2-19-394/18 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(13)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-394

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. veebruar 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

KVI Varad OÜ hagi Mammut Element OÜ vastu

56 284 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. septembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

KVI Varad OÜ apellatsioonkaebus

Mammut Element OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

KVI Varad OÜ apellatsioonkaebusel 42 242 eurot 28

senti

Mammut Element OÜ apellatsioonkaebusel 20 587 eurot

30 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: KVI Varad OÜ (registrikood 14104466),

esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson

Kostja: Mammu Element OÜ (registrikood 14006779),

esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(13)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 11. septembri 2019 otsus ja saata tsiviilasi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada KVI Varad OÜ apellatsioonkaebus ja Mammut Element OÜ

apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. KVI Varad OÜ (hageja) esitas 9. jaanuaril 2019 Tartu Maakohtule hagi Mammut

Element OÜ (kostja, tellija) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 56 284 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 530 eurot 46 senti ja viivise põhivõlgnevuselt

(56 284 eurot) alates 10. jaanuarist 2018 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid kostja ja RMV ELEMENT OÜ (RMV)

4. mail 2018 alltöövõtulepingu 2018/04 (töövõtuleping), mille kohaselt kohustus RMV

teostama erinevaid ehitustöid ja kostja teostatud tööde eest maksma tasu. Kuivõrd RMV

vajas töövõtulepingu täitmiseks täiendavaid käibevahendid, leppisid hageja ja RMV

kokku, et hageja hakkab RMV-le osutama faktooringuteenust. Kokkuleppe kohaselt

loovutas RMV töövõtulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale ning hageja tasus

RMV-le enne lepingust tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumist kokku lepitud

summa. Arveid faktooriti igakordse kokkuleppe alusel. Faktooringuteenuse osutamiseks

ei olnud hageja hinnangul kostja nõusolek vajalik.

RMV saatis kostjale 9. novembril 2018 arve nr 18012 (55 000 eurot) ning 12. novembril

2018 arved nr 18013 ja 18014 (vastavalt 1284 eurot ja 31 352 eurot 94 senti). Kostja on

arved nende saatmise kuupäevadel kätte saanud ja need allkirjastanud. Arvete

allkirjastamine oli faktooringuteenuse osutamiseks vajalik ning sellega kostja kinnitas muu

hulgas, et ta on arvetel märgitud teenuse kätte saanud, arvetele ei ole esitatud kreeditarvet,

tal puuduvad vastuväited arvetel toodud nõuetele, puuduvad õiguslikud alused, millest

3(13)

tulenevaid nõudeid saaks arvetel toodud nõuetega tasaarvestada ning ta kannab arvetel

toodud summad hageja arvelduskontole arvetel näidatud tähtpäevaks.

Hageja tasus RMV-le eelnimetatud arvete eest 56 284 eurot. Kostja on jätnud arved nr

18012 ja 18013 hagejale tasumata, s.o kokku 56 284 eurot. Kostja väitel ei olnud RMV

teostatud töö kvaliteetne ning tal on omakorda kahjunõue RMV vastu. Kostja ei ole oma

vastuväiteid tõendanud. Kostja on esitanud vaid hulgaliselt dokumente, mis on osaliselt

võõrkeelsed ja nummerdamata ning mille alusel on võimatu kostja väiteid kontrollida.

Lisaks ei ole välistatud, et kostja esitatud arvetel puudub seos RMV töödega. Hageja juhib

tähelepanu, et kostja on 20. detsembri 2018 kirjas kinnitanud, et tal on hageja ees kohustus

46 431 eurot 59 senti, kuid ta ei maksa seda välja enne täiendava ekspertiisi tegemist.

Seega on kostja pärast töövõtulepingu ülesütlemist 16. novembril 2018 kinnitanud

kohustuse olemasolu.

Hageja märgib, et vastavalt RMV ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepingule kohustus

kostja tasuma RMV-le igakuiselt 86 352 eurot 94 senti vastavalt maksegraafiku alusel

esitatud arvetele 30 päeva jooksul arve väljastamisest. Seega kuulus tasu maksmisele

maksegraafiku alusel, mitte akti allkirjastamise järgselt. Arvetes on kajastatud

oktoobrikuus tehtud tööd ehk makse vastavalt maksegraafikule.

Hageja hinnangul rikkus kostja töövõtulepingust tulenevat kohustust arved tasuda,

mistõttu palus hageja kostjalt välja mõista 56 284 eurot VÕS § 164 lg 1, 101 lg 1 ja § 108

lg 1 alusel. Alternatiivselt palus hageja nõude rahuldada VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8

alusel. Kui kostja kinnitas arveid ebaõigesti, käitus ta heade kommete vastaselt ning tekitas

sellega hagejale kahju. Riigikohtu praktika kohaselt võib kauba kättesaamise kinnitamist

olukorras, kus isik ei ole tegelikkuses kaupa kätte saanud, lugeda tahtlikult ebaõige

informatsiooni andmise tõttu heade kommete vastaseks, kui isik möönis, et sellest võib

tekkida kinnituse saajal kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-

16, p 17).

2. Kostja palus jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Hageja saab olla arvete nr 18012, 18013 ja 18014 loovutuse saajaks, mitte faktooriks, kuna

faktooringu puhul peab hageja olema majandustegevuse registris ning olemas peab olema

Finantsinspektsiooni poolt väljastatud krediidivahendaja tegevusluba. Kostja ei ole ka

hageja ega RMV-ga sõlminud mistahes lepingut või kokkulepet faktooringualaseks

koostööks. Samuti ei ole kostjale esitatud ühtegi teadet nõude loovutamise kohta.

Faktooringu kokkuleppe puudumist tõendab ka 30. novembril 2018 RVM poolt esitatud

arve 01-12-18 kostjale, millel puudub viide hagejale ning seda ei ole ka loovutatud.

Hageja ei saa nõuda kostjalt tööde eest tasumist. RMV poolt teostatud tööd olid puudustega

ega vastanud lepingutingimustele. RMV rikkus järgmiseid töövõtulepingu punkte: töö ei

ole tehtud tähtaegselt (p 3), töö ei vasta projektile (p 4), töö ei vasta kvaliteedile (p 5),

ohutusnõuded on täitmata (p-d 5.5 ja 5.9), tööd on dokumenteerimata (p 5.10), töö

üleandmise akt on esitamata (p 81.1). Seega ei ole töö vastu võetud ning nõue ei ole

sissenõutavaks muutunud. Töövõtja kohustus on tõendada, et kokku lepitud töö on

teostatud tähtaegselt ja kvaliteetselt. Kostjal on õigus keelduda enda kohustuse täitmisest

VÕS § 111 lg 1 alusel. Kuna akte ei esitatud, puudused olid kõrvaldamata, ütles kostja

töövõtulepingu 16. novembril 2018 üles selle rikkumise tõttu. Allkirjastatud arved

4(13)

tunnistati kehtetuks. Ülesütlemise avalduses teatas kostja muu hulgas nõuete

tasaarvestamisest, mis on edastatud hagejale ja RMV-le. Juhul kui kohus leiab, et kostja

peaks RMV-le maksma reaalselt teostatud tööde maksumuse 300 378 eurot 41 senti,

arvestab kostja selle summa tasa temale RMV poolt nende tööde ümbertegemisega

tekitatud kahjuga 105 616 eurot.

Hageja väidab, et kostja on kinnitanud arvete tasumise kohustust. Hageja ei ole esitanud

selle kohta ühtegi tõendit. Arved nr 18012 ja 18013 kinnitati kostja juhatuse liikme poolt,

kuna RMV esindaja Kevin Vikat, kes on ühtlasi hageja seaduslik esindaja, kinnitas, et aktid

on tööde juhile esitatud ja töödes olnud puudused likvideeritud. Arvete allkirjastamine ei

tähenda nende tasumise kohustust, vaid on kinnitus arve kättesaamise kohta.

Hageja ei saa ka tugineda maksegraafikule, mille kohaselt kohustub kostja tasuma RMV-

le igakuiselt 86 352 eurot 94 senti. Tegemist on ehitusliku alltöövõtulepinguga, mistõttu

on vajalik teostada tööd maksegraafikuga samas mahus, esitada teostatud tööde kohta akte,

mille kinnitamise järgselt saab esitada arveid. Samuti peab töö vastama kvaliteedinõuetele.

Hageja ei suhelnud kostjaga enne rahade maksmist RMV-le, ta ei teavitanud kostjat, et

kostja kinnitused võivad hagejale kahju tekitada juhul, kui töödega on mingi probleem.

Seega ei saa kostjapoolne kinnitus arvetel olla kuidagi seotud hea usu põhimõttega. Kostja

ei ole hagejale mingisugust kahju põhjustanud. Kostja süü puudub. Arvete allkirjastamisel

ei saanud kostja ette näha, et tööd on ebakvaliteetsed ja hagejale tekib kahju, samuti

asjaolu, et akte ei esitata. Hageja teadis, et RMV oli teostanud puudustega ja ebakvaliteetse

töö, sest K. Vikat oli nii RMV kui ka hageja esindaja.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 11. septembri otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja võlgnevuse 19 074 eurot 90 senti, millest põhivõlg on 18 905 eurot

1 sent ja viivis 169 eurot 89 senti, samuti viivise põhivõlgnevuselt (18 905 eurot 1 sent)

alates 10. jaanuarist 2019 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud 34 % ulatuses kostja kanda ja 66 %

ulatuses hageja kanda, mõistes menetluskulude katteks kostjalt hageja kasuks välja

1290 eurot 30 senti ja hagejalt kostja kasuks 1247 eurot 40 senti. Menetluskulude

tasaarvestamise tulemusena mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude

katteks 42 eurot 90 senti. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus tuvastas, et poolte vahel on vaidlus selle üle, kas ja millisel õiguslikul alusel on

hagejal õigus nõuda kostjalt arvete nr 18012 ja 18013 tasumist. Hageja on seisukohal, et

ta on omandanud nõuded kostja vastu faktooringulepingu alusel. Kostja vastuväidete

kohaselt saab hageja olla vaid loovutuse saajaks.

Maakohus kontrollis esmalt, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt raha tasumist

faktooringulepingu alusel VÕS § 256 kohaselt. Maakohtu hinnangul nähtub hageja kui ka

kostja käitumisest, et hageja majanduslikuks eesmärgiks oli RMV tegevuse

finantseerimine. Asjas esitatud arvetest nr 18008, 18012, 18013, 18014 ja konto

väljavõtetest nähtub, et RMV on sisuliselt müünud oma töövõtulepingust tulenevad

nõuded kostja vastu hagejale, hageja on omandanud iseseisva nõudeõiguse kostja vastu

5(13)

ning hageja on nõuete eest RMV-le tasunud. Seega kohus leidis, et tegemist on ehtsa

faktooringuga VÕS § 256 mõttes, mille kohaselt hageja on faktoor, RMV on faktooringu

klient ning kostja on faktooringuvõlgnik. Faktooringulepingu regulatsioon ei näe ette

nõuet, et faktooriks võib olla üksnes krediidiasutus.

Järgnevalt analüüsis maakohus arvetest nr 18012 ja 18013 tulenevate nõuete ja

viivisenõude põhjendatust. Maakohus asus seisukohale, et praegusel juhul on hageja konto

väljavõttega tõendatud hageja poolt RMV-le 11. novembril 2018 tehtud ülekanne

15 621 eurot 1 sent arve nr 18012 alusel ja 13. novembril 2018 hageja poolt RMV-le tehtud

ülekanne 28 139 eurot 41 senti arvete 18013 ja 18014 eest, millest arve 18013 osa on

1284 eurot. Hageja ja RMV vahel sõlmitud väidetavat laenulepingut, mille suhtes on

nõudeid hageja ja RMV vahel tasaarvestatud, kohtule esitatud ei ole, seega ei lugenud

kohus 32 286 eurot 89 senti faktoorimise mõttes tõendatuks ning leidis, et selle

väljamõistmine kostjalt ei ole põhjendatud.

Nõude 55 000 euro hulka on hageja arvestanud 5092 eurot 10 senti, mis on väidetavalt

tasaarvestus hageja nõudega RMV vastu, mis tulenes hageja poolt RMV-le väljastatud

arvest nr 18012. Maakohtu arvates ei olnud esitatud arvest aru saada hageja nõude alus

RMV vastu, mille kostja peaks tasuma hagejale seoses töövõtulepingust tulenevate nõuete

faktoorimisega. Maakohus jättis ka nimetatud summa kostjalt välja mõistmata.

Maakohus lisas, et kuigi kostja kinnitas 20. detsembri 2018 kirjas, et tal on kohustus tasuda

RMV-le 46 431 eurot 50 senti, siis ei saa seda maakohtu hinnangul käsitleda võla

omaksvõtuna, kuna kirja sisust ei nähtu kas ja millise konkreetse arve alusel või millises

summas millisest arvest tulenevat summat omaks võetakse. Samuti on arvetel nr 18012 ja

18013 näidatud summad suuremad kui n-ö omaks võetav summa. Seetõttu mõistis

maakohus kostjalt välja arve nr 18012 alusel 15 621 eurot 1 sendi, 2000 eurot

faktooringutasu ja arve nr 18013 alusel 1284 eurot, s.o kokku 18 905 eurot 1 sendi.

Arvestades põhivõla suurust, siis kohus leidis, et viivis perioodi 30. novembrist 2018 kuni

9. jaanuarini 2019 eest on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel 169 eurot 89 senti. Samuti

leidis kohus, et hageja viivisenõue tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel

alates 10. jaanuarist 2019 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses

sätestatud määras on põhjendatud.

Lõpuks hindas maakohus kostja vastuväiteid nõude sissenõutavuse ja tasaarvestuse kohta.

Maakohtu hinnangul kehtib VÕS § 171 lg-s 1 sätestatud võlgniku vastuväite esitamise

võimalus uue võlausaldaja nõudele ka siis, kui nõue loovutati faktooringulepingu alusel.

Seega saab kostja praeguses asjas esitada vastuväite ka hagejale. Samas maakohus leidis,

et kostja vastuväited arvete ja tasu maksmise osas on vastuolulised. Kuigi kostja väitel olid

tööd puudustega ning talle tekkis kahju, tasus kostja 30. novembril 2018 arve nr 18014.

Maakohus lisas, et kuivõrd arvete nr 18012 ja 18013 allkirjastamisega 9. novembril 2018

ja 12. novembril 2018 on kinnitatud, et töö on kätte saadud, puuduvad vastuväited arvel

toodud nõuetele, arved on loovutatud hagejale, kreeditarvet esitatud ei ole ning

eelnimetatud arvetest oli kostja VÕS § 257 kohaselt teadlik enne väidetava kahju

tekkimist, ei saa kostja VÕS § 171 lg 3 p 2 kohaselt oma kahjunõuet tasaarvestada. Asjaolu,

et leping öeldakse üles, ei tähenda seda, et ka arved tühistatakse.

6(13)

Kuna kohus leidis, et hagejal on õigus nõuda arvete tasumist lepingu alusel, ei analüüsinud

maakohus hageja nõuet alternatiivselt kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate sätete

alusel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas 11. oktoobril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata ning menetluskulud 34 % ulatuses

kostja ja 66 % ulatuses hageja kanda. Hageja palub teha uue otsuse, millega mõista kostjalt

välja põhivõlg 37 378 eurot 99 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 518 eurot 36 senti,

samuti viivis põhivõlalt (37 378 eurot 99 senti) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 10. jaanuarist 2018 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palub jätta

menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus tõendeid vääralt hinnanud. Maakohus jättis

rahuldamata nõude 32 286 eurot 89 senti. Hageja arvates saab asjas esitatud tõenditest

järeldada eeltoodud nõude olemasolu ja tasaarvestust hageja ja RMV vahel. Hageja poolt

teostatud ülekannetest nähtub, et hageja on RMV-le tasunud 29 286 eurot 89 senti lepingu

nr 211018 alusel. Lisaks on hageja ja RMV vahel toiminud kirjavahetus arve nr 18012

faktoorimise kalkulatsiooni kohta, milles on muu hulgas märgitud: „Laenatud raha , leping

211018 9.11 seisuga 29 286,89 + intress 3000“ ja „-32286,89,- 09.11 seisuga laenatud raha

+ intress.“ RMV on kalkulatsiooni 11. novembri 2018 e-kirjaga kinnitanud. Järelikult on

nii hageja kui RMV kinnitanud omavahelist laenusuhet, mille alusel on hageja RMV-le

tasunud 29 286 eurot 89 senti, samuti seda, et laenu intress on 3000 eurot. Järelikult on

tõendatud, et pooled tasaarvestasid arve nr 18012 faktoorimisel hageja laenusuhtest

tuleneva nõude RMV poolt arve loovutamisest tuleneva nõudega, mille järel pidi hageja

veel RMV-le tasuma 15 621 eurot 1 sendi. RMV on andnud ka kinnituse, kõik loetletud

arved on faktooringud ja summaliselt RMV-le välja makstud. Finantsteenuse osutamise

tõendamiseks ei ole ilmtingimata vaja esitada laenulepingut.

Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja poolt RMV-le esitatud arvest nr 18012

(5812 eurot 9 senti) ei ole hageja nõude alus RMV vastu arusaadav. Kuigi arvest nr 18012

ei nähtu arve täpsem sisu, on pooled siiski leppinud kokku arvest tuleneva kohustuste

olemasolus ja selle nõude tasaarvestamises, mida tõendavad hagi lisad nr 13 ja 15.

Samuti on hageja seisukohal, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, tehes

üllatusliku otsuse. Kohus ei ole kordagi poolte tähelepanu juhtinud asjaolule, et

finantseeringu reaalne toimumine on tõendamata või et esitatud tõenditest ei piisa. Samuti

pole kostja üheski oma menetlusdokumendis väitnud, et finantseerimist ei oleks reaalselt

toimunud. Seega puudus hagejal teadmine, et finantseerimiskohustuse täitmine on vaidluse

all või et kohus ei pea sellist asjaolu piisavalt tõendatuks.

Kuivõrd hagi on ekslikult jäetud osaliselt rahuldamata, on hageja arvates kohus jaotanud

ebaõigesti ka menetluskulud.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

6. Kostja esitas 14. oktoobril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada osas, millega kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

võlgnevuse 19 074 eurot 90 senti ning viivise. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta

7(13)

hagiavaldus täielikult rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta täies ulatuses hageja

kanda.

Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud põhjendamiskohustust ja kohaldas vääralt

materiaalõigust.

Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja on arvete nr 18012 ja 18013 aluseks olevad tööd

vastu võtnud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väitega, et töid ei ole

lepingu kohaselt vastu võetud, samuti ei ole kohus analüüsinud töövõtulepingu p 8.1 ega

põhjendanud, miks ta seda ei arvesta. Ka Riigikohus on leidnud, et arve vastuvõtmise kohta

antud allkiri ei ole hinnatav arvele sisulise nõustumuse andmisena (Riigikohtu

17. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11). Samuti ei tähenda arvete nr

18012 ja 18013 allkirjastamine seda, et kostja on loobunud vastuväidete esitamisest arvetel

toodud nõuetele.

Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 644 lg-t 3, leides ebaõigesti, et kostja ei või töö

lepingutingimuste mittevastavusele tugineda. Maakohus ei ole kostja esitatud e-kirju,

milles kostja teavitab töövõtjat tööde lepingutingimustele mittevastavusest, analüüsinud.

TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima ja kui kohus

mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kuna kostja on teavitanud

töövõtjat tööde töövõtulepingu tingimustele mittevastavusest tähtaegselt ja piisavalt

täpselt, ei ole VÕS § 644 lg 3 kohaldamise eeldused täidetud ning kostja võib tugineda töö

lepingutingimustele mittevastavusele. Hageja ei ole ka väitnud, et kostja oleks töövõtjale

teatanud mittevastavusest tähtaega rikkudes.

Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et arvetest nr 18012 ja 18013 tulenevad nõuded on

muutunud sissenõutavaks 30. novembril 2018. Esiteks ei ole arvete sissenõutavaks

muutumise eeldused täidetud. Kuna kostja ei ole arvete nr 18012 ja 18013 aluseks olevaid

töid vastu võtnud, siis ei ole kostja kohustatud eeltoodud arveid tasuma. Teiseks, kuigi

kostja pidas arve nr 18014 tasumist põhjendatuks, sest see oli esitatud materjalide eest, mis

olid juba objektile paigaldatud, ei saa sellest kuidagi järeldada, et kostjal oli kohustus

tasuda ka arved nr 18012 ja 18013. Kohus ei ole kostja põhjendusi seoses arve nr 18014

tasumisega analüüsinud ega nende osas seisukohta võtnud. Kolmandaks, kuigi kostja

märkis, et lepingu ülesütlemisega allkirjastatud arved tühistati, ei ole maakohus välja

selgitanud ega analüüsinud, mida kostja selle vastuväitega silmas pidas. Kostja pidas

arvete tühistamise all silmas tehingu, mille sisuks on hagejale arvete kinnitamise

tahteavalduse andmine, tühistamist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 1

mõttes. Seega ei olnud töövõtjal kostja vastu tasunõuet. Kuna loovutada on võimalik

üksnes tegelikku nõuet, ning töövõtjal see kostja vastu puudus, ei saanud töövõtja seda

nõuet ka hagejale loovutada.

Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 171 lg-t 1 ja leidis ebaõigesti, et kostja ei või esitada

hageja nõudele vastuväidet, et arved ei ole sissenõutavaks muutunud. Kostja hinnangul on

VÕS § 171 lg 1 eeldused täidetud ning kostja võib esitada hageja nõudele vastuväite, et

arved nr 18012 ja 18013 ei ole sissenõutavaks muutunud, kuna nende aluseks olevaid töid

ei ole vastu võetud, sest need ei vasta lepingutingimustele. Samuti võib kostja analoogia

alusel tugineda arvete 18012 ja 18013 tasumisest keeldumisel VÕS § 258 lg 2 p-le 2, kuna

8(13)

hageja tegi makse töövõtjale ajal, mil hageja teadis või pidi teadma, et RMV on

töövõtulepingut rikkunud.

Maakohus kohaldas ka vääralt VÕS § 171 lg 3 p 2, kui asus seisukohale, et kostja ei saa

tasaarvestada hagejale arvetest nr 18012 ja 18013 tulenevaid nõuded oma kahju hüvitamise

nõudega. Kostja on lükanud ümber kohtu seisukohad, et arvete allkirjastamisega on pooled

kinnitanud, et töö on vastuvõetud ja kostjal puuduvad vastuväited arvetel toodud nõuetele.

Seega on kohus VÕS § 171 lg 3 p 2 kohaldades lähtudes valedest eeldustest. Kostja nõue

seisneb lepingutingimustele mittevastava töö parandamise kulude hüvitamises. Töö

parandamiseks mõistlikult vajalik aeg oli töövõtulepingu ülesütlemise avalduse esitamise

ajaks möödunud ning õiguslik alus, millel põhineb kostja tasaarvestuseks kasutatav nõue,

oli olemas hiljemalt 16. novembril 2018. Isegi kui arved nr 18012 ja 18013 muutusid

sissenõutavaks 30. novembril 2018, nagu maakohus leidis, siis oli kostjal

lepingutingimustele mittevastava töö parandamise kulutuste hüvitamise nõude õiguslik

alus olemas juba enne loovutatud nõuete sissenõutavaks muutumist. Seega ei ole täidetud

VÕS § 171 lg 3 p 2 kohaldamise eeldused ning kostja võib tööde lepingutingimustele

mittevastavusest tuleneva parandamise kulude hüvitamise nõude tasaarvestada hageja

nõudega.

Juhul kui kohus asub seisukohale, et hagejal on siiski kostja vastu nõue, on see

tasaarvestusega lõppenud. Kostja tasaarvestas tööde lepingutingimustele mittevastavusest

tuleneva kahjunõude 47 419 eurot 35 senti arvega nr 18012 (55 000 eurot). Tasaarvestuse

tulemusena jäi arvest nr 18012 tasuda veel 7580 eurot 65 senti. Seega oli hageja arvetest

nr 18012 ja 18013 tulenev nõue kokku peale tasaarvestust 8864 eurot 65 senti. Lisaks on

kostjal töövõtja vastu seoses lepingutingimustele mittevastava töö parandamisega nõue

105 616 eurot (sh käibemaks). Seega isegi juhul, kui hageja põhinõue oleks

8864 eurot 65 senti või 56 284 eurot, oleks see alates 1. detsembrist 2018 tasaarvestuse

tõttu täielikult lõppenud.

Hagejal puudub kostja vastu ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue. Käesoleval

juhul on hageja kahju hüvitamise nõude eeldused VÕS § 1043 kohaselt täitmata. Kostjal

puudus igasugune tahe hagejat kahjustada. Ka ei pidanud kostja võimalikuks hagejale

arvete

allkirjastamisega

kahju

põhjustamist

olukorras,

kus

tööde

vastavust

lepingutingimustele on kinnitanud töövõtja ja faktoor ühes isikus. Kuna praegusel juhul

puudub kostja õigusvastane tegu, puudub ka põhjuslik seos hagejale väidetavalt tekkinud

kahjuga. Kostja hinnangul on hoopis hageja käitunud heade kommete vastaselt. Hageja ei

ole ka tõendanud, et talle oleks tekkinud kahju 56 284 euro ulatuses. Pealegi on maakohus

tuvastatud hageja poolt töövõtjale arvete nr 18012 ja 18013 alusel tehtud maksed üksnes

18 905 euro 1 sendi ulatuses. Juhul, kui kohus asub siiski seisukohale, et kostja on hagejale

õigusvastaselt kahju põhjustanud, ei vastuta kostja kahju tekitamise eest, kuna hageja on

ise kahju tekitamisega nõus olnud. K. Vikati teadmise saab TsÜS § 123 lg 1 kohaselt

omistada hagejale ja lugeda hageja kaudseks tahteavalduseks endale kahju tekitamisega

nõustumiseks.

Samuti rikkus maakohus põhjendamiskohustust, kuna jättis võtmata seisukoha kostja väite

osas seoses hageja pahauskse käitumisega. Hageja on kostja vastu nõudeid omandades ja

esitades käitunud pahauskselt eesmärgiga raskendada kostjal tööde lepingutingimustele

9(13)

mittevastavusest tulenevate nõuete maksmapanekut, st eesmärgiga tekitada kostjale kahju.

Kohus ei ole selle väite osas seisukohta võtnud. Isegi juhul, kui kohus leiab, et hagejal on

töövõtulepingust või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue kostja vastu, oleks

nõude rahuldamine hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu ning seega tuleb see

VÕS § 6 lg 2 alusel jätta rahuldamata.

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb tühistada ning tsiviilasi saata tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse

staadiumis.

Ringkonnakohtu

hinnangul

on

maakohus

kohaldanud

ebaõigesti

materiaalõigust ning rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse

tühistamise. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

9. Maakohus on jätnud hageja nõude osaliselt rahuldamata põhjusel, et kohtu

hinnangul ei olnud hageja tõendanud, et ta on osade arvete eest RMV-le tasunud.

Maakohus leidis, et kuna faktooring on finantseerimisteenus, mis võimaldab isikul hankida

majandustegevuseks vajalikku käibekapitali, siis peab faktooringu puhul finantseerimine

ka reaalselt toimuma (vt maakohtu otsuse põhjenduste p-d 40–44).

9.1.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud maakohus jätta hageja (esmasel

materiaalõiguslikul alusel) esitatud nõudeid osaliselt rahuldamata põhjusel, et hageja võib

olla jätnud RMV-le arvete (st ostetud nõuete) eest osaliselt tasumata. Maakohus on jätnud

tähelepanuta VÕS §-s 170 sätestatu, millest tuleneb, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule,

et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes

toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv.

Praegusel juhul on RMV võlgnikule (kostjale) arvete nr 18012 ja nr 18013 edastamisel

teatatud nõude loovutamisest hagejale (I kd, tl-d 34 ja 36). Kostja on arvete (milles sisaldub

nõude loovutamise teade) kättesaamist kinnitanud.

9.2.

Arvete eest tasumise kohustus on hagejal suhetes RMV-ga ning see ei puuduta

kostjat (võlgnikku). Kostja ei ole menetluses ka väitnud, et nõudeid ei ole tegelikult

hagejale loovutatud. Hageja kohustus RMV-le arevete eest tasuda ja selle kohustuse

täitmine omab küll tähtsust juhul, kui asjas tuleks asuda lahendama hageja alternatiivsel

õiguslikul alusel esitatud nõuet (kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevat nõuet).

Vaidlustatud otsuses maakohus hageja väiteid kahju õigusvastasest tekitamisest

analüüsinud ei ole, kuna leidis, et hagejal on õigus nõuda arvete tasumist lepingu alusel

(vt maakohtu otsuse p 55).

9.3.

Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et asja

materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus juhtinud hageja tähelepanu sellele, et

finantseeringu reaalne toimumine on asja lahendamisel olulise tähtsusega. Seega tuleb

nõustuda hagejaga, et maakohtu lahend võis olla selles osas pooltele üllatuslik. Samas ei

saa hageja apellatsioonkaebuse põhjal järeldada, et see võiks olla praegusel juhul

menetlusnormi oluline rikkumine. Hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väidetest

nähtuvalt on finantseeringu tegelik toimumine piisavalt tõendatud.

10(13)

10. Kostja poolt menetluses esitatud vastuväidete kohaselt ei ole hageja nõue

muutunud sissenõutavaks, kuna tööd on tehtud puudustega ning kostjal on RMV vastu

kahjunõue summas 105 616 eurot, mille ta soovib tasaarvestada. Maakohus on pidanud

neid vastuväiteid põhjendamatuteks, kuna kostja ei ole tellijat töö mittevastavusest

kooskõlast töövõtulepingu p-ga 6.3.3 teavitanud ega töös esinevaid puudusi piisavalt

täpselt kirjeldanud. Samuti leidis maakohus, et oma võimalikku kahjunõuet ei saa kostja

VÕS § 171 lg 3 p-st 2 tulenevalt tasaarvestada, kuna arvetest nr 18012 ja 18013 oli kostja

teadlik enne väidetava kahju tekkimist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praeguses asjas viinud läbi sisulist

eelmenetlust ning on jätnud täitmata selgitamiskohustuse. Eelkõige kostja poolt hagile

esitatud vastuväiteid arvestades võivad need minetused olla viinud kohtu hagi osalisel

rahuldamisel ebaõigete lõppjäreldusteni.

10.1. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja

selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning

tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks.

Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud

ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis,

kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada,

mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse

õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele.

10.2. Vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus rajanud oma järeldused

üksnes või eelkõige kostja poolt arvete nr 18012 ja 18013 allkirjastamisel antud

kinnitusele, et töö on kätte saadud, et arvetele ei ole esitatud kreeditarvet ning kostjal

puuduvad vastuväited arvel toodud nõuetele, samuti et puuduvad tasaarvestamise alused.

Samas ei nähtu tsiviilasja toimikust, et maakohus oleks ülalviidatud kinnitustele antavat

õiguslikku hinnangut pooltega menetluses arutanud. Maakohtu õiguslik hinnang ei selgu

ka vaidlustatud otsusest.

10.3. VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik esitada uue võlausaldaja nõude vastu kõiki

vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Sama

paragrahvi lõike 3 kohaselt võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude

ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, v.a kui võlgniku nõue muutus sissenõutavaks

hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama

pidi (VÕS § 171 lg 3 p 2). Need õigused vastuväidete esitamiseks on põhimõtteliselt ka

faktooringuvõlgnikul (vt nt Riigikohtu 2. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-

16, p 13).

10.4. Ringkonnakohtu hinnangul võib arvete nr 18012 ja 18013 allkirjastamisel antud

kinnitus olla kostja võlatunnistus, eelkõige deklaratiivne võlatunnistus (võlatunnistuste

kvalifitseerimise kohta vt Riigikohtu 24. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16,

p-d 15–20).

Kohtupraktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmisel kaks peamist tagajärge.

Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise

ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada

muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi

11(13)

rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga.

Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine

võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt nt

Riigikohtu 24. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 20 koos selles viidatud

praktikaga).

10.5. Seega muutis kostja poolt arvete nr 18012 ja 18013 allkirjastamisel antud kinnitus

käesolevas asjas küll eeldatavalt tõendamiskoormist – hagi rahuldamata jätmise eeldusena

peaks kostja tõendama, et tasunõuded tegelikult ei ole sissenõutavaks muutunud

(VÕS § 82 lg 7) või kostjal on õigus tasumisest keelduda (VÕS § 111 lg 1) vms. Samas

see siiski ei pruugi välista kostja jaoks võimalust vastuväidetele tugineda ja neid tõendada.

Kostja on menetluses tõendeid ka esitanud, eelkõige koos 5. augusti 2019

menetlusdokumendiga, kuid maakohus on neid tõendeid otsuses analüüsinud ainult VÕS

§ 644 lg-te 1 ja 2 kohaldamise aspektist. Samuti on maakohus jätnud välja selgitamata, kas

ja millistest vastuväidetest kostja arvete nr 18012 ja 18013 allkirjastamisega

(võlatunnistuste andmisega) loobus.

10.6. Ringkonnakohus lisab, et töö tellija VÕS §-s 644 sätestatud kohustused seonduvad

oma majandustegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija puhul töö ülevaatamise

kohustusega (VÕS § 643). Töö ülevaatamine on aga omakorda võimalik alles pärast töö

vastuvõtmist (VÕS § 637 lg 4 tähenduses) või töö valmimist (VÕS § 637 lg 3) ja selle

faktilist üleandmist tellijale. Kostja on praegusel juhul väitnud, et arvete nr 18012 ja 18013

aluseks olevad tööd on nõuetekohaselt lõpetamata ning kostja ei ole neid vastu võtnud.

Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktikas on jaatatud tellija õigust keelduda

VÕS § 110 lg 1 alusel talle vastuvõtmiseks esitatud töö vastuvõtmisest nii juhul, kui töö

on üldse tegemata kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või puudustega, tagamaks

oma lepingu kohase täitmise nõuet (VÕS § 108 lg-d 2 ja 6). Tellija on kohustatud töö vastu

võtma üksnes juhul, kui see vastab lepingutingimustele VÕS §-de 77 ja 641 mõttes.

Samuti võib tellija keelduda VÕS § 111 lg 1 järgi tasu maksmast, kuni töövõtja on täitnud

oma vastastikuse kohustuse, selle täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on

kinnitanud, et ta kohustuse täidab (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas 3-

2-1-80-08, p-d 22, 33 ja 34).

11. Ülalmärgitud minetuste tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada. Puuduliku

eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest

apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi

olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks

kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste

asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu põhjal tuleb

tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.

12. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita esmalt eelmenetluse ülesanded, mh

tuleb selgitada pooltele tõendamiskoormist ning anda neile võimalus esitada vaidlusaluste

asjaolude kohta täiendavaid tõendeid. Seejärel tuleb maakohtul asi uuesti sisuliselt

lahendada, arvestades käesolevas otsuses esitatud seisukohti materiaalõiguse ja

menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel.

12(13)

12.1. Ringkonnakohus märgib, et vähemalt eelmenetluse lõpuks peaks olema

menetlusosalistele üldjuhul teatavaks tehtud, missugused ühe või teise poole esitatud

tõendid on vastu võetud ja missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud. Vastasel juhul

ei ole menetlusosalistele selge, kas ja missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja

esitada täiendavaid tõendeid. Taolises olukorras ei ole poolte tegelik võrdsus ega

menetluse sisuline võistlevus tagatud (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-41-14, p 10).

12.2. Nagu eelnevalt märgitud, tuleb kohtul eelmenetluses mh välja selgitada poolte

faktilised väited ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad nende väidete tõendamiseks

(TsMS § 392 § 1 p-d 3 ja 4). Praegusel juhul on kostja esitanud 5. augustil 2019 maakohtule

menetlusdokumendi, millel on dokumendis endas märgitu kohaselt 30 lisa. Samas on

dokumendi kõik lisad nummerdamata ning lisade numbreid ei ole võimalik tuvastada ka

kohtute infosüsteemi salvestatud failide nimedest. Seetõttu on väga keeruline ja kohati

isegi võimatu aru saada, millistele lisadele 5. augusti 2019 menetlusdokumendis on

viidatud ning millised tõendid on kostja poolt iga faktiväite kohta esitatud. Lisaks on osad

lisad võõrkeelsed. TsMS § 33 lg 1 teisest lausest tuleneb, et kui menetlusosalise kohtule

esitatud dokumentaalne tõend ei ole eestikeelne, nõuab kohus määratud tähtpäevaks

esitajalt selle tõlget eesti keelde, välja arvatud juhul, kui tõendi tõlkimine on selle sisu või

mahtu arvestades ebamõistlik ja teised menetlusosalised ei vaidle muukeelse tõendi

vastuvõtmisele vastu. Kui tõlget tähtpäevaks ei esitata, võib kohus TsMS § 33 lg 3 järgi

jätta võõrkeelse dokumentaalse tõendi tähelepanuta.

Maakohtul tuleb lasta kostjal asja uuel läbivaatemisel 5. augusti 2019 menetlusdokumendi

puudused kõrvaldada, jättes menetlusdokumendi vajadusel käiguta (TsMS § 3401 lg 1 ja

§ 33 lg 1).

12.3. Vajadusel tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata ka hageja

alternatiivseid väiteid, mille kohaselt on kostja käitunud arvete kinnitamisel tahtlikult

heade kommete vastaselt ja tekitanud sellega hagejale kahju (VÕS § 1043 ja

§ 1045 lg 1 p 8). Hageja on nendele kinnitustele tuginedes teinud rahaülekanded RMV-le

(faktooringu kliendile).

Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale

saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Heade kommete vastane on tegu

siis, kui selle eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine. VÕS § 1045 lg 1 p 8

kohaldamisel peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada.

Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja

mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju.

Kohtupraktika põhjal ei ole iseenesest nt välistatud, et kauba kättesaamise kinnitamist

olukorras, kus isik ei ole tegelikkuses kaupa kätte saanud, võiks lugeda tahtlikult ebaõige

informatsiooni andmise tõttu heade kommete vastaseks, kui isik möönis, et sellest võib

tekkida kinnituse saajal kahju (vt ka Riigikohtu 2. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-101-16, p 17 koos selles viidatud praktikaga).

12.4. Samuti tuleb asja uuel läbivaatamisel vajadusel hinnata kostja väited, mille kohaselt

on hageja nõuete rahuldamine välistatud hea usu põhimõttest lähtuvalt (VÕS § 6 lg 2),

kuna hageja on kostja vastu nõudeid omandades ja esitades käitunud pahauskselt

13(13)

eesmärgiga raskendada kostjal tööde lepingutingimustele mittevastavusest tulenevate

nõuete maksmapanekut, st eesmärgiga tekitada kostjale kahju.

13. Vastusena kostja apellatsioonkaebuse väidetele lisab ringkonnakohus veel

järgmist.

13.1. Vähemalt senises menetluses esitatu põhjal ei saa nõustuda kostja seisukohaga, et

arvete nr 18012 ja 18013 allkirjastamisel on kostja kinnitanud üksnes arvete kättesaamist.

Nagu eelnevalt märgitud, võib kostja kinnitustel ringkonnakohtu hinnangul olla

deklaratiivse võlatunnistuse tähendus. Kostja viidatud Riigikohtu 17. detsembri 2009 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09 on tehtud praegusest oluliselt erinevatel asjaoludel ning

käesoleval juhul ei saa sellest lahendist juhinduda. Lisaks on ka tsiviilasjas nr 3-2-1-144-

09 tehtud otsuses peetud võimalikuks, et arve vastuvõtmine või sellele allkirjastamine võib

teatud juhtudel siiski tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist.

13.2. Samuti on kostja ringkonnakohtu arvates ületähtsustanud asjaolu, et arvete nr

18012 ja nr 18013 aluseks olevate tööde kohta ei ole koostatud töövõtulepingu p 8.1.3

kohast töö vastuvõtu akti. See ei välista võlausaldaja jaoks võimalust tõendada teiste

tõenditega, et tööd on vastu võetud või tuleb lugeda vastuvõetuks, ning esitada nõue kostja

poolt arvete nr 18012 ja 18013 allkirjastamisel antud kinnitusetele tuginedes.

13.3. Kostja on apellatsioonkaebuses väitnud, et kostja on arvete nr 18012 ja 18013

tühistamise all silmas pidanud arvete allkirjastamisel antud kinnituste tühistamist

TsÜS § 90 lg 1 mõttes. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda kostjale võimalus neid väiteid

täpsustada. Asja lahendamisel tuleb mh silmas pidada TsÜS § 99 lg-s 1 sätestatud

tühistamisõigust lõpetavaid tähtaegu.

14. Kuivõrd asi saadetakse maakohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebustes sisalduvaid etteheiteid, mis

puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget hindamist ning faktiliste asjaolude väära

tuvastamist. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud

üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi

tõlgendamisel ja kohaldamisel.

15. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus

sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest