2-19-2485/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

26. veebruar 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-2485

Tsiviilasi

MEGVEOD OÜ ja XX hagi PLACET GROUP OÜ

vastu

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjades nr 022/2018/7163 ja nr 022/2018/7164

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 8. augusti 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

MEGVEOD OÜ ja XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

MEGVEOD OÜ osas 3500 eurot

XX osas 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I (apellant I) MEGVEOD OÜ (registrikood

14129944)

Hageja

II

(apellant

II)

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Hagejate I ja II ühine lepinguline esindaja Alla Žulinskaja

Kostja (vastustaja) PLACET GROUP OÜ (registrikood

11198910), lepinguline esindaja Marjana Hiie

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 8. augusti 2019. a otsus osaliselt osas, milles maakohus

jättis sundtäitmise lubamatuks tunnistamata osas, milles kostja viivisenõue ületab

alates 25. oktoobrist 2018 seadusjärgset viivisemäära, ning menetluskulude jaotuse

osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada sundtäitmine täiteasjades nr

022/2018/7163 ja nr 022/2018/7164 lubamatuks osas, milles Harju Maakohtu

6. septembri 2018. a määrusest tsiviilasjas nr 2-18-109401 tulenev PLACET

GROUP OÜ viivisenõude aluseks olev viivisemäär MEGVEOD OÜ ja XX vastu

ületab alates 25. oktoobrist 2018 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

viivisemäära.

3. Jätta maakohtu otsus, millega hagi jäi rahuldamata, ülejäänud osas muutmata.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta poolte endi kanda.

2 (6)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti

esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. MEGVEOD OÜ (hageja I) ja XX (hageja II) esitasid 15. veebruaril 2019 Harju

Maakohtule hagi PLACET GROUP OÜ (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

täiteasjades nr 022/2018/7163 ja nr 022/2018/7164.

1.1. Hagi kohaselt sõlmisid hageja I ja kostja 23. jaanuaril 2018 laenulepingu nr 1801242876

ning hageja II ja kostja laenulepingu tagamiseks käenduslepingu nr K-23012018-47.

Laenulepingu kohaselt sai hageja I kostjalt laenu 3500 eurot intressimääraga 60% aastas.

Hagejad jätsid laenulepingust tulenevad kohustused täitmata ning kostja esitas hagejate vastu

hagi maakohtule.

1.2. Harju Maakohus kinnitas 6. septembri 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-109401

poolte sõlmitud kompromissi (kompromiss), mille p 1.1 kohaselt kohustusid hagejad

solidaarselt tasuma kostjale põhinõude 3500 eurot, tasumata intressi 490,89 eurot, tasumata

viivise 2304,11 eurot, tasumata leppetrahvi 175 eurot, tasuma sissenõudmiskulud 35 eurot,

kostja kantud õigusabikulud 120 eurot ning ½kostja tasutud riigilõivust 375 eurot, so kokku

7000 eurot graafiku kohaselt: 9. augustil 2018 – 2500 eurot (tasutud); 15. septembril 2018 –

1125 eurot;

15. oktoobril 2018

–

1125 eurot;

15. novembril 2018

–

1125 eurot;

15. detsembril 2018 - 1125 eurot.

Juhul, kui hagejad ei täida kohaselt kompromissi p-des 1.1 ja 1.2 märgitud kohustusi, sh eraldi

iga osamakse tasumise kohustust, kohustusid hagejad solidaarselt kompromissi p 1.4 kohaselt

tasuma kostjale kogu hagiavalduses märgitud võlgnevuse summas 9414,83 eurot koos

lisanduvate viivistega, sh põhivõlg 3500 eurot, tasumata intressid 490,89 eurot, tasumata

sissenõudmiskulud 35 eurot, tasumata leppetrahv 175 eurot, kantud õigusabikulud 120 eurot,

pool kostja tasutud riigilõivust 375 eurot, 4. septembri 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud

viivis 4718,94 eurot ning alates 5. septembrist 2018 lisanduvad viivised tagastamata

laenusummalt 3500 eurolt, kuni kohase täitmiseni, arvestusega 1% päevas. Kompromissi p 1.4

teise lause kohaselt oli kostjal õigus koheselt ja ilma hagejatele täiendavat tähtaega andmata

pöörduda kohtutäituri poole 9414,83 euro ja lisanduvate viiviste sissenõudmiseks täies

ulatuses.

1.3. Kuna hagejad ei täitnud kompromissist tulenevaid kohustusi, siis esitas kostja

täitmisavalduse kohtutäitur Elin Vilippusele, kes alustas täitemenetlust täiteasjades

nr 022/2018/7163 ja 022/2018/7164. Nõude sisuks on solidaarne võlg hagejate vastu summas

9539,83 eurot, millele lisandub viivis 1% päevas põhisummast.

1.4. Hagejad paluvad tunnistada sundtäitmise täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1

koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 430 lg 8 alusel lubamatuks. Maakohtu

kinnitatud kompromiss on tühine ning sellel ei ole õiguslikke tagajärgi. Kompromissil on

3 (6)

liigkasuvõtlik iseloom ja see on heade kommetega vastuolus. Hagejad on kostja nõude osaliselt

tasunud ning täitmisavalduse esitamisel avaldas kostja ebaõige võla summa.

1.5. Maakohus ei veendunud tsiviilasjas nr 2-18-109401 kompromissi kinnitades, kas pooled

said aru kompromissi sõlmimise tagajärgedest, kas pooled hindasid õigesti materiaalõiguslikku

olukorda ega võtnud endale põhjendamatuid kohustusi. Lisaks ei veendunud maakohus selles,

et kinnitatud kompromiss ei oleks olnud vastuolus heade kommete ega seadusega. Kompromiss

on selgelt poolte vastastikuste kohustuste osas ebamõistlikult tasakaalust väljas. Mõistlikuks ei

saa lugeda eluaegse viivise tasumist määras 365% aastas. Seda enam, et käenduslepingu

kohaselt on hageja II vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 7000 eurot.

1.6. Lisaks olid hagejad kompromissi sõlmimise hetkeks kostjale tasunud 2500 eurot. Seega

pidi kompromissi summa olema 4500 eurot, mitte 7000 eurot. Kompromiss on selgelt heade

kommetega vastuolus, kui kompromissi p 1.4 märgiti võlgnevuse summaks 9414,83 eurot,

millest 4718,94 eurot on 4. septembriks 2018 sissenõutavaks muutunud viivis ning alates

5. septembrist 2018 lisanduvad viivised tagastamata laenusummalt 3500 eurolt, kuni selle

kohase täitmiseni, arvestusega 1% päevas. Kõrvalkohustuste summa on kordades põhivõlast

suurem. Kui hagejad tasuvad võlga osade kaupa, siis põhinõue ei saa kunagi tasutud, sest

hagejad tasuvad kogu elu vaid viiviseid 1050 eurot kuus (=35 eurot viivis päevas x 30 päeva).

1.7. Hagejad taotlesid alternatiivselt kohtult 10. aprilli 2019 seisukohas viivise vähendamist

mõistliku suuruseni (kuni seadusliku määrani, s.o 8% aastas), juhul kui kohus ei nõustu hagejate

seisukohaga kompromissi kui terviku tühisuse suhtes.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub menetluskulud jätta solidaarselt hagejate kanda.

2.1. Hagejad ei teinud kompromissijärgseid osamakseid, millest tulenevalt esitas kostja

kohtutäiturile 19. novembril 2018 kompromissi p 1.4 järgi täitmisavalduse. Täitmisavalduse

esitamise seisuga olid hagejad maksnud 2500 eurot, mille arvelt luges kostja laenulepingu

p 2.2.2 järgi tasutuks sissenõudmiskulud 35 eurot, leppetrahvi 175 eurot, ½ tasutud riigilõivust

375 eurot, kantud õigusabikulud 120 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise 1795 eurot.

2.2. Ajavahemikul 5. septembrist 2018 kuni 19. novembrini 2018 lisandusid võlale viivis

2625 eurot (=3500 eurot*75 päeva*1%). Seega on täitmisavalduse esitamise seisuga hagejate

võlg 9539,83 eurot, sh 3500 eurot tasumata põhiosa, 490,89 eurot tasumata intressid,

5548,94 eurot 19. novembri 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised.

2.3. Hagis märgitu ei tingi kompromissi tühisust ega tühistamist. Maakohus ei rikkunud

kompromissi kinnitamisel TsMS-st tulenevaid kontrollikohustusi. Hagimenetluses on pooltel

lai otsustusvabadus ja käsutusõigus nii menetlus- kui materiaalõiguse järgi, mistõttu puudub

kohtul üldjuhul alus kompromissi tingimustesse sekkuda. Hagejad tuginevad väidetele, mida

nad kompromissiga lõppenud hagimenetluses ei esitanud. Seega ei saanud kohus neid

asjaolusid TsMS § 436 lg 3 kohaselt kompromissi kinnitamisel arvestada.

2.4. Üksnes kõrge viivisemäär ei saa olla aluseks lepingu tühiseks lugemisele heade kommete

vastasuse tõttu. Viivise rakendamine sõltub võlgnikust endast ja seetõttu ei saa

viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Kui kohus on poolte vaidluse enne

kohtutäiturile täitmiseks esitamist läbi vaadanud, ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagiga võimalik kontrollida viivisenõude suurust.

2.5. Lisaks vastutab hageja II kompromissi kinnitava määruse järgselt lisanduvate viiviste

tasumise eest ka piirmäära ületavas osas, sest käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb

käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga käendaja enda viivitusest tekkivate

nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, sh need saab võlausaldaja

4 (6)

käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15).

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis 8. augusti 2019. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus solidaarselt hagejate kanda ning mõistis hagejatelt kostja kasuks välja 520 eurot.

3.1. Maakohus leidis, et viivisemäär 1% päevas ei tingi kompromissi tühisust ning hagejate

alternatiivset nõuet – vähendada viivist mõistliku suuruseni – ei olnud kohtul võimalik

rahuldada. TMS § 221 alusel võib esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest

pärast kohtulahendi jõustumist vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja

mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav.

Praegusel juhul on täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi viivise suurus välja arvutatav

(protsent võlgnetavast summast). See, et väljamõistetud viivis on pärast kohtuotsuse jõustumist

täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast

kohtuotsuse jõustumist.

3.2. Maakohus ei pidanud veenvaks hagejate väiteid, et hageja II sõlmis käenduslepingu

naiivsusest ja kogenematusest ning majandustegevusest mitteseonduvalt. Laenusaajaks on

äriühing, mille juhatuse liikmeks ja osanikuks on hageja II. Hageja II ei sõlminud lepinguid

mitte tarbijana, vaid majandustegevuseks. Juhatuse liikmena oli hagejal II lepingust tulenevaid

sanktsioone võimalik vältida, kuid põhivõlgnik ühtegi laenu tagasimakset ei teinud. Riigikohus

asus tsiviilasjades nr 3-2-1-21-06 ja nr 3-2-1-108-02 seisukohale, et ainuüksi kõrge

intressimäär kui soorituse eest makstav tasu ei saa olla aluseks lepingu tühiseks lugemisele

heade kommete vastasuse tõttu.

3.3. Maakohus ei nõustunud hagejatega, et kostja kasutas kompromissi sõlmimisel ära

hagejate sundseisu ega teinud mingeid järeleandmisi. Hagejad said kompromissi tingimustega

tutvuda alates 21. augustist 2018. Hageja II palus 29. augustil 2018 kompromissi summat

vähendada. Kostja vähendas summat 500 euro võrra. Kokku vähendas kostja võlgnevuse

summat kompromissi korras 2500 euro võrra. Hagejad nõustusid 4. septembril 2018

kompromissiga. Hagejate etteheited kostjale on jäänud paljasõnalisteks ning tõendamata.

Poolte seisukohad

4. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada, uue

otsusega hagi rahuldada või alternatiivselt saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks esimese astme

kohtule. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda.

4.1. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, sest jättis seisukoha võtmata kõigi

hagejate väidete osas.

4.2. Tsiviilasjas

nr 2-18-109401

kohtu

poolt

kinnitatud

kompromiss

kahjustab

ebaproportsionaalselt hagejate huve ning on vastuolus heade kommetega. Maakohus ei

veendunud kompromissi kinnitades, kas pooled said aru kompromissi sõlmimise tagajärgedest,

kas pooled hindasid õigesti materiaalõiguslikku olukorda ega võtnud endale põhjendamatuid

kohustusi. Lisaks ei veendunud maakohus selles, et kinnitatud kompromiss ei oleks olnud

vastuolus heade kommete ega seadusega. Mh ei arvestanud maakohus enne kompromissi

kinnitamist asjaoluga, et kostja ei teinud kompromissi sõlmimisel mingeid järeleandmisi, vaid

koormas hagejaid isegi suurema kohustusega, kui hagi rahuldamise korral. Neid maakohtu

poolseid rikkumisi tsiviilasjas nr 2-18-109401 ei ole maakohus praeguses menetluses

kõrvaldanud.

4.3. Lisaks ei arvestanud maakohus, et kostja on täitmisavalduses esitanud ebaõige võla

summa. Kompromissi sõlmimise hetkeks olid hagejad kostjale tasunud 2500 eurot. Seega pidi

kompromissi summa olema 4500 eurot, mitte 7000 eurot, mis on selgelt heade kommetega

5 (6)

vastuolus, kui täitmisavalduses võlgnevuse summaks märgitakse 9414,83 eurot, millest

4718,94 eurot on 4. septembri 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised ning alates

5. septembrist 2018 lisanduvad viivised tagastamata laenusummalt 3500 eurolt, kuni selle

kohase täitmiseni, arvestusega 1% päevas. Kõrvalkohustuste summa on kordades

põhivõlgnevusest suurem juba kompromissi sõlmimise seisuga.

4.4. Lisaks ei võimalda jooksva viivise määr hagejatel võlga kunagi tasuda, sest kõiki

laekunud summad arvestatakse vaid viivise katteks. Viivisekokkulepe 1% päevas on

liigkasuvõtjalik ning heade kommetega vastuolus. Ei saa pidada mõistlikuks ja heade

kommetega kooskõlas olevaks viiviseid 365% aastas. Seda enam, et käenduslepingu kohaselt

on hageja II vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 7000 eurot.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebus rahuldamata ja

menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

tühistada osas, milles maakohus jättis sundtäitmise lubamatuks tunnistamata osas, milles kostja

viivisenõue ületab alates 25. oktoobrist 2018 seadusjärgset viivisemäära. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab sundtäitmise selles osas lubamatuks. Maakohtu

otsus jääb ülejäänud osas TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

7. Ringkonnakohus leiab, et hagejate väited kompromissilepingu tühisuse kohta vastuolu tõttu

heade kommetega ei ole põhjendatud. Harju Maakohtu 6. septembri 2018. a määrusest

tsiviilasjas nr 2-18-109401, millega kohus kinnitas poolte kompromissi, nähtub, et pooled

leppisid kokku selles, et hagejad tasuvad kostjale väiksema summa (7000 eurot), kui kostja oli

hagis nõudnud (9414,83 eurot), ning võlg oli võimalik hagejatel tasuda osamaksetena. Seega

oli tegemist VÕS § 578 lg 1 mõttes kompromissilepinguga, milles mõlemad pooled tegid

järeleandmisi õigusvaidluse lõpetamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole mingit põhjust

pidada kompromissi p 1.1 heade kommetega vastuolus olevaks. Seda ei ole iseenesest ka

hagejad väitnud.

8. Hagejate väide kompromissi heade kommete vastasusest tugineb eelkõige sellele, et

kompromissilepingu p-s 1.4 kokku lepitud sanktsioonid lepingu p 1.1 rikkumise puhuks on

ebaproportsionaalsed. Ringkonnakohus leiab, et üldjuhul ei saa lepingust tulenevate

sanktsioonide kohaldamise võimalus lepingu rikkumise puhul kaasa tuua lepingu heade

kommetega vastuolu. Kuna sanktsioonid olid ette nähtud lepingu rikkumise juhuks, mis sõltus

aga hagejatest endist, oli tegemist esmajoones tagatisega kostjale. Isegi kui lugeda selliseid

kokkuleppeid ebaproportsionaalseks, ei tooks need kaasa ülejäänud lepingu tühisust, vaid

võlgnik võib taotleda kohtult nt ebamõistlikult kõrge leppetrahvi või viivise alandamist (vt

Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 20).

9. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasjas nr 2-18-109401 põhines kostja hagejate vastu

esitatud hagi hageja I kui äriühingu majandustegevuses sõlmitud laenulepingul. Tegemist ei

olnud tarbijakrediidiga. Samuti ei saa kompromissilepingus kokku lepitud viivisemäära pidada

tüüptingimuseks. Hagejad ei ole esitanud ka väiteid, mis annaksid alust kahelda hageja II teo-

või otsusevõimes. Seega oli tegemist tavalise võistleva hagimenetlusega, mille raames ei olnud

maakohtul kohustust hagejaid kuidagi eriliselt kaitsta. Hagejad pidid ise kompromissilepingut

sõlmides hindama enda võimet lepingut täita ning arvestama võimalike tagajärgedega oma

kohustuste rikkumise korral. Seda ei saanud maakohus nende eest teha. Samuti nähtub

kompromissi kinnitamise määrusest, et hagejad kinnitasid selles, et on teadlikud menetluse

lõpetamise tagajärgedest.

6 (6)

10. Vastuseks hagejate väidetele märgib ringkonnakohus, et VÕS § 88 lg 8 kohaselt, kui

võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine

on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks

põhikohustuse katteks. Seega on kostja põhjendatult arvestanud hagejate kompromissilepingu

arvel tasutud summad esmalt viivise katteks. Samuti ei ole asjakohased hagejate väited selle

kohta, et kompromissi alusel nõutav summa ületab käenduslepingus kokku lepitud hageja II

vastutuse piirmäära. Kostja on menetluses õigesti viidanud, et käenduslepingus märgitud

piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda

viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab

võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt Riigikohtu 27. novembri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15).

11. Ringkonnakohus leiab aga, et maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata hagejate

esitatud taotluse viivise vähendamiseks. Riigikohus on leidnud, et erandjuhtudel on võimalik

jõustunud kohtulahendi toimet kõrvaldada täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagiga TMS § 221 järgi. Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks hagi

põhjendamiseks võib olla ebamõistlikult suur leppetrahv või viivis VÕS § 162 lg 1 ja VÕS §

113 lg 8 järgi. TMS § 221 alusel saab esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks üksnes

aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole

kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist

tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud

kuupäevani) (vt Riigikohtu 17. juuni 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09, p 9). Riigikohus

on seda seisukohta kinnitanud ka 21. juuni 2017. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17, p-s 10.

12. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et praeguses asjas on viivise suurus kompromissi

kinnitamise määrusest tulenevalt välja arvutatav. Nimelt on kompromissi kinnitamise määruses

märgitud küll viivise arvutamise algusaeg ning välja arvutatud viivis kuni 4. septembri 2018. a

seisuga, kuid määrusest ei nähtu kindlat kuupäeva, milleni tuleks viivist arvestada. Seega on

ekslik ka maakohtu järeldus, et viivise vähendamine ei ole praeguses asjas lubatud. Viivist saab

vähendada eeltoodust tulenevalt alates kohtulahendi jõustumisest. Kompromissi kinnitav

määrus jõustus nähtuvalt sellele lisatud jõustumismärkest 25. oktoobril 2018. Selleks ajaks

ületas sissenõutavaks muutunud viivis oluliselt põhinõuet. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid,

millest nähtuks, et talle oleks selles ulatuses tekkinud kahju või põhinõuet ületav viivis oleks

mingil muul alusel põhjendatud. Seega tuleb hagejate taotlus viivise vähendamiseks osaliselt

rahuldada. Vastavalt hagejate taotlusele tuleb viivisemäär vähendada seadusejärgse määrani, st

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrani. Alates 25. oktoobrist 2018 arvestatud

viivisenõude osas tuleb sundtäitmine tunnistada seega lubamatuks osas, milles viivisenõue

ületab seadusejärgse määra alusel arvutatud viivist.

13. Kuna hagi osaliselt rahuldatakse, tuleb tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude jaotuse

osas. Hagi rahuldamise ulatust ei ole võimalik kindlaks määrata, kuna vähendatud

viivisesumma suurust ei ole võimalik välja arvutada. Seetõttu jätab ringkonnakohus

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Kaija Kaijanen

Ande Tänav