2-14-63261/129 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Kohus

Tsiviilasja number

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartu Ringkonnakohus

2-14-63261

Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Tsiviilasi

Vaidlustatud kohtulahend

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

OÜ AMBRIFA MEDICUM hagi Tatiana Antonova vastu

8525 euro 65 sendi ja viivise saamiseks

Viru Maakohtu 3. oktoobri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse Tatiana Antonova apellatsioonkaebus

liik

Apellatsioonkaebuse hind

8127 eurot 2 senti

Kohtuistungi toimumise aeg 4. veebruar 2020

Menetlusosalised ja nende Hageja (vastustaja) OÜ AMBRIFA

MEDICUM

esindajad

(registrikood 10972046), lepinguline esindaja

Vladimir

Kolga

Kostja

(apellant)

Tatiana

Antonova

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv

ja Anneli Aab

1(13)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 3. oktoobri 2019 otsus ning teha uus otsus, millega

jätta hageja OÜ AMBRIFA MEDICUM nõue 8525 euro 65 sendi (tsiviilasjas

nr 2-14-9563 kantud menetluskulud) ning sellelt summalt alates 9. märtsist

2018 arvestatud viivise saamiseks täies ulatuses rahuldamata.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta kõik alates 14. detsembrist 2017 kantud menetluskulud hageja, OÜ

AMBRIFA MEDICUM kanda.

4. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ AMBRIFA MEDICUM (hageja) esitas 31. detsembril 2014 Viru Maakohtule

Tatiana Antonova (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista

kahjuhüvitise 2528 eurot 72 senti ja sellelt arvestatud viivise.

14. juulil 2016 täpsustas hageja oma nõudeid ja palus kohustada kostjat tasuma hagejale

kahjuhüvitise 2336 eurot, viivise 48 eurot 52 senti ja lisanduva viivise. Samuti palus hageja

mõista kostjalt välja kahjuhüvitise tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude katteks

8855 eurot 6 senti.

2. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 20. oktoobril 2011

töövõtulepingu tähtajaga oktoober 2012. Kostja asus 2011. a septembris tööle

hambaarstina. Kostja põhitööülesandeks oli hambaravi ning hambaproteeside

paigaldamine. Kostjale on töötasud makstud.

2(13)

30. oktoobril 2011 pöördus Svetlana Mikhaylova (patsient) hageja poole hambaravi

teenuse saamiseks. Teenuse vahetuks osutajaks oli kostja. Patsient soovis proteesi

paigaldamist ning alumise hambajuure eemaldamist. Kostja teatas, et alumise hambajuure

eemaldamine ei ole vajalik ning andis ravi osas soovitusi. Patsient nõustus arsti (kostja)

hinnanguga ning raviga. Ravijärgselt oli proteesi kandmine väga ebamugav ning

paigaldatud kroon tuli nädal hiljem lahti. Kostja paigaldas krooni uuesti. Proteesi kandmine

oli ebamugav. 28. novembril 2012 tuli kroon uuesti lahti. Hambad muutusid ravi tulemusel

ülitundlikuks, eriti talvel. Patsient pöördus uuesti kostja poole. Kostja leidis, et ravi oli

teostatud nõuetekohaselt ja märkis, et selline ravi nõuabki pikemaajalist kohanemist.

Patsient pöördus 14. detsembril 2012 OÜ-sse Lille Hambaravi, kus tuvastati, et

hambajuurte tõttu ei saanud kostja poolt paigaldatud hambasilda patsiendile panna.

Septembris 2013 pöördus patsient Tervishoiuteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjoni, mille

26. septembri 2013 hinnangu kohaselt ei vastanud hageja poolt patsiendile osutatud

tervishoiuteenus heale meditsiinitavale. Hambakaardis ei ole dokumenteeritud patsiendi

kaebusi ja soove, samuti puuduvad raviplaan ja röntgenülesvõtted.

Patsient esitas 3. märtsil 2014 Harju Maakohtule hagi hageja vastu kahju hüvitamiseks

ning viivise maksmiseks. Harju Maakohtu otsusega, millega mõisteti hagejalt patsiendi

kasuks välja kahjuhüvitis, tekkis hagejale kahju. Kostja rikkus töövõtulepingu p-i 8,

millega põhjustas hagejale kahju, mis selgus patsiendi hagi esitamisel hageja vastu

kahjuhüvitise ja viivise saamiseks.

Kostja tegi tööd omal riisikol, ta võis töö lasta enda eest ära teha ka kellelgi teisel (kui

lepingus ei ole sellekohast keeldu), kuid hageja ees vastutas kostja. Töö tegemisel ei

allunud kostja hageja pidevale kontrollile, tema suhtes ei kehtinud töösisekorraeeskiri.

Kostja tegeles oma klientidega isiklikult, sh määras ravi, võttis vastu raha jne. Vastavalt

töövõtulepingu p-le 4 tasus hageja kostjale töö tegemise eest 5 eurot tunnis. Tasu maksti

välja 15 kalendripäeva jooksul töö üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisest ning

lepingu punkti 5 kohaselt arvutati töötasu 21 töötatud päeva järel. Ajavahemikus alates

2011. a septembrist kuni 2012. a oktoobrini osutas kostja hambaravi teenuseid hagejale 12

päeva.

Hagejale varalise kahju tekkimine on tõendatud sellega, et kostja sai patsiendilt talle

osutatud raviteenuste eest raha, kuid kostja ei andnud saadud 2336 eurot hagejale üle, mis

on tuvastatud Harju Maakohtu menetluse käigus.

Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-9563 rahuldati

osaliselt patsiendi hagi hageja vastu ja mõisteti hagejalt välja kahjuhüvitis 2336 eurot ja

viivis 48 eurot 52 senti, millele lisandus viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

sätestatud määras. Kohus jättis patsiendi menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 95%

ulatuses

hageja

kanda.

Patsient

esitas

maakohtule

avalduse

menetluskulude

kindlaksmääramiseks tsiviilasjas nr 2-14-9563 maa- ja ringkonnakohtus 95% ulatuses

summas 6545 eurot 6 senti. Samuti on hageja kahjuks hageja poolt tsiviilasjas nr

2-14-9563 kantud menetluskulud 2310 eurot.

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõue on aegunud.

Kostjaga ei ole hagiavalduse lisana märgitud töövõtulepingu tingimusi läbi

3(13)

räägitud ja kostja ei ole lepingule alla kirjutatud. Töövõtulepingust nähtub, et sellel puudub

kostja allkiri.

Poolte vahel oli sõlmitud (suuline) tööleping mille alusel töötas kostja hageja juures alates

2011. a maikuust. Poolte vahel oli kokkulepe tasu osas, mis oli 30% klientide poolt

kostjale teenuse eest makstud tasust. Hageja tasu maksmise nõudest kinni ei pidanud ja

kostja lahkus hageja juurest.

Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ega nõudeõigust. Hageja ei ole esitanud tõendeid,

et on patsiendile kahju hüvitanud. Kostja ei saanud hagejalt kokkulepitud tasu, kostja ei ole

rikkunud teavitamiskohustust, kostja ei vastuta tekkinud kahju eest või vastutab üksnes

osaliselt.

Kostja sai kokkulepitud tasust kätte vaid osa. Hageja ei ole tasunud kostjale makstud

töötasudelt makse täies ulatuses. Hageja on väljastanud kostja nimele kassa väljamineku

ordereid aprillis 2011 ja juunis 2011, st enne 2011. a oktoobrit, mil on sõlmitud hageja

poolt väidetud töövõtuleping. Arved tõendavad, et kostja poolt teostatud töö eest on raha

vastu võtnud hageja. Hageja poolt esitatud kviitungid ei ole kostja poolt allkirjastatud.

Kostja

täitis

hageja

ees

töölepinguseadusest

ja

võlaõigusseadusest

tulenevaid

teavituskohustusi ja teavitas hagejat isiklikult, et patsiendi poolt esitatud soovi proteeside

paigaldamiseks ilma täiendavat ravi teostamata ei ole patsiendi hammaste seisukorda

arvestades otstarbekas täita. Kostja sai hageja seaduslikult esindajalt kui spetsialistilt, kes

patsiendile proteesid valmistas, korralduse raviga jätkata ja kostja jätkas patsiendile

patsiendi poolt soovitud teenuse osutamisega. Kostja ei ole raviviga tahtlikult põhjustanud.

Kostja leiab, et olemasolevatel asjaoludel, s.o puuduv tööleping, konkreetsed juhised

tööandja poolt jne võib tema vastutus olla välistatud. Kostja vastutus hageja ees on

piiratud.

Kui hageja nõue oleks põhjendatud ja tõendatud, on see töölepingu seaduse (TLS) § 76

lg-st 2 ning § 74 lg-st 4 tulenevalt aegunud. Hagiavaldus on esitatud 31. detsembril 2014.

Ekspertiisikomisjon on teinud otsuse 26. septembril 2013, millest on hagejat eelduslikult

teavitatud hiljemalt oktoobris-novembris 2013 ja mida loeb kostja TLS § 74 lg 4 sätestatud

aegumistähtaja kulgemise alguseks.

MENETLUSE KÄIK

4. Viru Maakohus rahuldas 30. mail 2017 tehtud otsusega hagi osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 2336 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 659

eurot 64 senti ning viivise alates 31. maist 2017 kuni põhinõude (2336 eurot) täieliku

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Viivise summa kokku ei võinud

maakohtu otsuse järgi ületada põhinõuet. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks

välja kahjuhüvitise tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude katteks kokku 5518

eurot 85 senti ja jättis hageja menetluskulud 72% ulatuses kostja kanda ja kostja

menetluskulud 28% ulatuses hageja kanda. Menetluskulusid maakohus kindlaks ei

määranud. Kostja taotluse aegumise kohaldamiseks jättis maakohus rahuldamata.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas,

millega hagiavaldus osaliselt rahuldati ja saata asi maakohtule tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

4(13)

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 19. oktoobri 2017 otsusega apellatsioonkaebuse

osaliselt, tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja

kahjuhüvitise tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude eest 5518 eurot 85 senti

ning viivise alates 4. märtsist 2017, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus

tegi uue otsuse, millega saatis hageja nõude kostjalt tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud

menetluskulude eest hüvitise saamiseks maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise alates hagiavalduse esitamisest 31. detsembrist

2014. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kuid muutis maakohtu

otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole hageja nõuet menetluskulude katteks hüvitise

saamiseks nõuetekohaselt menetlenud. Maakohus ei olnud hageja suurendatud nõuet

nõuetekohaselt menetlusse võtnud: kohtu infosüsteemide järgi ei olnud hageja maakohtule

täiendavalt riigilõivu tasunud. Hagi täpsustus, millega hageja nõuet suurendas, oli

ringkonnakohtu hinnangul esitatud teisel õiguslikul alusel kui esmane nõue, kuid

maakohus ei olnud küsinud kostja seisukohta selle nõude suhtes. Ringkonnakohus leidis, et

hageja nõue tuleb saata TsMS § 657 lg 3 ja § 3401 alusel menetlusse võtmise

otsustamiseks.

Maakohus asus ekslikult seisukohale, et hageja ja kostja vahel 20. oktoobril 2011 sõlmitud

leping on töövõtuleping. Ringkonnakohus leidis, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping

(TLS § 1) ning hageja nõue kostja vastu on oma olemuselt TLS § 72 järgne kahju

hüvitamise nõue. Hageja nõue ei ole aegunud. Tööandja TLS § 76 lg 2 alusel töötaja vastu

esitatud nõue aegub TLS § 74 lg 4 järgi 12 kuu jooksul üldjuhul arvates ajast, mil tööandja

tasus kolmandale isikule kahjuhüvitise, või erandina siis, kui jõustus tööandjat hüvitama

kohustav kohtulahend. Tallinna Ringkonnakohtu otsus, millega mõisteti hagejalt välja

kahjuhüvitis patsiendile tervishoiuteenuse osutamise lepinguga tekitatud kahjuhüvitis ja

viivis, jõustus 8. juunil 2016. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud.

Ringkonnakohus leidis, et kostja vastutab töölepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest

TLS § 72, § 15 lg 2 p 5 ja VÕS § 115 alusel.

Ringkonnakohtu hinnangul oli maakohus ekslikult rahuldanud hageja viivisenõude,

ületades nõude piire (TsMS § 439). Ringkonnakohus rahuldas hageja taotluse ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 2336 eurolt alates hagiavalduse esitamisest

31. detsembrist 2014 kuni kohtuotsuse tegemiseni 19. oktoobril 2017 summas 525 eurot 53

senti, millele lisandub 48 eurot 52 senti. Samuti pidas ringkonnakohus põhjendatuks

mõista kostjalt välja viivise hageja kasuks alates 20. oktoobrist 2017 kuni põhivõla täieliku

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte üle põhivõla (2336

eurot).

Ringkonnakohus muutis ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus jättis maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude rahalist suurust

ringkonnakohus otsuses kindlaks ei määranud.

7. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 13. detsembri 2017 määrusega, millega

kostja esitatud kassatsioonkaebust ei võetud menetlusse ning jäeti kassatsiooniastme

menetluskulud kostja kanda.

5(13)

8. Asja uue läbivaatmise käigus võttis maakohus 30. aprilli 2018 määrusega

(määruses ekslikult märgitud kuupäev 30. aprill 2017) hageja nõude kostjalt tsiviilasjas

nr 2-14-9563 kantud menetluskulude eest hüvitise saamiseks menetlusse (hagiavalduse

terviktekst esitati 9. märtsil 2018).

MAAKOHTU LAHEND

9. Viru Maakohus rahuldas 3. oktoobri 2019 otsusega hagi osaliselt. Maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8127 eurot 2 senti, millest 4908 eurot 85 senti on

hagejalt Harju Maakohtu 30. augusti 2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-14 9563 patsiendi

kasuks väljamõistetud menetluskulud, 2310 eurot hageja samas menetluses kantud

menetluskulud ja 908 eurot 17 senti viivis menetluskuludelt (7218 eurot 85 senti) alates

9. märtsist 2018 kuni kohtuotsuse tegemiseni 3. oktoobril 2019. Samuti mõistis kohus

kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 4. oktoobrist 2019 kuni nõude täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja menetluskuludest jättis kohus 85%

kostja kanda ning 15% kostja menetluskuludest hageja kanda. Menetluskulude rahalist

suurust kohus kindlaks ei määranud. Maakohus jättis otsusega tähelepanuta kostja

25. septembril 2019 esitatud täiendavad selgitused ja dokumendid menetluskulude kohta,

samuti jättis kohus rahuldamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks.

Maakohus leidis esmalt, et hageja 9. märtsi 2018 menetlusdokumendis esitatud nõue teises

asjas kantud menetluskulude väljamõistmiseks on põhinõude laiendamine, mis ei ole

TsMS § 376 lg 4 p-st 2 lähtuvalt hagi muutmine.

Hageja nõue tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude hüvitamiseks ei olnud

maakohtu hinnangul aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 järgi on

kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil

õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

Hageja sai kahjust (menetluskulude suurusest) teada mitte varem kui Harju Maakohus 30.

augusti 2016 määrusest tsiviilasjas nr 2-14-9563, millega kohus määras kindlaks kulude

suuruse. TsÜS §-st 150 lg-st 1 lähtuvalt ei saanud hageja nõue aeguda varem kui 30.

augustil 2019. Menetlusse võetud nõue oli esitatud 9. märtsil 2018.

Hageja nõue tulenes kohtu arvates VÕS §-st 1043, mille kohaselt teisele isikule

(kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta

on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS §

1045 lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane mh siis, kui see tekitati kannatanu

omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega.

Kostja vastutuse tekkimise eeldusena on vajalik nelja elemendi samaaegne esinemine: 1)

seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud

kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju

tekkimine peab olema kausaalses seoses (põhjuslik seos) isiku õigusvastase teoga; 3) kahju

peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas

tahtlikult või hooletuse tõttu. Seejuures tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine

kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse VÕS § 1050 lg 1

kohaselt kostja süüd.

6(13)

Kohus leidis, et patsiendi menetluskulude jätmine 95% osas hageja kanda (mis rahaliselt

moodustab 4908 eurot 85 senti, millele lisandub viivis menetluskuludelt alates Harju

Maakohtu 30. augusti 2016 määruse jõustumisest 16. septembril 2016 kuni nõude

täitmiseni), samuti hageja enda menetluskulud tsiviilasjas nr 2-14-9563 (mis olid jäetud

tema enda kanda), on hageja otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 tähenduses, mis on

põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Hageja õigus saada temalt teises asjas väljamõistetud

ja tema kantud menetluskulude hüvitist, mille võrra väheneb tema vara, kuulub

omandipõhiõiguse kaitsealasse. Harju Maakohtu 30. augusti 2016 määrus menetluskulude

väljamõistmise kohta on TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt täitedokument. Kui hagejalt ei oleks

väljamõistetud tsiviilasjas nr 2-14-9563 patsiendi menetluskulud, samuti kui ei oleks

hageja sunnitud menetluses osalema, ei oleks hagejal tekkinud kohustust neid kanda.

Tsiviilasjas nr 2-14-9563 menetletud hagi esitamise (patsiendi poolt) tingis kostja kui

hageja töötaja poolt patsiendile osutatud ebakvaliteetne meditsiiniline teenus. Hageja on

kohustatud hüvitama patsiendile kahju, mis on tekkinud kostja poolt mittenõuetekohase

raviteenuse osutamise tagajärjel. Kostja on rikkunud sellega TLS § 15 lg 2 p 5, samuti

töölepingu p 8, kui jättis tööandjale (hagejale) teatamata töö käigus tekkinud

probleemidest. Seega on hagejalt patsiendi menetluskulude väljamõistmine põhjuslikus

seoses kostja õigusvastase tegevusega.

Kostja süüline vastutus tuleneb tervishoiuteenuse osutamise lepingust (VÕS § 758 lg 2 ja §

770), mis oli aluseks hageja vastutuse hindamisel tsiviilasjas 2-14-9563.

VÕS § 127 lg 3 asjas ei kohaldu, kuna kahju on tekkinud deliktist ehk lepinguvälisest

võlasuhetest. Isegi kui VÕS § 127 lg 3 kohalduks, võis ja pidi kostja kui mõistlik

kõrgharidusega

inimene

kahju

ette

nägema.

Mõistlik

inimene

saab

aru,

et

kohtumenetlusega on seotud menetluskulud.

Eelmärgitust lähtudes leidis kohus, et hagi tsiviilasjas nr 2-14-9563 väljamõistetud ja

kantud menetluskulude väljamõistmise osas on põhjendatud, kuid kuulub rahuldamisele

osaliselt. Tõendatud menetluskulud kokku moodustavad 7218 eurot 85 senti

(4908,85+2310).

Hagejal on samuti õigus nõuda kostjalt kahju tasumisega viivitamise eest viivist. Viivise

määraks luges maakohus VÕS § 94 lg 1 ning § 113 lg-te 1 ja 2 järgi 8% aastas. VÕS § 113

lg-st 2 lähtudes on hagejal õigus nõuda viivist alates 9. märtsist 2018.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

10. Kosta esitas 4. novembril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada

kostja

suhtes

hagi

rahuldamise

ning

menetluskulude

jaotuse

ja

kindlaksmääramise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies

ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja tühistada

maakohtu otsuse hagi rahuldamise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas

ning saata asi tühistatud osas tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt selgitamiskohustust ning pole viinud läbi

nõuetekohast eelmenetlust. Kohus on jätnud menetlusosalistele selgitamata, millised

asjaolud vajavad kohtu hinnangul täiendavat tõendamist ja mille kohta tuleks taotlusi

7(13)

esitada. Samuti ei ole kohus juhtinud tähelepanu pooltevahelise õigussuhte võimalikule

kvalifikatsioonile.

Maakohus on jätnud välja selgitamata menetluses tähtsust omavad asjaolud – esiteks pole

kohus tuvastanud, millised on erandlikud asjaolud, mis võimaldaksid hageja kahjunõude

VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi rahuldada (TsMS § 442 lg 8 rikkumine). Teiseks ei ole kohus

tuvastanud, milline on lepingulise kohustuse eesmärk, mida kostja väidetavalt rikkus

(TsMS § 442 lg 8 jä § 436 lg 1 rikkumine).

Kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme, rahuldades hagi deliktiõiguse alusel

ning leides, et hageja nõudesumma kui hageja kantud kahju tuleneb kostja õigusvastasest

käitumisest tingitud kohtulahendist. Kohus on ebaõigest tuvastanud, et kostja tegevus on

põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Samuti on kohus ebaõigesti leidnud, et kahju

ettenähtavuse arvestamise printsiipi ei saa lepinguvälisest võlasuhtest tekkinud kahju

vähendamisel arvesse võtta.

Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et hageja menetluskulude hüvitamise nõude esitamisel

täpsustas hageja esialgset hagiavaldust ja laiendas nõuet. Olukorras, kus hageja suurendab

nõutavat kogusummat mitme tuhande euro võrra ja ühtlasi esitab uue kahjunõude teisel

alusel, tuleb hilisemat nõuet käsitleda vähemalt hagi muutmisena või uue hagiavalduse

esitamisena (TsMS § 376 lg 1 rikkumine).

Samuti on maakohus põhjendamatult jätnud kostja 25. septembril 2019 esitatud

dokumendid tähelepanuta (TsMS § 232 lg 1, § 330 lg 1, § 436 lg 1 rikkumine).

11. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Kostja osutatud raviteenus ei vastanud heale meditsiinitavale ning hagejal on õigus nõuda

kostjalt tema tegevusest tuleneva kahju hüvitamist. Sõltumata kahju tekitaja süü

presumptsioonist (VÕS § 1050 lg 1) ei ole kahtlust selles, et kostja on tekitanud kahju oma

teadliku käitumisega. Hagejal on tekkinud kahju, mis on kostja tegevusega põhjuslikus

seoses (VÕS § 127 lg 4). Hagejal on tekkinud otsene varaline kahju VÕS § 128 lg-te 2 ja 3

tähenduses, mille tekkimise eest kaitseb hagejat kostja poolt rikutud kaitsenorm.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega jätta

hageja nõuded 8525 euro 65 sendi (tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulud) ning

sellelt summalt alates 9. märtsist 2018 arvestatud viivise saamiseks täies ulatuses

rahuldamata. Uue otsusega jaotab ringkonnakohus ka poolte menetluskulud maakohtu

poolt määratust erinevalt. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

13. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on hageja nõuded osaliselt.

Käesolevas asjas tehtud 30. mai 2017 Viru Maakohtu otsus ja 19. oktoobri 2017 Tartu

Ringkonnakohtu otsus on TsMS § 456 lg 1 järgi jõustunud Riigikohtu 13. detsembri 2019

määrusega osas, milles kohtud on osaliselt hagi rahuldanud ning mõistnud kostjalt hageja

8(13)

kasuks välja hüvitise 2336 eurot ning sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

arvestatud viivise alates hagiavalduse esitamisest, s.o 31. detsembrist 2014. 4. novembril

2019 esitatud apellatsioonkaebuses on kostja vaidlustanud maakohtu 3. oktoobri 2019

otsuse hagi rahuldamise osas. Viidatud otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hageja

nõuded rahuldamata jäeti. Vastavas osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause

järgi jõustunud.

14. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus apellatsioonimenetluse esemeks oleva

hageja hüvitisnõuete kvalifitseerimisel eksinud. Ringkonnakohus on juba käesolevas asjas

19. oktoobril 2019 tehtud otsuses leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping TLS § 1

tähenduses (vt eelkõige viidatud otsuse põhjenduste p 7). Ringkonnakohtu arvates puudub

alus anda praeguses otsuses poolte õigussuhetele teistsugust hinnangut.

14.1. Seega on maakohus hageja nõuet tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude

hüvitamiseks käsitlenud ebaõigesti kui õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuet, mis

võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel. VÕS § 1044 lg 2 järgi

ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist kahju õigusvastase

tekitamise sätete alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on deliktiõiguse

kohaldamine lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamisel üldjuhul

välistatud. Seejuures ei ole kumbki pool asjas väitnud, et nende vahel lepingulised suhted

puuduksid (ning kohtud ei ole vastupidist tuvastanud). Pooletel on erimeelsus olnud üksnes

selles, kas sõlmitud on tööleping või töövõtuleping.

14.2. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude

hüvitamise nõue on tööandja poolt töötaja vastu esitatud kahju hüvitamise nõue TLS §-de

72 ja 74 tähenduses. Kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab

tööandja TLS § 72 kohaselt kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid

üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Arvestada tuleb ka TLS § 76 lg-tes 1 ja 2

sätestatud põhimõtetega, millest tuleneb, et kui töötaja vastutab kolmandale isikule

tööülesannete täitmise käigus tekitatud kahju eest, peab tööandja vabastama töötaja kahju

hüvitamise ja vajalike kohtukulude kandmise kohustusest ning need kohustused ise täitma.

Töötajalt võib tööandja sellise kahju hüvitamist nõuda TLS § 74 alusel.

15. Kostja on menetluses tuginenud nõuete aegumisele (TsÜS § 142). Ringkonnakohus

nõustub maakohtu lõppjäreldusega selles, et nõue 8525 euro 65 sendi saamiseks ei ole

aegunud. Aegunud ei ole ka nõue nimetatud põhinõude summalt arvestatud viivise

saamiseks. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu nõude aegumist puudutavate

põhjendustega.

15.1. Praeguses asjas tuleb aegumistähtaja osas lähtuda TLS § 74 lg-st 4, mille kohaselt

aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju

eest 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju

tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat

pärast kahju tekkimist. Kohtupraktika järgi aegub selline nõue üldjuhul arvates ajast, mil

tööandja tasus kolmandale isikule kahjuhüvitise, või erandina siis, kui jõustus tööandjat

hüvitama kohustav kohtulahend (vt Riigikohtu 5. aprilli 2017 otsus kohtuasjas nr

3-2-1-11-17, p 11).

9(13)

Maakohtu tuvastatu kohaselt jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2016 otsus

tsiviilasjas nr 2-14-9563, millega mh jäeti patsiendi menetluskulud osaliselt hageja kanda

ja hageja menetluskulud tema enda kanda, 8. juunil 2016. Harju Maakohtu 30. augusti

2016 määrus samas tsiviilasjas, millega mõisteti hagejalt patsiendi kasuks välja

menetluskulud 4908 eurot 85 sendi koos sellelt TsMS § 177 lg 4 järgi arvestatava

viivisega, jõustus 16. septembril 2016. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole viidatud lahendite

jõustumise hetked apellatsioonimenetluses vaidluse all.

Eelmärgitut arvestades sai nõue tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude

hüvitamiseks hakata praegusel juhul aeguma kõige varem alates 8. juunist 2016 (osas, mis

puudutab hageja enda kantud menetluskulusid) ning see aegunuks TLS § 74 lg 4 ja TsÜS §

136 lg 3 järgi 8. juunil 2017.

15.2.

Ringkonnakohtu hinnangul on ekslik maakohtu seisukoht, et hageja esitas nõude

tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude hüvitamiseks käesolevas asjas alles

9. märtsil 2018. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud nõude tsiviilasjas nr 2-14-

9563 kantud menetluskulude hüvitamiseks juba 14. juuli 2016 menetlusdokumendis

(II kd, tl-d 13-15). 9. märtsi 2018 menetlusdokumendis (II kd, tl-d 173-175) on seda nõuet

üksnes täpsustatud.

TsMS § 362 lg-st 1 tulenevalt on hagi esitamise ajaks hagi kohtusse jõudmise aeg eeldusel,

et hagi kostjale hiljem kätte toimetatakse. See kehtib TsMS § 362 lg 3 järgi ka hagi

esitamisega seotud materiaalõiguslike tagajärgede hindamisel, muu hulgas tähtaja

järgimise ning tähtaja kulgemise katkemise ja peatumise hindamisel. Kohtute

infosüsteemist nähtuvalt on 14. juulil 2016 esitatud hagi täiendus kostjale hiljem, 30.

augustil 2016 kätte toimetatud ning selle asjaolu üle ei ole hetke menetlusstaadiumis ka

vaidlust.

15.3.

Eelmärgitust johtuvalt on hageja esitanud vaidlusalused nõuded aegumistähtaja

jooksul ning need ei ole aegunud.

16. TLS §-de 72 ja 74 järgse kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud

järgmised üldised eeldused (vt ka Riigikohtu 21. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-56-17, p 25):

■ töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72);

■ tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128);

■ töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust

tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut

(TLS § 72, VÕS § 104 lg 2; vt ka Riigikohtu 25. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-151-15, p 13);

■ kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg

2);

■ kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal

ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg

3);

10(13)

■ rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4; vt ka Riigikohtu 25.

novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 15).

Neid eeldusi peab TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama eelkõige võlausaldaja

(praegusel juhul hageja).

Kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta TLS § 74 lg 2 esimese

lause kohaselt tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse

töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust

tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti

tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks.

Hüvitist vähendatakse TLS § 74 lg 2 teise lause järgi tööandja tegevusega seostuva

tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Hooletu rikkumise korral

täpsustab TLS § 74 lg 2 seega erinormina VÕS § 127 lg-t 2, kuna seal on loetletud

kahjuhüvitise arvestamiseks olulised asjaolud. TLS § 74 lg 2 hõlmab vähemasti põhiosas

ka VÕS § 139 ja § 140 kahjuhüvitise piiramise aluste osas (vt ka Riigikohtu 21. juuni 2017

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 29).

17. Ringkonnakohus leidis juba käesolevas asjas 19. oktoobril 2017 tehtud otsuses, et

kostja rikkus patsiendile tervishoiuteenuse osutamisel enda töölepingust tulenevaid

kohustusi süüliselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust asuda praeguses otsuses nendes

küsimustes teistsugusele seisukohale. Kostja pole maakohtu 3. oktoobri 2019 otsuse peale

esitatud apellatsioonkaebuses ka väitnud, et kostja töölepingu süüline rikkumine oleks

tuvastatud valesti.

Kostja on rikkunud TLS § 15 lg 2 p-des 5 ja 7 sätestatud kohustusi. TLS § 15 lg 2 p 5 järgi

peab töötaja hoiduma tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustusi täita või

kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist või vara. TLS § 15 lg 2 p 7 kohaselt peab

töötaja teatama viivitamata tööandjale töötakistusest või selle tekkimise ohust ning

võimaluse korral kõrvaldama erikorralduseta takistuse või selle tekkimise ohu. Kostja

rikkus töölepingut eelkõige sellega, et jättis hagejale teatamata patsiendi raviprotsessis

ilmnenud probleemidest.

18. Kostja rikkumine on olnud süüline. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja olnud

hooletu (VÕS § 104 lg 3, TLS § 16), st ei ilmutanud patsiendile tervishoiuteenuse

osutamisel vajalikku hoolt. Seda kinnitavad tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni

koosoleku protokoll nr 33 (I kd, tl-d 11-12) ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2016

otsus tsiviilasjas nr 2-14-9563 (I kd, tl-d 17-22). Samas ei ole rikkumine ringkonnakohtu

arvates olnud tahtlik (VÕS § 104 lg 5). Hageja väited kostja tahtluse kohta ei ole tõendatud

ning tahtluse eeldamiseks puudub õiguslik alus.

19. Ringkonnakohtu

hinnangul

on

hageja

tsiviilasjas

nr

2-14-9563

kantud

menetluskulud (kui kahju) VÕS § 127 lg 4 mõttes ka põhjuslikus seoses kostja

rikkumisega - kui kostja oleks järginud tervishoiuteenuse osutamisel nõutavat hoolt, ei

oleks hagejal sellist kahju tekkinud (hageja ei oleks vastutanud patsiendi ees (VÕS § 762;

§ 770 lg 1)). Ringkonnakohus märgib, et põhjuslik seos ei pea VÕS § 127 lg 4 järgi olema

alati vahetu, st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg.

Põhjuslik seos on (conditio sine qua non reegli järgi) olemas juhul, kui ilma kostjale

11(13)

etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (vt nt Riigikohtu 7. detsembri 2005 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-149-05, p 13).

20. Samas leiab ringkonnakohus, et kostja ei vastuta tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud

menetluskulude kui kahju eest TLS § 74 lg-st 2 lähtudes. Samuti ei kuuluks vaidlusalune

kahju praegusel juhul hüvitamisele VÕS § 127 lg-st 2 lähtuvalt.

Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses väidetuga, et tsiviilasjas nr 2-14-9563

kantud menetluskulude hüvitamine ei vasta mõistlikule riskijaotusele hageja ja kostja

vahelises töösuhtes. Ei saa mõistlikult eeldada, et kostja oleks töölepingu sõlmimisel

võtnud endale selliste kahjude kandmise riski. Kohtuvaidluse alustamine ja pidamine

patsiendiga oli üksnes või peamiselt tööandja (hageja) otsus ning kostja võimalus seda

mõjutada oli vähene. Seejuures tuleb arvestada, et töölepingus kokku lepitud kostja töötasu

oli üksnes 5 eurot tunnis, ning asjaolu, et tervishoiuteenuse osutamine on tüüpiliselt seotud

patsientidele kahju tekkimise ohuga ja hagejast tööandjal oli võimalik neid riske maandada

enda tegevust kindlustades. Samuti on TLS § 74 lg 2 kohaldamise seisukohalt oluline, et

kostja oli hageja juures töötanud väga lühikest aega (ajavahemikul alates 20. novembrist

2011 kuni 1. oktoobrini 2012 ainult 12 tööpäeva). Lisaks puuduvad asjas andmed selle

kohta, kas ja millisel määral on hageja korraldanud kostjale töölepingust tulenevate

kohustuste täitmiseks vajalikku väljaõpet ja koolitusi ning andnud töökohustuste täimiseks

vajalikke juhiseid. Kostja väitel on hageja ise rikkunud nendes aspektides töölepingust

tulenevaid tööandja kohustusi.

21. Kuivõrd kostjal ei ole kohustust hüvitada hagejale tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud

menetluskulusid, ei ole kostja selle rahalise kohustuse täitmisega viivitanud ning hagejal

puudub alus nõuda viivist (VÕS § 113 lg 1).

22. Eelmärgitust lähtudes tühistab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu otsuse ning

teeb uue otsuse, millega jätab apellatsioonimenetluse esemeks olevad nõuded rahuldamata.

Menetlusökonoomia

kaalutlustel

ei

pea

ringkonnakohus

vajalikuks

vastata

apellatsioonkaebuse muudele väidetele.

23. Ringkonnakohus rahuldab käesoleva otsusega apellatsioonkaebuse ning jätab

hageja nõuded 8525 euro 65 sendi (tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulud) ning

sellelt summalt alates 9. märtsist 2018 arvestatud viivise saamiseks täies ulatuses

rahuldamata. Seetõttu tuleb kõik senises menetluses alates 14. detsembrist 2017 kantud

kulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 jätta hageja kanda.

24. Poolte kuni 19. oktoobrini 2017 kantud menetluskulud on kindlaks määratud

ringkonnakohtu 19. oktoobri 2017 otsusega, mis jõustus Riigikohtu 13. detsembri 2017

määrusega. Riigikohtu viidatud määrusega jäeti kassatsiooniastme menetluskulud kostja

kanda. Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2017 otsuses esitatud menetluskulude jaotuse alusel

on maakohus menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud 20. märtsi 2018 määrusega (II

kd, tl-d 179–181). See määrus on jõustunud edasikaebamata 13. aprillil 2018 (TsMS § 466

lg 3 esimene lause).

25. Kuna maakohus ei ole 3. oktoobri 2019 otsuses hüvitatavate menetluskulude

rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes

apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate

menetluskulude

12(13)

rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest

13(13)