2-19-5143/41 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-5143

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. veebruar 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Bikonst Ehitus OÜ hagi Narva-Jõesuu linna (Narva-

Jõesuu

Linnavalitsuse

kaudu)

vastu

8261 euro 27 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 9. septembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Bikonst Ehitus OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

8261 eurot 27 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): Bikonst Ehitus OÜ (registrikood

11943070), lepinguline esindaja Mihhail Tuštšenko

Kostja (vastustaja): Narva-Jõesuu linn (Narva-Jõesuu

Linnavalitsuse kaudu), esindaja vandeadvokaat Kristiina

Lee

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(10)

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Viru Maakohtu 9. septembri 2019 otsuse resolutsioon muutmata,

muutes osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja,

Bikonst Ehitus OÜ kanda.

4. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Bikonst Ehitus OÜ (hageja, töövõtja) esitas 2. aprillil 2019 Tartu Maakohtule

Narva-Jõesuu linna (Narva-Jõesuu Linnavalitsuse kaudu) (kostja, tellija) vastu hagi, milles

palus kostjalt välja mõista 8261 eurot 27 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 15. juulil 2018 töövõtulepingu

(leping), mille objektiks oli p-de 1.1 ja 1.2 kohaselt Narva-Jõesuu lasteaia KARIKAKAR

aia ja väravate valmistamine ning paigaldamine tänavate poolsetele külgedele, samuti

kolme betoonist elektriposti eemaldamine ja utiliseerimine. Lepingu hinnaks oli p 2

kohaselt 14 244 eurot 36 senti (sh käibemaks). Hageja kohustus lepingu p 3.1 kohaselt tööd

teostama hiljemalt 10. septembriks 2018.

Hageja saatis 23. juulil 2018 kostjale taotluse pikendada tööde alustamise tähtaega seoses

ilmastikutingimustega – keevitustöid on võimatu teostada, kui õhutemperatuur on üle

25℃. Keevitajal tekib kuumarabanduse oht. Kostja hagejat ei teavitanud, et ta taotlusega

ei nõustu.

Väravad olid valmis ja paigaldatud 12. oktoobriks 2018, samuti olid samaks kuupäevaks

valmistatud piirde konstruktsioonid. Kostja alates 12. oktoobrist 2018 hagejat tööde

3(10)

teostamise kohta ei lubanud. Hageja oli selleks ajaks teostanud 60 % kokkulepitud tööde

mahust. Hageja saatis kostjale 30. oktoobril 2018 aktid tööde teostamise kohta. Kuna

kostja pretensioone ei esitanud, tuleb hageja hinnangul lepingu p 4.3 alusel lugeda, et

kostja on hageja poolt teostatud tööd vastu võtnud. Hageja luges lepingu lõppenuks alates

9. novembrist 2018 seoses kostja lepingust taganemisega. Hageja nõuab kostjalt teostatud

tööde eest 8261 eurot 27 senti.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Kostja hinnangul puudub vaidlus selle üle, et hageja 10. septembriks 2018 töid ei lõpetatud.

Kostja ei nõustu, et hageja oli 10. septembriks 2018 teostanud kokkulepitud tööde mahust

60 %. Kostja ei ole hagejalt vastu võtnud mistahes lepingu alusel teostatuid töid, kuivõrd

tegemist oli nii lõpetamata kui ka oluliste puudustega töödega, mis oli vajalik täielikult

ümber teha. Hageja on ka ise avalduses omaks võtnud, et osa töid jäid üleüldse teostamata.

Hagejal ei saanud tekkida ka enne kõikide kokkulepitud tööde teostamise lõppu

üleandmise-vastuvõtmise akti vormistamise õigust, kuna pooled ei leppinud kokku tööde

etapiviisilises üleandmises (lepingu p-d 4.1, 4.2). Lisaks eeltoodule on aktide sisu

arusaamatu, mida on kostja hagejale avaldanud juba kohtuväliselt.

Isegi kui lugeda tööd lepingu p 4.3 alusel vastuvõetuks, ei vastanud need

lepingutingimustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 77 ja § 641 mõttes. Hageja poolt teostatud

tööd ei vasta vähemalt keskmisele kvaliteedile. Samuti ei saavutanud hageja lepinguga

kokkulepitud tulemust (lasteaia aia ja väravate valmistamine ja paigaldamine

tänavapoolsetele külgedele). Riigikohus on leidnud, et VÕS § 641 lg 2 kohase töö

mittevastavusega lepingutingimustele on hõlmatud osaline või ebakvaliteetne lepingu

täitmine (Riigikohtu 25. juuni 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-09, p 18). Samuti on

Riigikohus jaatanud, et üldjuhul tuleb töövõtjal töö tegemisel arvestada töövõtulepingusse

konkreetselt märgitust laiemate kohustustega ning muuhulgas peaks töövõtja tegema oma

tööd, lähtudes kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest normidest ja standarditest, et tagada

selle vastavus keskmisele kvaliteedile (VÕS § 641 lg 2 p 2, § 77) (Riigikohtu 19. detsembri

2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15662, p 17). Lisaks ei ole hageja esitanud kostjale tõendeid

selle kohta, et tööde teostamisel kasutati kvaliteetseid sertifitseeritud materjale. Hageja ei

ole ka esitanud vastuväiteid kostja seisukoha osas, et tema poolt teostatud tööd olid

puudustega.

Hageja ei ole tõendanud, et pooltel oli kokkulepe lepingu tähtaja muutmise kohta. Hageja

taotles 23. juulil 2018 kirjas pikendada tööde alustamise tähtaega, kuid pooled ei leppinud

kokku, millal hageja töödega alustab, vaid selles, et hageja kohustub tööd lõpetama

hiljemalt 10. septembriks 2018. Kostja jaoks oli oluline, et hageja täidab lepinguga võetud

kohustused tähtaegselt, arvestades, et tegemist on lasteaiaga ning paigaldamata,

puudulikult paigaldatud aed ja väravad ei taga laste turvalisust. Seoses hageja poolt

puudustega (kasutamiskõlbmatu) ning lõpetamata töödega oli kostja sunnitud sõlmima

tööde teostamiseks uue lepingu – tööd teostas uuesti algusest lõpuni Aiacentrum OÜ

(registrikood 12923129).

Kostjal esines VÕS § 116 lg 1 kohaselt alus, ilma täiendavat tähtaega andmata, lepingust

taganemiseks. Hageja rikkus oluliselt poolte vahel sõlmitud lepingut (tööde teostamise

4(10)

tähtaeg, tööde maht ja kvaliteet), mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt kostja huvi

püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kuivõrd leping lõppes kostjapoolse

taganemisega, ei oma hageja poolt 28. novembril 2018 esitatud taganemisavaldus

õiguskaitsevahendina tähendust. Vastavas avalduses võtab hageja ka omaks, et leping

lõppes 9. novembril 2018. Hageja ei ole vaidlustanud kostjapoolset lepingust taganemist.

VÕS § 188 lg 2 sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule

lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende

lepinguliste kohustuste täitmisest. Eeltoodud põhjendustel vabanes kostja lepingust

taganemisega hagejale mistahes tasu maksmise kohustusest, mis seondus lepingu

objektiga. Riigikohus on leidnud, et tellija vabaneb tasu maksmise kohustusest VÕS § 116

lg 1 alusel lepingust taganedes (Riigikohtu 28. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

80-08, p 32).

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 9. septembri 2019 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Maakohtus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et pooled on sõlminud

töövõtulepingu lasteaia aia ja väravate valmistamiseks ning paigaldamiseks tänavate

poolsetel külgedele ja kolme betoonist elektriposti eemaldamiseks ja utiliseerimiseks.

Samuti ei ole vaidlust selles, et hageja ei teostanud kõiki töövõtulepingus ettenähtud töid

10. septembriks 2018 ja kostja ei ole hagejale tööde eest tasunud.

Esmalt analüüsis kohus, kas poolte vahel kokkulepitud tööde valmimise tähtaega

pikendati. Maakohtu hinnangul ei saa kostja hageja taotlusele vastamata jätmist ja

keeldumise mitteväljendamist lugeda lepingu tähtaja muutmisega nõustumiseks.

Maakohus leidis, et tööde teostamise tähtaeg oli 10. septembril 2018.

Järgmiseks käsitles kohus küsimust, kas 12. oktoobri 2018 seisuga lõppenud töid sai kostja

poolt vastu võetuks lugeda. Maakohus tuvastas, et tööde etapiviisilises üleandmises ega

tasumises pooled kokku ei leppinud. Seda, et töö polnud aktide edastamise ajal valmis, on

mõlemad pooled kinnitanud. Seega kohus leidis, et valmis töö puudumise tõttu ei olnud

hagejal alust akti vormistamiseks ega kostjal kohustust aktile viie tööpäeva jooksul

vastamiseks. Järelikult ei olnud kostja töid vastu võtnud ja kostjat ei saa ka töid vastu

võtnuks lugeda.

Kostja esitas hagejale töövõtulepingust taganemise avalduse 9. novembril 2018. Kohtu

hinnangul esinevad käesolevas asjas VÕS § 116 lg 4 teise lause mõlemad alused, seega

puudus kostjal kohustus täiendava tähtaja andmiseks. Hageja teavitas 6. novembri 2018

kirjas Narva-Jõesuu linnapeale, et ta ei soovi enam lepingujärgseid kohustusi täita. See

andis kostjale maakohtu hinnangul mõistliku põhjuse eeldada, et lepingupool ei täida enda

kohustusi ka edaspidi. Samuti esines maakohtu arvates käesolevas asjas oluline rikkumine

VÕS § 116 lg 2 p 2 mõttes, kus kostja rikkus tähtaja järgimise, kõikide kokkulepitud tööde

teostamise ja kvaliteetse töö teostamise kohustust. Nimetatud kohustused olid kostja huvi

püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu, sest tegu oli lasteasutusega, mis peab

igapäevaselt lastele ohutu olema. Kohus leidis, et VÕS § 641 lg 1 mõistes tuleb lepingus

sätestatud tööde teostamata jätmist kokkulepitud tähtajaks lugeda töövõtulepingu

tingimuste rikkumiseks.

5(10)

Maakohtu arvates oli poolte vahel vaidlus ka selles, kas hageja poolt teostatud tööd

vastasid lepingutingimustele ja kas nendel oli vähemalt keskmine kvaliteet. Maakohus

leidis, et teostatud töödel puudub keskmine kvaliteet VÕS § 77 lg 1 alusel. Tehtud töö ei

vasta VÕS § 641 lg 2 p 2 alusel lepingutingimustele, kuna sellisel viisil paigaldatud

väravad ei sobi otstarbeks, milleks väravaid tavaliselt kasutatakse. Värav, millel on teravad

servad ja mis on kasutamiseks ohtlik, ei ole lepingutingimustega kooskõlas ning ei vasta

keskmisele kvaliteedile. Lisaks tuli kõik hageja poolt teostatud tööd ümber teha.

Lõpuks kontrollis kohus hageja vastutust tuvastatud rikkumiste osas. Maakohus tuvastas,

et kostja esitas hageja töötajale pretensioone juba tööde teostamise ajal ning hageja

esindajale vahetult tööde teostamise ülevaatamisel. Seega asus maakohus seisukohale, et

töö mittevastavusest oli õigeaegselt ja nõuetekohaselt teatatud ning kostja keeldus

õigeaegselt ja nõuetekohaselt tööde vastuvõtmisest.

Kohus leidis, et kostja taganes lepingust kehtivalt ja võis kasutada taganemisega

kaasnevaid õiguskaitsevahendeid. VÕS § 188 lg 2 kohaselt vabastab lepingust taganemine

mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Arvestades asjaolu, et

kostja keeldus õigeaegselt ja nõuetekohaselt tööde vastuvõtmisest, siis ei ole kostjal ka

väravate valmistamise, paigaldamise ja piirdeaia konstruktsioonide eest tasumise

kohustust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt välja

8261 eurot 27 senti. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus on andnud ebaõige hinnangu poolte esitatud tõenditele ning seeläbi rikkunud

TsMS § 232 lg 1. Hageja arvates oleks maakohus pidanud hageja 27. juuli 2018 taotlust

pikendada teostavate tööde tähtaega ning kostja poolt sellele vastamata jätmist hindama

selliselt, et kostja aktsepteeris lepingu pikendamise tähtaega VÕS § 20 lg 2 kohaselt.

Vaikimise või tegevusetuse tunnistamine aktseptiks on ehitussfääris (ehitusremonditööd)

antud ulatuses tavaline. Samuti on maakohus hageja hinnangul ebaõigesti hinnanud

fototabelit. Fotodelt nähtub, milliseid töid millise kvaliteediga teostati, milliseid materjale

kasutati ning see, et tööd ei ole lõpetatud. Hageja poolt esitatud fotot tuleb võrrelda kostja

poolt esitatuga, millel on kujutatud juba lõpetatud samasugused tööd samasugustest

materjalidest. See viitab lõpetamata töödele.

Hageja on seisukohal, et kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tööde teostamise ehk

lepingu kehtivuse ajal esitas ta hagejale kirjalikke pretensioone tööde kvaliteedi ja

kasutatavate materjalide mittevastavuse kohta lepingu p 4.3 ning VÕS § 644 lg-te 1 ja 2

kohaselt. Kostja formuleeris oma pretensioonid alles pärast lepingu p-s 4.1 sätestatud

tähtaja möödumist. Kuna kostja ei esitanud tõendeid, et ta oleks järginud VÕS § 644 lg-

tes 1 ja 2 sätestatud nõudeid, kaasneb nimetatud sätte lõikes 3 toodud tagajärg – kostja ei

või töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Samuti jättis maakohus arvesse

võtmata VÕS § 646 lg-s 1 toodud nõuded. Kostja ei kasutanud VÕS § 646 lg-s 1 nimetatud

õigust ega nõudnud hagejalt tööde parandamist, et kõrvaldada tema arvates olemasolevad

puudused.

6(10)

Hageja ei nõustu ka maakohtu järeldustega selle kohta, et hagejal ei olnudki võimalust

saata kostjale teostatud tööde akte ja nõuda teostatud tööde eest tasu. Kohus ei arvestanud,

et kostja takistas tööde jätkamist ning hageja jõupingutused olukorra lahendamiseks ei

andnud tulemusi. Kostja käitumine on vastuolus hea usu põhimõtetega vastavalt

VÕS § 6 lg-le 1. Kostja viitab VÕS § 83 lg-le 1, mille kohaselt kui kohustus tuleb täita

ühekorraga, võib võlausaldaja keelduda kohustuse ositi täitmise vastuvõtmisest, välja

arvatud juhul, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus ei ole rikkunud TsMS § 232 lg-t 1. Kostjale jääb arusaamatuks, millise

konkreetse tõendi hindamata jätmist hageja maakohtule ette heidab.

Hageja ei ole esitanud tõendeid, mille põhjal saaks VÕS § 20 lg 2 alusel lugeda

kostjapoolset vaikimist või tegevusetust nõustumuseks või mis kinnitaksid tööde

valmimise tähtaja muutmist. Kostja ei nõustu ka hageja seisukohaga selles osas, et kostja

ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta juba tööde teostamise ajal esitas pretensioone

teostatavate tööde ja kasutatavate materjalide kohta. Maakohus järeldas tunnistajate

G. Trofimovi ja J. Ložkina ütlustest õigesti, et kostja pretensioonid esitati otse hageja

seaduslikult esindajale N. Pivavarovale. Samuti leidis maakohus õigesti, et kostja ei ole

töid vastu võtnud ning kostjat ei saa ka lugeda töid vastu võtnuks.

Apellatsioonkaebuses on hageja heitnud kohtule ette VÕS § 646 lg-s 1 sätestatud nõuetega

arvestamata jätmist, kuid praegusel juhul kohus leidis, et kostja võis lepingust taganeda

täiendavat tähtaega andmata. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja poolt

tehtud tööd olid puudusteta ning kokkulepitud, kuid vähemalt keskmise kvaliteediga.

Seejuures on ka hageja ise kohtuistungil omaks võtnud, et teostatud tööd ei vasta

kvaliteedile.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et

maakohtu

otsuse

resolutsioon

tuleb

jätta

muutmata,

kuid

kooskõlas

TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

7. Maakohus on asja lahendamisel keskendunud peamiselt küsimusele, kas kostja on

lepingust õiguspäraselt taganenud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuses

esitatud järelduste ja põhjendustega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata

esitatud tõendeid maakohtust erievat või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid

õiguslikke järeldusi. Ringkonnakohus rõhutab siinjuures, et asja materjalidest nähtuvalt on

lepingust taganemisele tuginenud mitte ainult kostja, vaid ka hageja ise, ning kumbki pool

ei ole väitnud, et tal oleks huvi pooltevahelise lepingu alusel tehtud tööde lõpetamise vastu

hageja poolt.

8. Töövõtja tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad esiteks olla töö valmimine ja

ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5) või teiseks töö vastuvõtmine või

vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja

tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Kui aga kokku on lepitud, et tellija võtab töö

7(10)

vastu, või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks VÕS § 637 lg 4

esimese lause järgi töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Hageja ja kostja

vahel sõlmitud lepingu (tl 5) p 4.1 näeb samuti ette, et töö loetakse sooritatuks, kui tellija

(kostja) on võtnud valmis töö vastu, vastuvõtmise täpsem kord on sätestatud lepingu p-des

4.2 ja 4.3. Seega ei sisalda pooltevaheline töövõtuleping seaduses sätestatust erinevaid

kokkuleppeid.

Praegusel juhul ei ole pooltel olnud vaidlust, et töövõtulepingu esemeks olnud tööd jäid

hageja poolt lõpetamata. Hageja enda väidete kohaselt lõpetas ta 60% töödest, kostja

väidete kohaselt veel oluliselt vähem. Poolte vahel sõlmitud lepingus ei ole kokku lepitud

töö vastuvõtmist ja tasu maksmist ositi, millisel juhul tuleks VÕS § 637 lg 4 järgi tasuda

iga osa eest vastava tööosa vastuvõtmisel.

Seega ei ole poolte kohtu ette toodud asjaoludel alust arvata, et hagejal oleks

sissenõutavaks muutunud tasunõue (VÕS § 82 lg 7) kostja vastu. Siiski on ringkonnakohtu

hinnangul ebapiisavalt põhjendatud maakohtu järeldus (vaidlustatud otsuse p-s 39) selle

kohta, et kostjal ei ole väravate valmistamise, paigaldamise ja piirdeaia konstruktsioonide

eest tasumise kohustust.

9. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et VÕS § 188 lg 2 esimesest lausest

tulenevalt vabastab kehtiv lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende

lepinguliste kohustuste täitmisest. Samas ei ole maakohus käsitlenud hageja nõudega

seotud olulise tähtsusega asjaolusid ega andnud hinnangut lepingu alusel üleantu väärtuse

hindamisele VÕS § 189 lg 3 kohaselt. Kuivõrd hageja oli lepingut oluliselt rikkunud, mis

andis kostjale õiguse lepingust taganeda, tuleb hageja nõue lahendada lepingust

taganemise sätete alusel (VÕS §-d 188 jj) (vt nt Riigikohtu 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-145-14, p 26). Vastavas osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.

9.1.

Maakohtu poolt asjas tuvastatust lähtudes tuleb hageja nõuet praegusel juhul

käsitleda kui nõuet töövõtulepingu alusel kostjale üleantu väärtuse hüvitamiseks.

Tulenevalt VÕS § 188 lg 2 esimesest lausest vabastab kehtiv lepingust taganemine

mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Seega olukorras, kus

tellija lepingust taganeb ja töövõtuleping lõpeb, tulenevad sellest täitmiskohustused.

Lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1

kohaselt tagasitäitmise võlasuhteks (vt nt Riigikohtu 8. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-104-11, p 25). VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise

korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning

saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Tagasitäitmise

võlasuhtel põhinev võlg muutub sissenõutavaks alates lepingust taganemisest. Kuivõrd

kostja on lepingust kehtivalt taganenud, on hageja nõue muutunud sissenõutavaks (õiguslik

tagajärg oleks sama, kui hüpoteetiliselt lugeda kehtivaks hageja taganemisavaldust).

9.2.

Tagastamise võimatuse korral saab VÕS § 189 lg 2 järgi nõuda üleantu väärtuse

hüvitamist. VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi peab lepingupool tagastamise või väljaandmise asemel

hüvitama üleantu väärtuse, mh kui tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu

välistatud, muu hulgas, kui üleantu seisneb teenuse saamises või asja kasutamises.

Poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mille käigus hageja poolt kostjale üle antud

materjalide ja töökulu samasugusel kujul tagastamine on olemuslikult välistatud. Seega

8(10)

tuleb kostjal tagastada hagejale üleantu rahaline väärtus, mis vastab sellele osale tööde ja

materjalide väärtusele, mille eest kostja ei olnud hagejale lepingust taganemise hetkeks

tasunud.

9.3.

Üleantu väärtust on ringkonnakohtu hinnangul võimalik kindlaks määrata

tulenevalt poolte poolt kokkulepitud töödest ja hindadest. VÕS § 189 lg-st 3 tuleneb, et

kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see sama paragrahvi lõike 2 tähenduses

üleantu väärtuseks. Seega üleantu väärtuse tuvastamisel lähtutakse poolte kokku lepitud

hinnast.

9.4.

Praegusel juhul palub hageja kostjalt välja mõista üleantu rahalise väärtuse

ulatuses, mis vastab 60 protsendile lepingus kokku lepitud tööde mahule, s.o 8261 eurot

27 senti. Seega on hageja nõude esitamisel lähtunud väidetavalt tehtud tööde mahust ja

kokku lepitud tasust. Pooled vaidlevadki eelkõige selle üle, kas ja millises ulatuses on

hageja selline nõue põhjendatud.

9.5.

Üleantu väärtuse kindlakstegemisel tuleb hinnata ka seda, kas üleantu vastas

lepingule (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 26). Seega

tuleb üleantu väärtuse kindlakstegemisel arvestada töös esinevaid puudusi ja nende

kõrvaldamise kulu. Kostja on käesolevas menetluses läbivalt väitnud, et hageja poolt

teostatud tööd olid puudustega, ei vastanud vähemalt keskmisele kvaliteedile ning need

tuli täies ulatuses ümber teha. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus praeguses

asjas õigesti, et hageja töö ei vastanud lepingitingimustele – hageja poolt tehtud töö oli

täies ulatuses kasutuskõlbmatu ja kõik teostatud tööd tuli ümber teha (maakohtu otsuse

p-d 33–35). Seega on ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas tuvastatud, et hageja poolt

teostatud töödes esinesid sellised puudused, mis takistasid asja kasutamist. Järelikult on

hageja poolt kostjale üleantu ehk teostatud töö olnud väärtusetu, mistõttu ei ole hageja

nõue põhjendatud.

Hageja poolt tööde käigus lasteaia territooriumile tarnitud kasutamata materjalid ja detailid

on võimalik hagejale tagastada ning tsiiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks nede

äraviimise osas hagejale takistusi teinud.

10. Ülalkäsitletud minetused otsuse põhjendamisel ei ole viinud maakohut kokkuvõttes

ebaõige lõppjärelduseni. Ülejäänud osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse

põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10.1. Apellatsioonkaebuses väidetud menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi tõendite

hindamisel ei ole ringkonnakohus asja materjalide põhjal tuvastanud. Maakohus on

hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (TsMS § 232 lg 1) ning

põhjendanud, miks ta ei nõustu teatud faktiliste väidetega või miks ta mõnda tõendit ei

arvesta (TsMS § 442 lg 8 kolmas lause). Kohtuotsuse põhjendustes esitatud tõendite

analüüs on jälgitav. Hageja mittenõustumine maakohtu poolt tõenditest tehtud järeldustega

ei tähenda, et maakohus oleks tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud.

10.2. Hageja viited VÕS § 644 sätetele ei ole asjakohased, kuna nendest tulenevad tellija

kohustused töös pärast selle vastuvõtmist avastatud puudustest teavitamisel. Praegusel

juhul ei ole kostja töid vastu võtnud ning teda ei saa ka töid vastuvõtnuks lugeda.

9(10)

10.3. Samuti jäävad õiguslikult arusaamatuks hageja viited VÕS § 646 lg-le 1. Hageja ei

ole menetluses väitnud, et ta sooviks töö parandada või teha uue töö ning on nt juba

6. novembril 2018 kostjale saadetud e-kirjas teatanud, et ei soovi töödega lasteaias jätkata

(tl 57). Hageja väidete kohaselt tema tehtud töödes puudusi ei esinenud.

10.4. 23. juulil 2018 saadetud kirjale (tl 8, tõlge tl 85) võinuks kostja küll vastata, kuna

lepingupool peab VÕS § 23 lg 2 kohaselt tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on

teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. Samas ei ole vastamata jätmisel

käesoleva asja lahendamise seisukohalt määravat tähtust. Kõnealuses kirjas on juttu üksnes

tööde alustamise (mitte lõpetamise) tähtaja edasilükkamisest ning selles ei ole märgitud,

mitme päeva, nädala vms võrra soovis hageja tähtaega pikendada. Hageja väited

ehitussfääri tavadest VÕS § 20 lg 2 kohaldamise kontekstis on asjakohatud, kuna ehituse

töövõtt ei seondu kostja majandustegevusega (st kostja ei ole ehitusettevõtja). Lisaks on

hageja väiteid ehitussfääri tavade kohta tõendamata. Samuti puuduvad asjas andmed

pooltevahelise praktika kohta.

10.5. Apellatsioonkaebuses väidetu kohaselt on kostja keeldumine kohustuse ositi

täitmise vastuvõtmisest vastuolus VÕS § 83 lg-s 1 sätestatuga. Ringkonnakohus hageja

etteheitega ei nõustu. Praeguses asjas ei ole pooled kokku leppinud töö etapiviisilises

üleandmises. Hageja on maakohtu menetluses samuti avaldanud, et töövõtuleping ei

sisalda tingimusi sellest, et tööde tulemused peavad olema esitatud osade kaupa (tl 66).

Lisaks on maakohus leidnud, et kostja ei ole alusetult keeldunud tööde vastuvõtmisest.

Ringkonnakohtu hinnangul võiks küsimus vastuolust hea usu põhimõttega VÕS § 83 lg 1

tähenduses tekkida juhul, kui tellija keelduks osaliselt tehtud töö vastuvõtmisest ainuüksi

selle ebaoluliste puuduste tõttu. Sarnaselt võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija

keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta

töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). Ringkonnakohtu arvates ei esine praeguses asjas

eelnimetatud asjaolusid, mis annaksid hagejale aluse tugineda hea usu põhimõttele VÕS §

83 lg 1 kontekstis. Maakohus on tuvastanud, et ka hageja poolt osaliselt teostatud töödes

olid olulised puudused ning töö oli täies ulatuses kasutuskõlbmatu. Lisaks ei muudaks

tööde osaline vastuvõtmine poolte vahel sõlmitud lepingu p-s 2.2 kokku lepitut, milles

tulenevalt tasutakse töövõtjale pärast kogu töö lõpetamise ja vastu võtmist.

10.6. Muus osas kordab hageja apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses antud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on

neid väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud ning ringkonnakohus ei pea

vajalikuks väidetele veelkord vastata. Maakohus on esitatud tõendite ja tuvastatud

asjaolude põhjal hageja väiteid piisava põhjalikkusega hinnanud. Hageja mittenõustumine

maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes

materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus kaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

12. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist

suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes

apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude

10(10)

rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest