3-18-1230/36 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. veebruar 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1230

Haldusasi

Lõuna-Eesti

Hooldekeskus

AS-i

kaebus

Rahandusministeeriumi 10.05.2018 otsuse nr 9.2-

4.3/14-20/11/102 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS, volitatud

esindajad v.adv Alar Urm ja v.adv Kärt Saar

Vastustaja

–

Riigi

Tugiteenuste

Keskus

(kuni

24.04.2019

Rahandusministeerium),

volitatud

esindajad Margot Maisalu ja Ketlyn Pass

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20. septembri 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

17. veebruari 2020. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna

Halduskohtu 20. septembri 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-1230.

2. Teha haldusasjas nr 3-18-1230 uus otsus, millega rahuldada Lõuna-Eesti

Hooldekeskus AS-i kaebus ja tühistada Rahandusministeeriumi 10.05.2018 otsus nr 9.2-

4.3/14-20/11/102.

3. Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i esimese ja teise

kohtuastme menetluskulude katteks välja 12 703,35 (kaksteist tuhat seitsesada kolm

eurot ja 35 senti) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.03.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-18-1230

2(14)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rahandusministeeriumi 12.05.2017 otsusega nr 038 tunnistati vastavaks ja rahuldati

Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i taotlus nr 2014-2020.2.05.17-0010 projekti „Võisiku Kodu

reorganiseerimine (Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS)“ (projekt) elluviimise toetamiseks

Euroopa Regionaalarengu Fondist. Otsuse kohaselt on projekti kogumaksumus ja abikõlblik

kogukulu 8 709 212 eurot, toetuse määr 74% projekti abikõlblikest kuludest ja maksimaalne

suurus 6 444 440 eurot ning omafinantseeringu minimaalne määr 26% projekti abikõlblikest

kuludest ja suurus vähemalt 2 264 772 eurot.

2. Rahandusministeerium

tunnistas

10.05.2018

otsusega

nr

9.2-4.3/14-20/11/102

12.05.2017 otsuse kehtetuks ning kohustas Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i tagasi maksma

projekti toetuse summas 646 018,58 eurot. Otsuse õiguslikuks aluseks on Vabariigi Valitsuse

21.08.2014 määruse nr 133 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse taotlemise ja taotluste

menetlemise nõuded ja tingimused toetuse andmise tingimuste määruse kehtestamiseks“ § 12

lg 1 ning perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse (STS) § 22 lg 3 p-d 1 ja 2, § 45 lg 1 p

3, koosmõjus § 24 p-dega 2 ja 5, ning § 47 lg 3.

Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS viis 29.12.2016‒30.01.2017 projekti raames läbi hanke nr

181441 Kose ja Tähtvere valla hooldekodude põhiprojektide koostamiseks ja platsitööde

teostamiseks. Hankemenetluses tegutses äriühingu ametliku esindajana, rahastamise

korraldajana, dokumentide allkirjastajana ja lõplike otsuste vastuvõtjana juhatuse liige VS

ning ehitusnõunikuna, ehitusalaste tingimuste koostajana ja pakkumuste hindajana AA. Üheks

pakkujaks hankes oli Mace Ehitus OÜ, mille juhatuse liikmeks oli AA poeg EA, kuid

esindajana ja pakkumuse ettevalmistajana tegutses Mace Ehitus OÜ volitatud esindajana AA.

Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS sõlmis 30.01.2017 hankelepingu nr 181441 Mace Ehitus OÜ-

ga, kes tegi ühispakkumuse Privaatprojekteerimise Büroo OÜ-ga. Hankelepingu lõplikuks

kogumaksumuseks koos lisatöödega oli 789 624,84 eurot (projekteerimistööd 52 788 eurot

ning platsitööd 736 836,84 eurot), millest Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i omafinantseering

pidi vastavalt toetusprojekti tingimustele olema vähemalt 26%, s.o 205 302,45 eurot. Mace

Ehitus OÜ (esindaja lepingus EA) sõlmis 06.02.2017 Pinnasetööde OÜ-ga (esindaja lepingus

juhatuse liige AA) alltöövõtulepingu hankes nr 181441 toodud platsitööde teostamiseks

summas 578 803,20 eurot.

AA oli koostanud hankes sellised kvalifitseerimistingimused, mis andsid eelise Mace Ehitus

OÜ-le. Samuti seisnes Mace Ehitus OÜ eelis hankes selles, et AA omas Lõuna-Eesti

Hooldekeskus AS-i ehitusnõunikuna ja hanke ühe läbiviijana informatsiooni tulevase hanke

3-18-1230

3(14)

kohta enne teisi pakkujaid ning asus Mace Ehitus OÜ pakkumust ette valmistama juba enne

hanke nr 181441 väljakuulutamist, sh kujundas hanketingimused vastavalt Mace Ehitus OÜ

poolt hankes kasutatavatele isikutele; sõlmis juba hanke väljakuulutamisele eelnevalt oluliste

alltöövõtjatega kokkulepped hanketööde teostamise osas; omas juba enne hanke

väljakuulutamist hooldekodu eskiisprojekte, mille esitamine hankes oli nõutud ja mille

osakaal hanke hindamisel oli tehniliste hindepunktidena 40%.

Mace Ehitus OÜ sõlmis 21.03.2017 Finora Capital OÜ-ga faktooringlepingu, millega Mace

Ehitus OÜ loovutas Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i hankelepingu nr 181441 raames

väljastatud arvetel (veebruar‒juuli 2017. a arved kokku 745 403,60 eurot) toodud nõuded

Finora Capital OÜ-le ja sai viimaselt arvete alusel avanssi kokku 440 836,80 eurot. Lõuna-

Eesti Hooldekeskus AS-i, Mace Ehitus OÜ ja Finora Capital OÜ vahel 21.03.2017 sõlmitud

kolmepoolse kokkuleppe kohaselt võttis Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS kohustuse eelviidatud

arvete maksetähtaja saabumisel tasuda nende eest Finora Capital OÜ-le. Lõuna-Eesti

Hooldekeskus AS ei kandnud aga arvete summat lepingujärgselt Finora Capital OÜ-le, vaid

kandis selle Mace Ehitus OÜ-le omafinantseeringu näilise tasumise näitamiseks: viidetega

Mace Ehitus OÜ arvetele kanti Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i kontolt Mace Ehitus OÜ

kontole 194 357,81 eurot. Ülekandeid tõendavad dokumendid esitati VS poolt

rakendusüksusele, kes luges tõendatuks Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i poolt vähemalt 26%

suuruse omafinantseeringu tasumise ja väljastas viimasele toetussumma 646 018,58 eurot.

Sellest kanti 551 045,83 eurot edasi Mace Ehitus OÜ kontole, viidetega eeltoodud arvete

lõplikele tasumistele. Mace Ehitus OÜ kontolt kanti viidetega eeltoodud arvetele 418 512,23

eurot (avanss, millele oli lisatud intress) edasi Finora Capital OÜ kontole. Ülejäänud

avansisummat Mace Ehitus OÜ Finora Capital OÜ-le ei tasunud ning Finora Capital OÜ

aktsepteeris seda ja luges enda võlglaseks Mace Ehitus OÜ.

Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i kontolt kanti ajavahemikul 15.02.2017‒11.09.2017 Mace

Ehitus OÜ kontole kokku 761 447,64 eurot viidetega hankelepingule nr 181441. Mace Ehitus

OÜ kandis sellest 575 023,20 eurot Pinnasetööde OÜ-le ning tegi muid hankelepingu

täitmisega seotud kulutusi summas 89 173,27 eurot. Raha jääk, mida Mace Ehitus OÜ ei

kasutanud ehitustöödeks, oli 97 251,17 eurot. Hankega seotud Pinnasetööde OÜ kohustused

olid 295 359,30 eurot ja alltöövõtulepingu alusel saadud raha jääk, mida äriühing ei kasutatud

ehitustöödeks, oli 279 663,90 eurot. Seega oli AA-ga seotud Mace Ehitus OÜ-s ja

Pinnasetööde OÜ-s hanketööde eest saadud, kuid hanketöödel mittekasutatud rahade jääk

kokku 376 915,07 eurot. Selline kasumimarginaal ei ole ehitusettevõttes tavapärane ja

tõendab, et nii Mace Ehitus OÜ poolt Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-ile esitatud arved kui ka

Pinnasetööde OÜ poolt Mace Ehitus OÜ-le esitatud arved olid suurendatud, s.o nende

maksumus ei vastanud tegelikkusele.

Selleks, et suurendatud arvete alusel tekkinud vahendid saaks AA kontrollitavatest ettevõtetest

kanda omafinantseeringu näiliseks tasumiseks VS kontrollitavatele ettevõtetele, kasutati

Pinnasetööde OÜ ja Vevasi OÜ vahelisi tehinguid. Pinnasetööde OÜ kontolt kanti 206 000

eurot Vevasi OÜ kontole viidetega krediidi tagastamisele (114 000 eurot) ja Ees-Mustamäe

kinnistu ostu arvetele nr 23-17 ja 26-17 (92 000 eurot). Kriminaalasjas kogutud materjalidest

nähtuvalt oli krediidi andmise ja selle tagastamise näol, samuti arvetel nr 23-17 ja 26-17

kajastatud tehingu (Ees-Mustamäe kinnistu ost) puhul tegemist näilike tehingutega. Vevasi

OÜ kontolt kanti 193 372,42 eurot edasi Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i kontole, viidetega

laenule. Vevasi OÜ on Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i osanik ja Vevasi OÜ osanik on

omakorda VS. Samuti oli VS tehingute toimumise ajal mõlema ettevõtte juhatuse liige.

Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS ei teinud reaalset investeeringut hankeobjekti ning kõik hankes

nr 181441 tekkinud kulud kaeti Rahandusministeeriumilt laekunud toetussummade arvelt.

3-18-1230

4(14)

Kirjeldatud kannete alusel luges rakendusüksus nõutud investeeringu tehtuks ja väljastas

Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-ile toetuse, millest tasuti jooksvalt Mace Ehitus OÜ kaudu

faktooringlepingu arved (v.a viimane arve, mille tasumise kohustus on Mace Ehitus OÜ-l).

Mace Ehitus OÜ kasutas avanssi osaliselt ehituseks vajalike vahendite soetamiseks ning

osaliselt (summas 206 000 eurot) liikus avanss näiliste tehingute alusel AA ja VS

korraldamisel erinevate ettevõtete kontode vahel ja tagastati Finora Capital OÜ-le

hankeobjektile lisandväärtust andmata. Kui arvestada Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i

sissetulekutest maha läbi Vevasi OÜ näilike tehingute laekunud 206 000 eurot, ei oleks

Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-il jagunud finantsilisi vahendeid nõutud 194 357,81 euro

suuruse omafinantseeringu tasumiseks.

Lähtuvalt kriminaalmenetluse seadustiku § 214 lg 1 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 37

lg 2 koosmõjust, ei tutvustatud otsuse tegemise aluseks olevaid kriminaalmenetluse materjale

toetuse saajale.

Euroopa Kohtu (EK) praktikast (C-240/03, C-500/99) tulenevalt ei ole toetuse tagasinõudmine

piiratud üksnes selle osaga, mis ei ole õigustatud eeskirjade eiramise seisukohast lähtuvalt.

Tahtlik valeandmete esitamine, haldusorgani teadlik eksitusse viimine ning oluliste andmete

varjamine (isegi, kui see on toimunud vaid toetuse osa suhtes) rikub toetuse andmise olulisi

tingimusi ning kogu toetuse tagasinõudmine on nende asjaolude esinemisel proportsionaalne.

3. Rahandusministeerium

jättis

21.06.2018

vaideotsusega

rahuldamata

Lõuna-Eesti

Hooldekeskus AS-i 29.05.2018 vaide Rahandusministeeriumi 10.05.2018 otsusele.

4. Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS esitas 22.06.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse

(täiendatud 21.05.2019, 15.08.2019) Rahandusministeeriumi 10.05.2018 otsuse tühistamiseks.

Rahandusministeerium

on

vaidlustatud

otsuses

refereerinud

üksnes

kahtlustust.

Kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks ka haldusmenetluses, kuid

vastustaja ei ole ühtegi kuriteo toimepanemist tõendavat tõendit esitanud ega sellisele tõendile

viidanud. Uurija koostatud dokumendid (arvamus, väidetavate tegude kirjeldus jne) ei ole

tõendid ei kriminaal- ega haldusmenetluses. Ühtegi tõendit selle kohta, et lepingu poolte vahel

oleks olnud mõni keelatud kokkulepe või oleks poolte vahel tehtud tehingute eesmärk selline,

nagu prokuratuur väidab, ei ole olemas. Kõik tehingud, mis kahtlustuses on välja toodud,

põhinevad poolte tavapärastel lepingutel. Tõendid selle kohta, et kahtlustuses nimetatud

pangaülekanded on toimunud ja erinevad laenulepingud, alltöövõtulepingud jne on sõlmitud,

on kaebaja ise esitanud nii prokuratuurile kui ka vastustajale haldusmenetluses. Need

dokumendid ei saa kujutada endast „tõendit, mida ei ole võimalik kaebuse esitajale näidata“.

Vastustaja otsus on õigusvastane ega sisalda sisulist põhjendust. Haldusaktist ega vastustaja

seisukohtadest kohtumenetluses ei ole võimalik aru saada, milliseid andmeid peab vastustaja

ebaõigeks ja eksitavaks ning kuidas, milliste tõendite põhjal, on vastustaja selle kindlaks

teinud. Vastustaja ei ole kaalunud ühtegi kaebaja esitatud tõendit – antud tõendid lükkavad

ümber iga kahtlustuse väite. Otsus põhineb ebaõigetel faktiväidetel. Vastustaja rikkus otsuse

tegemisel kaalutlusreegleid, motiveerimiskohustust ja ärakuulamiskohustust.

Hankelepingu hinda ei saa teha kunstlikult suuremaks. Hankelepingu hind kujunes avatud

hankemenetluse tulemusena ja kui keegi oleks soovinud teha sama tööd odavama hinnaga,

oleks hankeleping sõlmitud selle isikuga. Kaebaja on vastustajale esitanud riiklikult

tunnustatud eksperdi koostatud maksumusekspertiisi, kes on kontrollinud, et kõik

hankelepinguga tellitud tööd on teostatud ja jõudnud tulemusele, et hankelepingu hind vastab

turuhinnale või on sellest madalam. Samuti on ekspert tuvastanud, et kaebajal oli olemas

3-18-1230

5(14)

majanduslik võimekus tasuda ca 200 000 euro suurune omafinantseering. Vastustaja ei ole

selle tõendiga arvestanud.

Haldusakti põhjendustest ei ole võimalik aru saada, kas vastustaja hinnangul on riigihanke

korraldamisel seadust rikutud või mitte ja kas see on haldusakti tegemise õiguslikuks ja

faktiliseks aluseks. Kaebaja korraldas riigihanke ja sõlmis tööde tellimiseks lepingu Mace

Ehitus OÜ-ga. See, kuidas Mace Ehitus OÜ korraldas edasi hankelepingu täitmist, kas täitis

seda ise või tellis osa tööd alltöövõtu korras, ei ole etteheidetav kaebajale.

Vastustaja väidab, et raha on liikunud „ringi mööda“ kaebaja suunas, kui Pinnasetööde OÜ

tegi laenu tagasimakseid Vevasi OÜ-le summas 114 000 eurot. Kaebaja esitas vastustajale

enne haldusakti tegemist tõendid, mis selle väite ümber lükkavad: kirjaliku laenulepingu

Vevasi OÜ ja Pinnasetööde OÜ vahel ning maksekorraldused ja kontoväljavõtted selle kohta,

et Pinnasetööde OÜ tegi Vevasi OÜ-le laenu väljamakseid. Kuna toimus laenu

väljamaksmine, ei saa isegi teoreetiliselt olla laenu samas summas tagasimaksmine näiline

tehing. Samamoodi on kaebaja vastustajale enne vaidlustatava otsuse tegemist esitanud

kõikide kahtlustuses väidetud „raharingi moodustavate“ rahaülekannete aluseks olevad

dokumendid, lepingud ja selgitused ning kontoväljavõtted, mis näitavad, et raha ei ole

liikunud ainult „ühes suunas“, vaid iga ülekande kohta on ka teisel perioodil vastupidine

ülekanne (laenu väljamakse juures on ka laenu tagasimakse) või on ülekande tegemiseks muu

õiguslik alus (leping, tööde vastuvõtmise akt jne). Vastustaja ei ole neid tõendeid arvestanud

ega isegi maininud.

Vastustaja ei ole viidanud ühelegi õigusaktile ega sättele, mis näeks ette nõuded

omafinantseeringu allikale või et omafinantseering ei võiks pärineda laenuna kas

krediidiasutustest või mõnest teistest kontserni ettevõttest. Kui finantseering oli Finora Capital

OÜ poolt välja makstud, pidi kaebaja selle Finora Capital OÜ-le tagasi maksma, muud

võimalust lepingu täitmiseks ei olnud. Kui tekib plaanitud laekumine, siis makstakse ka laen

vastavalt graafikule tagasi.

Ühtegi tõendit (kirja, SMS-sõnumit, telefonikõne, tunnistajate ütlust, pealtkuulamise salvestist

vmt) mistahes keelatud kokkuleppe sõlmimise kohta VS ja AA ega teiste kahtlustuses

nimetatud

isikute

vahel

ei

ole.

Tõenditena

on

kahtlustuses

viidatud

üksnes

maksekorraldustele, arvetele, aktidele jne, millel ei ole vaidlusaluse lepinguga seost.

5. Rahandusministeerium (halduskohtu 24.04.2019 määrusega lubati Riigi Tugiteenuste

Keskusel (RTK) astuda üldõigusjärgluse korras haldusasja menetlusse Rahandusministeeriumi

asemel) palus 01.08.2018 vastuses (täiendatud 11.07.2019) jätta kaebuse rahuldamata.

Kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks haldusmenetluses.

Vastustaja on teostanud kaalutlusõigust ja leidnud, et esineb alus tunnistada 10.05.2018 otsus

kehtetuks STS § 22 lg 3 p-de 1 ja 2 alusel, kuna toetuse saaja on esitanud ebaõigeid andmeid.

Kahtlustus on esitatud VS-le, et tema kaebaja juhatuse liikmena koos ehitusnõuniku AA-ga on

ajavahemikul 2016‒2017 toime pannud soodustuskelmuse. Seega on nimetatud tegevus

otseselt seotud projektiga ja selle elluviimisega. 14.12.2017 esitati kahtlustus ka kaebajale,

mistõttu on ka kulude abikõlblikkus kahtluse alla seatud.

Otsuse tegemisel on arvestatud kõiki olulisi poolt- ja vastuargumente ning tagajärgi, mis otsus

kaasa võib tuua. Struktuurifondidest makstavate rahaliste vahendite kasutamine peab olema

läbipaistev ja kontrollitav ning rakendusüksus ei ole rikkunud otsuse tegemisel

kaalutlusreegleid. STS lg 3 p-dest 1 ja 2 ning 45 lg 1 p-st 3 tulenevalt puudub rakendusüksusel

3-18-1230

6(14)

õigus jätta toetuse tagasinõudmise otsus tegemata, kui on tuvastatud, et toetust on kasutatud

mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks. Samuti ei ole rikutud usalduse kaitse põhimõtteid.

Vastustaja on korduvalt piisava põhjalikkusega selgitanud, milles seisneb rikkumine ning

millistele tõenditele tuginetakse. Põhjendamiskohustust ei ole rikutud, kuna viidatud on

konkreetsetele õigusakti normidele, mis on võimaldanud vastavat otsus teha; olemas on

faktilised asjaolud, mis tingisid haldusakti andmise; ning on ka selgitatud, miks tuvastatud

asjaolud toovad kaasa õiguslikuks aluseks oleva normi kohaldamise.

Rakendusüksus

on

menetlusosalise

ära

kuulanud.

Ärakuulamise

käigus

ei

ole

rakendusüksusele esitatud uut olulist teavet faktiliste asjaolude kohta ning samuti ei esitatud

uusi asjaolusid, mis oleks andnud aluse teistsuguse otsuse tegemiseks.

6. Tallinna

Halduskohus

jättis

20.09.2019

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Halduskohus kohustas vastustajat esitama vaidlustatud otsuse tegemisel aluseks võetud

kriminaalasja nr 17221000025 tõendid kohtule ning piiras 12.07.2019 määrusega kaebaja

juurdepääsu neile. Kaebajale ei avaldata küll konkreetsete dokumentide sisu, samas peab

kohus andma neile hinnangu kohtuotsuses. Hinnang ei saa seisneda tõendite sellises kirjalikus

analüüsis, mis avaks nende sisu (ulatuses, mida ei ole avatud kaebajale edastatud

menetlusdokumentides), kuid kohtuniku poolt tõendite võrdlemine vaidlustatud haldusakti

põhjendustega tagab siiski haldusakti kohtuliku kontrolli. Kõnealuste tõendite hulgas sisaldub

ka selline teave, millele kaebajal tegelikkuses on juurdepääs. Eelkõige puudutab see selliseid

pangaülekandeid ja tehingute kohta vormistatud dokumente, mille puhul on kaebaja üheks

tehingu pooleks.

Kaebajal on küll võimaldatud esitada seisukoht planeeritava otsuse kohta, kuid kaebaja

arvamus ja selle lisana esitatud tõendid on jäänud vastustaja poolt nõuetekohaselt

analüüsimata. Kaebaja vastuväidete osas on vaidlustatud otsuses piirdutud üldsõnalise

tõdemusega, et need ei haaku otsuse eelnõus väljatoodud põhjendustega ega sisalda

asjaolusid, mis annaks aluse otsuse muutmiseks. Kaebaja vastuväiteid ja tõendeid ei ole

analüüsitud ka vaidemenetluses. Vastustaja poolt esitatud (alternatiivne) põhjendus, et kaebaja

vastuväited ja tõendid ei sisalda asjaolusid, mis annaks aluse otsuse muutmiseks, on oma

olemuselt motiveerimata väide, millest ei ole aru saada, kuidas vastustaja selleni jõudis.

Kaebaja ärakuulamine on olnud seega formaalne, st kaebaja arvamust on küll küsitud, kuid

seda ei ole sisuliselt hinnatud. Sellega on rikutud HMS § 6 ja § 56 lg-d 1‒3.

Kriminaalmenetluses kogutud teabega ja kaebaja 17.04.2018 vastuväidetega tutvumise

tulemusena ei tekkinud kohtul siiski veendumust, et kaebaja selgituste ja nende kinnitusena

esitatud tõendite analüüs saaks viia erinevale tulemusele võrreldes vaidlustatud otsusega.

Sellises olukorras ei saa pidada põhjendatuks asja uuesti otsustamiseks saatmist.

Kriminaalasjas kogutud tõendid annavad piisava veenvusega aluse järelduseks, et kaebaja

poolt projekti raames läbi viidud hange nr 181441 korraldati selliselt, et selle võidaks AA-ga

seotud äriühing Mace Ehitus OÜ (AA oli varem Mace Ehitus OÜ juhatuse liige,

hankemenetluse ajaks oli ta juhatusest taandunud ja juhatuse liikmeks oli määratud tema poeg

EA). Hankes kirjeldatud tööde teostamine oli VS ja AA initsiatiivil ette valmistatud juba enne

hanke korraldamist ning hanketingimused koostati selliselt, et teistel pakkujatel oleks

keeruline hankel osaleda – eelkõige spetsiifiliste nõudmiste tõttu, mille vajalikkus on küsitav

ja mida oli teistel võimalikel huvilistel lühikeste hanketähtaegade tõttu keeruline täita, samas

kui Mace Ehitus OÜ puhul olid need hanke väljakuulutamise ajaks juba valdavalt ette

valmistatud. Samuti koostati hanketingimused selliselt, et pakkumuse maksumus ei oleks

3-18-1230

7(14)

hanke võitja otsustamisel määrav. Mace Ehitus OÜ võitis hanke, st kirjeldatud tegevus täitis

eesmärgi.

Seejuures on tähelepanuväärne, et üks täiendav pakkuja (AS EVIKO) siiski osales hankel

lisaks Mace Ehitus OÜ-le. Nimetatud pakkumine oli Mace Ehitus OÜ pakkumusest rahaliselt

soodsam samas suurusjärgus, mida vastustaja loeb vaidlustatud otsuses kunstlikuks hinna

kergitamiseks (s.o sisuliselt omafinantseeringu maht). Viidatud pakkujat ei kvalifitseeritud

kaebaja poolt. Kogutud teabe kohaselt esines pakkumuses ka puudusi, kuid nende

kõrvaldamise võimalust ei pakutud, kuigi hanketingimused seda võimaldasid. Samuti on

kriminaalmenetluses tuvastatud, et vähemalt üks hankest huvitatud isik (JAAGOR GRUPP

OÜ) jättis piiravatest hanketingimustest, eelkõige lühikestest tähtaegadest tulenevalt

pakkumuse esitamata.

Eelkirjeldatud viisil hanke läbiviimisega on rikutud riigihangete seaduse (RHS) §-s 3

sätestatud riigihangete korraldamise üldpõhimõtteid. Selline suunatud hanke korraldamine

tellija ja töövõtja tegevust korraldavate isikute osavõtul on selgitatav isikute majanduslike

huvide ja põimunud suhetega. Kaebaja kinnitusel on VS ja AA, samuti viimase poeg EA

„olnud aastaid sõbrad, nad elavad ühes külas, puutuvad erinevatel viisidel kokku nii

tööalaselt, eraeluliselt, kui ka nt poliitilistel eesmärkidel“.

Kohtule

esitatud

teabe

kohaselt

oli

hankelepingu

mahuks

624,84

eurot

(projekteerimistööd 52 788 eurot ning platsitööd 736 836,84 eurot) ning samas suurusjärgus

summa (761 447,64 eurot) kanti kaebaja poolt hanke võtjale ka üle. Tasutud summa pidi seega

hõlmama nii toetuse arvel saadavaid summasid (74%) kui nõutavat omafinantseeringut (26%).

Vaidlustatud otsuse kohaselt ei leidnud samas Mace Ehitus OÜ ja viimase allhankija

Pinnasetööde OÜ kulusid analüüsides projektiga seoses kasutust 376 915,07 eurot, mis oli

saadud kaebajalt kui tellijalt hanketööde teostamiseks. Otsuse kohaselt jõudis sellest rahast

vähemalt 206 000 eurot varjatult tagasi kaebajale. Vastavat asjaolu loebki vastustaja pettuseks

‒ omaosalusena nõutav summa jõudis projekti elluviijale varjatult tagasi, mis tähendab, et

omafinantseeringut tegelikkuses ei tehtud ja tööd tehti üksnes toetuse summa eest, st tööde

tegelik maksumus oli ca 26% madalam, kui näidati toetuse andjale.

Kaebaja on esitanud haldusmenetluses vastustajale maksumusekspertiisi, milles jõuti

järeldusele, et hankelepingu alusel koostatud arvetel ja dokumentidel kirjeldatud tööd on

teostatud ja vajalikud ning nende maksumus vastab turuhinnale või on sellest isegi soodsam.

Samuti on kaebaja esitanud haldusmenetluses finantsekspertiisi, mille järelduse kohaselt omas

kaebaja

koos

tütarettevõttega

piisavalt

finantsvahendeid,

et

teostada

projekti

omafinantseeringu makseid. Samas ei ole kaebaja lükanud veenvalt ümber vaidlustatud

otsuses esitatud järeldust, et kaebaja (tellija) poolt Mace Ehitus OÜ-le (töövõtja) ja viimase

poolt Pinnasetööde OÜ-le (allhankija) üle kantud summadest ei tuvastatud projekti tööde

tarbeks kasutust kokku summas 376 915,07 eurot. Vastav summa hõlmab endas 206 000

eurot, mis kanti Pinnasetööde OÜ kontolt Vevasi OÜ kontole ja sealt edasi kaebajale ning

mida vastustaja sisustab omafinantseeringu tagastamisena. Kaebaja poolt esitatud

maksumusekspertiisist ega ka muust kohtuasjas esitatud teabest ei saa järeldada, et eelviidatud

summasid, võrrelduna hanke kogumaksumusega, võiks pidada vähempakkumisega hanke

puhul ehituse töövõtja tavapäraseks kasumlikkuseks (mille arvel teha hanketööga mitteseotud

kulutusi).

Vaidlustatud otsuse kohaselt võttis Mace Ehitus OÜ (töövõtja) krediidiasutuselt (Finora

Capital OÜ-lt) laenu kaebajalt (tellija) hankelepingu alusel tulevikus laekuvate summade arvel

(faktooring). Saadud laenust liikus hankelepingu omafinantseeringu osakaalule vastav summa

Mace Ehitus OÜ-st Pinnasetööde OÜ ja Vevasi OÜ kaudu tagasi kaebajale, kes täitis selle

3-18-1230

8(14)

arvel hankelepingust tulenevaid omafinantseeringu kohustusi Mace Ehitus OÜ ees (s.o samu

kohustusi, mille tagatisel oli Mace Ehitus OÜ laenu saanud). See võimaldas omakorda

kaebajal saada vastustajalt kätte toetuse summa, mille arvel toimus tööde eest tasumine Mace

Ehitus OÜ-le ja laenu tagastamine krediidiasutusele. Eeltoodud tehingud (laenu saamine,

arvete tasumine, toetuse väljamaksmine) toimusid küll tsükliliselt mitme kuu jooksul, kuid

eeltoodud üldistus on kriminaalmenetluses kogutud teabe pinnalt võimalik teha.

Eelnevast saab järeldada, et kaebaja poolt omaosaluse tasumine toimus sisuliselt laenurahast.

Kaebaja ei ole veenvalt põhjendanud ega tõendanud, et Pinnasetööde OÜ poolt 206 000 euro

suuruse kulu kandmine (väidetav laenu tagastamine Vevasi OÜ-le ja Ees-Mustamäe kinnistu

ost) sai toimuda muude vahendite kui hankelepingu alltöövõtu tasu arvel. Samuti ei ole

kaebaja veenvalt põhjendanud ega tõendanud, et ta tasus hankelepingu alusel esitatud arvete

omaosaluse Mace Ehitus OÜ-le muude vahendite kui Pinnasetööde OÜ poolt Vevasi OÜ-le

üle kantud 206 000 euro arvel (mis liikus Vevasi OÜ-lt edasi kaebajale). Seega on

põhjendatud järeldada, et kaebaja ei oleks saanud tasuda omafinantseeringut ilma, et

krediidiasutus oleks andnud Mace Ehitus OÜ-le kaebaja tulevaste kohustuste arvel lühiajalist

laenu. Olukorras, kui projekti elluviimiseks vajalik omafinantseeringu osa (26%) tasutakse

laenurahaga ning laen makstakse projekti toetuse (74%) arvel tagasi, tekib projekti eelarvesse

uuesti 26%-line puudujääk, mis tuleks katta muude vahendite arvel. Praegusel juhul ei nähtu

asjaoludest, et faktooringlepingu täitmise järgselt oleks kaebaja, Mace Ehitus OÜ ja

Pinnasetööde OÜ vahelistesse hankelepingu täitmisega seotud tehingutesse tekkinud muid

rahalisi vahendeid lisaks projektitoetusele. Sellest on omakorda põhjendatud järeldada, et

hankelepingu järgsed tööd teostati tegelikkuses täismahus projekti toetuse (74%) arvel. See

järeldus eeldab hankelepingu maksumuse kunstlikult kõrgeks hindamist, samuti selliste

tehingute näilikuks hindamist, millega näidati omafinantseeringule vastava summa (206 000

eurot) liikumist Pinnasetööde OÜ-lt Vevasi OÜ-le ja sealt kaebajale. Kriminaalmenetluses

kogutud tõendid tekitavad sellise piisava põhjendatud kahtluse. Hanke korraldamist ja ehituse

reaalselt maksumust puudutavad tõendid viitavad piisava veenvusega sellele, et

hankemenetlus ei toimunud kooskõlas RHS §-s 3 sätestatud põhimõtetega ning tööde tegelik

maksumus oli hankelepingu summast omafinantseeringu ja mõistliku kasumimarginaali võrra

madalam. Samuti on Pinnasetööde OÜ ja Vevasi OÜ vahelistes tehingutes (laenu tagastamine

ja Ees-Mustamäe kinnistu ost) ning Vevasi OÜ ja kaebaja vahelistes tehingutes (Vevasi OÜ

poolt laenu andmine kaebajale pärast Pinnasetööde OÜ-lt vastava summa saamist) mitmeid

kahtlust tekitavaid asjaolusid, mis koostoimes muude kriminaalmenetluses tuvastatud

asjaoludega viitavad nende tehingute näilikkusele, sh sellele, et omafinantseeringu kohustust

tegelikkuses ei täidetud.

Formaalselt toetavad kaebaja verisooni tehingute kohta vormistatud dokumendid, samas ongi

näilike tehingute tunnuseks üldreeglina soov jätta võimalikult tõetruu mulje tehingust, mida ei

ole tegelikkuses toimunud või mis on toimunud teisel viisil (vt tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 89). Dokumente on võimalik koostada ja tagantjärele kinnitusi on võimalik anda nii

reaalselt aset leidnud tehingute kohta kui tegelikkuses mitte toimunud või teisel viisil

toimunud tehingute kohta. Samuti on võimalik teha pangaülekandeid kooskõlas

vormistatavate dokumentidega. Seda eriti olukorras, kui väidetavate tehingute mõlemad

osapooled on samade füüsiliste isikute kontrolli all. Praegusel juhul esineb piisavalt tõendeid,

tegemaks nende koosmõjus järeldust, et kaebaja jättis projekti elluviimisel hankega nr 181441

teostatud tööde osas varjatult täitmata omafinantseeringu kohustuse. Selle saavutamiseks oli

näilik nii hankeleping osas, mis sisaldas lisaks tööde maksumusele omafinantseeringu

väärtust, kui ka tehingud, mille kaudu näidati omafinantseeringu tasumist.

Omafinantseeringu kohustuse täitmata jätmine, seejuures selle kohta ebaõige ja mittetäieliku

teabe esitamine toetuse andjale, annab STS § 22 lg 3 p-de 1 ja 2, § 24 p-de 2 ja 5, § 45 lg 1 p 3

3-18-1230

9(14)

ja § 47 lg 3 koosmõjus aluse taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Kohus

nõustus vaidlustatud haldusakti põhjendustega selles, et tuvastatud rikkumine annab aluse

otsuse täismahus kehtetuks tunnistamiseks ja kogu väljamakstud toetuse tagasi nõudmiseks

(HKMS § 165 lg 2).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS palub 18.10.2019 apellatsioonkaebuses (täiendatud

10.02.2020) halduskohtu otsus tühistada ja rahuldada uue otsusega kaebus ning jätta

menetluskulud vastustaja kanda.

Kaalutlusotsuse puhul peab haldusakti motivatsioon olema eriti põhjalik ja arusaadav.

10.05.2019 otsuses ega 11.07.2019 esitatud otsuse täiendavates põhjendustes (mis erinesid

oluliselt 10.05.2018 otsuse põhjendustest) ei ole sõnastatud, mis on need ebaõiged ja

eksitavad andmed, mida kaebaja on esitanud ja kuidas on vastustaja sellisele järeldusele

jõudnud.

Kuigi küsimus sellest, kas ja millisel viisil on RHS-i rikutud, omab vaidluses määravat

tähtsust, on vastustaja ja halduskohus sellel peatunud üksnes möödaminnes ja rikkumist

justkui eelduseks võttes. Kohus on jätnud peaaegu kõik kaebaja seisukohad ja tõendid

analüüsimata. RHS-i rikkumist ei toimunud. Kohtuotsus sisaldab ka selliseid motiive, mis ei

sisaldu vaidlustatavas haldusaktis ega ole vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud. Keelatud

on olukord, kus kohus asub vastustaja asemel haldusakti motiive täiendama. Seejuures on

osad etteheited muutunud järjest ebamäärasemaks. Näiteks ei ole kohus tuvastanud mitte

ühegi konkreetse RHS-i sätte rikkumist, vaid on leidnud, et rikutud on RHS §-s 3 sätestatud

riigihangete korraldamise üldpõhimõtteid. Sellisele etteheitele on võimatu mõistlikult vastu

vaielda. Otsuses on esitatud järjest faktiväiteid ja järeldusi, mille puhul ei ole jälgitav, kuidas

on sellise järelduseni jõutud ja millise tõendi põhjal sellised asjaolud on tuvastatud. Kohus ei

ole kaebaja argumente ja viidatud kohtupraktikat arvestanud, vaid on lugenud õigeks kõik

vastustaja üldsõnalised etteheited. Ainuüksi asjaolu, et tellija (hankija) ja töövõtja juhatuse

liikmed on varasematest projektidest koostööpartnerid, ei ole RHS-i alusel keelatud ega too

kaasa kohustust kõrvaldada pakkuja hankemenetlusest. Hankija avalikustas kõik andmed

nõuetekohaselt riigihangete registris ja määras pakkumuste esitamiseks kordades pikema

tähtaja võrreldes sellega, mis on RHS-ga nõutud. Kui seadus näeb ette hankija

diskretsiooniõiguse pakkuja hankest kõrvaldada, ei saa väita, et kõrvaldamine või

kõrvaldamata jätmine on automaatselt RHS-i üldpõhimõtete rikkumine. Väide, et keegi on

rikkunud üldpõhimõtteid konkreetset RHS-i sätet rikkumata, ei ole kontrollitav.

Nii vaidlustatava otsuse kui kohtuotsuse motivatsioon on arusaamatu ega ole jälgitav. Muu

hulgas esitab kohus järeldusi, mille puhul ei ole võimalik mõista, kuidas on kohus sellise

järelduseni jõudnud. Kuigi kaebaja juurdepääsu kriminaalmenetluse toimikule on piiratud,

oleks kohus võinud viidata tõenditele konkreetselt menetlusdokumendi sees, mitte

üldsõnaliselt nimetada, et väide on tõendatud toimikus olevate tõenditega. Üheski vastustaja

menetlusdokumendis ega kohtuotsuses ei ole selgitatud, millise metoodika alusel on saadud

kokku number 376 915,07 eurot. Selle metoodika autor Lõuna prefektuuri uurija H. Sildva on

kaebajale suuliselt metoodikat tutvustanud. Tegemist on olukorraga, kus uurija on võtnud

aluseks suvalised numbrid, mis tema hinnangul oleks sellise töö eest „õiglane hind“,

sealjuures liites ja lahutades erinevate äriühingute (st mitte ainult tellija ja töövõtja vahelisi)

erinevaid kuludokumente, valikuliselt osasid numbreid arvestades ja osasid kõrvale jättes.

Selline metoodika on ebapädev, ebaseaduslik ja kontrollimatu. Haldusasja toimikus

sisalduvatest tabelitest, milles on väidetavalt summeeritud kõik kulud, mis kõnealuse

3-18-1230

10(14)

projektiga tekkisid, on tegelikkuses jäänud väga suur osa kuludest arvestamata (nt tööjõukulu

24 691 eurot, sidekulu, autokulu, kindlustused jne). Kõikide nende kulude kandmine nähtub

ettevõtte majandusaasta aruannetest ja kuludokumentidest, mis on kriminaalasja toimikus.

Uurija on jätnud need meelevaldselt arvestamata. Kaebaja on esitanud riiklikult tunnustatud

eksperdi arvamuse selle kohta, et hankelepingu hind vastas tööde turuhinnale või oli isegi

turuhinnast odavam. See tõend lükkab ümber uurija, vastustaja ja kohtu saadud numbri

376 915,07 eurot. Kuna on tõendatud, mis on antud töö turuhind ja hankelepingu hind on

sellest isegi väiksem, siis sellega on ümber lükatud vastupidine väide, nagu oleks enam kui

pool hankelepingu hinnast töövõtja puhaskasum. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta võttis

aluseks suvalise numbri, mille saamise metoodikat ei ole ta avaldanud, mitte aga eksperdi

arvamuse, millest nähtub nii metoodika, arvutuskäik kui järeldused.

Halduskohtu otsuse p 14 on arusaamatu, koosnedes meelevaldsetest järeldustest. Näiteks

heidab kohus ette, et kaebaja pangakontol ei olnud pidevalt puhvrit, mille tulemusel peaks

pärast omaosaluse tasumist jääma kaebaja kontole veel samas suurusjärgus rahasumma. On

arusaamatu, millisest õigusaktist selline nõue tuleneb ja mida konkreetselt kohus ette heidab.

Samuti on arusaamatu, kas ja miks oleks kaebaja pidanud „veenvalt põhjendama või

tõendama, et Pinnasetööde OÜ poolt 206 000 euro suuruse kulu kandmine sai toimuda muude

vahendite kui hankelepingu alltöövõtu tasu arvel“. Pinnasetööde OÜ on juriidiline isik, mis ei

ole kaebaja kontrolli all. Arusaamatu on, miks peaks kaebaja teda puudutavas kohtuvaidluses

tõendama, et mingi kulu kandmine Pinnasetööde OÜ poolt sai või ei saanud toimuda mingite

vahendite arvelt. Vastustaja väide, et kaebajal ei olnud majanduslikku võimekust omaosaluse

summa (ca 200 000 eurot) tasumiseks, on kaebaja lükanud ümber eksperdi arvamusega, mida

kohus ei ole arvestanud, rikkudes HKMS § 165 lg 1 p-i 4.

Halduskohtu otsuse p-i 16 argumentatsioon ei ole jälgitav ega arusaadav. Kohus ei ole otsuses

isegi nimetanud tehinguid, mida ta peab tühiseks ja miks. Kohus leiab, et dokumendid on

koostatud „tagantjärgi“, samas nimetamata, millisel ajahetkel siis need koostati ja millistele

tõenditele tuginedes kohus seda järeldab. Etteheide on esitatud esmakordselt halduskohtu

otsuses, mis toob kaasa otsuse tühistamise.

8. Riigi

Tugiteenuste

Keskus

palub

28.11.209

kirjalikus

vastuses

jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kaebaja

kanda.

Vastustaja on korduvalt piisava põhjalikkusega selgitanud, milles seisneb rikkumine ning

millistele tõenditele ta on tuginenud. Halduskohus on kohtuotsuses piisava põhjalikkusega

analüüsinud kaebuse esitaja väiteid ja esitatud tõendeid. Kuna toetuse taotluse rahuldamise

otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks oli just eelkõige ebaõigete andmete esitamine ning

toetuse kasutamise nõuete eiramine, ei pidanud vastustaja ega halduskohus analüüsima

konkreetse RHS sätte rikkumist.

Summa 376 915,07 eurot ja vastavad tõendid tulenevad kriminaalasja toimikus asuvatest

materjalidest. Antud kasumimarginaal ei ole ehitusettevõttes tavapärane ja see tõendab, et nii

Mace Ehitus OÜ poolt hankelepingu nr 181441 alusel kaebajale esitatud platsitööde

maksumust sisaldavad arved kui ka Pinnasetööde OÜ poolt Mace Ehitus OÜ-le esitatud

alltöövõtulepinguga nr 170201 seotud arved olid suurendatud. Selleks, et suurendatud arvete

alusel tekkinud vahendid saaks AA kontrollitavatest ettevõtetest kanda omafinantseeringu

näiliseks tasumiseks VS kontrollitavatele ettevõtetele, kasutati Pinnasetööde OÜ ja Vevasi

OÜ vahelisi näilikke tehinguid summas 206 000 eurot (laenu tagasikanded ja Ees-Mustamäe

kinnistu müügiarved). Nimetatud asjaolud on tõendatud kriminaalasja toimikus asuvate

tõenditega.

3-18-1230

11(14)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Rahandusministeeriumi

vaidlustatud otsus on oluliste tõendamis- ja põhjendamispuudustega, mida ei ole võimalik

kohtumenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

10. Rahandusministeeriumi 10.05.2018 otsuse õiguslikuks aluseks on STS § 22 lg 3 p-d 1 ja 2,

§ 24 p-d 2 ja 5, § 45 lg 1 p 3, § 47 lg 3 ning faktiliseks aluseks omafinantseeringu ettenähtud

ulatuses ja nõutud korras tasumata jätmine. Rahandusministeeriumi otsus tugineb Lõuna-Eesti

Hooldekeskus AS-ile kriminaalasjas esitatud kahtlustusele (kriminaalasja sinine kd, toimik

10, lk 149‒163). Kokkuvõtvalt oli Rahandusministeeriumi versioon toimunust järgmine:

Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS ja Mace Ehitus OÜ juhatuse liikmed leppisid enne

riigihankemenetlust omavahel kokku, et Mace Ehitus OÜ teeb tegelikust 26% kõrgema

hinnapakkumise ja projekti omafinantseeringu jätab Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS tegelikult

maksmata. Selleks korraldati suunatud hange ühele pakkujale (Mace Ehitus OÜ). Lõuna-Eesti

Hooldekeskus AS ei teinud reaalset investeeringut hankeobjekti ning kõik hankes nr 181441

tekkinud kulud kaeti Rahandusministeeriumilt laekunud toetussummade arvelt ‒ Mace Ehitus

OÜ võttis Finora Capital OÜ-st ehitusarvete alusel lühiajalist avanssi, kandis sellest

suurendatud arvete alusel vähemalt 206 000 eurot Pinnasetööde OÜ-le, kes omakorda näiliste

tehingute alusel, s.o viidetega laenulepingutele ja Ees-Mustamäe kinnistu müügiarvetele,

kandis 206 000 eurot edasi Vevasi OÜ-le, kust raha kanti edasi viidetega laenudele summas

193 720,42 eurot Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-ile. Seejärel kandis Lõuna-Eesti

Hooldekeskus AS viidetega omafinantseeringu tasumisele 194 357,80 eurot tagasi Mace

Ehitus OÜ kontole. Nende kannete alusel luges rakendusüksus nõutud investeeringu tehtuks

ja väljastas Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-ile toetussummad. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole Rahandusministeeriumi ülaltoodud järeldusega nõustumiseks tõendatud ega piisavalt

põhjendatud Pinnasetööde OÜ ja Vevasi OÜ vaheliste laenutehingute näilikkus ega Vevasi

OÜ ja Lõuna-Eesti Hooldekeskus OÜ vaheliste laenutehingute näilikkus. Nende nn

vahelülide väljajätmisel tehingute jadas muutub aga kogu tehingute skeem omafinantseeringu

väidetavast näilikust täitmisest sisutühjaks. Samamoodi on tõendamata ja piisavalt

põhjendamata kahtlus riigihanke lepinguhinna kunstlikust suurendamisest.

11. Viidatud kahtlustuse lk-l 7 on tabel laenu andmise maksete kohta Vevasi OÜ-lt

Pinnasetööde OÜ-le perioodil 07.01.2016‒06.03.2017 kokku summas 114 000 eurot ning

sama summa on raamatupidamisdokumentide kohaselt Pinnasetööde OÜ poolt Vevasi OÜ-le

tagastatud laenu tagasimaksetena perioodil 22.03.2017‒15.06.2017 (kahtlustuse lk 6 tabel).

Neid tehinguid on vastustaja ja halduskohus pidanud näilikeks. Samas ei ole kahtlustuse

kohaselt peetud näilikuks tehingut 21.06.2017 Pinnasetööde OÜ poolt Vevasi OÜ-le 34 000

euro ülekandmise kohta (ülekandel märgitud kui kokkulepe) põhjusel, et see on 13.10.2017

Pinnasetööde OÜ-le tagastatud. Ringkonnakohtule jääb selline loogika arusaamatuks, sest

samamoodi on Vevasi OÜ-le tagastatud Pinnasetööde OÜ poolt varem võetud laenu summad.

Kaebaja on 17.04.2018 vastuväidetes Rahandusministeeriumi otsuse eelnõu kohta (kaebuse

lisa 5) esitatud laenulepingud (v.a jaanuar 2016 laenuleping, mis võeti läbiotsimise käigus ära

ja mida kaebajale ei tagastatud) ning kontoväljavõtted, millelt nähtub summade ülekandmine

vastavalt lepingutele (kaebuse lisa 5 lisad 23‒25). Samuti on kaebaja esitanud väite, et 2016.

a-l Vevasi OÜ-lt saadud laen oli vajalik Pinnasetööde OÜ 2016. a tööde finantseerimiseks ega

olnud üldse seotud vaidlusaluse hankelepingu täitmisega. Kahtlustuse kohaselt jõudis raha

näilike laenu andmise ja tagasimaksmise tehingutega edasi Vevasi OÜ-lt Lõuna-Eesti

Hooldekeskus AS-i kontole (kahtlustuse tabel lk 8). Kaebaja on 17.04.2018 vastuväidetes

väitnud, et viidatud kaks äriühingut on kogu tegevusaja jooksul andnud teineteisele kontserni-

3-18-1230

12(14)

siseselt laenu ning esitanud vaadeldava perioodi sisse jäänud kaks vastassuunalist

laenulepingut: 20.03.2015 laenuleping, millega Lõuna-Eesti Hoolekeskus AS laenas OÜ-le

Vevasi kuni 134 500 eurot, ja selle lepingu 25.01.2016 muudatus, millega suurendati

krediidisummat 20 000 euro võrra perioodil 25.01.2016‒05.02.2016; ning 19.06.2017

laenuleping, mille alusel OÜ Vevasi laenas AS-ile Lõuna-Eesti Hooldekeskus kuni 100 000

eurot. Laenulepingud ja kontoväljavõtted, millelt nähtuvad laenumaksed ja laenu

tagasimaksed, on lisatud (kaebuse lisa 5 lisad 26, 27.1, 27.2, 28 ja 29). Väidet, et ka need

tehingud on näilikud (st tehingud, mille vastusooritus on kajastatud kahtlustuse lk 8 tabelis),

menetluses esitatud ei ole. Kui nõustuda vastustaja ja halduskohtuga, et kogu tehingute ahel

Pinnasetööde OÜ ‒ Vevasi OÜ ‒ Lõuna-Eesti Hooldekeskus OÜ oli näilik, siis tuleks

nõustuda ka sellega, et kogu pettuse ettevalmistamist alustati juba 20.03.2015, kui sõlmiti

laenuleping Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i ja OÜ Vevasi vahel, ja jätkati sihikindlalt raha

liigutamist järgneva kahe aasta jooksul, sh jaanuaris 2016, kui laenulepingu sõlmisid Vevasi

OÜ ja Pinnasetööde OÜ. Ühtegi tõendit sellise teooria kinnituseks aga esitatud ei ole.

Vastustaja ega halduskohus ei ole kaebaja eeltoodud tõendeid ja väiteid üldse analüüsinud.

Vastustaja

poolt

kohtumenetluses

esitatud

väited

äriühingutele

üle

kantud

raha

tagasiliikumisest äriühingute juhatuse liikmetele sularahas on tõendamata ning kahtlustuses ja

Rahandusministeeriumi

10.05.2018

otsuses

puuduvad

vastavad

viited

sootuks.

Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS esitas taotluse Euroopa

Liidu struktuurivahenditest raha saamiseks alles 05.05.2017 ja positiivne otsus taotlusele tuli

12.05.2017. Ringkonnakohus ei pea tõenäoliseks, et pettuse ettevalmistamist alustati üle kahe

aasta varem, kui esitati taotlus toetuse saamiseks, teadmata ette, kas hange suudetakse võita ja

toetust üldse saada. Tõendeid ega põhjendatud kahtlust sellise tegevuse kohta ei ole.

12. Rahandusministeeriumi 10.05.2018 otsuse p 4.2 lõpus on asutud seisukohale, et pettuseta

poleks Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-il jagunud rahalisi vahendeid omafinantseeringu

tasumiseks. Kaebaja on selle väite ümberlükkamiseks esitanud riiklikult tunnustatud eksperdi

TR 13.02.2018 ekspertarvamuse (I kd tl 156‒160), mille kohaselt omasid Lõuna-Eesti

Hooldekeskus AS ja tütarettevõte HK Varahaldus OÜ perioodil veebruar kuni oktoober 2017

piisavalt finantsvahendeid, et teostada hanke „Kose ja Tähtvere valla hooldekodude

põhiprojektide koostamine ja platsitööd“ omafinantseeringu makseid. Vastustaja ega

halduskohus ei ole esitanud seisukohti, et ekspertarvamus oleks asjatundmatu või sisuliselt

vale ‒ tõend on jäänud täielikult analüüsimata.

13. Vastustaja ja halduskohus on asunud seisukohale, et omafinantseeringu tasumata jätmist

võimaldas kunstlikult suurendatud hankelepingu hind. Ehkki kriminaalasjas kogutud tõendid

(OÜ Jaagor Grupp 16.05.2018 vastus uurija H. Sildvale, kriminaalasja sinine kd, toimik 8, lk

2‒3; Lõuna-Eesti Hoolekeskus AS-i hankespetsialisti LL 22.11.2017 tunnistajana

ülekuulamise protokoll, kriminaalasja sinine kd, toimik 9, lk 143‒147; EVIKO AS-i

müügijuhi VV 11.06.2018 tunnistajana ülekuulamise protokoll, kriminaalasja sinine kd,

toimik 9, lk 159‒160) annavad põhjendatud kahtluse asuda seisukohale, et hanketingimused

olid hankija ja hanke võitnud pakkuja vahel kokku lepitud sellised, mis tagasid hanke võidu

Mace Ehitus OÜ-le, puuduvad ometi tõendid sellest, et sellise hanke tulemusel saavutati nn

kõrgendatud hinnaga hankelepingu sõlmimine. Kaebaja on juba haldusmenetluses koos

17.04.2018 vastuväidetega esitanud riiklikult tunnustatud eksperdi TR maksumusekspertiisi (I

kd tl 74p‒100), mille lõppjärelduste kohaselt olid projektiga ettenähtud tööd teostatud ning

Kose ja Tähtvere erihooldekodude projekteerimise pakkumisehinnad koos muudatusega olid

oluliselt alla turupõhise projekteerimishindade; Tähtvere erihooldekodu ehitusdokumentides

kajastatud platsitööde maksumus koos muudatustega vastas keskmisele turuhinnale; Kose

erihooldekodu ehitusdokumentides kajastatud platsitööde maksumus koos muudatustega oli

alla keskmist turuhinda. Ka selle tõendi puhul ei ole vastustaja ega halduskohus asunud

3-18-1230

13(14)

seisukohale, et ekspertarvamus oleks asjatundmatu või vale, vaid jätnud tõendi üldse sisuliselt

hindamata. Olukorras, kus hankelepingu kogumaksumuseks koos lisatöödega oli 658 020,70

eurot käibemaksuta (789 624,84 eurot käibemaksuga); kõik tööd olid teostatud; riiklikult

tunnustatud eksperdi arvamuse kohaselt vastas hanke pakkumuse hind turuhinnale või oli alla

selle ning eksperdi arvamuse adekvaatsust ei ole kahtluse alla seatud, on väited nii hanke

hinna kunstlikust ülespaisutamisest kui ka 376 915,07 euro suuruse summa projekti tarbeks

kasutamata jätmisest (st sisuliselt väidet, et tööd teostati tegelikkuses 376 915,07 euro võrra

odavamalt) lihtsalt ebaloogilised. Neile vastuoludele ei ole seletust otsitud ega leitud

Rahandusministeeriumi 10.05.2018 otsuses ega halduskohtu otsuses.

14. Eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et olukorras, kus tõendamata ja

isegi piisavalt põhjendamata on Rahandusministeeriumi 10.05.2018 otsuse kaks põhieeldust:

laenusuhete näilikkus ja hanke hinna kunstlik suurendamine, tuleb apellatsioonkaebus

rahuldada ning halduskohtu otsus tühistada. Kuna olulised tõendid ja väited on jäänud juba

haldusmenetluses üldse hindamata, ei saa kohus asuda haldusorgani asemel neid esimesena

hindama. Seetõttu ei saada ringkonnakohus asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule, vaid

teeb ise asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab Rahandusministeeriumi

10.05.2018 otsuse nr 9.2-4.3/14-20/11/102 (HKMS § 200 p 3).

15. Ringkonnakohus peab veel vajalikuks märkida, et ehkki kriminaalasjas kogutud tõendeid

on lubatud kasutada haldusmenetluses ning iseenesest ei ole ka keeldu kasutada neid tõendeid

ajal, mil kriminaalasjas kogutud tõenditega tutvumine ei ole veel asjas puudutatud isikule

kohtueelse menetleja poolt lubatud, tuleks siiski eelistada menetlusviisi, kus isiku õiguste

kaitse (võimalus tutvuda tõenditega) oleks paremini tagatud, st oodata otsuse tegemisega

ajani, mil kohtueelne menetleja annab loa tõenditega tutvuda, või esitada hoopis avalik-

õiguslik nõudeavaldus kriminaalmenetluses (KrMS § 381).

16. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulud

kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1).

Kaebaja on esimese astme kohtus tasunud riigilõivu kokku 30 eurot (I kd tl 163) ja kandnud

esindajakulusid 6458,34 eurot (II kd tl 8‒16p). Seoses asja menetlemisega ringkonnakohtus

on kaebaja tasunud riigilõivu 15 eurot (II kd tl 62) ja kandnud esindajakulusid 6836,33 eurot

(II kd tl 85‒88p). Kokku 13 294,67 euro suuruste menetluskulude kandmise kohustus seoses

praeguse vaidluse lahendamisega kahes kohtuastmes on nõuetekohaselt tõendatud (HKMS §

109 lg 11). Kuna ringkonnakohus rahuldab kaebuse tervikuna, peab menetluskulud HKMS §

108 lg 1 järgi kandma vastustaja. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes

vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vajalike ja põhjendatud menetluskulude

väljamõistmise otsustamiseks tuleb kohtul analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist

vajavate materjalide mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt

Riigikohtu 18.05.2009 määrus nr 3-3-1-28-09, p 11). Riigikohtu praktikast nähtub ka

seisukoht, et menetluskulud apellatsiooniastmes ei tohiks ületada kulusid esimese astme

kohtus (nt Riigikohtu 25.04.2011 otsus nr 3-3-1-15-11, 20, 09.02.2011 otsus nr 3-3-1-90-10, p

21).

Esimese kohtuastme esindajakulusid peab ringkonnakohus mõistlikeks ja põhjendatuks. Kuigi

ringkonnakohtu hinnangul ei saa praegust vaidlust pidada sugugi lihtsaks, ei ole

apellatsiooniastmes koostatud menetlusdokumentide maht väga suur. Kaebaja esitatud

17.02.2020 arve nr 2020/02/020 kohaselt kulus vandeadvokaat A. Urmil ringkonnakohtu

istungiks valmistumiseks ja istungil osalemiseks 3 tundi ja 42 minutit ning vandeadvokaat K.

Saarel 4 tundi ja 30 minutit. Ringkonnakohtu 17.02.2020 istung kestis 57 minutit.

3-18-1230

14(14)

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse koostamiseks ning esindajatel ringkonnakohtu

istungi ettevalmistamiseks kulunud aega ei saa pidada täies ulatuses põhjendatuks. Samad

esindajad esindasid kaebajat ka esimese astme kohtus ning võrreldes halduskohtuga ei ole

vaidlusküsimused ringkonnakohtus muutunud. Lähtudes lisaks põhimõttest, et menetluskulud

apellatsiooniastmes ei tohiks ületada kulusid esimese astme kohtus ning praegusel juhul

puuduvad sellest reeglist kõrvalekaldumist õigustavad erandlikud põhjused, vähendab

ringkonnakohus

vastustajalt

kaebaja

kasuks

väljamõistetavate

apellatsiooniastme

menetluskulude suurust selliselt, et mõistab kaebaja kasuks välja 6200 eurot. Kokku tuleb

seega kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 12 703,35 eurot. Riigi Tugiteenuste Keskuse

võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/