1 järgi 01.07.2019 ning episoodis (

EE ähvardamine) ja karistati vangistusega 3 kuud. Süüdistus es KarS § 263 lg 1 p 2 järgi ja KarS § 120 lg 1 järgi ajavahemikul 12. jaanuar märts t

- 2019, kevad 2019 ja aprill 2019 episoodides ( ja

ning lg 2 p 2, 3 XX CC ähvardamine) KarS § 121 järgi mõisteti C.V õigeks.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti KrMS § 238 lg 2 alusel liitkaristuseks 2 aastat vangistust, mida vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta 4 kuud, alates 01.07.2019. Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel. PP tsiviilhagi rahuldati osaliselt ja C.V-lt mõisteti PP kasuks välja varalise kahju katteks 30 eurot ja mittevaralise kahju katteks 600 eurot. Menetluskuludena mõisteti C.V-lt välja ½ määratud kaitsjale määratud tasust, summas 595,36 eurot ja sundraha 810 eurot, kokku 1405,36 eurot. Seoses osalise õigeksmõistmisega jäeti ½ määratud kaitsjale määratud tasust, summas 595,36 eurot, riigi kanda. Menetluskulud tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul Maksuja Tolliametile. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduvad küsimused.

3. Maakohus leidis, et C.V-le inkrimineeritud kuritegude toimepanemine on süüdistuses tõenda Kohus põhjendas oma seisukohti alljärgnevalt: tud osaliselt.

3.1. Kannatanu

XX ütlused korduvatel ülekuulamistel süüdistatava poolt tema suhtes ööl vastu 12.01.2019 kohta on vastuolulised toime pandud füüsilise vägivalla kasutamise , kannatanu sündmusi osaliselt ei mäleta. Kohtu hinnangul on tegemist kannatanu oletusega, mis ei ole teiste tõenditega kinnitust leidnud. - NN le saadetud fotod ei võimalda usaldusväärselt kontrollida nende seotust C.V-le ette C.V heidetud vägivalla kasutamisega ja kannatanule tervisekahjustuse tekitamisega. süü vägivallategude toimepanemises ei ole ümberlükkamatult tõendatud, kahtlusi ei ole võimalik kõrvaldada, mistõttu mõistis kohus süüdistatav õigeks a selles episoodis . 3.2.

suhte

Ööl vastu 20.03.2019 süüdistatava poolt XX s füüsilise vägivalla kasutamise ja kõrist kägista nu erinevatel ülekuulamistel andnud vastuolulisi ütlusi. mise asjaolude kohta on kannata

YY poolt - CC le saadetud sõnumist ei nähtu, kas ta nägi väidetavat kägistamist pealt või millest ta järeldas, et süüdistatav tegi kannatanule haiget. kägistamist ei näinud, nende Tunnistajad ja

EE CC

ütlused lt kuuldu osa jättis kohus tõendikogumist välja. Et süü ei ole YY-

C.V ümberlükkamatult tõendatud, mõistis kohus õigeks C.V selles episoodis .

3.3. C.V-le etteheidetava hvarduse kohta kannatanu ,

ä lõualuud sodiks lüüa tema autod põlema panna ning 10-aastane vanglakontakte kasutades B-hepatiidi ja HIV-viirusega nakatada on YY kannatanu ütlused äärmiselt üldsõnalised ega võimalda hinnata, kas need ähvardused olid reaalsed ja kas oli alust karta nende täideviimist ähvarduste tegemise ajal. Kannatanu on väljendanud, et ei usu ähvarduse täideviimist, samas teisel juhul aga, et kardab selle täideviimist. Ainuüksi kannatanu ja süüdistatava vahelised pingelised suhted ning sellest tulenev kannatanu võimalik hirmutunne ei saa anda alust kartuseks, et süüdistuses kirjeldatud ähvardus täide viiakse. Süüdistatava ütluste kohaselt on HIV- , t nna ja reaalselt ei ga nakatamine kontekstist välja rebitud al ei ole võimalust seda toime pa teeks ta seda kunagi. HIV-ga nakatamise kontekstis riimuvad süüdistatava ütlused kannatanu

4(12) ütlustega selles, et ta ei ole kindel kas C.V laseks käitumises YY HIV-ga nakatada.

C.V KarS § tõendamatuse tõttu mõistis kohus süüdistatava õigeks.

120 objektiivse koosseisu

3.4. Tõenditest tulenevalt ei ole alust pidada süüdistatava poolt ähvardamist HIV kannatanu

CC - viirusega nakatada reaalseks. Kohtu hinnangul tekkis kannatanul alus karta poolt süüdistatav ähvarduse reaalset täideviimist alles pärast tutvumist tema KarS § 120 lg 1 karitusregistri andmetega. kuriteokoosseisu puudumise tõttu mõistis kohus C.V ähvardamises õigeks. CC

3.5. Hinnatud tõenditest tulenevalt puudub alus kahelda ütlustes, et süüdistatav ähvardas teda EE

01.07.2019 „ esimesena kasti lüüa“, mida kannatanu tajus reaalse ähvardusena ning mille täi Kannatanu ütlustest nähtub, et pärast ähvardamist hakkas süüdistatav deviimist oli tal alus karta. tütre korteri ust lõhkuma. Trepikojas laamendamist on kinnitanud ka tunnistaja Ä DD. hvardus „esimesena kasti lüüa“ koosmõjus sellele järgnenud ukse lõhkumisega on reaalne ka igale keskmisele objektiivsele kõrvalseisjale. C.V pani

EE ähvardamise toime otsese tahtlusega. 3.6. a poolt 01.07.2019 trepikojas toime pandud avaliku korra raske rikkumine, mis Süüdistatav XXX seisnes avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumises ja mis oli seotud vägivallaga on tõendatud , kannatanu ja tunnistajate , ja

ning turvakaamera salvestise vaatlusprotokolli PP AA DD RR ütlustega ja sündmuskoha vaatluse protokolliga. Süüdistatava erinevate ülekuulamiste käigus muudetud ütlused luges kohus ebausaldusväärseteks.

Tulenevalt Riigikohtu otsuse nr 1-18-5540 p-des 17 ja 18 esitatud selgitustest tuleb C.V süüdi tunnistada KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 2 järgi tuleb süüdistatav õigeks mõista.

3.7. PP tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju väljamõistmise osas on põhjendatud osaliselt.

Apellatsiooni sisu de

4. Maakohtu otsusele esitasid ringkonnakohtule apellatsioonid kannatanu lepinguline esindaja P. XX Roosileht . ja süüdistatava kaitsja M. Põbo

4.1. Kannatanu esindaja XX vaidlustab C.V õigeksmõistmise süüdistuses KarS § 120 lg 1 ja KarS § 121 lg 2 p de 2 ja 3 järgi. kohus on uurinud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, - Leiab, et millega rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ning jõudis ekslikule seisukohale C.V süü puudumise kohta, samuti on kohus rikkunud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel peab kohus hindama ka süüdistatava ja kannatanu käitumist, mis jääb süüdistuse piiridest väljapoole. Kohus ei ole põhjendanud, miks on süüdistatava ütlused usutavamad, kui ütlused XX .

4.2. Süüdistatava k süüdimõistmise ja aitsja vaidlustab otsuse C.V karistamise ning tsiviilhagi rahuldamise osas seoses kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse, süüdistusakti piiridest väljumise , materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ga (KrMS § 338 p-d 1, 2 ja 3). 4.2.1.

haaku objektiivse Süüdistatav ei ole EE ähvardanud kasti lüüa. Kannatanu ütlused ei kõrvalseisja ega tunnistaja ütlustega ohtuotsuse põhistamine meelevaldse järelduse ja oletuste

. K kaudu on lubamatu. Kannatanu on oma ütlusi muutnud, kohandanud neid vastavalt menetluse kä mistõttu usaldusväärsed. igule, ei ole need Kohtud ei ole vaaginu ja

d igakülgselt C.V EE väidete õigsust ja muude tõenditega haakumist, vaid on kõrvaldamata kahtluse süüdistatava kasuks tõlgendamise asemel lugenud aprioorselt õigeks kannatanu ütlused ning ebaõigeks süüdistatava ütlused.

4.2.2. Seoses C.V süüdimõistmisega KarS § 263 lg 1 järgi möönab kaitsja, et C.V tekitas trepikojas kolistamisega sellega lärmi ning võis ka inimesi häirida ja neile ebameeldivusi tekitada, kuid soo

süüdistatav viks oli oma tüdruksõpra aidata, millega võis panna toime KarS § 262 järgi kvalifitseeritava väärteo tõukamine oli täiesti iseseisev tegu, mis oli tingitud eelkõige .

PP kannatanu enda tegevusest. Kuna puuduvad kõrvalised isikud, keda nimetatud tegevus oleks saanud häirida, on teo kvalifitseerimine KarS § 263 järgi ebaõ õiduauto klaaside lõhkumine ei KarS § 262

ige. s PP mahu ega § 263 kaitsealasse. Tegemist on varavastase süüteoga väheväärtusliku asja vastu, mis on kvalifitseeritav väärteona KarS § 218 mõttes. lükates tahtlus tema auto C.V-l puudus

PP

5(12) klaaside lõhkumiseks, klaaside lõhkumise ajendiks oli politsei tulek ja ütluste andmine politseile, mis ei

ole kantud ühtsest tahtlusest, mistõttu ei ole võimalik neid käsitleda ka jätkuvate tegudena. Süüdistataval puudus tahtlus ründamiseks ning talle valu põhjustamis PP eks. Süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamiseks ning seega tema ütluste kui tõendite kogumist väljajätmiseks puudus alus.

4.2.3. Apellant leiab, et - ega ei vasta rikkumise PP le määratud hüvitis on ilmselgelt ebaõiglaselt suur raskusele ja laadile. Kannatanu nõuet ei ole võimalik käesolevas kriminaalmenetluses läbi vaadata ning kohus peab jätma tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 13 ja KrMS § 310 alusel läbi vaatamata.

4.2.4. Apellandi hinnangul on C.V-le mõistetud karistus üleliia range ega ole ka kohtupraktika seisukohast adekvaatne. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei olnud võimalik jätta mõistetud karistus täitmisele pööramata, samuti ei ole kohus analüüsinud, miks ei ole võimalik kohaldada C.V suhtes üldkasulik u tööd. Süüdistatava n võimalik saavutada karistuse eesmärgid ka siis, kui k

puhul o jätta tema suhtes kohaldatav karistus täitmisele pööramata. Arvestades süüdistatava süü suurust, karistust kergendavaid asjaolusid ning C.V isikut, on tema karistamine miinimummäära lähedase karist võimalik ja õiglane usega .

4.2.5. Kaitsja palub mõista C.V süüdistuses KarS § 120 lg 1 ja § 263 lg 1 järgi õigeks ja jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. süüditunnistamisel ja karistuse määramisel

Alternatiivselt palub C.V vähendada mõistetud k jätta karistus tingimisi kohaldamata või aristust miinimumini, asendada üldkasuliku tööga määrata C.V-le katseaeg ning vähendada tsiviilhagi mitte ,

varalise kahju hüvitise suurust.

Apellatsioonimenetluse poolte kirjalikud seisukohad

5. Ringkonnakohtu po apellatsioonidele enda kirjalikud seisukohad olt määratud tähtajaks esitasid kannatanu

XX lepinguline esindaja, prokuratuur ja süüdistatava kaitsja. 5.1. lepinguline esindaja

XX märgib, et 20.03.2019 kasutas C.V kannatanu suhtes süüdistuses kirjeldatu , millega . Maakohus ei d vägivalda tekitas kannatanule hematoomid kõri piirkonda analüüsinud KarS § 58 lg-s 4 ja lg-s 13 kirjeldatud karistust raskendavaid asjaolusid. Hinnatud tõendid võimaldavad süüdimõistmist KarS § 120 lg 1 ja KarS § 121 lg 2 p de 2 ja 3 järgi.

C.V -

5.2.

argumentatsioon on veenev ja Prokurör märgib, et maakohtu otsuse järelduste kujunemine jälgitav mistõttu puudub seaduslik alus maakohtu otsuse tühistamiseks kaitsja , apellatsioon esitatud is põhjendustel.

5.3. Kaitsja märgib, et kannatanu apellatsioonist ei nähtu, millised vigu maakohus tõendite hindamisel, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega, tegi. Apellatsiooni väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks osas, millega C.V mõisteti õigeks. Kohus on jälgitavalt põhjendanud, miks kohtueelses menetluses antud ütlused on vastuolulised XX miks ja neid vastuolusid ei olnud võimalik kõrvaldada. on kõiki apellandi argumente otsuses Maakohus käsitlenud Palub jätta kannatanu esindaja apellatsioonkaebus . rahuldamata, otsus osalises C.V õigeksmõistmises muutma e täies ulatuses riigi kanda jätmist. ta ja menetluskulud

Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht

6. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaaltoimiku materjalide ning kannatanu

ga XX lepingulise esindaja

kaitsja apellatsioonide esitatud seisukohtadega, samuti ja süüdistatava s apellatsioonidele vastuseks esitatud seisukohtadega leiab, et apellatsioonide on apellandid esitanud s taaskord seisukohti, mida on esitanud maakohtus ja millele on maakohus juba vastanud, mistõttu need maakohtu otsuse st ei anna. Maakohtu nendest tühistamiseks alu tõenditele antud hinnanguga ja tulenevate

sti seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda, et kohus kohaldas materiaalõigust ebaõige või rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

, millele apellandid viitavad. Selliseid rikkumisi maakohtu vaidlustatud otsuses kohtukolleegiumi hinnangul ei esine. Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, vastates KrMS §

313 sätestatud kohtuotsusele kehtestatud nõuetele. -des 311- Oma seisukohti põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt.

6(12)

7. R on Riigikohtu praktikas asutud ingkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti nii vaidlustatud otsuse s, kui ka aluseks olevate tõendite ümberhindamisek C.V käitumisele antud gu muutmiseks ega süüdistatava täielikult õigeksmõistmiseks juriidilise hinnan

temale esitatud süüdistuse järgi. ja arutluskäik

Kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jä põ tatud süüdistuse järgi lgitav ja kohus on arusaadavalt hjendanud, miks ta esi C.V osaliselt süüdi tunnistab Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti ja selliselt karistab. hinnata.

8. on Riigikohus otsuse nr 3-1-1-92-11 p- 15.1 osundanud, et "apellatsioonimenetlus ei ole Ka s …[ pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS §

2 kohaselt võib

342 lg 3 p-de 1 ja ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastat ]. vaidlustatud ud ning millega ringkonnakohus nõustub" Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes otsuses esitatud põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p

1 sätestatud õig -s ust kasutades vajalikuks korrata. Apellatsioonide kohtukolleegium

ga seonduvalt märgib üksnes järgmist.

9. - Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt möönis kohus otsuses, et XX l võis olla mingites elulistes olukordades põhjust süüdistatavat, tulenevalt viimase vägivaldsest minevikust, karta.

Vaidlust ei ole selles, et k kannatanule õik C.V poolt 12.01.2019 ja 20.03.2019 tekitatud väidetavad vigastused (kd I, tl 45-48, 67-69, kd II, tl 71-74) ja ähvardamised aprillist 2018 kuni 1.07.2019 lõualuud sodiks lüüa, autod põlema panna, tütar B-hepatiidi ning HIV-viirusega nakatada (kd I, tl 45-48, 67-69, kd II, tl 73) põhinevad kannatanu enda ütlustele. Samas ei nähtu kannatanu kohtueelses menetluses korduvatel ülekuulamistel antud ütlustest, et ta oleks kordagi pöördunud peale C.V poolt talle tekitatud väidetavate tervisekahjustuste kindlakstegemiseks Põhjust, miks meditsiiniasutuse poole. kannatanu seda ei teinud, Maakohtu kohtuistungile (kd II, tl 148- kohtule esitatud tõenditest ei nähtu. 157) kannatanu ei ilmunud, kaitsja taotlusel avaldas kohus kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tema kohtueelses menetluses antud . ütlused nendes esinevate vastuolude tõttu Kohtukolleegium ei jaga kannatanu lepingulise esindaja apellatsioonile rajanevat seisukohta XX selles, et ning

ekslikule kohus on uurinud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult jõudnud seetõttu seisukohale C.V süü puudumise vägivallategude s kannatanu suhtes toime pandud toimepanemises.

10. episoodide kaupa suhtes C.V-le Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus hinnanud põhjalikult kõiki XX etteheidetavaid vägivallategusid tõendite kogumis (otsuse p-d 6-13, 14-23, 24-30) ja hindamise tulemusena leidnud, et nii kannatanu kui tunnistajate ja

EE CC ütlused ei kinnita ümberlükkamatult C.V-le süüks arvatud vägivallategusid ega süüdistuses kirjeldatud kannatanule tekitatud tervisekahjustusi. Kohtukolleegiumil puudub alus nimetatud tõenditele maakohtu poolt antud hinnangut muuta. Kannatanu on andnud 12.01.2019 episoodi kohta

- l korral, XX ütlusi 4 kusjuures ütlused on vastuolulised ja oletuslikud, mis ei ole teiste tõenditega kinnitust leidnud. Kannatanu ütlused selles, et ta tarvitas koos süüdistatavaga alkoholi ja lõi süüdistatavat esimesena ning küünistas süüdistatavat ning ei tea, kuidas voodisse sai, riimuvad süüdistatava ütlustega selles, et kannatanu oli purjus ja tuli talle kallale. Süüdistatava ütluste kohaselt tema ei löönud ega kägistanud, nad suudlesid ja XX

7(12) seksisid, misjärel viis kannatanu voodisse. Kannatanu võis vigastu ta sed saada voodisse tassimisel või enne seda, kui kannatanu talle kallale tuli. Süüdistatava ütlused on detailsed, oluliste vastuoludeta, kannatanu aga süüdistatava poolset vägivalla kasutamist osaliselt ei mäleta. Kohtukolleegium nõustub kohtu järeldustega selles, et 12.01.2019 toimunud sündmus toimus vastavalt C.V ütlustes kirjeldatule. Kuigi KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendina muuhulgas käsitletav ka foto või muu teabetalletus, ei ole kannatanu poolt E. Eelmaale saadetud fotod, milledel nähtuvad poolt väidetavalt 12.01.2019 tekitatud C.V vigastused kannatanu alahuulel, verekahtlane määrdumine ühe ninasõõrme ümbruses tõendina ning marrastus kaela piirkonnas, käsitletav le saatmise aeg ja asjaolud, mis võimaldaksid ad, sest tuvastamata on fotode - NN usaldusväärselt kontrollida nende seotust C.V-le süüdistuses etteheidetud vägivallaga. Kohus tuvastas õigesti, et fotosid (kd I, tl 64-66 ei saa kahtlusteta seostada 12.01.2019 toimunud ) vägivallasündmusega.

11. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult ka seda, et hinnatud tõendid ei tõenda ümberlükkamatult C.V süüd 20.03.2019 lähisuhtes oleva kannatanu kehalises ka väärkohtlemises ja tervise kahjustamises. Süüdistatava ütluste kohaselt tema ei kägistanud, vaid XX suudles teda ja h d oidis kaela ümbert kinni, kui kannatanu jooksis magava lapse tuppa ja hüüdis, et hull tuli kallale. Kannatanu on andud aga taaskord vastuolulisi ütlusi, kirjeldades erinevatel ülekuulamistel erinevalt nii kägistamise asjaolusid kui – toimepanemise kohta kord toas diivanil, kord vannitoas. Kannatanu poolt kirjeldatud kägistamist tunnistajad ise pealt ei näinud ja EE ja

CC kuivõrd tõendamata on jäänud asjaolu, kas kannatanu tütar võis näha, kuidas C.V YY kannatanut kägistas, jättis kohus põhjendatult ütlused tunnistajate ja

EE CC YY vahendusel teada saadud tõendamiseseme asjaolude kohta tõendikogumist välja. Välistatud ei ole, et YY ei saanud XX väidetavat kägistamist C.V poolt näha, sest kannatanu jooksis süüdistatava ütluste kohaselt tuppa kui laps magas. menetleja ei ole kohtueelses menetluses

Põhjuseid, miks YY üle kuulanud, toimiku materjalidest ei tulene. C.V Kuivõrd süü temale etteheidetavas vägivallateos 20.03.2019 ja ei ole ümberlükkamatult tõendatud kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tuleb tõlgendada õistis põhjendatult KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 tema kasuks, m maakohus

C.V järgi õigeks.

12. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-59-11 p-s 9.1. selgitanud, et KarS § 120 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette KarS § 120 objektiivse koosseisu realiseerimist. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on ähvardamisena käsitatud kahju tekitamise väljendamist sellisel viisil, mis on adressaadi silmis veenev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2007. a otsus kriminaalasjas nr , p 13). Sama lahendi p- 9.2. selgitavalt, et asjaolud, 3-1-1-7-07 s märgib kriminaalkolleegium millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. üüdlane täidab KarS S § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. C.V-le

esitatud süüdistuse kohaselt ähvardas ta 2018 aprillist kuni 1.07.2019 XX lõualuud sodiks lüüa ja tema autod põlema panna ning nakatada aastane tütar XX 10- YY vanglakontakte

8(12) kasutades B-hepatiidi ja HIV-viirusega. Kannatanu on kohtueelses menetluses antud ütlustes avaldanud, et ta kartis süüdistatavat, kes ise midagi ei tee, vaid on lubanud seda teha teistel. Samas ei ole ta kindel, et süüdistatav, kes on rääkinud võimalusest kannatanule kätte maksta kallite inimeste kaudu, seda teeks. on ta toonud selliseid n Süüdistatava ütlustest nähtuvalt äiteid, mida ta kunagi ei teeks ning et kannatanu lapsed olid talle nagu enda lapsed, kannatanut tema ei ähvardanud ja kannatanul, kes tuli talle ise kallale ja lõi teda näkku, polnud mingit põhjust teda karta (kd I, tl, 137, kd II, tl 20, 118). Et

XX ei tajunud C.V-le etteheidetavaid ähvardusi reaalsetena, kinnitavad üheselt kannatanu ütlused, et küll kardab süüdistatavat, kuid ei usu ähvarduste täideviimist. Maakohus, leides põhjendatult, et kannatanu üldsõnalised ütlused ei võimalda kohtul hinnata, kas need olid reaalsed ning kas kannatanul oli alust karta nende täideviimist ähvarduste tegemise ajal või vahetult pärast seda, asus seega õigele seisukohale, et C.V käitumises puudub KarS § 120 järgi objektiivne teokoosseis ja süüdistatav tuleb ja tema tütre ähvardamises süüdistuses kirjeldatud XX viisil õigeks mõista. Tõlgendades KrMS § 7 lg 3 kohaselt kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks, ei rikkunud kohus C.V õigeksmõistmisel XX suhtes toimepandud vägivallategude toimepanemises kriminaalmenetlusõigust ega tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid. Erinevalt apellandist on kohus kohtukolleegiumi hinnangul otsuse lugejale arusaadavalt kohus

põhjendanud, miks süüdistatava ütlused XX ütlustest usutavamateks luges.

13. Kaitsja leiab enda apellatsioonis, et ja X

mõistes C.V süüdi 1.07.2019 EE ähvardamises XX elamu esimeses trepikojas avaliku korra raskes rikkumises, hindas kohus tõendeid puudulikult, jättes kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks tõlgendamata. Kaitsja hinnangul on kohtuotsuses KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi põhjenduse puudumine käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kohtukolleegium apellandi etteheidetega maakohtu otsuses põhjenduste puudumisega nõustuda ei saa. See, et kaitsja ei nõustu kohtuotsuse põhistustega, ei tähenda põhistuste puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Nii on Riigikohus on otsuse nr 3- 1-1-19-09 p- 22. s märkinud, et kohtupraktikas juurdunud arusaama kohaselt ei ole kohtu põhistustega mittenõustumine samastatav põhistuste puudumisega KrMS §

7 mõttes (vt

339 lg 1 p ka Riigikohtu 18. mai 1999.

, RT III 1999, 19, 185, p 6.1, a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-99

23. detsembri 2005. a otsus nr , RT III, 2006, 4, 32, p 15). 3-1-1-139-05

Maakohus C.V s tapmisega põhjendas üüditunnistamist EE ähvardamises eelkõige asjaoluga, et ähvardus „kedagi esimesena kasti lüüa“ koosmõjus sellele järgnenud süüdistatava poolt kannatanu

XX korteri , tundub reaalse

e. ukse lõhkumisega na ka igale keskmisele objektiivsele kõrvalseisjal Apellandi seisukohaga ei saa nõustuda selles, et on oma ütlusi vastavalt menetluse käigule EE muutnud. Kannatanu vastas tema a poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest nähtuvalt süüdistatav XX telefonile enne, tehtud kõnele, milles C.V lubas teda esimesena kasti lüüa kui süüdistatav trepikotta jõudis ja uksele taguma hakkas. Seega on kõne toimumise aeg erinevalt apellandi seisukohast, tõendamist leidnud. Et C.V ja kannatanu vahel toimus telefonikõne enne ukse lõhkuma hakkamist, kinnitab ka süüdistatav ise. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et süüdistatava kaitseversioon mitte kannatanu peale karjumise vaid naabri koera peale karjumise ja koera tapmisega ähvardamisest ei riimu teiste tõenditega ja on ajendatud soovist vabaneda vastutusest

EE ähvardamise eest. Kuivõrd oli teadlik süüdistatava vägivaldsest minevikust, oli tal alus karta ka telefoni teel EE temale öeldud ähvarduse täideviimist, sest peale telefonikõnet hakkas süüdistatav korteri ust lõhkuma.

XX

Süüdistatava ütlused kahel korral jalaga löömisest ei tulene asjas kogutud korteri uksele ainult tõenditest ja on ümber lükatud kannatanute ütlustega ning tunnistaja ütlustega, kes XX XX ja

DD kuulis trepikojas laamendamist ja nägi uksesilmast, kuidas trepikojas peksab mees jalaga vastu vastaskorteri ust, võttes hoogu tema korteri ukse tagant. Vaidlus puudub selles, et süüdistatava teo tagajärjel purunes korteri välisukse ukselink (kd I, tl 60), millega on ümber lükatud süüdistatava XX väited hest jalalöögist. pelgalt uksele koputamisest ja ka Kohtukolleegiumi hinnangul ei selgu kaitsja

9(12) apellatsioonist, kuidas tõendeid kogumis hinnates saaks teha teistsuguse kohtuotsuse, kui seda maakohus tegi. Kohtukolleegiumil puudub alus

Apellandi EE ütluste usaldusväärsuses kahelda. seisukoht kohtu poolt tõenditele erapooliku, oletusliku ja eelarvamusliku hinnangu andmisest C.V süüdiolekus, ei tulene asjas kogutud tõenditest ega ole oletuslik.

14. Kaitsja 1.07.2019 avaliku korra raskes rikkumises, leiab, , vaidlustades C.V süüdimõistmise et teo toimepanemise asjaolud viitavad selgelt põhjendatud kahtlustele, et süüdistatav talle etteheidetavaid tegusid toime ei pannud ja tegu võib poolse kättemaksuga. olla kannatanu

EE

Kohtu maakohtus uuritud kaitsja eeltoodud seisukohaga kolleegiumi hinnangul ei võimalda tõendid nõustuda. on C.V teosüü lugejale selgesti ja arusaadavalt otsuse

58 analüüsitud Kohus p-s 48- tõendite alusel süüdistatava teole õige tuvastanud ja andnud juriidilise lt kvalifikatsioon Maakohus i. on hinnanud selles turvakaamera kuriteoepisoodis üksikasjalikult nii kõiki isikulisi tõendiallikaid kui salvestiselt nähtuvat ja kirjalikke tõendeid, mis kogumis C.V süüd talle esitatud süüdistuses usaldusväärselt kinnitavad ja süüdistatava kaitseversioon ümber lükkav i ad.

Kehtiv KarS § 263 (samuti § 262) kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS § s 55 või § s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske - - rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva

263 lg 1 pkoosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Jätkuvalt on vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga selles, et kortermaja trepikoda ei ole avalik koht. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-15-17 p- -s 54. Selle s 19. selgitanud, et avaliku koha mõiste on sätestatud KorS § normi kohaselt on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maaiduk. Avalikus kohas ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõ käitumise üldnõuded sisalduvad eeskätt KorS § tes 1 ja 2 ning § 56 lg –

55 lg- -tes 1 4. Korrakaitseseaduse eelnõu (Riigikogu XI koosseis, 49 SE) seletuskirja järgi teenib avalikus kohas käitumise üldnõuete sätestamine ohutõrje eesmärke, s.t nende nõuete järgimine aitab tagada korra avalikus kohas. Nii KorS 55 lg- § st 1 kui ka eelnõu seletuskirjast järeldub, et osutatud paragrahvi 1. lõike p –8 toodud loetelu ei ole ammendav. Muu hulgas nähakse aga KorS § -des 1

55 lg 1 p-s 1 ette nõue, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt. Käesolevalt ei oma tähtsust seega asjaolu, kas C.V-l kortermaja trepikoja välisukse võti oli või ei olnud või kas C.V sisenemisel trepikotta 1.07.2019 kell 00:40 oli välisuks lukustamata või mitte. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõ § s 1 või 2 ne KarS 263 lg 1 psätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). C.V poolt kannatanu

PP suhtes vägivalla kasutamine on tõendatud ütlustega (kd I, tl 7 16), millest nähtuvalt lõi C.V PP -8, 15- teda vahetult

pärast XX korteriukse lõhkumist rindkeresse ja saadud löögist kukkus ta enda esikusse selili, mida kinnitavad ka tunnistaja

AA ütlused. Eluliselt on usutav, et sellise teo tagajärjel tundis kannatanu valu, ehmatust ja hirmu. Vaidlus puudub selles, et vägivallateoga KarS § 121 mõttes tekitas C.V PP-le pindmise rindkere vigastuse, mis viitab löögile rindkeresse ning küünarluu piirkonna ja sõrmede kontusiooni, mis viitavad kukkumisel saadud vigastusele (kd, tl 25). Tunnistajate , ja

skoha vaatlusprotokolliga (kd I, tl 26-33) on AA RR DD ütlustega ja sündmu tuvastatud - üheselt seegi, et trepikojast väljumisel lõi C.V kiviga katki PP le kuuluva sõiduki juhipoolse küljeklaasi ja esiklaasi juhipoolse külje Et sõiduki klaaside lõhkumine oli ajendatud . kättemaksuks politsei väljakutsumise eest, on see tegu hõlmatud avaliku korra raske rikkumisega KarS § 263 lg 1 p 1 mõttes.

10(12) Tuvastatud on seegi, et C.V-le etteheidetavate tegudega häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Lisaks - XX le ja tema lastele, - EE le, -le ja -le rikkus C.V PP AA käitumine kella 00:30 paiku tema ja pereliikmete öörahu ja selline käitumine intensiivselt veel ja DD oli hirmutav. vahelist Kaitsja seisukoht selles, et ükski asjasse mittepuutuv isik C.V ja PP konflikti pealt ei avaliku korra raskest rikkumisest, ei tulene näinud, mistõttu ei ole võimlik rääkida asjas hinnatud tõenditest ega ei ole asjakohane. Kaitsja

mõttekäik, et tegu võib olla kannatanu EE poolse kättemaksuga C.V-le on asjakohatu. Nii kannatanute

XX ja EE kui süüdistatava enda ütlused kinnitavad üheselt, et süüdistatava vägivaldne käitumine

kortermaja trepikojas oli ajendatud omavahelistest pingelistest peresuhetest ja võimalikust süüdistatava solvumisest teda tütre sünnipäevale kutsumata jätmise ee XX st tingitud kättemaksust. C.V pani teod toime otsese tahtlusega, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi (kd I, tl 122). Kohtukolleegium leiab, et C.V-le

on § 263 lg 1 p 1 järgi etteheidetav tegu usaldusväärselt tõendatud ja apellatsioonist tulenev alus süüdistatava selles episoodis õigeksmõistmiseks puudub. Maakohus oma otsust C.V süüdimõistmises põhistanud ja apellandi mittenõustumine nende põhistustega ei anna alust väiteks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta.

15. Kaitsja on apellatsioonist tulenevalt vaidlustanud otsuse ka tsiviilhagi rahuldamise osas, leides, et tsiviilhagi tuleb Apellandi TsMS § 423 lg 1 p 13 ja KrMS § 310 alustel jätta läbi vaatamata. hinnangul on kohus mõistnud kannatanu kasuks välja ebaõiglase hüvitise, kuid samas jätab kaitsja tähelepanuta, et süüdistatav on tsiviilhagi sõiduki klaaside lõhkumisega tekitatud kahju osas PP

tunnistanud. Kohtukolleegium leiab, et apellant ei ole osundan ei olnud ud ühelegi põhjusele, miks maakohus pädev TsMS § 423 lg KrMS § 310 lg tulenevalt

1 p-st 13 asja lahendama. -st 1 tulenevalt süüdimõistva kohtuotsuse tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle tegemisel rahuldab kohus rahuldamata või läbi vaatamata. Maakohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi (kd I, tl 17) osalisel C.V-lt kannatanu PP t ja mõistis kasuks välja tekitatud hüvitamiseks 30 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 600 varalise kahju eurot. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekita

mises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. C.V süü avaliku korra raskes rikkumises

Maakohus KarS § 263 lg 1 järgi on täies mahus tõendamist leidnud. leidis põhjendatult, et ajärgi, s.h ka kannatanu arvestades kannatanule tekitatud vigastusi, nende tag psüühilise heaolu kahjustamist, kuriteo asjaolusid ja ka ühiskonna üldist heaolu taset, on ligi ühe kuu alampalga suurune summa

4 lg 2 kohaselt

VÕS § 13 mittevaralise kahju hüvitamiseks mõistlik summa ja vastav raskusele ja laadile. süüdistatava teo

16. Kaitsja on apellatsioonis vaidlustanud ka süüdistatavale mõistetud karistust, leides, et kui ringkonnakohus ei jõua maakohtust teistsugusele järeldusele, palub vähendada mõistetud karistust miinimumini ning i k jätta karistus tingimis ohaldamata ning määrata C.V-le katseaeg või asendada . K on mõistetud karistus üldkasuliku tööga aristuse vähendamine põhjendatav asjaoluga, et süüdistatava süü ei ole suur ja mõistetud karistus ei ole kohtupraktika seisukohast adekvaatne. Kohtukolleegium leiab, et arvestades C.V süü suurust mõlemas talle etteheidetavas kuriteoepisoodis, ei ole maakohus karistuse mõistmisel materiaalõiguse vastu eksinud ja kaitsja apellatsioonis taotletu ei anna alust e kergendamiseks kaitsja soovitud viisil. mõistetud karistus C.V karistusregistri andmetest nähtuvalt on teda kriminaalkorras karistatud korduvalt, ta omab kolme kehtivat kriminaalkaristust (I kd, tl 208-219). Varasemalt on teda karistatud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest ning ta on aalselt kandnud kolme vangistust (I kd, tl 171-202). re

11(12) Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale, tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaselt aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida siis edasiselt, vastavalt süü suurusele ning kergendavate või raskendav -

ate asjaolude esinemisele nihutada kas üles või allapoole. Et nii

karistusseadustik ette KarS § 120 lg 1 kui KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdimõistmisel näeb karistusena ka kergemaliigilise, s.o rahalise karistuse, mida kohus võib tulenevalt KarS § 44 lg-st 1 kuriteo eest mõista kolmkümmend kuni viissada päevamäära, on kohus võimalust C.V-le kergemaliigilise karistuse kohaldamiseks ka kaalunud, kuid isikut tema võttes arvesse süüdistatava ja pool toimepandud kuriteo asjaolusid, s.o vastu, millega rünnet väga olulisel määral avalikku rahu ohustati asjaga puutumuses mitte olnud isiku kindlustunnet te , nõustub kohtukolleegium täielikult maakohtuga selles, et rahalise karistuse C.V puhul , kuna mõistmine ei täida karistuse eesmärke sellega k saavutada seda, et

ei ole võimali süüdistatav hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskord oleks kaitstud karistuse eesmärkide saavutamiseks . Ka kohtukolleegiumi hinnangul on C.V-le vajalik kohaldada karistusena reaalset vangistust. üksnes Leides, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad, ei ole kohus eksinud. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu apellandi poolt viidatu, et C.V on avaldanud kahetsust teiste inimeste turvatunde häirimise ja naabriga kokku põrkamise pärast. Süü mittetunnistamine ja kahetsuse mitteavaldamine

ei ole , rääkimata puhtsüdamlikust kahetsusest, kinnitab üksnes seda, et süüdistatav oma tegudest teinud. vajalikke järeldusi M

aakohus mõistis C.V-le sanktsioonide keskmisest määrast leebemad karistused. Mõistetud liitkaristus, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, vastab C.V teosüüle ja ei ole vastuolus . Apellatsioonis esile toodud väljakujunenud karistuse mõistmise kohtupraktikaga argumendid, C.V-le kergema karistuse kohaldamise, mis tingiksid mõistetud vangistusmäärast selle tingimisi kohaldamata jätmise või asendamise üldkasuliku tööga, kohtukolleegiumi hinnangul alust ei anna. Pärnu Maakohtu 17.03.2014 otsusega C.V-le KarS § 64 lg 1 kohaselt liitkaristusena mõistetud 2 aastane vangistus asendati KarS § 69 lg 1 kohaselt üldkasuliku tööga 976 tunni ulatuses, mille tegemise tähtajaks määrati 2 aastat arvates kohtuotsuse jõustumisest, kuid vaatamata sellele on süüdistatav vägivallaga seotud jätkanud kuritegude toimepanemist .

17. Viimasena pea

tub kohtukolleegium menetluskulude hüvitamisel apellatsioonimenetluses. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. C.V kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluse raames osutatud õigusteenuste eest tasu saamiseks summas 2808 eurot, s.h käibemaks 468 eurot. Taotluse kohaselt on kliendilepingu järgi kokku lepitud ja rakendatud tunnitasu määra 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Kaitsjal on taotluse kohaselt kulunud toimikumaterjalidega tutvumise i 4 tundi, maakohtu otsusega tutvumise ja le ja analüüs le

le anal

2 tundi, apellatsioonkaebuse koostamisele 10 tundi ja kannatanu apellatsiooniga üüsile

tutvumise ja vastuse koostamise 2 tundi, s.o kokku 18 tundi, mille kohta on taotluse juurde le le esitatud ka arve nr 0578. orral KrMS § 180 lg 1 ls.1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse k menetluskulud süüdimõistetu. Kuivõrd kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p eelmärgitud

-s 1 nimetatud lahendi, tuleb kaitsja apellatsioonimenetluses tekkinud kulu alusel C.V kanda. jätta KrMS § 185 lg 2

18. Et kohtukolleegium ei -s 338 apellatsiooni tuvastanud ühtegi KrMS § ettenähtud kohtuotsuse korras

344 - 345 lg 1, 2, tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § jätab kohtukolleegium Maakohtu 29. novembri 2019 otsuse muutmata ning Pärnu C.V süüdistusasjas k kaitsja apellatsioonid rahuldamata. annatanu lepingulise esindaja ja süüdistatava

/allkirjastatud digitaalselt/

12(12)