1-09-10010/21 · 1-09-10010/21 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. märts 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-10010 Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 1. märts 2010. a, Tallinn Kriminaalasi M.Z-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 266 lg 2 p-de 1, 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 4. detsembri 2009. a otsus

Apellatsiooni esitaja

M.Z Prokurör Õnne Neare-Vaarmann Süüdistatav

M.Z, ik: xxx; kodakondsus

määratlemata; haridus: 11 klassi; emakeel: vene keel; töökoht

puudub; tõkendina kohaldatud vahistamist alates 15.01.2009; varem kriminaalkorras karistatud 5-l korral Kaitsja Advokaat Leelo Viil

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 4. detsembri 2009. a otsus M.Z-i süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata. 2. Tühistada maakohtu otsus osas, millega M.Z-ilt kahtlustatavana kinnipidamisel leitud ja ära võetud ning Põhja Politseiprefektuuri Rahandusbüroo tagatiskontole kantud

sularaha summas 5000 (viis tuhat) krooni ja 25 USA dollarit jäeti tervikuna tsiviilhagi tagamiseks tagatiskontole. Teha selles osas uus otsus, millega: 2.1 Jätta M.Z-ilt kahtlustatavana kinnipidamisel leitud ja ära võetud ning Põhja Politseiprefektuuri Rahandusbüroo tagatiskontole kantud sularaha summast 3475 (kolm tuhat nelisada seitsekümmend viis) krooni tsiviilhagi tagamiseks tagatiskontole;

2

2.1 Ülejäänud summa, s.o 1525 (üks tuhat viissada kakskümmend viis) krooni ja 25 USA dollarit tagastada M.Z-ile. 3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 4. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 266 lg 2 Harju Maakohtu 4. detsembri 2009. a otsusega tunnistati M.Z p-de 1, 3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust; KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks samuti 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused täies

ulatuses. Mõistetud karistusele liideti Harju Maakohtu 25.02.2008. a otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa 9 kuud 18 päeva vangistust ning lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale 2 aastat 9 kuud ja 18 päeva vangistust.

Karistuse kandmise alguse ajaks määras kohus KarS § 68 lg 1 alusel 13.01.2009. a. Süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi mõistis kohus M.Z-i õigeks.

Kohus rahuldas täies ulatuses kannatanu E. H. esitatud tsiviilhagi summas 3475 krooni.

M.Z-ilt kahtlustatavana kinnipidamisel leitud ja ära võetud ning Põhja Politseiprefektuuri Rahandusbüroo tagatiskontole kantud sularaha summas 5000 (viis tuhat) krooni ja 25 USA dollarit jättis kohus tsiviilhagi tagamiseks tagatiskontole. Menetluskuluna mõisteti süüdistatavalt välja sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest, s.o 6525 krooni. Määratud kaitsjale makstud tasu ja koopiate tegemise kulud jättis kohus riigi kanda. M.Z mõisteti süüdi selles, et ta koos V. Kovalenkoga tungis 13.01.2009.a. kella 13.55 paiku ebaseaduslikult ja valdaja tahte vastaselt Tallinna Vangla territooriumile. M.Z oli seejuures KarS § 266 alusel varem karistatud.

Seega pani M.Z toime valdaja tahte vastaselt võõrasse piirdega alale ebaseadusliku tungimise grupi poolt, s.o KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti tunnistati M.Z süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse,

võttis 10.10.2008.a. kella 05.52-05.53 ajal Hansapanga sularahaautomaadist võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil E. H.lt varastatud pangakaardiga välja sularaha 3475 krooni.

Selliselt pani M.Z isikuna, kes on varem toime pannud varguse, toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. . Apellatsiooni põhiväited ning Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras M.Z taotlused on järgmised.

2.1 Apellant ei vaidlusta enda süüdimõistmist eelpool kirjeldatud kuritegudes. Küll leiab M.Z, et talle mõistetud karistus on liiga karm. Ta aitas uurimisele kaasa, tunnistas täielikult

enda süüd ning kahetses, samuti on ta nõus hüvitama tsiviilhagi. Seetõttu võiks talle mõistetud karistus olla oluliselt kergem.

3

2.2 Kinnipidamisel võeti talt ära 5000 krooni ja 25 USA dollarit. Apellant palub tagatiskontol

asuva summa arvelt tasuda esmalt tsiviilhagi summas 3475 krooni, ülejäänud summa palub M.Z kanda Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034799018, s.o talle tagastada. Samuti palub M.Z vabastada end menetluskulude kandmisest.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde, paludes maakohtu otsus

taotletud osas tühistada ning teha uus otsus; apellatsiooni toetas ka tema kaitsja. Prokurör palus

mõistetud karistuse osas maakohtu otsuse jätta muutmata, samuti ei toetanud prokurör taotlust

vabastada süüdistatav täiendavalt menetluskulude kandmisest. Küll möönis riiklik süüdistaja, et

tagatiskontole kantud summad tuleb osaliselt M.Z-ile tagastada, jättes selle aga kohtu otsustada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Esmalt annab kriminaalkolleegium hinnangu süüdistatavale mõistetud karistuse osas (I), lahendab seejärel taotluse süüdistatavalt välja mõistetud

menetluskulude riigi kanda jätmiseks (II) ja võtab viimasena seisukoha süüdistatavalt ära võetud

ning tagatiskontole jäetud sularaha osas (III). Nimetatud küsimustes on ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohad järgmised.

I

4. Ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks eksinud karistuse mõistmise põhimõtete vastu

ning mõistnud M.Z-ile karistuse, mis oleks mittevastavuses süüdistatava poolt sooritatud kuritegude raskuse ja tema isikuga KrMS § 338 p 4 mõttes.

4.1 Süüdistatavale mõistetud karistuse osas selgitab kriminaalkolleegium, et ennekõike peab mõistetav karistus olema vastavuses toimepandud kuriteoga, millele täiendavalt tuleb arvestada ka süüdimõistetu isikut. Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus

pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra

sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu ennekõike toimepandud kuriteole. Kuid selle küsimuse lahendamisel ei saa kindlasti jätta samaaegselt arvestamata ka süüdlase isikut – tegemist

on nn teoga lahutamatult seotud isikuliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-99-06). Riigikohtu

kriminaalkolleegium on sellega seoses veel selgitanud, et süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate

asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni

piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke

(RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

4.2 Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu otsus kirjeldatud nõuetele täielikult. Maakohus

on vaaginud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ning mõistnud M.Z-i teosüüle vastava karistuse.

4.2.1 Maakohtuga nõustuvalt märgib ringkonnakohus, et arvesse tuleb KarS § 266 lg 2 p-de 1,3

järgi karistuse mõistmisel võtta esmalt seda, et enda käitumisega realiseeris süüdistatav mitu kvalifitseerivat tunnust – korduvuse ja grupiviisilisuse. Õigustatult on kohus osundanud ka süüteo

4 toimepanemise tahtluse liigile, milleks oli kavatsetus. Need asjaolud välistavad ka ringkonnakohtu

hinnangul karistuse mõistmise sanktsiooni alammäära lähedal. Siinkohal on täiesti asjakohatu

arutleda ka kergendava asjaolu teemal, millele süüdistatav viitab – ja milleks on uurimisele kaasaaitamine. Nimelt peeti süüdistatav sündmuskohal kinni ning sellises situatsioonis oli äärmiselt

vähe ebaselgust, millele lahendamisele sai M.Z enda süü tunnistamisega kaasa aidata. Maakohus ei ole küll viidanud kahetsusele kui karistust kergendavale asjaolule, kuid pidades silmas, et kõnealuse kuriteo eest saanuks süüdistatavale mõista vangistuse kestusega kolm aastat, on enam kui selge, et kohus on maksimaalsel määral arvestanud kõigi karistust kergendavate asjaoludega.

4.2.2 Sisult sarnased argumendid on esitatavad ka karistuse osas, mis on süüdistatavale mõistetud KarS § 199 lg 2 p 4 alusel. Maakohus on mõistnud M.Z-ile niigi karistuse, mis jääb oluliselt

alla sanktsiooni keskmise määra – maksimaalselt võinuks kohus mõista süüdistatavale vangistuse

kestusega viis aastat. Seejuures kahtleb kriminaalkolleegium süüdistatava poolt avaldatud puhtsüdamlikus kahetsuses – ning seda tuleb arvestada karistust kergendava asjaoluna üksnes juhul,

kui kohus ka usub selle siirust ning sellega kaasnevat lubadust tulevikus hoiduda (varavastaste)

kuritegude toimepanemisest. M.Z on varasemalt karistatud varavastaste kuritegude

toimepanemise eest, kuid need ei ole hoidnud teda uute kuritegude sooritamisest. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et süüdistatava avaldatud kahetsus ei ole siiras ning kriminaalkolleegium ei arvesta seda karistust kergendava asjaoluna. Et M.Z on lubanud hüvitada kuriteoga tekitatud kahju,

on iseenesestmõistetav – ta peabki seda vastavalt seadusele tegema. Karistust kergendavaks

asjaoluks on kahju vabatahtlik hüvitamine, mida süüdistatav aga teinud ei ole; tsiviilhagi

rahuldamine toimub temalt ära võetud ning tagatiskontole kantud sularaha arvel, mistõttu ei loe kriminaalkolleegium seda „lubadust“ karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes.

4.2.3 Õigustatult on maakohus liitnud ka üksikkaristused KarS § 64 lg 1 alusel täies ulatuses. Süüdistatav pani toime kaks täiesti eriliigilist kuritegu, mille teoebaõigus ei kattu vähimalgi määral. Mingeid asjaolusid, miks peaks see liitmine toimuma ainult osalise suurendamise teel, süüdistatav

apellatsioonis ei nimeta ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Seetõttu jätab kriminaalkolleegium ka selles osas maakohtu otsuse muutmata.

II

5. täielikult Samuti ei leia ringkonnakohus, et oleks alus vabastada M.Z menetluskulude kandmisest, selgitades järgmist.

5.1 KrMS § 180 lg 3 sätestab tõepoolest, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus neist riigi kanda. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et juba see sõnastus näitab, et menetluskulude kandmisest ei saa süüdistatavat vabastada täielikult, vaid üksnes . Käesoleval juhul on seejuures nii ka toimitud ning maakohus on süüdistatavalt mõistnud välja ainult 2. astme kuriteo toimepanemisega kaasneva sundraha; tõsi küll, seda tingituna asjaolust, et M.Z mõisteti talle esitatud süüdistuses osaliselt õigeks. Kuid see ei väära fakti, et osaliselt

on menetluskulud siiski riigi kanda juba jäetud. Kuid isegi kui soostuda, et esinevad formaalsed eeldused sundraha vähendamiseks, leiab ringkonnakohus, et puuduvad selle materiaalsed alused ning eeldused ja seda alljärgneval põhjusel.

5.2 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas nimelt olnud kestvalt

seisukohal, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb

esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt

toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine

5 annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada.

Nimelt on M.Z kriminaalkorras varasemalt karistatud viiel korral; käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad süüteod pani M.Z toime kohtu poolt määratud kaitseajal. Seetõttu on menetluskulude veel täiendavas ulatuses riigi kanda jätmine ka sellel argumendil täiesti asjakohatu.

5.3 Lõppeks ei leia kriminaalkolleegium sedagi, et menetluskulu väljamõistmine 2. astme kuriteo toimepanemise eest käiks süüdistatavale üle jõu, nagu seda nõuab seaduse sõnastus selleks, et

isik nende kandmisest osaliselt vabastada. Kinnipeetaval on 11. klassi haridust ning vastavalt Vangistusseadusele on kinnipeetaval õigus ja võimalus omandada kinnipidamisasutuses haridus, mis

vastavalt Vangistusseaduse §-le 341

võib olla tasustatud; teisisõnu selgitab ringkonnakohus, et

M.Z võib jätkata kinnipidamiskohas haridusteed (omandada keskhariduse või elukutse)

ning saada selle eest ka raha, mille arvelt tasuda menetluskulusid. Ka on kinnipidamisasutuses võimalik töötada, mis on samuti vastavalt Vangistusseaduse §-le 43 tasustatud tegevuseks; ka selle

arvelt võib M.Z hüvitada temalt väljamõistetud menetluskulu. Arvestades aega, mis

M.Z tuleb kinnipidamisasutuses veeta, leiab ringkonnakohus, et selle aja kestel saaks süüdistatav soovi korral tasuda arvestatava osa temalt välja mõistetud menetluskuludest (selles osas vt ka otsuse p 6 jj).

III

6. Küll leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada süüdistatavalt

kinnipidamisel ära võetud sularaha (5000 krooni ja 25 USA dollarit) täies ulatuses tsiviilhagi tagamiseks tagatiskontole jätmise osas.

6.1 Iseenesest nõustub kriminaalkolleegium maakohtu seisukohaga, et kohtul on võimalik hagi tagamise meetmena rakendada ka sularaha tagatiskontole kandmist. Õige on ka maakohtu osundus

RKKK otsusele nr 3-1-1-22-07, mille kohaselt saavad kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks

rakendatavad meetmed olla suunatud üksnes kohtuotsuse täitmise tagamisele (eeskätt vara

käsutamise tõkestamisele), mitte aga täitemenetluse korraldamisele. Võtmaks meetmeid

süüdistatavate vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks ja lahendamaks küsimust, kuidas toimida süüdistatavate menetluse käigus hagi tagamiseks arestitud kinnistutega, tuleb kohtutel KrMS § 306 lg 1 p-dest 12 ja 13 ning § 313 lg 1 p-dest 10 ja 11 lähtuvalt otsuses märkida, et kriminaalmenetluses hagi tagamiseks kohaldatud abinõud jätab kohus muutmata. Sellest juhinduvalt ongi maakohus

jätnud kõik süüdistatava kinnipidamisel leitud summad Põhja Politseiprefektuuri Rahandusbüroo tagatiskontole.

6.2 Kuid siinkohal on maakohus jätnud tähelepanuta, et süüdistatava juurest leitud ning tagatiskontole kantud summad ületavad kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi suurust. Iseenesest ei ole selline situatsioon tervikuna mõistagi välistatud – näiteks võib arestitud kinnisasja kui ühtse terviku

väärtus ületada kannatanu(te) tsiviilõiguslikku nõuet. Sellisel juhul on õigustatud ning

põhimõtteliselt ka ainuvõimalik vara võõrandamise tõkestamiseks tagada nõue selle varaga

tervikuna. Olukorras, kus tagatiskontole on aga kantud konkreetne sularahasumma ning esitatud tsiviilhagi on sellest väiksem, puudub igasugune alus ülejäänud summade tagatiskontole jätmiseks (seda kinnitab ka KrMS § 142 lg 4 sõnastus). Seejuures ei võimalda kriminaalmenetlusseadus mingite meetmetega tagada isikult välja mõistetud kriminaalmenetluse kulusid – see tuleneb üheselt

KrMS § 313 lg 1 p 10 ja p 12 omavahelisest võrdlusest, millest tuleneb, et kohus võib otsusega rakendada meetmeid üksnes tsiviilhagi, mitte aga isikult väljamõistetud menetluskulude tagamiseks; vara arestimist võimalike kohtukulude katteks ei võimalda ka KrMS § 142 lg 1. Kriminaalmenetluse

6 kulude sissenõudmine toimub KrMS § 423 ja § 417 sätestatud korras; seejuures tuleb silmas pidada, et maakohus ongi selgesõnaliselt viidanud üksnes vajadusele tagada tsiviilhagi, mitte aga täiendavalt

menetluskulusid. Tsiviilhagi ületava summa osas süüdistatavalt ära võetud summade jätmise

tagatiskontole loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks KrMS § 339 lg 2

mõttes. Seega tuleb M.Z-ilt kinnipidamisel leitud ja ära võetud ning tagatiskontole kantud summadest tsiviilhagi tagamiseks tagatiskontole jätta 3475 krooni. Ülejäänud summa - 1525 krooni ja 25 USA dollarit – tuleb süüdistatavale tagastada.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2, § 340 lg 1 p-st 6 tühistab Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Paavo Randma

Malle Preimer

Urmas Reinola