2-19-127584/8 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Mõtsnik

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.veebruar 2020.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-127584

Tsiviilasi

Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi Moog OÜ vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

100 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood

10811490, asukoht Tartu mnt 16b Tallinn)

Hageja

lepinguline

esindaja:

Rainis

Loit

(e-post:

rainis@europark.ee)

Kostja: Moog OÜ (registrikood 12115406, asukoht Rehe 39

Tallinn, seaduslik esindaja A A, e-post xxx)

Menetlustoimingu tegemise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi Moog OÜ vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks.

2. Välja

mõista

Moog

OÜ-lt

Osaühingu

EUROPARK

ESTONIA

kasuks

leppetrahvide võlgnevus 60 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot, kokku 100 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Jätta menetluskulud Moog OÜ kanda.

2. Välja

mõista

Moog

OÜ-lt

Osaühingu

EUROPARK

ESTONIA

kasuks

menetluskulud, s.o menetluses tasutud riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulud

maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot, kokku 95 eurot.

3. Välja mõista Moog OÜ-lt Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks viivis

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

tagaseljaotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).

Edasikaebamise kord

Kooskõlas

tsiviilkohtumenetluse

seadustiku

(TsMS)

§

lg

ei

anna

kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt

rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

Hageja esitas 30.10.2019 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt on kostja sõiduki xxx (vin-kood xxx) numbrimärgiga xxx

omanik/vastutav kasutaja vähemalt alates 08.08.2013 kuni 31.01.2018. Nimetatud sõidukit

pargiti

korduvalt

hageja

opereeritavale

parkimisalale

parkimistingimusi

rikkudes.

Parkimislepingu rikkumise tõttu on väljastatud järgnevad leppetrahvinõuded, mis on

käesoleva ajani tasumata:

 26.04.2017 Vana-Viru 15, leppetrahvi number 1042 6041 7163 3549;

 01.06.2017 Vana-Viru 15, leppetrahvi number 0630 1061 7212 1055.

Hageja on parkimisteenust osutav ettevõte ning iga hageja poolt opereeritava parkla

sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või

viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki

parkimiseks. Ühtlasi on hageja avaldanud tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet lepingu

sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto hageja parklasse pargib. Lisaks parkimistingimustele

on parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis

annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla operaator on seal

parkimiseks kehtestanud tingimused. Eeltoodust tulenevalt pidid kostjale olema liiklus- ja

teavitusmärgid nähtavad ja kostjal oli võimalik parkimistinigmustega tutvuda enne kui ta

võttis vastu otsuse parkimislepingu sõlmimiseks sõiduki parkimise näol. Võttes arvesse, et

sissesõidul on sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks hagejale kuuluvale eraparkla alale

sisenemise teave koos lepingutingimustega või viide lepingutingimustele ja hageja avaldas

tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hageja poolseks

lepingu sõlmimise pakkumuseks. Sõiduauto parkimisega avaldas sõiduki kasutaja (kostja)

lepingu sõlmimiseks nõustumuse. Seega oli poolte vahel sõlmitud leping.

Hageja on seisukohal, et parkimislepingu pooleks on kostja. Liiklusseaduse § 2 p 93 järgi on

vastutav kasutaja Eesti kodakondsusega või Eestis elamisloa või –õiguse saanud füüsiline isik

või

Eestis registreeritud juriidiline isik, kes kasutab sõidukit kasutulepingu või

omandireservatsiooniga müügilepingu alusel ning kes on kantud mootorsõiduki eest

vastutajana liiklusregistrisse. Vastutavaks kasutajaks loetakse ka punktis 93 nimetatud

tingimustele mittevastava sõiduki omaniku poolt määratud esindaja. Vastutavale kasutajale

laienevad omaniku kohustused (LS § 72 lg 3, analoogia korras vt LS § 188 lg 2). Vastavalt

Maanteeametist saadud teabele oli kostja sõiduki omanik/vastutav kasutaja leppetrahvinõuete

esitamise ajal, mis tähendab, et üksnes kostjal oli seadusest tulenev ainuõigus sõidukit vallata,

kasutada ning otsustada, kellele sõidukit kasutada antakse. Eeltoodu alusel on parkimise

operaatoril õigus eeldada, et sõidukit kasutas, sh parkis hagejale kuuluvale parkimisalale

sõiduki omanik/vastutav kasutaja kuni ta ei tõenda vastupidist.

Hageja leiab, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes. Hageja ja kostja vahel tekkis

sõiduki

parkimisega

lepinguline

suhe.

Parkimislepingu

tingimuste

kohaselt

tuleb

parkimistingimuste rikkumisel tasuda leppetrahvi. Võttes arvesse, et parkimislepingus oli

kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus, oli hagejal õigus esitada leppetrahvi nõue.

Hageja esitas leppetrahvinõuded kohe pärast rikkumise tuvastamist, paigutades selle sõiduki

kojamehe vahele. Leppetrahvi 60 eurot (2x30) ei ole tasutud.

Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 60 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja seisukohad

Kostja vaidleb esitatud hagiavaldusele vastu ega tunnista esitatud nõuet. Kostja on seisukohal,

et ta ei ole hageja poolt väidetavalt sõlmitud parkimislepingu osapooleks. Kostja ei vaidle

vastu, et oli 2017. aastal sõiduki xxx (vin-kood xxx) numbrimärgiga xxx omanik ning

sõidukit on vähemalt kaks korda pargitud Vana-Viru 15 läheduses ja hageja on üritanud

kostjalt väidetava lepingu alusel tekkinud väidetavat võlgnevust sisse nõuda alates 2019.

aaasta sügisest.

Kostja märgib, et kostja ainuke seaduslik esindaja on A A, kes ei ole kunagi parkinud sõidukit

aadressil Vana-Viru 15. 2017. aastal ei kasutatud sõidukit ettevõtlusega seotud eesmärkidel,

kuna selleks oli kostjal uus auto ning kostja tegeles sõiduki xxx numbrimärgiga xxx müügiga.

2017. aastal andis kostja mitmel korral sõidukit kasutada nii sõiduki kasutajatena registeeritud

kui ka muudele isikutele. Kostja kogus ja säilitas liiklusseaduse § 72 lõikes 2 nõutud

üksikasjalikke andmeid sõiduki kasutamise kohta, lisaks seaduses nõutule kogudes ja

säilitades ka infot sõiduki üleandmise ja vastuvõtmise kohtade kohta. Kostja kinnitab, et

hävitas kooskõlas isikuandmete kaitse nõuetega sõiduki kasutajate andmed 15. jaanuaril 2019,

kuigi oli teadlik, et sõiduki kasutamisega seotud võimalike nõuete aegumistähtaeg on

vähemalt kolm aastat. Kuigi kostjal oli põhjendatud huvi säilitada andmeid kauem, ei lubanud

kehtivad seadused tal seda siiski teha. Kostja leiab, et on seega käitunud seaduskuulekalt ja

heas usus, kogudes ja säilitades infot sõiduki kasutamise kohta nii kaua kui võimalik.

Kostja on seisukohal, et ta ei ole parkimislepingu pooleks. Kostja leiab, et tal on seaduslik

õigus anda endale kuuluv sõiduk teiste isikute valdusesse nende isikute isiklike eesmärkide

täitmiseks. Lisaks oli vähemalt ühel juhul sõiduk pargitud väljaspool tavalist ettevõtete

tööaega, mis annab põhjust eeldada, et sõidukit ei pargita ettevõtte huvides. Täiendavalt ei

nõustu kostja asjaoluga, et võlgniku parkimislepingu täitmise eest vastutaks tingimusteta

sõiduki omanik. Kostja märgib, et on teinud omalt poolt kõik võimaliku sõiduki kasutajate

tuvastamiseks, kogudes ja säilitades vastavaid andmeid nii kaua kui seaduslikult võimalik.

Kostja leiab, et poolte vahel ei ole tõestatud lepingulist suhet. Kostja arvates ei ole hageja

lepingulise suhte tekkimist tõenditega kinnitanud. Hageja on esitanud küll fotomaterjali

sõidukist, millest nähtub, et sõiduk on Vana-Viru 15 läheduses parkinud, kuid parkimise aeg

on määratletud ainult fotomaterjalil kujutatud kuupäevade ja kellaaegadega, mille tõepärasust

pole kuidagi võimalik kontrollida. Täiendavalt on kostja seisukohal, et parkimislepingu

rikkumine ei ole tõestatud. Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud, et sõiduki eest ei ole

parkimistasu tasutud mobiilse parkimise teenust kasutades. Leppetrahvi summa osas märgib

kostja, et leppetrahvi summa on kaheldav, kuivõrd leppetrahvi suurust puudutav tekst on üle

kirjutatud või muul viisil parandatud. Lisaks on kostja kahtluse alla seadund leppetrahvi

formaadi.

Kostja hinnangul käitub hageja pahatahtlikult. Kostja leiab, et kuigi hagejal on õigus saada

liikluregistrist sõiduki omaniku või vastutava kasutaja andmeid, ei teinud hageja seda rohkem

kui kahe aasta jooksul. Nõude esitamisel ei selgitanud hageja sisuliselt, mis alusel ta väidetava

lepingu täitmist kostjalt nõuab.

Hageja seisukoht kostja vastusele

Hageja toob esile, et fotomaterjal parkimisaladest on tehtud enne parkimislepingu sõlmimist

ning seda saab kontrollida esitatud failide metaandmetest.

Hageja on seisukohal, et tõendatud on asjaolu, et sõiduki parkimise eest ei olnud kummalgi

juhul tasutud. Vana-Viru 15 parkimisalas on parkimiseks kolm võimalust – parkimisloa

alusel, parkimisautomaadist saadava parkimispileti alusel või mobiiliga tasutud parkimispileti

olemasolu korral. Hageja märgib, et sõiduki armatuuril ei olnud parkimisluba ega automaadist

saadavat parkimispiletit, samuti ei olnud sõiduki parkimise eest tasutud mobiili abil. Seega ei

olnud parkimise eest tasutud. Leppetrahvi formaadi erinevuse osas märgib hageja, et

elektrooniliselt on A4 formaadis olevat leppetrahvi parem lugeda.

Hageja leiab, et kostja viide liiklusseaduse § 72 lg-le 2 ei ole relevantne hageja ja kostja

vahelise

parkimislepingu puhul, kuivõrd liiklusseaduse § 72 lg 2 on suunatud

liiklussüütegudele, sest liiklusseadus reguleerib avalik-õiguslikke suhteid. Hageja ning kostja

vahel on tegemist eraõigussuhtega, täpsemalt üürilepinguga. Võlanõude aegumistähtaeg on

tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 kolm aastat. Seega ei kohaldu antud vaidluses liiklusseduse § 72

lg 2. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja ja hageja vahelise võlasuhte puhul ka liiklusseaduse §

72 lg-st 2 tulenevat kohustust säilitada sõidukit kasutanud isiku andmeid kuus kuud.

Asjakohane on hoopis TsÜS § 146 lg 1, millest tulenevalt on hagejal õigus nõuda

leppetrahvide tasumist kolme aasta jooksul pärast leppetrahvi esitamist. Seega sõltumata

asjaolust, kas kostjal on säilinud andmed sõidukit kasutanud isiku kohta, on õigus hagejal

leppetrahve sisse nõuda.

Hageja märgib, et leppetrahvide tasumise kohustus lasub kostjal, kuivõrd leppetrahvide

tasumise kohustusest vabaneb sõiduki omanik/vastutav kasutaja üksnes juhul, kui ta suudab

tõendada, et just leppetrahvide väljastamise ajal juhtis sõidukit muu isik. Seega ei ole oluline,

kas leppetrahvi väljastamise ajal sõidukit kasutanud juht oli kostja töötaja, esindaja või muu

isik, kellele kostja vabatahtlikult sõiduki kasutamiseks andis. Praeguses olukorras on kostja

pelgalt väitnud, et sõidukit kasutasid umbmäärastel aegadel kolmandad isikud ilma

konkreetseid isikuid välja toomata.

Hageja on seisukohal, et on käitunud heas usus nõudes leppetrahve kaks aastat pärast nende

väljastamist. Hageja märgib, et enne 15.01.2019 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu lahendit

asjas nr 3-17-321 ei olnud hagejal õigus saada teavet sõiduki omanike/vastutavate kasutajate

kohta. Seega enne 2019. aasta kevadet ei olnud paljudel juhtudel hagejal võimalik leppetrahve

kohtu kaudu sisse nõuda. Seetõttu on alusetu kostja väide hageja pahatahtlikkuse kohta.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud tõenditega ning hinnanud neid

kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja oli 2017. aastal sõiduki xxx (vin-kood xxx)

registreerimisnumbriga xxx omanik. Samuti puudub vaidlus asjaolus, et sõidukit pargiti

vähemalt kaks korda Vana-Viru 15 läheduses ning hageja on kostjalt püüdnud võlgnevust

sisse nõuda alates 2019. aasta sügisest.

Hageja palub kostjalt välja mõista 60 eurot tulenevalt asjaolust, et kostja on rikkunud

26.04.2017 ja 01.06.2017 hageja poolt opereeritavates parklates 2 korda parkimistingimusi,

parkides sõiduauto registreerimismärgiga xxx, mille vastutav kasutaja kostja oli, hageja

opereeritavatesse parklasse ning jätnud parkimise eest tasumata. Kostja palub hagiavalduse

jätta rahuldamata, kuna kostja ei ole parkimislepingu pool, kuivõrd kostja andis 2017. aastal

paljudel kordadel sõidukit kasutada ka muudele isikutele, kelle andmed kostja säilitas seaduse

kohaselt nii kaua kui võimalik. Lisaks leiab kostja, et parkimislepingu rikkumine ei ole

tõendatud ja leppetrahvi summa on kaheldav. Samuti leiab kostja, et leppetrahvinõuete

esitamine ja tegelik sisu pole tõestatud.

Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul saab hageja nõude alus olla võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 271, mille kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule

(üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).

VÕS § 271 mõttes on parkimisleping üürileping, kuna parkija üürib omale parkimise ajaks

parkimiskoha. Kostja on vaidlustanud asjaolu, et just kostja on parkinud sõiduauto xxx

registreerimismärgiga xxx 26.04.2017 ja 01.06.2017 hageja opereeritavatesse parklatesse.

Kostja väitel oli tema küll 2017. aastal sõiduki omanik, kuid tegelikkuses ei ole kostja

sõidukit ise kogu selle aja vältel kasutanud, mistõttu ei ole kostja olnud ka hagejaga sõlmitud

lepingute pool. Samuti on kostja märkinud, et tal ei ole säilinud andmeid selle kohta, kes

sõidukit

viidatud

ajal

kasutas.

Kostja

hinnangul

ei saa kohus vastava asjaolu

tõendamiskoormust ka kostjale panna, kuna see oleks ebamõistlik.

Kohus märgib, et hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki sisenemisel

parklasse sõidukijuhi ja hageja (edaspidi: parklaoperaatori) vahel sõlmituks leping, mille

kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat vastavalt parkimistingimustele. Riigikohus on

lahendi nr 3-2-1-3-16 p-s 11 märkinud, et kui sõiduki juhti ei ole tuvastatud, ning

parklaoperaator ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse olukorras, kus

parkimistingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste

rikkumise eest vastutab sõiduki omanik. Riigikohus on eelnimetatud lahendis leidnud, et just

sõiduki omaniku tõendamiskoormus on tõendada, kes vaidlusalusel ajal sõidukit kasutas ja

parkimisalale parkis. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit või täiendavat seisukohta oma

väidete kinnitamiseks.

Kostja on esitanud vastuväite, et kostjal ei olnud kohustust säilitada andmeid selle kohta, kes

sõidukit kasutas, kuna tulenevalt liiklusseaduse (LS) § 72 lg-test 2 ja 3 kehtib vastav kohustus

üksnes kuus kuud, kuid käesoleval juhul on hageja nõude aluseks olevatest kuupäevadest

möödunud enam kui kaks aastat. Kohus märgib, et LS § 72 lõigete 2 ja 3 näol on tegemist

avalik-õiguslike normidega ning need ei ole seetõttu kohaldatavad. Eraõiguslikes suhetes peab

sõiduki omanik säilitama vastavaid andmeid oma õiguste kaitseks kauem, nt hagi võimaliku

aegumise perioodi jooksul, mis on tavapäraselt TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt kolm aastat.

Samale seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-16-116867.

Käesolevas asjas esitatud hagi ei ole aegunud, mistõttu oli kostjal jätkuvalt kohustus säilitada

andmed selle kohta, kes vaidlusalust sõidukit 26.04.2017 ja 01.06.2017 kasutas, kui kostja

väidete kohaselt tema ise seda ei teinud.

Kohus on seisukohal, et kohtul ei ole võimalik panna hagejale kohustust tõendada, kes kostja

kasutuses olevat sõidukit hageja opereeritavates parklates parkis. Käesoleval juhul on kostja

kasutuses oleva sõiduki parkimise eest jäetud tasumata 2 korda, kuid kostja väitel puuduvad

temal selle kohta igasugused andmed. Kohtu jaoks on eluliselt ebausutav, et kostja annab

tema kasutuses oleva sõiduki kolmandate isikute kasutusse, kuid ei oska selle kohta mingeid

andmeid esitada. Samas on kostja oma vastuses märkinud, et teab mõningaid isikuid, kes

võisid kasutada sõidukit 2017. aastal, kuid konkreetseid tõendeid ei ole kostja selle kohta

esitanud. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, et juhul, kui

kostja väidab, et tema ise oma sõidukit ei kasutanud, on just kostja kohustus tõendada, kes

vaidlusalustel aegadel tema sõidukit parkis hageja opereeritavas parklas. Kostja selle kohta

ühtegi tõendi esitanud ei ole, seega loeb kohus tuvastatuks, et just kostja oli isik, kes sõiduki

registreerimismärgiga xxx hageja opereeritavas parklas 26.04.2017 ja 01.06.2017 parkis ning

seega oli just kostja VÕS § 271 mõttes lepingu pool, kes hagejaga parkimislepingu sõlmis.

Täiendavalt on kostja asunud seisukohale, et parkimislepingu rikkumine ei ole tõendatud,

kuivõrd parkimistingimuste tahvel ja mobiilse parkimise tahvel on omavahel vastuolus – ühel

juhul tuleb paigaldada esiklaasile kviitung, kuid mobiilse parkimise puhul ei ole see võimalik.

Hageja on esile toonud, et Vana-Viru 15 parkimisalas on parkimiseks kolm võimalust –

parkimisloa alusel, parkimisautomaadist saadava parkimispileti alusel või mobiiltelefoniga

tasutud parkimispileti olemasolu korral. Sõiduki registreerimismärgiga xxx armatuurlaual ei

olnud parkimisluba ega automaadist saadavat parkimispiletit, samuti ei olnud sõiduki

parkimise eest tasutud mobiiltelefoni abil. Seega ei olnud parkimise eest tasutud. Käesoleval

juhul ei ole kostja ka vastupidist tõendanud. Seega on kohus seisukohal, et parkimislepingu

rikkumine (parkimise eest tasumata jätmine) on tõendatud.

Lisaks on kostja esitanud vastuväite, et leppetrahvi summa on kaheldav, kuna leppetrahvi

suurust puudutav tekst on parandatud ning leppetrahvinõuete esitamine ja tegelik sisu pole

tõendatud. Kohus märgib, et hageja esitatud fotomaterjalidega on tõendatud, et parkimisalade

fotod on tehtud enne parkimislepingu sõlmimist. Hageja on esile toonud, et elektrooniliselt on

A4 formaadis olevat leppetrahvi parem lugeda. Kohus märgib, et parkimistingimuste punkti

nr 9 kohaselt määratakse parkimiskorra rikkumise eest leppetrahv summas 30 eurot. Kuivõrd

foto parkimistingimustest on tehtud samal päeval, kui parkimistingimusi rikuti, ei ole eluliselt

usutav, et hageja üksnes leppetrahvi tegemise ajaks leppetrahvisummat parandab või

suurendab. Lisaks ei ole kostja toonud kohtu ette asjaolusid, mille pinnalt saaks kohus jõuda

järeldusele, et leppetrahvi summat on muudetud. Täiendavalt märgib kohus, et hagiavaldusele

on lisatud fotod, millest nähtub, et sõiduki registreerimismärgiga xxx kojamehe vahele on

asetatud

leppetrahvinõue.

Riigikohtu

hinnangul

on

parkimisteenuse

osutamisel

leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise

mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (Riigikohtu otsus 05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12).

Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et

leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud

parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et leppetrahvinõuete esitamine ja nende sisu on

tõendatud.

Kohus leiab tulenevalt eeltoodust, et kuna antud juhul ei ole kostja esitanud kohtule andmeid

selle kohta, et tema kasutuses olevat sõidukit kasutas leppetrahvidel märgitud kuupäevadel

26.04.2017 ja 01.06.2017 kolmas isik, vastutab parkimistingimuste rikkumise eest sõiduki

vastutava kasutajana kostja. Seega loeb kohus tuvastatuks, et leppetrahvide väljastamise

kuupäevadel 26.04.2017 ja 01.06.2017 on hageja ja kostja sõlminud parkimiskoha

üürilepingud VÕS § 271 mõttes. Kohus loeb tuvastatuks ka asjaolu, et sõiduauto, mille

vastutav kasutaja kostja oli, on leppetrahvi väljastamise kuupäevadel parkinud hageja poolt

opereeritavates parklates, kuna eelnimetatud asjaolu on tõendatud leppetrahvide ning hageja

poolt tehtud fotodega. Samuti võtab kohus arvesse, et kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et

sõiduk, mille vastutav kasutaja kostja oli, on hagiavalduses nimetatud kuupäevadel hageja

opereeritavas parklas parkinud.

Hageja on kostjale esitanud 26.04.2017 ja 01.06.2017 kaks leppetrahvi nõuet. Hageja

parkimistingimuste punkti 9 kohaselt juhul kui sõidukijuht eirab tingimustes sätestatud korda,

on sõidukijuhil kohustus parkimisoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 30

eurot. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et hageja on kostjale esitanud leppetrahvi

nõuded kooskõlas parkimistingimuste punktiga 9 ning leppetrahvinõuded kogusummas 60

eurot (2x30) kuuluvad kostjalt VÕS § 271 ja § 158 lg 1 alusel väljamõistmisele.

VÕS § 113¹ lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla

sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja on kohtueelselt edastanud kostja

äriregistris avaldatud e-posti aadressile xxx meeldetuletuse, millega on tõendatud, et hageja

on võlgnevust kostjale enne kohtule hagi esitamist meelde tuletanud ja palunud võlgnevus

tasuda. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt

lepingule täitnud.

Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada täies ulatuses ja kostjalt

välja mõista leppetrahv 60 eurot ja vastavalt VÕS § 113¹ lg-le 1 sissenõudmiskulu 40 eurot,

kokku 100 eurot.

Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka

siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist.

TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi

rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohtu hinnangul ei

esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel TsMS § 162

lg 1 sätestatust.

TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude

nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulud maksekäsu

kiirmenetluses 20 eurot, kokku 95 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulud on

põhjendatud ja vajalikud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas avalduse

kooskõlas TsMS § 177 lg 4. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis

menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud

määras.

TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Mõtsnik

Kohtunik