2-17-8239/122 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

20.02.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-8239

Kohtuasi

Türi

valla

avaldus

CC-lt

(C)

XX

(X)

hooldusõiguse äravõtmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 25.07.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

CC määruskaebused

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja Türi vald Türi Vallavalitsuse kaudu,

seaduslik esindaja vallavanem Pipi-Liis Siemann

Puudutatud isik I CC (ik XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Eha

Lillsaar

Puudutatud isik II XX (ik XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat

Natalia Suvorova

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 25.07.2019 määrus muutmata ja määruskaebused

rahuldamata.

2. Jätta määruskaebuste menetlemisega seonduvad menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda, v.a riigi õigusabi osutanud advokaatide tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi

kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättesaamisest.

Asjaolud ja avaldaja nõue

1. Türi vald Türi Vallavalitsuse kaudu (avaldaja, Türi vald) esitas Pärnu Maakohtule 25.05.2017

avalduse CC-lt (puudutatud isik I, ema) alaealise lapse XX (puudutatud isik II, laps)

hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks.

Emal on kolm alaealist last, kes on kõik emast eraldatud. Vanemad lapsed on suunatud riiklikule

asenduskoduteenusele. Noorim laps, kelle hooldusõiguse äravõtmist emalt hetkel menetletakse,

sündis XX.XX.XXXX Viljandi haigla psühhiaatriakliinikus, eraldati emast ja suunati riiklikule

asenduskoduteenusele. Hetkel on laps perekonnas hooldamise lepingu alusel kasuperes

hooldamisel. Isa kohta lapse sünnitunnistusel märge puudub.

Emal on diagnoositud raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia), millesse ta haigestus 23-

aastaselt. Tema haigus on progresseeruv. Aja jooksul on ema haigushood muutunud pikemaks

ja psühhoosi ravimine on võtnud kauem aega. Ema vajab psühhiaatrilist ravi. Ta on

psühhiaatrilisel ravil viibinud korduvalt; avalduse esitamise hetkel oli ta psühhiaatrilisel

sundravil alates 02.11.2016 ning ravi vajadus oli jätkuv. Ema on hospitaliseerimisel alati olnud

agressiivne oma lähedaste pereliikmete, võõraste ja haigla personali suhtes. Pärnu Maakohtu

16.02.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-17453 tuvastas kohus, et lapse ema vajab kõigi

endaga seotud tehingute tegemiseks, oma asjade ajamiseks ning enda esindamiseks eestkostet

ning on kuni 16.02.2022 määranud lapse ema eestkostjaks Türi valla.

Laste perekonnast eraldamise põhjus oli ema haigusest tingitud agressiivsushood ning alaealiste

füüsiline väärkohtlemine. Pärnu Maakohtu 24.10.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-6310

tuvastas kohus, et lapse ema on kestvalt võimetu täitma oma laste NN (tütar, vanim laps) ja OO

(poeg, keskmine laps) isiku- ja varahooldusõigusest tulenevaid kohustusi ning tal on vähesed

sotsiaalsed oskused tulemaks ilma kõrvalise abita laste kasvatamisega toime. Laste ema ei

suuda garanteerida oma alaealistele lastele kehalist, vaimset ja hingelist heaolu, on kohtu

hinnangul oma alaealistele lastele ohtlik ning lapsed temaga koos elada ei saa. Nimetatud

asjaoludest lähtuvalt peatas kohus ema hooldusõiguse tütre ja poja suhtes kuni ema

hooldusõiguse peatamise aluse äralangemiseni, s.o tema tervenemiseni või ohtlikkuse

äralangemiseni.

Pärast ema sundravilt vabanemist on ta soovinud vanemate lastega kokku saada. Tütar ei ole

nõustunud temaga kohtuma ning on selle põhjusena toonud välja ema ettearvamatu käitumise

ja asjaolu, et ema peksis teda tihti ning tõsiselt. Peksmise ajal on tütar kartnud, et sureb. Poeg

soostus emaga kohtuma ja kohtumine leidis aset lastekaitsespetsialisti juuresolekul. Poeg jäi

kohtumisel reserveerituks ja märgatavat taaskohtumise rõõmu ei avaldanud. Teisel kohtumisel

keeldus ta autost väljumast ja emaga suhtlust ei toimunud.

Noorima lapse suhtes on lapse ema hooldusõigus Pärnu Maakohtu 20.02.2017 määrusega

peatatud tsiviilasjas nr 2-17-245 ning lapse eeskostja on kuni vanema hooldusõiguse

taastamiseni või lapse täisealiseks saamiseni määratud Türi vald. Laps oli perioodil 03.01.2017

– 03.02.2017 riiklikul asenduskoduteenusel, kus viibimise ajal hakkas last iganädalaselt

külastama perekond, kes soovis hakata lapse eest hoolitsema. 20.01.2017 esitas perekond Türi

vallale avalduse sooviga võtta laps oma perekonda hooldamisele. Türi vald sõlmis lapse

perekonnas hooldajaks saada sooviva perekonnaga 03.02.2017 perekonnas hooldamise lepingu.

Hoolduspere on pühendunud lapse eest hoolitsemisele, tema arendamisele ja kasvatamisele.

Vanemate majanduslik olukord võimaldab neil palju lapsega ringi käia ja reisida. Lapsel on

tekkinud hooldusperega usalduslik suhe. Laps on rõõmsameelne ja elavaloomuline; tema

füüsiline ja kognitiivne areng on olnud kiire ja eakohane. Laps tunneb end hooldusperes väga

turvaliselt.

Türi valla lastekaitsespetsialist MM on koos Türi valla tervishoiuspetsialisti RM-ga lapse ema

Viljandi haigla psühhiaatriakliinikus külastanud (03.01.2017 ja 01.03.2017). Külastuste ajal ei

tundnud lapse ema kordagi huvi lapse käekäigu vastu ega selle vastu, kus laps viibib. Viljandi

haigla esitatud andmete alusel on lapse ema sooritatud õigusvastaste tegude suhtes (sh tütre

peksmine) kriitikata. Pärast esindajaga suhtlemist hakkas ema tundma huvi lapse käekäigu

vastu ja uuris, kui palju on laps olnud haige ja kuidas on perekond haige lapsega toime tulnud.

Hiljaaegu avaldas ta soovi lapsega kohtumiseks. Kuna emaga suhtlemine on viimaste

telefonivestluste käigus viidanud kõrgenenud ärevusele, kohtumisi mõnda aega aset ei leidnud.

Üks hiljem toimunud kohtumine lõppes kiiresti, sest laps sattus võõrast inimest nähes, kelleks

puudutatud isik I tema jaoks on, hüsteeriasse.

Ema on oma seisukohtades jäik ja rigiidne. See ilmneb kõige ilmekamalt telefonikõnedes, mida

lastekaitsespetsialist on neljal korral laste emaga pidanud. Ema huvi vanemate laste osas on

piirdunud kahe peamise probleemi lahkamisele: ta nõuab kõrgendatud hääletoonil, et tütar

läheks magama kell 20 õhtul ja pojale antakse rohkem magusat süüa. Nõudmised on säilinud

vaatamata püüdlustele selgitada, et tütar on juba nii suur, et tema arvamusega tuleb arvestada

ja laps peab saama mitmekülgselt toituda; liigne magusa tarbimine ei ole mõistlik. Ema ei ole

valmis oma suhtumistes ja tõekspidamistes muudatusi tegema, mistõttu ei saa eeldada, et ta

kuulaks nõuandeid ka noorima lapse osas.

Ema asus sundravi lõppedes elama oma ema MM (vanaema) juurde. Vanaema elukoht ei ole

laste kasvamiseks sobiv. Vanaema ja tema elukaaslane RR on pidevalt politsei huviorbiidis

peamiselt alkoholi kuritarvitamise ja lähisuhtevägivalla tõttu. Emale on korduvalt pakutud

võimalust elada sotsiaalkorteris. Esmakordselt ajal, kui tal oli vaid üks laps. Ema keeldus

pakkumisest. Teist korda pakuti 2016. aasta veebruaris. Ka siis keeldus vanem pakkumisest.

Pärast sundravilt vabanemist on ema tundnud huvi sotsiaalkorterite vastu. Talle pakuti värskelt

remonditud kööktuba Türi linnas asuvas sotsiaalmajas, kuid ta keeldus sellest, avaldades, et

ruum oli liiga väike, tegelikult meeldib talle rohkem maal olla ja ta tunneb ebakindlust üksi

elamise suhtes. Kahtlust ema iseseisva hakkamasaamise osas on väljendanud ka vend U.

Tänastes oludes ei ole võimalik pakkuda emale väljaspool haiglat tugiisikut, kes aitab teda

asjaajamistes ning jälgib tema ravi jätkamist 24/7. Tugiisik saaks ema aidata mõned tunnid

päevas. Samuti sõltub tugiisiku teenuse tulemuslikkus suures osas omavahelisest koostööst, mis

on siiani olnud perega äärmiselt keeruline.

Väikelapse lubamine ema juurde ei ole lapsele nii praegusel hetkel kui ka tulevikus turvaline.

Ema ei ole senini mõistnud vanima lapse suhtes toimepandud kuriteo sisu ja tagajärgi ning on

Viljandi haigla raviarstide sõnul õigusvastaste tegude suhtes kriitikata. Lapsele on ebaturvaline

ka keskkond, milles ema elab. Haiguskriitika puudumise tõttu on alust arvata, et ema võib

katkestada kodustes tingimustes ravi. Tema sotsiaalne võimekus iseseisvalt toime tulla on

madal, mistõttu ei muuda olukorda ka vanaemast eraldi kolimine. Ema ärevustase on endiselt

kõrge, ta ärritub kergesti ning hääletoon muutub nõudlikuks ja kõrgeneb. Laps vajab stabiilsust

ja turvalisust. Laps ei ole oma vanuse tõttu suuteline end vanema haiguse ägenedes kaitsma.

Laps on viibinud pikemat aega hooldusperes, kellega lapsel on tekkinud usalduslik kontakt ja

kiindumussuhe. Seevastu puudub emal lapsega igasugune varasem kontakt (nii füüsiline

kontakt pärast sündi kui ka vaimne ja emotsionaalne kontakt). Ema keeldus pärast lapse sündi

last tunnistamast, ei olnud nõus hoolekandeasutuse töötajatele avaldama soovi lapse nime

kohta, esitas kaebusi ametiasutuse kui eestkostja õigustes pandud nime suhtes; enne lapse sündi

avaldas ametiasutuse töötajale suusõnaliselt, et kui sünnib tüdruk, tapab ta selle lihtsalt ära.

Lapse heaolu ja vajaduste esikohale seadmisest lähtuvalt ning arvestades lapse perekonnas

hooldajate suusõnaliselt antud soovi ta lapsendada, on lapse huvid enim kaitstud juhul, kui tema

bioloogiliselt vanemalt on hooldusõigus täielikult ära võetud.

Puudutatud isik I ja temale määratud esindaja seisukohad

2. Lapse ema palus jätta avaldus rahuldamata või alternatiivselt jätta talle osaline hooldusõigus,

et ta saaks aeg-ajalt lapsega kohtuda. Tõele ei vastanud, et kui laps oleks olnud teisest soost,

oleks ta lapse ära tapnud. Samuti oli ebaõige, et ta lõi vanimat last (tütart) iganädalaselt. Ta on

tütart kergelt löönud kolm või neli korda kümne aasta jooksul. Tütrele läks ta kallale psühhoosi

tõttu, mis tekkis raseduse ajal ravimite omaalgatuslikust vähendamisest. Ema oli majanduslikus

mõttes suuteline last kasvatama: tema pension oli 350 eurot, lapse isalt soovis ta nõuda elatist

ja vanavanemad olid nõus rahaliselt toetama. Lapse turvalisus oleks tagatud sellega, et ta võtab

korralikult rohtu. Kui midagi peaks juhtuma, saab tugiisik ta ravile suunata. Ema soovis

terviklikku peret: ei olnud õige, et ta kasvatab kahte vanemat last, aga noorimat mitte. Elama

kavatses ta hakata koos oma isaga sotsiaalkorterisse või oma ema juurde, kui viimane joomise

maha jätab. Ta oli suuteline väikelast kasvatama, teda toitma. See ei olnud oluline, et laps on

kohanenud hooldusperega, sest ta suudaks kindlasti ka ümber kohaneda. Pealegi oli lapsel kõige

parem oma bioloogilise ema juures.

3. Emale määratud esindaja oli seisukohal, et avaldus hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks

tuli jätta rahuldamata. Emal ei ole olnud võimalust lapse eest hoolitseda ja ta ei ole olnud ega

saanudki olla lapse kasvatamisel hoolimatu või vanema õigusi kuritarvitanud. Ka

psüühikahäirega emal on õigus lapsi kasvatada ja nende eest hoolitseda. Emale etteheidetav

tegu jääb peamiselt 2016. aastasse, millele on juba reageeritud: tema suhtes kohaldati

statsionaarset psühhiaatrilist sundravi, tema hooldusõigus peatati kahe vanema lapse suhtes,

talle on määratud eestkostja. Hooldusõigus peatati ka noorima lapse suhtes ja laps on kasuperes

hooldamisel. Pärast seda on ema seisund paranenud: 2017. aasta novembris asendati

statsionaarne psühhiaatriline sundravi ambulatoorse sundraviga. Avaldaja ei ole selgitanud,

miks ta ei näe avaldaja eestkostjana võimalust tema toetamiseks ja abistamiseks laste

kasvatamisel. Emale tuli pakkuda nõustamist, tugiisikut, abi sotsialiseerumisel. Varasemast

ajast nähtub, et kui haigus on kontrolli all, tuleb ema laste kasvatamisega toime. Ema

elamistingimused vanaema juures olid maakodu tingimustes normaalsed. Lapsele oli seal kõik

eluks vajalik tagatud. Tõsi, vanaema ja elukaaslane kuritarvitasid alkoholi ja sellest tekkis ka

mitmeid probleeme, kuid sellest oli võimalik üle saada. Ema oli valmis minema ka

sotsiaalkorterisse, kuid korter peab vastama lapse huvidele. Väide, et ema suhtumine ei olnud

muutunud ja ta ei saanud aru laste vajadustest, oli ebatäpne. Ema soovis suhet kõikide lastega

ja oli valmis selleks koostööd tegema.

Puudutatud isik II esindaja seisukoht

4. Lapsele määratud esindaja oli seisukohal, et avaldus oli põhjendatud. Arvestades ema

huvipuudust ja tervislikku seisundit, ei suuda ta pakkuda lapsele turvalist ja stabiilset

elukeskkonda ning võis ohustada last. Samuti puudus tal sobiv keskkond lapse kasvatamiseks.

Ta ei ole allunud ega eeldatavalt hakka ka alluma perekonda abistavatele meetmetele.

Maakohtu lahend

5. Maakohus võttis emalt ära hooldusõiguse lapse suhtes. Ühtlasi deklareeris kohus, et lapse

eestkostjana jätkab Pärnu Maakohtu 20.02.2017 kohtumäärusega määratud Türi vald.

Menetluskulud jättis kohus menetlusosalise endi kanda, v.a riigi õigusabi kulu, mis jättis riigi

kanda.

Vaidlust ei olnud selles, et puudutatud isik I oli lapse ema ja lapse isa kohta sünnitõendis

andmed puudusid. Laps sündis 27.12.2016. Kohus saab vanemalt lapse hooldusõiguse ära võtta

üksnes siis, kui on tuvastatud perekonnaseaduse (PKS) § 134 lg 1 kohaldamise eeldused.

Praeguses asjas oli tõendatud, et emal oli diagnoositud raske psüühikahäire: ta põdes kroonilise

kuluga vaimuhaigust (paranoidne skisofreenia). Haigus oli progresseeruv. Ema psüühikahäire

avaldus mh selles, et tal esinesid mõjutuselamused, luulumõtted, vägivaldne käitumine ja

inadekvaatne emotsionaalsus. Ta oli alates 2009. aastast korduvalt viibinud tahtevastasel

psühhiaatrilisel haiglaravil ja sundravil erinevates psühhiaatriakliinikutes. Ka avalduse

menetlemise ajal oli ema allutatud psühhiaatrilisele sundravile. Samas ei ole vastavalt

kohtupraktikale ainuüksi vanema vaimuhaigus lapse suhtes hooldusõiguse piiramise aluseks.

Järgnevalt tuvastas kohus, kas ja missugune oht ähvardas last ema juures kasvades. Tõendatud

oli, et ema oli oma haigusest tingituna agressiivse ja vägivaldse käitumisega. Ta on erinevatel

aegadel käitunud agressiivselt erinevate inimeste suhtes (nt viskas elukaaslasele kuuma suppi

näkku, peksis alaarenguga meesterahvast, ründas sõidu ajal teda vedanud kiirabiauto juhti,

ründas rongis eakat naisterahvast). Ründamiskäsu saavat ta mõttelevi teel. Samuti on ta

kasutanud vägivalda oma alaealiste laste suhtes. Eriti julmalt kohtles ta oma alaealist tütart,

pekstes teda käte ja jalgadega, samuti harjavarrega pea- ja kehapiirkonda ning seda jätkuvalt

nii maja erinevatel korrustel, siis õues ja seejärel jälle toas; käis vahepeal vett joomas ja jätkas

taas lapse peksmist. Seda, et ema on ettearvamatu ja võib käituda agressiivselt, on kinnitanud

ka mitmed inimesed. Ema on oma vägivallategude suhtes kriitikata; püüab neid vähendada.

Asjaolu, et ema tunde- ja tahteelu on ca aasta pikkuse statsionaarse ravi tulemusel arstliku

komisjoni arvamuse kohaselt haiglatingimustes adekvaatne, ei tähenda iseenesest, et ema

ohtlikkus on ära langenud. Haigus püsib kontrolli all tõenäoliselt seni, kuni ema võtab ravimeid

regulaarselt ja vastavalt raviplaanile. Ema varasem käitumine ei veennud kohut, et ema võtab

ravimeid regulaarselt. Varem ei ole ema haiglast vabanemisel ettenähtud ravi vabatahtlikult

jätkanud. Ravimite mittetarvitamisel on psühhoosi ja maania ägenemise tõenäosus suur. Hetkel

ei ole ühelgi viisil tagatud, lapse elamise korral ema juures, ei pane ema ka oma noorima lapse

suhtes toime vägivallategusid ja ei ohusta sellega lapse kehalist, vaimset ja hingelist heaolu.

Eelkirjeldatud järelduste tegemisel tugines maakohus mh kohtupsühhiaatria-psühholoogia

ekspertiisi aktile nr 1/1. Ekspertiisiaktis ei esinenud selliseid olulisi puudusi, mis oleksid

andnud aluse kahelda eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuses.

Ema oli piiratud teovõimega isik, kes ei olnud haiguse tõttu võimeline kestvalt iseseisvalt täitma

oma laste isiku- ja varahooldusest tulenevaid kohustusi. Tema vähesed sotsiaalsed oskused ei

võimaldanud tal iseseisvalt toime tulla laste kasvatamisega. Ka ei olnud usutav, et ema saaks

selleks abi oma isalt. Türi vallaga ei ole ema kasvatuslikel teemadel nõustunud koostööd

tegema. 24.10.2016 jõustunud kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-16-6310 peatas kohus ema

hooldusõiguse tema kahe vanema lapse suhtes muuhulgas põhjusel, et ema ei saa kõrvalise abita

hakkama laste eest hoolitsemisega, tema toiduvalmistamise oskused ja laste toitumisharjumuste

kujundamine on puudulikud. 16.02.2017 seadis kohus ema üle eestkoste kõigi tehingute

tegemiseks ning määras tema eestkostjaks Türi valla. Kohus tuvastas, et ema ei saa temal

esineva raske psüühikahäire tõttu aru oma tegude tähendusest ja ei suuda neid juhtida, s.t ta on

piiratud teovõimega isik. 20.02.2017 peatas kohus ema hooldusõiguse noorima lapse suhtes ja

määras lapsele eestkostjaks Türi valla kuni vanema hooldusõiguse taastamiseni või lapse

täisealiseks saamiseni. Vanaema avaldatust nähtus, et emal oli raskusi hommikul üles

saamisega; lapsed saatis lasteaeda/kooli vanaema. Ema avaldas, et saaks laste kasvatamisel

toetust oma isalt, kuid see väide ei olnud kohtule tõsiseltvõetav. Tegu oli eaka meesterahavaga,

kes ei mäletanud noorima lapse nime. Ta ei pidanud võimalikuks tütart enda juurde võtta, sest

ruumi oli vähe ja tütrega koos elamist ei ole nad arutanud. Samas avaldas ta, et võib lapsele

süüa teha.

Laste kasvatamiseks ei olnud sobiv ema praegune elukoht vanaema juures, sest vanaema ja

tema elukaaslane olid alkoholilembelised ja pidevalt politsei huviorbiidis lähisuhtevägivalla

tõttu. Iseenesest oli vanaema elupaik ruumikas ja seal oli olemas kõik laste eest hoolitsemiseks

vajalik (küte, vesi, pesemise võimalus jne). Samas oli alkoholilembeline ja agressiivne

kasvukeskkond väikelapse vaimset, hingelist ja võimalik, et ka füüsilist heaolu kahjustav. Vald

pakkus emale sotsiaalmajas asuvat korterit, kuid ema pakkumist vastu ei võtnud.

Emal puudus igasugune vaimne ja emotsionaalne side pojaga. Algul ei tundnud ema lapse vastu

mingit huvi. Pärast 2018. aasta juulis esindajaga suhtlemist hakkas ema lapse vastu huvi

tundma. Võimalik, et huvipuudus oli tingitud asjaolust, et ema oli tugeva psühhoosi tõttu

paigutatud ravile psühhiaatriahaiglasse ja ta ei pruukinud olukorda adekvaatselt tajuda. Laps

oli varsti pärast sündimist paigutatud asenduskoduteenusele ja seejärel perekonnas hooldamise

teenusele.

Ema ei ole raske psüühikahäire tõttu suuteline looma oma lastele nende arenguks ja heaoluks

sobivat elukeskkonda. Samuti pole ta oma haigusest tulenevalt suuteline iseseisvalt kõrvalise

abita oma lapsi eakohaselt kasvatama, nende eest hoolitsema ja neid esindama. Lisaks kujutab

ema oma haigusest tingitud agressiivsuse tõttu jätkuvalt ohtu oma lastele.

Türi vald on tarvitusele võtnud erinevad abinõud, et aidata emal täita oma vanema kohustusi

ning tagada lastele turvaline elukeskkond. Talle on pakutud remonditud elamispinda

sotsiaalmajas, kuid seda ema vastu ei võtnud. Teda on püütud juhendada laste kasvatamise

küsimustes, kuid ema ei ole nõus oma kasvatusalaseid seisukohti ja tõekspidamisi korrigeerima.

Ema suhtumise tõttu ei ole olnud võimalik rakendada ka abinõusid, et kaitsta last ema võimalike

vägivallategude eest.

Kuivõrd kohus võttis ära lapse ainsa vanema isiku- ja varahooldusõiguse, esines alus lapsele

eestkostja määramiseks. Lapsele määrati 20.02.2017 tsiviilasjas nr 2-17-245 eestkostja, kelleks

sai Türi vald. Türi vald palus jätta jõusse tema määramine lapse eestkostjaks. Keegi sellele

vastuväiteid ei esitanud ja ka kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis selle välistaksid. Seega jättis

kohus lapse eestkostjaks Türi valla.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel

menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mis jättis TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

Puudutatud isik I määruskaebus

6. Ema esitas kaks määruskaebust, millest ühe esitas isiklikult ja teise temale määratud esindaja

kaudu. Kokkuvõttes palus ta maakohtu määrus tühistad ja teha uus, millega jätta avaldus

rahuldamata. Alternatiivselt palus ema piirata tema hooldusõiguse ulatust, võttes talt ära

isikuhooldusõiguse lapse viibimiskoha, hariduse ja tervisega seotud asjades. Menetluskulud

palus ta jätta avaldaja kanda ja määratud esindajate kulud riigi kanda.

Maakohtu poolt välja toodud põhjendused hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks ei ole

piisavad või jõudis kohus asjaolusid analüüsides ebaõigete järeldusteni.

Õige oli, et ema on viibinud tahtevastasel psühhiaatrilisel haiglaravil ja jätkab ka käesoleval

ajal ambulatoorset psühhiaatrilist ravi, kuid ravi eesmärgiks seatud tulemus ravida ja aidata

kaasa paranemisele, oli ema suhtes olemas. Tartu Maakohtu 30.11.2017 määrusega

kriminaalasjas nr 1-16-5039 määras kohus asendada emale Pärnu Maakohtu 15.06.2016

määrusega kohaldatud statsionaarne psühhiaatriline sundravi ambulatoorse sundraviga, sest

raviasutuse arstliku komisjoni 14.11.2017 arvamusest nähtus, et emal oli haigusteadvus olemas, ta

seostas temal esinenud agressiivseid akte haigusega ja tunnistas ravi positiivset toimet, psühhoos

oli hästi paranenud ja ohtlikkust ei esinenud. Alates 2017. aasta detsembrist kuni käesoleva ajani

ei ilmnenud emal psühhoosi nähte. Ravimite vabatahtliku regulaarse ja raviplaanikohase

võtmisega oli haigus kontrolli all. Ema selgitas täiendavalt, et on aastaid (alates 2000. aastast)

kodus püsinud ja ravimeid tarvitanud, kuid kõrgenenud risk teiste elule ilmnes alles 20 aasta pärast.

Statistiliselt ilmneks järgmine juhtum 20 aasta pärast.

Maakohus heitis emale ette agressiivset ja väivaldset käitumist laste suhtes. Maakohtu poolt emale

etteheidetav tegevus jäi 2016. aastasse. Selle teo toimepanemise tõttu rakendati ema suhtes

meetmeid. Pärast seda ei ole ema kellegi suhtes agressiivne olnud ja kellegi vastu vägivalda

tarvitanud. Saadud kogemuse tõttu olid nii ema kui tema lähikondsed võimelised paremini

hindama ohumärke, mis nõuavad sekkumist ja reageerimist.

Maakohtu viide ema vähestele sotsiaalsetele oskustele oli pealiskaudne. Ema sai vanemate laste

kasvatamisega ilusasti hakkama: lapsed olid toidetud, kaetud, pestud ja ravitud. Tütre õppeedukus

oli väga hea. Vaidlus, kas laps võib kommi vähem või rohkem süüa, ei saanud olla aluseks

hooldusõiguse äravõtmiseks. Samuti ei saanud olla selleks ema veendumus, et tütar peab varem

magama minema.

Hooldusõiguse äravõtmise aluseks ei saa olla arutelu ema ja lapse võimaliku elukoha osas. Ema

oli valmis kolima. Ema tingimus, et korter ei tohi olla ühetoaline, oli mõistlik. Kuna lapsed praegu

emaga ei elanud, ei olnud kolimine prioriteetne. Vanaema on tunnistanud, et tal ja tema

elukaaslasel on alkoholi probleem, kuid avaldas, et nad on valmis muutuma. Ema 75-aastane isa

oli valmis abistama laste kasvatamisel ja ta oli füüsiliselt heas vormis. Asjaolu, et ema isa ei

mäletanud lapse nime, ei olnud imetabane, sest nime panid lapsele vallavalitsuse töötajad. See, et

ema isal ei tulnud meelde, kas ta oli näinud lapsi koos emaga või mitte, oli tingitud sellest, et ta oli

näinud ühel korral ühte last ja sedagi autos.

Ebatäpne oli maakohtu väide, et emal puudus lapsega side. Ta on soovinud lapsega kokku saada,

teda ise kasvatada. Laps oli oodatud.

Ekspertiisiakt ei olnud usaldusväärne. Selles ei olnud võimalik jälgida põhjendatuse kaudu

arvamusele jõudmise käiku. Seda ei saanud võtta aluseks kohtulahendi tegemisel. Kohus

ekspertiisi tulemustele erilises ulatuses ka ei toetunud. Kohus tõi järelduste seast välja selle, et ema

psüühikahäire takistab temal vanemliku vastutuse ja kohustuse võtmist, sh lapse iseseisvat

kasvatamist. See ei saanud olla aluseks hooldusõiguse äravõtmisele, sest emal oli kasvatamisel

õigus saada tuge eestkosteasutuselt.

Türi vald ei võtnud piisavalt tarvitusele erinevaid abinõusid, et ema lapse eest hoolitsemisel

abistada. Kuna Türi vald oli nii ema kui lapse eestkostja, olid vallal erinevad võimalused, kuid

abistada ema lapse eest hoolitsemisel selliselt, et lapse huvid oleksid tagatud ja ema saaks

võimetekohaselt lapse kasvatamises osaleda. Türi vald ei pakkunud välja konkreetset tugiisiku

teenust, märkides üksnes, et ta ei saanud 24/7 järelevalvet korraldada.

Kuivõrd ema hooldusõigus lapse suhtes oli 20.02.2017 kohtumäärusega peatatud, ei ole ema

saanud rikkuda üheski osas enda kohustust lapse eest hoolitsed ja teda kasvatada. Kui vanema

hooldusõigus lapse suhtes on juba peatatud, siis tema hooldusõiguse piiramine ning hooldusõiguse

täielik äravõtmine peatamise ajal eeldab uute ja täiendavate asjaolude ilmsikstulekut, mida kohtule

peatamise ajal teada ei olnud. Maakohus ei ole ühtegi uut asjaolu välja toonud. Ema seisund on

oluliselt paranenud ja ta soovis lapse kasvatamises osaleda.

Vastused määruskaebusele

7. Lapsele määratud esindaja oli seisukohal, et maakohtu määrus oli seaduslik ja põhjendatud.

Määruskaebus tuli jätta rahuldamata. Esines alus emalt hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks.

Emal oli diagnoositud raske psüühikahäire. Ema tervisliku seisundi tõttu, millest olid tingitud

tema agressiivsushood ja alaealiste füüsiline väärkohtlemine, esines oht lapse väärkohtlemisele.

Ema sotsiaalsed võimed ei olnud piisavad lapse hooldamiseks. Ema ei ole allunud ega hakka

ka eeldatavasti alluma perekonda abistavatele meetmetele.

8. Türi vald palus jätta maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Emal on

diagnoositud püsiv raske psüühikahäire, mis takistab tal kestvalt oma tegude tähendusest aru

saamast ja neid juhtida. Esinev psüühikahäire sisaldab ka iseloomu ja käitumise rasket häiret,

mis tingib olulisi isiklikke ja sotsiaalseid raskusi, sh koostööraskusi või selle puudumist

erinevate spetsialistide ja sotsiaalabi töötajatega. Ema täielikku tervenemist ei ole alust

prognoosida. Ema haigus püsib hetkel kontrolli all, kuid uuritud tõendid kinnitasid, et ema

haiglast vabanemisel ei ole varem ettenähtud ravi vabatahtlikult jätkunud. Kuivõrd Türi vald

on määratud ema eestkostjaks, on just Türi vald kindlustanud, et ema jõuaks igakuiselt Viljandi

Psühhiaatriahaiglasse psühhiaatri vastuvõtule.

Emal esinevad sotsiopaatilised isiksuseomadused, n.o häired sotsiaalsete suhete tajumises,

ennustamatu käitumine ja impulsiivsus, ja võimalik agressiivsus ohustab turvalise

kiindumussuhte kujunemist lapsel ning on suureks riskiks lapse psüühiliseks ja füüsiliseks

traumeerimiseks. Ema võib oma käitumisega kahjustada lapse psühhosotsiaalset arengut, tervist

ja vajadusi. Ema ei ole suuteline iseseisvalt kasvatama oma last, tagama talle eakohast

päevarežiimi, tema eest hoolitsema ja pakkuma lapsele stabiilset kasvukeskkonda. Ta ei

suutnud seda ka vanemate laste kasvatamisel. Ta on kasutanud vanemate laste suhtes vägivalda

ja tal puudub vägivallategude suhtes kriitika.

Türi vald on tarvitusele võtnud erinevaid abinõusid aitamaks emal täita oma vanema

hoolduskohustusi ning tagada lapsele turvaline elukeskkond. Temale on pakutud elamispinda

sotsiaalmajas, kuid ta ei ole seda vastu võtnud. Tema praegune elukoht ei ole lastega elamiseks

sobiv. Perele on jätkuvalt võimalik määrata tugiisik, kuid tugiisik ei taga ööpäevaringset

järelevalvet, vaid kohtub perega loetud tunnid nädalas. Ema väitis, et saab laste kasvatamisel

abi isalt. Türi vald suhtles lapse vanaisaga ja selgus, et ta ei saa täiel määral aru tema õlule

pandavast ja langevast vastutusest. Kõnekas on fakt, et ta ei tea, kes on XX. Tegu on eaka

inimesega, kes väsib lastega tegelemisel kiiresti ära. Seega ei saa ta järjepidevalt olla toeks.

Edasine menetluse käik

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 tuleb

maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt

põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebuste väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Õige on määruskaebuse esitaja täheldus, et kohus võib vanemalt kooldusõiguse täielikult ära

võtta, kui lapse kehaline, vaimne või hingeline heaolu või tema vara on ohustatud ja teised

abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu

ärahoidmiseks. Seevastu ei nõustu ringkonnakohus määruskaebustes esitatud väitega, et

maakohus tuvastas ebaõigesti hooldusõiguse äravõtmise eelduste esinemise ja praegusel juhul

ei olnud põhjendatud emalt lapse hooldusõiguse täielik äravõtmine.

Maakohus leidis vaidlustatud määruses, et ema haigusest tingitud impulsiivsuse ja agressiivsuse

tõttu ei ole eestkosteasutuse käsutuses olevate abinõude tarvitusele võtmine piisav, et hoida ära

emast lähtuv oht lapse tervisele ja/või elule. Veel leidis maakohus, et ema ei ole kestvalt

võimeline iseseisvalt täitma lapse isiku- ja varahooldusest tulenevaid kohustusi ning lapse

planeeritav elukoht ei ole tema kasvatamiseks sobilik, kahjustades lapse vaimset, hingelist ja

võimalik, et ka füüsilist heaolu. Eestkosteasutus püüdis ema suhtes rakendada erinevaid

toetavaid abinõusid (pakkus sotsiaalpinda, juhendas lapse kasvatamisel), mis suuresti ema

vastuseisu tõttu jäid tulemuseta. Seega leidis maakohus, et esinevad eeldused emalt lapse suhtes

hooldusõiguse äravõtmiseks.

Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus

sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt

menetlusõiguse normi (Riigikohtu 16.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 17).

Kõnealuse järelduse tegemisel maakohus diskretsiooni piire ei ületanud ja oluliselt

menetlusõiguse norme ei rikkunud. Maakohus kuulas menetlusosalised ära (I kd lk 101; III kd

lk 139-165), pidas silmas kõikide menetlusosaliste avaldatud arvamusi, lähtus kohtule esitatud

ja kogutud tõenditest, sh kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi aktist nr 1/1 (III kd lk 2-

61), tehes tõenditest järeldusi neid kogumis hinnates. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi aktis nr 1/1 ei esinenud selliseid olulisi puudusi,

mis oleksid andnud aluse kahelda eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuses ning sellega

tuli lahendi tegemisel arvestada.

Hooldusõiguse äravõtmise küsimus tõusetub, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu

või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine,

vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi

või ei ole võimelised ohtu ära hoidma (PKS § 134 lg 1). Kui eelnev on tuvastanud, võib kohus

rakendada PKS §-des 135 ja 136 loetletud abinõusid, sh võtta vanemalt hooldusõiguse täielikult

ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende

rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks (PKS § 135 lg 2).

Vaidlust ei ole, et emal esineb püsiv kombineeritud raske psüühikahäire, milleks on

maniakaalne skisoafektiivne häire F 25.0 ja impulsiivset tüüpi ebastabiilne isiksushäire F60.30.

Kusjuures maniakaalne skisoafektiivne häire on süveneva kuluga ja võib suure tõenäosusega

progresseeruda veelgi (III kd lk 59).

Õige on määruskaebustes avaldatu, et lapse huvidega ei ole kooskõlas piirata ema

hooldusõigust ainuüksi põhjusel, et emal on psüühikahäire, mis võib raskendada hooldusõiguse

teostamist (vt nt Riigikohtu 30.04.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-18-3628, p 19). Sellises

olukorras tuleb kindlaks teha, kas ema vaimne tervis ja/või diagnoositud psüühikahäire

võimaldab tal teostada lapse huvidele vastavat hooldusõigust. Kui ema jääb sellega hätta, tuleb

hinnata, kas teatud abistavate meetmete kasutuselevõtt suudaks tagada ühelt poolt pere

koospüsimise ja teisalt lapse igakülgse heaolu.

10.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et emal diagnoositud raske psüühiline häire

soodustas vanema hooldusõiguse kuritarvitamist, ohustades lapse kehalist, vaimset või hingelist

heaolu ning eestkosteasutuse kasutuses ei olnud meetmeid, millega ohtu ära hoida.

Ema on korduvalt viibinud psüühikahäire tõttu haiglaravil (III kd lk 3-16), n.o perioodidel

29.07.1999-28.08.1999,

05.10.2000-24.11.2000,

20.01.2005-18.02.2005,

19.06.2005-

12.07.2005,

07.08.2009-08.08.2009,

09.08.2009-10.08.2009,

10.08.2009-23.10.2009,

14.11.2009-01.04.2010,

18.11.2010-26.11.2010,

28.02.2015-27.03.2015,

03.04.2015-

07.04.2015,

09.04.2015-20.04.2015,

21.04.2015-29.05.2015,

29.11.2015-07.12.2015,

01.04.2016-04.04.2016,

18.04.2016-28.05.2016,

18.08.2016-12.09.2016,

12.09.2016-

14.10.2016, 02.11.2016-19.12.2017.

Viidatud perioodidel on meditsiinidokumentides arvukalt ülestäheldusi selle kohta, et ema oli

kergesti ärrituv, füüsiliselt agressiivne, äärmiselt impulsiivne, ründas personali, ema, tütart,

naabrit, kõiki, kes talle lähenesid, tungis politseile kallale, tekitas personalile kehavigastusi,

lubas kõik maha tappa, hammustas hooldajat käest, lõi hooldajat tugevalt vastu õlavart ja selga,

sõimles, sülitas, tal esines põhjendamatuid vihastumisi ja raevuhooge, mis võisid väldata

mitmeid tunde, hüperseksuaalne. Arvukatel kordadel paigutati ema haiglasse tahtest olenematu

ravi kohaldamiseks ja mitmel korral toodi ta haiglasse kiirabi või politsei saatel käeraudades

(nt 05.10.2000, 20.01.2005, 19.06.2005, 10.08.2009, 14.11.2009, 09.04.2015, 21.04.2015,

01.04.2016, 18.08.2016, 02.11.2016). Mõnel korral oli ema ise nõustunud haiglaravile

ravilepingu alusel tulema, kuid ta on peagi haiglast mitteparanenult lahkunud (III kd lk 2-16).

Veel on meditsiinidokumentides jm kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi teostamiseks

läbitöötatud materjalides kirjeldatud, et ema venna andmetel tegeles kahe alaealise lapse

kasvatamisega rohkem ema (III kd lk 9), ema läks 2015. aasta aprillis öösel aastaid talus elavat

kerge vaimse alaarenguga 30-aastast meest voodisse peksma, 03.04.2015 viskas ta

elukaaslasele kuuma supi näkku (III kd lk 10), 2015. aasta kevadel ründas ta korduvalt

füüsiliselt ema ja üheksa-aastast tütart (III kd lk 11), 14.04.2016 lõi ta vennanaist Margit

Rohtmäele taldrikuga pähe, millega tekitas füüsilist valu ja põhjustas peahaava (III kd lk 13),

18.04.2016 peksis ta oma kümneaastast tütart käte ja jalgadega pea- ja kehapiirkonda, tiris

juustest, lükkas tütre pikali maha ja jätkas peksmist, võttis harjavarre ja lõi sellega tütart

korduvalt pea- ja kehapiirkonda, tekitades valu ja hematoomid üle kogu keha (III kd lk 13).

Seega on ema raske psüühilise haiguse tõttu episooditi äärmiselt impulsiivne, füüsiliselt

agressiivne ja ümbritsevaid inimesi ründav, kusjuures haiguse ägenenud faasis võib ta rünnata

nii võhivõõraid, haigla personali ja ametnikke kui ka lähedasi, sh alaealisi lapsi, tekitades neile

füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Puudub alus arvata, et haigushoo ajal ei ründaks ema

noorimat last, kes end oma noore ea tõttu kaitsta ei suuda.

Määruskaebustes avaldatud väide, et kahekümne aasta jooksul kümneid kordi haiguse

ägenemise tõttu avaldunud füüsiline agressiivsus ümbritsevate, sh alaealise lapse suhtes enam

ei kordu, sest emal on olemas haigusteadvus ja ta jätkab käesoleval ajal ambulatoorset

psühhiaatrilist ravi, ei olnud asja materjalidest nähtuvalt eluliselt usutav, nagu maakohus õigesti

märkis. Eksperdid leidsid ekspertiisiaktis, et emal on aastaid puudunud igasugune

haiguskriitika ja sisulist arusaamist enda haigusest ning ravivajadusest ei ole tal siiani tekkinud.

Tema ravisoostumus on halb. Ta on ka ambulatoorsel sundravil viibides korduvalt soovinud

ravimite annuste vähendamist ja ravi muutmist näiliste põhjusteta (III kd lk 58).

Tähelepanuväärne on, et nt 2015. aastal nentis ta endal haiguse olemasolu ja väitis, et tarvitab

ravimeid korrektselt (III kd lk 11), kuid sellest hoolimata pani ta haiguse ägenemise tõttu 2016.

aastal toime isikuvastased süüteod ja suunati korduvalt tahtevastasele ravile. Lisaks on

eksperdid tuvastanud, et skisoafektiivne häire on süveneva kuluga ja võib veelgi progresseeruda

(III kd lk 59).

Eelnevat järeldust ei väära asjaolu, et Tartu Maakohtu 30.11.2017 määrusega kriminaalasjas

nr 1-16-5039 määras kohus asendada emale Pärnu Maakohtu 15.06.2016 määrusega kohaldatud

statsionaarne psühhiaatriline sundravi ambulatoorse sundraviga, sest raviasutuse arstliku

komisjoni 14.11.2017 arvamusest nähtus, et emal oli haigusteadvus olemas, ta seostas temal

esinenud agressiivseid akte haigusega ja tunnistas ravi positiivset toimet, psühhoos oli hästi

paranenud ja ohtlikkust ei esinenud (I kd lk 179-183). Kõnealune otsustus võeti vastu kontekstis,

kus ema suhtes oli 19.04.2016 alustatud menetlus karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 1, 2

ja 3 tunnustel; kuna ekspert oli tuvastanud, et ema ei olnud tegude toimepanemise ajal võimeline

aru saama oma tegude keelatusest, ei olnud võimeline endale aru andma oma tegudest ja neid

juhtima, lõpetati kriminaalmenetlus ja kohaldati ema suhtes statsionaarset psühhiaatrilist sundravi

(I kd lk 105-108; lk 138-141); ema seisund ja ravisoostumus olid sundravi osutamise käigus

paranenud depooneuroleptikumi määramisega (I kd lk 181), mistõttu sai kohus järeldada, et ema

on tervenenud määral, mis võimaldab temale KarS § 86 lg 12 alusel asendada statsionaarse

sundravi ambulatoorse sundraviga. Seejuures ei andnud maakohus viidatud kriminaalasjas

määruse tegemisel hinnangut sellele, kas emal võib tulevikus haigus ägeneda ja kas ta võib sel

perioodil olla ohtlik näiteks on alaealisele lapsele. Tähelepanuväärne on, et emale on ka varem

määratud depooneuroleptikumi, mis stabiliseeris ta seisundi ajutiselt, kuid hiljem vajas ema taas

hospitaliseerimist (vt I kd lk 139, III kd lk 3-16).

Ringkonnakohus ei pea sarnaselt maakohtuga tõenäoliseks, et 2016. aasta kogemusest on õpitud

sedavõrd, et nüüd tunnevad nii ema kui tema lähikondsed ära ohumärgid, mis nõuavad sekkumist

ja reageerimist ning seeläbi emaga koos elavale väikelapsele ohtu ei teki. Esiteks oli 2016. aastaks

ema raske vaimuhaigusega elanud ca 17 aastat. Ei ole eluliselt usutav, et 2016. aasta kogemused

õpetasid lähikondseid määral, mida eelmised 17 aastat ei suutnud. Teiseks elab ema vanaemaga ja

tema elukaaslasega, kellel on alkoholiprobleemid ning kes ei pruugi alkoholi mõju all ümbritsevat

(sh ema haiguse ägenemist) adekvaatselt tajuda, et võtta ette ennetavaid meetmeid. Kui ema elaks

oma isaga, kellel ei ole alkoholisõltuvust, ei pruugi ka see viia ennetavate meetmete varasema

rakendamiseni, sest ema eakal isal ei ole ema haigusega tegelemisel kogemusi. Kohalik

omavalitsus ei saa tagada lapse emale 24-tunnist järelevalvet. Muude abimeetmete kohaldamine

lapsele emast lähtuva ohu vältimiseks võimalikud ei ole. Sellest hoolimata on eestkosteasutus

pakkunud emale psühholoogi ja tugiisiku teenust, millest ema loobus põhjusel, et teenus ei olnud

otstarbekas või ei vastanud tema tingimustele (II kd lk 134).

10.2. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et ema psüühiline seisund ja sellest

tulenevalt ka lapse vajaduste tajumine ja neile reageerimise võime oli otsustuse tegemise ajal

selline, mis ei võimaldanud last ohtu seadmata vanemakohustusi täita. Abistavaid meetmeid

(psühholoogi teenust, nõustamist, tugiisiku teenust, sotsiaalkorterit) on emale pakutud, kuid

neist on ta keeldunud.

Maakohus leidis vaidlustatud määruses õigesti, et emal on vähesed sotsiaalsed oskused,

mistõttu ei ole ta suuteline täitma lapse isiku- ja varahooldusest tulenevaid kohustusi. See on

tõendatud mh Pärnu Maakohtu 24.10.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-6310, millest

nähtuvalt oli kohus tuvastanud, et emal olid vähesed sotsiaalsed oskused tulemaks toime laste

kasvatamisega ilma kõrvalise abita ja ta ei suuda garanteerida oma alaealistele lastele kehalist,

vaimset ja hingelist heaolu (II kd lk 37-38), Pärnu Maakohtu 16.02.2017 määrusega tsiviilasjas

nr 2-16-17453, millega seati ema üle eestkoste kõikide tehingute tegemiseks, kõikide asjade

ajamiseks ja tema esindamiseks (I kd lk 9-11), kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi

aktiga nr 1/1, mille järgi ei mõista ema teiste isikute emotsionaalseid, sotsiaalseid ja

materiaalseid vajadusi, ta ei suuda iseseisvalt tagada lapsele eakohast päevarežiimi, tema eest

hoolitseda ja pakkuda stabiilset kasvukeskkonda (III kd lk 59), ema selgitustega, mille kohaselt

on tal raske hommikuti ärgata ja kui lapsed viibisid ema juures, äratas lapsed ja saatis nad kooli

vanaema (II kd lk 134) ja tema kasvatusmeetodite hulka kuulub ka laste füüsiline karistamine

(dokumenditi varieerub, kui tihti ema alaealist tütart lõi: kord kahe aasta jooksul kuni kord

nädalas; III kd lk 58).

Määruskaebustes esitatud väide, et emal ei olnud vähesed sotsiaalsed oskused, sest ta sai

edukalt hakkama kahe vanema lapse kasvatamisega, ei ole toimikumaterjalidest järelduvalt

tõene. Hetkel ei kasvata ema ühtegi oma kolmest lapsest: kõikide laste suhtes on tema

hooldusõigus peatatud (II kd lk 30-42). Kaks vanemat last eraldati ema juures alates 18.04.2016

õhtust. Vanim neist ei soovi emaga üldse kohtuda, sest ema käitumine on ettearvamatu. Tütar

on ka palunud, et noorimat venda ei lastaks ema juurde, sest ema võib vennale viga teha (II kd

lk 74). Keskmine laps on emaga menetluse kestel paaril korral kohtunud, kuid eestkosteasutuse

selgituse kohaselt ei olnud kohtumine soe ja südamlik, pigem reserveeritud ja ettevaatlik. Ajal,

kui vanemad lapsed veel ema juures elasid, tegeles nendega enamasti hoopis vanaema (III kd

lk 9), kellel on alkoholisõltuvus ja kes on koos elukaaslasega joomisperioodidel politsei

huviorbiidis lähisuhtevägivalla tõttu (II kd lk 51-58).

Vastuseks määruskaebuse väidetele, et vaidlus, kas laps võib kommi vähem või rohkem süüa ja

ema veendumus, et tütar peab varem magama minema, ei saanud olla aluseks hooldusõiguse

äravõtmiseks, märgib ringkonnakohus, et vaidlustatud määrusest nähtuvalt need ei olnudki

aluseks. Aluseks oli mh ema valjuhäälne rigiidsus oma seisukohtades ja suutmatus mõista laste

vajadusi, hoolimata sellekohasest selgitustööst, mille näidetena toodi menetluses välja, et ema

nõudis, et poeg saaks rohkem magusat, kuigi talle selgitati tervisliku ja mitmekülgse toitumise

vajalikkust ning tütar läheks kell 20 magama, kuigi tütar oli juba piisavalt suur, et selle kohta oma

arvamust omada, millega tuli arvestada.

Samuti leidis maakohus õigesti, et ema praegune elukoht ei olnud lapse kasvatamiseks sobilik seal

elavate isikute alkoholi kuritarvitamise ja vägivalla tarvitamise tõttu ning sellega tuli lahendi

tegemisel arvestada. Emale on korduvalt pakutud sotsiaalkorterit ning kõikidel kordadel on ema

sellest loobunud. Viimasel korral tõi ta välja, et pakutav oli liiga väike, kuid ema vastusest nähtus,

et keeldumise tingis pigem soov elada maal tuttavas keskkonnas ning hirm vastutada üksi laste

kasvatamise ja hooldamise eest, mis on ema haigust ja sotsiaalseid oskusi arvestades põhjendatud.

Emal ei olnud lapse eraldi kasvatamisel perekonnaliikmetest piisaval määral abi: ema abi oli

sõltuvuse tõttu ebastabiilne ning isa oli eakas, kes väsis lastega tegelemisest kiiresti, ja ta oli varem

ema lastega vaid mõnel üksikul korral kohtunud, kusjuures noorima nime ta ei teadnudki.

Eestkosteasutus oli valmis pakkuma tugiisiku teenust, kuid tugiisiku teenus ei hõlmanud endas

ööpäevaringset lapsehoidja teenust.

Asjaolu, et ema soovis lapsega kohtuda ja võimalusel teda ise kasvatada ning ta oli last oodates ka

lapsele riideid ja mänguasju soetanud, ei andnud alust järelduseks, et lapsel ja emal on omavahel

side. Side tekib vahetu kooskasvamise ja usalduse tekkimise tulemusena. Praegusel juhul eraldati

laps emast psühhiaatriakliinikus kohe pärast lapse sündimist ning pärast seda on ema ja lapse vahel

toimunud vaid mõni üksik kohtumine, mis on mõjunud lapsele traumeerivalt, sest lapse jaoks on

tema bioloogiline ema võhivõõras inimene. Lapsel on kujunenud side inimestega, kes on tema eest

lapse perekonnas hooldamise lepingu alusel hoolitsenud ja teda kasvatanud alates 04.02.2017

(II kd lk 43-48). Sellises olukorras ei ole võimalik rääkida ka sellest, et emalt lapse suhtes

hooldusõiguse äravõtmine lahutaks perekonna.

10.3. Kuigi mõistetav on vanema soov oma last ise kasvatada, tuleb perekonnaasjades otsused

vastu võtta esmajoones lapse huvidest lähtuvalt (PKS § 123 lg 1). Praeguses olukorras tuleb

vanema õigusest ise oma last kasvatada kõrgemale seada lapse õigus elada stabiilses ja ohutus

keskkonnas. Olukorras, kus on tuvastatud, et ema vaimne seisund suure tõenäosusega ei parane,

temal diagnoositud raske psüühiline haigus on püsiv või progresseeruv ning haiguse tõttu ei ole

vanem suuteline kasvatama ja hooldama last viisil, mis tagaks lapse kehalise, vaimse ja

hingelise heaolu, ei ole lapse huvides, et lõputult säilib olukord, kus tema ainsa vanema

hooldusõigus on peatatud ning laps on ajutise lepingu alusel hooldusperes. Sellises olukorras

on põhjendatud PKS § 135 lg-s 2 kirjeldatud meetme rakendamine ja vanemalt hooldusõiguse

täielik äravõtmine.

Ülal kirjeldatud põhjustel ei anna määruskaebuste väited alust maakohtu määruse tühistamiseks

ja uue lahendi tegemiseks.

Menetluskulude jaotus

14. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides

lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et

menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid

arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite

või tõendi. Arvestades vaidluse sisu, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud esindajate kulud,

mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3).

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi

osutanud advokaatide tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing