1-09-18025/17 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09. märts 2010.a Tallinn Kriminaalasja number 1-09- 18025 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Paavo Randma ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tõlk

Tatjana Derkats Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 01. märts 2010.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi M.R-i süüdistus KarS § 199 lg 2 p 5, 9 ja 200 lg 2 p 4 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 03. detsembri 2009.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav M.R Prokurör Anneli Lumiste

Süüdistatav M.R

sünd 18.04.1983.a kodakondsuseta, elukoht xxxxxxx x-xx xxxxxxxxx, ei töötanud, varem seitsmel korral kohtu poolt karistatud, viimati 10.09.2008.a Harju Maakohtu poolt KarS § 331 järgi 7 kuu ja 15 päevase vangistusega, karistus kantud, vabanes 05.01.2009.a. Kaitsja Adv Anti Aasmaa RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 03. detsembri 2009.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse

2 kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega

tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi ja karistati 1 aastase M.R vangistusega, KarS § 200 lg 2 p 4 järgi 6 aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti

liitkaristuseks 6 aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra

vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 aastat vangistust. Eelvangistuses viibitud 5 päeva arvati karistusaja hulka ning karistuse alguseks loeti 27.09.2009.a.

2.1 tunnistati KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi süüdi selles, et ta M.R 16.02.2009.a Tallinnas xxxxxxxxx xx juures küsis T. T. raha 75 krooni ning T. T., nõustudes sellega, sisestas sularahaautomaati oma pangakaardi, et võtta 100 krooni, kuid M.R

sisestas automaadi poolt väljastatavaks summaks 5000 krooni, eesmärgiga raha enda kätte

saamisel see omastada avalikult, kuid vägivalda tarvitamata. Seejärel, tänutäheks T. T.ut kaisutades, võttis M.R T. T.u taskust mobiiltelefoni väärtusega 500 krooni. Saades telefoni ja 5000 krooni, jooksis M.R minema. Kannatanu hindab temale tekitatud kahjuks 5425 krooni, kuivõrd 75 krooni oli ta nõus vabatahtlikult loovutama; 2.2 selles, et ta 23.03.2009.a, olles varem korduvalt toime pannud vargusi, Viimsis R. E. F.AS kaupluses püüdis 399.80 krooni eest kaupa varastada, peeti aga pärast kassa läbimist kinni;

2.3 03.06.2009.a Haabneemes XXXXXX XXX X asuvas kaupluses G. T. püüdis 198.80 krooni väärtuses kaupa varastada, kuid kuritegu jäi lõpule viimata; 2.4 04.07.2009.a Tallinnas XXXXXXX XXX X juures küsis P. R. A. D. kuuluvat jalgratast, et sõita XXXXXXX XXX X juurde, kuid ratast ei tagastanud, tekitades kannatanule kokku 2740 krooni suuruse kahju ning 2.5 27.09.2009.a Tallinnas Nõmme raudteejaama juures asuvas pargis võttis avalikult H. L. jalgratta Trek 3500 krooni väärtuses.

2.6 süüdi selles, et olles varem toime KarS § 200 lg 2 p 4 järgi tunnistati M.R

pannud röövimise, 16.04.2009.a Tallinnas Tervise 5a asuva Järve Haigla ja raudtee vahel asuvas parkmetsas püüdis M. M. jõuga käest käekotti rebida, nii et kannatanu kukkus näoli maha. M.R, kasutades ära kannatanu kukkumist ja vastupanuvõimetust, võttis M.

M. käekoti koos selles olnud varaga kokku 3440 krooni väärtuses. Vägivallaga tekitas M.R

kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi – turselisuse nina piirkonnas, hematoomi vasaku silma ümbruses.

APELLATSIOONI SISU

3. vaidlustab apellatsioonis talle süüks arvatud kuriteo KarS § 200 lg 2 M.R p 4 järgi ning leiab, et teo kvalifikatsioon ei ole õige ja ka kogutud tõendid kogumis ei anna alust hinnata tema poolt toimepandut röövimisena.

3.1 Apellant peab vajalikuks pöörata tähelepanu sellele, et kannatanu on esmalt kinnitanud, et mingit füüsilist valu ta ei tundnud ei kukkumisel ega sellel päeval üldse. Kui kannatanut teist korda küsitleti, hakkas ta kirjeldama kõiki haigusi (et valutab käsi, selg, pea ja põlved), mille

3

all kannatab ning samuti seda, et sai kuriteo tõttu trauma. Asjas aga puuduvad selle kohta

igasugused tõendid. Kiirabi ei kutsutud, arsti poole kannatanu ei pöördunud. Samal ülekuulamisel on kannatanu väitnud, et ei rääkinud kuriteo päeval füüsilisest valust seetõttu, et oli šokis. Kuid ka selle kohta ei ole tõendeid. Fakt on see, et kannatanu on ise 16.04.2009.a

kinnitanud, et pärast kuriteo toimepanemist ajas süüdistatavat mõni aeg taga, kutsus ise

politsei ja sõitis koos politseipatrulliga süüdistatavat otsides ringi, sealjuures kurtmata oma tervise üle. See asjaolu ei lase lihtsalt uskuda neid kannatanu ütlusi, mida ta hiljem andnud on.

3.2 Olgugi et ta on ennast menetluse kestel kogu aeg süüdi tunnistanud, ei tähenda see seda, et kõik toimus nii, nagu seda räägib kannatanu teisel ülekuulamisel. Apellant on seisukohal, et tema tegusid ei ole alust hinnata röövimisena, KarS § 200 järgi kvalifitseeritud kuritegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 199 järgi mõista talle ka palju kergem karistus.

4. Apellatsioonile esitas vastuväited kannatanu M. M., kes kirjeldas kokkuvõtlikult tema

suhtes M.R-i poolt toimepandut ning leidis, et maakohus on põhjendatult süüdistatava käitumist kui röövimist hinnanud.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

5. Prokurör leidis, et apellatsioon on põhjendamatu ega anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust.

Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid KarS § 200 lg 2 p 4 järgi hinnatud kuriteo ümberkvalifitseerimist KarS § 199 järgi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära

kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

6.1 Esmalt osundab kohtukolleegium, et röövimine on asja äravõtmine vägivallaga. Vägivald on oma sisult kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine. Füüsiline vägivald on kehalise jõu rakendamine kannatanu füüsiliseks mõjutamiseks tema osutatava või eeldatava vastupanu mahasurumiseks, mis loob aluse asja üleminekuks süüdlasele (Riigikohtu otsused 3-1-1-131-

02; 3-1-1-11-03). Käesolevas süüdistusasjas on vaieldamatult tuvastatud, et kannatanu ei

loovutanud oma vara M.R-ile ilma igasuguse vastupanuta, vaid hoidis tugevasti kotisangast kinni, süüdistatav aga rebis kotti järsult ning jõuga, mis põhjustas kannatanu näoli

paiskumise. Seega rakendas süüdistatav kehalist jõudu kannatanu füüsiliseks mõjutamiseks

tema osutatava vastupanu mahasurumiseks ning sellega oli KarS § 200 obligatoorne

koosseisutunnus – vägivald – realiseerunud. M.R-i tegudele antud õiguslikku hinnangut ei mõjusta iseenesest asjaolu, kas kannatanu tundis kukkumisel valu või mitte.

6.2 Samas ei nõustu kohtukolleegium ka apellatsiooniga osas, mis käsitleb kannatanu M. M. ütlusi ja seisukohta, nagu oleksid kannatanu poolt 16.04.2009.a ja 26.04.2009.a antud ütlused

vastuolus. 16.04.2009.a, s.o röövi toimepanemise päeval on kannatanu kinnitanud, et tema käest koti jõuga tõmbamisest kukkus ta näoga vastu maad ning ninast hakkas verd jooksma. Samas lisas M. M., et füüsilist valu ta ei tundnud /tl 47/. Kannatanu poolt 26.04.2009.a antud ütlustest nähtub, et röövimise käigus sai ta siiski füüsilise trauma. Esimesel ülekuulamisel oli

ta toimunust šokis ning ütleski, et valu ta kukkudes ei tundnud. Sama päeva õhtupoolikul

hakkas aga pea valutama ja ringi käima. Nina oli paistes ja katsudes valus. Vasaku silma

4

ümbrus läks siniseks. Ta tundis, et terve keha hakkas valutama. Sellest teatas ta uurijale järgmisel päeval telefoni teel. Röövimine põhjustas talle tugeva psüühilise trauma /tl 76/.

6.3 Kohtukolleegium, analüüsides eelrefereeritud kannatanu ütlusi, on seisukohal, et need erinevatel aegadel antud ütlused on mõlemad oma sisult loogilised ja usutavad ning neis pole vastuolusid, mis võimaldaksid kannatanu sõnu kahtluse alla seada. Esmalt tuleb märkida, et kuivõrd kannatanu röövimise käigus kukkudes valu ja tervisekahjustusi peale verejooksu ninast ei tajunud, siis ta ei saanud ka neist asjaoludest samal päeval ülekuulamisel rääkida. Teisalt on kohtukolleegiumi hinnangul usutav ka see, et kukkudes kannatanu valu ei tundnud, kuivõrd tema suhtes äkki toime pandud jõhker ebaõigus võis tekitada eelkõige närvivapustuse ning varjutada valuaistingud. Need tervisekahjustused aga, mida kirjeldas kannatanu kümme päeva hiljem, võisid ka tavakodanikule arusaadavalt tekkida näoli killustikule kukkumisest.

Seega on kohtukolleegiumi hinnangul mõlemad kannatanu ütlused loogilised ja

usaldusväärsed ning maakohus on põhjendatult M.R-i süü tuvastamisel lähtunud neist kogumis.

6.4

Eelnevast lähtudes leiab kohtukolleegium, et maakohus on põhjendatult M.R-i KarS § 200 lg 2 p 4 järgi süüdi tunnistanud süüdistuse täies mahus ning apellatsioonis esitatud väited ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust.

6.5 Ülaltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 03.12.2009.a otsuse M.R-i suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer Paavo Randma Urmas Reinola