1-09-9171/33 · Tallinna Ringkonnakohus

1(5) 1-09-9171

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 10. märts 2010.a Tallinn

Kriminaalasja number 1-09-9171

Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla

Kohtuistungi sekretär

Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

2. märts 2010.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi N.O süüdistuses KarS § 257 järgi D.J-i süüdistuses KarS § 257 - § 22 lg 3 ja KarS § 266 lg 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 2. detsembri 2009.a otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav N.O ja D.J-i kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik Prokurör

Küllike Kask

Süüdistatavad N.O

xxx, ei tööta, elukoht xxxxx xxxxxxxx xxx-xx, varem kohtu poolt karistamata D.J

xxx, ei tööta, elukoht xxxxx xxxxx x-x,

varem 2 korda kohtu poolt karistatud, neist viimati Pärnu Maakohtu 16. veebruari 2009.a otsusega KarS

§ 121 järgi 5 kuu 28 päeva vangistusega, mis

asendati KarS § 69 alusel 356 üldkasuliku töö tunniga

2(5) RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu 2. detsembri 2009.a otsus N.O ja D.J-i suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 10. märtsil 2010.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik

tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

Pärnu Maakohtu 2. detsembri 2009.a üldmenetluse otsusega mõisteti N.O süüdi KarS § 257 järgi ja teda karistati kümne kuu vangistusega. KarS § 73 lg 1 alusel vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi ja talle määrati katseaeg kolmeks aastaks. D.J mõisteti süüdi KarS § 257 – 22 lg 3 järgi ja karistati kuue kuu vangistusega. Veel mõisteti ta süüdi KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ja karistati kolme kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti kuus kuud vangistust,

mida suurendati Pärnu Maakohtu 16. veebruari 2009.a otsuse järgi mõistetud karistuse

ärakandmata osa, so kolme kuu üheksateistkümne päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti üheksa kuud üheksateist päeva vangistust.

2. N.O mõisteti süüdi selles, et tema 30. augustil 2007.a. päevasel ajal, eeluurimisega täpselt tuvastamata kellaajal koos D.J-iga viibides Pärnumaal xxxxx vallas xxxxx xxxxx xxxxxxx xxxx hoovil ja olles kutsunud A. L. enda sõiduautosse, nõudis, et viimane kirjutaks paberile väidetavalt tema poolt N.O-lt 06. aprillil 2006.a varastatud tööriistade asukoha. Kannatanu poolt varguse eitamisel käivitas N.O sõiduauto ja sõitis koos D.J-i ja A. L.ga mõned kilomeetrid XXXXX metsa vahele, milline tegevus kutsus A. L.s esile hirmu oma elu ja tervise pärast. Edasi, olles koos D.J-i ja kannatanuga metsa vahel väljunud sõidukist ning ajal, mil D.J A. L.le käega näkku lõi, võttis N.O kannatanu nähes auto pagasiruumist puksiirköie, ähvardades kannatanul käed kinni siduda ning viimane auto järel käima panna. Seda nähes kannatanu A. L. jooksis auto juurest eemale ja põgenes. Seega tema, oma oletatava õiguse teostamisega ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla ja isiku vabaduse piiramisega, pani toime KarS § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo. D.J mõisteti süüdi N.O poolt toime pandud omavolile kaasaaitajana, sest kohtu

hinnangul puudus tal erilise isikutunnusena oletatav õigus. Samas täitis D.J-i tegevus kõik objektiivse koosseisu tunnused kuriteole kaasaaitajana. KarS § 266 lg 2 p 1 mõisteti D.J süüdi selles, et ta isikuna, keda on 01. juunil 2007.a karistatud Pärnu Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 8 järgi, sisenes 25. juunil 2009 Pärnumaal XXXXX vallas XXXXXXXX külas omavoliliselt K. L. tahte vastaselt AÜ M. tarastatud krundile ja edasi välisukse klaasi eemaldamise teel kannatanule kuuluvasse suvilasse.

3. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras N.O ja D.J-i kaitsja, kes

taotlevad süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist. Mõlema

apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole A. L. kallal keegi vägivalda tarvitanud, millegagi ähvardanud ega tema liikumisvabadust piiranud. A. L. istus sõiduautosse vabatahtlikult ja tal

3(5) oli sealt võimalus igal ajal lahkuda. N.O küsis A. L.lt varastatud asjade kohta ja seda tegevust ei saa käsitleda omavolina.

K. L. suvilasse omavolilise sissetungimise episoodis apellatsioonis D.J-i

õigeksmõistmise taotlust ei motiveerita, kuid ringkonnakohtu istungil põhjendas D.J taotlust sellega, et suvila kuulub talle. Apellatsioonis märgitakse veel, et kannatanu K. L. ei taotlenud esimese astme kohtuistungil D.J-i karistamist reaalse vangistusega, mistõttu

kohus võinuks asendada D.J-ile mõistetud vangistuse KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja kaitsjad toetasid apellatsioone ning taotlesid

nende rahuldamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. D.J puudutavas osas märkisid nii süüdistatav kui tema kaitsja, et kui ringkonnakohus D.J-i õigeksmõistmise

taotlusega ei nõustu, siis taotlevad nad D.J-ile mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Prokurör palus jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning

kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhjendab kohtukolleegium järgmiselt.

5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et

kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva

tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme

süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta N.O ja D.J-i neile esitatud süüdistuses süüdi mõistab ja selliselt karistab. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks.

5.2 Vastuseks apellatsioonides tõstatatud väidetele märgib kohtukolleegium, et KarS §-s 257

sätestatud omavoli objektiivse koosseisu moodustab oma tõelise või oletatava õiguse

teostamine ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või

sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule oletatava õigusena mõista mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigusest, vaid üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist, mille esinemist on süüdlasel õigus ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames oletada. Ainult siis on isiku eksitus aktsepteeritav. Seega peab oletatav õigus olema objektiivselt olemasolev või

vähemalt õiguskorraga kooskõlas, kuid antud isiku poolt ekslikult talle kuuluvaks peetav.

Seejuures on oluline, et ka oletatav õigus, mida isik ekslikult arvab omavat, peab olema

konkreetselt väljendatud, puudutama reaalselt ning kontrollitavalt eksisteerivate

õigussubjektide vahelisi õigussuhteid ja mahtuma üldiselt teadaoleva asjaolu mõistesse.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 24. oktoobri 2005.a otsuses nr 3-1-1-104-05 leidnud, et

4(5)

oletatava õigusena on käsitletav näiteks kallaletungi ohvriks langenud isiku varalised nõudmised isiku vastu, keda ta tõeliselt usub olevat temavastase rünnaku organiseerija (RT III 2005, 36,350).

Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et 7. aprillil 2006.a oli ukse lõhkumise teel

sisse tungitud Pärnus XXXX XXX XXX asuvasse garaažiboksi ja varastatud 6000 krooni

väärtuses N.O-le kuulunud tööriistu. Kuna kohtueelse menetluse käigus ei suudetud kuritegu toime pannud isikut välja selgitada ja täiendavaid tõendeid ei olnud enam võimalik

koguda, siis koostas politsei 27. juulil 2006.a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse.

Määruses selgitati määruse peale edasikaebamise korda ja tähtaega. Seega on käesolevas

kriminaalasjas tuvastatud N.O tööriistade varguse fakt ning asjaolu, et politsei ei

suutnud varguse toime pannud isikut kindlaks teha. Kuna kannatanu A. L. oli varem N.O juures töötanud ja tal oli jäänud lahkumishüvitis saamata, siis kahtlustas N.O

varguse toimepanemises A. L.d. Selle asemel, et realiseerida oma õigust kaebemenetluse korras, asus N.O koos D.J-iga ise kannatanu A. L. käest varguse toimepanemise asjaolusid välja selgitama, mida N.O on ise nimetanud nö varguse väljapressimiseks.

Seega asus N.O realiseerima ebaseaduslikus korras oma oletatavat õigust. Kuna D.J

ei olnud N.O-lt varastatud tööriistadega mingit seost, siis puudus tal erilise

isikutunnusena oletatav õigus ja kohus käsitles teda põhjendatult N.O poolt toime pandud omavolile kaasaaitajana.

5.3

Kohtukolleegium märgib, et oma oletatava õiguse ebaseaduslik teostamine on kõnealuse

süüteokoosseisu järgi kvalifitseeritav ainult juhul, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Kohtukolleegium möönab, et ei ole välistatud, et oma

oletatavat õigust teostatakse ebaseaduslikult ka muul moel, kuid sellega ei kaasne kriminaalvastutust KarS § 257 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 15. aprilli 2008.a otsuses nr 3-1-1-10-08 märkinud, et kui

isik teostab oma tegelikku või oletatavat õigust moel, mis on seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega, tuleneb õiguse teostamise ebaseaduslikkus just loetletud

tunnustest enestest, kuna tegemist on tegudega, mis on kriminaliseeritud iseseisvate

kuritegudena erinevate süüteokoosseisude (KarS §-d 120-122; § 136; § 203; § 214) alusel.

Kohtukolleegium selgitas, et tunnuse "vabaduse piiramine" sisustamisel tuleb arvestada karistusseadustikus kasutatava mõisteaparaadiga. Sellest tulenevalt võib vabaduse piiramine seisneda karistusseadustiku 9. peatüki 6. jaos "Vabadusvastased süüteod" kirjeldatud tegudes,

näiteks orjastamises (§ 133), pantvangi võtmises (§ 135) või vabaduse võtmises seadusliku

aluseta (§ 136). Seega tuleb KarS §-s 257 sätestatud süüteokoosseisu kõnealune tunnus

sisustada analoogselt tunnusele "vägivald" eriosa erinevates süüteokoosseisudes, mille osas on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 15. oktoobri 2007. a otsuses kriminaalasjas nr 3-

1-1-25-07 (RT III 2007, 34, 276) leidnud, et vägivalla all mõistetakse 9. peatüki 2. jao

2. jaotises "Vägivallateod" nimetatud süüteokoosseisudele (KarS §-d 120-122) vastavaid tegusid (RT III 2008, 17, 112).

Käesolevas kriminaalasjas tuli maakohus järeldusele, et N.O oletatava õiguse

teostamisele ja D.J sellele teole kaasaaitamisele annab ebaseadusliku sisu T. L.

vabaduse piiramine ja vabaduse piiramisega ähvardamine (KarS § 136) ning kehaline väärkohtlemine (KarS § 121).

Kohtuotsuse kohaselt seisnes T. L. vabaduse piiramine selles, et N.O ja D.J meelitasid ta oma kodu juures sõiduautosse istuma ning sõidutasid tema tahte vastaselt kodust eemale metsa vahele. Auto pagasiruumist puksiirköit välja võttes püüdis N.O tekitada T. L.s hirmu, et tal seotakse käed kinni ja pannakse sõitva auto taha jooksma kuni ta varguse

5(5) üles tunnistab. Esimese astme kohtuistungil kinnitas N.O kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, et just nii ta teha kavatseski, kuid T. L.l õnnestus põgeneda. Kohtuotsuse kohaselt seisnes kehaline väärkohtlemine selles, et D.J lõi T. L.le käega näkku, tekitades talle tervisekahjustuse ja põhjustades füüsilist valu. Eeltoodut arvesse võttes kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et N.O tegu

vastab KarS §-s 257 ja D.J-i tegu KarS §-s 257 - §-s 22 lg 3 kirjeldatud kuriteo koosseisule.

5.4 Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 12 ja 13 on maakohus põhjalikult motiveerinud D.J-i süüdimõistmist KarS 266 lg 2 p 1 järgi K. E. suvilasse omavolilises sissetungimises.

Kohus on kõik D.J-i ennastõigustavad väited dokumentaalsete tõenditega ümber

lükanud. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega ja ei pea seetõttu asjakohaseks D.J-i

poolt ringkonnakohtu istungil esitatud põhjendust, et ta taotleb selles süüdistuses enda õigeksmõistmist, sest suvila on tegelikult tema oma.

5.5 KarS § 65 lg 2 näeb ette, et kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid

enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kurieo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra.

Kuna D.J pani uued kuriteod toime katseajal, siis on kohus kohaldanud tema suhtes põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ja liitnud mõistetud karistusele eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa.

Kohtukolleegium märgib, et kuna D.J pani uued kuriteod toime katseajal kriminaalhoolduse all viibides, siis see näitab, et ta ei ole võimeline täitma kriminaalhoolduse all viibides talle esitatud nõudmisi.

KarS § 69 lg 4 kohaselt peab süüdimõistetu üldkasuliku töö tegemisel järgima

kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi. Kuna D.J on oma käitumisega näidatud, et ta ei suuda kriminaalhoolduse all viibides kontrollnõudeid ja kohustusi täita, siis ei pea kohtukolleegium võimalikuks talle mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 2. detsembri 2009.a süüdimõistva otsuse N.O ja D.J-i suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla