2-19-10067/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. veebruar 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-10067

Tsiviilasi

Uno Pautsi hagi Emilia Pautsi vastu lepingust

tuleneva kohustuse täitmisele kohustamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. novembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Uno Pautsi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant

(hageja):

Uno

Pauts

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas

Vastustaja

(kostja):

Emilia

Pauts

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Andi Tubin

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 29. novembri 2019 otsus ja teha asjas uus otsus.

2. Hagi rahuldada.

3. Kohustada Emilia Pautsi täitma Uno Pautsi ja Ermo Pautsi (surnud XXXXXXXXX) vahel

sõlmitud eluruumi tasuta kasutamise lepingut.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Emilia Pautsi kanda.

6. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse

jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Uno Pauts (hageja) esitas 3. juulil 2019 Tartu Maakohtule hagi Emilia Pautsi (kostja) vastu,

milles palus kohustada kostjat kõrvaldama takistused XXXXXXXXX korteris asuva 14 m2

suuruse toa ja garderoobi kasutamiseks ning võimaldama hagejal juurdepääs tema kasutuses

olevale toale ja garderoobile. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt elab hageja alates 1983. aastast XXXXXXXXX asuvas korteris. 2005.

aastal kinkis hageja korteri oma pojale Ermo Pautsile. Hageja ja poeg leppisid kokku, et hageja

kasutab korteris ühte tuba pindaga 14 m2 ja garderoobi oma eluea lõpuni. Tegemist on suulise

tasuta kasutamise lepinguga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 389). Hageja on tasunud korteriga

seonduvaid kommunaalmakseid. Ermo Pauts suri 2018. aastal ja tema vara päris kostja.

Kostja on ebaseaduslikult takistanud hagejal juurdepääsu eluruumile ja garderoobile ning seal

asuvatele hageja asjadele. Alates 31. maist 2019 puudub hagejal võimalus korterisse siseneda, sest

ukse lukk on ära vahetatud. Tõele ei vasta kostja väide, et hageja on korterist välja kolinud. Hagejal

puudub selline elamispind, mida saaks kasutada alaliseks elamiseks.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Erinevalt üürilepingust ei lähe omaniku vahetumisel kinnisasja

tasuta kasutamise leping üle uuele omanikule (vt nt Riigikohtu 11. novembri 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-122-15, p 20). Kostja ei ole hagejaga tasuta kasutamise lepingut sõlminud ning hageja on

koos tütrepojaga korterisse sisse kolinud omavoliliselt. Kui kohus tuvastab, et hageja ja kostja

vahel on sõlmitud tasuta kasutamise leping, on see lõppenud poolte kokkuleppel VÕS § 186 p 4

alusel. Hageja otsustas ise oma asjad korterist ära viia ja kokkulepe, et hageja viibib oma asjad ära

ja vabastab ruumid hiljemalt 30. aprilliks 2019, sõlmiti 21. veebruaril 2019.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 29. novembri 2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1649 eurot 68 senti ja viivise

menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohtu põhjenduste kohaselt võib hageja ja tema poja käitumisest lugeda välja, et viimane

võimaldas oma isal kasutada korteris üht tuba pindaga 14 m2 ja garderoobi. Maakohus ei

tuvastanud, mis võis olla sellise õiguse andmiseks põhjuseks. Samuti ei tuvastanud maakohus, kas

leping oli tasuline või tasuta. Eelduslikult võis olla tegemist tasuta kasutamise lepinguga.

Maakohus ei tuvastanud ka seda, kas leping oli tähtajaline või tähtajatu.

Maakohus luges tuvastatuks, et hageja ja poja vahel oli sõlmitud suuline tasuta kasutamise leping.

Vältimaks olukorda, kuhu lähedased isikud on praegu sattunud, tulnuks hagejal sõlmida oma

pojaga isikliku kasutusõiguse või kasutusvalduse leping. Hageja ja kostja ei ole tasuta kasutamise

lepingut sõlminud.

Kinnisasja tasuta kasutamise lepingu sõlmimisel ei ole lepingu üleminek kinnisasja omaniku

vahetumisel tagatud (vt nt Riigikohtu 18. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664). Seega ei

ole asjakohane hageja väide, et pärimistunnistuse kohaselt päris kostja kõik pärandaja varad ja

kohustused. Seetõttu ei ole ka õige hageja seisukoht, et kostja on rikkunud tasuta kasutamise

lepingut, mis oli sõlmitud hageja ja tema poja vahel.

Maakohtu hinnangul ei ole samuti muud hageja väited asjakohased.

Kui lähtuda sellest, et hageja ja poja vahel oli võlasuhe, mis kandus üle pärast poja surma kostjale,

siis on see võlasuhe lõppenud VÕS § 186 p 4 alusel igal juhul 30. aprillil 2019, mil hageja otsustas

ise kinnisasjalt enda asjad ära viia. Sellisele kokkuleppele jõuti 21. veebruaril 2019, mida

kinnitavad tunnistajate ütlused kogumis teiste tõenditega ning hageja enda käitumisega.

Kommunaalmaksete tasumine ei saa iseenesest olla tõendiks selle kohta, et isik eluruumi kasutab.

Kasutusloa puudumine ei tõenda seda, et aiamajas ei elata. Asjaolu, et hagejal puudub elamispind,

ei oma õiguslikult tähendust asja lahendamisel. Hageja omandis on XXXXXXXXX asuv eluruum

ning XXXXXXXXX asuv kinnistu. Renoveerimissummade esiletoomine ei puuduta praegust

vaidlust ja maakohus jättis need tähelepanuta, nagu ka pakutud kompromissi ja õiglase lahenduse

taotluse.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus teinud järelduse, et tasuta kasumise

leping ei lähe üle ka muudel alustel omaniku vahetumisel (sh pärimisel). Maakohtu viidatud

lahenditest sellist järeldust teha ei saa. Selline järeldus ei tulene pärimisseadusest ega tasuta

kasutamise lepingu regulatsioonist. Kui pärimisel on tegemist üldõigusjärglusega, siis

võõrandamistehingute korral üldõigusjärglusega tegemist ei ole. Seega on pärimisel ja asja

võõrandamisel erinevad õiguslikud tagajärjed.

Hageja ei nõustu maakohtuga selles, et tema väited ei ole asjakohased. Hageja investeeringud

ühiskasutatavasse kinnistusse on otseseks tõendiks, et tema ja poja vahel oli leping kinnistu

kasutamiseks hageja elupäevade lõpuni. Kostja ei ole lepingu kehtivust eitanud. Hageja väited

kinnitavad, et tal oli õiguslik alus korteri kasutamiseks.

Hageja ei nõustu maakohtuga selles, et pooled jõudsid 21. veebruaril 2019 kokkuleppele, mille

kohaselt viis hageja oma asjad kinnisasjalt ära. Vaidlust ei ole selles, et nendes tubades, mida

hageja kasutas, asuvad endiselt hagejale kuuluvad asjad. Seda kinnitab ka kostja e-kiri. Sama

e-kiri kinnitab, et kostja vahetas korteri luku ilma seda hageja kooskõlastamata. Sellist olukorda

ei saa käsitleda korterist lahkumisena, vaid eluruumi kasutamise tahtliku takistamisena.

Vaidlustatud otsusest ei nähtu, milliste tunnistajate ütlustele maakohus tugineb. Sellega on

maakohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-t 8.

Vaidlustatud otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, kuidas tunnistajad tõendavad, nagu oleks

hageja korterist lahkumine tema tahteavaldus.

Tunnistaja A.P. ütlused ei ole usutavad. Kui hageja ei kasutanud enam korterit ja oli välja kolinud,

siis poleks ta enam korteris käinud. Tunnistaja kinnitas, et hageja käis oma võtmega korteris. Kuna

ta käis korteris, siis järelikult ta kasutas korterit. Tunnistaja väitel kolis hageja uuesti korterisse.

Samas ei ole vaidlust selles, et hageja asjad on kogu aeg korteris olnud. Jääb ebaselgeks, kuidas

on võimalik tagasi kolida, kui sealt pole välja kolitud. Tunnistaja väitel räägiti väljakolimisest

veebruaris 2019. Sellest järeldub, et hageja elas korteris.

Tunnistaja J.T. väitel kolis hageja korterist välja mais 2019. Ta väitis, et hageja on hõivanud

magamistoa ja panipaiga. See tähendab, et hageja ei ole korterist lahkunud.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 29. novembri 2019 otsus tuleb tühistada ja teha asjas

uus otsus (TsMS § 657 lg 1 p 2), millega hagi rahuldada ning kohustada kostjat täitma hageja ja

tema poja (Ermo Pauts, surnud XXXXXXXXX) vahel sõlmitud eluruumi tasuta kasutamise

lepingut.

7. Hageja väitel sõlmis ta oma pojaga Ermo Pautsiga suuliselt eluruumi (tuba 14 m2 ja garderoob),

asukohaga korteris XXXXXXXX, tasuta kasutamise lepingu. Poeg suri XXXXXXXXX ja kuna

tema vara päris kostja, siis läks kostjale üle ka eluruumi tasuta kasutamise leping. Kostja ei täida

kehtivat suuliselt sõlmitud eluruumi tasuta kasutamise lepingut ning ei võimalda hagejale

sissepääsu tasuta kasutamise lepingu esemele (vahetas ukseluku).

Kostja on oma vastuväites hagile tuginenud eelkõige sellele, et hageja ja tema poja Ermo Pautsi

vahel ei olnud sõlmitud suulist eluruumi tasuta kasutamise lepingut ning isegi kui leping oli

sõlmitud, ei läinud see üle kostjale kui pärijale.

8. Maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, et hageja ja tema poja vahel oli sõlmitud suuline

eluruumi tasuta kasutamise leping. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga ning

leiab sarnaselt maakohtuga, et asjas esile toodud asjaolude pinnalt on võimalik tuvastada, et hageja

kasutas eluruumi XXXXXXXX asuvas korteris kokkuleppel pojaga suulise tasuta kasutamise

lepingu alusel. Eluruumi kasutamist hageja poolt juba tema poja eluajal on tunnistanud ka kostja.

Eluruumi kasutamist hageja poolt kokkuleppel pojaga on kinnitanud tunnistajad A.P. (tl 69) ja

tunnistaja J.T. (tl 75).

9. Kostja on oma vastuväites tuginenud ka asjaolule, et hageja ja tema poja Ermo Pautsi vahel

sõlmitud suuline eluruumi tasuta kasutamise leping ei läinud üle kostjale kui pärijale.

Ringkonnakohus leiab, et kostjale kui üldõigusjärglasele on tema õiguseelneja kokkulepped

siduvad, sh ka tasuta kasutamise leping.

PärS § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja

kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või

mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna.

Eluruumi tasuta kasutamise leping ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga (s.o hageja poja

Ermo Pautsiga) ning samuti ei tulene seadusest, et tasuta kasutamise leping ei saa

üldõigusjärglasele üle minna. Seega kostjale kui hageja poja pärijale läks pärand üle (PärS § 2 ja

§ 4 lg 1) koos eluruumi tasuta kasutamise lepinguga.

Lähtudes eeltoodust on ebaõige maakohtu seisukoht, et eluruumi tasuta kasutamise leping ei läinud

kostjale kui pärijale üle.

10. Kostja vastuväite kohaselt juhul, kui asuda seisukohale, et hageja ja kostja vahel oli kehtiv

eluruumi tasuta kasutamise leping, siis on leping lõppenud poolte kokkuleppel VÕS § 186 p 4

järgi 30. aprillil 2019.

Kostja seisukoha kohaselt sõlmiti kokkulepe võlasuhte lõpetamiseks 21.02.2019, ning kokkulepet

kinnitavad tunnistajate ütlused kogumis teiste tõenditega ning hageja enda käitumine.

Hageja väite kohaselt ei ole ta sõlminud kostjaga kokkulepet eluruumi tasuta kasutamise lepingu

lõpetamiseks ning puuduvad tõendid vastava kokkuleppe sõlmimise kohta.

11. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole tõendatud poolte kokkulepe eluruumi tasuta kasutamise

lepingu lõpetamiseks.

VÕS § 389 kohaselt tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma

teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks.

Hageja väitel oli tal kokkuleppel pojaga õigus kasutada tasuta tuba 14 m2 ja garderoobi. Tunnistaja

J.T.i ütluste kohaselt on hageja kasutuses kaks tuba (üks magamistuba ja panipaik või garderoob),

mis on lukustatud. Tunnistaja A.P. ütluste kohaselt oli samuti hageja kasutuses magamistuba ja

garderoob.

Tunnistajate J.T.i ja A.P. ütluste alusel ei saa asuda seisukohale, et pooled sõlmisid 21.02.2019

eluruumi tasuta kasutamise lepingu lõpetamiseks.

Tunnistaja A.P. ütluste kohaselt lepiti 21.02.2019 kokku, et „Põhimõtteliselt on tema (s.o hageja)

maikuuks läinud, siis saavad X ja Margus siia sisse kolida./…/ Sai palju asju Unol ära viidud ja

mina teadsin, et viib kõik eluks vajaliku minema.“ Tunnistaja J.T.i ütlustest nähtuvalt

„/…/vestlesime sellest, et mai alguses on meil võimalik sinna sisse kolida. Selleks ajaks Uno Pauts

kolib välja, et saame sinna oma pere asjadega sisse kolida./…/Tean, et kaks ruumi on tema (s.o

hageja) poolt hõivatud, meie ei kasuta, on lukustatud.“

Viidatud tunnistajate ütlustest saab järeldada, et hageja pidi oma asjad korterist maikuuks ära viima

nii, et J.T. oma perega saaks kolida korterisse. Samas ei nähtu tunnistajate ütlustest, et pooled

oleksid kokku leppinud eluruumi tasuta kasutamise lepingu lõpetamises. Hageja poolt asjade

äraviimine korterist ei välista seda, et eluruum (tuba 14 m2 ja garderoob) jäi talle tasuta

kasutamiseks.

Eeltoodu alusel ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja otsustas ise XXXXXX

kinnisasjalt enda asjad ära viia ning kokkulepe, et hageja viib enda asjad ära ja vabastab ruumid

hiljemalt 30.04.2019, sõlmiti 21.02.2019. Hageja väitel ei ole ta kostjaga eluruumi tasuta

kasutamise lepingu lõpetamise kokkulepet sõlminud ning tema asjad on siiani tema kasutusse

antud toas ja garderoobis. Hageja väidet kinnitavad tunnistaja J.T.i ütlused, samuti 31. mai

2019 kostja e-kiri (tl 8), mille kohaselt „/…/ tädiperel on õigus kasutada tervet maja välja arvatud

vanaisa tuba ja tema garderoobi./…/ Kuna vanaisa asjad on siiski XXXXXX, siis tuleb

organiseerida, kuidas vanaisa need ära viia saab. See tuleb kiiremas korras ära korraldada.“

12. Ringkonnakohtu arvates ei tõenda lepingu lõpetamise tahet asjaolu, et hageja viis väidetavalt

2019 mais ja ka 2019 juunis korterist asju ära. Eelnevalt ringkonnakohus viitas, et tõendatud on

see, et hageja asjad on siiani tema kasutusse antud ruumides ning asjade osaline äraviimine ei

tõenda tahet lepingu lõpetamiseks.

VÕS § 392 lg 1 kohaselt võib kasutaja eset kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe

puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil.

Asja materjalide kohaselt juba poja Ermo Pautsi eluajal kasutas hageja kasutusse antud eluruumi

nii, et tema asjad olid eluruumis, kuid ise ta seal alaliselt ei elanud (tunnistaja A.P. ütlused). Seega

saab asja materjalide alusel asuda seisukohale, et eluruumi tasuta kasutamise lepingus oligi kokku

lepitud selles, et eluruum 14 m2 ja garderoob on hageja kasutuses, kuhu ta võib paigutada oma

asjad ning viibida ka ise soovi korral seal, s.o pooled ei leppinud kokku selles, et hageja peab

eluruumis alaliselt viibima.

13. Kuna poolte vahel on kehtiv eluruumi tasuta kasutamise leping, kuid kostja ei täida kehtivast

lepingust tulenevat kohustust ja takistab hagejal eluruumi kasutamist, siis tuleb hagi rahuldada.

14. Ringkonnakohus märgib, et poolte vahel kehtivat tasuta kasutamise lepingut oleks kostjal

võimalik see üles öelda VÕS § 393 lg 3 (tähtajatu tasuta kasutamise lepingu ülesütlemine) või

VÕS § 394 (lepingu erakorraline ülesütlemine) alusel. Kohaldatava sätte valikuks tuleks eelkõige

kindlaks teha, kas tasuta kasutamise leping hageja ja tema poja vahel oli sõlmitud tähtajatult või

oli tegemist tähtajalise lepinguga. Antud juhul ei ole asja materjalide põhjal võimalik tuvastada, et

kostja oleks tasuta kasutamise lepingu üles öelnud kas VÕS § 393 lg 3 või VÕS § 394 alusel.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja väited selle kohta, et 1) kostja on

ta ebaseaduslikult välja kirjutanud; 2) tal puudub teine elukoht; 3) ta on tasunud

kommunaalkulusid; 4) väidetav Ülesoo suvila-aiamaja ei ole igapäevaseks elamiseks mõeldud

ehitis ja sinna pole välja antud kasutusluba; 5) talle kuuluv korteriomand on äripind ja seal elada

ei saa; 6) ta on andnud pojale 40 000 eurot ridaelamu remontimiseks, kokku on kulunud üle

60 000 euro, ei ole vaidluse eset arvestades asjakohased.

16. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu vaidlustatud otsuse (sh ka menetluskulude jaotuse ja

rahalise kindlaksmääramise osas), siis menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson