1-09-16982/25 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15 märts 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-16982 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 09 märts, 2010, Tallinn Kriminaalasi Lidia Zorina süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 18 detsembri 2009 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja

Kannatanu N. P. esindaja A.Majevski Prokurör Ringkonnaprokurör Rainer Amur Süüdistatav Lidia Zorina, ik: 46003210300, varem kohtu poolt karistamata, eelvangistuses ei viibinud. Kaitsja Vandeadvokaat Andres Past

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 18 detsembri 2009 otsus kriminaalasjas nr 1-09-16982 Lidia Zorina süüdistusasjas täies ulatuses ja saata kriminaalasi Harju Maakohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtumäärust võib vaidlustada Riigikohtus 10 päeva jooksul alates 15 märtsist 2010, mil

2 kohtumäärus on ringkonnakohtu kantseleist kättesaadav. Süüdistatav võib määruskaebuse esitada vaid advokaadist kaitsja vahendusel.

SÜÜDISTUS:

1. Lidia Zorina’t süüdistatakse selles, et tema 24.06.2008. a. juhtis mootorsõidukit Opel Omega registreerimisnumbriga XXX XXX, millega liikus alates Tallinnast mööda Tallinn – Rapla – Türi mnt-d Rapla suunas, ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks teeolusid /märg teekate/, tee seisundit /madalad pikiroopad vett täis/, ilmastikutingimusi /niiske, vihmane/, sõidukogemusi /algaja juht/, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ja teel etteaimatava mis tahes takistuse ees, kaldus märja teekatte tõttu korraks vastassuunavööndisse, kust õnnestus pärisuunavööndisse tagasi tulla, kuid olenemata ohu ilmnemisest, ei vähendanud piisavalt sõidukiirust ning kaldus järgmises lauges paremkurvis märja teekatte ja vähese sõidukogemuse tõttu uuesti vastassuunavööndisse, kus põrkas kella 14:29 ajal Harjumaal Saku vallas Tallinn – Rapla – Türi mnt 12.-ndal km-l kokku Tallinna suunas liikunud mootorsõidukiga Landrover Freelander registreerimisnumbriga XX XXX, põhjustades liiklusõnnetuse, milles hukkus mootorsõidukis Opel Omega kaassõitjana viibinud V. O. ning kus said raskeid tervisekahjustusi mootorsõidukit Landrover Freelander juhtinud N. P. ja kaassõitja N. P..

Lidia Zorina rikkus järgmisi liiklusnõudeid: LE § 123 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/.

Oma tegevusega pani Lidia Zorina toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on põhjustatud inimese surm ja tekitatud inimestele raske tervisekahjustus.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

Maakohus mõistis Lidia Zorina süüdi KarS § 423 lg.1 järgi ning karistas 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg.2 alusel vähendas Lidia Zorina’le mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõistis 1 aastase vangistuse. KarS § 73 lg.1 ja lg.3 alusel ei pööranud vangistust täielikult täitmisele, kui Lidia Zorina 3 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 50 lg.1 p.1 alusel lisakaristusena võttis Lidia Zorina’lt mootorsõiduki juhtimise õigus 1-ks aastaks. KrMS § 310 lg 1 alusel jättis N. P. tsiviilhagi rahuldamata.

APELLATSIOON:

Apellatsiooni esitas kannatanu N. P. esindaja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist hagi rahuldamata jätmise osas ja uue otsuse tegemist. Apellant leiab, et kohus on hagi rahuldamata jätmise osas ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

3 Apellant märgib, et esimese astme kohtule oli esitatud Tallinna Pensioniameti ekspertiisiotsused, kus on olemas andmed ja arvud, milliste alusel on võimalik teha vastavad arvutused millistest töötasu summadest on arvestatud kannatanu pension. On võimalik kindlaks teha, et kannatanu töötasu oli keskmiselt tööstaaži kestel 8 500 krooni kuus. Apellant avab TsMS § 237 lg 1 sisu ja leiab, et kui seadus ei luba menetlusosalistelt kohtuistungil tõendeid vastu võtta, ei ole tõendite esitamata jätmine menetlusosalise süü. Kohus pidi sellisel juhul kohaldama VÕS § 127 lg 6 sätestatut ning iseseisvalt arvutada tsiviilkahju suurus või jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Apellant teeb viite Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-52-05 ja leiab, et tsiviilhagi rahuldamata jätmisega jäeti kannatanu võimaluseta esitada hagi tsiviilmenetluse korras.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

Kannatanu esindaja toetas apellatsiooni ja leidis, et maakohus on rikkunud menetlusõigust. Süüdistatav ja tema kaitsja palusid jätta kohtuotsus muutmata, apellatsioon rahuldamata. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised, leidis:

KrMS § 233 lg 1 kohaselt lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide põhjal, seega ei ole kohtumenetluses enam võimalik täiendavaid tõendeid esitada. Maakohtu istungi protokolli kohaselt soovis kannatanu esindaja esitada tsiviilhagi puudutavaid tõendeid. Kohus on sellise taotluse jätnud rahuldamata. Apellatsioonis ja ringkonnakohtu istungil leidis kannatanu esindaja, et maakohus on oluliselt sellega rikkunud menetlusõigust kuna tsiviilhagi lahendamine toimub TsMS ettenähtud reeglistiku alusel. Kohtukolleegium antud juhul sellise käsitusega nõustuda ei saa. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses tõepoolest juhinduda tsiviilkohtumenetluse reeglistikust, kuid vaid siis kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. TsMS § 236 ja § 237 lg 1 millele on apellant viidanud, näevad ette kohtu poolt täiendavate tõendite kogumise, ehk menetlusosaliste poolt tõendite esitamise võimaluse. Kuna selline tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatu oli vastuolus kriminaalmenetluses ettenähtud lühimenetluse kohaldamise reeglistikuga siis oli antud juhul maakohus kohustatud järgima KrMS § 233 lg 1 nõudeid ja ülalnimetatud tsiviilkohtumenetluse sätted ei kuulunud kriminaalmenetluses kohaldamisele.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-91-07 leidnud, et lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul peaks täiendavate tõendite esitamine apellatsioonimenetluses olema välistatud, välja arvatud juhul, kui nad puudutavad menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt. Analoogset seisukohta väljendas Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-2-10. Kannatanu esindaja poolt apellatsioonikohtu istungil ringkonnakohtule esitatud hagi tõenduslikku külge puudutav materjal ei ole käsitatav maakohtu poolt menetlusnormi rikkumist sisaldavate tõenditena ega kuulunud kriminaalasja materjalide juurde lisamisele.

Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-47-06 on sedastatud, et KrMS §-s 233 lg 1 järgi saab lühimenetlust kohaldada üksnes süüdistatava taotlusel ja prokuratuuri nõusolekul sama paragrahvi 2. lõike sätteid arvestades. Sõltumata nimetatud asjaoludest, on kohus ise vaba

4 otsustama, kas kohtule esitatud kirjalikud tõendid on küllaldased isiku süüküsimuse õigeks lahendamiseks lühimenetluses või mitte. Samast otsusest on tuvastatav, et kui kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (aga ka juhul, kui puuduvad lühimenetluse kohaldamise alused), teeb kohus määruse prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise kohta. Antud juhul on maakohus teinud KrMS § 2351 lg 1 p 1 ettenähtud määruse ehk süüdistatava kohtu alla andmise ja kriminaalasja arutamisele määramise määruse.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli kohtueelse uurimise käigus kannatanu N. P. poolt esitatud tsiviilhagi avaldus, kus alguses märgitakse nõudeks 300 000 krooni, lõpuks aga taotletakse süüdlaselt tsiviilhagi summas 472 648.00 krooni väljamõistmist ja seda seoses liiklusõnnetusega kannatanule põhjustatud 80% töövõime kaotusega, mille tagajärjel jääb saamata töötasu./ t.lk. 133-134/. Hagiavaldusele oli lisatud Tallinna Pensioniameti ekspertiisiotsus N. P. töövõime kaotuse protsendi ja pensioni saamise kohta/ t.lk. 135-136/. Kohtukolleegium leiab, et ekslikud on apellandi väited kohtu kohustusest nimetatud tõendite alusel ise tuvastada kannatanu töökoht, töötamine enne liiklusõnnetust ja töötasu ning selle vähenemine. Varalise kahju olemasolu ja selle suurust peab tõendama hageja. Oma otsuses on maakohus seaduslikult tulnud järeldusele, et pensioniameti ekspertiisiotsusega ei ole tõendatud ei kannatanu töötamise liiklusõnnetuse ajal ega ka saadav töötasu. Samuti puudusid kohtul tõendid kas kannatanu faktiliselt töötas mingil perioodil või töötab kestvalt ka pärast õnnetust, milline on tema töötasu ja kas õnnetuse tagajärjel tema töötasu vähenes ja kas selline vähenemine oli üldse seotud kriminaalasjas tuvastatud liiklussüüteoga. Seega juba kriminaaltoimiku saamisel oli kohtule teada või vähemalt pidi olema teada, et puudub tõenduslik materjal esitatud tsiviilhagi küsimuse lahendamiseks. Kui isegi kohtu alla andes maakohtule jäi selline aspekt tähelepanuta, siis kohtuliku uurimise käigus ja ka nõupidamistoas olles oli selline fakt kohtule teada, kuna kohus on otsuses jätnud tsiviilhagi rahuldamata oluliselt vaid seetõttu, et tsiviilhagi osas tõendid puuduvad.

Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt olukorras, kus kriminaalasja arutamine toimub vaid kriminaalasja materjalide põhjal, kus seadus ei näe ette kannatanu nõusoleku vajalikkust lühimenetluse kohaldamiseks, peab kohus kontrollima kas on kriminaalasjas juba kogutud tõendite pinnalt võimalik lahendada kõik KrMS § 306 ettenähtud küsimused, sealhulgas kuriteoga kahju tekitamine, selle kahju laad ja suurus. Antud juhul oli kohtueelse uurimise käigus kannatanu poolt tsiviilhagi esitatud, kuid jäänud täielikult tõendusliku materjalita. Nagu ülalpool juba kohtukolleegium tõdes ei tagastanud kohus eelmenetluses kriminaalasja prokuratuurile, vaid tegi kohtu alla andmise määruse. Kohtuistungil selgus, et kannatanul on olemas tõendid, mis puudutavad tsiviilhagiavalduses esitatud nõuet, kuid kohus, leides küll seaduslikult, et kohtuistungil pole võimalik täiendavaid tõendeid lühimenetluses asja materjalide juurde võtta, jätkas kriminaalasja arutamist ning kuulutas otsuse, kus jättis tõendite puudumise tõttu tsiviilhagi rahuldamata, võttes sellega kannatanult seadusliku võimaluse esitada hagi tsiviilkohtumenetluse korras. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul lasus kohtul seadusest tulenev kohustus KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel teha prokuratuurile kriminaalasja tagastamise määrus kuna kriminaaltoimiku materjalid ei olnud piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Vaidlustatud kriminaalasjas tunnistab ringkonnakohus sellise rikkumise KrMS § 339 lg 2 alusel oluliseks rikkumiseks kuna sellega kaasnes ebaseaduslik kohtuotsus, mis omakorda annab ringkonnakohtule seadusliku aluse maakohtu otsuse tühistamiseks.

5 KrMS § 341 lg 2 volitab ringkonnakohut KrMS § 339 lg 2 alusel olulise rikkumise tuvastamisel see kõrvaldada või kui see ei ole võimalik, tühistada otsus ja saata asi esimese astme kohtule uuesti arutamiseks. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-41-09 käsitanud tsiviilhagi tõendatuse, maakohtu otsuse põhjendatuse ja ringkonnakohtu volitusi otsuse tegemisel. Muuhulgas on kehtestatud põhimõte, et üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik lisada maakohtu otsusele õiguslike ja faktilisi põhjendusi, muutmata otsuse resolutsiooni, kui ka tühistada maakohtu otsus tsiviilhagi osas ja teha uus otsus, kuid olukorras, kus ringkonnakohus ei saa mingil erandlikul põhjusel tsiviilhagi ise lahendada, tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

Kohtukolleegium leiab, et kuna antud juhul on lühimenetluse regulatsioonist tulenevalt tegemist erandliku olukorraga, kus ringkonnakohtul pole võimalik menetlusõiguse olulist rikkumist kõrvaldada, kuulub kohtuotsus tühistamisele ja kriminaalasi tagastamisele maakohtule uuesti menetlemiseks. Esimese astme kohtu poolt menetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse tervikuna.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2p 2, § 338 p 3, § 339 lg 2, § 341 lg 2 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 18 detsembri 2009 otsuse Lidia Zorina süüdistusasjas ja saadab kriminaalasja maakohtule uuesti arutamiseks.

IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA PAAVO RANDMA