2-18-18498/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

26. veebruar 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-18498

Tsiviilasi

Stokker

Finance

OÜ

hagi

XX

vastu

võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 14. augusti 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

5798,72 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Stokker Finance OÜ (registrikood

12249503), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek

Lillo

Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Veso

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 14. augusti 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid

muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud XX kanda. Mõista XX-lt Stokker

Finance OÜ kasuks välja menetluskulu hüvitis 356 eurot 13 senti.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti

esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2 (7)

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Stokker Finance OÜ (hageja) esitas 7. detsembril 2018 Harju Maakohtule hagi XX (kostja)

vastu põhivõla 3957,09 euro ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise

3957,09 euro väljamõistmiseks.

1.1. Hageja väitel sõlmisid hageja ja Osaühing Heitomati (uue ärinimega Iquatemo

Bentodo OÜ, äriregistrist kustutatud 5. septembril 2019, edaspidi põhivõlgnik) 26. juunil 2014

liisingulepingu nr R-1000058 (edaspidi liisinguleping), mille kohaselt andis hageja

põhivõlgnikule laenu 10 000 eurot kauba ostmiseks. Hageja sõlmis kostjaga samal kuupäeval

laenu tagamiseks käenduslepingu, mille kohaselt vastutab kostja liisingulepingust tulenevate

kohustuse täitmise eest maksimumsummas 10 000 eurot.

1.2. Kuna põhivõlgnikul tekkisid makseraskused, siis sõlmisid hageja ja põhivõlgnik

9. veebruaril 2016 liisingulepingu muudatuse nr L1000036 (liisingulepingu muutmise

kokkulepe), mille kohaselt pidi põhivõlgnik tasuma laenujäägi summas 8100 eurot

maksegraafiku alusel perioodil 30. märts 2016 – 28. veebruar 2019.

1.3. Kostja avaldas põhivõlgniku nimel peale lepingu muudatuse sõlmimist soovi vara

ennetähtaegselt välja osta. Hageja väljastas 31. augustil 2016 arve-saatelehe nr F58379, mille

kohaselt pidi põhivõlgnik tasuma vara eest hiljemalt 1. oktoobril 2016 4251,65 eurot ja

hiljemalt 1. novembril 2016 4251,65 eurot, kokku 8503,31 eurot. Põhivõlgnik tasus esimese

osamakse täies ulatuses ning jättis teise osamakse tasumata summas 3957,09 eurot. Hageja

palub kostjalt kui käendajalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 1 kohaselt mõista välja hageja

kasuks põhivõla 3957,09 eurot.

1.4. Liisingulepingu p 6.3 kohaselt leppisid hageja ja põhivõlgnik kokku viivisemääras 0,3%

päevas. Alates 2. novembrist 2016 kuni hagi esitamiseni on kogunenud viivist summas

9093,39 eurot. Hageja vähendab viivisenõuet põhivõla summani 3957,09 eurot, mille palub

kostjalt hageja kasuks välja mõista.

1.5. Harju Maakohus jättis hagi 16. jaanuari 2019 määrusega menetlusse võtmata ning saatis

hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 2 alusel kohtualluvuse järgi Pärnu

Maakohtu Rapla kohtumajale menetlusse võtmise otsustamiseks. Pärnu Maakohus võttis hagi

menetlusse 5. märtsi 2019. a määrusega.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu.

2.1. Käendusleping on tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega. Kostja kui käendaja

vastutuse maksimumsumma on ebaproportsionaalselt suur võrreldes tema sissetulekutega.

Käendaja sissetulek oli 2014. a juunis ca 580 eurot.

2.2. Juhul kui kohus tuvastab, et käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus, siis on

hageja nõue ebaselge. Liisingulepingu maksegraafiku kohaselt kohustus kostja tasuma põhiosa,

käibemaksu ja baassumma. Lepingus on intressimääraks määratud 1,58% kalendrikuus, samas

maksegraafikus intressimakset ei kajastu. Lisaks on arusaamatu, mis on lepingujärgne

baassumma, sellist makset ei ole liisinglepingus ette nähtud. Täiendavalt on arusaamatu, kas

liisinglepingu muutmise kokkuleppes on nimetatud üksnes finantseeritav summa või on see

nimetatud koos intressiga. Kui see on nimetatud koos intressiga, siis peab intressisumma olema

maksegraafikus eraldi välja toodud.

2.3. Kui liisinglepingu muutmise kokkuleppes on finantseeritav summa 8100 eurot (ilmselt

koos varasemalt tasumata intresside ja viivistega), siis ei saa hagis märgitud põhivõla suurus

3957,09 eurot olla õige. Põhivõlgnik ja kostja on peale arve esitamist tasunud hagejale

6400 eurot. Kostja tasus 26. oktoobril 2016 3000 eurot ja 27. aprillil 2018 500 eurot.

3 (7)

Põhivõlgnik tasus 4. septembril 2016 1300 eurot, 15. juunil 2017 800 eurot ning 26. juulil 2017

500 eurot. Seega peaks põhivõla suurus olema 2103,31 eurot.

2.4. Lisaks on arvel märgitud võlasumma suurem kui muutmise kokkuleppes märgitud

summa. Ilmselt lisas hageja arvele ka kõik seni maksmata intressid ja viivised. Samas on hagis

arvestatud eraldi viivist. VÕS § 113 lg-st 6 tuleneb intressilt, sh viiviselt viivise arvutamise

keeld.

2.5. Käenduslepingu kohaselt on kostja vastutuse

rahaliseks

maksimumsummaks

10 000 eurot. Kostja on hagejale tasunud 3500 eurot. Juhul kui kohus jätab kostja vastuväited

arvesse võtmata, siis palub kostja hagi rahuldamisel arvestada kostja rahalise vastutuse

maksimumsumma jäägiga 6500 eurot (=10 000 – 3500).

2.6. Kostja palub vähendada viivist 3957,09 eurolt kuni 30%-ni kohtus tuvastatud

põhinõudelt, sest hagis märgitud viivis on ebamõistlikult kõrge. Mh tasub arvestada, et

kohustust täidab põhivõlgniku asemel käendaja, lisaks on üle poole kohustusest täidetud ning

kostja majanduslik olukord ei võimalda temal tasuda viivist hagis märgitud ulatuses.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi 14. augusti 2019. a otsusega osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 5798,72 eurot. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 73,27% kostja kanda ja

kostja menetluskuludest 26,73% hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt menetluskuludena

hageja kasuks välja 2428,87 eurot.

3.1. Maakohus leidis, et käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus ega tühine. Mh ei

olnud poolte käenduslepingust tulnud vastastikused kohustused ebaproportsionaalsed. Kostja

oli käenduslepingu sõlmimisel põhivõlgniku ainuosanik ja ainus juhatuse liige. Kui kostjale

kuuluv firma suutis võetud kohustust kanda, siis ei ole põhjust arvata, et seda ei suuda kostja.

Üksnes kostja pangakonto ei tõenda tema varanduslikku olukorda. Kostjal on lisaks rahalisele

sissetulekule ka muud vara. Lisaks ei ole kostja tõendanud, et käenduslepingu sõlmimise ajal

esinesid rasked asjaolud, mis kallutasid teda tehingu tegemisele või et hageja sekkus

käenduslepingu sõlmimisel kostja tahtekujundusse. Kostja ärakasutajaks ei saanud olla ka

põhivõlgnik, sest põhivõlgniku seaduslik esindaja ja käendaja isik langevad kokku. Kostja

teovõimet ei ole kohtu poolt piiratud. Seega pidi kostja aru saama, et käendas liisingulepingust

tulenevat põhivõlgniku kohustust maksimumsummas 10 000 eurot.

3.2. Hageja tõendas oma seadusliku esindaja Margus Männiku 31. mai 2019 kirjaliku

selgitusega, et enne vara väljamüügi arve edastamist oli põhivõlgnik jätnud tasumata arved nr

F50868, F52418, F53960, F55525, F57161 kokku summas 1853,78 eurot. Vara väljamüügi

arve nr F58379 kohaselt oli võlg 8503,31 eurot, kokku 10 357,09 eurot.

3.3. Põhivõlgnik pidi arve nr F58379 kohaselt tasuma hiljemalt 1. oktoobril 2016

4251,65 eurot ja hiljemalt 1. novembril 2016 4251,65 eurot. Põhivõlgnik tasus esimese

osamakse täies ulatused, kuid jättis teise osamakse tasumata summas 3957,09 eurot. Võlast on

tasutud kokku 6400 eurot. Võlg on 3957,09 eurot.

3.4. Kostja võis täita VÕS § 151 alusel kohustuse põhivõlgniku asemel. Põhivõlgniku nõue

oli seisuga 26. oktoober 2016 esimese makse osas arve nr F58379 alusel ja seisuga

27. aprill 2018 kogu arve osas sissenõutavaks muutunud. Kostja tasus hagejale

26. oktoobril 2016 3000 eurot ja 27. aprillil 2018 500 eurot. Samas ei ole kostja tõendanud, et

ta teavitas hagejat, et ta tasus hagejale 3500 eurot käendajana. Seega ei tasunud kostja hagejale

3500 eurot õigustatud isikuna, vaid kolmanda isikuna. Kostja vastutuse maksimumsumma on

10 000 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista VÕS § 108 lg 1, VÕS § 142 lg 1, VÕS

§ 145 lg 1 ja 2 alusel põhivõlgnevus summas 3957,09 eurot.

4 (7)

3.5. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja taotletud viivisenõue on ebamõistlikult suur.

Hageja on tõendanud, et kostja sissetulek on u 1000 eurot kuus. Arvestades kostja materiaalset

olukorda ja asjaolu, et võlgnevusest on tasutud u 53,46%, s.o üle 50%, siis vähendas maakohus

viivise suurust 1841,63 euroni (= 46,54% 3957,09 eurost).

Poolte seisukohad

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi

rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja rahuldada hagi 1897,95 euro ulatuses. Menetluskulud

palub kostja jätta hageja kanda.

4.1. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ning hindas

ebaõigesti asjas kogutud tõendeid või jättis tõendid ja kostja seisukohad üldse hindamata.

4.2. Maakohus tuvastas ebaõigesti lepingulise õigussuhte liigi, mille täitmist kostja käendas.

Kostja käendas liisingulepingust, mitte laenulepingust tulenevaid põhivõlgniku kohustusi

maksimumsummas 10 000 eurot.

4.3. Hageja nõue on ebaselge ning põhivõla kujunemine tõendamata. Hageja ei ole esitanud

ühtegi tõendit ega selgitust liisingulepingu muutmise kokkulepe summa 8100 euro ega

väljaostu arve nr F58379 summa 8503,31 euro kujunemise kohta. Maakohus lähtus hageja

esitatud arvutustest, kuid ei analüüsinud, kuidas ja milles alusel need summad tekkisid.

Maakohus leidis, et arve nr F58379 kohaselt pidi põhivõlgnik tasuma hiljemalt

1. oktoobril 2016 4251,65 eurot ja hiljemalt 1. novembril 2016 4251,65 eurot. Seega pidi arve

nr F58379 väljastamisel võlgnevus olema 8503,31 eurot. Samas luges maakohus tõendatuks ka

võlasumma suuruse 10 357,09 eurot, mida pole isegi hageja väitnud. Maakohus väljus sellega

hagi piiridest. Lisaks ei tohtinud maakohus Margus Männiku 31. mai 2019 kirjalikku selgitust

üldse tõendina käsitleda, sest võla suurust saab tõendada dokumentaalse tõendiga.

Peale selle leidis maakohus, et pärast arve nr F58379 esitamist on tasutud 6400 eurot. Seega

peaks võlg olema ainult 2103,31 eurot (=8053,31 – 6400) ning maakohtu poolt oli ebaloogiline

lugeda võlasummaks 3957,09 eurot.

4.4. Põhivõlgniku tegelik võlg seisuga 9. veebruar 2016 oli 7593,99 eurot, millest põhivõlg

1568,93 eurot, intressid 645,34 eurot, viivised 999,05 eurot, millest tasutud viiviseid

531,39 eurot ning liisingu jääk 4912,06 eurot (=1568,93 + 645,34+ 999,05 – 531,39 + 4912,06).

Maakohus ei pööranud tähelepanu, et liisingulepingu muutmise kokkulepe summa 8100 eurot

sisaldas juba ka varaseimaid viiviseid. Hageja lisas üle 500 euro viiviseid lepingu muudatuse

uude summasse, mida deklareeris uue põhivõlana. Hageja arvutas lepingu muudatuse uuelt

summalt samuti viiviseid. Tegemist on VÕS § 113 lg 6 rikkumisega. Seega on

9. veebruari 2016 liisingulepingu muudatus tühine.

Arvestades, et liisingulepingu muudatus on tühine, siis pidi arve nr F58379 väljastamise ajal

olema väljaostuhind 8297,96 eurot, millest on tasutud 6400 eurot. Seega on põhivõlg

1897,95 eurot.

4.5. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et kostja poolt põhivõlgnikule

tasutud 3500 eurot ei tohi kostja käendussummast suuruses 10 000 eurot maha arvata. VÕS

§ 151 lg 1 ei sätesta käendajale kohustust teatada põhivõlgnikule, et ta täidab kohustuse

käendajana.

4.6. Arvestades, et hageja ei ole tõendanud tegelikku võla ja viiviste summat ning on teadlikult

aidanud kaasa võla suurenemisele, siis palub kostja vähendada viiviseid nullini.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

5 (7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon

jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus

jääb rahuldamata.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, lähtudes otsuse

tegemisel asjaoludest, millele kostjal ei olnud võimalik maakohtus vastuväiteid esitada. Hagi

menetletakse TsMS § 5 lg 1 kohaselt poolte esitatud asjaolude kohaselt. Kohus võib TsMS §

436 lg 3 kohaselt tugineda otsust tehes üksnes asjaoludele, mille kohta pooltel oli võimalik

arvamust avaldada ning TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei tohi kohus tugineda asjaolule, mida ei ole

menetluses arutatud. Praegusel juhul tugines hageja maakohtus asjaolule, et põhivõlgnik jättis

tasumata osa hagejaga sõlmitud liisitud vara väljaostukokkuleppe järgsest hinnast. Hageja tõi

välja uue asjaolu, et põhivõlgnikul oli lisaks väljaostukokkuleppest tulenevale võlale veel

varasemaid liisingulepingust tulenevaid täitmata kohustusi, alles oma viimases 14. juuni

2019. a menetlusdokumendis koos menetluskulude nimekirjaga. Pärast seda asja sisulist

arutamist enam ei toimunud, vaid maakohus tegi otsuse. Seega ei ole küll põhjendatud

apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tugines otsust tehes asjaolule, mida hageja ei olnud

välja toonud, kuid rikkumiseks saab pidada seda, et maakohtus ei antud kostjale võimalust

hageja esitatud uutele asjaoludele vastu vaielda ja omapoolseid seisukohti ning tõendeid

esitada.

8. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud rikkumine on kõrvaldatud apellatsioonimenetluses.

Kostja on saanud esitada selle kohta oma seisukoha apellatsioonkaebuses ning samuti võttis

ringkonnakohus vastu kostja apellatsioonkaebusele lisatud uued tõendid.

9. Põhjendatud on ka apellatsioonkaebuse väide, et hageja juhatuse liikme kirjalik selgitus ei

ole TsMS-i mõttes tõendiks. Kuigi formaalselt vastab see dokumentaalse tõendi mõistele TsMS

§ 272 lg 1 mõttes, ei saa seda lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku süstemaatilisest

tõlgendusest siiski tõendiks pidada. Nimelt ei saa menetlusosalise esindaja tunnistajana ütlusi

anda (TsMS § 251 lg 1). Tema ütlused saavad olla tõendiks üksnes erandlikel juhtudel, kui ta

vande all üle kuulatakse (TsMS § 267jj). Seaduse mõttega ei oleks kooskõlas, kui sellest

piirangust saaks mööda hiilida üksnes seeläbi, et menetlusosalise esindaja esitab enda ütlused

kirjalikus vormis. Seega on maakohus ebaõigesti lähtunud hageja juhatuse liikme kirjalikust

selgitusest kui tõendist.

10. Eelnev rikkumine ei toonud aga kaasa asja vale lahendust. Hageja on tõendanud teiste

tõenditega oma nõude kujunemise. Kohtule on esitatud hageja ja põhivõlgniku sõlmitud

liisinguleping ja selle 9. veebruari 2016. a muudatus. Seejuures nähtub lepingu muudatusest, et

selles sisaldub käendaja nõusolek muudatuseks (tl 8 pöördel). Lepingu muudatuses on kokku

lepitud, et finantseeritav summa on 8100 eurot, millele lisandub intress 1,58% kuus ja

käibemaks. Seega tulenes võlasumma lepingupoolte kokkuleppest. Kuivõrd nii põhivõlgnik kui

ka kostja käendajana on kokkuleppele allakirjutades väljendanud sellega nõustumist, ei ole

tähtis, kuidas täpselt see summa kujunes. Asjaolu, kas finantseeritav summa sisaldab ka

varasemat intressi ja viivist, ei mõjuta kokkuleppe kui terviku kehtivust. See on oluline üksnes

VÕS § 113 lg 6 kohaldamisel, st küsimuses, millises ulatuses võis hageja võlgu jäädud

summadelt viivist arvestada.

11. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et väljaostuarve summas 8503,31 eurot

sisaldas kogu liisingulepingujärgset võlga. Nimelt nähtub poolte e-kirjavahetusest (tl 91) selgelt

poolte kokkulepe, et lisaks vara jäägile 7087 eurot+käibemaks (8504,4 eurot) tuli tasuda ka

võlgnevuses olevad arved summas 1853,78 eurot. Kostja on põhivõlgniku esindajana selle

kokkuleppega nõustunud. Samuti nähtub kostja esitatud põhivõlgniku pangakonto väljavõtetes

sisalduvatest maksete selgitustest (tl 119, 122), et pärast väljaostu kokkuleppe sõlmimist on

makseid tehtud lisaks väljaostukokkuleppe järgse arve tasumisele ka teiste arvete tasumiseks.

6 (7)

Seega oli liisingulepingu järgne koguvõlg 10 357,09 eurot (8503,31+1853,78), millest

lahutades kostja ja põhivõlgniku poolt hagejale tasutud summa 6400 eurot jääb alles hagis

esitatud hageja põhinõue 3957,09 eurot.

12. Ringkonnakohus nõustub iseenesest kostjaga selles, et liisingulepingu muudatuse järgi

finantseeritav summa 8100 eurot sisaldas lisaks põhivõlale ka intressi ja viivist. Hageja on 13.

veebruari 2020. a seisukohas omaks võtnud, et apellatsioonkaebuses kostja esitatud

põhivõlgniku võla tasumise andmed on õiged. Arvestades kostja välja toodud võla tasumisi oli

9. veebruaril 2016 lepingu muudatuse ajal sissenõutavaks muutunud põhivõla lepingujärgsete

maksete võla ja liisingu jääkmaksumuse summa 6480,99 eurot. Seejuures ei ole tähtis, kas

2016. a veebruari osamakse sai lugeda sel hetkel võlgu olevaks makseks või veel sissenõutavaks

mittemuutunud jääkmaksumuse hulka, kuna see ei muuda põhivõla kogusummat. Seega

sisaldas liisingulepingu muudatuse järgne võlg 1619,01 euro ulatuses kõrvalnõudeid (intressi

ja viivist), millelt VÕS § 113 lg 6 alusel viivist ei või nõuda. Samas ei muuda see maakohtu

otsust viivise väljamõistmise osas valeks. Nimelt ülejäänud võlalt 6480,99 eurolt võis hageja

viivist nõuda. Liisingulepingu p-s 6.1 on kokku lepitud viivisemääraks 0,3% tasumata võlast

päevas. Isegi kui lugeda, et kogu intressi ja viivisenõude osa 1619,01 eurot sisaldus hagis

esitatud tasumata nõudes, võis hageja viivist nõuda 2338,08 euro suuruselt summalt (3957,09-

1619,01). Arvestades viivisemäära 0,3% päevas ja hagi esitamiseni viivitatud päevade arvu

(766), ületaks ka sel juhul hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis hagis nõutud

viivist.

13. Asja lahendust ei muuda ka asjaolu, et kostja tasus hagejale enne kohtusse pöördumist 3500

eurot. Ringkonnakohus ei nõustu iseenesest maakohtu seisukohaga, et kostja isiklikult

pangakontolt tasutud summasid ei saa lugeda tasutuks käenduslepingu alusel, kuna tasumise

ajal ei olnud hageja nõuet käendaja vastu esitanud. VÕS § 151 võimaldab käendajal

põhivõlgniku eest kohustuse täita nii enne kui ka pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist.

See ei eelda, et võlausaldaja oleks esitanud nõude käendaja vastu. Tuleb eeldada, et kui

käendaja kohustuse täidab, teeb ta seda enda kohustuse täitmiseks, mitte ei saa soorituse

tegijaks lugeda põhivõlgnikku. Samas kostja vastutuse piirmääraks oli käenduslepingu järgi

10 000 eurot. Kostja tasus enne kohtumenetlust 3500 eurot. Seega jäi vastutuse piirmäärast järgi

veel 6500 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5798,72 eurot. Seega on kostjalt

väljamõistetud summa väiksem kui käenduslepingujärgne vastutuse piirmäär.

14. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele, et maakohus on valesti tuvastanud, milline leping

hageja ja põhivõlgniku vahel on, märgib ringkonnakohus, et maakohus on otsuses õigesti

leidnud, et tegemist oli liisingulepinguga. Kuigi maakohtu sõnakasutus, et liisingulepingu

alusel andis hageja põhivõlgnikule laenu, ei ole terminoloogiliselt päris korrektne, vastab

liisinguleping osaliselt krediidilepingu tunnustele, mistõttu ei ole maakohtu lähenemine

sisuliselt ebaõige ega muuda asja lahendust.

15. Kostja on apellatsioonkaebuses taotlenud ka täiendavalt viivise vähendamist.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on kostja vastava taotluse osaliselt rahuldanud ning

vähendanud kostjalt väljamõistetud viivist 1841,63 euroni, st alla põhivõla. Üldjuhul on viivise

suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist,

üksnes erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju

olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (vt

Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 20). Kostja ei ole välja

toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust viivist täiendavalt vähendada. Ainuüksi

asjaolu, et hageja varem kohtusse ei pöördunud, selleks alust ei anna. Üldjuhul ei saa hagejale

ette heita kohtusse pöördumisega viivitamist, kui ta esitab hagi aegumistähtaja jooksul. Ka

praeguses asjas ei saa hageja käitumisest välja lugeda pahatahtlikkust, mis annaks alust viivist

täiendavalt vähendada. Hageja on ise vähendanud hagis nõutavat viivist põhinõudeni ning

maakohus on seda omakorda veelgi vähendanud.

7 (7)

16. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulu nimekirja kohaselt on hageja

menetluskuluks esindajakulu 395,71 eurot. Esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses on 5

tundi. See teeb esindaja tunnitasuks 79,14 eurot. Ringkonnakohus ei pea esindajakuludest

põhjendatuks menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud aega. Ülejäänud ajakulu 4,5

tundi, mis seondub apellatsioonkaebusele vastamise ja lõpliku kirjaliku seisukoha esitamisega,

on ringkonnakohtu hinnangul, arvestades asja mahtu ja keerukust, põhjendatud ja vajalik.

Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista menetluskulu hüvitis 356,13 eurot.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Kaija Kaijanen

Ande Tänav