2-16-9920/70 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

14. veebruar 2020, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-9920

Tsiviilasi

AMi ja RMi hagi EMi ja EV vastu tagatise andmise

ning tehingu tagasivõitmise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 25. juuni 2019 otsus

Kaebuste esitajad ja liigid

EMi ja EV apellatsioonkaebused

Apellatsioonkaebuste hinnad

EMi apellatsioonkaebuselt 13 132,65 eurot

EV apellatsioonkaebuselt 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad (vastustajad): AM (isikukood xxxxxxxxxx) ja

RM (isikukood xxxxxxxxx), seaduslik esindaja KM ja

lepinguline esindaja advokaat Oksana Sobko

Kostja I (apellant I): EM (isikukood xxxxxxxxxx), riigi

õigusabi korras määratud esindaja advokaat Indrek

Västrik

Kostja II (apellant II): EV (isikukood xxxxxxxxxx),

lepinguline esindaja advokaat Ene Ahas

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Harju Maakohtu 25. juuni 2019 otsust menetluskulude jaotuse osas

otsustusega, et kummagi kostja menetluskulud maakohtus jäävad tema enda kanda.

2. Ülejäänud osas jätta punktis 1 viidatud otsus muutmata.

3. Kostja EMi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning selle menetlemisega

seonduvad tema ja hagejate menetluskulud tema kanda. Kui kostjal EV on tekkinud

menetluskulusid seoses EMi apellatsioon-kaebuse menetlemisega, siis need jäävad

EVi enda kanda.

4. Kostja EVi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning selle menetlemisega

seonduvad menetluskulud tema kanda.

5. Mõista

kostjalt

EMilt

Eesti

Vabariigi

kasuks

riigituludesse

välja

apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõiv 650 eurot, mis tuleb tasuda vastavalt

otsusele lisatud makseinfole 60 päeva jooksul alates kohtotsuse jõustumisest.

Eelmises lauses märgitud summalt tuleb otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni

tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

2 (5)

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. AM ja RM (hagejad) esitasid KMi (hagejate ema) vahendusel 29. juunil 2016 Harju

Maakohtule hagi EMi (kostja I) ja EVi (kostja II, koos kostjad) vastu tagatise andmise ja

tehingu tagasivõitmise nõudes. Hagejad paluvad tunnistada kehtetuks kostjate vahel

2. detsembril 2015 sõlmitud ühishüpoteekide seadmise leping ja asjaõiguslepingud (edaspidi:

hüpoteegileping) ning kohustada kostjaid andma nõusolekud ühishüpoteekide kustutamiseks.

Hagejate peamised väited on järgmised:

-

maakohtu 7. aprilli 2014 otsusega tsiviilasjas nr x-x-xxxxx mõisteti kostjalt I kummagi

hageja kasuks välja elatis; kohtuotsus on jõustunud;

-

kohtutäitur algatas 28. augustil 2015 hagejate täitmisavalduse ja kohtuotsuse alusel

kostja I suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 048/2015/1266; kostjalt I ei õnnestunud

täitemenetluses elatist sisse nõuda;

-

kostjale I kuulub 9/25 suurune mõtteline osa xxxxxxxx asuvast korteriomandist, mille

eriomand on eluruum nr x (registriosa nr xxxxxx) ja 2/34 suurune mõtteline osa

xxxxxxxxxx asuvast korteriomandist, mille eriomand on mitteeluruum nr xx

(registriosa nr xxxxxxxxxx);

-

kostjad

sõlmisid

2. detsembril 2015

hüpoteegilepingu,

mille

alusel

kanti

7. detsembril 2015 kostjale I kuuluvatele kaasomandiosadele kinnistusraamatu

registriosade neljandatesse jagudesse kostja II kasuks ühishüpoteegid summadega

83 000 ja 13 000 eurot. Tehingutega kahjustatakse sissenõudjate (hagejate) huve;

-

hagejad kahtlevad, kas ühishüpoteegiga tagatud laenulepingutes märgitud laenud on

üldse kostjale I üle antud.

2. Kostja I vaidles hagile vastu. Tal puudub elatisevõlgnevus, sest tema ja hagejate ema

kokkuleppe järgi läheb tema kinnisvara üle hagejatele ja selle väärtus ületab elatise nõuet

mitmekordselt. Hüpoteekide seadmise eesmärk ei olnud vältida kohustuste täitmist, vähendada

vara väärtust ega kahjustada võlausaldajate huve. Hagejad neid asjaolusid ei tõendanud, samuti

on tõendamata, et kostja I teadis tehingute tegemisel täitemenetlusest.

3. Kostja II vaidles algselt samuti hagile vastu, aga muutis menetluse kestel oma seisukohta

ja võttis 13. märtsi 2018 kohtistungil hagi õigeks. Samuti nõustus kostja II sõlmima hagejatega

kompromissi, et menetlus lõpetada.

3 (5)

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi 25. juuni 2019 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud jättis

maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel kostjate

kanda võrdsetes osades ning otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

4.1. Maakohus märkis, et tagasivõitmise hagi lahendamise eeldus on kostjate vahelise

õigussuhte tuvastamine, mis on võimalik üksnes mõlema kostja suhtes. Kui kostja I vastu-

väiteid hagile ei ole põhjendatud, saab võtta kostja II õigeksvõtu vastu ning tema vastuväiteid

hagile ei pea sisuliselt kontrollima.

4.2. Maakohus tuvastas, et

-

maakohtu 7. aprilli 2014 jõustunud otsusega tsiviilasjas nr x-x-xxxxx mõisteti

kostjalt I kummagi hageja kasuks välja elatis (edaspidi: täitedokument);

-

hagejate täitmisavalduse alusel alustas kohtutäitur 28. augustil 2015 kostja I suhtes

täitedokumendi sundtäitmiseks täitemenetluse täiteasjas nr 048/2015/1266;

-

kostjad

sõlmisid

2. detsembril 2015

hüpoteegilepingu,

mille

alusel

kanti

7. detsembril 2015 kostjale I kuuluvatele kaasomandiosadele kinnistusraamatusse

kostja II kasuks ühishüpoteegid summadega 83 000 ja 13 000 eurot.

4.3. Maakohus kohaldas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 ja § 191 lg 1 p 1 ning leidis,

et esinevad eeldused hüpoteegilepinguga antud tagatise tagasivõitmiseks.

4.3.1. Esiteks on kostja I suhtes algatatud hagejate täitmisavalduse alusel täitemenetlus

täitedokumendi sundtäitmiseks.

4.3.2. Teiseks kahjustab sissenõudjate huve kinnisasja koormamine hüpoteegiga olukorras,

kus hüpoteegiga tagatud laenu arvel ei ole toimunud sissenõudjate nõude rahuldamine. Kui

kostja I kaasomandiosa on koormatud hüpoteegiga, mida enampakkumise järgselt ei kustutata,

siis vähendab see isikute huvi enampakkumisel osalemise vastu. Samuti kajastub hüpoteegiga

tagatud nõuete suurus üldjuhul asja väärtuses ja enampakkumisel kujunevas hinnas, kuivõrd

asja hindamisel on kohtutäitur kohustatud arvesse võtma hüpoteegiga tagatud täitmata nõudeid.

4.3.3. Kohtutäituri 31. mai 2016 õiend nr 048/2015/1266 tõendab, et kostja I ei ole hagejate

nõuet rahuldanud. Ka kostja I kinnitas, et täitemenetluses ei ole õnnestunud võlgnevust

kustutada. Eeltoodust tulenevalt on täidetud tagasivõitmise eeldus, et sissenõude pööramisega

võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist.

4.3.4. Kuivõrd

täitemenetlus

algatati

28. augustil 2015,

hüpoteegileping

sõlmiti

2. detsembril 2015 ja hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 7. detsembril 2015, siis on täidetud

tagasivõitmise eeldus, milleks on tagatise andmine pärast täitemenetluse alustamist.

4.4. Kostjad ei tõendanud tagasivõitmist välistavaid asjaolusid. Isegi juhul, kui laenulepingute

alusel anti raha üle, ei anna see alust jätta hagi rahuldamata. TMS § 191 lg 1 p 1 järgi ei ole

tagatise tagasivõitmise eelduseks asjaolu, et tagatud laenu pole laenusaajale üle antud. Laenu-

lepingute järgi pidi kostja I raha saama 15. septembril 2015 ja 15. oktoobril 2015

Hüpoteegileping sõlmiti 2. detsembril 2015. Seega toimus tagatise andmine pärast laenu-

summade kostja I kasutusse andmist. Seega ei saa kostjad esitada tagasivõitmisele vastuväidet

TMS § 191 lg 2 järgi.

4.5. Kuivõrd esinevad eeldused tagatise andmise tagasivõitmiseks, tuleb hüpoteegileping

kehtetuks tunnistada. Seetõttu on ühishüpoteekide kanded muutunud ebaõigeks ja kostjaid tuleb

kohustada andma nõusolekud ühishüpoteekide kustutamiseks.

4.6. Menetluskulude jaotamisel märkis maakohus, et kuna kostja II ei võtnud hagi õigeks kohe

sellest teadasaamisel ja hagejad ei loobunud kostjalt II menetluskulude nõudmisest, siis puudub

alus kohaldada TsMS § 168 lg 6. Menetluskulud jäävad kostjate kanda võrdsetes osades.

4 (5)

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue

otsusega jätta hagi rahuldamata.

Kostja I leiab, et ka tagasivõitmise erialustel nõude esitamise korral peavad hagejad tõendama,

et esinevad TMS §-s 188 sätestatud tagasivõitmise üldalused, st hüpoteekide seadmise eesmärk

oli teadlik sissenõudja huvide kahjustamine. Laenu võtmine ja hüpoteegi seadmine peale

täitemenetluse alustamist seda ei tähenda ja hagejad pole oma huvide kahjustamist tõendanud.

6. Kostja II esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada osas,

milles maakohus jättis kostja II osas menetluse lõpetamata kompromissi kinnitamisega ja jaotas

menetluskulud. Kostja II palub kinnitada hagejate ja kostja II kompromiss või alternatiivselt

jätta hagi rahuldamisel kõik menetluskulud kostja I kanda.

Kostja II leiab, et maakohus jättis ebaõigesti tema osas menetluse lõpetamata ja menetluskulud

võrdselt kostjate kanda. Maakohus jättis tähelepanuta, et puudus seadusest tulenev alus kostja II

suhtes hagi rahuldamiseks ja hagejate menetluskulude jaotuse osas otsuse tegemiseks, kuna

13. märtsil 2018 sõlmisid hagejad ja kostja II kompromissi ning hagejad loobusid kostjalt II

menetluskulude nõudmisest.

7. Hagejad vaidlevad kaebustele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta sisuliselt

muutmata ja kaebused rahuldamata. Ringkonnakohus täiendab menetluskulude jaotust

otsustusega, et kostjad kannavad oma kulud ise. Kumbki kostja kannab ka oma kaebusega

seonduvad kulud erisusega, et kostja II kulusid seoses kostja I kaebusega ei hüvitata.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamise osas. Kostja I

väited ei anna alust vaidlustatud otsust muuta.

9.1. Maakohus leidis õigesti, et hagejad ei tugine tagasivõitmise üldalustele, vaid TMS

§-le 191, mistõttu pole vaja mh võlausaldajate huvide kahjustamist tuvastada. Riigikohus on

sedastanud, et nt TMS § 190 on tagasivõitmise erikoosseis ja TMS § 188 eeldused sel juhul ei

kohaldu, sest TMS § 190 korral eeldatakse tagasivõidetava tehinguga võlausaldajate huvide

kahjustamist. Eeldus tuleneb täitemenetluse ebaõnnestumisest, aga selle võib ümber lükata

(20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.1.2; vt ka 22. novembri 2017 otsus

tsiviilasjas nr 2-15-16664, p 15 teine lõik).

9.2. Ringkonnakohus leiab, et sarnaselt sisaldab TMS § 191 lg 1 p 1 samuti võlausaldajate

huvide kahjustamise eeldust. Seega ei pidanud hagejad tõendama, et tagasivõidetav tehing

nende huve kahjustab, vaid kostjatel oli võimalik eeldus ümber lükata, mida nad aga ei teinud.

10. Kostja II kaebus käsitleb väidetava kompromissi kinnitamata jätmist ja menetluskulude

osaliselt tema kanda jätmist. Ka selle kaebuse väited pole põhjendatud.

10.1. Kostja II etteheide kompromissi kinnitamata jätmise osas on ainetu, sest tsiviilasja

toimikust ei nähtu poolte allkirjastatud ega ka suulise kompromissi esitamist kohtule. TsMS

§ 428 lg 1 p 4 sõnastuse järgi peab kompromissi kinnitamisele eelnema selle sõlmimine, st

poolte vastavate tahteavalduste vahetamine.

10.2. Maakohtu otsuse järgi jäid menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda. Maakohus

jaotas kulud eelkõige TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel. TsMS § 165 lg 1 teine lause

võimaldab jaotada kulusid samal poolel osalevate isikute vahel lähtuvalt mh sellest, millises

ulatuses pooled vaidluse põhjustasid või menetlust keerukamaks muutsid. Eelnevat kinnitavad

ka TsMS § 169 lg-d 1 ja 3, mis võimaldavad jätta menetluse viibimisest või konkreetsest

asjatust menetlustoimingust tingitud täiendavad menetluskulud selle põhjustaja kanda.

5 (5)

10.3. TsMS § 165 lg 2 sätestab mh, et kaaskostja ei kanna menetluses teise kaaskostja esitatud

avaldusest, taotlusest, väitest, tõendist, kaebusest või vaidlustamisest tulenevaid täiendavaid

menetluskulusid. See kehtib ka siis, kui kaaskostja menetlustoimingud kehtivad teise kaaskostja

suhtes sama seadustiku § 207 lg 3 järgi.

10.4. Tsiviilasja toimikust nähtub, et mõlemad kostjad põhjustasid nii vaidlust kui ka menetluse

viibimist. Kuni maakohtu 13. märtsi 2018 istungini toimus asja sisuline menetlemine eelkõige

seetõttu, et kostja II vaidles hagile vastu. Seejärel menetluslik olukord muutus, st vastuväiteid

ja taotlusi asus esitama kostja I. Nagu maakohus õigesti märkis vaidlustatud otsuse p-s 5, ei

võimaldanud kostja II õigeksvõtt hagi tema suhtes siiski kohe rahuldada. Tervikuna tingis

mõlema kostja menetluslik käitumine hagejatel menetluskulude tekkimist. Sellises olukorras

on õiglane ja põhjendatud, et kostjad kannavad võrdsetes osades hagejate menetluskulud

maakohtus.

10.5. Siiski ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et eelnevas kirjeldatud alustel tuleks

jaotada ka kostjate menetluskulud maakohtus. TsMS ei reguleeri üheselt, millisel alusel tuleks

jaotada kostjate menetluskulud juhul, kui nad ühiselt vaidluse kaotavad, aga on osalenud

menetluses eraldi. TsMS § 165 lg 2 ja § 162 lg 4 mõttest tuleneb ringkonnakohtu hinnangul, et

õiglane on jätta kostjate menetluskulud sel juhul kummagi kostja enda kanda. Selles osas tuleb

maakohtu otsustust menetluskulude jaotuse kohta täiendada.

11. Kostjate kaebustega seonduvad ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1

alusel kummagi kostja kanda. Kostja II huve kostja I kaebus ei puudutanud ning eespool

p-des 10.2 ja 10.3 viidatud normidest tulenevalt ei ole kostjal I kohustust hüvitada kostja II

võimalikke menetluskulusid. Seevastu kostja II kaebuse põhiväide käsitles kulude jaotamist

just kostjate vahel, st kostja I võimalikud kulud kostja II kaebuse menetlemisel on hüvitatavad

(vrd Riigikohtu 8. oktoobri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-14, p 15 teine lõik). TsMS § 174

lg 4 järgi määrab hüvitatavad menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus.

12. Lõpuks lahendab ringkonnakohus kostjale I apellatsioonimenetluses antud menetlusabist

tuleneva tasumisele kuuluva riigilõivuga seonduva.

12.1. TsMS § 179 lg 1 ja TsMS § 190 lg 5 esimese lause järgi tuleb kostjalt I seni tasumata

riigilõiv (650 eurot) riigi kasuks välja mõista. Arvestades riigilõivu summat, otsuse

jõustumiseks eeldatavasti kuluvat aega ja maakohtu 17. detsembri 2018 määruses kostja I

majanduslike võimaluste kohta tuvastatud asjaolusid, peab ringkonnakohus põhjendatuks, et

kostjal I tuleb riigilõiv tasuda ühe maksega 60 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

12.2. TsMS § 179 lg 9 näeb ette, et sama paragrahvi lg-s 7 nimetatud nõude tasumisega

viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohus hoiatab kostjat I, et TsMS § 179 lg 6 alusel võib rahandusministri käskkirjaga määratud

asutus lahendi sundtäitmisele saata, kui kostja I talle pandud kohustust kohaselt ei täida.

12.3. TsMS § 179 lg 3 kohaselt võib mh sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud ringkonna-

kohtu lahendi peale menetluskulusid maksma kohustatud isik või Eesti Vabariik rahandus-

ministri käskkirjaga määratud asutuse kaudu esitada määruskaebuse, kui kaebuse hind ületab

64 eurot.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm