1-19-4428/58 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Kohtuistungi aeg ja koht

Tallinna Ringkonnakohus

19.veebruar 2020, Tallinn, kinnine istung

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.veebruar 2010, Tallinn,

Kriminaalasja number

1-19-4428

Kohtukoosseis

Sekretär

Julia Katškovskaja, Meelika Aava, Pavel Gontšarov

Kea Lemming

Kriminaalasi

Kalle Mägi süüdistuses KarS § 120 lg 1 ja § 157-3 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 3.detsembri 2019 otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava Kalle Mägi kaitsja adv. Urmas Simon

Süüdistatav

Kalle Mägi (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses)

Kaitsja

Adv. Urmas Simon

Prokurör

Ülle Jaanhold

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 3.detsembrist 2019 Kalle Mägi

suhtes tühistada osaliselt ja nimelt

1.Kalle Mägile KarS § 120 lg 1 ja § 157-3 järgi

mõistetud üksikkaristuste ning KarS § 64 lg 1 alusel

mõistetud liitkaristuse osas.

2. Mõista Kalle Mägile KarS § 120 lg 1 ja § 157-3 järgi

KarS § 63 lg-t 1 kohaldades karistuseks 6 (kuus) kuud

vangistust.

3. Muus osas e maakohtu otsuse resolutiivosa p 4-12

osas jätta kohtuotsus muutmata.

Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Määrata

Advokaadibüroole

Tibar

ja

Partnerid

vandeadvokaat Urmas Simoni poolt Kalle Mägile

apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega

makstavaks

tasuks

194,40

eurot.

Jätta

apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni

esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi

vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada

määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15

päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohutu 3.detsembri 2019 otsusega tunnistati Kalle Mägi süüdi KarS § 120

lg 1 järgi ning mõisteti temale karistuseks 4 kuud vangistust. K. Mägi tunnistati süüdi

KarS § 157-3 järgi ning karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel

loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 6 kuud

vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati K. Mägi karistusaja hulka eelvangistuses

viibitud 2 päeva (11.10.2018-12.10.2018) ning ärakandmisele jäi 5 kuud ja 28 päeva

vangistust. KarS § 74 lg 1 ja lg 3 alusel jäeti mõistetud vangistus (5 kuud ja 28 päeva)

täitmisele pööramata tingimusel, et K. Mägi ei pane temale määratud 1 aasta ja 6 kuu

pikkuse katseaja vältel toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p 1-6 sätestatud

kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 2 alusel kohustati K. Mägi käitumiskontrolli ajal mitte

tarvitama alkoholi. KarS § 75 lg 2 p 8 alusel on K. Mägi kohustatud käitumiskontrolli

ajal osalema sotsiaalprogrammis. KarS § 78 p 1 alusel arvestati K. Mägile määratud

katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 3. detsembrist 2019.a.

VÕS § 1055 ja KrMS § 310-1 alusel kohaldati kannatanu XX isikuõiguste kaitseks

süüdistatavale K. Mägi lähenemiskeeld 3 aastaks alates kohtuotsuse kuulutamisest

ning keelati K. Mägil läheneda kannatanule isiklikult ja avalikes kohtades mitte

lähemale kui 100 meetrit, samuti keelati tal läheneda kannatanu elukohale aadressil

XXX mitte lähemale kui 100 meetrit, lisaks läheneda kannatanu töökohale AS Y

aadressil YYY mitte lähemale kui 100 meetrit ning keelati ühendust võtta kannatanuga

telefoni (XXXXXXXXXXXXX), posti (XXX), elektronposti (XXX) teel, sotsiaalmeedia

(Facebook, Flirtic.ee jne) ja muude elektrooniliste sidepidamisvahendite kaudu.

K. Mägilt mõisteti KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuluna välja

kaitsekulu

1004,40 eurot,

sundraha 810 eurot, mida on tal võimalik tasuda otsuse

jõustumisest 1 aasta jooksul, osamaksega 151.20 eurot.

Harju Maakohus tegi 14. jaanuaril 2020 vigade parandamise määrus, millega luges

kohtuotsuse sissejuhatuses õigeks, et tegemist on kohtuotsusega, mitte kohtuotsuse

resolutiivosa.

KarS § 120 lg 1 järgi mõisteti K.Mägi süüdi selles, et tema, viibides 25.09.2018 korteris

aadressil XXX ähvardas oma endist elukaaslast XX, öeldes temale, et kui XX viskab

ta korterist välja, tapab ta ära. 27.09.2018 ähvardas K. Mägi samal aadressil

kannatanu XX, öeldes kannatanule patrullpolitseinike juuresolekul, et tuleb veel tagasi

ja lõpetab nad (kannatanu ja tema poeg) ära. Seejärel ähvardas 28.09.2018 kella

20:50 ajal aadressil XXX kannatanut, öeldes kannatanule läbi ukse „kuradi

hooranärakas, sa veel saad“. Arvestades asjaolu, et kahtlustatav tarvitas kannatanu

korteris pidevalt alkoholi, terroriseeris kannatanut, tõukas varasema tüli käigus

kannatanut, vehkis kannatanu suunas kätega, lõi kannatanul prillid eest ja telefoni

käest, oli kannatanul K. Mägi agressiivsuse tõttu alust tunda reaalset hirmu oma elu ja

tervise pärast.

KarS § 157-3 järgi mõisteti K. Mägi süüdi selles, et tema vaatamata kannatanu palvele

temaga kontakti mitte otsida hirmutas kannatanu XX ja häiris oluliselt tema eraelu:

-

28.09.2018 kella 08.00 paiku käis kannatanu kodu juures aadressil XXX ning

kõndis kannatanu kõrval kuni tema töökohani aadressil YYY, lahkus siis, kui kannatanu

ütles, et kutsub politsei;

-

otsides kontakti kannatanuga, käis 28.09.2018 kella 19:45 paiku kannatanu XX

elukohas aadressil XXX, katsus tunni aja jooksul kannatanu korteri ukselinki, koputas

uksele, tagus ust ning vaatas kannatanu aknasse ja lõhkus aknaklaasi, millega häiris

ja hirmutas kannatanut,

-

uuesti 04.10.2018 kella 08.00 paiku käis kannatanu XX kodu juures aadressil

XXX ning kõndis kannatanu kõrval kuni tema töökohani aadressil YYY. Kannatanu

palus kahtlustataval K. Mägil lahkuda, kuid ta ei reageerinud kannatanu palvele ning

saatis kannatanu tööle;

-

otsides kontakti kannatanuga, käis uuesti 04.10.2018 kella 20.00 ajal kannatanu

XX elukohas aadressil XXX, koputas uksele, katsus ukselinki, millega häiris ja hirmutas

kannatanut,

-

otsides kontakti kannatanuga, uuesti 06.10.2018 helistas kannatanule

erinevatelt numbritelt.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja adv. Urmas Simon taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja K. Mägi

õigeksmõistmist.

Esmalt väidab kaitsja, et kohtuotsus on juba pealkirjast veidi ekslik ja natuke segadust

tekitav. Nimelt on juba motiveeritud otsuse pealkirjaks ikkagi kohtuotsuse resolutiivosa.

Samuti on kohtuotsuse kuupäev see, millal kuulutati resolutiivosa, mitte aga

motiveeritud otsuse kuupäev. Ka e-toimikus on otsuse kuupäev vana, ja otsuseid saab

eristada ainult kohtuniku poolt antud allkirja kuupäeva järgi. Ka otsuse tekstis on viide

motiveeritud otsuse kättesaamisele 27.12.2019, kuigi otsus oli tehtud 3 päeva hiljem

ehk 30.12.2019.

Süüdistatav ei nõustu kohtuotsuses väljendatud seisukohaga, et süüdistuses näidatud

kuritegude toimepanemine K. Mägi poolt on tõendamist leidnud. K. Mägi vaidleb vastu,

et seoses akna lõhkumisega ei ole tema suhtes väärteomenetlust alustatud, teda pole

selles episoodis kahtlustatavana üle kuulatud ega pole ka süüdistust esitatud, kuigi

süüdistusaktis on korduvalt viiteid, justkui tema oleks kannatanu akna ära lõhkunud.

Seega ei saa ka väita, et kõik süüdistuses näidatud kuritegude toimepanemine K. Mägi

poolt on tõendamist leidnud.

Kohtule esitati lähisuhte vägivalla infoleht, mis on koostatud 28.09.2018. Selle kohaselt

XX-l visati 28.09.2018 sisse aken. Milles seisneb vägivald, on selgusetu. Akna sisse

viskamine omandi rikkumine ega saa võtta kui ahistavat jälitamist. Pole kindel, kas

akna viskas sisse just K.Mägi. Kuskilt ei selgu, et akna sisse viskamises oleks esitatud

kahtlustus või süüdistus K. Mägile. Seega ei saaks seda võtta kui tõendit, mis

tõendaks, et K. Mägi on tekitanud kannatanule kahju akna sisse viskamisega.

Kuskilt ei selgu, et K. Mägi oleks varasemalt kasutanud XX peal füüsilist vägivalda.

See paneb kahtluse alla kui tõsiselt saab võtta K. Mägi öeldud lauseid ähvardamisena.

Karistusseadustiku § 120 alusel on tegu ähvardamisega juhul kui on olnud alust karta

ähvarduse täideviimist. Politsei saabudes on alati süüdistatav teinud politseiga

koostööd ja täitnud nende poolt esitatud korraldusi. Kannatanu ütles kohtus, et ta on

varem viibinud psühhiaatrikliinikus ravil. Sellest tulenevalt võib kannatanu tunda ohtu

seal kus seda tegelikult ei ole.

Riigikohus ütles otsuse nr 3-1-1-59-11 p-s 9.2, et asjaolud, millel ähvardatu kartus

põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma

lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult

nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta

paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse

adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale.

Tunnistajad räägivad kõik edasi XX ütlusi. Keegi pole isiklikult näinud, et süüdistatav

oleks kasutanud kannatanu peal füüsilist vägivalda või visanud sisse kannatanu akna.

Tunnistajad ütlesid, et K. Mägi on vägivaldne, kuid põhjendada oma vastust ei osanud.

Ka kannatanu ütles kohtus, et reaalset ja otsest füüsilist vägivalda süüdistatav

kannatanu suhtes tarvitanud ei ole. Seega ei saa võtta ütlust tõsiselt kui aluseta

väidetakse, et süüdistatav on vägivaldne. Lisaks tuleb ka politseiniku ütlusest välja, et

K. Mägi ähvardused ei tundunud niivõrd ohtlikud, et nad oleksid pidanud kannatanu

kaitsmiseks midagi ette võtma.

Ahistava jälitamise kohta on esitatud tõendina pilt kus süüdistatav piilub sisse XX

aknast. Süüdistatav ei eita, et ta seal oli. Teo põhjenduseks on see, et K. Mägi tahtis

tagasi saada oma isiklikke esemeid. Kuna XX ei reageerinud süüdistatava

telefonikõnedele, koputustele uksele, siis proovis K.Mägi ka akna tagant temaga

kontakti saada, et asju tagasi küsida. Sama põhjendus on ka sellele, miks süüdistatav

kannatanut tööle saatis. See kõik oli selleks, et küsida tagasi oma asju, kuna muud

moodi polnud võimalik süüdistataval seda teha.

Tõendid ütlemaks, et K. Mägi on ähvardanud ja ahistanud XX pole piisavad. K. Mägi

on proovinud XX-ga kontakti saada selleks, et tagasi küsida oma esemeid. Ähvardusi

ei saa tõsiselt võtta kuna nendest ei paista, et K. Mägi neid tõesti teoks viiks. Süüdistus

on põhjendamata ja tõendid ei ole piisavalt tõestatud.

Kaitsja hinnangul on selgitamata K. Mägi tahtluse vorm. Kas K. Mägi üldse möönis, et

tema tegevuse eesmärk võis olla kannatanus hirmu tekitamine, teda alandada või muul

viisil oluliselt häirida. Mägi soovis lepitust otsida või kui seda ei saa, siis ka oma asju

tagasi saada. Kuidas veel on võimalik inimesega kontakti saada, temaga rääkida, tema

käest vabandust paluda kui mitte temaga suheldes, eriti siis kui isik on blokeerinud su

kõned, meilid, messengerid ja üldse kõik välised suhtluskanalid, ei tee ust lahti, ei räägi

isegi sinuga läbi ukse või akna, peidab ennast toas jne. Rõhutada tuleb ka seda, et K.

Mägi ei jälitanud kannatanut, ei teinud seda salaja ja kannatanu teadmata, vaid kõndis

kannatanu kõrval. Minu meelest ei saa kellegi kõrval avaliku kõndimist jälitamiseks.

Linnas käivad tuhanded inimesed iga päev üksteise kõrval ja teineteisele vastu,

seistakse kõrvuti ühistranspordis ja foori taga. Kas kõik me oleme siis jälitajad,

ahistajad?

Kuna KarS § 157_3 on suht uus paragrahv ja selles osas puudub riigikohtu praktika,

siis tuleb kõigepealt see paragrahv sisustada maakohtutel. Kohtul tuleb hakata

diferentseerima, milline tegevus on ahistav jälitamine ja milline mitte ja kas iga

süüdistatava käitumisakt võiks ka objektiivse kõrvalseisja silmade läbi esile kutsuda

kannatanus hirmu, alandust või kuidagi muud moodi oluliselt häirida kannatanut.

Igasugune häirimine ei saa ega tohi olla koheselt kriminaalkorras karistatav, häiriv

tegevus peab olema oluline. Kaitsja leiab, et K. Mägi käitumises puuduvad nii

ähvardamise kui ka ahistava jälitamise kuriteo nii objektiivse kui ka subjektiivse

koosseisu tunnused, seega tuleb K. Mägi kõigis süüdistuse punktides õigeks mõista.

Tallinna Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2020 määrusega määrati kriminaalasi

apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele

anti seisukohtade esitamiseks aega 21.jaanuarini 2020.

Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad süüdistatav K. Mägi, kes muuhulgas taotles

ka suulist menetlust. Oma seisukohtades väljendab süüdistatav taaskord, et tema ei

ole kuritegusid toime pannud ja kohtuotsus on rajatud ainult kannatanu ütlustele.

Kannatanu aga soovib tema süüdimõistmist vaid seetõttu, et saaks kohaldada

lähenemiskeeldu. Süüdistatav on nõus lähenemiskeeluga, kuid leiab, et seda saab

kohaldada ka ilma tema süüdimõistmiseta.

22. jaanuari 2020 määrusega määrati apellatsiooni läbivaatamine suulisele

kohtuistungile.

Samal päeval e 22. jaanuaril 2020 kuulutati kohtuistung kannatanu taotlusel kinniseks.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni,

prokurör vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium,

kuulanud

ära

menetlusosalised,

tutvunud

kriminaaltoimiku

materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud

ja seaduslik ning selle tühistamiseks alus puudub.

Süüdistatav taotles apellatsioonikohtule esitatud kirjalikes seisukohtades (süüdistatav

ise nimetab dokumenti apellatsiooni lisaks, kui selleks ajaks oli apellatsioonitähtaeg

möödunud) kutsuda apellatsioonikohtu istungile kannatanu ja tunnistajana CC.

Süüdistatav soovis küsitleda nii kannatanut, kui kohtulikul uurimisel räige

menetlusevea teinud kohtuniku süül küsitlemata jäänud politseiametnikku C.

Kannatanu küsitlemise eesmärgiks oli suud puhtaks rääkida, et hundid oleks söönud,

lambad terved, ja mis peamine, rahu südames. Vastavalt KrMS § 329 lg-le 2 jäi taotlus

eelmenetluses rahuldamata. Kohtuistungil esitas süüdistatav taas taotluse tunnistaja

CC ülekuulamiseks. Kaitsja ja prokurör tema taotlust ei toetanud. Kohus tegi

juhindudes KrMS § 276 lg 2,3 kohtuistungil suulise määruse ja jättis süüdistatava

taotluse rahuldamata. Kohus selgitas, et protokollilise määruse puhul ei ole tegemist

KrMS § 145 lg 1 p-s 1 märgitud määrusega, mis omakorda tähendab, et see ei ole

KrMS § 383 lg 1 korras vaidlustatav. Samuti selgitas kohus, et põhjendused taotluse

rahuldamata

jätmise

kohta

esitatakse

süüdistatava

süüdimõistmise

korral

kohtuotsuses ning tunnistaja ülekuulamata jätmist on võimalik vajadusel vaidlustada

koos kohtuotsusega kassatsioonis (KrMS § 383 lg 2). Kohtukolleegiumi põhjendused

taotluse rahuldamata jätmisel olid järgmised. Esiteks, apellatsioonis ei ole taotletud

tunnistaja ülekuulamist apellatsioonikohtus, mis lubab järeldada, et süüdistatava

kaitsja pidas siiski maakohtus läbiviidud ristküsitlusi ammendavateks. Teiseks, mis

puudutab süüdistatava etteheiteid maakohtule, et tema ei saanud küsitleda tunnistajat

ja soovib tunnistajat apellatsioonikohtu istungil küsitleda, siis selles osas märgib

kohtukolleegium järgmist. KrMS § 288-2 lg 2 kohaselt võib süüdistatav tunnistajale

küsimusi esitada pärast ristküsitlust kohtu loal, kui taotluse rahuldamata jätmine

kahjustaks oluliselt menetlusosalise huve. Sama kehtib ka kannatu kohta (KrMS § 37

lg 3 kohaselt kohaldatakse kannatanule tunnistaja kohta sätestatut, kui käesolevas

seadustikus ei ole ette nähtud teisiti). Maakohtus oli ristküsitlus läbi ning kohus juba

küsimusi tunnistajale esitanud, kui süüdistatav kohtule oma küsimuste esitamise

soovist teatas. Nagu nähtub maakohtu istungiprotokollist, teatas süüdistatav selle

peale, kui kohus tema küsimuste esitamise taotluse hilinenuks luges, et ta hoidis ammu

kätt püsti. Kohtukolleegiumi hinnangul oli sellisel juhul see kaitsja ülesanne kohtule

teada anda, et tema kaitsealune soovib esitada küsimusi ja maakohus ei andnud

põhjendatult süüdistatavale luba tunnistajale küsimusi esitada. Kui kannatanu ja

tunnistaja on maakohtus ristküsitletud, siis nende veelkordne ristküsitlemine

ringkonnakohtus on erandlik e selleks peavad olema esitatud väga tõsiseltvõetavad

põhjused. Suu puhtaks rääkimise soov seda kindlasti ei ole. Seega, kui ei toimu

ristküsitlust, ei saa ka süüdistatav esitada küsimusi tunnistajale ringkonnakohtu

istungil. Nagu nähtub maakohtus toimunud tunnistaja ristküsitlusest, oli see

ammendav ja nagu märkis süüdistatava kaitsja apellatsioonikohtu istungil, ei olnud

politseiametnikust

tunnistajal,

arvestades,

just

tema

töö

iseloomu,

ilma

meeldetuletuseta konkreetset sündmust ka täpselt meeles.

Järgnevalt selgitab kohtukolleegium apellandile, et eksib, kui arvab, et motiveeritud

kohtuotsuse kuupäev peab olema otsusel see kuupäev, kui avalikustati kohtuotsuse

motiveeritud osa. Kohtuotsuse kuupäevaks jääb ka sellisel juhul, kui kohus peab

avaldama selle motiveerituna, samaks, mis reolutiivosal ja nimelt, otsuse kuupäevaks

on ja jääb otsuse kuulutamise kuupäev e juhul, kui kuulutatakse resolutiivotsus, siis on

ka see kuupäev otsuse kuupäevaks ja olenemata, kas kohtul tekib kohustus koostada

motiveeritud kohtuotsus või mitte. Teiseks, resolutiivotsuse resolutsioon ja

motiveeritud kohtuotsuse resolutsioon peavad olema üks-ühele kokkulangevad.

Seega on asjakohatu kaitsja etteheide, et olenemata sellest, et kohtuotsus tehti

kättesaadavaks alles 30.12.2019, on otsuse tekstis ikka 27.12.2019. Nii nagu

27.12.2019 oli kättesaadavaks tegemise kuupäevaks märgitud 3.12.2019 kuulutatud

resolutiivotsuses, nii see pidi jääma ka motiveeritud kohtuotsusesse. Küll on aga

maakohus oma 16.detsembri 2019 määrusega seda kuupäeva muutnud ja lükanud

kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemise tähtaja edasi ning määranud uueks

tähtajaks 30.12.2019.a. Ehk siis kuupäevadega, mis kaitsjas segadust tekitasid, on

kõik korras ning arvestades, et selline praktika on olnud aastatepikkune ning et juba

ammu on ka Riigikohtu poolt nendele küsimustele vastatud, jääb vaid arusaamatuks,

kuidas kaitsja oma varasemates kohtuasjades ei ole seda märganud.

Kaitsja tähelepanek selles, et motiveeritud maakohtu otsus kandis jätkuvalt

alapealkirja resolutiivosa, on õige, kuid maakohus parandas selle vea 14. jaanuari

2020 määrusega KrMS § 306 lg 5 korras. Nimetatud säte lubab kohtul pärast

kohtuotsuse allkirjastamist omal algatusel või kohtumenetluse poole taotlusel

parandada kohtuotsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta

otsuse sisu. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu määrus põhjendatud ja

käesoleva otsusega enam seda viga parandama ei pea.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki

kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning

esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning piisavalt selgelt

ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses

kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised,

igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse

lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61

sisu ja mõte. Need seisukohad, millised on apellatsioonis esitatud etteheidetena

maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu

seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Seejuures

märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui

erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende

tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende

samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks

omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite

hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või

puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega

(Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu

otsuses tuvastanud. Maakohus on otsuse tegemisel järginud kõiki otsusele esitatavaid

nõudeid ning andmaks hinnangut maakohtu otsuse põhjendatusele, tunnistab

kohtukolleegium selle põhjalikult motiveerituks. Maakohus on hinnanud tõendeid

nende

kogumis

ning

põhistatud

argumentatsiooni

tulemusel

jõudnud

kriminaalkolleegiumi hinnangul õigele järeldusele süüdistatava süü tõendatuse, tema

käitumisele

antud

juriidilise

hinnangu,

mõistetud

karistuse

ning

tõendite

usaldusväärsuse osas.

Apellatsioonist on väljaloetav, et apellant ei ole nõus maakohtu poolse tõendite

hindamisega ja selle tulemusel tehtud maakohtu järeldusega süüdistatav süü osas.

Tema arvates tulnuks kohtuotsus rajada süüdistatava süüd eitavatele ütlustele ja

seega kogu muu tõendite kogum, mida maakohtu otsuses on peetud süüdistatavat

süüstavaks, seda tuleks tõlgendada, see tuleks siis kõrvale jätta. Selline ettepanek ei

saa kohtukolleegiumi arvates olla tõsiseltvõetav, sest hälbiks tõendite kogumis

hindamise põhimõttest ning oleks ühekülgne ja puudulik ja kohus ei saaks jõuda õigele

järeldusele süüdistatava süü osas.

Kaitsja ei nõustu sellega, et K. Mägi poolt kannatanule öeldud lauseid saaks

kvalifitseerida ähvardusena. Kannatanul ei olnud apellandi arvates mingit alust karta

neid ähvardusi, sest varem ei olnud K. Mägi tema suhtes mingit vägivalda kasutanud.

Süüdistuse kohaselt ähvardas K. Mägi XX kolmel korral ja verbaalselt kõlasid

ähvardused järgmiselt: 1) ähvardas, et kui XX viskab ta korterist välja, tapab ta ära. 2)

ähvardas, öeldes kannatanule patrullpolitseinike juuresolekul, et tuleb veel tagasi ja

lõpetab nad (kannatanu ja tema poeg) ära. 3) ähvardas, öeldes kannatanule läbi ukse

„kuradi hooranärakas, sa veel saad“. Kannatanu on põhjendanud, miks ta tundis hirmu

nendest ähvardustest ja võttis neid tõsiselt. Nagu nähtub kannatanu ütlustest, oli

süüdistatav nende lühikese kooselu kestel pidevalt alkoholi tarvitanud, ta vehkis

rusikatega, lõi kannatanul prillid eest ja telefoni käest, karjus ja sõimas e. süüdistatava

eelnev agressiivne käitumine oli faktoriks, mis pani kannatanu tundma hirmu

ähvarduste täideviimise ees. Asjaolud, et varasemalt oli süüdistatav väidetavalt

töötanud eriteenistuses, relva väidetav omamine ja karatega väidetav tegelemine,

andsid kannatanule samuti alust karta ähvarduse täideviimist.

Kohtukolleegium vastab kaitsja apellatsiooniväidetele selles osas järgmiselt.

Ähvardamine KarS § 120 mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus,

vara rikkumine või hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul, mille

realiseerimine võib olla seatud tingimusse sellest, kas ähvardatud isik tegutseb

vastavalt ähvardaja tahtele või mitte. Ähvardamisega on tegemist vaid siis, kui

ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje, kui millestki tema tahtest

sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast.

Seejuures ei oma tähendust, kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või

pelgalt näiline. Toimuva valitsemisega nimetatud tähenduses on tegemist mitte ainult

siis, kui isik loob ettekujutuse temast endast lähtuvast ohust (st endast kui ähvarduse

realiseerijast), vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi kolmanda

kaudu või kaasabil, jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle

teatav mõju.

KarS § 120 objektiivse koosseisu täidab süüdlane siis, kui ta paneb oma tegevusega

elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks

hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Praegusel juhul tähendab eelöeldu seda,

kas kannatanul oli K. Mägi ähvardusi kuuldes põhjust muretseda oma elu ja tervise

pärast. Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa

kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta

ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud

sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule

reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kohtukolleegiumi hinnangul on

maakohus seda nõuet järginud.

Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt

tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on

tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena

ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei

oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte (kriminaalkolleegium

toonitab samas, et hõlmatud ei ole mõistagi antud tähenduses nn täielikult

irratsionaalsed ähvardused nagu ähvardamine teispoolsusega, needmisega vms;

ebausu ärakasutamine ei ole käsitletav ähvardusena; ähvardamisena ei ole võetav ka

lihtsalt nn praalivas kõnepruugis öeldud lubadus keegi maha lüüa jne). Ähvardaja ei

pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et

kannatanu seda usub.

Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust

karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima

sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu

realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei

oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab

sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu

peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et

mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu

tõsiseltvõtmise suunas).

Kohtukolleegiumi seisukohast on arutataval juhul ähvardamine ka lõpule viidud e

kannatanus on tekitatud hirmutunne ja maakohus on ka piisavalt põhjendanud seda,

miks peab kannatanul hirmutunde tekkimist usutavaks. Süüdistatav väljendas kogu

oma käitumisega tõsiseltvõetavat kättemaksuiha kannatanu suhtes, kes oli suhte

lõpetamise initsiaator. Tema ähvardused olid konkreetselt kannatanule suunatud, ta

oli agressiivselt meelestatud, tema ähvarduste sisu oli üheselt mõistetav ja selle sisuks

oli ähvardus kannatanu elu ja tervist kahjustada. Hirmutunnet suurendab süüdistatava

varasem korduv agressiivne käitumine.

Kuigi kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, on see samas

lahutamatult seotud isiku(te) käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust.

Keelatud ei ole tugineda kõrvuti teiste tõenditega ka tõenditele, mis annavad teavet

isiku sellise käitumise kohta, mis jääb küll väljapoole süüdistuse ajalisi piire, kuid millel

võib olla seos süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisega. Seega võib ka

süüdistuse

piiridest

väljapoole

jääv

käitumine

kuuluda

teatud

juhtudel

tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku

kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Põhimõtteliselt võib

nimetatud varasem käitumine ulatuda ka eelneva(te) kohtuotsus(te)ga tuvastatuni,

mille alusel saab teha kindlaks isiku käitumismallid/harjumused tervikuna või siis

näiteks ühe konkreetse isikuga suhtlemisel. Seda, et kuriteo toimepanemise viisi (nn

modus operandi) sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina, on

aktsepteeritud ka RKKK otsustes nr 3-1-1-32-05 ja nr 3-1-1-87-09, kus osundatakse

isiku käitumismustri „silmnähtavale sarnasusele“ ajaliselt erinevates olukordades.

Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks osundada süüdistatava suhtes varasemalt

tehtud kohtuotsustele, mis olenemata sellest, et karistatus on kustunud,

iseloomustavad süüdistatavat, kui agressiivset ja vägivaldset isikut, kes peabki

ainuõigeks

probleemide

lahendamist

vägivallaga,

sh

vaimse

vägivallaga.

Kohtukolleegiumi arvates on tegemist väljakujunenud käitumismustriga, mida

süvendab düssotsiaalsele isiksusele omane madal ebaõnnestumiste taluvus.

Süüdistatava käitumine pärast maakohtu otsust kinnitab seda. Kõik kohtule tehtud

kirjalikud pöördumised on täis solvanguid ja ähvardusi ning väljendavad ilmset

lugupidamatust kohtu suhtes.

Eeltoodud põhimõtete valguses leiab kriminaalkolleegium, et vastuvaidlematult on

tõendatud K. Mägi süü talle etteheidetavas KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritavas

kuriteos e ähvardamises.

Apellatsioonis esitatud kaitseväidetele KarS § 157-3 osas vastab kohtukolleegium

alljärgnevalt.

Kaitsja on tõstatanud retoorilise küsimuse: "Kas me kõik oleme siis ahistajad?" Nimelt,

kaitsja arvates ei saa kellegi kõrval avaliku kõndimist nimetada jälitamiseks. Linnas

käivad tuhanded inimesed iga päev üksteise kõrval ja teineteisele vastu, seistakse

kõrvuti ühistranspordis ja foori taga. Kohtukolleegium vastab: Me ei ole kõik ahistajad,

kui kõnnime või seisame linnas kellegi kõrval või taga. Samuti ei jälitata meid

ahistavalt, kui satume kellegi ette või kõrvale ühistranspordis, foori taga jne. On tõsi,

et inimesed seisavad igapäevaselt kellegi kõrval ja sammuvad ka kellegi ees, samuti

ei ole üldse välistatud, et rahvarohketel üritustel või ühistranspordis võivad tekkida

trügimised, nügimised ja varbale astumised. Me ei ole kurjategijad ega kannatanud

sellistes olukordades. Isegi, kui igapäevaselt sõidame bussis kodunt tööle, hommikul

ühe ja sama inimesega, kes astub välja samas peatuses ja satub sama foori taha, ei

ole me ahistamise ohvrid. Ahistav jälitamine on kuritegu ja selle olemus erineb vägagi

nendest juhuslikest situatsioonides ja kokkulangemistest, mida kaitsja kirjeldab.

6.juulil 2017 jõustus ahistava jälitamise nime kandev kuriteokoosseis (KarS § 157-3).

Tegemist on Istanbuli konventsiooni artiklis 34 kirjeldatud teo karistatavaks

muutmisega. Kuna Riigikohtu praktika selles osas puudub, siis toetub kohtukolleegium

oma seisukoha kujundamisel Seletuskirjale Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla

ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni juurde (Istanbul,

11.V.2011), Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (385 SE, Riigikogu XIII koosseis) seletuskirjale.

Nimetatud konventsiooni seletuskirja artikkel 34 määratleb kuriteona ahistava

jälitamise. Ahistavat jälitamist defineeritakse kui tahtlikku tegevust, mis hõlmab teisele

isikule suunatud korduvat ähvardavat käitumist, millega tekitatakse temas hirmu oma

turvalisuse pärast. Siia kuulub igasugune konkreetsele isikule suunatud korduv

ähvardava iseloomuga käitumine, mis tekitab antud isikus hirmu. Ähvardav käitumine

võib sisaldada korduvat teise inimese jälitamist, temaga soovimatut suhtlemist või talle

teadaandmist, et teda jälgitakse. Siia alla kuulub füüsiline ohvrile järgnemine, tema

töökohta,

spordi-

või

haridusasutusse

ilmumine,

aga

ka

ohvri

jälgimine

virtuaalmaailmas (vestlusruumides, sotsiaalmeedias jms). Soovimatu suhtlemise aktid

hõlmavad igasugused ohvriga aktiivse kontakti loomise katsed käepärast olevate

kommunikatsioonivahendite

kaudu,

sealhulgas

moodsate

meedia-

ja

infotehnoloogiaseadmete kaudu. Lisaks sellele võib ähvardav käitumine hõlmata nii

erinevaid käitumisviise, nagu seda on teise isiku varaga vandaalitsemine, teise isiku

isiklikele esemetele märkide jätmine, viitamaks, et ahistaja on kohal olnud, isiku

lemmikloomale suunatud tegevused või valeidentiteedi kasutamine või väära teabe

levitamine internetis.

Nagu selgub, on kõik K.Mägile ahistava jälitamise süüdistuses omistatud osateod

omased ahistavale jälitamisele, sh ka akna lõhkumine, mille inkrimineerimine ahistava

jälitamise osateona kaitsjas nii kogu kohtumenetluse kestel, kui ka apellatsioonis tõsist

arusaamatust tekitas. Osategude toimepanemist K. Mägi poolt on maakohus

põhjendanud ning kohtukolleegium juba eelnevalt märkis, et selles osas maakohtu

otsusele etteheiteid olla ei saa.

Et mahtuda selle sätte reguleerimisalasse, peavad sellise ähvardava käitumise aktid

olema toime pandud tahtlikult ning sooviga tekitada ohvris hirmu, alandada teda või

oluliselt häirida kannatanut muul viisil. See säte viitab pikemaajalisele tegevusele, mis

koosneb korduvatest asjakohastest intsidentidest. Sellega üritatakse osutada sellise

käitumismustri kriminaalsele iseloomule, mis üksikute elementidena vaadelduna ei

anna alati välja kriminaalse käitumise mõõtu.

Seega iseloomustab ahistavat jälitamist tüüpiline käitumismuster ja järjepidevus. Ühest

- kahest käitumisaktist ei piisa, et saaks rääkida mustrist. Analüüsitav koosseis nõuab

kindlale isikule suunatud tegusid teatud perioodi jooksul, millistele on omane just

korduv või süstemaatiline iseloom. Ahistav jälitamine saab tavaliselt alguse üldjuhul

naise poolsest äraütlemisest suhet alustada ja pärast suhte või kooselu üldjuhul naise

algatusel lõpetamist. Ahistav jälitamine võib olla ajendatud solvumisest ja

kättemaksusoovist. Karistatav ahistav jälitamine on korduvatest ahistamistegudest

koosnev järjepidev ahistav jälitamine e tegemist on koosseisuga, millele on iseloomulik

kujuneda ajas ja kogumis. Tegemist on vältava kuriteoga. Kindlale isikule suunatud

teod võivad olla erineva pikkusega, kuid oluline on nende tegude intensiivsus.

Ahistajad kasutavad ohvri ahistamisel selliseid meetodeid, mis kõrvaltvaatajatele

tunduvad kahjutud, aga põhjustavad kindlas kontekstis hirmu ohvris, keda jälitatakse.

Ahistav

jälitamine

võib

sisalduda

eraldi

vaadatuna

igati

õiguspärastes

käitumisvormides. Paljud ahistava jälitamise vormid, nagu telefonikõned, kirjad,

sõnumid, lillede või kingituste saatmine ja ootamatud visiidid, võivad olla iseenesest

süütud ja sotsiaalselt täiesti aktsepteeritavad teod. Ahistavale jälitamisele hakkavad

sellised teod viitama aga siis, kui need muutuvad ohvrile oluliselt häirivaks ja jätkuvad

ohvri tahte vastaselt ka siis, kui ohver on jälitajale sõnaselgelt väljendanud, et selline

teguviis on soovimatu, ning palunud see lõpetada. KarS § 157-3 järgi süüdistatavale

esitatud süüdistuses on ahistav jälitamine toimunud 9 päeva jooksul ning selle aja

jooksul on süüdistatav pannud toime 5 osategu. Uuritavas asjas ületasid süüdistatava

teod sotsiaalselt aktsepteeritud käitumise, millele viitab tegude häiriv iseloom ja

intensiivsus. Tõendamist on leidnud, et süüdistatava tegevuse tagajärjena tundis

kannatanu hirmu. Süüdistatav sai kindlasti oma tegevuse sisust aru, sest kannatanu

kasutas korduvalt mitmeid võimalusi selle lõpetamiseks. Kannatanu on korduvalt

väljendanud soovimatust suhelda süüdistatavaga. Ta on välja kutsunud politsei ja on

ka verbaalselt süüdistatavale seda väljendanud. Ahistava jälitamise puhul tuleks

keskmise mõistliku inimese kriteeriumi rakendades silmas pidada siiski kindlat

konteksti ning esitada küsimus, kas K. Mägi tegude kogum oleks keskmiselt mõistlikule

isikule olnud kannatanuga võrdses olukorras hirmutav ja tavalist elu rikkuv.

Käesolevas asjas tuleb seda kindlasti jaatada, sest see oli väljunud sotsiaalselt

aktsepteeritava käitumisviisi raamidest. Eesti õigusesse lisatud ahistava jälitamise

kuriteokoosseis ei nõua vastupidiselt paljude teiste riikide regulatsioonidele

kohustusliku elemendina hirmu tekkimist kannatanus, ei nõua see üldse kohustusliku

elemendina tagajärje tekkimist ohvrile, piisab, kui teo toimepanija eesmärk oli teise

isiku oluline häirimine. Võimalused mängida ohvri tunnetega, manipuleerida tema

tegude ja reaktsioonidega ning saada rahulolu võimust põhjustada ohvrile kannatusi

ja kestvat hirmutunnet, on ammendamatud. Kannatanule mõjuvad sellised teod

emotsionaalselt kurnavalt seda enam, et ahistava jälitamise puhul ei ole võimalik

kunagi prognoosida, millal, kus või missugune soovimatu, hirmutav või ähvardav tegu

võib ahistaval jälitajal järgmisena varuks olla. Arvestades eeltoodut nõustub

kohtukolleegium maakohtuga selles, et K. Mägi teod on kvalifitseeritavad KarS § 157-

3 (käesoleval ajal KarS § 157-3 lg 1 ) järgi. Apellatsioonis esitatud väited on

kohtukolleegiumi hinnangul selles osas asjakohatud ja meelevaldsed.

Karistuse

osas

märgib

kohtukolleegium

järgmist.

Põhimõtteliselt

nõustub

kohtukolleegium maakohtu otsuses esitatud põhjendustega selles osas, mis puudutab

karistusliiki e leiab samuti, et ainuvõimalik karistus on vangistus. Maakohus on

põhjendanud ka karistusmäära ning liitkaristuse mõistmisel on kohaldatud kergeimat

võimalust, mis seadusandja võimalikuks on pidanud e karistuste katmise põhimõtet.

Käesoleval juhul on vangistus mõistetud tingimisi ning olenemata sellest, et

kohtukolleegiumi hinnangul ei ole võimalik tuvastada selliseid kuriteo toimepanemise

ja süüdlase isikut iseloomustavadi asjaolusid, mis annaks alusel järeldada, et

mõistetud vangistuse ärakandmine süüdistatava poolt ei ole otstarbekas, ei ole

kohtukolleegiumil volitusi karistuse karmistamiseks. Tänaseks päevaks on süüdistatav

juba teatanud, et ta ei kavatse täita maakohtu otsust.

Küll aga leiab kohtukolleegium, et maakohus on ebaõigesti käsitanud K. Mägi

kuritegusid reaalkogumina. Tuleb tunnistada, et ahistava jälitamise osas Riigikohtu

praktika puudub, ei ole ka KarSi kommentaare, kus üldjuhul kommenteeritakse ka

küsimust, kuidas kvalifitseerida kogumis süüdistatava käitumist, kui tema tegu hõlmab

erinevaid kuriteokoosseise jne. Kohtukolleegiumi arvates on süüdistatavale

etteheidetav käitumine vaadeldav ühe teona ja kohtukolleegium leiab ka seda, et need

kolm ähvardamise episoodi on samamoodi ahistava jälitamise osateod. Tegemist on

tegudega, mis on ajaliselt lähestikku, on toime pandud ühe ja sama kannatanu suhtes

ja ka eesmärk on tegelikult üks – kannatanus hirmu tekitamine. Kuna ahistav jälitamine

on järjepidev ning ajas ja kogumis kujunev tegu, mille osateod võivad olla vägagi

erinevad, kuid kogumis annavad välja ähvardava ja hirmu tekitava käitumise kogumi,

siis ei saa näiteks sellised osateod, mis on kvalifitseeritavad mõne muu kuriteona

(tapmisega ähvardamine, vara hävitamine, tervisekahjustuse tekitamine) ja on

toimunud selliste ahistamistegude vahel, mis eraldi vaadatuna igati õiguspärastes

käitumisvormides (telefonikõned, SMS-d jne) näivad, katkestada ahistamistegude

järjepidevust ja küsimus on vaid selles, kas ja millised kuriteod, olenemata, kas need

on kannatanu suhtes toime pandud ahistamistegude jada alguses, keskel või lõpus,

vajavad eraldi kvalifitseerimist ning kas ja siis millised on hõlmatud ahistava

jälitamisega, eriti, kui tegemist on kattuvate sanktsioonidega nagu antud juhul.

Kohtukolleegium leiab, et antud juhul, isegi, kui on õige süüdistatava tegusid eraldi

kuritegudena kvalifitseerida KarS § 120 lg 1 ja § 157-3, tuleb karistus mõista

kuritegude ideaalkogumis e tunnistada teo ühtsust ja selles osas tühistab

kohtukolleegium maakohtu otsuse ning teeb selles osas uue otsuse.

Veel peab kohtukolleegium omalt poolt oluliseks märkida järgmist. Asjaolu, et nii

süüdistusaktis, kui ka kohtuotsuses on märgitud, et puuduvad karistust raskendavad

asjaolu, sunnib otsust lugenud teise astme kohut avama Kars § 58 lg 4 ja veenduma,

et kas tõesti puuduvad. Tõsi on see, et nimetatud seadusesätte sõnastus annab aluse

järeldada, et endise elukaaslase ahistamine, ähvardamine jne ei ole karistust

raskendav asjaolu. Nimetatud säte teeb vahet süüdlasega koos elava isiku ja

pereliikme vahel ja selliselt, et tunnistab raskendavaks asjaoluks küll kuriteo

toimepanemise endise või praeguse pereliikme ja süüdlasega koos elava isiku suhtes.

Oluline on mõista, kas elukaaslane e partner, kellega ei olda küll ametlikus abielus, on

süüdlase pereliige või süüdlasega lihtsalt koos elav isik ja seejärel on ka selge, kas

endise elukaaslase suhtes kuriteo toimepanemine on raskendav asjaolu või mitte.

Tundub, et kohtupraktika on läinud seda teed, et endine elukaaslane ei klassifitseeru

endise pereliikmena ja tema suhtes kuriteo toimepanemine ei ole raskendav asjaolu.

EIK on asunud seisukohale, et perekonna määratlemisel on eriti oluline tuvastada, kas

inimeste vahel esinevad tihedad isiklikud sidemed (EIKo 13.12.2007. a, asjas Emonet

jt vs Šveits, p 33.). Kohtu hinnangul tuleb kaitsta nii „seaduslikku”, perekonnaõiguses

tunnustatud pere (nt abielus olevaid isikuid, samas, p 34) , kui ka „seadustamata”

perekonda (EIKo 18.12.1986. a, asjas Johnston jt vs Iirimaa, p 55) ehk

perekonnaõiguses tunnustamata, aga faktiliselt perena funktsioneerivat kooslust (nt

isikute abieluväline kooselu- EIKo 13.12.2007. a, asjas Emonet jt vs Šveits, p 34,

samasooliste kooselu- EIKo 24.06.2010. a, asjas Schalk ja Kopf vs Austria, p 90-95.).

See, kas ühel või teisel juhul on tegemist perekonnaga on EIKo hinnangul tuvastatav

inimeste vahelistest sidemetest. Näiteks sellest, kas isikud elavad koos, kui pikk on

nende suhe olnud, kas nad on väljendanud oma seotust laste saamise näol (muu

hulgas läbi kunstliku viljastamise, adopteerimise), kui suure isikute vahelise

sõltuvussuhetega tegemist on (EIKo 22.04.1997. a, asjas X, Y ja Z vs Ühendkuningriik,

p 37. EIKo 13.12.2007. a, asjas Emonet jt vs Šveits, p 35-37.). Selleks, et inimesed

moodustaksid perekonna, peab nende vahel olema rohkemat kui vaid majanduslik liit.

Siinjuures võib järeldada, et selleks, et täiskasvanud inimesed, kes ei ole suguluses,

moodustaksid perekonna, peab lisaks nende majanduslikule sidemele eksisteerima ka

teatud intiimsuhe (Vt nt EIKo 12.05.2009. a, asjas Korlec vs Sloveenia, p 92). Kui

käesoleval juhul on leitud, et süüdistatava ja kannatanu vahel olnud suhet ei ole alust

hinnata peresuhetena, siis ei saa aga jätta osundamata rahvusvahelistele soovitustele.

Istanbuli konventsiooni § 46 kohustab konventsiooniosalisi võtma vajalikke

seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et järgmisi asjaolusid võiks ulatuses,

mil need ei ole veel süüteo koosseisu tunnuseks, võtta riigisisese õiguse vastavate

sätete kohaselt arvesse raskendavate asjaoludena konventsioonis sätestatud

süütegusid puudutavate kohtuotsuste langetamisel: a süütegu pandi toime riigisisese

õiguse kohaselt tunnustatud endise või praeguse abikaasa või partneri vastu

pereliikme, ohvriga koos elava isiku või isiku poolt, kes kuritarvitas oma võimu.

Seletuskirjas selgitatakse, et selles paragrahvis (konventsiooni § 46) mõeldakse fraasi

all "partnerid, nii nagu seda sätestab siseriiklik õigus", et minimaalselt peavad olema

vastavuses siseriiklikus õiguses sätestatud tingimustega hõlmatud endised või

praegused partnerid, pidades silmas, et just suhtega seostuv lähedus ja usaldus on

need, mille tõttu saab siinkohal rääkida raskendavatest asjaoludest.

Maakohus on põhjendanud süüdistatavale lähenemiskeelu kohaldamise vajadust ning

kohtukolleegium nõustub selles osas täielikult maakohtu põhjendustega.

Süüdistatava kaitsja on esitanud kaks taotlust õigusabi kulude hüvitamiseks. Esimese

taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks, süüdistatava

konsulteerimiseks ja apellatsiooni koostamiseks 5 tundi, millega seoses taotleb ta 324

euro hüvitamist (270 eurot+käibemaks 54 eurot). Teise taotluse kohaselt kulus kaitsjal

kohtuistungil osalemiseks pool tundi (27 eurot + käibemaks 5,40 eurot).

Kohtukolleegium peab esimest taotlust osaliselt põhjendatuks. Esiteks, kaitsja ei ole

eraldi välja toonud, kui palju ta väidetavalt igale konkreetsele kaitsetoimingule kulutas.

Kohtukolleegium peab põhjendatuks maakohtu otsusega tutvumist poolt tundi,

konsultatsiooni pool tundi ning apellatsiooni koostamiseks 1,5 tundi. Seejuures

arvestab kohtukolleegium seda, et apellatsioonis tõstatatud kaitseväited on sisuliselt

samad, mis maakohtus ja millele apellatsioonis on pühendatud 2 lehekülge. Ülejäänud

on süüdistuse ja kohtuotsuse sisu ja vormilised nõuded. Kohtuotsuse osalise

tühistamise ja menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks ei saanud ükski

kaitseargumentidest, mis viitab apellatsiooniväidete argumenteerimatusele. Seega on

põhjendatud arvestada selle taotluse alusel kaitsjatasu 2,5 tundi e 135 eurot. Teist

taotlust peab kohtukolleegium põhjendatuks ja seega tuleb kaitsjale hüvitada

õigusabile kulunud ajatasu 3 tunni ulatuses e kokku 194,40 eurot ( 162 eurot+

käibemaks 32,40 eurot) KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

riigi kanda.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, 338 p 2, 340 lg 1 tühistab

kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse

/allkirjastatud digitaalselt/