2-18-2846/65 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(13)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-18-2846

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. veebruar 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Annely Madala hagi Harri Orro vastu solidaarkohustuse

täitmisest tekkinud tagasinõudes, viivise ning korduvate

kohustuse edaspidiseks täitmiseks kohustamiseks ning

Harri Orro ja Ülle Orro vastuhagi Annely Madal ja

Raivo Madala vastu seltsinguvara jagamiseks ja hüvitise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2019 vaheotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Harri Orro ja Ülle Orro apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Kohtuistungi toimumise aeg

28. jaanuar 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(vastuhagis

hageja)

Harri

Orro

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Apellant

(vastuhagis

hageja)

Ülle

Orro

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Apellantide esindaja vandeadvokaat Rene Varul

2(13)

Vasustaja (vastuhagis kostja) Annely Madal (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Vastustaja (vastuhagis kostja) Raivo Madal (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Vastustajate lepinguline esindaja Talis Toompere

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2019 vaheotsus ja saata tsiviilasi

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Annely Madal (hageja) esitas 21. veebruaril 2018 Tartu Maakohtule Harri Orro

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista ajavahemiku alates september 2015

kuni detsember 2017 eest osalise laenumakse 1683 eurot 70 senti, viivise 253 eurot 39

senti ja edasiulatuva viivise. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista alates 2018. a

jaanuarist solidaarkohustuse alusel poole tasumisele kuuluvatest laenumaksetest ning

tagatisvara kohustuslikest kindlustusmaksetest.

2. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja Tanel Orro (kui kaaslaenusaajad)

12. juunil 2006 AS-iga Hansapank (praegune Swedbank AS; pank) laenulepingu nr

XXXXXXXXXXX (laenuleping), mille alusel kandis pank T. Orro arveldusarvele 22 383

eurot. Laenu tagatiseks seati hüpoteek hageja ema Helgi Kuivale kuuluvale kinnistule.

Võlaõigusseaduse kohaselt on T. Orro ja hageja panga ees solidaarvõlgnikud. T. Orro suri

XXXXX ja kostja on tema pärija. Pärast T. Orro surma on hageja üksinda laenulepingut

täitnud. Hageja soovib kostjalt kui T. Orro pärijalt tema osa solidaarkohustuse täitmist ehk

kaaslaenusaajale langenud osa täitmist. Hageja on pöördunud selle nõudega korduvalt

kostja poole. Kuna kostja nõuetele ei reageerinud, esitas hageja 10. detsembril 2015.a

3(13)

Tartu Maakohtule hagiavalduse kostja vastu solidaarkohustuse ühepoolsest täitmisest

tekkinud tagasinõudes, alusetult rikastumise nõudes, intressi ja viivise nõudes (tsiviilasi nr

2-15-18732). Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuid Tartu Ringkonnakohus mõistis 7.

juuni 2017 otsusega kostjalt välja laenukohustuse katteks 3064 eurot 14 senti, sh põhivõla

ajavahemiku 1. jaanuar 2012 – 31. august 2015 eest. Kostja ei ole asunud laenukohustust

täitma ka pärast 31. augustit 2015.

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja tugines

vastuväidetes mh sellele, et hageja ja T. Orro asutasid 2006. aastal ühiselt AT INVEST OÜ

(AT), milles kavatsesid toota mööblit. Osaühingu töö alustamiseks vajalike rahaliste

vahendite saamiseks oli võetud hagis viidatud laen. Lisaks osaühingule tehti nimetatud

summast väljamakseid ka hagejale endale ja tema abikaasale Raivo Madalale. 2006. aasta

lõpupoole suhted halvenesid ja tekkisid ka lahkhelid ettevõtluses. T. Orro ja hageja

leppisid kokku, et T. Orro lahkub osaühingust ja jätab selle tasuta hageja omandisse, kuid

hageja võtab üle laenukohustuse. Järgneva üheksa aasta jooksul tasus hageja panga ees

laenukohustust, esitamata T. Orrole või kostjale ühtegi nõuet. Kostja leidis, et kuivõrd

pangalaenu arvel tegelikuks kasusaajaks on hageja ning praeguseks hageja ainuomandisse

kuuluv AT, tulebki solidaarvõlgnike omavaheline vastutus jagada võrdsuse põhimõttest

erinevalt. Vastusoorituseks oli osaühingu tootmishoone renoveerimistööde maksumus ja

muud äriühingu huvides tehtud kulutused.

4. Kostja H. Orro koos Ülle Orroga (Orro) on esitanud käesolevas asjas 5. septembril

2018 hagi A. Madala (hageja) ja R. Madala vastu seltsinguvara jagamiseks ja hüvitise

saamiseks (vastuhagi). Vastuhagis paluvad H. Orro ja Ü. Orro (vastuhagi 8. oktoobri 2018

täpsustusi arvestades) kohustada A. Madalat ja R. Madalat andma nõusolekud H. Orro,

Ü. Orro, A. Madala ja R. Madala seltsinguvara jagamiseks järgmiselt:

▪ Tartumaal XXXXXX vallas XXXXXX külas asuv XXXXXXX kinnistu

(registriosa nr XXXXXXX; XXXXXXX kinnistu) jääb A. Madala ja R. Madala

ühisomandisse;

▪ Pangaga sõlmitud laenulepingust tulenevad rahalised kohustused jäävad A. Madala

ja R. Madala kanda.

Samuti palusid vastuhagejad mõista A. Madalalt ja R. Madalalt enda kasuks välja hüvitise.

Vastuhagi põhjenduste kohaselt sõlmisid H. Orro, Ü. Orro, A. Madal, R. Madal ja T. Orro

2006. a mai alguses seltsingulepingu. Perekonnad Orro ja Madal olid alates 2005. aastast

perekonniti ja äriliselt tihedalt seotud ning nende äriidee nägi ette mööblitootmise

arendamise, sellel eesmärgil hoone omandamise ja väljaehitamise. Nimetatud eesmärkide

saavutamiseks sõlmisid T. Orro ja A. Madal kaaslaenusaajatena pangaga põhihagis

märgitud laenulepingu, mille alusel kandis pank T. Orro kontole 22 383 eurot. Laenuraha

arvelt tagastati Ü. Orrole 5. juunil 2006 A. Madala eest AT osakapitali sisse makstud

1278 eurot 23 senti (20 000 krooni), samuti tehti laenuraha arvelt ülekanded A. Madalale ja

R. Madalale, Marko Roosvele (hoone renoveerimiseks võetud laenu tagasimakse) ja

Merlin Kuivale (samuti hoone renoveerimiseks võetud laenu tagasimakse). Osapooled

alustasid koos läbirääkimisi praegusel XXXXXXX kinnistul asuva vana katlamaja

omandamiseks, et rajada sinna mööblitöökoda.

4(13)

Vallasasjana katlamaja hoone müünud Villu Ränile tegid müügi eest ettemaksu 45 000

krooni H. Orro koos abikaasa Ü. Orroga. Nimetatud katlamaja juurde maa erastamine ja

maa mõõdistamine toimus 10. aprillil 2006, maakatastrisse kanti XXXXXXX maaüksus

28. juunil 2006. Kinnistusraamatusse kanti 11. jaanuaril 2007 ühisomanikena sisse

A. Madal ja R. Madal. XXXXXXX kinnistul asuva katlamaja renoveerimine

mööblitööstushooneks (mh katuse, põrandate, elektrisüsteemi, küttesüsteemi, uste-akende

vahetus jm) läks maksma ligikaudu 14 500 eurot, millised kulutused kanti valdavalt

pangast saadud laenu arvelt. Harri Orro oli renoveerimistöid alustanud juba 2005. a lõpus

või 2006. a alguses. Ühine äriplaan nägi seega ette XXXXXXX kinnistu omandamist,

sellel oleva hoone renoveerimist mööblitööstuseks, seadmete soetamist ja kogu ettevõtmise

opereerimiseks AT asutamist. T. Orro sõlmis osade tootmisseadmete soetamiseks

liisingulepingu.

H. Orro, Ü. Orro, A. Madal ja R. Madal tegutsesid XXXXXXX kinnistu omandamisel,

kinnistul asuva tootmishoone renoveerimisel, ühise äriühingu asutamisel ja opereerimisel

ning selle kõige finantseerimiseks laenu võtmisel ühise majandusliku eesmärgi nimel.

H. Orro ja Ü. Orro, on seisukohal, et XXXXXXX kinnistu omandamisega seoses sõlmitud

kokkulepped, sh kokkulepped kinnistu asjaõigusliku omandamise, kinnistu omandamise

finantseerimise, kinnistul ehitustööde teostamisega seoses sõlmitud kokkulepped, samuti

pangalaenu võtmiseks ja äriühingu asutamiseks sõlmitud kokkulepped on käsitatavad

seltsingulepinguna. Osapoolte ühine majanduslik eesmärk oli mööblitööstuse alustamine ja

arendamine ning sellest tulu teenimine.

T. Orro võõrandas 12. veebruaril 2007 oma osaluse AT-s tasuta A. Madalale. T. Orro

hukkus XXXXX, tema pärija on H. Orro. H. Orro ja Ü. Orro, hinnangul lõppes seltsing

seltsinglase T. Orro surma tõttu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 596 lg 1 p 4). Samas on

jagamata tekkinud seltsinguvara – XXXXXXX kinnistu ja pangast võetud laenukohustus.

VÕS § 589 lg 1 näeb ette, et seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks

omandatud vara lähevad seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). XXXXXXX kinnistut

saab hageja ja kostjate sisesuhtes lugeda ühisvaraks.

5. A. Madal ja R. Madal vastuhagi ei tunnistanud. Vastuhagis viidatud asjaoludel ei

ole seltsingulepingut sõlmitud. A. Madal ja R. Madal ei ole osalenud väidetava seltsingu

juhtimises ega andnud üle kellelegi teisele seltsinglasele õigust seltsingu juhtimiseks.

H. Orro ja Ü. Orro ei ole tõendanud seltsingu olemasolu. Kui seltsingu eesmärgiks oli

mööblitööstuse avamine ja mööbli tootmine (ettevõtlus) läbi selleks loodava ettevõtte,

milleks sai AT, siis oleks eluliselt usutav, et ettevõttesse panustavad isikud oleks olnud ka

loodava ettevõtte osanikud. AT-s osalesid A. Madal ja T. Orro. R. Madal, Ü. Orro ja

H. Orro abistasid vaid oma pereliikmeid ettevõtlusega alustamisel.

H. Orro ei ole varem toimunud menetluses tsiviilasjas nr 2-15-18732 kordagi väitnud, et ta

osales seltsingus, mille vara on jäänud jagamata.

XXXXXXX kinnistul asuva katlamajahoone ostis V. Ränilt R. Madal. Nimetatud

vallasasja müügihind oli 45 000 krooni ja selle tasus R. Madal kolmes osas. Samuti on R.

Madal tasunud kõik XXXXXXX kinnistu maa erastamise ja kinnistamisega seotud kulud.

Asjaolu, et XXXXXXX kinnistul paiknev hoone oli vallasasjana R. Madala ja A. Madala

5(13)

omandis pidi olema Ü. Orrole ja H. Orrole teada. Seega on ebaõige Ü. Orro ja H. Orro

väide, et XXXXXXX kinnistu läks lõpuks R. Madala ja A. Madal ühisomandisse.

T. Orro arveldusarvele kantud laenu arvelt on tehtud ülekandeid ka Ü. Orrole ja H. Orrole

endile, kokku 101 123 krooni. Samuti on tõendamata käsitlus, et kõik laenu arvel tehtud

väljamaksed kolmandatele isikutele olid tehtud katlamaja remondikulude tasumiseks.

Võetud laenu arvel tasus T. Orro mh ka formaatsaepingi ettemaksu ja hiljem

liisingumakseid. T. Orro viis nimetatud pingi hiljem XXXXXXX kinnistul asuvast hoonest

ära.

6. 27. veebruaril 2019 esitasid A. Madal ja R. Madal taotluse vaheotsuse tegemiseks,

mille maakohus rahuldas 6. mai 2019 määrusega.

MAAKOHTU LAHEND

7. Tartu Maakohus jättis 10. oktoobri 2019 vaheotsusega vastuhagi rahuldamata.

Maakohus märkis, et määrab menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaks põhihagi kohta

tehtavas lahendis.

Otsuse põhjenduste kohaselt on oluline välja selgitada, kas väidetavad seltsinglased

tegutsesid ühise eesmärgi nimel. Samuti on VÕS § 580 lg 1 kohaselt oluline, kas nende

tegutsemine aitas kaasa selle eesmärgi saavutamisele. VÕS § 580 kohaselt on tegemist

lepingulise suhtega, sest seltsinglaste panused määratakse lepinguga. VÕS § 8 lg 1

sätestab, et leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega

lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.

Vastavalt VÕS § 9 lg 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seltsingulepingu puhul tuleb tuvastada,

kas pooled avaldasid oma tahet nii panuste tegemise osas, selles, kuidas seltsingu juhtimine

on korraldatud, kuidas saavutada seltsingu eesmärkiks olev kasum (või muu kasu juhul, kui

eesmärgiks ei olnud kasumi teenimine) ja aruandluse korraldamise osas.

Maakohus leidis kõiki tõendeid kogumis hinnates, et menetluses ei ole tõendamist leidnud

väidetavate seltsinglaste: Ü. Orro, H. Orro, T. Orro, A. Madala ja R. Madala tahe sõlmida

omavahel seltsinguleping. Nimetatud isikute vahel oli tõenäoliselt küll muu sisuga

lepinguid ja võlasuhteid. Samas on nendest tulenevad nõuded eelduslikult aegunud.

Vastuhagi esitajad Ü. Orro ja H. Orro olid tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 230 lg-st 1 lähtudes kohustatud tõendama oma väiteid seltsingulepingu

sõlmimisest, kuid ei ole suutnud seda teha.

Kohus tuvastas, et 2005. a sügisel alustasid H. Orro ja T. Orro katlamajas koristuse ja

esmaste ehitustöödega ning A. Madal ja R. Madal liitusid töödega hiljem. Samas ei liigitu

taoline koos tegutsemine iseenesest seltsinguks, sest vastavad kokkulepped puudusid.

Ükski asjas ülekuulatud tunnistajatest ei andnud ütlusi võimalike seltsinglaste kokkulepete

või seltsingut puudutavate tahteavalduste kohta (panused, juhtimine jne). Maakohus pidas

eluliselt usutavamaks A. Madala ja R. Madala arvamust, et perekond Orrod hindasid oma

mööbli tootmise alustamisele suunatud koostegevuse perekond Madalaga seltsinguks alles

õigusalaste teadmistega esindaja võtmise järel. Vähemalt kuni 2018. a augustini ei

6(13)

teadvustanud Ü. Orro ega H. Orro mingil moel, et neil võiks olla perekond Madalaga

mingi ühistegevusele suunatud lepinguline suhe.

Menetlusosalised olid üksmeelel, et mööbli tootmisega pidi hakkama tegelema T. Orro ja

A. Madal pidi aitama klientide leidmisel, ostma materjale, tegelema asjaajamisega jne.

Olukord selliseks küll ei kujunenud, mis viiski T. Orro ja H. Orro lahkumiseni AT-st

2006. a sügistalvel. Samas, arvestades nimetatud algset plaani ja ka seda, et AT osanikeks

olid alguses ainult T. Orro ja A. Madal, oli äriühing loodud eelkõige nende tegevuseks

andmiseks ja äri ajamiseks. Kohus hindas H. Orro ja T. Orro ning A. Madala ja R. Madala

tegevust katlamajaga seotud tööde teostamisel ja selle mööblitootmiseks sobivaks

korrastamisel pigem kui ettevalmistusi äriühingu tegevuseks, kusjuures H. Orro ja

R. Madal osalesid nendes töödes oma lähedaste abistamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

8. H. Orro ja Ü. Orro (apellandid) esitasid 11. novembril 2019 ühise

apellatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada ning teha

uus otsus, millega tuvastada seltsingulepingu olemasolu.

Apellandid on jätkuvalt seisukohal, et asjas on tuvastatav seltsinglaste ühine majanduslik

eesmärk, milleks oli tootmishoone omandamine ja selle kohandamine mööblitootmiseks,

samuti äriühingu loomine, mis pidi mööblitootmist ja tootmishoonet opereerima hakkama.

Maakohus on iseenesest ka tuvastanud osapoolte ühise tegutsemise ja ka ühise eesmärgi

seoses katlamaja renoveerimisega tootmisruumiks ehk siis tuvastanud seltsingulepingu

kõige iseloomulikuma tunnuse. Samas on maakohus hinnanud tegevust pigem kui

ettevalmistusi äriühingu tegevuseks, kusjuures H. Orro ja R. Madal osalesid nendes töödes

oma lähedaste abistamise eesmärgil. Apellandid leiavad, et ühine majanduslik eesmärk ei

saanud olla ettevalmistused äriühingu (AT) tegevuseks, vaid äriühingu loomine oli

majanduslikult loogiline käik mööblitootmise opereerimiseks ja üks seltsingulepingu

eesmärkide täitmise vahend.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et seltsinglased ei võtnud pangalaenu loodud

äriühingule AT, samuti ei antud tootmishoone omandit üle äriühingule, nimetatud äriühing

ei tegelenud tootmishoone renoveerimisega jne. AT oli vaid mööblitootmise kui

ettevõtlusega tegelemise vorm – seltsingulepingu eesmärk ei saanud olla vaid äriühingu

loomine, nagu kohus on ekslikult järeldanud. Äriühing oli vahend seltsingu eesmärkide

saavutamiseks. Loodud juriidiline isik pidi hõlbustama mööblitootmist (materjalide ost,

müük jmt) ja selle osad olid samuti seltsinguvaraks.

Maakohtu loogika seltsingulepingu tuvastamisel ei ole õige. Maakohtu poolt tõendatuks

loetud ühine majanduslik eesmärk on see kõige tugevam kinnitus sellele, et osapooled olid

eelnevalt sõlminud seltsingulepingu. Maakohus on siiski soovinud, et ühise majandusliku

eesmärgi kõrval peaksid apellandid tõendama eraldi veel ka tahteavalduste tegemised ja

kokkulepped seltsingulepingu sõlmimiseks. Apellandid leiavad, et ühise eesmärgi

olemasolul said osapoolte õigussuhted kõige iseloomulikumalt vastata seltsingule. Mitte

miski ei viita sellele, et osapoolte vahel oleks olnud nt käsundusleping, ehitustööde

tellimine vmt.

7(13)

Seltsingus lepiti kokku suuliselt ja seda kinnitab poolte käitumine. Tuvastatud asjaolud

kinnitavad, et osapooltel olid kokkulepped ja ühine majanduslik eesmärk. Vastava

eesmärgi poole liiguti ning osapooled tegid ühise eesmärgi nimel panused, mh alustasid

H. Orro ja Ü. Orro 2005. a suvel tootmishoone renoveerimist, Ü. Orro tegi sissemaksed

tootmishoone omandamiseks V. Ränilt; 2006. a märtsis ja aprillis panustati

renoveerimistöödesse (nii rahaliselt kui ka töiselt); eraisikutelt M. Roosvelt ja M. Kuivalt

võeti laenu tootmishoone renoveerimiseks (need laenud maksti tagasi hiljem võetud

pangalaenust); Ü. Orro tegi AT asutamisel osakapitali sissemaksete; võeti pangalaen, mille

arvelt on finantseeritud edasisi tootmishoone renoveerimistöid ja neid töid on teostatud

veel 2006. a suvel (katus, sisetööd, aknad, uksed jne); T. Orro liisis saeraami, mis

paigaldati tootmishoonesse ja millega hakati mööblit tootma; T. Orro tegi töiseid (ilma

palgata) panuseid (T. Orro oli väljaõppinud mööblitootja, kes peamiselt üksi mööblit

tootiski).

Osapooltel pidid olema kokkulepped, mille järgi tegutseti ja mille kaudu eesmärgi poole

liiguti ning see üldpilt vastab kõige paremini seltsingulepingule. Kes ja kus täpselt

seltsingus kokku leppis, ei ole nii tähtis, kuivõrd antud asjas on tuvastatav, et

seltsingulepingut on täidetud ja selle eesmärk saavutati – mööblitootmine läks renoveeritud

tootmishoones käima.

Maakohus on toonud esile, et H. Orro justkui ei saanud aru, et tegemist võis olla just

seltsingulepinguga. See, et inimene ei oska õigussuhet kvalifitseerida seltsinguna, ei saa

apellantide hinnangul tähendada, et ta ei saaks sõlmida vastavaid kokkuleppeid, mis

sisuliselt vastavad seltsingulepingule.

Veel on kohus pidanud oluliseks, et katlamaja on omandatud vaid R. Madala ja A. Madala

omandisse ja et perekond Orrod oleksid loogiliselt pidanud esitama nõudmisi selle vara

kandmiseks seltsinguvara hulka, osaühingu vara hulka vmt. Maakohus ei ole apellantide

arvates arvestanud, et tootmishoone müük R. Madala ja A. Madala omandisse oligi

Orrodele ebameeldivaks üllatuseks ja viis mõni aeg hiljem ühise tegevuse lõpetamiseni.

R. Madal ise on vande all seletanud, et algne kokkulepe oli, et tootmishoone omand

vormistatakse Orrode ja Madalate vahel, mitte ei jää R. Madala ja A. Madala

ainuomandisse. Hiljem ei olnud Orrodel enam võimalik nõuda selliste kokkulepete

täitmist, kuna kokkulepped olid suulised. Apellantide arvates on samas oluline, et Orrod on

panustanud tootmishoonesse ja tegutsenud seal nagu omanikud ehk nad on arvestanud, et

tegemist on sisuselt ühise varaga, hoolimata selle juriidilisest kuuluvusest.

Kohus ei ole arvestanud, et osapoolte ühise tegevuse lõppemisel kinkis T. Orro enda

osaluse AT-s A. Madalale ja sellest ajast peale tasus A. Madal ise pangalaenu makseid.

Selle vastu on A. Madalale jäänud tootmishoone, mida väärtustati renoveerimise läbi selle

sama pangalaenu kaudu.

A. Madal esitas esmakordselt haginõude laenumaksete regressiks H. Orro vastu (tsiviilasi

nr 2-15-18732) alles 8 aastat peale ühise tegevuse lõppemist. Selline pikk ajavahemik

kinnitab, et poolte vaikimisi kokkuleppe kohaselt jäid A. Madalale nii ühine laen, kui ka

tootmishoone kinnistu omand.

Apellantide suhtes ei saa pidada õiglaseks tulemust, kus H. Orro peaks maksma

A. Madalale kinni osa pangalaenust olukorras, kus selle sama pangalaenu eest on

8(13)

väärtustatud tootmishoonet. Samas on R. Madal tunnistanud, et tootmishoone omand pidi

minema nii Orrode kui Madalate kaasomandisse, kuid sellised kokkulepped jäid

vormistamata.

9. A. Madal ja R. Madal (vastustajad) vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja

paluvad jätta selle rahuldamata.

Apellandid loetlevad kaebuses üles terve rea asjaolusid, mis nende arvates on kohtus

tuvastamist leidnud. Valdavalt on tegu faktiliste asjaoludega, mis vastustajate hinnangul ei

tõenda kuidagi seltsingu olemasolu või tegutsemist ühise majandusliku eesmärgi nimel.

Tegu ei ole uute asjaoludega ning kuna vastustajad on oma selgitused ja seisukohad

eelnevas menetlusstaadiumis juba andnud, ei pea nad vajalikuks hakata neid kõiki üle

kordama.

Vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule ei ole vastustajate hinnangul tuvastamist

leidnud asjaolu, et Ü. Orro on teinud katlamaja hoone soetamiseks ettemaksed V. Ränile

(vara müüjale). Vastupidi – tõendamist on leidnud asjaolu, et see nii ei ole. R.Madal on

esitanud dokumentaalsed tõendid, et tema on teinud katlamaja eest maksed V. Ränile.

Samuti ei ole tuvastamist leidnud asjaolu, et oluline osa T. Orro ja A. Madala poolt ühiselt

pangast võetud laenust kulus tootmishoone renoveerimiseks.

Tuvastamist ei leidnud ka asjaolu, et perekond Orrod väljusid ühisest ettevõtmisest, kuna

suhted halvenesid ja T. Orro kinkis oma osaluse AT-s A. Madalale ja A. Madal jäi tasuma

laenukohustust. Suhted osanike T. Orro ja A. Madala vahel tõepoolest halvenesid. T. Orro

lahkus ettevõttest koos ühiselt võetud laenu arvelt soetatud formaatsaega ning asutas isa

H. Orroga uue ettevõtte OÜ Orro, mis alustas mööbli tootmist. T. Orro poolt A. Madalale

võõrandatud AT osalus oli väärtusetu, kuna AT oli sellel ajal võlgades ja ettevõttel puudus

igasugune vara.

Maakohus ei ole tuvastanud, et T. Orro poolt võetud laenud eraisikutelt olid võetud

tootmishoone renoveerimiseks ega see, et Ü. Orro poolt A. Madala eest tehtud AT

osakapitali sissemakse oli panus seltsinguvarasse (nagu apellandid väidavad). Ü. Orro

poolt A. Madala eest tehtud osakapitali sissemakse on talle tagastatud A. Madala ja T. Orro

poolt ühiselt võetud laenu arvelt.

Põhjendamatu on apellantide etteheide, et maakohus ei arvestanud asjaoluga, et

tootmishoone (vana katlamaja) müüdi R. Madala ja A. Madala ainuomandisse ja see oli

apellantidele ebameeldivaks üllatuseks. Asjas on leidnud tõendamist, et H. Orro on ise

viibinud katlamaja krundi kinnistamistoimingute ja piiriprotokolli sõlmimise juures ja

andnud sinna oma allkirja kui naaberkinnistu seaduslik esindaja. Seega pidi olema talle

selge, et kinnistu omanikuks saab R. Madal, kuna viimane oli katlamaja kui vallasasja

omanik ja kinnistamisdokumentides soodustatud isik.

Pärast T. Orro poolt AT osaluse võõrandamist A. Madalale ei hakanud A. Madal ise

tasuma pangalaenu (nagu see olnuks osa T. Orro ja A. Madal vahelisest kokkuleppest),

vaid T. Orro lõpetas pangas arveldamise, mistõttu võttis pank raha kaastaotleja A. Madala

arvelt. A. Madal ei saanud teha sisuliselt midagi, et seda vältida, kuna laenu tagatiseks oli

A. Madala ema kinnistu.

9(13)

Põhjendamatu on apellantide etteheide A. Madalale, et viimane esitas esmakordselt

haginõude solidaarvõlgniku tagasinõudes H. Orro vastu 8 aastat hiljem. A. Madal on

korduvalt nii T. Orro kui ka hiljem tema pärija H. Orroga teinud juttu laenust ja selle

tasumisest, kuid tulutult. Kuna tegemist oli peretuttavate ja n-ö üheküla inimestega, siis ta

siiralt lootis, et asi saab ilma kohtuta korda.

Apellantide arvates on kohus jätnud tähelepanuta, et pangast ei võtnud äritegevuseks laenu

mitte AT, vaid väidetavad seltsinglased A. Orro ja T. Orro eraisikutena. Vastustajad

märgivad, et kuna AT majanduslik seis oli väga halb ja ühingul puudus igasugune vara, siis

selline äriühing ise ei olekski laenu saanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus (vaheotsus) tuleb täies ulatuses tühistada

ning tsiviilasi tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

11. A. Madal on põhihagis esitanud H. Orro vastu järgmised nõuded: solidaarkohustuse

ühepoolsest täitmisest tekkinud tagasinõude, viivisenõude ning korduvate kohustuse

edaspidise täitmise nõude. H. Orro ja Ü. Orro on esitanud asjas hagi A. Madala ja

R. Madala vastu seltsinguvara jagamiseks ja hüvitise saamiseks, mida maakohus on

menetlenud vastuhagina. Vastuhagis leiavad H. Orro ja Ü. Orro, et nii XXXXXXX

kinnistu kui ka T. Orro ja A. Madala poolt 12. juunil 2006 pangaga sõlmitud

laenulepingust tulenevad kohustused on seltsinguvara. Vastuhagis on palutud seltsinguvara

jagada selliselt, et XXXXXXX kinnistu jääks A. Madala ja R. Madala ühisomandisse ning

pangaga sõlmitud laenulepingust tulenevad rahalised kohustused jääksid A. Madala ja R.

Madala kanda. Samuti on H. Orro ja Ü. Orro palunud vastuhagis mõista A. Madalalt ja R.

Madalalt enda kasuks välja hüvitise.

Toimikust ja vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus 6. mai 2019 määrusega

(II kd, tl-d 52–53) rahuldanud vastukostjate A. Madala ja R. Madala vaheotsuse tegemise

taotluse, et tuvastada vastuhagi nõude aluseks olev õigussuhe: seltsingulepingu olemasolu

või puudumine. Maakohus on leidnud, et kui seltsinguleping on tuvastatud, on põhjendatud

täiendavate

kulutuste

tegemine

seltsinguvara

koosseisu

ja

selle

väärtuse

kindlaksmääramisele ja seejärel vara jagamine. Kui seltsingulepingu olemasolu ei ole

tõendatud, puudub vajadus nimetatud kulutuste tegemiseks.

11.1. Vaidlustatud vaheotsusega on maakohus jätnud H. Orro ja Ü. Orro vastuhagi

seltsinguvara jagamiseks ja hüvitise saamiseks rahuldamata. H. Orro ja Ü. Orro on

maakohtu otsuse vastuhagi rahuldamata jätmise osas täies ulatuses vaidlustanud.

11.2. Ringkonnakohus ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega

(TsMS § 652 lg 8). Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus vaheotsuse tegemisel

TsMS § 449 lg-id 1 ja 2. TsMS § 449 lg 1 võimaldab teha vaheotsuse mh nõude

põhjendatuse või põhjendamatuse kohta olukorras, kus menetluses on hagi raha saamiseks,

eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga

kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik

otsust teha. Senises kohtupraktikas ei ole peetud lubatavaks vaheotsuse tegemist vaid mõne

nõude eelduse esinemise kohta (vt nt Riigikohtu 1. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

10(13)

37-16, p 10 koos selles viidatud praktikaga). Ka praegusel juhul on maakohus

vaheotsusega lahendanud ainult ühe nõude eelduse – seltsingulepingu olemasolu.

Vaheotsuse tegemine viidatud küsimuses ei olnud ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas

TsMS § 449 lg-tega 1 ja 2, samuti ei olnud see mõistlik menetlusökonoomia seisukohalt.

Seejuures oli võimaliku seltsingu tuvastamise korral seltsinguvara koosseis A. Madala ja

R. Madala väidete kohaselt H. Orro ja Ü. Orro poolt välja toodust erinev, mh on pooltel

olnud vaidlus XXXXXXX kinnistu kuulumise üle seltsinguvarasse. Ülalviidatud 19.

veebruari 2019 vaheotsuse tegemise taotluses on A. Madal ja R. Madal märkinud, et juhul

kui seltsing eksisteeris, oli selle varakogum oluliselt suurem kui XXXXXXX kinnistu

parendused. Sellisel juhul tuleks varakogum täiendavalt tuvastada ja pole välistatud, et

tekib vajadus tellida ka muid ekspertiise (II kd, tl 42 pöördel).

11.3. Ringkonnakohtu hinnangul võib olla käesolevas asjas otstarbekas TsMS § 449 lg 1

kohase vaheotsuse tegemine küsimuses, kas üks või teine asi, õigus või kohustus kuulub

seltsinguvarasse (ehk lisaks seltsingu olemasolule tuleks vaheotsusega tuvastada ka

seltsinguvara koosseis). See võiks hoida kokku menetlusosaliste kulusid väiteava

(jagatava) seltsinguvara hulka kuuluvate asjade väärtuse kindlakstegemisele. Taolise

sisuga vaheotsuse tegemist ei ole pooled kohtult senises menetluses taotlenud.

12. Maakohus

on

kohaldanud

valesti

ka

materiaalõigust,

eksides

eelkõige

VÕS § 580 lg 1 sisustamisel. Samuti on maakohtu järeldused seltsingu kokkuleppe

puudumise kohta nõuetekohaselt põhjendamata.

12.1. VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut

(seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga

määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 581 lg 1 järgi võib seltsinglase

panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine

seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine.

Seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine (vt nt

Riigikohtu 2. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-15, p 14 koos selles viidatud

kohtupraktikaga).

12.2. Maakohus on otsuses sisuliselt tuvastanud perekond Orro ja perekond Madala

mööbli tootmise alustamisele suunatud koostegevuse. Maakohtu hinnangul tegutsesid

vähemalt H. Orro, T. Orro ning A. Madal ja R. Madal koos (praegusel XXXXXXX

kinnistul asuva) katlamaja ruumide mööblitootmiseks sobivaks korrastamisel. Koristuse ja

esmaste ehitustöödega katlamajas alustasid H. Orro ja T. Orro 2005. a sügisel ning A.

Madal ja R. Madal liitusid töödega hiljem. Maakohus ei ole nende asjaolude tuvastamisel

menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning ühise tegutsemise üle katlamaja ruumides

mööblitootmise alustamise eesmärgil ei ole pooltel olnud menetluses sisuliselt ka vaidlust.

Maakohus on jätnud ringkonnakohtu arvates nõuetekohaselt (TsMS § 336 lg 1; § 442 lg 8)

põhjendamata järelduse, et sellist ühist tegevust ei saa kvalifitseerida seltsingulepinguks

ning et osapoolte tegevust tuleks pigem vaadata kui ettevalmistusi äriühingu tegevuseks.

Menetlusosaliste ja T. Orro vahel võisid olla küll erinevad õigussuhted, millest võisid

tekkida erinevad nõuded, kuid poolte poolt senises menetluses väidetu põhjal ei ole

ringkonnakohtu arvates siiski välistatud, et nimetatud isikute vahel võis muude õigussuhete

kõrval olla ka seltsinguleping.

11(13)

12.3. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses väidetuga, et maakohus on üle

tähtsustanud asjaolu, et käesolevas asjas esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik

täpselt tuvastada, millal ja kuidas seltsinguleping sõlmiti, kuidas toimus vajalike

tahteavaltuste tegemine ning millised olid kokkulepped seltsingulepingu sõlmimiseks.

VÕS § 9 lg-st 1 tulenevalt loetakse leping sõlmituks vastastikuste tahteavalduste

vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 3 järgi võib tahteavaldus väljenduda ka teos,

millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (kaudne tahteavaldus). Seadusest

seltsingulepingule kohustuslikke vorminõudeid ei tulene.

Ringkonnakohus lisab, et kokkulepped seltsinglaste panuste kindla suuruse, nende

tegemise tähtaja (VÕS § 581), seltsingu juhtimise korralduse (VÕS §-d 582–587), kasumi

jaotamise või aruandluse nõuete (VÕS §-d 586, 591, 592) kohta ei ole sedavõrd olulised

tingimused, et nende puudumisel ei saaks lugeda seltsingulepingut sõlmtuks. Seltsing võib

isikute vahel tekkida ka nimetatud küsimustes eraldi kokku leppimata. Just kahe või enama

perekonna ühise tegutsemise puhul ongi taoliste selgelt määratletud kokkulepete

puudumine ringkonna kohtu arvates pigem tavapärane. Perekondlike seltsingute puhul on

seltsingu huvides ja seltsinglaste eesmärgiks perekonna vara ja sissetulekuallikate

säilitamine. Seltsinglaste omavahelised suhted põhinevad tihti ka moraalinormidel.

12.4. Samuti ei nähtu vaidlustatud otsuse põhjendustest, et maakohus oleks arvestanud

mõlema poole poolt välja toodud asjaoluga, et A. Madal ja T. Orro võtsid pangast

12. juunil 2006 sõlmitud laenulepingu alusel ühiselt laenu, mida vähemalt osaliselt

kastutati

ülalviidatud

katlamaja

renoveerimiseks

ja

mööblitootmiseks

sobivaks

kohandamiseks. Samuti ei ole maakohus arvestanud, et 2006. a mais asutati AT, mis

hakkas tegelema mööbli tootmisega renoveeritud (või renoveeritavates) katlamaja

ruumides. AT asutajateks olid T. Orro ja A. Madal, juhatusse hakkasid lisaks nendele

kuuluma ka R. Madal ja H. Orro. Ka nende asjaolude üle ei ole pooltel olnud menetluses

vaidlust. TsMS § 442 lg 8 nõudeid eirates ei ole maakohus ülalnimetatud asjaoluga

mittearvestamist otsuses ka põhjendanud.

12.5. Isegi kui nõustuda maakohtu järeldusega, et H. Orro, T. Orro ning A. Madala ja

R. Madala ühist tegutsemist tuleks vaadelda kui ettevalmistusi äriühingu tegevuseks, ei

oleks seltsingulepingu sätete kohaldamine sellisele õigussuhtele tingimata välistatud.

Taolisel juhul võis olla tegemist nn eelasutamishühinguga, mille tunnuseks on asutajate

kokkulepe asutada tulevikus juriidiline isik ja tegutseda koos ühingu asutamise eesmärgil.

Sellisel juhul ei oleks seltsingulepingu sätted küll enam kohaldatavad alates asutamisel

oleva juriidilise isiku registrisse kandmisest (vt ka VÕS-Komm II/Saare (2007) § 580,

lk 645).

12.6. Käesoleva asja senises menetluses esile toodud asjaolude põhjal ei ole

ringkonnakohtu arvates alust eeldada, et osapoolte koostöö oli tingitud üksnes soovist enda

pereliikmeid või peretuttavaid abistada ning kokkulepetest ei tulene siduvaid kohustusi, st

võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Nagu eelnvalt märgitud, oli menetlusosaliste ja T. Orro

eesmärk praegusel juhul asuda ühiselt mööblit tootma ning teenida ja jaotada ettevõtte

teenitavat kasumit.

12(13)

12.7. Asjaolu, et ühiselt tegutsenud isikud ise ei osanud nendevahelisi suhteid

seltsingulepinguks pidada ja H. Orro ei ole varem toimunud kohtumenetluses

seltsingulepingu sõlmimisele tuginenud, ei oma käesoleva asja lahendamisel määravat

tähtsust. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses märgituga, et inimese oskamatus

õigussuhet seltsinguna kvalifitseerida, ei tähendada iseenesest, et ta ei saaks sõlmida

kokkuleppeid, mis sisuliselt vastavad seltsingulepingule.

13. Eelnimetatud minetused võivad olla viinud maakohtu ebaõigete lõppjäreldusteni

küsimuses, kas H. Orro, Ü. Orro, T. Orro, R. Madala ja A. Madala vahel või mõnede

loetletud isikute vahel oli sõlmitud seltsinguleping ning milline oli võimaliku

seltsingulepingu sisu. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks maakohtu lahendatud

küsimuses ise uut otsust teha, kuna maakohus rikkus vaheotsuse tegemisel

TsMS § 449 lõikeid 1 ja 2. Samuti on jätnud maakohus eelmenetluse ülesanded olulises

osas täitmata (vt põhjenduste p 14 alapunktid).

14. Vastuhagis väidetu kohaselt on seltsing lõppenud ning seltsinguvara tuleb jagada.

Samas, nagu eelnevalt märgitud, on pooltel mh vaidlus võimaliku seltsinguvara koosseisu

üle.

14.1. VÕS § 600 lg 1 esimese lause järgi toimub seltsingu lõppemisel seltsingu

likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel. Sama lõike teise lause järgi

kohaldatakse seltsingu likvideerimisele kaasomandi jaotamise sätteid (s.o asjaõigusseaduse

(AÕS) § 77), kui seltsingu erisätetest ei tulene teisiti. Peamised erisused kaasomdandi

jagamise osas on sätestatud VÕS §-des 602–604. Seltsingu likvideerimisel tuleb esmalt

täita ühised kohustused (VÕS § 602), seejärel kindlaks teha seltsingu kasum või kahjum ja

see jagada või katta (VÕS §-d 591 ja 592), tagastada panused (§ 603) ning lõpuks jagada

ülejääk (§ 604).

AÕS § 77 tulenevalt jagatakse kaasomand vastavalt kaasomanike (seltsinglaste)

kokkuleppele (AÕS § 77 lg 1) ning kokkuleppe mittesaavutamisel lahendab kohus vaidluse

vastavalt VÕS § 77 lg-s 2 sätestatule. Kohus peab lõpetama kaasomandi ühel

AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil. Seejuures on Riigikohus olnud oma lahendites

järjekindlalt seisukohal, kohus saab valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside

vahel, mida on taotletud hagis või vastuhagis.

14.2. Seega, juhul kui R. Madal ja A. Madal soovivad vastuhagis märgitud seltsinguvara

H. Orro ja Ü. Orro poolt taotletust teisel viisil jagamist, tuleb neil selleks esitada omakorda

vastuhagi. Samuti tuleb R. Madalal ja A. Madalal esitada vastuhagi seltsinguvara

jagamiseks juhul, kui nad soovivad ülejäänud seltsinguvara (mis R. Madala ja A. Madala

alternatiivsete vastuväidete kohaselt eksisteerib) jagamist (vt abikaasade ühisvara jagamise

kohta sarnaselt nt Riigikohtu 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 22.5).

Maakohtul tuleb eelmärgitut pooltele menetluses selgitada ning anda võimalus nõuete

esitamiseks.

15. Menetlusökonoomia kaalutlustest lähtudes ei pea ringkonnakohus vajalikuks

vastata apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele.

16. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus

sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.

13(13)

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest